Aleksander Puškin (1)

Värska Gümnaasium
ALEKSANDR PUŠKIN
Koostaja : Reelika Ruunik
Klass: 12. klass
Juhendaja : Ilme Hoidmets
Värska, 2010
SISUKORD
Sissejuhatus 3
Uurimustöös „Aleksandr Puškin“ vaatlen Puškini lapsepõlve, tema õpinguid lütseumis, elukäiku Peterburis, luuletajat pagenduses Lõuna-Venemaal ja vanematemõisas Mihhailovskojes, Puškinit pärast pagendust, Aleksandr Puškini abielu Natalja Gontšarovaga, kirjaniku surma, Puškini luulet, poeeme, muinasjutte, draamateoseid, proosat ja pikemalt värssromaani „ Jevgeni Onegin “. 3
Puškin lütseumis 8
Puškin Peterburis 11
Puškin Lõuna-Venemaal 13
15
Puškin Mihhailovskojes 16
Puškin pärast pagendust 18
Aleksandr Puškin ja Natalja Gontšarova 19
Puškini surm 22
Puškini luule 24
Puškini poeemid 27
Puškini muinasjutud 28
Puškini draamateosed 29
Puškini proosa 30
Puškini värssromaan „Jevgeni Onegin“ 31
Arvamus värssromaanist „Jevgeni Onegin“ 34
34
Kokkuvõte 35
Kasutatud allikad 37

Sissejuhatus

Uurimustöös „Aleksandr Puškin“ vaatlen Puškini lapsepõlve, tema õpinguid lütseumis, elukäiku Peterburis, luuletajat pagenduses Lõuna-Venemaal ja vanematemõisas Mihhailovskojes, Puškinit pärast pagendust, Aleksandr Puškini abielu Natalja Gontšarovaga, kirjaniku surma, Puškini luulet, poeeme, muinasjutte, draamateoseid, proosat ja pikemalt värssromaani „Jevgeni Onegin“.

Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas. Tema isa oli põlisaadlik Sergei Puškin, ema oli Nadežda Ossipovna ja vanavanaisa oli moorlane Abram Petrovitš Hannibal .
Lütseumis hakkas Aleksandrist kujunema luuletaja. Koolis sõbrunes ta Delwigi, Puštšini, Malinovski ja Küchelbeckeriga. See oli eluaegne sõprus, millest jäi Puškini hinge sügav jälg.
Peterburis elades ei olnud Puškinil veel kindlaid poliitilisi ja kirjanduslikke vaateid. Ta sõbrustas endast kümme aastat vanema Nikolai Turgeneviga, kes tegi kihutustööd poliitilisele lüürikale ning püüdis ka Puškinit selles suunas mõjutada.
Lõuna-Venemaal saadeti Puškin väliskolonistide ülema Inzovi kantseleisse tööle. Formaalselt luuletajat ei pagendatud; ärasõit vormistati üleviimisena ühelt teenistuskohalt teisele.
Mihhailovskoje pagendusaastail sai Puškinist Venemaa üldtunnustatud esiluuletaja. Kadusid epiteedid, mida varem kasutati, et vahet teha temal ja ta luuletajast onul. Aleksandrist sai nüüd lihtsalt Puškin ja Vassili Lvovitš Puškini nimele lisandus „onu“.
Pärast pagendust viidi Puškin uue tsaari Nikolai I kabinetti . Tsaar kartis üldsuse rahulolematust ja see ajendas teda tegema efektset žesti. Nikolai I lubas luuletaja vabastada tavalisest tsensuurist, mille asendab tsaari isiklik tsensuur .
Aleksandr Puškin tegi kaunile Natalja Gontšarovale abieluettepanekut kaks korda, sest pruudi vanemad kartsid luuletaja poliitilist mainet. Aleksandr ja Natalja abiellusid 18. veebruaril 1831 . aastal.
27. jaanuaril 1837 . aastal sai Puškin duellil surmavalt haavata. Vastaseks oli kaardiväe lipnik Dantes, kes pööras luuletaja naisele Natalja Gontšarovale liialt tähelepanu ning käis naisega salaja kohtumas.
Puškini lapsepõlv
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799.aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puškini pojana . Tema ema oli moorlase, Peeter Suure omaaegse sõbra ja kammerteenri, tuntud Abram Petrovitši pojatütar.
Aleksandri ema Nadežda Ossipovna kolis koos oma emaga Marja Aleksejevnaga Sergei Lvovitši juurde. Majapidamist hakkas pidama Marja, sest oma tütrele ta seda ei usaldanud. Naised võtsid endaga kaasa ka amme ja hoidja Iriška.
Puškinid kolisid kogu perega Peterburisse. Sergei külastas äia Mihhailovskojes ja vana moorlane lubas kõik oma valdused pärast surma Sergei perekonnale jätta. Pärandust oodates ei julgenud Puškinid kolida , kuid ei tahtnud ka paigale jääda. Kartes keisrit kolis Sergei oma perega tagasi Moskvasse, kuu aega enne keisri tapmist.
Nadežda sünnitas teise poja, kellele pandi nimeks Nikolai. Sergeile tundus tema tulevik ühtäkki ebakindel ja tal polnud selgeid mõtteid. Pärast seda, kui naine rasedaks jäi, seati Sergeile sisse kodune järelvalve. Säärases ebaselges olukorras püüdis ta aina kodunt ära käia.
Kuueaastaselt oli Aleksandr raskepärane, kohmakas ja tema lokid hakkasid tumenema. Kõik mängud olid talle võõrad, ta pillas mänguasju siia ja sinna ükskõikselt. Mänguseltsilised lapsed talle meelde ei jäänud. Ta oli vähese jutuga. Poisil tekkisid halvad harjumused – ta kaotas ninarätikuid ja näris küüsi. Ema kinnitas nõelaga ninarätte, mida poiss kaotas, see oli ebamugav ja Aleksandr ajas läbi ilma rätikuta. Ema sidus tal käed vööga kinni, et ta küüsi ei näriks.
Ema ja tädi olid mõlemad arvamusel, et Aleksandr ei kasvanud selliseks nagu vaja: temas ei olnud lahkust. Tädi arvas , et selles on süüdi kasvatus. Ema ja isa kutsusid poissi Abram Petrovitš Hannibal
Saškaks, kui nad tahtsid õrnad olla, aga tädi kasutas seda nime vihaga ja poiss ei sallinud, et teda nii kutsuti. Ükskord naeratas ta äkki tädile otsa vaadates. Tädi kohmetus, sai vihaseks ja isa saatis Aleksandri laua tagant minema. Uksel andis hoidja Arina poisile salaja prääniku.
Poiss hiilis vanemate majas ringi nagu hundipoeg – ta oli saamatu , pillas uskumatul hulgal nõusid maha. Puškinite majas olid asjad asendamatud ja nende otsasaamine korvamatu. Sergeid haaras meeleheide mõne rätiku kadumise puhul ja kui ta ei leidnud mõnd raamatut. Kõiges süüdistati lapsi. Pärast raamatu leidmist visati see kohe nurka. Nadežda andis kohmakale
poisile kõrvakiile nagu teenijatelegi. Aleksandr oli petnud vanemate ootusi, ta polnud täitnud maja rõõmsa sädistamisega.Varsti sündis kolmas poeg ja sellele pandi nimeks Lev. Tema oli lokkispäine, lõbus ja ümmargune. Esimest korda tundis Sergei end isana. Ka emale hakkas see poeg kohe meeldima . Teisi lapsi polnud tema jaoks enam olemas. Nädala pärast läksid kõik asjad jälle omasoodu.
Aleksandrile meeldisid külalised. Siis oli tema perekond justkui teine ja parem pere. Ema hääl muutus laulvaks, isa istus kindlalt toolil, mitte ainult servakese peal nagu muul ajal. Isa oli perekonnapea, jutuajamise eestvedaja , ema kuulas ilma vahelesegamiseta. Külaliste aegu naeratas ema talle nii, nagu ta vahel ainult Levile naeratas.
