Religioon õhtumaises kultuuris (7)

25
RELIGIOON ÕHTUMAISES KULTUURIS
ÕHTUMAISEST KULTUURIST:
Õhtumaise kultuuri kolm komponenti on Vana-Kreeka, Vana- Rooma ja kristlus. Roomlased levitasid tsivilisatsiooni läänemaailma. Nende riigikorraldus töötas väga hästi, see tõi kaasa arusaama inimkonna ühtsusest. Kuigi roomlased tegid väga suurt vahet roomlaste ja barbarite vahel, arvati inimkond siiski ühtne olevat. Kristluse rüpest kasvas välja modrene teadus. Õhtumaa on peamiselt valgenahaliste protestantide poolt loodud maa.
Kuhu kuulume siis meie? Nõukogude ajal oli siin õigeusu tsivilisatsioon , kuid ka siis kandsis eestlased endas loosungit: olgem eurooplased , aga saagem ka eurooplasteks. Läänemaise tsivilisatsiooni ja õigeusu tsivilisatsioon piir on Narva jõel.
Idamaade aladelt laenatakse arusaam, et riigi valitseja on jumalikustatud olend . Kui Lääne-Rooma riik laguneb, hakkab seda ideed kandma kirik . Paavst Nikolaus kuulutas end jumala asemikuks maa peal. Samal ajal tuleb meeles pidada, et Ida-Rooma riik püsis Lääne-Rooma riigi kõrval elus veel kuni 1000 aastat.
Kas Venemaa on õhtumaa? Ilmselt mitte. Kas Konstantinoopol (Istanbul) on õhtumaa? Kuigi on Euroopas, ilmselt mitte. Kas õigeusklik Ateena on õhtumaa? Piirid on väga hajusad .
Kultuuride ja religioonide vahelised suhted on väga keerukad ja mitmekesised .
Krutsifiks Karli sillal Prahas. Jumala kuju ümber on heebriakeelne lause: „püha, püha, püha on jumal Jehoova“. Juutide jaoks on see aga nende religiooni rüvetamine, sest Vana Testamendi järgi, mis on juudi usu pühakiri, ei tohi Jumalast luua ei pilte ega kujusid .
RELIGIOONIST:

Religioonld religare -siduma

ld religere - tähelepanelik olema, hoolima

ld fides - veendumus , usk mingi väite õigsusesse

kr pistis - usk, veendumus tões, usaldus ja ka usaldatavus /ustavus

• Religioon -usk- usund :religioon = usk – sünonüümid on “religioosne”, “ usklik ”;

religioon; usk – osalt kattuvad, osalt erinevad mõisted, just siit ka eesti keelde

religioon || usk – religioon kui kombed, mis vastanduvad tõelisele usule ;

usund; usk – usund kui süsteemne nähtustekogum; usk kui inimese hoiak

• Kas “religioon” on üldse olemas? St kas see on “asi” või “sõna”?Antiik – printsiip “jumalad on veres”

Tänapäev – printsiip “usu ja südametunnistuse vabadus”EV põhiseadus § 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega , avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

• Kokkuvõte: rahuldvat võimalust religiooni ja kultuuri lahutamiseks ei ole
Religioon ja usk ei ole päris kattuvad mõisted. Ühelt poolt: religioon ja usk on sünonüümid, religioosne ja usklik samuti. Teine lähenemine: religioon kui süsteem, usk kui inimese isiklik suhe jumalaga . Eesti keeles: usund on süsteem, usk on inimese personaalne lähenemine.
Religioon kui mõiste on läbi aegade tähendanud väga erinevaid asju. Antiikaeg Augustiinus: kas on olemas õiget religiooni? Mõtles õige religiooni all inimlikku vabadust, hoolimist. Antiikajal olid jumalad veres, jumalatest hoolimine tähendas ka kaasinimestest ja ühiskonnast hoolimist. Kui me mõtleme 10 käsule – esimesed käivad jumala kohta, ülejäänud on juba seotud ligimestega - „ära varasta“, „ära valeta“ jne.
Usk on midagi, mis puudutab inimese privaatsfääri.
Religiooniuuringutes on vaidlustatud ka religiooni kui mõiste kasutamine, sest religioon on ajas suuresti muutuv. Kas ikka saab öelda, et laias laastus on erinevad religioonid üks ja seesama? Ajaloolane näeb, et tegelikult ei ole isegi üks ja seesama religioon üks ja seesama.
Me kõneleme samadest asjadest väga erinevate diskursuste kaudu. „Kõik inimesed on 100% sarnased, 50% sarnased ja 50% erinevad, 100% erinevad ja seda kõike ühe korraga.“ 100% sarnased – loodus-„objektiivse“, füüsiliste „tajude“ poolest; SELLE/NENDE valdkond . 100% erinevad – isik, individuaalsus -„subjektiivse, unikaalsete „tajude/tõdemuste/kogemuste““, MINA valdkond. 50% sarnased ja 50% erinevad – kultuur, sotsiaalsus, erinevad grupid, jagatud arusaamd; MEIE valdkond. Religioon hõlmab kõiki neid arusaamu. Looduse seisukohalt bioloogiline religioon. Indiviidi seisukohalt religioossed biograafiad. Sinna vahele jääb religioosne sotsioloogia.
RELIGIOONI JA RELIGIOOSSUSE PSÜHHOLOOGILISTEST ALUSTEST
17. veebruar 2010 - Roland Karo
Vanarahva tarkus ütleb, et kui miski näib kahtlane,siis parim viis selgust saada on asi oma silmaga üle vaadata. Sellestsamast printsiibist lähtub ka empiiriline teadus. Tänast teadust eristab keskaegsest paljuski just see, et kui te küsinuks keskaegselt teadlaselt, mis ilm täna on, siis selle asemel, et aknast välja vaadata, süüvinuks ta vastuse leidmiseks nt Aristotelese teostesse või Piiblisse. See võib meile tunduda koomiline ja ongi seda, kui jutt käib ilmavaatlusest. Asi pole aga enam sugugi nii selge, kui kõne alla tulevad psüühikanähtused ja religiooni. Nt C. G. Jung kasutas tänaste inimeste psüühika mõistmiseks väga edukalt justnimelt vanu müüte ja pärimusi ning teda on peetud XX sajandi üheks suurimaks originaalseks mõtlejaks. Liiatigi ei ole oma silm sugugi alati ja kõigis asjades ühemõtteliselt kuningas. Religiooni on tihti kritiseertud just selle alusel, et Jumalat pole empiirilise vaatluse teel kusagil leida (rahvasuu räägib, et Gagarin , naasnuna kosmosest , kandis Kremlis ette – Jumalat polnud näha).
Näitab pilte(slaidid) – tõestab, et oma silm ei ole kuningas.
Me näeme-tajume maailma eneste ümber mitte sellisena, nagu see nö objektiivselt on, vaid läbi oma tajuaparaadi filtri. Nt on inimesel täiesti võimatu teada, kuidas kogeb maailma nahkhiir, kuna meil puudub kujutlusvõime, mismoodi oleks maailma „näha“kajalokatsiooni abil. Ometi pole nahkhiire maailmataju kuidagiviisi „valem“ kui meie oma. Meeled ja teadvus on evolutsiooniliselt arenenud nõnda, et suurendada meie ellujäämisšansse, mitte selleks, et kaardistada maailma üks-ühele „õigesti“.
Ei ole teada ühtegi kultuuri, millel oleks puudunud religioosne dimensioon. Inimesed on eelhäälestatud uskuma. Inimesed on „by default“ religioossed, nad on bioloogliselt born to believe.
Väide, et inimesed on „vaikimisi eelprogrammeeritud“ religiooseiks, võib näida omajagu kummaline ja tekitada tugevat protesti . Tekib nt küsimus, mida siis kujutab endast ateism .
Mis on ateism? Ühed ja samad faktid sõltuvad sellest, milline on tasut, kus neid vaadatakse. Religioosset protsessi võib vaadelda ühest küljest vaadata ateistliku nurga alt, kuid usklik inimene võib seda sama protsessi kirjelda hoopis teisiti. Ateismi suhtes tuleb olla ettevaatlik, kuid see ei tähenda, et tuleb hakata kohe maailma religioosselt nägema.
Born to believe? Religiooni ja süvapsühholoogia seos. Argumente, mis viitavad religiooni kaasa sündimisele, ei ole küll palju, aga neid siiski on.
Carl Gustav Jung (1875 – 1921) Šveitsi psühhiaater ning mõtleja, analüütilise psühholoogia rajaja.. Alustas psühholoogiaga, kuid elu lõpu poole haaras juba teisi valdkondi nii palju, et tema teosed ei mahtunud enam psühholoogia raamidesse. See on põhjus, miks paljud psühholoogid suhtuvad tema õpetusse teatava ettevaatlikusega. Tuli välja huvitava hüpoteesiga – pärilik ei ole mitte üksnes geneetiline materjal, vaid ka teatud rudimentaarsed tajumuselid – arhetüübid. See seletab sarnaste ideede esinemist üksteisest täiesti sõltumatutes kultuurides. Paljud suhtuvad Jungi ideesse ettevaatlikult, ent sisimalt pole see radikaalsem kui moodsa närviteaduse jutt nn neurokognitiivseist struktuuridest (nt universaalne inimlik kaldubus otsida põhjalikke seoseid )
Alateadvus. Sigmung Freud. Alateadvus kujutas endast midagi mälu prügikasti sarnast. Kõik, mis inimese jaoks oli ebameeldiv kogemus, sai surutud alateadvusesse. Jungil on asi teisiti, temal jaguneb alateadvus individuaalseks ja kollektiivseks. Teadvus kasvab välja alateadlikest protsessidest. Individuaalne alateadvus on see, mis seondub konkreetse inimese elukogemusega. Individuaalsest alateadvusest veel sügavamal on kollektiivne, see seob inimese bioloogilisi protsesse ja struktuure psühholoogilisi nähtusi, nö ei-kellegi-maa nende kahe vahel.
Arhetüübid (pärilikud tajumustrid) on kollektiivsed. Nt unenäod sisaldavad sageli elemente, mis ei ole individuaalsed, mis ei saa pärineda inimese isiklikust kogemusest ning mis näivad olevat ürgsed ja kaasasündinud inimpsüühika väljendusvormid. See on ootusprane. Nii nagu inimese keha kujutav endast elundite kogumit, millest igal on seljataga pikk arengulugu, nii võib ka oletada, et psüühikagi on organiseeritud samal põhimõttel. Nagu kehagi, milles hing eksisteerib, ei saa ka hinge käsitleda ajaloota (psüühe taust ürginimeses, kelle elutunnetus oli lhedane looma omale). See ürgvana psüühe moodustab inimmeele vundamendi, nagu ka kega ülesehitus põhineb imetajatele omastel üldistel anatoomilistel iseärasustel. Anatoomi või bioloogi treenitud silm näeb inimese kehas paljusid viiteid algupärasustele mustritele. Samuti märkab kogenud inimpsüühika uurija sarnasust , mis seob tänapäeva inimese unenäopilte algelise psüühika loominguga – kollektiivsete kujundite ning mütoloogiliste motiividega. Mida nt öelda putukate ja nende keeruliste sümbiootiliste toimingute kohta? Enamik neist ei tunne oma vanemaid ja ei saa kelleltki õpetust. Miks peaksime siis arvama, et inimene on ainult olend, kes on liigiomastest instiktidest ilma jäetud või et ta psüühest evolutsiooni jäljed puuduvad? Teadvuse põhimustrid kujunesid ammu enne inimese peegeldava mõtte väljakujunemist.
Mis on arhetüübid? Mõiste tuleb kahest kreekakeelsest sõnast arche+ typos ja tähendab mingit lähtekuju(algkuju). Arhetüüp asub kollektiivse alateadvuse tasandil, tõenäoliselt paremas ajupoolkeras; pärilikud reaalse representeermise eelmudelid (idee on lähedane I. Kanti vaatele, et aeg ja ruum pole mitte objektiivse reaalsuse omadused, vaid taju eelvormid, milleta kogemus oleks võimatu. Arhetüüp ei ole konkreetne (mälu)pilt, millegi seesuguse pärilikkus oleks pea võimatu.
Arhetüüp on taju eelvormistik, mille kaudu me maailma struktureerime.
Kohtumine alateadvusega. Olulisis arhetüüpe. Näiteks kui inimene läheb psühholoogi juurde, siis ta kogeb teatud hirmu ning mõne inimese puhul saab määravaks, et loobuda sellest kohtumisest. On kolm (rohkem!) erinevat arhetüüpi:

