Claude Lévi-Strauss "Metsik mõtlemine" (2)

Claude Lévi- Strauss "Metsik mõtlemine"
Esimene peatükk - Konkreetse teadmine
Usk põlisrahvaste intellektuaalsesse piiratusse abstraktsete/ spetsiifiliste sõnade hulga järgi nende keeles on vägagi ennatlik. Leidub palju rohkemate abstraktsete sõnadega 'metslaste' keeli kui eurooplased normaalseks peavad. Ja õigupoolest on sõna 'pöök' sama abstraktne kui sõna 'puu' (mis mõnedes pärismaalaste keeltes kokkuvõtva nimetusena puudub, kusjuures see ei tähenda, et puuduksid konkreetseid puid tähistavad sõnad). Ja teatud ala spetsiifiliste sõnade hulk oleneb tugevalt keskkonnast (ja sellest tingitud huvipunktidest), nt observatoorium võrdluses talliga.
Iga tsivilisatsioon hindab ennast kui objektiivseimalt mõtlevat.
Vale on arvamus, mille kohaselt 'metslased' varustavad nimedega ainult neid taimi, mis neile mingil viisil kasulikud on (nagu tunneks taimi ainult kõhumurede pärast). Näiteks Filipiinide hanunoodel on tohutult palju spetsiifilisi sõnu seoses loodusega, nendel on välja töötatud põhjalik süsteem kohaliku floora ja fauna eristamiseks (kusjuures puudel eristatakse sugu). Järelikult tuntakse huvi ka nende taimede vastu, millel ei ole konkreetset kasutusala, kuna metslaste suhted loodusega on väga sügavad ja tähendusrikkad. Seega hakatakse taimi kasulikuks või huvipakkuvaks pidama alles peale nende tundmaõppimist. See tundmaõppimine ei rahulda aga praktilisi, vaid intellektuaalseid vajadusi.
Loodusrahvaste meditsiini puhul ei ole küsimus selles, kas rähninoka puudutus ravib hambavalu, vaid kas neid kahte asja (rähni nokk - inimese hammas) on kuidagi (mingist vaatepunktist) võimalik ühitada ja seega (grupeerimise kaudu) taastada algeline kord (ükskõik milline klassifitseerimine on parem kui üldse mitte midagi). Selline jaotamine olevat teaduse ainuvõimalik eesmärk, st et korra saavutamiseks klassifitseerida kõiki asju niipalju kui võimalik. "Igal pühal asjal on oma koht" - õigupoolest see koht teebki asja pühaks, kuna oma kohal olev püha asi tähendab korda.
Maagia ja teaduse erinevus seisneb selles, et ühe meelest kehtib determinism kogu maailmas, teise jaoks ainult maailma teatud tasanditel. Maagia olevat eeldeterministlik determinismi aimamine. Teaduslik seletus on alati 'korra' avastamine. Simpson väidab, et korra nõue on kunsti ja teaduse ühine vajadus.
Maagia ei ole teaduse algeline vorm, sest sel juhul peaks olema võimalik maagia paigutada konkreetsele etapile või ajahetkele. Maagia on pigem hästi liigendatud süsteem, teaduslikust süsteemist sõltumatu. Maagia ja teadus on võrreldavad ainult eeldatavate mentaalsete operatsioonide poolest (need tulenevad objektiivsetest tekketingimustest).
Neoliitiline paradoks seisneb inimkonna suurtes avastustes, kusjuures neid ei saa kirjutada juhuse arvele. Järelikult peab neoliitikumiaegne inimene olema pika teadustraditsiooni pärija. Põhjus, miks neoliitikumi ja tänapäeva vahel on aastatuhandeid stagnatsiooni , seisneb selles, et on kaks erinevat teaduslikku mõtteviisi, mis sõltuvad looduse uurimise strateegiatest. Üks langeb ühte taju ja kujutluse tasandiga, teine on nendest eemaldunud.
Igasugune klassifikatsioon on parem kaosest. Meeltega tajutavad omadused seotakse tihti sisemiste omadustega. See pole küll alati õige, küll aga praktiline, järelikult parem kui eimidagi.
Müüdid ja rituaalid paljastavad vanu vaatlus - ja arutlusviise (mida võib ka eelteaduseks nimetada), mis on/olid kohased avastuste tegemiseks. Nende abil ei saa küll samu tulemusi kui loodus- ja täppisteadused, kuid on sellegipoolest teaduslikud . Need on meie tsivilisatsiooni alusmüüriks.
Müütiline mõtlemine väljendab end heterogeense repertuaari abil, mis on laiaulatuslik, kuid siiski piiratud. Müütiline mõtlemine on nagu teatav intellektuaalne bricolage (bricoleur - nn 'meistrimees'/'meisterdaja' kes teeb juhuotsi ja on mihkel iga töö peale, improviseerija selles mõttes). Kusjuures sellest hoolimata võib hiiglavaid saavutusi olla. Bricolage'il olevat mütopoeetiline olemus.
Müütilise mõtlemise elemendid, (nagu bricoleuri kõigele kohandatav tööriistade kogu), on alati poolel teel tajuobjektide (mis on tihendalt seotud oma kontekstiga) ja üldmõistete vahel. Kujundi ja mõiste vahendajaks on märk (seos tähistaja, mõiste, ja tähistatava, kujundi vahel). Mõiste asendamisvõime on piiramatu, märgil aga piiratud. Probleemi lahendamisel pöördub 'meistrimees' (aga ka teadlane ) oma arsenali poole, ei leida kõike, mida tal vaja on. Tööriistakogu võimalused on aga piiratud iga eseme algse otstarbe ja nendele hiljem omistet otstarvetega. Samuti on müüdi koostisosad keele poolt juba ette ära piiratud. Nii tehakse kompromisse ja lõpuks kokkupandud struktuur (mida probleemi lahendamiseks kasutama hakatakse) erineb selle algsest ideest. Teadlane teeb samuti kompromisse, kuigi ta ei astu sealjuures dialoogi mitte looduse, vaid looduse ja kultuuri suhtega (see viimane sõltub tugevalt kultuurikontekstist). Erinevalt 'meisterdajast', püüab teadlane välja murda tsivilisatsiooni poolt peale surutud reeglitest (st et kasutab mõisteid), bricoleur aga kasutab märke ja on rahul sellega mis tal olemas on (st et ei rabele tsivilisatsiooni vastu). Järeldus: meetoditelt on eelteadus ja teadus sarnased, eesmärkidelt on erinevad.