Ükskord lastetoast mööda minnes kuulis Sergei, kuidas Ariška luges Aleksandrile muinasjuttu. Pärast seda rääkis mees kohe naisele, et Saškale tuleb kasvatajanna võtta, kui nad ei taha, et pojast saaks harimatu inimene. Lapsehoidjad on liiga narri kõneviisiga. Puškinid pidasid väga lugu prantsusepärasest elust.
Majja võeti terava ninaga Anna Ivanovna, kes hakkas lastele prantsuse keelt ja peeneid kombeid õpetama. Varsti selgus aga, et vanaeit sõi salaja laualt näpatud maiustusi, eksis jalutuskäikudel ära ja ajas selle laste kaela. Talle öeldi häbistavalt koht üles. Tema asemele võeti noor madame Lorge, ta püsis üle aasta. Ta oli tõeline prantsuse kasvatajanna, aga lastele pööras ta vähe tähelepanu. Sergei oli õnnelik ja ajas meelsasti kasvatajannaga juttu . See ärritas Nadeždat ja naine vallandas madame Lorge.
Aleksandril oli kaks venda ja õde. Vend Lev, kõige pisem, oli pesamuna; õde Olga , kenake ja riiakas piiga , kaebas vend Saška peale. Tädi Anna tõi tüdrukule kingitusi, Olga hoidis neid kadedalt oma nurgas . Vend Nikolai oli haiglane linalakk. Aleksandr suhtus neisse nagu teeklaasidesse, mida ei tohtinud maha pillata ja mille pärast ta tõrelda sai.
Kui Aleksandr oli seitsmeaastane , lagunes kodu ühekorraga ja äkitselt koost . Marja Aleksejevna oli väimehele ja tütrele ammu käega löönud. Ta kraapis kokku leserahad, võttis pantkirjad ja lepingud ning ostis Moskva lähistele mõisa. Ariška jättis ta noorhärrade eest hoolitsema. Keegi ei pidanud teda kinni. Sügisel tuli kauaoodatud sõnum: Ossip Abramovitš oli surnud ja jätnud Nadeždale Mihhailovskoje mõisa.
Pärast seda, kui ema oli läinud Mihhailovskoje mõisasse tundis Aleksandr, et elu oli äkki täielik. Poisi liigutused muutusid vabadeks ja kiireteks. Ta mängis poistega palli ja tabas märki. Päevad veetis ta teenijatüdrukute toas. Tüdrukud harjusid temaga ja laulsid pikki, venivaid laule, Aleksandrile need meeldisid.
Nadežda tuli koju tagasi ning avastas, et kokk Nikolaška oli põgenenud Sergei pärast ja majas polnud sugugi raha. Nadežda istus koos Sergeiga kahekesi laua taga ja peksis puruks lauanõusid. Lapsed olid peitu pugenud ja teenijarahvast polnud justkui ollagi. Äkki läks Sergei raevu ja tõusis üles ning teatas, et ta läheb sõtta, lahinguväljale. Sergei lahkus ja Nadežda tormas tüdrukute tuppa, kust ta leidis Aleksandri nurgast. Naine lausa kandis poisi toast välja ja peksis last kaua, kuni ära väsis. Arina istus kaua pimedas teenijatetoas, kobas kirstus ja leidis pudeli , mille ta ära jõi.
Talvel võeti Aleksandrile guvernöör. Poissi hakkas kasvatama krahv Montfort. Ta magas Aleksandriga ühes toas ja poiss sõbrunes oma kasvatajaga. Prantslane andis Aleksandri vallatlused meelsasti andeks. Nad jalutasid palju Moskva tänavatel ja kasvataja rääkis vahetpidamata, varsti sai Aleksandr teada prantsuse õukonna skandaalsetest ja naljakatest lugudest. Hommikul tõustes jõi prantslane tervendavat palsamit, mille järel ta lõbusamaks läks.
Kevadel sõideti kogu perekonnaga vanaema juurde Zahharovosse. See oli Aleksandri jaoks esimene maalesõit. Kord teistest maha jäänuna nägi Aleksandr jões suplevat neidu . Poiss hakkas käima metsasalus, et neidu uuesti näha. Aleksandr kuulis, kui tüdrukut hüüti Nataljaks. Kui poiss Nataljat kohtas , hakkas tütarlaps Aleksandriga rääkima, kuid poiss kohkus ja jooksis minema.
Zahharovos olles haigestus ja suri Nikolai. See oli esimene surm, mida Aleksandr nägi. Ta oli ükskõikne, ta ei tundnud surnus ära venda, kellega ta oli hiljuti kakelnud. Pärast matuseid märkas ema vaid Levi. Ta ei vaadanud Aleksandri poolegi, seevastu hakkas Sergei nüüd temaga tegelema. Vanemad olid ühel arvamusel, et Aleksandr on külm, südametu ja tänamatu. Sügist ära ootamata sõitsid Puškinid minema.
Kümneaastasena elas poiss ühes toas Montfortiga, õppis kõike seda, mida temavanused õpivad, ja läks elevile ainult raamatute taga. Mortfort vallandati, kuna ta mängis eeskojas koos Nikitaga turakat. Meelepaha tekitas just see, et õpetaja mängis eeskambris ja just teenriga. Karistamata jäi aga see, et kord andis Mortfort ka Aleksandrile oma palsamit, poisil hakkas pea ringi käima, huulilt tulid enneolematud sõnad, luuletused ja naer. Prantslane jättis õpilasele mälestuseks joonistuse hurdakoerast ja sinna alla kirjutas prantsuse keeles:” Peamine elus on au, ja alles selle järel tuleb õnn.”
Uus kasvataja oli Roussleau. Ta oli uhke mees ja endast väga heal arvamusel. Arina hakkas teda algusest peale vihkama . Nadeždale aga uus õpetaja meeldis, kuna mees oskas talle meelejärele olla ja komplimente teha. Õpetajat koheldi kui sultanit. Aleksandriga rääkis ta järsult ja karmilt. Jalutamas käisid nad vähe ja poiss pidi prantsusekeelseid sõnu pähe õppima.
Aleksandr rändas tihti tubades ringi, ilma et oleks midagi kuulnud või märganud. Näris küüsi ja vaatas kõiki ja kõike. Mingid helid, kellegi väärad, kahtlased riimid piinasid teda; ise endale aru andmata kirjutas ta need üles. Need olid prantsuse värsid, riimid tulid pähe ennem, kui värsiread ise. Pärast lõunat palus Roussleau end õpetaja kohustustest vabastada, sest ta tunneb end ülearusena. Õpetaja ütles, et ta ei suuda Aleksandri laiskust ja jõudeolekut võita. Roussleau luges Aleksandri vanematele ette poisi luuletusi. Järsku tõusis poiss püsti ja rebis luuletused õpetaja käest ning jooksis minema. Roussleau läks poissi korrale kutsuma ning nägi, kuidas Aleksandr oma luuletusi ahjus põletas. Poiss tahtis haluga õpetajale kallale minna, ema tormas tuppa aga ei saanud poega takistada. Aleksandr lasi lõpuks ise halu käest ja jooksis Arina juurde. Vanematel ei jäänud muud üle, kui vabastada Roussleau oma kohustustest.
Aleksandr sõitis koos oma onu Vassili Lvovitšiga Peterburi, kus noormees pidi asuma õppima jesuiitide juurde. Arina pani poisi raamatud korralikult kokku, et need rappumisel laiali ei läheks. Ta lisas sinna veel umbes kakskümmend väikest nahkköites raamatut Puškinite raamatukogust, sest Aleksandrile olid need meeldinud. Lahkumishetkel andis Olga vennale ümbriku, kus oli sees sada rubla . Poisi näol oli imelik ilme, silmad põlesid, suu oli poollahti; tundus nagu Aleksandr naerab .

