Kultuurisemiootika (2)

Kultuurisemiootika - konspekt
(õppejõud: Mihhail Lotman )
Kohustuslik kirjandus:
- Claude Lévi- Strauss "Metsik mõtlemine"
- Claude Lévi-Strauss "Structural Anthropology "
- Umberto Eco " Roosi nimi"
- Juri Lotman "Semiosfäärist"
Sõna kultuur pärineb ladina keelest ( cultura - haritud ala). Esialgu tähendaski kultuur põllumajandust.
Kultuur on piiritletud ala, mille sees asub kultuur ja väljaspool mittekultuur. Mittekultuursus defineeritakse kultuuri kaudu, aga kumbki neist mõistetest ei ole absoluutne. Kultuur on primaarne (avastas mittekultuuri (looduse/metsa) 18. sajandil. :) Kultuur on inimese poolt struktureeritud maailm. Väljaspoole jääv on jumalate ja vaimude ala, inimese jaoks ebasõbralik, ebaturvaline, struktureerimata, ebakindel. (Muide - sõna jumal pärineb samast tüvest (div-, dev-, dik-) kui saatan: Jumal on kultuuri produkt ja sellisena turvaline.)
Kultuuri piirid on küll stabiilsed, aga neil on kalduvus laieneda, haarata enda alla uusi alasid (aga kohati ka osa endast välja heita). Mittekultuuriline inkultureeritakse. Inimesed räägivad mõtestatud juttu ; jumalad, kui räägivad, siis segaselt või mõistu. Inimesed ja jumalad, 'meie' ja 'nende' kultuur vastandatakse, isegi kui teisest ei ole teada. Skeemis on alati olemas 'meie', inimesed ja 'nemad' (kui neid ei ole, mõteldakse välja). Kultuur ei ole kõik.
Tõde areneb koos inimesega, see ei ole absoluutne ega üleskirjutatav. Mõtlemine tekitab prao - on suur vahe õpetamata ja õpetatud primitiivsuse vahel ( kunst on kunst siis, kui teda ei ole). Tee tõele ei ole fikseeritud ega universaalne ja pole tingimata kõige lühem. Lääne inimese maailm on nagu supermarket - kõigel on sildike nime, tootja nime ja hinnaga.
Semiootika on eelkõige mingi märgiline ala. Ainult vastandatuna mittesemiootilisele on ta võimalik. On märke ja mittemärke, seega on olemas ka mingi märkide ala. Keeruline on määratleda, mis ei ole märgid, sest nimetamisega kaasatakse nad kohe semiootilisse ruumi. Asjad ei ole märkidele vastandatud, asjad on märkide poolt sünnitatud. Semiootika tõmbab piire , kuid samas märgistab ka seda, mis jääb piiridest väljapoole, kuigi mittemärgilisest saab rääkida ainult märkide abil.
Kultuuri ja semiootika ühendamisel püüavad ameerika traditsiooni järgijad võtta mõlemaid kui loomulikke asju: kultuuri kui uurimisobjekti ja kultuurisemiootikat kui uurimisvahendit. Tartu- Moskva koolkonna jaoks on kultuur ja semiootika teineteisest lahutamatud - semiootika tekib alati kultuuris. Kultuur on semiootika primaarne objekt, kõik teised tekivad selle taustal. Õigupoolest on semiootika aluseks kõigile kultuuriuuringutele.
Kõik kultuurid on oma olemuselt semiootilised ja eelkõige seotud märkide tootmise, tõlgendamise, edastamisega. Ka ajalugu on lihtsalt rajatud faktide interpreteerimine. Faktid ei ole kommentaaridest sõltumatud ega eelne nendele. Neid fabritseeritakse, mitte ei tuvastata. Fakt on semiootilise analüüsi tulemus ja alati seotud väärtussüsteemidega.
Kultuuri vertikaalse dimensiooni aluseks on kujutlus mikro - ja makroisomorfismist. Universum on vertikaalselt hierarhiline , igas selle osas peegeldub tervik. (Sellel uskumusel põhineb ennustamine .) Kultuur sisaldab semiootiliselt endas kõik.