Märgi ja mõiste vastandusest: mõiste pretendeerib täielikule läbipaistvusele reaalsuse suhtes; märk lubab/nõuab aga, et sellesse reaalsusesse oleks segatud teatud annus inimkultuuri (Peirce: The sign addresses somebody). Seega 'meistrimees' otsib ette antud ja kollektsioneeritavaid sõnumeid, teadlane aga otsib 'teist' ehk uut sõnumit. Mõiste on siis instrumentaalse koosluse avaja, tähendus on tema reorganiseerija.
Kujund võib etendada märgi rolli (elada koos ideega märgis), kuid ei saa olla idee. Kujund on seotud teda saatva teadvuseaktiga, aga märk ja (tähendusrikkaks saanud) kujund on asendatavad , st et võivad olla suhetes teiste entiteetidega tingimusel, et moodustavad süsteemi, kus kõik on omavahel ühendatud. Mõistetavus tähendab teoreetiliselt piiramatuid seoseid teiste sama tüüpi entiteetidega. Kui nii võtta, siis on loogikute 'intensioonid' ja 'ekstensioonid' sama asi.
Järeldus: kujunditega piiratud müütiline teadvus võib olla üldistav, seega teaduslik, kuigi mütoloogilised universumid on ainult fragmentide kombinatsioonid ja neist fragmentidest luuakse kohe jälle uued universumid. Selle muutuse käigus saavad tähistajatest tähistatvad ja vastupidi (st et endised eesmärgid täidavad praeguste vahendite rolli). See viimane võib ka bricolage definitsioon olla.
(Tagasi tööriistakogu-jutu juurde) Kui projekti struktuur on alati nihkes alse kavatsuse suhtes, on see 'objektiivne juhus'. Muide ka müütilise mõtlemise puhul tuleb osa inventari soetada (nagu teadusliku puhul peaaegu täielikult). 'Meisterdaja' ei pruugi oma ülesannet alati täita, kuid alati paneb ta sellesse midagi endast (bricoleur ei piira end täide- või lõpuleviimisega). Müütiline mõtlemine on praktiline, ei moodusta strukturaalseid kooslusi ainult teiste struktuuride koosluste abil, vaid with odds and ends.
Samas teadus, mis toimib oma tekkimise fakti tõttu, fabritseerib oma vahendid tänu struktuuridele. Teadus põhineb juhusliku ja põhilise eristamisele (samas ja sündmuse ja struktuuri eristamisele).
Kunst asub poolel teel teadusliku teadmise ja müütilise/maagilise mõtlemise vahel, kuna kunstiteos on intellektuaalse materiaalne objekt. Teadlane loob sündmusi (muudab maailma) struktuuride abil; 'meisterdaja' loob struktuure sündmuste abil.
Miniatuur (midagi kujutatavast kas suuruse, meelelise tajutavuse või aja mõttes väiksemat) olevat kunstiteose universaalne tüüp. Vähendamise voorus seisneb selles, et tavasuuruses käsitletakse objekti osadena, et ületada selle osutatavat vastupanu. Objekti vähendatud varianti ei pea ei pea osadeks jaotama (seega tundub see kvalitatiivselt lihtsam), asi muutub lihtsamini hõlmatavaks. Esteetiline on miniatuur sellepärast, et selle puhul eelneb terviku tunnetamine osade tunnetamisele.
Miniatuuri olemuslik kvaliteet seisneb selles, et see pakub meeleliste mõõtmete asemel mõistusega haaratavaid. Samas on vähendatud mudel katse objektiga (kuna on man made) ja valmistamisviisi mõistmine lisab kunstiteosele veel ühe mõõtme. Ja kuna on mitmeid stiililisi võimalusi kunsti teha, saab vaatleja korraga need võimalused ja konkreetse lahenduse, mille tulemusena muutub ta aktiivseks osalejaks.
Teadus kuulub metonüümia sfääri (teadus asendaks pitsi kujutluse päris pitsiga, seega tagajärg asenduks põhjusega), kunst kuulub metafoori sfääri (kuna eesmärgiks on luua homoloogiline pilt).
Kunstnik on poolel teel struktuuri ja sündmuse vahel, samas kui teadlane ja bricoleur eelistavad ühte neist. Seega prioriteedid peaksid olema tasakaalus. Kunstniku anne seisneb sisemise ja välise teadmise ühendamises. Esteetiline emotsioon kunstist on struktuuri ja sündmuse korra ühinemise tulemus, mis teostub inimese (ja vaatleja) loodus.
Loomisakti puhul kunstiteos lähtub sündmuste kogumist ja toob esile nende ühise struktuuri. Müüt lähtub struktuurist ja loob millegi, mis on sündmuste kogumist koosnev objekt (lugu), seega konstrueerib kogumi. Seda kunstiga seotud tõlgendust tuleb laiendada, et see kehtiks ka indiaani kalatapunuia kohta (jm traditsiooniliste kunstitaieste kohta). Nii on sündmus kui liik juhuslikkust, mille integratsioon struktuuriga tekitab esteetilise emotsiooni. Juhuslikkus kunstiloomingus esineb kas töö ajendi, teostamise või eesmärgi juures. Esimesel juhul võtab see juhuslikkus sündmuse kuju (vähemal määral võib juhuslikkus esineda ka teistes loomingu osades).
Kunstiteose loomisprotsess seisneb püüus suhelda. Lääne kujutava kunsti puhul suheldakse modelliga, traditsioonilise kunsti puhul materjaliga, tarbekunsti puhul tarbijaga. Tegelikult muidugi suheldakse siiski kõigi kolmega, aga ühega eriti. Kunstifilosoofia põhiprobleemiks on uurida, kas kunstnik tunnistab materjali ja töövahendeid dialoogipartneritena või mitte.
Kunstnik taotleb sõltumatust juhuslikkusest. Kunstniku, kes püüab läbi detailide tungida kujutatavasse süsteemi, tegevat võimalus 'vargaks'.