Puškin lütseumis

Lütseumis polnud õppeplaan hästi läbi mõeldud, professorite koosseis oli juhuslik, nende enamike ettevalmistus ja pedagoogilised kogemused ei vastanud isegi hea gümnaasiumi nõuetele. Seejuures andis aga lütseum oma lõpetajatele kõrgema õppeasutuse lõpetanu õigused.
Lütseum asus keisri suveresidentsis Tsarskoje Selos, Katariina lossi tiibhoones. Esimene direktor V. Malinovski püüdis kaitsta lütseumi õukonna mõjutuste eest range suletuse abil. Kasvandikke lasti välja äärmise vastumeelsusega ja üksnes erandkorras ning sugulaste külaskäike piirati. Neil aastail kasutas Puškin oma luules kujundeid nagu klooster , erakuelu, kiusatused, millega saatan munka ahvatleb.
Lütseumi õppekava oli mahukas. Esimesed kolm aastat õpiti keeli, matemaatikat, kirjandust ja retoorikat, ajalugu, geograafiat, tantsimist, vehklemist, ratsutamist ja ujumist. Vanematel kursustel toimus õppetöö ilma range programmita, põhikiri määras kindlaks ainult õpitavad teadused. Õppeplaani mahukas programm põhjustas õpilaste teadmiste pealiskaudsust. 1824. aastal kurtis Puškin kirjas vennale oma hariduse puudujääke.
Positiivne külg oli “lütseumi hing”. Erinevalt teistest õppeasutustest polnud lütseumis ihunuhtlust ja lütseistid hindasid kõrgelt au ja seltsimehelikkust; esimene lend oli erilise armastuse ja kiindumuse objekt – kõik need asjaolud lõid omalaadse õhkkonna.
Lütseum oli Puškini elus oluline eeskätt selle poolest, et seal hakkas ta tundma end luuletajana. Lütseumi luuleliider oli aga vähemalt algusaastatel Illitševski. Puškinile endale väga tähtsad noorpõlveluule tahud ei leidnud ta õpingukaaslaste hulgas mõistmist.
Puškini lähemad sõbrad olid Delwig, Puštšin, Malinovski ja Küchelbecker. See oli eluaegne sõprus, millest jäi Puškini hinge sügav jälg. Kõik ei olnud aga lihtne. Lütseistide poliitilised huvid küpsesid, nende vabadusearmastus kujunes teadlikuks veendumuseks. Tekkisid sidemed tärkava dekabristliku liikumisega: Puštšin, Delwig, Küchelbecker ja Valhovski astusid A. Muravjovi ja I. Burtsevi “Pühasse Artelli”. Puškini eest seda varjati. Hiljem tagasivaadates oli kõik kenam. Sõprusevajadus tegi mälus “parandusi”. Pärast lütseumit vendlus ainult tugevnes.
Puškini eluajal avaldamata jäänud luuletus “Siberisse” tegi ringi peale kõikidele dekabristide sunnitööpaikadele ja sai tuntuks kaugel mujalgi, kuid “uhkest kannatlikkusest” rääkivat rida mõistsid täielikult ainult lütseistid.
Kõige heasoovlikumadki sõbrad ei saanud meenutamata jätta Puškini kerget haavatavust. Solvumisele järgnes tihti ninakas ja väljakutsuv käitumine. Puštšin on meenutanud: ”Puškin oli algusest peale kergesti ärrituv ja sellepärast ei äratanud üldist sümpaatiat. Mõnikord pani ta end oma kohatute naljadega või piinlike teravuste ütlemisega täbarasse olukorda, ega osanud sealt enam välja tulla. Mõnda tühist päevajuhtumit arutades oli näha, kuidas ta pidas oma hellatundelisuses liiga tähtsaks igasugust tühja-tähja, ja see tegi talle muret. Kodus peeti Aleksandrit käpardiks – ja ta hakkas üle kõige hindama kehalist osavust, jõudu ning suutlikkust enese eest seista.
1812. aasta sündmused jätsid lütseistidele sügava mulje. Noored käisid saatmas kõiki kaardiväepolke, sest need marssisid otse lütseumi eest mööda. Nende aastate jooksul arenesid paljudes lütseistides, sealhulgas ka Puškinis, kodanikutunne ja varajane vabadusearmastus.
Kirjanduslike ja ühiskondlike seisukohtade kujunemises mängis tähtsat rolli sõprus Tsarskoje Selo husaaridega “ Arzamassi ” rühmitusse kuuluvate noorte kirjanikega, kes olid ühinenud Karamzini “uue stiili” ja Žukovski romantismi lipu alla, ning Karamzini perekonnaga. Need sõprussidemed mõjutasid ka Puškini iseloomu.
Puškini esimene luuletajaks pühitsemine toimus 8. jaanuaril 1815 üleminekueksamil. Saalis kohtusid 18. sajandi suurim vene luuletaja Deržavin ja noor Puškin. Aleksandrile oli see üks tähtsamaid sündmusi tema elus. Ta tundis end rüütliseisusesse pühitsetud paažina. “Lõpuks ometi kutsuti mind välja. Lugesin ette oma “Mälestused Tsarskoje Selos”, seistes Deržavinist kahe sammu kaugusel. Kui jõudsin värsini, kus mainin Deržavini nime, hakkas mu hääl kilama nagu poisikesel ja süda tuksus vaimujoovastuses… Deržavin oli vaimustatud; ta nõudis mind taga, tahtis mind emmata … Mind otsiti, kuid ei leitud…”
Teine pühitsemine oli Puškini vastuvõtmine noori trotslikke literaate ühendavasse mitteametlikku kirjanduslikku rühmitusse “Arzamass”, mille koosolekutel naerdi välja kirjanduse vanausulisi. Liikmed pidasid lugu Karamzinist, aga irooniliselt suhtusid Deržavinisse. Puškin võeti liikmeks 1817. aasta sügisel, tema jaoks tähendas see avalikku tunnustust. Puškin tundis, et teda on vastu võetud üldtunnustatud luuletajate hulka.
Noorte literaatide malevasse arvamine tähistas õpinguaastate lõppu. Lütseum asendas Puškinile lapsepõlve. Pärast seda algas elu.

Puškin Peterburis

(1817-1820)
Puškin elas Peterburis 1817. aasta juuni algusest kuni 6. maini 1820. Sõjaväeteenistuse kavad, mida Puškin hellitas, läksid luhta: isa, kes kartis väljaminekuid, käis peale, et ta tsiviilteenistusse astuks, sest kaardiväes teenimine nõudis suuri kulutusi. Aleksandr võeti Välisasjade Kolleegiumi teenistusse ja 13. juunil andis vandetõotuse.
Puškin otsis iseennast ja tal polnud välja kujunenud kindlaid poliitilisi ja kirjanduslikke vaateid. Ta lõi sidemeid mitmekesiste kirjanduslike seltskondadega ja sõprusringidega. Igal tollal Puškini tähelepanu köitnud ringil on oma kindel kirjanduslik ja poliitiline suunitlus ; nende inimeste maitse ja vaated on juba välja kujunenud, nende arvamused ja eesmärgid on kõigutamatud. Tavaliselt välistab ühesse ringi kuulumine osavõtu teisest. Asi pole mitte ainult luuletaja nooruses, vaid talle kogu elu vältel omases ühekülgsuse vältimises.
Neil aastail oli eriline koht Puškini elus Nikolai Turgenevil, kes oli Aleksandrist kümme aastat vanem. Mehe poliitilised vaated ühtisid Hüvanguliidu mõõduka tiiva meeleoludega. Võitlus orjusega, oli see idee, millest ta kogu elu vältel ei loobunud. Nikolai oli sallimatu , nõudis inimestelt kompromissitut käitumist. Puškin oli Turgenevi korteris alaline külaline. Luulesse suhtus Turgenev üleolevalt, erandi tegi vaid kihutustööd tegevale poliitilisele lüürikale. Neid vaateid püüdis ta sisendada ka Puškinile. Tema mõju on tunda Puškini luuletuses “Küla” ja oodis “Priius”.
Luuletaja teravad valitsusevastased väljaastumised, epigrammid ja kergemeelne suhtumine riigiteenistusse sundisid Turgenevi Puškinit “noomima ja manitsema”. Kord läks luuletaja süüdistamine valitsusvastaste epigrammide pärast nii teravaks, et Puškin kutsus Turgenevi duellile, mõtles küll kohe ümber ja võttis väljakutse vabandust paludes tagasi.
Puškinil oli muidki kokkupuutepunkte Hüvanguliiduga. 1817. aastal kohtus ta Glinkaga, kes põlvnes vaesest aadlikusuguvõsast. Sõjas paistis ta silma erakordse vaprusega ja ääretu inimesearmastusega. Juba lütseumist tundis ta Nikita Muravjoni, kes kutsus Puškinit osa võtma Hüvanguliidu neist istungitest, mis polnud rangelt salajased. Palju aastaid hiljem “Jevgeni Onegini ” kümnenda peatüki kallal töötades kujutas kirjanik üht sellist istungit.
Puškinit ümbritsenud eestkostjad ja õpetajad ei suutnud mõista, et ta rajas uut ja oma teed. Puškini ande sära oli pimestav. Vanema põlvkonna luuletajad , ühiskonna- ja kultuuritegelased, pidasid oma kohustuseks seda annet säilitada. Puškin väsis moraalilugemisest, sellest, et teda ikka veel poisikeseks peeti, ja käitus vahel kõikide kiuste nii poisikeselikuna kui oskas.
Kirjandus- ja teatrirühmitus „Roheline Lamp“ tekkis 1819. aasta kevadel. Liikmed olid kõik omavahel sõbrad. „Rohelise Lambi“ juhtimisest võtsid osa dekabristliku liikumise aktiivsed tegelased Glinka , Trubetskoi ja L. Tolstoi . Puškini „Rohelise Lambiga“ seotud luuletused ja kirjad on täis mässumeelt ja vabamõtlemist.
Puškini hingeseisundit iseloomustab palavikuline närvilisus ja pingulolek. Ta ootas iga hetk solvanguid ja oli alati valmis vastama neile väljakutsega duellile. 1817. aasta suvel kutsus ta tühistel põhjustel duellile oma eakat onu S. Hannibali; kutsus kahevõitlusele ka Turgenevit, lütseumi õpingukaaslast Korffi, major Denissevitši. Õnneks ei olnud need duellid surmaga lõppevad. 1819. aasta sügisel oli Puškinil kahevõitlus Küchelbeckeriga viimase väljakutsel, mõlemad tulistasid õhku ja pärast leppisid sõbralikult ära. Sellel hingeheitluse ajal oli luuletajal palju tuge sõprusest Tšaadajeviga.
Aastail 1819-1820 leidus Peterburis küllalt inimesi, kes kandsid valitsusele vabatahtlikult ette sellest, mis Puškin luuletas, rääkis ja tegi. Eriti usinalt nägi vaeva Karazin, tema salakaebused Aleksandr I-le olid seda salvavamad, et Puškinit kujutati neis tsaari isikliku solvajana.
Sel ajal kui Puškini saatust otsustati ja sõbrad tema eest keisri juures kostmas käisid, lasti Peterburis lahti vastik kuulujutt , nagu oleks Puškinile valitsuse käsul salaja vitsadega peksa antud. Selle jutu laskis liikvele tuntud duellant ja mängur Tolstoi. Puškini arvates oli ta nüüd igaveseks ajaks häbistatud, ega teadnud kas tappa ennast või keiser . Tšaadajev tegi talle selgeks, et inimene, keda ootavad ees suured toed, peab laimusse põlgusega suhtuma ja tagakiusajatest üle olema.
Karamzini, Tšaadajevi ja Glinka pingutused kergendasid Puškini saatust mõnevõrra. Teda ei saadetud Siberisse ega ka mitte Solevetski saartele. 6. mai 1820 sõitis ta Peterburist lõunasse, määratuna kindralleitnant Inzovi kantseleisse.