Nietzsche eristab oma essees "Tragöödia sünd muusika vaimust " Apolloni ja Dionysose kunsti. Tegelikult on ka Apollon duaalne ja sisaldab endas htoonilist alget.
Dionüsoslik
Apollonlik
Kuum
Külm
Kollektivistlik
Individuaalne
Pessimistlik
Optimistlik
Pimedus
Valgus, selgus
Kaos
Harmoonia
Tume
Hele
Väljendub performance 's
Jätab endast maha tekstid
Rituaalil on igas ühiskonnas suur tähtsus, aga kaasaegses ühiskonnas mõistetakse seda teisiti kui traditsioonilises. Tegelikult on kogu igapäevane elu rituaalidest kantud. Kultuuri arenedes rituaalide arv suureneb, nende staatus muutub, aga funktsioon jääb samaks. Rituaal tagab järjepidevust ja identiteeti. Tänapäeva rituaalid on põhiliselt inimesele suunatud, äärmisel juhul ühiskonnale. Arhailise ühiskonna rituaal oli kosmilise ulatusega. Tänapäeval on lapse kasvatamine (rituaalidesse pühendamine) ja õpetamine erinevad asjad, traditsioonilises ühiskonnas mitte.
Ajalooliselt eksisteerivad kaks ajamudelit - tsükliline ja lineaarne, kusjuures arhailises ühiskonnas koosneb tsükliline aeg omakorda tsüklitest. Tiibetis näiteks näeb aeg välja nagu mullivann (tsüklid koosnevad omakorda tsüklitest jne). : )
Kirjanduslikul tekstil on algus ja lõpp, folkloorsel ei ole (algus on kunstlik konstruktsioon ). Kirjanduslikul on tekstist eristet autor, folkloorse puhul on tekst ja autor üks ja sama. Moodsa kirjanduse tugi on liikumine lõpu poole. Mütoloogiline tekst on üks tervik, mille aluseks on konstantsus ja järjepidevus. Selle funktsiooniks on aitamine muutustega kohaneda. Müüdid tekivad enamasti siis kui midagi on valesti, kusagil on tsükkel katkenud.
Tänapäevases lääne ühiskonnas tähistab nimisõna klassi, traditsioonilises on iga nimisõna unikaalne . Keel on seal hoopis midagi muud, kuna maailmapilt on teine. Maailm ei ole stereotüüpide kogum, vaid kõik asjad on unikaalsed . Pärisnimesid on palju rohkem, samuti võib inimesel olla mitu pärisnime (nt sünninimi, initsiatsiooninimi, salanimi, pereliikmete ja sõprade jaoks nimi, võõraste jaoks jne). Nime teadmine annab objekti üle teatava võimu. Nimed kaitsevad omanikku ja näitavad tema sotsiaalset staatust.
Traditsiooniline ühiskond lõpeb oma unikaalsuse kaotamisega - siis, kui tekib kultuurikontakt kellegagi, kes on KA inimesed. Muidu on lihtsalt arusaam, et meie oleme inimesed ja teised on teised (nemad ei ole unikaalsed). Positiivne projitseeritakse 'meile', negatiivne 'nendele'. 'Meie' nimi tekib siis, kui 'neile' on nimi pandud. Võõrastel ei ole keelt erinevalt 'meist', ta ei ole eriti arukas ega üldse täisväärtuslik inimene.
Traditsiooniline ühiskond on põhimõtteliselt ükskeelne. Inimene on kultuurivälisega kui subjektiga pidevas dialoogis . Füüsiline ja sümboolne reaalsus on üks ja sama.
Piir on oluline osa kultuurist, ta on kiirendatud semioosise ala, aga ka konfliktide keskus. Piiride tõmbamisest kasvasid välja retoorika , juura ja filosoofia. Piiriga on tugevalt seotud linn. Linnad ei arene küladest, ta on loomuselt hoopis teistsugune - heterogeenne (kindlasti mitte ühe rahvuse linn). Eitab traditsioonilist kultuuri, on kultuuri antitees .