Traditsiooniline kunst on professionaalse / akadeemilise kunsti vastand . See viimane interioriseerib teostuse (valitseb seda) ja eesmärgi (kunsti tehakse kunsti pärast), aga eksterioriseerib ajendi (mis on sel juhul osa tähistatavast, sest modell peab ajendi andma). Traditsiooniline kunst aga interioriseerib ajendi (üleloomulikud olendid, keda armastatakse kujutada, omavad oma reaalsust), eksterioriseerib teostuse ja eesmärgi, mis seega saavad osaks tähistajast.
Mängu ja riituse suhted sarnanevad bricolage ja kunsti suhtega. Riitus lõpeb teatava tasakaaluga võistkondade vahel (nt jalgpall, mida mängitakse, kuni skoorid on tasakaalus; mängu koheldakse kui riitust ). Rituaaliga seotud mängudes on tulemus ette teada. Indiaanlastel tähendab mängu võitmine vastase sümboolset tapmist (näide foksi indiaanlaste matustest, kus surnuid lohutatakse ja lastakse neil mäng võita (tegelikult see viimane on nende lollitamine)). Mäng lõpeb erinevuse kehtestamisega meeskondade/mängijate vahel (disjunktiivne). Rituaaliga on vastupidi, see loob ühisuse algselt eraldet gruppide vahel ( konjuktiivne ). Seega: mängu puhul lähtutakse sümmeetriast (struktuurist) (samad reeglid mõlemale), asümmeetria on tulemuseks. Rituaali puhul on alguses postuleeritud asümmeetria, rituaali käigus püütakse kõik võitjate leeri suunata, st et saavutada sümmetriat. Teadus samastub mänguga, seega on arusaadav, miks kaasaegses tsivilisatsioonis domineerivad võistlusmängud.
CLAUDE LÉVI-STRAUSS "METSIK MÕTLEMINE"
Teine peatükk - Totemistlike klassifikatsioonide loogika
Selle loogika juures on ebaharilik see, et see koosneb ajalooliste protsesside kildudest (ja on seega kaotanud oma iseloomu - suhete postuleerimise, paratamatuse). Loogika vaatepunktist ei ole tegemist kildudega, ajaloo vaatepunktist aga küll. Need on sisult heterogeensed ja vormilt analoogsed (analoogia seisneb sisu osalises ülekandmises vormi).
Müüdi tähenduslikud kujundid (e. totemistlike klassifikatsioonide loogika ' killud ') sarnanevad 'meisterdaja' töövahenditega - neil on olnud algne otstarve, kuid need on 'lahti monteeritud' nii, et neid saab kasutada ka millekski muuks (mis võib algfunktsioonist väga kaugel olla). Teine sarnasus seisneb selles, et kumbki neist ei ole 'puhta muutumise' produkt (neither are products of pure and simple 'becoming'). Nende algne täpsus kaob, kui nad saavad uue funktsiooni. Need (müüdi tähenduslikud kujundid) on täpsed, kui nad on valmisproduktid (ehk keele terminid). Niisiis on nad paratamatute suhete kontsentraat . See paratamatus ei ole lihtne ega ühetähenduslik, kuid on olemas teatav semantiline invariantsus (see iseloomustab gruppi (piiratud arvul9 transformatsioone).
See loogika meenutab kaleidoskoopi, kus samuti killukesed moodustavad struktuurseid mustreid . Killud tekivad juhusliku iseloomuga lagunemise protsessis, aga selle protsessi saadused peavad olema teatavas mõttes homoloogilised. Seeläbi kaotavad killud oma iseolemise ja defineeritavuse. Iseolemist on aga piisavalt siis, kui nad osalevad kasulikult uut tüüpi mustritest koosneva nähtuse moodustamisel. See nähtus koosneb mustritest, kus peeglite mäng teeb peegeldused samaväärseks tegelike objektidega (märgid võtavad tähistatavate koha). Nende mustrite arv ei ole lõpmatu (kuigi on väga suur), kuna see arv on lõpliku arvu kehade konstellatsioonide funktsioon. Oluline sarnasus on ka see, et juhuslikkkuse (kaleidoskoobi pööramine) ja seaduse (kaleidoskoobi ehituse seadus, mis seab piiranguid) koostöös sündivad mustrid tekitavad mõistuspäraseid mudeleid . Need mustrid on ajutised, kuna iga muster on tema osade kindel suhe ja kuna nende suhete ainus sisu on see muster ise (millele vaatleja silmis ei vasta ükski objekt). Järeldus: totemistlike klassifikatsioonide loogika on võimalik. J
'Metslased' käsitlevad üleloomulikke olendeid enda sugulastena. Neil on intellekt ja emotsioonid . Selline suhtumine on osa normaalsest maailmapildist (seetõttu peavad 'metslased' valgeid ignorantideks). Kaasaegses tsivilisatsioonis kannavad osalt sama suhtumist tsirkuse ja loomaaia töötajad. Selline austamine ja samastamine võib seega rahulikult koos eksisteerida koos rohkem-vähem teadusliku klassifitseerimisega. Ja mitmed erinevad pärismaalased klassifitseerivad taimia ja loomi väga täpselt ja keerukalt.
Dogonid (Sudaanis) jaotavad taimed 22 perekonda, mis on kahes seerias ja konkreetses järjekorras. Mõni perekond on jagatud 11 alagruppi. Kõik 22 jagunevad kolme gruppi - puu, liaan , rohi. Esimeses perekonnaseerias seostatakse meestaimed vihmaste, naistaimed kuivade aastaaegadega (sümboliseerib üksikuid sünde); teises on vastupidi, see sümboliseerib kaksikute sünde. Iga perekond vastab ühele kehaosale / oskusele / ühiskonnaklassile / institutsioonile .
Ühed indiaanlased usuvad, et nad teavad loomadest nii palju, kuna kunagi inimesed abiellusid loomadega ja said teada.
Navahodel on asi natuke kaugemal zooloogide jaotusest. Jaotavad kõneoskuse järgi à räägib / ei räägi; kõneoskuseta jaotuvad taimedeks ja loomadeks; loomad liikumisviisi järgi à jookseb / lendab / roomab. Viimased grupid siis omakorda et kas rändab öösel / päeval, kas maal / vees. Mõnikord panevad isaste ja emaste liigitamisega mööda, paariks võivad sattuda samast soost, aga eri liikidest linnud nt. Taimed jaotatakse suuruse, soo, raviomaduste ja visuaalsete tunnuste järgi. Samas on kõik loomad ja taimed vastavuses looduslike elementidega.