Puškin Lõuna-Venemaal

(1820-1824)
Puškin asus teele Jekaterinoslavi (praegu Dnepropetrovsk), kus sel ajal asus Venemaa lõunaosa väliskolonistide ülema Inzovi residents, kelle kantseleisse ta tööle saadeti. Formaalselt luuletajat ei pagendatud; ärasõit vormistati üleviimisena ühelt teenistuskohalt teisele.
Mai keskel sõitis Puškin läbi Kiievist, kus ta kohtas mitmeid Peterburi tuttavaid, sealhulgas kindral N. Rajevski perekonnaga. Oma uude teenistuskohta Jekaterinoslavi jõudis ta 17. mail. Tööd õieti polnudki . Inzov võttis Puškini lahkelt vastu ja saatis juba 21. mail tema kohta Peterburisse sooda iseloomustuse.
Dnepris supeldes külmetas Puškin tõsiselt. Läbi Jekaterinoslavi Kaukaasiasse sõitvad Rajevskid võtsid haige endaga kaasa. Inzov andis luuletajale kaasa oma õnnistuse, nädala pärast sai ta terveks. Kaukaasias oli Puškin 2 kuud. Ta suples kuumas väävlihapus vees, rauavees ja külmas hapus vees. Meritsi siirduti Gurzuffi, kus asus Rajevski perekond. Puškin elas seal kolm nädalat. Luuletaja nägi Rajevskis leebet, hoolitsevat sõpra, alati armsat ja lahket peremeest.
Teel Gurzuffi kirjutas Puškin eleegia „Ju päeva viimne valgus suri…“, mis tähistas uue ajajärgu algust tema luules. Gurzufis viibides kirjutas kaotsiläinud teose „Märkmeid Doni ja Musta mere kasakatest“, mitu eleegiat ja alustas „Kaukaasia vangi“. Ta hakkas järjekindlalt inglise keelt õppima.
Septembri keskel lahkus Puškin Krimmist ja sõitis Odessa kaudu Kišinjovi, kuhu Inzov oma residentsiga kolis.
Puškin elas teistest veidi eemal asuvas Inzovi majas, esimese korruse toas, ja jäi sinna ka pärast maavärinat, kui pool majast oli varemetes. Koos tühimaa ja maja ümbritsevate viinamarjaaedadega harmoneerus see tema ettekujutlusega iseendast kui „põgenikust“, kes elab „kõrbes“, nagu ta kärarikast Kišinjovi nimetas.
Siin kirjutas Puškin „Kaukaasia vangi“, „Gavriliaadi“, „Vennad-röövlid“, palju luuletusi, ning alustas „Bahtšisarai purskkaevu“ ja „Jevgeni Oneginit“.
1823. aasta kevadel tehti muudatusi Lõuna-Venemaa administratiivses korralduses: kantselei asukohaks sai Odessa. Puškini tervis nõudis juba ammu merevanne ja suuri vaevu rääkis ta Inzovile augu pähe, et ta saaks Odessasse minna. Puškin viibis Odessas kuni 1. augustini 1824.
Suurilmatutvuste ja teatri poolest meenutas Odessa Peterburi, sõjaväeliberaalide sundimatu seltskonna poolest Kiievit, Kišinjovi ja Kamenkat, mere, tänavail kostva prantsuse- ja itaaliakeelse kõne ning Prantsuse ajalehtede tsensuurivaba kättejõudmise ja veinide tollivaba sisseveo poolest Euroopat. See elu kiskus Puškinit kaasa.
Ennekõike vaevas Puškinit rahapuudus, mis andis Odessas rohkem tunda kui Kišinjovis, kus teda ootas alati lõuna mõne tuttava pool; ahvatlusi oli vähem ja eluviisist leevendatud vaesust oli lihtsam luuletustesse panna. Puškin kirjutas vennale, et too isale selgeks teeks , et ilma rahata ta ära ei ela.
Sõprus A. Rajevskiga mõjutas oluliselt Puškini elu Odessas, sest sellest sõltusid tema suhted Odessa laiema seltskonnaga.
Amalia Riznitšiga, Odessa suurkaupmehe 20-aastase naisega, tutvus Puškin 1823. aasta juulis. Ta tundis tema vastu tugevat, kuid lühiajalist kiindumust. Riznitši surma puhul on kirjutatud luuletus „Oma kodumaa sinise taeva all…“ ja võimalik, et ka luuletus „ Kauge isamaa kallaste jaoks…“ 1824. aasta maikuus lahkus Riznitš Odessast, selleks ajaks oli Puškinil uus kiindumus .
1823. aasta sügisel tutvus Puškin Jelizaveta Ksaverijevna Vorontsovaga, luuletaja ülemuse M. Vorontsovi naisega. Tavaline tähelepanelikkus noore ja kauni naise vastu muutus peagi sügavaks ja tõsiseks tundeks. Naine oli Puškinist küll 7 aastat vanem aga ta nägi noor välja. Puškini ja tema ülemuste suhted läksid lootusetult sassi.
Vorontsov ümbritses Puškini nuhkidega, avas tema kirju ja ässitas Peterburi ülemusi luuletaja vastu. Konflikt, mis tekkis seoses ametialase komandeeringuga rändtirtsude asjus, oli Vorontsovi provotseeritud. Puškin palus luba erru minna. Moskvas avas politsei Puškini kirja, milles luuletaja teatas, et tunneb huvi „ateistlike õpetuste vastu“, sellest piisas. 8. Juulil 1824 vallandati Puškin tsaari käsul teenistusest. Uueks väljasaatmiskohaks määrati Pihkvamaa. 1. augustil 1824. aastal lahkus Puškin pärisorjast teenri Nikita Kozlovi saatel Odessast.
Pagendusaastail lõunas oli Puškini nimi saanud tuntuks tervele Venemaa lugejaskonnale. Luuletaja sai tunda, mida tähendavad edu ja kuulsus. Tema poeeme hakati nimetama „lõunamaa poeemideks“.
20. veebruaril 1821 lõpetas Puškin „ Kaukasuse vangi“, see avaldati 1822. Aastail 1821-1822 töötas ta „ Vendade -röövlite“ kallal, 1823. aasta suvel lõpetas „Bahtšisarai purskkaevu“. Need poeemid kutsusid esile ägedaid vaidlusi kriitikute vahel ja tõid lugejate vaieldamatu tunnustuse .
Puškin sai kuulsaks „Kaukaasia laulikuna“ ja romantilise noorsoo ebajumalana. Kui luuletaja jõudis oma kuulsusest ette: romantismiga lõpparvet tehes alustas ta 9. mail 1823 „Jevgeni Oneginit“ ja sama aasta lõpul „Mustlasi“.
Aleksandr Puškin