Vari. – esimene „tüüp“, kellega alateadvusse süüvides kohtutakse. Tume, deemonlik, äratab hirmu. Kehastan teadliku mina varjatud-vihatud omadusi. Pole üdini paha: tema positiivsed jooned tuleb integreerida. Filmikunstis nt mustade prillide taha varjuv, muskleis palgamõrtsukas. Vari on teadvusele kõige lähedasem osa alateadvuse materjalist. Vari näib teadliku mina seisukohalt toimivat nii, nagu oleks sellel omaette teadmise tahe. Tekib küsimus, kuidas selle tüübiga saada kontakti. Järgi, kui keegi kritiseerib sind, osa kriitikat suudame hästi alla neelata, omaks võtta, aga osa kriitikas lihtsalt ajab vihale ja ei suudagi selgitada, MIKS see nii väga vihale ajab. Jung: nende asjade taga tuleb kahtlustada, et need on iseloomuomadused, mis inimesel on ka päriselt olemas. Varju arhetüübi juures on tähtis, et need jooned, mille inimene on surunud oma teadvusest välja (eitab nende olemasolu), ei ole alati negatiivsed. Introvert – igal introverdil on ka ekstravertseid jooni, need on surutud teadvusest välja. Vari seostub tihti musta hobusega , Jung ütleb, et tuleb sellest must värv välja juurutada.
Kristluses tunneme varju saatana , langenud inglina.

Anima / Animus .- teadliku mina jaoks vastassooline, kütkestav kuju, kes tuleb esile varju tagant. Edukalt integreerituna toimib teejuina alateadvusesse. On arhetüüp, mis seletab ära armastuse esimesest silmapilgust. Tähendab, et igal mehel on alateadvuses olema mingisugune naise kuju, kelle ta leides kohe ära tunneb. Jungi psühholoogia on kirjutatud meeste silme läbi, teistpidi on sellest kirjutanud Emma Jung ja Aniela Jaffe. Mao sümbol on paljudes kultuurides olnud tarkuse , mõistmise ja jumalikkuse sümbol (salatarkus)(kõik naised on ussid :D). Jung on kirjutanud, et mehed, kes 40ndaks eluaastaks ei ole suutnud leida oma animat, lähevad pahuraks ja kaotavad elujõu. Seos varju arhetüübiga – iseenda leidmine on seotud ka seesmise kartusega. Sajanditepikkuselt on naiselikkust alavääristatud, seega meestel on raske tunnistada, et nende sees on olemas mingisugune naiselikkus . Jungi psühholoogias vesi alati sümboliseerib alateadvust (stiihia ja oht, samas eluks hädavajalik element).
Mütoloogias ja religioonis nt merineitsi , haldjas, teadjanaine, šamaan. Merest tõusev Aphrodite : klassikaline anima - kuju.
Õhtumaises kultuuris on levinud meesšovinistlik trend käsitleda naiselikkust madonna (eelistatud) ja hoora ( taunitud ) stereotüüpides. Anima kannab endas mõlemat.