Tihti on uurijaid muutnud erapoolikuks eelarvamused 'metslaste' intelligentsi kohta. Tegelikult ei erine pärismaalaste taksonoomia kuigivõrd kreeka / rooma ega keskaja jaotustest. Astroloogiline herbalism ei ole valgete inimeste saavutus, vaid sarnaneb suuresti pärismaalaste arusaamadega. Nimelt on 7 planetaarset taime, 12 taime sodiaagimärkide ja 36 sodiaagiringi sektorite jaoks. Neid taimi tuleb korjata väga konkreetsetel päevadel ja tundidel. Samas, Theophrastusel, vastab igale taimele üks lind. Pärismaalased austavad taimi ega korja neid kunagi lõbu pärast. Korjamisel püütakse lepitada taime hinge, sest ilma hingeta polevat taimest midagi kasu. Seega on totemistlikud klassifikatsioonid metoodilised ja teoreetiliselt tugevad, ja isegi vormilt võrreldavad botaanikute ja zooloogide klassifikatsioonidega.
Aimaraad on oma põhilise toiduallika, Solanumi perekonna klassifitseerimisel jõudnud kaugemale kui ilmselt keegi kunagi jõuab. Neil oli teisigi saavutusi. Taimi aga eristati isegi selle järgi, kas neid tuleb enne söömist külmutada ja keeta või mitte. Aborigeenid eristavad klassifitseerimisel isegi ajutisi vorme, nende jaoks on nimed.
Järelikult on väga oluline, et etnoloog ei oleks oma alas kinni, vaid tal oleks vaja teadmisi ka bioloogiast, astronoomiast jne. Ideeni, et taimede kasutamine rituaalides ühel põlisrahval lähtub eelkõige tähenduslikest vastanduvatest taimepaaridest kui üksiktaimedest, poleks ilma sügavate bioloogiaalaste teadmisteta jõutud, mis tähendab et kogu rituaali oleks vääriti mõistetud.
Hidatsa-indiaanlastel on pühimaks jahiks paradoksaalne kotkajaht. Selleks, et inimene saaks olla lõks (püüda kotkas paljaste kätega kinni ja kägistada), peab ta sisse võtma lõksujäänud looma positsiooni (varjama end augus ). Ta on korraga nii jahimees kui saak. (Seda olevat õpitud riukalikult kaljukassilt, keda millegipärast nimetati karuks , kes ei jää lõksu ja varastab neist saake .) Selleks, et saada kätte kõrgeim, tuleb olla madalaim. Jahimees ja kotkas on suurimas võimalikus kauguses teineteisest, sellepärast on kotkajahirituaalid väga erilised. Sööda hankimiseks on vajalik lähijaht ( verine ), teise jahi eeldusena (kotkas tapetakse ilma verd valamata). Kaks vastandlikku jahiliiki on järsku tihedalt ühenduses. Muide, see on ainus jahivorm, millega seoses naiste mensest peetakse positiivseks.
Sarnaste müütide olemasolu geograafiliselt kaugetel kultuuridel on seletatav sellega, et sarnaseid loogilisi struktuure võib konstrueerida erinevatest leksikaalsetest vahenditest. Seega ei ole konstantsed mitte elemendid, vaid nendevahelised suhted.
Peale müütides esinevate loomade / taimede indentifitseerimise on oluline ka mõistmine, millist rolli nad mängivad ja kui olulised nad on. Samuti on huvitav, millele pööratakse tähelepanu taimede / loomade jm nimetamisel. Hanunood identifitseerivad värvusi (läbi opositsioonide) suhtelise heleduse / tumeduse ja värsket või kuivanud taime meenutava tooni järgi. Mõnikord samastatakse loomi puhtalt värvuse järgi, näiteks mesilast ja püütonit.
Loomi ja taimi mõistetakse vastavalt kultuurile väga erinevalt. Nt põllupidajad teavad ronka kui aiarüüstajat, jahimehed kui laibaõgijat. Seega ei saa klassifikatsiooniprintsiipi kunagi eelnevalt postuleerida. Klassifitseerimisel kasutatakse mõnikord päris uskumatuid seoseid.
Fangid (Gabonis) peavad oravat ja teisi aukudes elavaid loomi rasedatele (ja ka vastsetele isadele ) ohtlikuks, kuna loode võib looma jäljendama hakata ja mitte tahta kõhust välja tulla. Lisaks hulk muid aukude ja õõnsustega seonduvaid piiranguid. Hopid aga arvavad just vastupidi, et urus elavad loomad aitavad lapsel ruttu välja tulla.
Välised põhjused klassifikatsioonide mittemõistmisel ongi need, mis seostuvad arusaamade ja kommetega, mida uurija ei pruugi teada. Sisemised põhjused mitmevalentsest loogikast, mis kehtivad mitmetele erinevatele ühendustüüpidele.
Seega totemistliku loogika kirjeldamisel on kahte sorti raskusi, esiteks ei teata täpselt, millise taime või loomaga on tegu (ja see on oluline teada, kuna vaatlustes ollakse väga nüansirikkad) ja teiseks võib eri liikidel olla väga palju funktsioone eri rahvaste loodud sümbolisüsteemides, aga reaalselt määratud on ainult mõned. isegi lähedased kultuurid konstrueerivad täiesti erinevaid süsteeme suhteliselt sarnastest elementidest.
Näiteks värvuste suhtes võivad semantilised laengud eri suguharude puhul olla isegi vastupidised. Aborigeenidel on valge ja punane väga olulised värvid, valge tähistab markeerimatust, punane on nö 'täiuslik värv', ühendatud kas surma või eluga. Ühel teisel aborigeenisuguharul on sarnase matuserituaali puhul punase asemel musta ja valge kombinatsioon ja markeerimatu on värvita. Veel ühel suguharul on must leinavärviks paarispõlvkondadele, punane isadele- poegadele . Indiaanlaste puhul esineb sama vastandus heli ja vaikuse vahel.
Järeldus: mingit kollektiivset alateadvust pole olemas.