Puškin Mihhailovskojes

(1824- 1826 )
Mihhailovskojesse saabus Puškin 9. augustil 1824. Paraku oli kodust saanud pagenduskoht, tema lihane isa võttis enda peale pagendatud poja järelevaataja kohustused. Selle tulemuseks olid tülid isa ja poja vahel, mis lõppesid isa, ema, venna ja õe lahkumisega Mihhailovskojest. Puškin jäi üksinda, koos oma hoidja Arina Rodionovnaga.
Elu Mihhailovskojes erines sootuks sellest, millega Puškin harjunud oli. Tuttavate rohkuse ja hajeviloleku asemel tulid üksindus ja keskendumine . Harva juhtus midagi ja sündmusi tuli mõõta teistsuguste mõõdupuudega.
Puškini põhitegevus oli tol ajajärgul endassesüüvinud looming. Puškini kui kirjaniku areng sõltus oluliselt ümbritseva argielu muljetest, kuid ühtlasi paistis maastik , olustik ja igapäevamuljed teistsugustena seetõttu, et Puškin vaatas neid nüüd realisti pilguga.
Elu Mihhailovskojes oli tagasihoidlik , koguni vaene. Puškin ei elanud maja esindustubades. Tema väikeses toas valitses poeetiline korralagedus. Kõikjal vedelesid paberid, äranäritud ja kõrvetatud suletükid. Tema tuppa pääses otse koridorist, tema ukse vastas oli hoidja toa uks.
Sel perioodil ajas Puškin energiliselt oma kirjastamisasju. Kavatsetud kogu „Aleksandr Puškini luuletused“, mida autor pidas nii kirjanduslikult kui ka rahaliselt väga tähtsaks, nõudis palju vaeva. Kõigepealt tuli käsikirjaline luulevihik kätte saada Vsevoložskilt. Luuletaja oli selle andnud sõbrale kaardimänguvõla katteks. Pärast kättesaamist algas käsikirja ümbertegemine ja täiendamine. Raamat ilmus 30. detsembril 1825.
Mihhailovskoje pagendusaastail sai Puškinist Venemaa üldtunnustatud esiluuletaja. Kadusid epiteedid lütseumi-Puškin, Puškin- vennapoeg , Puškin-noorem, mida varem kasutati, et vahet teha tema ja ta luuletajast onul. Aleksandrist sai nüüd lihtsalt Puškin ja Vassili Lvovitš Puškini nimele lisandus „onu“.
Puškin kirjutas Mihhailovskojes palju ja luges paju, kuulas ohtrasti ja tähelepanelikult rahvaluulet ja rahvakeelt. Sel ajal kirjutas ta järgmised teosed: lõpetas „ Mustlased “, kirjutas „ Boriss Godunovi “, lõpetas „Jevgeni Onegini“ kolmanda peatüki ja kirjutas peatükid neli kuni kuus, kirjutas „Krahv Nulini“ ja mitukümmend luuletust.
Puškini tolleaegne seltskond peaaegu piirdub naabruses asuva Trigorskoje mõisa omaniku P. A. Ossipova perekonnaga. Ossipova ise oli alles mõni aasta üle neljakümne. Ta oli tark, väga haritud naine. Ossipova vanim poeg Aleksei Wulf sai Puškini lähedaseks sõbraks. Aleksei õppis Tartus. Trigorskojes käis Puškinile juba Peterburist tuttav Ossipova sugulane, 24-aastane Anna Petrovna Kern , kes 16-aastasena oli antud naiseks elatanud kindralile. Trigorskojesse saabumise ajaks oli see iludus juba mehest lahus ja tal oli seljataga mitu armulugu .
Puškini tõsine armastus A. Kerni vastu muutus vastavalt poeetilise armastusrituaali konventsionaalsetele valemitele, kui seda tuli paberil väljendada. Värssides väljendatuna muutis see A. Kerni „puhta ilu geeniuseks“.
Kuid Puškini elu Mihhailovskoje pagenduses polnud üldse mitte mängu-, armastuse- ja loomeidüll. Ajuti muutus pagendus luuletajale talumatuks. Ta pidas plaani Tartu kaudu välismaale põgeneda.
Venemaal lõppes terve ajajärk. Lõppenud oli aeg, mil valitses Aleksandr I. Oma saatusest ei teadnud Puškin midagi.
Ööl vastu 4. septembrit 1826 ratsutas Mihhailovskojesse valitsuse kuller , kes tõi Puškinile käsu sõita viivitamatult Moskvasse, kus tollal seoses kroonimisega viibis Nikolai I. Mihhailovskoje pagendus oli lõppenud.

Puškin pärast pagendust

Puškin jõudis Moskvasse 8. septembril ja viidi otse Nikolai I kabinetti. Nende vestlus kestis kaua, nähtavasti puudutas see paljusid poliitilisi probleeme. Nikolai I suutis Puškinit veenda, et ta on tsaar-reformaator, uus Peeter I. Just pärast esimest kohtumist tsaariga võttis Puškin endale dekabristide eestkostja rolli, mida ta pidas tähtsaimaks tegevuseks oma elus.
Hirmutatuna üldsuse rahulolematuse rohkearvulistest ilmingutest, sai tsaar aru, et tuleb teha efektne žest, mis lepitaks üldsuse temaga. Armuandmine Puškinile oleks andnud selleks võimaluse, ja Nikolai I otsustas seda kasutada. Ta lubas luuletaja vabastada tavalisest tsensuurist, mille asendab tsaari isiklik tsensuur. Puškinil lubati pagendusest tagasi pöörduda ja endale ise elukoht valida.
Muidugi oli võimatu iga üksiku luuletuse pärast tsaari poole pöörduda, ja inimeseks , kellest edaspidi sõltus Puškini loomingu ja ta enda saatus, sai Tema Keiserliku Kõrguse isikliku kantselei III osakonna täievõimuline ülem Alexander Benckendorff. Ta oli Eestimaa tsiviilkuberneri poeg ja sai oma hea koha tänu sellele, et tema ema oli keisrinna Maria Fjodorovna lähedane sõbranna. Benckendorff oli omal kombel aus inimene. Ta ei mõelnud välja valesüüdistusi, ega kiusanud taga isiklikke vaenlasi. Kuid kirjandust pidas ta tõsimeeli lihtsameelseks ja kahjulikuks tegevusalaks, ning vaba mõtte mis tahes valdustes nägi ta ohtlikku vastuhakku, mis tuli välja juurida.
1820. aastate teisel poolel olid Moskva noored kogunenud kahe keskuse ümber. Esimene neist oli ajaleht „Moskovski Telegraf“, mida Puškini ammuse sõbra P. Vjazemski abiga andis välja noor literaat N. Polevoi. Teine kirjanduskeskus koosnes filosoofilise „tarkusearmastajate“ ringiga seotud noortest literaatidest. Kõik nad olid Moskva ülikooli kasvandikud ja moodustasid dekabristidest järgmise põlvkonna.
Puškin tegutses koos Moskva noortega , et luua uus ajakiri. Uue ajakirja „Moskovski Vestniki“ sündi tähistati 24. detsembril piduliku lõunasöögiga. Puškin toetas ajakirja energiliselt, avaldades selles stseene „Boriss Godunovist“, katkendeid „Jevgeni Oneginist“ ja mitu luuletust. Aga koostöö läks luhta, sest ajakiri orienteerus eliitlugejale, lugejate arv kahanes kiiresti, lööva kriitika puudumine sai takistuseks laiema kirjandusliku kõlapinna tekkimiseks.