Ise – isiksuse seesmine tasakaalupunkt , mis ei ühti teadliku mina´ga. Mida enam inimene suudab integreedia oma isiksuse alateadvuslikke aspekte , seda enam saab talle selgeks, et tema isiksuse kese ei ole tegelikult mina, kellega ta on harjunud samastuma. Jungi järgi ei ole võimalik Ise´t Jumalast eristada. Tasakaalupunk, kuhu inimene peaks jõudma, kui on omaks võtnud, et kõik, mis ta lükkab alateadvusesse, ei ole halb ning tunnistanud, et teal(kui ta on mees), on ka naiselikke omadusi. Meeste unenägudes sümboliseerib Iset tavaliselt Vana Tark Mees, naistel madu või tarkusejumalanna , maaema, armastusejumalanna . Sümboleid on väga palju, kõige tüüpilisemad ise kujutlused on kõik need kujutlused, mis seostuvad nelinurkade ja ringidega (mandala). Psüühika arenduprotsess on juba loomu poolest religioosne. Ise arhetüübist ehk alateadvuses olevast Jumala pitsatist järeldas Jung, et Jumal kõneleb inimesega seestpoolt ja põhiliselt sarnaselt. Religioossete pärimmuste erinevused tulenevad sellest, et tegemist on katsetega midagi põhimõtteliselt väljendamatut sümboolselt siiski väljendada.
Tüüpilisemaid transtsendentse kogemuse sümboleid on palveränd – vabanemise, loobumuse ja lunastuse teekond , mida juhib ning suunab kaastunde (anima/animus). Ise sõmboliks võib olla ka kivi.
Mis on sellel kõigel religiooniga pistmist? Jung ise arvas , et inimesed on kaotanud usu igasugusesse religiooni, sest nad ei mõista seda. Kui inimese elu kulgeb ilma religioonita hästi, siis ta sellest puudust ei tunne; aga kui midagi läheb halvasti, siis hakatakse sellele seletust otsima. „Lahinguväljal ateiste ei ole“(kui midagi on väga halvasti, siis inimesed leiavad väga kiiresti religiooni üles).
Arhetüübsed on väga mitmed müütilised motiivid ( veeuputus , neitsistsünd, peidetud varadus, lood surevast ja taasärkavast jumalast, kaunitarist ja koletisest). Arhetüübid on seostatavad instinkidega – viimased väljenduvad füsioloodiliste tungide tasandil, esimesed on nendesamade tungide ekvivalenid sümboolsete fantaasiate tasandil. Need taastekivad igal ajal ja kõigis maailma paigus ka juhul, kui on välistatud otsene järglastele edasiandmine või „ristviljastumine“ kultuuri vahendusel. Nii psüühilise arengu kui ka religiooni seisukohalt on tähtsaimaks arhetüübiks Ise. Ise on sihiks protsessile, mida Jung nim individuatsiooniks. See on pikaajaline protsess, mille käigus teadvus ja alateadvus „lepivad ära“. Ise´st võib niisiis mõelda kui teadliku mina ja alateadvsulike jõudude tasakaalupunktist. Ise olulisus ja erisaatus seisneb selles, et Jungi järgi kuulub Ise arhetüüp vahetult kokku kujutlusega Jumalast. Teisiti öeldes – individuatsiooni sisuks on taibata Jumalat. Omaenese psüühika saladusega kohtumist ei saa eristada Jumala-kogemusest.
3. märts 2010 – Ain Riistan
RELIGIOONI SOTSIAALSEID ASPEKTE.
Eestis kujutatakse religiooni kuidagi ähvardava ja ohtliku alatooniga.
100% sarnane maailm(esimene loeng) on seotud täppisteadustega. Objektivistlik maailmavaade: Fenomeni tähendus sisaldus selles eneses ja seda võib mõista sellega suhestumise kaudu. Konstruktivism läheneb teisiti: reaalsus on lokaalne ja spetsiifiline, st see varieerub grupiti. Konstruktsioonid pole tõesed või väärad, vaid lihtsamad ja keerulisemad . Kultuur ei ole see, mis on iseenesest olemas, vaid see on see, mida me ise oma igapäevaelus loome . See tähedab seda, et reaalsusest aru saamine ei ole mitte ainult objektivistlik, vaid see on alati väärtushinnanguline. Reaalsus on miski, mis loodub sotsiaalses kommunikatsioonis, ei ole põhimõttelist selgelt piiri abstrakste teadmise ja argise käitumise vahel.
Kogu protsess algab internaliseeimisest, see on see, mis tuleb vanematelt, ka see on juba väärtuspõhine. Need on omandatud hinnangud, mis vormuvad reaalsuseks, meie arusaamaks sellest, mis maailm on. Lisandub ka see, et me elame ja käitume oma teadmistele vastavalt. See kõik moodustab ühiskondliku reaalsuse – objektid, institutsioonid , keel. Kõige ilmekamalt avalduvad need tunnused kultuuridevahelises suhtluses.
Tajumine on üks valdkondi, mis moodustavad konkreetse kultuuri põhistruktuuri. Siit kujuneb arusaam sellest, kuidas asjad töötavad. Auto läheb katki, on kaks võimalust, kudias läheneda. Esiteks võib lähenemine olla objektivistlik: kuidas see jälle sai katki minna, alles käisin paranduses. Teiseks religioosne lähenemine: miks see just minuga praegu pidi juhtuma?! Teine valdkond on tunded: mida tunda matustel, pulmas jne; kas mehed ja naised nutavad sarnaselt. Kolmandaks on käitumine: millised žeztid on maskuliinsed, millised feminiinsed. Uskumine on seotud väärtustamisega, me usume nendesse asjadesse, mille puhul me tajume, et me peame nende eest seisma siis, kui neid halvustatakse. Veel üheks valdkonnaks on imetlemine: milline on ilus naine. Ka püüdlemine eesmärkide poole: mida elus taotleda. Erinevuste tõttu nendes valdkondades tekivadki arusaamatused erinevate kultuuride vahel.
Händeli oratooriumi Jefta märgiline tähendus? See on mõjutanud ja inspireerinud loendamatul hulgal klassikalist muusikat ja kunsti. Selle aluseks on üks Vana Testamendi lugu, mis on üks kõige raskesti mõistetavamaid lugusid tänapäeva inimese jaoks(lugu slaidil olemas). Händel kirjutab selle süžee ümber ja lool on õnnelik lõpp. Motiivid on laenatud ühest teisest Piibli loost . 1) maailma tajumine: religioosne, inimene annab tõotuse Jumalale 2) tunded: tütar tagaplaanil 3) imetlemine: seda tütart kummardati 4) käitumine: tänapäeva maailmas täiesti võimatu 5) uskumine: tütre kuulekus oma isale , tütre kuuletus Jumalale 6) eesmärgid, mida taodeldakse? Inimese mõtlemine on väga palju muutunud.
Religiooni definitsioone on väga palju. Üks funktsionalistlik definitsioon pärineb Clifford Geertzilt: religioon on sümbolite süsteem, mis loob inimese elus mõjurikkad, kõikehõlmavad ja püsivad hoiakus ning motiivid formuleerides arusaamad eksistentsi üldisest korrapärast nind riietab need sellise faktilisuse rüüsse, et antud hoiakud ning motivatsioonid näivad unikaalselt reaalsusele vastavaina. Religioon toimib kahte moodi: esiteks luues mudelid millestki, teiseks mudelid millegi jaoks. Esimene tähendab seda, et religioon kaardistab maailma, seletab midagi. Religiooni eripära seisneb selles, et mudelid millestki ja mudelid millegi jaoks on võrdselt tähtsad. Selles definitsioonis ei ole määratletud religiooni tema sisu kaudu, ei ole mainitud üleloomulikke olendeid . Geertz ise ütleb ka, et iga asi võib olla religioosne. Jaapanis on nt puhta valguse kirik, selle liikmed on golfimängijad ja nende jaoks „elu on nii nagu golf – sa saad igakord uue võimaluse“.
Punausk – kommunism . Funktsionaalses mõttes võib olla, et usund sisaldab tavaliselt maailmavaadet , mis väljendub mingis käitumises. Samuti seletusskeeme hea ja kurja kohta, sh ruumi ja aja liigendust sekraalseks/profaanseks. Institutsionaliseerunud aparaat , mis korrastab uskumusi ja valvab käitumise üle. Enamasti ka konkreetset kuju hardusobjektina.
Punanurk tähendas Venemaal teatud majaosa, kus oli peale piltide ka laud, mille taha niisama ei istutud . Majja sisenedes löödi kõigepealt risti selle püha nurga ees ja alles siis tervitati pererahvast. Lenini ajal võetakse kasutusele „Lenini nurgake“. Punanurk oli seotud õigeusu ja religiooniga.
Võiks rääkida ka sakraalsest ajast, ajast, mil tegeletakse pühade asjadega. Loomulikult on olulised kiriklikud protsessid. Punavoor – lõikuspidu.