( Totemism olevat lihtsalt erand klassifikatsioonide üldproblemaatikas.) Klassifikatsioonid, mis on totemistlikud selle sõna laiemas tähenduses, st et mille järgi ainult ei mõelda, vaid ka elatakse, tekitab raskuse, kuna on tihedalt seotud kapriisse demograafilise arenguga. Tekib sünkroonia (e. süsteemi, strukturaalsest vaatepunktist) ja diakroonia (demograafiline areng selles antud) konflikt, mis puudutab ka keelt. Keel on aga suhteliselt hästi kaitstud oma kommunikatiivse funktsiooni tõttu, seega allub keel demograafilistele muutustele ainult teatud piires. Aga kuna uuritavad mõistesüsteemid ei ole suhtlemis- vaid mõtlemisvahendid, on nad diakroonia poolt mõjutatavad. Kuna mõtlemine on astmeline, võib mõtlemisviis kergesti degenereeruda mäletamisviisiks. (Mäletamine nõuab vähem vaeva kui mõtlemine, see omakorda vähem vaeva kui suhtlemine .) Järelikult on totemistlike süsteemide sünkroonilised struktuurid on diakrooniliste mõjude poolt haavatavad.
Samas on nendel süsteemidel mitu erineva tundlikkusastmega mõõdet. Müüdid ja riitused on inertsed , need hoiavad muutusi kaudselt tagasi, püüdes taastada algset tasakaalu. Demograafilise arengu toime tõukab süsteemi korralageduse poole, teoreetilise iseloomuga tendents sunnib süsteemi reorganiseeruma algsele korrale võimalikult lähedasel kujul.
Claude Lévi-Strauss "Metsik mõtlemine"
Kolmas peatükk - Transformatsioonisüsteemid.
Kuna 'metslaste' praktilis-teoreetilises loogikas on rõhk diferentseerumisel, on sama rõhuasetus omane ka praktilisele tegevusele, kusjuures diferentseerivate joonte olemasolu on olulisem kui nende sisu. Nad moodustavad süsteemivõrgustiku, mis on kasutatav nagu tekstide deðifreerija. See võrgustik võimaldab sisse viia jaotusi ja kontraste, mida on vaja tähendusliku sõnumi edastamiseks.
Totemistlikud nimetamis- ja klassifitseerimissüsteemid saavad operatiivse väärtuse oma formaalse iseloomu tõttu. Nad on koodid, mis sobivad edastama sõnumeid, mida võib üle kanda teistesse koodidesse ja väljendama eri koodide kaudu saadud sõnumeid oma süsteemis. Klassikaliste etnoloogide viga ongi olnud püüd seda formaalsust teatud sisuga siduda, kuigi tegemist on meetodiga, mis sobib igasugusele sisule .
Niinimetatud totemism ei ole defineeritav sisemiste tunnuste kaudu, vaid vastab erinevatele teatud formaalsest süsteemist suvaliselt välja toodud modaalsustele. Selle formaalse süsteemi funktsioon on garanteerida ideede konverteeritavus sotsiaalse reaalsuse eri tasandite vahel.
Frazer leiab, et teised totemismitüübid lähtuvad austraalia kontseptuaalsele totemismile ja olevat leidnud primaarse totemismi vorme, mis võivad kontseptuaalse totemismi aluseks olla (inimesed usuvad, et nende elu on seotud mingi looma või taime eluga, mida tähistatakse sõnaga, mis umber tähendab hinge). Oma tamaniu (tähendab umbes sama) avastab Mota elanik visiooni või ennustamistehnikate kaudu. Nunudel määrab selle ema raseduse ajal. Tamaniule põhinevad ka mitmed söögikeelud (see võrduks autokannibalismiga). Lifu saarel võib surija näidata mõnda looma või taime, milles ta reinkarneerub. Tema järglased ei tohi sellele liigile viga teha, annetavad toitu ja muud. Frazer pidas selliseid surijate ja rasedate kujutlusvõime saavutustest tulenevaid söögitabusid totemismi lähtepunktiks. Lévi-Straussseostab selle mitte looduslikkuse ja loomulikkuse, vaid kultuuride sarnasusega. Mota ja Lifu süsteemid on täitsa vastandlikud, kuigi Frazeri idee järgi peaks olema sarnasusi .
Prioriteetide eristamiseks võiks grupi omadusi esitada kolme opositsioonina: 1) sünd vs surm 2) diagnostika või keelu individuaalne või kollektiivne iseloom (kusjuures keeld tuleneb prognoosist). Mota puhul on oluline sünd: diagnostika on kollektiivne ja keeld on individuaalne. Lifu puhul on oluline surm: diagnostika on individuaalne ja keeld on kollektiivne. [Totemistlik institutsioon on tegelikult klassifitseerimissüsteemide kooslus , mis postuleerib looduslike ja kultuuriliste iseärastuste homoloogiat.] Neil kahel süsteemil on ühine see, et mõlemal on statistiline ja mitteuniversaalne iseloom. Samas on need siiski austraalia süsteemidega sarnased (nagu Frazer arvas ), kuigi viimased on universaalsed. Seos on aga loogiline, mitte geneetiline.
Näide austraalia arandadest ja arabannadest, kelle kultuurid sisaldavad mitmeid omavahelisi vastandusi (üks on isaliiniline, teine emaliiniline, tootem muutub/ei muutu uues elus jne). See, mis arandadel näib süsteemina, jaotub arabannadel ettekirjutuseks ja teooriaks. Pealegi on ühel mehaaniline , teisel statistiline totemism. Arandadel ja nende põhjanaabritel warramungadel (asuvad arabannadest kaugel põhjas) on tootemite funktsioonid vastupidised, aga viimastel on need analoogsed arabannadega, kuigi esinevad teatud erinevused. Seega tegib arandade ja warramugade vahel uuesti perioodiliste mitteperioodiliste struktuuride opositsioon nagu arandade ja arbannade puhul. Muidu (kui isa- või emaliinilisus välja jätta) on arabannad ja warramungad arandade täielikud vastandid. Osati esineb põhja-lõuna teljel üleminekuid ühest äärmusest teise (totemistlike süsteemide mõttes), aga ka samade vormide kordumist kahel poolusel . Tekib hüpotees, et kõik austraalia kultuurid on ühe algsüsteemi transformatsioonid.