Aleksandr Puškin ja Natalja Gontšarova

Puškin kohtus kauni Natalja Nikolajevna Gontšarovaga, kes oli tollal vaevalt kuueteistkümnene, tantsuõpetaja Jogeli ballidel, kuhu viidi vaid kõige nooremaid preilisid. 1. mail 1829 palus luuletaja tüdruku kätt, kuid sai ebamäärase vastuse ja sõitis Kaukaasiasse. Puškin sõitis 1830. aasta märtsis Moskvasse tagasi, kus Aadlikogu saalis kontserdil kohtas ta taas Nataljat. 5. aprillil saatis ta resoluutse kirja Natalja emale. Järgmisel päeval külastas ta Gontšarove ja tegi teistkordse abieluettepaneku, mis sedapuhku vastu võeti. Kohe ilmnesid aga raskused. Pruudi vanemad olid mures peigmehe poliitilise maine pärast. Puškin saatis Benckendorffile kirja, olgugi et see oli talle äärmiselt ebameeldiv, ja palus tõendada oma usaldusväärsust valitsuse silmis . Saades Tema Majesteedilt loa kihlus Puškin 6. mail 1830 Natalja Gontšarovaga.
Puškinil olid ka rahalised raskused. Pulmad ja perekonnaelu põhjustasid väljaminekuid, kuid pruudi vanematel olid rahaasjad korrast ära. Puškini vanemad olid samuti võlgades. Suurte raskustega sai Puškini isa pojale anda väikese, 200 talupojaga Kistenjovka küla Nižni- Novgorodi kubermangus, oma Boldino mõisa lähedal.
Augustis sõitis Puškin taas Moskvasse, kus külastas oma onu Vassili Lvovitšit, kes oli suremas. Puškin läks tülli oma ämmaga ja kirjutas vihahoos kirja oma pruudile, kus vabastas ta antud sõnast. Vaja oli maale sõita aga Puškin ei teadnud sedagi , kas ta on veel peigmees või mitte. Sündmustesse murdsid sisse ajaloosündmused. Pariisis puhkes revolutsioon . Moskvas koolera . 31. augustil sõitis Puškin Moskvast Boldinosse.
Boldinos lootis ta kuu aja jooksul oma valdusse saada küla, mille isa oli talle andnud, selle pantida ja Moskvasse naasta, et pulmi pidada. Tal oli kahju sellest, et neis askeldustes pidi käest kaduma sügis, mis oli tema parim tööaeg. Aleksandr tahtis abielluda ilma kaasavarata, aga pruudi auahne ema ei olnud nõus ja Puškinil tuli endal hankida raha kaasavaraks, mille ta just nagu oleks saanud koos pruudiga.
Pruudilt tuli kiri, mida Aleksandr nimetas toredaks, ja mis ta täiesti rahulikuks tegi. Natalja Nikolajevna oli nõus mehele minema ka ilma kaasavarata. 9. septembril kirjutas Puškin pruudile, et tuleb umber kahekümne päeva pärast. Kuna epideemia ümberringi aina enam võimust võttis, siis nihkus ärasõidutähtaeg üha edasi. Järelikult jääb rohkem aega loominguks. Puškin uskus kindlalt, et Gontšarovid pole jäänud koolerast nakatatud Moskvasse, vaid on maale sõitnud ja on väljaspool ohtu.
Pärast korduvaid edutuid katseid õnnestus Puškinil 5. detsembril lõpuks pruudi juurde Moskvasse naasta. Tema reisimuljed olid nukrad. Rahvas oli ärritatud ja rusutud.
Puškin laulatati kauni Natalja Nikolajevna Gontšarovaga 18. veebruaril 1831 Moskva Suures Taevamineku kirikus. Natalja Nikolajevna oli kaheksateistkümneaastane.
1831. aasta mais lahkus Puškin koos oma noore naisega Moskvast. Peterburis nad peaaegu ei peatunudki, vaid sõitsid edasi Tsarskoje Selosse, kus kavatsesid veeta suve ja sügise.
1832 . aastal sünnitas Natalja Nikolajevna tütre Maša, 1833. aastal poja Saša, 1835. aastal poja Griša, 1836. aastal tütre Nataša.
Natalja Nikolajevnat kutsuti seltskonnas Natalie’ks, kodus hüüti teda Tašaks, nii hakkas teda nimetama ka Puškin. Natalja oli mehest kolmteist aastat noorem; kasvatatud nõnda, nagu kasvatati noori aadlisoost moskvalannasid kultuursetes, kuid mitte väga rikastes peredes; ilma kaasavarata. Natalja oli õrna, akvarelse iluga, kauni figuuriga ja suurt kasvu naine. Ta oli Puškinist pikem. Naisel oli ka vaevu märgatav kõõrdsilmsus, mis andis talle erilise veetluse. Ta oli peenetundeline ja aristokraatlikult lihtsate maneeridega, käitus lahkelt ja ühtlasi jahedavõitu väärikusega.
Natalja andis Puškinile oma käe ilma kirgliku armastuseta. Saanud Puškini naiseks täitis ta seda rasket osa väärikalt. Aleksandr polnud mitte ainult geniaalne luuletaja, vaid ka geniaalne inimene. Ta oli lausa tulvil pulbitsevat elu. Puškinile meeldis olla luuletaja, seltskonnainimene, teadlane, üksildane melanhoolik, kärarikaste rahvapidude külastaja, perekonnaisa, mängur – kõike seda korraga. Teda jätkus kõigeks ja seda oli talle veel vähe. Sedasama ootas ta ka oma naiselt : talle meeldis, kui naine kodus askeldas, raamatukaupmeestega raha pärast kauples, üksteise järel lapsi sünnitas, ballidel hiilgas. Ta ei mõelnud, kas see on ka jõukohane Moskva neiule, kellest oli äkki saanud Venemaa esiluuletaja naine. Natalja oli nüüd suure maja perenaine , kes oli alatises rahapuuduses ja hädas teenijate ninakuse ja laste haigustega, ikka kas just sünnitanud või last ootamas.
Puškinit vaevas rahapuudus. Perekonna ülalpidamine, seltskonnaelu, mille külge Puškin oma tahte vastaselt oli köidetud, aineline abi vanematele, õele ja rahaküsimustes täiesti vastutustundetule vennale nõudsid aina raha. Puškinil seda polnud. Oma kirjades naisele rusuvad Puškinit mõtted, et kui ta äkitselt peaks surema jäävad lapsed elatusvahenditeta. Luuletaja lootis oma rahaasju parandada „Pugatšovi ajaloo“ väljaandmisega ja laenas valitsuselt kümme tuhat rubla. Väljaanne ei õigustanud tema rahalisis arvestusi, võlg aga jäi. Edaspidi tuli tal Nikolai I-lt tulevase palga arvel uuesti laenu küsida. 1836. aastal oli ta enda arvestuste kohaselt valitsusele võlgu 45 000 rubla. Võlg sidus Puškini lõplikult Peterburi, teenistuse ja õukonna külge. Raha polnud sellegipoolest. Ilma uute teosteta polnud lootust rahamuredest lahti saada, aga polnud seda „rahu ning vabadust“ leida, milleta seda laadi töö oli võimatu. 1835. aasta sügisel, oma armsamal tööajal, pages Puškin Mihhailovskojesse, et „raha teenida“. Natalja Gontšarova

Puškini surm

Puškini naisele hakkas erilist tähelepanu pöörama Dantes. Mees oli vaese Alsace’i aadliku poeg. Ta sattus Saksamaale ainsagi krossita. Saatus viis ta kokku parun Heeckereniga, Hollandi saadikuga Peterburis. Leiti mõjuvõimsad soosijad ja Dantes arvati lipnikuks Kaardiväe ratsapolku. Heeckeren lapsendas noormehe , kes ühe hetkega sai tühja taskuga kodutust hulkurist jõukaks inimeseks ja rikkaks pärijaks. Et kindlustada oma positsiooni Peterburis, kasutas Dantes osavalt ära daamide soosingut. Kummalised suhted Heeckereniga lasusid räpase plekina tema nimel ja ähvardasid rikkuda tema edukalt alustatud karjääri. Väljapääsuna nähti kõmulist ja avalikku romaani mõne tuntud suurilmadaamiga. Oma pealekäimise objektiks valis ta just nimelt Puškini naise.
Puškin oli nördinud, et tema eraelu sai räpase mängu ja sellest ajendatud seltskonnaklatši aineks. Luuletaja veendumused ei lubanud tal leppida sellega, et tema kodu, tema inimväärikus, tema naise au, on valla suurilma keelepeksjatele. Muud väljapääsu polnud, Puškin otsustas Dantesi duellile kutsuda. Kuid ratsakaardiväelane lõi araks. Ta teatas, et ta ei ole kurameerinud mitte Puškini naisega, vaid tema naiseõe Jekaterinaga, ilusasse prantslasse kirglikult armunud inetu neiuga. Abieluettepanek võeti vastu ja Puškin võttis oma väljakutse tagasi. Dantesil oli nüüd inetu naine, keda ta ei armastanud. Puškin keeldus resoluutselt kõigist võimalikest perekondlikest kontaktidest oma pere ja vastse sugulase vahel.
Dantes hakkas nüüd tõestama, et abiellumine ei tähendanud tema poolt mitte argust, vaid eneseohverdamist armastatud naise au nimel. Ta hakkas Nataljat uue hooga jälitama, püüdes elus hoida legendi „suurest kirest“.
25. jaanuaril 1837 sai Puškin allkirjata kirja, milles teatati Dantesi salajasest kohtumisest Nataljaga. Naine rääkis, et Dantes oli enesetapuga ähvardades kohtumist nõudnud. Natalja olnud teatanud, et jääb igavesti kurdiks tema anumistele. Selsamal päeval kirjutas Puškin Heeckerenile terava kirja, mitmete solvangutega tema kasupoja aadressil. Õhtu eel anti Puškinile üle Dantesi väljakutse.
27. jaanuaril saabusid Puškin ja Dantes tõldadega Novaja Derevnja taha, mis asus kolm-neli kilomeetrit Peterburist. Mõlemad vastased astusid väikesesse kasesallu, nende sekundandid valisid välja platsi puudest ümbritsetud välu keskel. Viis sammu, mis neile ette oli nähtud liikuda , oli välja mõõdetud ning kaks keepi märkisid piire , mida ületada ei tohtinud. Anti märku. Dantes astus mõned sammud, tõstis aeglaselt oma relva ja samal hetkel kõlas lask . Puškin kukkus, ta vastane tormas tema juurde. Luuletaja püüdis üles tõusta ja käskis Dantesil oma kohale minna, sest ta suudab veel lasta. Märganud, et tema relv on märg, nõudis ta uut. Heitis pilgu uuele relvale ja tulistas. Dantes lõi vaaruma ja langes omakorda. Hetke pärast ajas Dantes end istukile, ta oli haavatud vaid õlga ja haav ei kujutanud mingit ohtu. Puškin kaotas teadvuse. Ta kanti tõlda ja kõik pöördusid nukratena linna tagasi.
Tagasiteel tundis haavatu tugevat valu ja ütles Danzasile: „Näib, et asi on tõsine. Kuule: kui Arendt leiab minu haava surmava olevat, ütled sa seda mulle. Mind sa ei hirmuta. Ma ei taha elada.“
Moikal asuva maja ees kandis vana, halliksläinud Nikita Puškini mööda treppi üles. Arst ei andnud erilist lootust ja Puškin hakkas perekonnaasju korraldama . Puškin palus Žukovskil Nikolai I-le edasi anda tema palve andestada talle, et murdis antud sõna mitte astuda uusi otsustavaid samme ilma tsaariga nõu pidamata. Poeedist sõber tõi kirjaliku vastuse, milles andestati ja lubati orvuks jäänud perekonna eest hoolitseda.
Pärast piinarikast ööd jättis Puškin 28. jaanuaril hüvasti oma naise ja lastega. Poeedi ravi seisnes peaaegu ainult külmadest kompressidest ja oopiumist. Puškin suri 29. jaanuaril 1837 pisut enne kella kolme päeval.
4. veebruaril sõitis Turgenev Aleksandri puusärgi järel Pihkvasse, surnusaanil sõitis koos poeedi laibaga teener Nikita Kozlov , kes oli soovinud teda saata kuni hauani. 6. Veebruari varahommikul sõitsid Trigorskist kloostrisse Turgenev koos Nikita Kozloviga ja kaks Ossipova tütart – kaheksateistkümneaastane Maria, kellega poeet aastaid tagasi oli valmistanud ette prantsuse keele tunde, ja kõige noorem, kolmeteistkümneaastane Jekaterina. Praskovja Aleksandrovna ise oli haige, kõik teised tema perekonna liikmed olid laiali sõitnud. Rakejev esindas Peterburi võimusid, kloostriülem Gennadi – riigikirikut. Kohaliku politsei poolt oli kohal vallakohtu kaasistuja Petrov ja maakonnakohtu asjaajaja Filippovitš.
Eemal seisid Trigorski ja Mihhailovskoje talupojad, kes olid vaeva näinud haua kaevamisega, mis oli ajutine: maa oli nii läbi külmunud, et kangidega tuli purustada jääd ja puusärk kuni kevadise sulani lumega katta .