Mõisted religioon ja maailmavaade on suhteliselt lahutamatud. Religioon on maailmavaate Kväljendus. On teatud maailmavaated, mida me oleme harjunud religioosseteks nimetama. Samas on ka väidetud, et iga maailmavaade on oma olemuselt religioosne, sest kõik nad sisaldavad mingisugust arusaama reaalsusest. N. T. Wright on töötanud välja teooria, mida saab rakendada igas kultuuris. Maailmavaade on keele- eelne asi, mida me väärtustame, mida me tagaplaanile jätame. Seotud sotsialiseerumisega. Maailmavaadet tavaliselt ei sõnastata, see peegeldub inimese käitumises. Maailmavaade on küll keele-eelne, kuid kultuuri ja keele poolt tugevasti toetatud. Seosed erinevate asjade vahel tekivad lugude kaudu, seepärast on ka müüdid alati väga olulisel kohal olnud. Need lood vastavad mingitele küsimustele, neid küsimusi Wrighti arvates on neli: 1) kes me oleme - identiteet 2) kus me oleme 3) mis on valesti 4) mis on lahendus.
Lugu õppejõu elust. Eesti NSV-s kogunesid eestlased Kuperjanovi haua juurde, sest see oli üks väheseid Vabadussõja nö mälestusmärke, mis oli alles jäänud. Võimud tolereerisid seda, sest nii saigi teada, kes on kes.
Peter Berger : religioon kui maailma konstrueerimine. Mis teeb ühe sümboolse univesumi spetsiifiliselt religioosseks? Bergeri arvates on see „püha“ mõiste.
10. märts 2010 – Roland Karo
BORN TO BELIEVE?
Nõukogude Liidus oli religioon oli midagi patoloogilist. See suhtumine ei olnud omane ainult NSVLile, vaid oli levinud suuremalt jaolt üle kogu õhtumaa: intensiivne religioosne usk on psüühikahäire. Selle suhtumise järgi on religiooniõpetus ja teoloogia on täiesti mõttetud, tuleks ainult uurida, kuidas religiooni ravida, see, mis sisu religioonil on, ei ole oluline. Nõukogude ajal paigutati religioossed inimesed pandi vaimuhaiglatesse ja üritati neid ravida(tihti pähe antava elektrilöögiga – kui kliinikusse tulles usklikul ei olnud midagi viga, siis sealt väljudes oli kindlasti). Tänapeäval räägitakse vastupidist – mõistlik religioosus on psüühikale just positiivne(suitsiide vähem jne). See patoloogiline vaade ei tekkinud siiski tühja koha pealt. Väga mitmed religioonid ongi haiglased. See ei kehti aga kõigi religiooni väljundite kohta.
Näide kollektiivsest ulgumisest katedraalis.
“At midnight, in the shadowy choir loft of a candlelit gothic cathedral of the Calvary. Episcopal Church in Pittsburgh, a fifty- four year old businessman named Bill sits in a crowded pew enjoying a concert by the innovative jazz ensemble known as the Paul. Winter Consort. It’s a hallmark of Winter’s group to set their stage in unusual and atmospheric venues-canyons, beaches, old stone barns-to reflect the moody , reverent spirit of their music, which often blends their own live performances with the recorded songs of nature . Tonight’s concert … has included a lyrical duet with a school of singing humpback whales and a haunting serenade build around the keening of eagles. Now, as the evening draws to a close , Winter and his group are providing the instrumental accompaniment to the tape-recorded singing of a pack of free-roaming wolves. The rhythmic, otherworldly wolf serenade echoes eerily in the monumental quiet of the cathedral’s soaring spaces. The wolves raise their voices in raw howls of sheer animal power, then let them soften to haunting, melancholy cries. [With Winter's moody soprano sax in call and response fashion, the effect is] to lift listeners out of their everyday lives , and into another world. And as the wolf serenade reaches its emotional crescendo, that’s exactly what is happening to Bill. [...] He feels deeply, serenely at peace . Then, suddenly, he is seized by a surge of excitement. It rushes up from the gut in a burst of joy and energy, and before he can think twice about it, Bill is on his feet , with his head thrown back , and he is howling from the bottom of his soul . Remarkably, at the same moment, other people have begun to howl. At first it’s half a dozen, scattered throughout the church. But in moments others follow their lead and soon the entire cathedral is alive with joyous noise, as hundreds of people joyfully join in the primal song of the wolves.”
Mis juhtus selle Billiga? Billiga juhtunu pole juhus . Team reakstiooni põhjuseks oli universaalne neuroogline protsess, mis evolutsiooniliselt välja arenenud seksuaalfunktsiooni silmas pidades ning võimladab inimestel oma mina ajutiselt transtsendeerida. See mehhanism käivitus hundimuusika rütmi kaudu. Korduv rütmiline stimulatsioon (nagu nt huntide kutse) mõjutab tugevasti ANSi (autonoorse närvisüsteem) ja limblist süsteemi. Kui stimulatsioon on piisavalt intensiivne ja kestev, tekivad teisenenud teadvusseisundid, milles inimese mina.taju muutub. See Billiga juhtuski. Kontsert toimis religioose rituaalina. Muusika hüpnootilised rütmi, hundihäälte üha korduv tõus ja langus, küünlavalguse ja varju mäng seintel – kõik see tegi kontserdi sama rituaalseks kui seda on nt missa . Lisaks – liites kuulajate seltskonna ühtseks „koguduseks“, täitis hundimuusika kõigi rituaalide ühise eesmärgi – tõsta osalejad välja oma individuaalsest mina-st, neid ühendaa, luua ühine, avaram reaalsustaju.
Religioossed rituaalid on osa igast kultuurist. Nende vorm varieerub, kuid efektiivne rituaal teisendab meie kogntiivseid ja emotsionaalseid tajusid nõnda, et võidakse kogeda distantsi kadumist oma mina ja Jumala vahelt. Rituaali peeti kaua puhtkultuuriliseks, sotsiaalselt konstrueeritud nähtuseks, selle füsioloogiast ei huvitutud. Ent inimrituaalid peegeldavad selgesti loomade rituaalkäitumist, teenides ka sarnaseid funktsioone. Selle põhjus on ilmselt füsioloogilistes universaaliates.
Põhjenduseks slaidil 72.aastast pärinev füsioloogiline mudel. Sümpaatiline närvisüsteemi osa seostub stressi ja rahulolematusega. Parasümpaatiline osa vastupidi – rahulolu ja positiivsete emotsioonidega.
Rudolf Otto – püha ja relgigioossuse kogemus/mysterium tremendum et fascinans. Käsitleb kogemust, mis on ühel ajal õõvastav ja sügavat rahulolu pakkuv . Kui see nüüd seotstada füsioloogilise mudeliga , siis on selge, mis ta mõtles. Korraga peavad aktiveeruma mõlemad autonoomse närvisüsteemi osad – sümpaatiline ja parasümpaatiline. Religioossed kogemused tihti liidavad vastandid, et anda edasi seda, kui midagi on eriti-eriti ülev(seda me teeme ka tavaelus – „jube tore“). Võiks öelda, et ekstaatilised seisundid kätkevad füsioloogiliselt realiseerunud vastandite ühendust. See on äärmiselt oluline aspekt, kuna tähendab seda, et rituaali kaudu saavutatud ekstaatilised seisundid võivad toimida kehaliselt tunnetatud lahendustena müütilisele probleemile.
Müütiline probleem on probleem, mis on ühel või teisel viisil esitatud vastandite kaudu. Jumal alustas maailma loomist vastanditest: taevas-maa, valgus-pimedus, naine-mees, hea-kuri. Protsessid, mis vastandites mõtlemist toetavad , kajastuvad religioonis väga tihti( binaarse opositsiooni teooria). Müütide kohta rohkem Armstrongi raamatus – kohustuslikus kirjanduses. Struktuuri poolest on müüdid taandatavad väga lihtsale raamistikule: esmalt fokuseeritakse kuulaja tähelepanu mõnele kesksele eksitesiaalsele murele (nt maailma loomine, kurjuse teke). Seejärel raamistatakse see probleem näivalt lepitamatute vastandite paariks (nt kangelane ja koletis , jumalad ja inimesed, elu ja surm). Lõpuks lepitab need vastandid viisil, mis aitab leevendaa inimlikku eksistentsiaalset ängi. Müütilise probleemi lahendust peetakse kogemuslikuks. Sellest ei pruugita ratsionaalselt arugi saada, aga see tekitab seesmiselt kogetud harmoonia(parem ajupoolkera kui vaikiv osa ajust ).
Võib öelda, et müüt, rituaal ja religioosne kogemus moodustavad terviku, mille komponentideks lahutamine on mõneti meelevaldne. Esmalt on eksistentsiaalne küsimus, siis üha korduv, intensiivistuv rütmilise stimulatsiooni tsükkel ja lõpuks ekstaatiline, kogemuslik lahendus. See kogemus – kuna see pakkus efektiivse lahenduse keerukale eksistentsiaalsele küsimusele – võtab seda grupikaaslastele edasi andes müütilise kuju. Ning et ka teised grupiliikmed selle vabastavat mõju saaksid kogeda, korratakse rituaalselt sama rütmilist stimulatsiooniahelat. Tulemuseks taas kogemuslik output.