Linn kajastab kosmoloogilist mudelit (nagu mandala , on universumile isomorfne): keskel on väljak, kuigi muidu ei ole linnas üldse ruumi. Väljak on kommunikatsiooni ala, selle ääres on kirik , turg ja raekoda . Samuti on linnal kindlasti müür. Linn kerkib sinna, kus on ka varem linn olnud, ta ehitab end kiiresti üles. Linn vastandub maale, nt London ei ole Inglismaa ja Moskva ei ole Venemaa. Linn asub peaaegu alati tsivilisatsioonide piiril (väga ksenofoobse kultuuri puhul võib ka tsentris olla). Kolooniate pealinnad on alati mere ääres, mandri keskel olev pealinn tähendab iseolemist. Linn on inimene (tal on nimi) ja naissoost (aga mitte ema, vaid pruut).
Linnas tekivad kiri ja bürokraatia. Traditsioonilises kultuuris kirja ei teki, heal juhul piktograafiline , aga need on ainult mnemoonilised märgid (mälu on äärmiselt oluline, see on identiteedi võti). Kirjakeele tekkega kasvab plahvatuslikult tekstide hulk. Samas on kindlasti vaja materjali, millele saaks kirjutada. ( Erand - inkade kultuur, kus linnad tekkisid, aga kirja mitte. Samuti ei vastandunud neil maa- ja linnaelu .) Maarahva mälu on seotud loodusega ( maastikuga ), seda käsitletakse kui teksti. Kultuur indentifitseerib end läbi maastiku. Seda infot taastatakse ja korratakse rituaalide käigus. ( Inkad asustasid vallutatud rahvad ümber ja kuna neil ei olnud kirja, siis said vallutatutest kiiresti inkad. Ja juudid jäid juutideks ainult Piibli pärast.) Kirja negatiivne külg on see, et see võimaldab haridust jaotada: selle väärtus langeb. Kuigi kiri on tihti sakraalse iseloomuga , saab see linnas uue funktsiooni - aruandluse, mille tulemusega tekib palju tekste , mida keegi ei loe ja millel pole tegelikult eriti väärtust.
Maa- ja linnatsivilisatsiooni vastuolu väljendab hästi Sparta ja Ateena vastasseis. Pidevalt peeti sõdu, mis ei põhinenud ksenofoobial (kusjuures lihtsalt võõrast hullem on võõras, kes näib nagu oma), vastast austati. Ateenas tekkis Sparta kultus isegi. Kuigi Ateena oli Spartast sõjaliselt palju nõrgem (Sparta oli ammu mobiliseeritud, kui Ateenas alles diskuteerima hakati), suutsid ateenlased vastu panna, kuna nad kartsid oma elu pärast. Ateenlaste filosoofia eesmärgiks oli tõeotsimine. Filosoofid hakkasid seda ideed ise õõnestama ka kohe. Filosoof on loll, sest iga normaalne inimene toodab midagi, aga parim mida filosoof saab teha, on tõde esile tuua. Mõtlemine on probleem ja tegelikult üldse võimatu. Sofistide meelest ei olnud tõde üldse olemas. Selline situatsioon saab tekkida ainult linnas.
Ateena
Sparta
Linnriik
Maatsivilisatsioon, keskuseta
Kultuurne, ühtne idee puudub. See-eest on filosoofia, juura ja loogika , mis moodustavad ühe terviku. Püütakse leida tõde ja käituda õigesti.
Idealistlik , lakooniline. Ei teki kirjandust, juurat, filosoofiat jm - neid ei ole vaja.
Demokraatlik - võim on kontrollitav
Autoritaarne - võim ei ole kontrollitav, rahvas on näiliselt valitsejaga üksmeelel
Killustet
Terviklik
Heterogeenne, esinevad vastuolud (retoorika põhineb sellel)
Homogeenne , vastuoludeta
Vigaseid ja veidrikke ei puutu keegi
Vigased ja imelikud eemaldatakse ühiskonnast
Moraali eriti pole
Väga kõrge moraal
Elatakse tõele
Elatakse sõjale, Sparta eest suremine on suurim au