Keeld abielluda omaenda või oma eellaste tootemperekonda avaldub mõnel pool keeluna kasutada oma surnud eellaste nimesid ja nendega sarnanevaid sõnu.
Austraalia on kõige eraldatum kontonent üldse. Aborigeenid aga taotlesid ja mõtestasid oma arengut ja on üsna uskumatul tasemel kiindunud eruditsiooni ja teoretiseerimisse. Seda võiks isegi nimetada intellektuaalseks snobismiks ( snoobid on nad ka mitmes teises mõttes). Seega on suhteliselt mõistetav, et seal on kujunenud teatav sotsioloogiline ja filosoofiline stiil teatud variatsioonides. Austraalia kultuurid on seega märksa täielikumates transformatsioonisuhetes kui teised maailma regioonid .
"Totemistlikku" tüüpi mõisted ja uskumused vajavad erilist tähelepanu, kuna moodustavad nendega seotud ühiskondades koode, mis kindlustavad mõistesüsteemide kujul igale tasandile omaste sõnumite konverteeritavuse. Probleem tekib siis, kui püüda totemismi paigutada kas looduse või kultuuri juurde, mis on mõttetu, sest see on tegelikult vahend ületamaks nende valdkondade vahelist opositsiooni.
Näide murnginite algusmüüdist ja kahest aastaajast - vihmane aastaaeg : madu, tsiviliseeriv, püha, mees; kuiv aastaaeg: naine, profaanne, viljakas. Nii on nende aborigeenide ühiskonna kaks poolust naised (heaolu saavutamise abinõu) ja vanad mehed (heaolu valitsejad ). Looduslikele tingimustele aga sealjuures ei alluta passiivselt. Need looduslikud tingimused on inimeste mõtestatud (vastuolulistena). Samas taandab inimene looduse tinglikeks mõisteteks, sest inimese suhted loodusega jäävad alati suhteliselt mõistatuslikuks. Müüdid püüavad loodusnähtuste abil seletada fakte, mis pole looduslikku, vaid loogilist laadi .
Inimene on nagu kaardimängija, kes opereerib kaartide, seisude, reeglite ja võimalustega. Sotsioloogilise lahenduse sageduse seletamisel on vorm olulisem kui sisu, kuna sotsiaalse ja loodusliku korra vaheliste vastuolude vorm varieerub hulga vähem kui nende sisu. Pealegi on religioosne mõtlemine üsna vaene, inimesed toetuvad probleemide lahendamiseks samadele vahenditele (probleemide ühisjooneks on see, et nad on kõik vastuolud).
Miks totemistlike sümbolitega kaasnevad teatud käitumisreeglid? Levinumad on söögikeelud ja eksogaamia reeglid, samuti initsiatsiooniperioodiga seoses. On konkreetseid ja ratsionaalseid ja väga konkreetses olukorras kehtivaid suhteliselt segaseid. Söögitabude rikkumisel pidavat tekkima allergialaadsed nähud, mis võivad ka psühhosomaatilised olla. Seega tulenevad sümptomid kultuurilisest diagnostikast. Tabud võivad lähtuda ka mitte liigi omadustest, vaid sellele tähendussüsteemis määratud kohast. Samas mõnedel suguharudel ei esine (või peaaegu ei esine) söögikeelde, küll aga on ehetega seoses kõik täpselt fikseeritud. Söögikeeldudel ei tundu olevat mingit seaduspära teatud piirkondades, teistel on suhteliselt sarnaselt seotud ema- või isaliiniga seonduvad asjad. Järeldus: lubatud või mittelubatud liigid on pigem markeeritud või mittemarkeeritud liigid. Keelustamine on tähenduslikkuse tunnustamine.
Austraalia ühiskondade puhul on keeld efektiivseim diferentseerimismeetod. Söögikeelud ei tähenda muidugi tingimata totemismi, kuid kui vahetada etnozooloogia etnoanatoomiaga, võib isegi näivalt mittetotemistlik ühiskond seda siiski olla (näiteks buðmanid, kellel kehtisid söögikeelud kehaosadele). Samas ei ole eri grupeerimisviisid üksteist välistavad.
Seos söögikeeldude ja eksogaamiareeglite vahel ei ole mitte põhjuslik, vaid metafoorne (sünonüümsus sõnade 'sööma' ja ' seksima ' vahel), kusjuures see metafoor kehtib mõlematpidi.
Mõnel pool jagatakse tootem kolmeks - söödavaks, austatavaks ja emblemaatiliseks osaks. Tootemi mittesöödavaid osi (nokk, suled, hambad), võib inimene endale võtta, sest need 'on tema omad', sest ainult need eristavad tootemit temast. Seega emblemaatiliselt kinnitatakse oma suhet loomaga, söömine on aga märgiks tõelisest konsubstantsiaalsusest. Söögikeeld põhineb selle eitamisel.
Loomade toomisel kultuuri (kas siis kirjeldades või võttes üle nokki-hambaid) kasutab inimene loomade erinevusi kui embleeme, et vabaneda enda ühetaolisusest. söömiskeelu järgi eitavad inimesed sarnasust loomaga (mis ühinemisel saaks kinnitatud). Söögikeelud on totemistlike klassifikatsioonide loogilisusele allutatud, st et nad ei tähenda eraldi probleemi. Nende kaudu eitavad inimesed oma tegelikku animaalset loomust ja kannavad endale üle sümboolsed omadused, mille kaudu nad eristavad loomi, et teha vahet iseendi vahel.
Claude Lévi-Strauss "Metsik mõtlemine"
Neljas peatükk - Tootem ja kast
Naiste ja toidu vahetamine eri suguharude vahel on sama tüüpi menetlused, võivad esineda nii koos kui eraldi (ja ka üheaegselt või vaheldumisi ), kuna tegemist on viisidega kindlustamaks ühiskonnagruppide läbipõimumist.
Lévi-Strauss toob näiteks Van Gennepi tsitaadi , mis seostab totemismi ja eksogaamia omavahel füüsilise ja sotsiaalse faktori kaudu, samas mööndes, et nad eristuvad teineteisest. Eksogaamia olevat siis olnud liht täiendus või kinnitus totemismile. Need kaks nähtust pidavat kooseksisteerima ainult üksikutes maailma punktides.