Ekstaatilis -müstilised teadvusseisundid. Religioosse kogemuse saavutamiseks kasutatakse mitmetes kultuurides erinevaid hallotsinageenseid vahendeid. On kasutatud ka enesepiitsutamist jms äärmuslikku. Kõige levinum on aga meditatsioon . Neuroteaduslike uurimuste puhul on kaks erinevat gruppi: 1) püüavad saada paremat ülevaadet religioonist 2) püütakse tõestada, et religioon on jama. Hea on neuroloogiliste uurimuste puhul see, et saab ideoloogia teatud määral kõrvale jätta. Keskendume ainult ühele käsitlusele – Newberg-d’ Aquili hüpoteesi. Käsitlus on tähelepanuväärne mitmes mõttes. (1) See põhineb korralikel, autorite eneste poolt PET-meetodil läbi viidud aktivatsiooniuuringutel. (2) Erinevalt enamikust samasuunalisest mõttekäikudest iseloomustab seda vga hea orienteerumine religioossetes maailmakäsitlustes. (3) Erinevalt enamikust samasuunalistest käsitlustest pakub see korraliku teoreetilise raamistiku empiiriliste andmete tõlgendamiseks. (4) Käsitlus näib ühtviisi rahuldavat nii ateistlike kui religioossete tõekspidamistega inimesi.
Newberg alustab tõdemusest, et enamikust intensiivseid religioosseid kogemusi käsitlenud neuroteaduslikest uurimustest on täheldatav ühisjoon – intensiivsete religioossete ja müstiliste kogemuste aluseks peetakse radikaalseid muutusi isiku mina- tajus . Newberg osutab, et kõik inimkogemused, kaasa arvatud kogemus oma mina´st, on vahendatud aju kaudu. Seega peab olema võimalik seesuguseid muutusi isiku mina-tajus standardsete radioloogiliste meetoditega uurida.
Tema alustas oma teooriat tõdemusest, et enamusel neuroloogilistest uurimustest on tähistatav üks ühiskoon – redikaalsed muutused inimese mina-tajus. Newberg osutab, et kõik inimkogemused k.a kogemus oma mina-st on vahendatud aju kaudu, seega peab olema võimalik uurida standardsete radioloogiliste meetodite kaudu. (lähemalt kirjeldatud slaidil) Piirkond, mis uurimustel leiti(orientatsioonipiirkond), on piirkond, mis määratleb ära, kus me tunneme, et lõpeb meie keha ja algab väliskeskkond.
Newberg pakub välja, et OP ebaharilik käitumine meditatsiooni ja sügava palve käigus tingitud sensoorse sisendi blokeerumisest OP ees. Ta küsib, kuidas võiks isik, kelle aju vastav piirkond on sisenevast infost „ära lõigatud“.
17. märts 2010 – Ain Riistan
PÜHAKIRI: HEEBREA PIIBLI KUJUNEMINE KUI KULTUURIPROTSESS
Sõna piibel tuleb kr keelsest sõnas biblia või biblion, mis tähendab nii papüürust kui kirjutusmaterjali kui ka tekste , mis on papüürusele kirjutatud. Heebria piibel ehk TaNak, judaismi pühakiri, koosneb 24st raamatust ( Toora , prohvetid , kirjutised ). Heebria piibel ei ole päris sama, mis kristlik Vana Testament (Seadis, ajalugu, poeesia, prohvetid). Tekstid on samad, aga järjestus on teine ning ka lugemine on erinev. Juudid loevad Vanast Testamendist välja muid asju kui kristlased . Heebria piibli raamatud jagunevad kolmeks: toora ehk seadus, varased ja hilisemad prohvetid ja kirjutised. Kristluses on süsteem teine.
Pentateuki (Toora ehk Seadus ehk Moosese viisikraamat) ladinapärased nimed:
I Moosese raamat: Genesis („algus“). Alglood ja patriarhide lood ( Aabraham , Iisak, Joosep ). Kuni Egiptuse vangipõlveni
II Moosese raamat: Exodus („väljarändamine“). Lood Moosesest, Egiptuse orjapõlvest pääsemisest ja 40-aastasest kõrberännakust. Dekaloog (10 käsku)
III Moosese raamat: Leviticus (“Leevide seadised “). Raamat sisaldab eeskirju preestritele ja religioossetele talitlustele
IV Moosese raamat: Numeri (“arvud“). Rahvaloenduse materjal, statistika. Lood rännakust Siinailt Moabini
V Moosese raamat: Deuteronoomium (“teine seadus“). Tagasivaade käidud teele,Moosese kõned ja surm.
Judaismi piibel lõpeb lootuse noodiga– kord ehitatakse tempel uuesti üles. Kristlik Vana Testament lõpeb sellega, et lubatakse, et kord tuleb veel üks prohvet. Uus Testament algab Jeesuse tulekuga, seega otsene jätk, ja lõpeb ka lootuse noodiga, luuakse hoopis uus maailm. Sisuliselt kristlik piibel algab maailma loomisega ja lõpeb uue maailma loomisega.
Väga paljud piibli tekstidest pärinevad algselt suulisest traditsioonist. Tähestikulise kirja kujunemisega hakati ka üleskirjutisi tegema. Algselt pandi piibel kirja anult konsonantkirjas, puudusid vokaalid . Alles 600-100 m.a.j. vokaliseeriti tekstid.
Piibli taustaks on väga spetsiifiline kultuuritüüp. On väga palju uuritud suulise ja kirjakultuuri erinevusi(nt Levi- Strauss „Metsik mõtlemine“, Goedy „ Metsiku mõtlemise kodustamine “). Sellest ajast, kui tekste hakati kirja panema, muutus inimeste mõtelaad väga palju. Kuni trükikirja leiutamiseni loeti (ka Euroopas) tekste valjusti hääldades, sest sõnadel ei olnud vahesid. Kui leiutati trükikiri, siis lugemisprotsess individualiseerus. Kõik see on tänapäevases maailmas kaasa toonud psüühika individualiseerumise. Piibli puhul tuleb meeles pidada, et algselt oli tegu kogukondlike tekstidega .
Walter Ong on uurinud seda vaheperioodi, mis jääb suulise kultuuri ja kirjakultuuri vahele.
Hirograafiline kultuur – käsitsikirjutamise kultuur. Ta on ka loetlenud suulise mõtlemise üheksa omadust. Suuline mõtlemine ja väljendamine on kõneleja- keskne . Poeetiline parallelism – kui asi on ära öelnud, öeldakse seda veel kuidagi teistmood üle. Liiasus – kõneleja naaseb varemöeldu juurde korduvalt tagasi(nii sõnavara kui ideede osas). Suuline mõtlemine on ka tratsiooniline. Suulised kultuurid kalduvad stabiilsusele(homoöstaatilised). Pigem sitatiivne kui abstraktne . Mõte ja eneseväljendus on agoristliku(st võitlusliku) tonaalsusega. Samuti on suuline kõne lähedane inimse elumaailmale – see peab olema jagatav , see peab olema jälgitav, ei tohi olla abstraktne.
Tekstide tähendus sõltub lugemisviisist. Heebria piibel kujunes välja 1200 aasta jooksul, ühelt poolt soov taastada algtekstid, teisalt aja jooksul on tekstid noorematele edasi kandnud ja seeläbi ka muutnud.
Piibli uurimine on ajaloolaste jaoks väga keeruline. Ideoloogiline ajalugu, piibliteadlaste poolt rekonstrueeritud ajalugu, kirjandusajalugu. Sel ajal kui piibli tekstid formalleerusid 600-300 eKr, oli kogu maailmas huvitav aeg. Slaidil skeem.
Pentateuk´i nelja lademe e algallika teootia – piibli tekst on mitmetasandiline mitmetel perioodidel kirja pandud tekst. Viie Moosese raamatu osi iseloomustab erinev kõnepruuk ja stiil, kõige silmapaistvaimaid erinevusi on Jumala nime kasutamine. Jahvistlik lade – mis pärineb u 10.saj enne meie ajaarvamist. Rahvalik, tihe tekstiesitamise viis, kujundlik keelekasutus, mõtisklev hoiak, Jumal kogu ajaloo kujundaja. Elohistlik allikas – kuni paarsada aastat hilisem eelnevast. Jumalat nimetades kasutatakse üldmõistet EL. Nime välja ei öelda. Iseloomustavana juurde kuulub prohvetlik ütlemise viis. Sealt edasi deuteramistlik lade, pärineb 8.-7. Saj enne meie ajaarvamist. Neljas on preestriaamat, kõige noorem lademetest, 6.-5. Saj enne meie ajaarvamist. (Piibli alguses kaks loomislugu, mitte üks. Esimene on see, kus Jumal loob 6 päevaga maa ja 7ndal päeval puhkab, teises loos pole ühtegi taime, sest vihma pole veel sadanud jne ja Jumal loob enne Aadama ja siis Eeva oma küljeluust – religiooni seisukohalt pole oluline, kuidas maailm loodi, maailma loomise taga on Jumal). [naine ei saa olla tehtud mehe küljeluust, sest siis peaks mehel lema üks ribi vähem].
24. märts 2010 – Ain Riistan
HEEBRIA PIIBLI JÄTK.
Kuidas mõista religioosset maailmatunnetust Vana Testamendi tekstide põhjal. Peter Berger konstrueerib religiooni toimemehhanismid lähtuvalt püha kategooriast. Kui me inimesest mõtleme, siis peale selle, et me oleme füsioloogilised olendid, on kõik meie teadmised ja mõtted seotud sotsaaalsusega. Ühiskond kirjutab ette meile mingisugused ootused, millele me oma isiklikus elus püüame vastata või mille vastu me protestime. Inimene elab koguaeg teatud sundluse all, see ei pruugi olla füüsiline sundlust, vaid pigem pehme vaimne surve(laste kasvatamine ).