Puškini luule

1818
„Tšaadajevile“
1819
„Küla“
„Uuestisünd“
„Läkitus Vürst Gortšakovile“
1820
„Ju päeva viimne valgus suri“
„Ju õhtus aeglaselt kaob kerge pilveviir“
1821
„ Muusa “
„Kümnes käsk“
1822
„Laul Olegist“
„J. N. Tolstoile“
„Läkitus tsensorile“
„Vang“
1823
„Kes, lained, peatas teie hoo“
„Kui lootusrikkalt siis jääks maha maine ring“
„Deemon“
„Nõuks võtsin külvitööle minna“
„Eluvanker“
1824
„Jazõkovile“
„Raamatukaupmehe kõnelus poeediga“
„ Merele “
„Satiiri muusa, appi astu“
1825
„Kuulsuse ihaldus “
„A. P. Kernile“
„Bakhantlik laul“
„19. oktoobril“
„Talveõhtu“
1826
„Vjazemskile“
„Laulud Stenka Razinist“
„Pihtimus“
„Prohvet“
„Hoidjale“
„Mind valdab õnn, kui selja taha jätta“
„Stantsid“
„ Talvine tee“
„Ööhämarus on juudionnis“
1827
„All kaevandeis, kus lasub öö“
„Maailma laias , kurvas stepis toovad“
„Arion“
„On see vast öö! Külm hakkab harja“
„Poeet“
„Kesk ülikuid poeedi hooleks“
„19. oktoobril 1827“
„Talisman „
1828
„Sõpradele“
„Veel puhuvad jahedad tuuled“
„On kurvad laulud Gruusial“
„Eelaimus“
„ Uppunu “
„Antšaar“ („Mürgipuu“)
„Lill“
„Poeet ja pööbel“
„Mis oli varasemalt, seks, sõbrad, veelgi jäin“
1829
„ Ended “
„Ju lasub Gruusias must udu küngastel“
„Kalmõkitarile“
„Vaene rüütel maa peal roitis“
„ Kingsepp “
„Don“
„Reisija kaebed“
„On talv. Mis teha maal? Ma pärin teenrilt aru“
„ Talvehommik “
„Kui viibin pühakoja pingis“
„ Kaukasus “
1830
„Mu nimest sinule mis jääb?“
„Suurnikule“
„Poeedile“ (Sonett)
„Tondid“
„Eleegia“
„Sa, punapõsine ja priske arvustaja“
„Värsid, mis loodud unetul ööl“
„Sangar“
„Mustlased“
„Ei hinda kalliks ma bakhandi noore hoogu“
1831
„Venemaa laimajaile“
„ Kaja “
„Ei endist rõõmu tunne hing“
1832
„Matk edasi meid viis, ning ehmus taas mu meel“
„ Kaunitar “
1833
„ Husaar “
„Sügis“
„Peas hoidku jumal mõistus mul“
1834
„Aeg tulnud, sõber, aeg on tõesti kätte jõudnud“
„Ööbik“
1835
„Pilv“
„Rändaja“
„… Käisin jällegi“
1836
„Itaalia ainetel “
„Ausamba rajasin ma endal’ eluaegu“
„Kord oli aeg: noor, rõõmus pidu käis“

Puškini poeemid

1817-1820
„Ruslan ja Ludmilla“
1820-1821
„Kaukasuse vang“
1821-1823
„Bahtšisarai purskkaev“
1824
„Mustlased“
1825
„Krahv Nulin“
1828-1829
„Poltaava“
1830
„Majake Kolomnas“
1832
„Jezerski“
1833
„ Vaskratsanik “

Puškini muinasjutud

1830
„ Muinasjutt papist ja tema sulasest Tölbist“
1831
„Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsusrikkast ja võimsast vägilasest vürst Gvidonist, ning imekaunist luigest – tsaaritarist“
1833
„Muinasjutt kalamehest ja kalakesest“
„Muinasjutt surnud tsaaritarist ja seitsmest vägilasest“
1834
„Muinasjutt kuldkikkast“

Puškini draamateosed

1825
„Boriss Godunov“
1830
„Ihnus rüütel“
„ Mozart ja Salieri“
„Kivist külaline“
„Pidu katku ajal“
1832
„Näkineid“
1835
„Stseene rüütliajastust“

Puškini proosa

„Peeter Suure moorlane“
„Romaan kirjades“
„Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused“
„Väljaandjalt“
„Lask“
„ Tuisk “
„Kirstutegija“
„Postijaamaülem“
„ Preili -talutüdruk“
„Gorjuhhino küla ajalugu“
„Roslavlev“
„ Dubrovski “
„Padaemand“
„Kirdžali“
„Egiptuse ööd“
„ Kapteni tütar“

Puškini värssromaan „Jevgeni Onegin“

„Jevgeni Oneginit“ avaldati peatükkide kaupa aastatel 1825-1832. Romaani värssidena kirjutama ajendas Puškinit tema luuletajatalent. Värssromaani vorm andis võimaluse tuua teosesse lüürilisi kõrvalpõikeid. Autor suhtleb teoses lugejaga mõnikord vahetult, pidades nõu, kuidas romaani jätkata, või pajatab midagi endast, otsekui lastes sündmustel vahepeal omasoodu minna. See tekitab lugejas märkamatult kohalolekutunde, just nagu oleks tegemist sõbraga, kes vestleb ühistest tuttavatest .
„Jevgeni Onegin“ erineb Puškini romantilistest teostest, sest värssromaanis on jälgitud kindlat ajavahemikku ja konkreetset Venemaa olustikku. Tegevus algab 1819.-1820. aasta talvel ja lõpeb 1825. aasta kevadel. Lugejale antakse üsna täpne ülevaade pealinna kõrgema seltskonna elust: meelelahutustest, kasvatussüsteemist ja tolleaegse Peterburi vaimse elu aladest . Kõrgemas seltskonnas peeti tähtsaks välist etiketti; naeru- või hukkamõistuväärseks peeti tõeliste inimtunnete siirast avaldamist.
Teose peategelaste Jevgeni Onegini, Tatjana ja Lenski elutraagika on just seotud selle kõrgema seltskonna äraspidise moraaliga. Nimitegelane Jevgeni on 24-aastane jõukas ja haritud mees. Teine peategelane Tatjana Larina on 17-aastane neiu , vaesevõitu mõisapere vanim tütar. Kaks olulist tegelast on veel Tatjana 15-16-aastane õde Olga ja tema 17-aastane peigmees Vladimir Lenski.
Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Kui Onegini onu haigestus, läks Jevgeni teda surivoodile külastama. Onu oli pärandanud talle oma mõisa, kuhu Jevgeni ka kolis, et saada rahu Leningradist. Kuigi alguses maaelu paelus Oneginit, siis paari päeva pärast valdas teda spleen. See on raskemeelsus , pahameel, tüdimus elust.
Endisest elupõletajast oli saanud mõisnik, kes hakkas tegelema talupoegade küsimusega ning andis neile lahtisemad käed. See seik peegeldab Venemaa 19. sajandi alguse olusid, kus talupoegade pärisorjusest vabastamise temaatika õhus oli. Onegin kaldus kõrvale ka aristokraatia etiketti nõuetest, mis samuti kohalikele kõrgaadlikele ei olnud meelepärane. Vaatamata mõnele seigale, on Puškini-aegseid olustikuprobleeme käsitletud põgusalt.
Samasse maakohta, kus elab Jevgeni, saabub Saksamaalt ka naabermõisnik ja noor poeet Vladimir Lenski. Onegin ja Lenski hakkavad omavahel suhtlema ja neist saavad head tuttavad. Vladimirile meeldib Olga, kellega ta on juba lapsepõlves peaaegu et paari pandud. Olgal on ka õde, Tatjana. Kui esimene õdedest oli jutukas ja üldse seltsiv , siis Tatjana oli vaikse iseloomuga, ja seda juba lapsepõlvest peale.
Onegin oli Leningradis elanud tormilist elu, kus truudusel polnud kohta. Ta arvas enda naisemeheks mittesobiliku olevat. Tatjana aga armus Oneginisse ning saatis talle siira kirja, avaldades oma tunded. Jevgeni lükkas tema armastusavalduse tagasi, sest ta arvas, et muidu ta kasutaks Tatjana lapsemeelsust ära.
Oma naiste suhtes kogemusterikka elu tõttu suutis Onegin jääda peaaegu kõrvalseisjaks ka Lenski ja Olga armuloos. Noore poeedi jutud sellest, kuidas ta Olgat armastab , tundusid Jevgenile naiivsed. Ta kuulas need ära, kuid tajus , et hajameelne literaat oli lihtsalt hullupööra armunud ega elanud enam reaalses maailmas. Onegin otsustas Tatjana nimepäevaks korraldatud peol, kus ta ka Tatjanaga jälle üle pika aja kohtus, et toob Vladimiri tagasi argipäeva. Terve õhtu tantsis Jevgeni Olgaga ning Lenski oli kõrvale jäetud. Viimane aga ei suutnud seda taluda ja kutsus Onegini armukadedusest ajendatuna duellile. Surma sai Lenski.
Jevgeni oli tapnud oma sõbra ja keeldunud Tatjana armastusest. Ta ei suutnud enam mõisas rahu leida ning pöördus tagasi suurilma elu juurde. Ka Tatjana oli linna kolinud. Endisest arglikust tütarlapsest oli saanud naine, kes abiellus kindraliga. Kindral oli Onegini tuttav ning kui viimane küsis, kes on see ilus naine, siis kindral vastas, et tema abikaasa. Jevgeni ei suutnud uskuda , et maatüdrukust oli saanud elegantne daam . Talle meenus kiri, mille Tatjana oli talle mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud – olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas , et ta ikkagi armastab Oneginit.
Jevgeni lahkus Tatjana juurest: „Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti.“
„Jevgeni Onegini“ puhul on tegemist teosega , mis kuulub Vene kirjandusklassikasse. Puškini eesmärgiks oli kirjutada hinge enneaegsest vananemisest, ükskõiksusest elu ja selle nautimise vastu. Värssromaanis ei jagune tegelased positiivseteks ja negatiivseteks, poeedi loodud karakterid on keerukad ja huvitavad, igaühel on oma voorused ja puudused. Sellega jõudis Puškin realismi, millele viitab ka teose tegevustiku kujutamine kaasajas. Koha ja aja konkreetsus loob lugejas illusiooni sündmuste reaalsusest. Süžeegi on kavandatud tavatult: romaan algab otsekui tegevuse keskelt Onegini maalesõiduga. Erakordseks tollastest teostest teeb „Jevgeni Onegini“ intrigeerivaks ka selle lõpp – inimesed lähevad lahku elusatena.