Sellele väidab aga vastu - eksogaamia ei puuduvat kunagi täielikult, kuna naiste vahetus on ainsana tegeliku sisuga, kuna naised tagavad grupi kestvuse.
Totemismi tahetakse tavaliselt defineerida läbi söögikeeldude ja eksogaamiareeglite sellepärast, et need kajastavad sama skeemi erinevatel tasemetel. Näide indiaanlaste suguharust, kus vahetatakse naisi, aga seemneid mitte (kuna see võib taime vaimu kaasa viia). Teine näide emajärgsest eksogaamilisest ühiskonnast, kus mehel ja naisel on kummalgi oma seemnekartulid (mille kumbki on saanud oma suguvõsalt), mida ei tohi omavahel segada. Seemned on ühtlasi staatuse näitajaks. Maguskartuleid peeti elusolenditeks muide. Järeldus - äärmuslik endopõllundus võib olla kompensatsiooniks vastumeelselt täidetud eksogaamiareeglitele.
Austraalias aga söögikeelud ja eksogaamia täiendavad teineteist. Sealsetes isaliinilistes ühiskondades on söögikeelud paindlikud ja abstraktselt formuleeritud, emaliinilistes ühiskondades on keelud konkreetsed ja ranged. Ugandas on hulk endogaamseid ühiskondi, kus nagu kompenseerimiseks esineb suur hulk igasuguseid teisi keelde. Samas on ühes ühiskonnas keeruline süsteem, kus iga kogukond hoidub oma tootemi söömisest, jättes selle teistele. Sarnane uskumus esineb ka Austraalias - seal arvatakse, et oma tootemit söömast hoidudes omandatakse vägi seda paljundada. Lisaks näide bagandadest, kes identifitseerivad end oma territooriumi, 2 tootemi ja söögikeeldude kaudu; igal kogukonnal on oma spetsiaalsed omadused ja oskused.
Kuigi totemistlikud ühiskonnad (seostatakse eksogaamiaga) ja kastiühiskonnad (seostatakse endogaamiaga) näivad esmapilgul vastanditena, tekib mõnede kogukondade puhul segadus - nad oleksid nagu mõlemas kategoorias korraga. Esineb teatav analoogia Austraalia totemistlike suguharude ja kastiühiskondade vahel - igal ühiskonnagrupil on oma vajalik ja teisi täiendav funktsioon (varustavad teisi gruppe oma tootemloomaga).
Iga tootemi puhul võib eristada kolme inimgruppi - 1) need kes seda kunagi ei söö; 2) need, kes söövad seda ainult mingi teise grupi vahendusel; 3) need, kes seda takistamatult võivad süüa. Vahendamine on oluline näiteks irokeeside juures, kuna taimset toitu peetakse naiselikuks ja loomset mehelikuks, toovad abielupooled need teineteisele kätte ja moodustavad niimoodi väikese kastisüsteemi. Järelikult peab olema totemistlike ja kastiühiskondade vahepealseid vorme ka olemas.
Totemistlike institutsioonide üks iseloomulik joon on see, et ühiskonnagruppide ja loomaliikide vaheline homoloogia eksisteerib tegelikult hoopis erinevuste vahel, mis ilmnevad ühelt poolt inimeste ja teiselt poolt loomaliikide tasandil (inimene erineb teisest inimesest nagu karu erineb kotkast). Niisiis on tegemist homoloogiaga kahe erinevustesüsteemi vahel, millest üks esineb looduses ja teine kultuuris. Terminite homoloogia puhul oleks vastupidi ja seos tootemi ja inimese vahel põhineks nende omavahelisel sarnasusel (inimene on nagu karu/kotkas). Sellist vaadet esineb näiteks Torrese väina saartel, kus kalakogukonna inimesed on kiilakad, kurekogukonna omad kõlava häälega ja nii edasi.
Esimesel juhul tuleb ühe kogukonna erinevus teistest vähem esile. Kui loodus ja kultuur on erinevustesüsteemid, on esiplaanil valdkondade solidaarne iseloom. Ühiskonnagruppe eristatakse, aga nad jäävad solidaarseks ja eksogaamia sobib seda vastuolu lepitama. Teisel juhul, st et ühiskonnagruppe eraldi vaadeldes, kaldub konkreetne grupp moodustama süsteemi mitte teiste ühiskonnagruppidega, vaid teatavate diferentseerivate omadustega. See nõrgestab solidaarsust ja seda raskem on täita eksogaamia reegleid, sest teistest ühiskonnagruppidest mõeldakse kui teisest liigist (neid samastatakse nende tootemitega). (Samas aga ei väideta, et ideoloogilised transformatsioonid sünnitavad ühiskondlikke transformatsioone, tegelikult on inimese arusaam looduse ja kultuuri suhetest nende ühiskondlike suhete funktsioon.)
Kontseptuaalsetest transformatsioonidest endogaamialt eksogaamiale ja vastupidi komplitseerib hierarhiline kogukondlik struktuur endogaamiat. Kusjuures endo- ja eksopraksis pole eraldi ja absoluutselt määratletavad, nad on komplementaarsed aspektid suhetes enda ja teistega . Kasti- ja totemistlike ühiskondade vahepealsed on need, mis koosnevad looduslikest kastidest ja seega mõistetakse kultuuri kui looduse peegeldust.
Indias, kastiühiskondade kodus, on mundadel valdavalt taim- või loomtootemid, aga leidub ka selliseid tootemeid nagu kuuvalgus või vikerkaar; ühel teisel sealsel suguharul on tootemiteks hulk esemeid, kusjuures asjade osakaal tõuseb lõuna poole liikudes (näiteks pottide riputamise nöör, silmasalv, tõke, münt J). Lõunapoolset võib mõista ka kui perifeerset. Samas võib esineda suhtelist vabadust tootemite suhtes, näiteks ingverikogukond loobub mugavuse mõttes hoopis korra-teradest. Tundub, et Ameerikas allutavad totemistlikud traditsioonid endile kastisuhete elemendid, Indias on aga vastupidi.