Paljust sotsioloogid(k.a Peter Berger): Meie identiteet on määratud meie suhtlusest. Me saame selleks, kes me oleme, kõnetatuse kaudu. See, kes meid kõnetab ei pruugi olla konkreetne inimene või inimrühm, me võime olla kõnetatud ka ideede või jumala poolt. Slaidil kirjas, kuidas kujunes iisraelaste identiteet(Mooses vabastas juudid Egiptuse võimu alt). Sealt juutide arusaam: meie oleme Jumala rahvas.
Kultuuri sund meie üle on totaliseeriv, see üritab hõlmata kõike meie elus. Siiski ei ole see sund totaalne. Elu on alati keerulisem kui ükskõik, milline õpetus elust. Neid aspekte, mis ei mahu õpetusse, võib nimetada anoomiateks. Anoomia on miski, mis ei mahu etteantud tavade ja raamide sisse. Üks olulisemaid anoomiaid on kannatus, mis lõhub tervikpilti, mida kultuur meie ümber meile pakkuda püüab(loe Iiobi raamatut). Anoomiad on paratamatu osa meie elust, küsimus on selles, kuidas me sellega toime tuleme. Kõige olulisem anoomia on surm – see ähvardab mitte ainult inimsuhteid, vaid ka baaseeldusi, millel ühiskond üldse eksisteerib. Sotsiaalne nomos on pdevalt ähvardatud anoomiast, samas soovib ta olla võetud iseenesestmõistetavalt tõesena, st millal iganes sotsiaalne nomis omandab iseenesestmõistetavuse kvaliteedi, esineb seal ühiskondlike tähenduste ühtesulamine nende tähendustega, mida peetakse fundamentaalselt olulisemaks kogu kõiksuse jaoks. Elu, mida me elame, on kindlal viisil struktureeritud, jumalikud seaduspärasuses(umbes nagu loodusteadlased loodusseadustest). Valgusfoori näide, laps keelab ema – selgeks õpitud reeglid.
Platon „ Kriton “ – Sokratese surma lugu. On kohtu poolt surma mõistetud, ebaõiglaselt. Talle antakse võimalus põgeneda, valvurid on ära ostetud, aga ta ei tee seda, sest ta ta leiab, et on olemas mingisugune Tõde, mis on ülem kui inimesed. Kuigi otsus on ebaõiglane, on seadus siiski õiglane ja seda peab järgima. See on tüüpiline näide, kuidas religioossus töötab. See ei ole seotud konkreetsete jumalakujudega, vaid olevaga üldiselt ja meie suhtumisega sellesse olevasse. Tänapäevases maailmas väga suur osa inimesi ei ole religioossed selles mõttes, et nad usuks jumalaid, aga ometi on nad valmis seisma millegi suurema eest, nt võitlema oma kodumaa eest. See on ka mingis mõttes seotud religioossusega.
Berger: Religioon on inimettevõtmine, mille käigus luuakse sakraalne kosmos ehk religioon on sakraalse kosmiseerimine. Me saame inimeseks seda tüüpi mõtteskeemide taustal, need tuletavad meelde, et meie „mina“ ei lõpe meie nahaga, me oleme osa ühest suuremast tervikust. See viitab sellele, et inimene on oma olemuselt avatud struktuur, tal on koguaeg vaja midagi uut, midagi, mille nimel pingutada. Religioon on võime näha kogu kõiksust inimlikult tähendusrikkana.
Piibliaegsete inimeste elu oli teistsugune, nad kohandasid oma elu müütide järgi. Ometi on inimmõtlemine oma olemuselt sama.
Piibliaegsete inimeste elutunnetusest. Tihedalt seotud perekonnaga. „Iisraeli lapsed“. Perekond on see, mille kaudu kogu elu tunnetatakse. Kust siis see perekonnakesksus? Kust tekkisid iisraelased kui rahvus? Juutlusest puhtal kujul saab rääkida alles pärast Babüloonia vangipõlve, enne seda on pilt keerulisem. Ei ole selge, kas alguses oli tegu üheainsa rahvaga. Kolm võimalikku Iisraeli tekkemudelit: 1) Sõjalise võidu mudel – Jahve kui sõjajumal. Juudifundametatalismi põhiidee on see, et see maa on meile antud Jumala poolt, me peame selle relvajõul tagasi võtma. 2) Infiltratsiooni(ehk hõimuliidu) mudel – Jahve Eli perekonnaliikmena. Foniiklastel ja kaanonlastel oli El peajumala nimi. Tähendab muidu heebria keeles jumalat üldiselt. Usundi ajalooliselt näib, et Jahve usk on kasvanud välja kaanonlaste algsest usust. 3) Sotsiopoliitilise vastuhaku mudel – Jahve kui sotsiaalselt rõhutute Jumal. Küsimus, kas Egiptusest üldse keegi tuli, ei ole oluline. On teada, et linnad elasid maapiirkondade arvelt. 13.saj eKr sündis vastuhakk linnade ülemvõimule, ühendas maapiirkondades elavaid inimesi. Nad koondusid Jahve ümber. Ühelt poolt Jahve kui sjajumal, teisalt kui rõhutute kaitsja. See sotsiopoliitilise vastuhaku mudel ühendab need kaks.
Püha. Kuidas mõista selles võtmes Jumala pühadust? Tarvidus leida siin elus turvatunne . Positsioneerida end sellesse maailma nõnda, et jumalad oleksid rahul ja elu läheks hästi. Teiselt poolt see Jumal, kes selle maailma loonud on, on ebamugav jumal, ta tuletab pidevalt meelde, et maailm pole täiuslik ja elu pole püsiv ja tema ise on üle selle. Kord ja kaos ühildatakse Jumala mõistesse enesesse . Jahve on see, kes toob head ja kurja. (Uku Masing „Deemonlik jumal“ – loe).
Ehkki varajaste piiblitekstide jumalakujutelmad on mattunud hilisemate varju, ei ole need kadunud. Sterotüüp Vana Testamendi türannlikust jumala-kujust on küllaltki levinud, eriti ateistlikus usukriitikas. 20.saj II poolel esilekerknud uued teoloogiasunnad püüavad seevastu anda uut tähendust just neile piibli varastele jumlakujutelmade aspektidele, mis seostusid iidsete heebrealaste elutunnetuse haprusega(kontekstuaalne teoloogia, vabastusteoloogia, feministlik teoloogia). Kogu vanade piiblitekstide võikus ja julmus saab meile arusaadavaks, kui me tajume tolleaegse elutunnetuse haprust.
Lahutamatu Vanast Testamendist on prohvetluse temaatika . See ei ole sugugi ühemõtteline asi. Varasemalt teadvusmehed, kes sarnanevad paljuski šamaanidele. Heerbiakeelne sõna nabi – prohvet tuleneb sõnast naba , mis tähendas märatsemist. Seda tüüpi prohvetid olid need, kelle juurde mindi otsima lahendusi probleemidele.
Hiljem prohvetlus insitutsioneerub. Tekivad kirjaprohvetid. Preesterkond elab linnades ja on määratud templiteenistusse. Kirjaprohvetid vastanduvad polüteismile ja sotsiaalsele ebaõiglusele. Sel ajal tegelikult Iisraelis on polüteism alles, teenitakse paljusid jumalaid. Eksiilieelsed kirjaprohvetid hoiatavad, et kui see asi(sotsiaalne ebaõiglus, templiprostituudid) ei muutu, siis läheb meie rahval halvasti. Ja nii lähebki.
Eksiiliaegsed kirjaprohvetid kuulutavad uut võimalust, et midagi võib hakati hästi minema. Tekib monoteistlik religioon(7-5.saj eKr), teiste rahaste jumalaid ei ole olemas, need jumalad, keda templites kummardatakse, on ainult kujud ja ei midagi muud. Neid pole vaja karta, nad ei tee kurja, aga nad ei saa teha ka head. Jahve on kõikjalviibiv, seega kõik muu religioosus ei ole muud kui inimese leiutis .
Kui Iisraeli rahvas tuli Babüloonia vangipõlvest tagasi, levis arusaam, et kõik endised hädad olid seotud sellega, et teeniti ka teisi jumalaid peale Jahve, ei oldud talle ustav.
31. märts 2010 – Ain Riistan
HEEBREA PIIBEL KUI SAKRAALTEKST.
Makedoonia Aleksandri vallutuste järel puutusid juudid kokku hellenistliku kreeka filosoofiaga. See oli juba alates Platonist ja Aristotelesest püsitanud idee ülimuslikkusest, ühest, absoluudist. Tekibki siis küsimus, kas see Jumal, keda meie usume, kas see sama Jumal ei ole end kuidagi ilmutanud ka kreeklastele. Kui meie teame, mis on tõde, siis meie kohus on seda teistele selgitada.
Allegorees käsitleb teksti kui salakirja. Viitab millelegi olulisele teksti taga. Kreeklaste jaoks saab see alguse Homerose tekstidega. Homerose tekstides ei ole jumalad enam inimkonnale eeskujuks. Kuna juba kreeklased tunnetasid seda probleemi, võtsid nad kasutusele allegoorilise lugemise. Samad probleemid seisid ees ka juutidel , kui nad olid pühakirja kreeka keelde tõlkinud. Nad olid varem kõigile seletanud, et nende jumal on ainus õige, tal ei ole kuju.. aga kui kreeklased hakkasid piiblit lugema, leidsid nad sealt vihjeid sellele, et jumalal on silmad vms ja siit see probleem ilmnebki.
Nii palju kui filosoofide jutus on tõtt, on see saadud teada Mooseselt, nad käisid Jumala juures seda kõike õppimas. Aga see osa, mis nende õpetustes on vale, on nad ise sinna juurde leiutanud.