Arvamus värssromaanist „Jevgeni Onegin“

Mulle meeldis värssromaan „Jevgeni Onegin“ mitmetel põhjustel. Kõige rohkem meeldis mulle selles teoses loo lõpp, see ei olnud tavaline õnnelik ega ka traagiline, vaid peategelased ei saanud lõpuks kokku ning kumbki elas oma elu. Värssromaanis olid tegelased väga tõetruud, sest neil kõigil olid omad head ja halvad küljed. Samuti sain ma üpriski täpse ülevaate tolleaegsest elust kõrgemas seltskonnas. Natuke raskeks tegi lugemise asjaolu, et kogu teos on värssides aga loo huvitav sisu, reaalsed tegelased, väga hästi kirjutatud lõpp kaalusid selle väikese miinuse ülesse.
Tegelastest meeldis mulle kõige enam Tatjana, sest ta oli väga julge, sõnapidav ja väärikas naine. Tema julgus seisnes selles, et ta avaldas avameelselt pihtivas kirjas Oneginile armastust. Tolleaegsete tavade kohaselt oli see meeletu samm, sest mehed valisid endale naise, mitte vastupidi. Onegin ütles aga naisele ära. Aastate pärast kohtas Tatjana uuesti Oneginit ja mees armus meeletult. Naine tunnistas, et armastab Oneginit endiselt, aga on vahepeal abiellunud, ega kavatse oma meest petta.
Mulle ei meeldinud Lenski käitumine, kui ta oma sõbra Onegini duellile kutsus. Lenski oli parandamatu romantik ega talunud mõtet, et Jevgeni tema pruudiga tantsib. Ta arvas, et Onegin pöörab Olgale liialt tähelepanu ning tänu oma keevalisele iseloomule kutsus sõbra duellile, kus Lenski ise suri.

Kokkuvõte

Oma uurimustöös „Aleksandr Puškin“ kirjutasin järgmised peatükid:
„Puškini lapsepõlv“, „Puškin lütseumis“, „Puškin Peterburis“, „Puškin Lõuna-Venemaal“, „Puškin Mihhailovskojes“, „Puškin pärast pagendust“, „Aleksandr Puškin ja Natalja Gontšarova“, „Puškini surm“, „Puškini luule“, „Puškini poeemid“, „Puškini muinasjutud“, „Puškini draamateosed“, „Puškini proosa“, „Puškini värssromaan „Jevgeni Onegin““, „Arvamus värssromaanist “Jevgeni Onegin““.
Peatükist „Puškini lapsepõlv“ sain ma teada, et Puškini vanemad ei hoolinud poisist eriti. Aleksandr oli kohmakas ning asjad olid Puškinite majas asendamatud, seetõttu kurjustati poisiga tihti.
Lütseumiaastatel oli tähtsaim see, et Puškin hakkas end tundma luuletajana. Koolis toimunud üleminekueksamil oli kohal kuulus vene luuletaja Deržavin, kellele meeldis väga Puškini luuletus „Mälestused Tsarskoje Selos“. See eksam oli ühtlasi Puškini esimene luuletajaks pühitsemine.
„Puškin Peterburis“ oli periood luuletaja elus, mil ta otsis iseennast ning tal polnud välja kujunenud kindlaid poliitilisi ja kirjanduslikke vaateid. Ta lõi sidemeid mitmekesiste kirjanduslike seltskondadega ja sõprusringidega.
Peatükis „Puškin Lõuna-Venemaal“ oli kõige huvitavam fakt, et Puškin sai kuulsaks „Kaukaasia laulikuna“ ja romantilise noorsoo ebajumalana. Luuletaja jõudis aga oma kuulsusest ette ning tegi romantismiga lõpparve ning suundus realismi, alustades „Jevgeni Oneginit“.
Mihhailovskojes elas Aleksandr koos oma hoidja Arina Rodionovnaga, elu oli üksildane, piirdus vaid külaskäikudega naabermõisa, kus elas P. A. Ossipova. Sel perioodil tegeles luuletaja energiliselt oma kirjastusasjadega.
Pärast pagendust lõi Aleksandr koos Moskva noortega uue ajakirja „Moskovski Vestniki“, koostöö läks aga luhta, sest ajakiri oli orienteeritud eliitlugejatele ning lugejate arv kahanes kiiresti.
Peatükis „Aleksandr Puškin ja Natalja Gontšarova“ oli huvitav see, et luuletaja nägi väga palju vaeva, et Nataljat endale naiseks saada. Puškin tegi abieluettepanekut kaks korda, kuna esimesel korral anti mehele ebamäärane vastus. Samuti pidi Aleksandr kaasavara ise muretsema, kuna pruudi vanematel olid rahaasjad korrast ära.
Peatükist „Puškini surm“ sain teada, et luuletaja suri, kaitstes enda ja oma naise au. Nataljale erilist tähelepanu pöörav Dantes kutsus Aleksandri duellile ning haavas teda seal surmavalt.

Kasutatud allikad

Artma, I. Sarapuu, J. Maailmakirjanduse õpik. – Viljandi: J. Sarapuu, 2001. – 140 lk.
Grossman, L. Puškin. – Talllinn: Eesti raamat, 1966. – 448 lk.
Lotman , J. Vene kirjandus. – Tallinn: Valgus, 1986. – 165 lk.
Lotman, J. Aleksander Puškin. – Tallinn: Varrak , 2003. – 331 lk.
Puškin, A. S. Jevgeni Onegin, Muinasjutud, Draamateosed. – Tallinn: Eesti raamat, 1973. - 572 lk.
Puškin, A. S. Proosa. – Tallinn: Eesti raamat, 1970. – 374 lk.
Puškin, A. S. Luuletused, Poeemid. – Tallinn: Eesti raamat, 1972. - 498 lk
Saare, I. Jevgeni Onegini sisukokkuvõte. Kättesaadav: http://alar.kvell.pri.ee/kool/primamaterjalid/kirjandus-sisu-ingvarjevgenionegin.doc+jevgeni+onegin+sisukokkuvõte&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee (01.06.2010).
Tõnjanov, J. Puškin. – Tallinn: Eesti raamat, 1985. – 478 lk.
37