Kuigi võiks arvata, et tootemkastide spetsialiseerumine sarnaneb ametialaste kastide omadega (Indias on see nii), Austraalias päris nii ei ole, esineb hoopis kujuteldav seos (kuna tegelikult eri kastide inimestel maagivõimeid ei ole). Seal on abielu määratud tootemgrupeeringute/klassidega, umbes nagu ametikastid toodavad teiste jaoks asju. Õigupoolest on gruppidevaheline eksogaamia Austraalias nii mitmete piirangutega, et see oleks pigem nagu endogaamia jäljendamine eksogaamia raames. Totemistlike gruppide (toodavad naisi) ja ametikastide (toodavad tooteid) sümmeetria kehtib muidugi ainult ideloogilises plaanis (kuna toodetavad naised ei ole mingit konkreetset tüüpi).
Abieluvahetuste mudel asub kahe tõelise mudeli (liikude mitmekesisuse mudel looduses ja funktsioonide mitmekesisuse mudel kultuuris) vahel, on mitmemõtteline ja ebaselge. Naised on looduslikust aspektist võttes sarnased (seostub kastiühiskonnaga), kultuurilisest aga erinevad (seostub tootemgruppidega). Seega naisi vahetatakse, sest nad on sarnased, aga erinevad. Täielikult erinevaid naisi ei saaks vahetada, täielikult ühesuguseid poleks mõtet vahetada.
Kastid ekspluateerivad kultuuri heterogeensust, tootemgrupid loovad illusiooni loodusliku heterogeensuse ekspluateerimisest. Järelikult ametikastid ja tootemgrupid ilmutavad ühiseid omadusi üksteisele vastupidisel moel. Kastid on funktsioonilt heterogeensed (eri kastid toodavad eri asju), struktuurilt homogeensed, abieluvahetused kuhjaksid funktsioone veelgi. Tootemgrupid on funktsioonilt homogeensed (kõik mõtlevad ühtemoodi, et omavad maagilist võimu mingi liigi üle; aga kuna tegemist on illusiooniga, on see võrdne teiste sama tühjade ideedega) ja struktuurilt heterogeensed (toodavad erineva ühiskondliku staatusega naisi). Järeldus: kastides on endogaamia lubatud, kuna tõeline vastavus on tagatud homogeensuse valentside (ehk funktsioonide spetsialiseerumise) kaudu. Söögikeelud väljenduvad kastide puhul rohkem piirangutega toidu valmistamisele, selles osas konkreetsed. Ja pealegi olevat naised vahetatavad (asendatavad), aga toit mitte. Toitude tootemlikuks kuulutamisel ollakse mugavuse tõttu tagasihoidlikud. Ja iga kast on endofunktsionaalne (kes ajab habemeajaja habet?).
Ühel juhul (tabel lk 197) kehtestatakse ühiskondlik mitmekesisus ühe loodusliku liigi raames, teisel juhul projekteeritakse looduslik (ehk liikidevaheline) erinevus ühiskondlikule plaanile. Igatahes on endogaamia ja endokulinaaria erinevad asjad, sest naiste diferentseerimine sõltub ühiskondlikust tahtest, aga erinevaid liike ei saa keegi identseks teha.
Lihtsustades võiks asja vaadelda nii, et kastid "võrduvad" looduslike liikidega, tootemgrupid näevad looduslikes liikides kaste. Sealjuures kastid naturaliseerivad tõelist kultuuri valesti, tootemgrupid aga kultuuristavad loodust õigesti. Ühiskondlike funktsioonide süsteem vastab looduslike liikide süsteemile; olendite maailm asjade maailmale, see tähendab, et looduslike liikide süsteemi ja toodetud objektide süsteemi võib vaadelda kui vahendava iseloomuga kooslust, mida kasutatakse, ületamaks looduse ja kultuuri opositsiooni ja mõelda nad tervikuks.
Näide kondistest inimsööjapiisonitest ja vastandus vaenuliku looduse (okaspõõsas) ja inimliku antilooduse ( rase mees) antitees ja nende ühendamine - lugu ainsast tütarlapsest meeste ühiskonnas, kes anti vastutahtsi okaspõõsale naiseks . Abielu kui vahendav mehhanism looduse ja kultuuri vahel, mis loob teise, vahendatud looduse, mida inimene saab valitseda . Tulemusena said kondihunnik-piisonitest lihakad loomad.
Abieluvahetuste mudelit kasutatakse kultuuri ja looduse vastanduste puhul rahvaste juures, kus totemistlikud klassifikatsioonid ja funktsionaalne spetsialiseerumine (kastid) toovad vähe tulu. "Naiste süsteem" asub olendite ja esemete süsteemide vahel.
Elusolendite süsteem on ainus kolmest, mis eksisteerib objektiivselt väljaspool inimest ja funktsioonide süsteem ainus, mis eksisteerib täielikult inimeste seas. Nad on küll terviklikud, ühel tasandil, aga ei sobi teisele tasandile - toidust ei saa tootemit, endofunktsionaalsust ei saa vältida. Järeldus: vastavus pole kummalgi juhul absoluutne. Abieluvahenduse vastavus on ebapuhas vorm - poolel teel loodusliku ja kultuurilise mudeli vahel - tänu sellele funktsioneerib ja pretenteerib universaalsusele. Järelikult võiks totemismi lihtsalt väljendada kastide keeles (primitiivsuse vastand). See näitab, et tegemist ei ole autonoomse institutsiooniga, vaid see võib olla eristatav isegi nende sotsiaalsete struktuuride taga, mis muidu totemismile vastandlikud näivad.
Totemistlikud institutsioonid sisaldavad ka tegutsemisreegleid, aga neid kohtab ka teistes süsteemides.
Keel näitab, et eksogaamia ja söögikeelud on sama sisse- või väljapoole suunatud praksise viis. Teaduse tegelik uurimisobjekt peaks olema näiliselt heterogeensete juhtude võrdlusel ilmnev sama skeem. Jälle näide söömise ja seksi seostest.
Praksise ja praktikate vaheliseks vahendajaks on kontseptuaalne süsteem, mille kaudu mateeriat ja vormi tajutakse kui mõistusega haaratavaid struktuure. Suprastruktuuride ja keele dialektika seisneb konstitutiivsete üksuste esitamises. Viimaste abil (kui need üksused on defineeritud) töötatakse välja süsteem, mis vahendab ideed ja fakti, st. et muudab fakti märgiks. Näide joruba müüdist ja keerulistest tootemreeglitest.