Apologeedid – kirikuisad , kes II saj esimesena käsitlevad kristlust kui filosoofia koolkonda. Pühakiri ei ole ainult usuline tekst, temast võib välja lugeda ka ratsionaalsust. See on suurel määral maailmaseletuslik tekst.
Sakraaltekst ja selle institutsionaalsus. Piibel ei ole mitte ühetasandiline, vaid seal on palju erinevaid tekste, mis kohati on vastuolus . Institutsionaalsed tasandid on ka erinevad. Bergerlikult võib öelda, et pühakiri sõnastab ühiskondlikud tavad.
Pühasid tekste ei saa üheselt tõlgendada. Elu on alati keerulisem kui ükski õpetus elust. Kuna piiblitekst on nii mitmetähenduslik, ei ole seda võimalik ühtsesse süsteemi panna. Alati jääb sisse asju, mis ei sobi süsteemiga. Kui me rägime teksti institutsionaalsusest, siis Vana Testamendi prohvetlus on hea näide. Nad teevad asju, mis teiste tekstide järgi ei saa kuidagi midagi head kaasa tuua.
Tarkuskirjandus vaidlustab ühiskondlikud Jumala õiglusest, karistusest ja tasust, seega olemasoleva elukorralduse kosmilise legitiimsuse. Iiobi näide.
Anoomiad ei ole ainult tekstisisene näthus. I saj m.a.j – religioosses mõttes õhtumaa sünd. See oli aeg kui Palestiina ja Iisrael ja kogu juutlus elas üle tõsise identiteedikriisi. Üks traditsionaalne kultuur seisab korrag silmitsi uue, suure ja tugeva dominantse kultuuri sissetungiga. Iisrael ei puutunud nende probleemidega kokku esimest korda. Varem olid revitalisatsiooniliikumised korduvalt juudid kriisiolukorrast päästnud.
7. aprill 2010
I saj m.a.j – väga probleemne ajajärk. Väliskultuur – Rooma impeerium . Identiteeti otsides alustavad inimesed mineviku taasloomisest. Üritatakse leida minevikust midagi, mis tänapäeval kasulik oleks. Minevik keerles pühakirja ehk Taara ümber. Keskmeks oli Moosese poolt antud seadus ehk leping. Aga erinevad usulahkmed tõid selle toora esile erinevalt. Esseenid – tugev opositsioon templiga. Üheks oluliseks põhjuseks paarisaja aasta eest toimunud templi võimuvahetus. Nad pooldasid vana võimu. Variserid – kõige olulisem idee, mis hiljem saab ka kogu juutkonna päästjaks: jumal on meid Moosese kaudu kutsunud pühadusele; seadus kahel kujul – suuline ja kirjalik. Suuline pärimus aitab meil eladanii pühalt kui preestrid templis ka argielus. Suuline pärimustik üha laienes ja laienes ning on teinud seda tänapäevani.
Variserid: tänapäevase judaismi eelkäijad. Kõige enam eelarvamuslikult vääritimõistetud toonane usurühmitus. Seadus: kirjalik ja suuline; viimane teeb kirjutatu ümber „ tara “. Suulise ärimuse reeglite mõte: laiendada Templi rituaalide pühadus argiellu, st pühastada Iisrael; kuna just variserid teadis, kuidas seda teha, siis järeldus siit implitsiitselt nende liidripositsiooni nõudlus. Nende sõnum sellest, et on võimalik olla püha nagu preestrid templiteenistuse käigus ilma templit ennast seejuures vajamata, tagas Iisraeli identiteedi sakraalse keskme . UT evangeeliumid on kirja pandud ajal ,mi variserid olid saanud juutluse juhtivaks jõuks ja need peegeldavad varakristlaste võitlus variseridega juhtpositsiooni pärast juutluse sees.
Sünagoog – kooskäimise koht. Tänapäevases maailmas nagu külakeskus. Kogukondlik elu on organiseeritud selle koha ümber. Peale selle, et sünagoogis aeti kogukondlike asju, toimusid seal ka usulised koosviibimised, ei olnud mõeldud alternatiivina templile, aga seal loeti pühasid tekste ja lauldi. Kui tempel hävis, siis tänu sünagoogidele juutlus säilis. Pole teada, kas neid juba I saj-il oli. Aga II küll. Lapsed õppisid lugema Toora tekstist. Sama ka Eestis – massiline kirjaoskus sai alguse Piibli tõlkest. Toora koosneb viiest raamatust; lapsed õppisid lugema 3nda raamatu järgi. See sisaldab kõikvõimalike kultusreegleid, reeglid puhtusest ja roojasusest. Need olid kõikehõlmava tähendusega. Tänapäeva kristlikus kultuuris pühadus on seotud peamiselt eetilise käitumisega – preestritest perverdid, hävitab arusaama pühadusest. Sel ajal oli pühadus kõigi ühiskondlike reeglite alus.
Messias – Piiblis kõige esimene mainitud messias on Koores. Tähendab salvitut või võidut. Jumala poolt salvitud isik pidi olema valitseja, kes toob inimkonnale midagi head. On ka terve rida isehakanud messiaid, kes on rahva enda ümber kogunud. Piiblis mainitakse neid kolme. Üks neist Juudas. Algatas liikumise 6. saj m.a.j – selootide liikumine. Messiaanlikud ootused – tuleb keegi, kes ühendab kaks riiki jälle(alates sellest kui Taaveti ja Saalomoni liit oli lagunenud). Säärase lootuse hoidmine aitab inimestel elu raskustega toime tulla. Messiaanlikud ootused on väga mitmekesised, ei ole kujunenud ühtseks ideoloogiaks .
Need liiguvad mitmes suunas, ühelt poolt seotud ideedega, mis räägivad võrdsusest ja ligimese armastusest; teisalt seotud vaenlaste, roomlastega. Seloodid . Ise süüdi, et lasime võõrastel võimu võtta ja veel hullem, me oleme sellega ka päri. Juudamaa ainus valitseja on Jumal, mitte Rooma. Jumala pühadusest osasaamine tähendab surmapõlgavat võitlust Rooma anastajate ja nende kollaborantide vastu. Vähemalt üks Jeesuse jüngritest oli ka seloot, Siimon.
Samaarialased. Samaaria on ala, mis jääb jeruusalemmast põhja poole. Väike vastuseis juutide ja samaarialaste vahel: kui juut palvetab, võib kohe aamen öelda, kui samaarialane palvetab, peab enne ära kuulama , et ta midagi valesti ei ütleks. Neid ühendab: sama keel, pühakirjaks Toora; nagu juudid, kannatasid ka samaarialased roomlaste rõhumise all ja võitlesid nende vastu; ootasid Messiat (samaarialastel Taheb ehk „taastaja“); ainujumal; pühakirjas ettenähtud ohvritalituste toimetamine. Tänapäeval on samaarialaste kogukond alles, umbes 400 inimest. Kuna nii väike, siis on tõsine probleem – kas säilub. Nende tempel asus Garisimi mäel – peamine erinevus juutidega.
Ristija Johannese liikumine. Seda kirjeldatakse kui Jeesuse otsest eelkäijat, ajaloolased on siiski veendunud, et need kaks on eraldiseisvad. Johannese meeleparandusristimine oli sümboolne akt, millega ristitu kinnitas, et ta on valmis Messia ja tema kohtupäeva tulekuks. Poliitiliselt tähendab see roomavastaste meeleolude intesivistamist. Kuulutas Messia tulekut, kohe-kohe on tulemas muutus. Religioonilise mässu algus. Ta osutus väga populaarseks. Ristija Johannes hukati, sest kritiseeris Heroodes Antipase abielu. Poliitiline akt. Liikumine jätkus ka pärast tema surma.
Esimese sajandi oludes ei saa me rääkida ühtsest juutlusest, vaid judaismidest. Iga usugrupp määratles erinevalt nii „meie“ – „nemad“ piirid kui ka arusaama sellest, mida õieti tähendab ainujumala väljavalitud rahva liikmeks olev. Rahvusliku identiteedi küsimus. Kristluse teke on seega esialgu ainult üks vorm nendest tolleaegsetest judaismidest.
Kes või mis on ajalooline Jeesus ? See, kes I saj m.a.j elas. Siin tulevad sisse erinevused kristliku arusaamaga, sest kristluse järgi ajaarvamine saabki alguse Jeesuse sünniga. Ajaloolased tänapäeval arvatad, et Jeesus sündis varem, umbes 7.-6. a enne meie ajaarvamist. Jeesuse surmaaasta ei ole ka kindel, tavaliselt paigutatakse kuskile 30-33. Meile teadaolev pilt Jeesusest võeti kasutusele 5. või 6. saj m.a.j.
14. aprill 2010 – Roland Karo
RELIGIOOSSE INIMESE ELUTUNNETUS. KUJUTAV KUNST
Sel teemal Pille Valgu videoloengud, tema oli suurem asjatundja. Etteruttavalt võib öelda, et mõnes mõttes on sama temaatikaga seotud loeng „moodsa teaduse teke“. Kunst , religioon ja teadus on inimajaloo jooksul moodustanud väga ühtse terviku. Mõnetine eristumine on leidnud aset alles hiljuti. Piirid on siiski hägusad ja pidevas muutumises.
Lynn Randolph „ Fish Cloud “. Mis on seost religiooniga? Kala on väga pikka aega olnud Jeesus Kristuse sümbol. Vesi ja meri on enamasti alateadvuse sümboliks. Seega sellel maalil on seos Jeesus Kristuse ja inimese alateadvuse vahel.
Kunsti algupära kolm põhiteooriat:

Kant ja Schiller . Kunsti olemuseks on mäng. Kunst on põhiliselt vaba fantaasia vili ja igasugustest materiaalsetest ja moraalsetest tarvetest sõltumatu. Seda teooriat puhtal kujul kaitsta on küllaltki raske.

Kunst pärineb religioonist ja maagiast. Palju rohkem pooldatud kui esimene teooria. Näiteks animismiga kaasnes maagia : inimene joonistas looma ja „haavas“ seda, arvates, et see toob jahiõnne. Samas ei saa ka väga rangelt võtta seda teooriat, sest koopamaalidel leidub ka loomi, keda ei kütitud.

Esteetilised elammused(sh kunst) on bioloogiliselt tingitid ning neid leidub ka loomariigis. Näiteks noorloomad mängivad , ka on levinud liigikaaslaste ligimeelitamine esteetiliste vahendite abil(värvilised suled jms).
Arvata võib, et tegelik tõde on kusagil nende kolme teooria vahepeal . On selge, et kunstis on paju täiesti vaba mängulisust, teisalt on seal ka bioloogilist rituaalsust ja religiooni mõjusid. Siit tingitud see, et religioon, kunst ja teadus moodustasid ühtse terviku. Tänapäeval näiteks arstiteadus vs arstikunst. Katsume liikuda selle poole, et arstikunstis oleks tulevikus vähem kunsti ja rohkem teadust, samas siiski kaks täpselt sama haridusega kirurgi ei pruugi olla sama head, ühel kunstilisust rohkem.
Kui kujutada ette ürginimeste suguharu mingit pidustust, siis oli see seotud religioossusega, samuti seal leidsid rakenduse ka elukogemused ja teadmised(teaduslik pool) ning mitmesugused tulevades kunstid(laul ja tants). Mõtteks oli liita suguharu liikmeid omavahel rohkem kokku ja luua laiemat kogukonna teadvust.
Selliste seoste tõttu on võimalik käsitleda teadust religioosse nähtusena. Tartu Ülikoolis Enn Kasak .
Mis on visuaalne kujund? Nähtavas maailmas meie ümber võib eristada looduslikke nähtusi ja inimtekkelisi esemeid ja objekte(artefakte). Viimastel on enamasti selge praktiline ülesanne. Artefaktid võivad aga peale otseste praktiliste funktisoonide täitmise kadna enas ka spirituaalsed ja vaimseid teateid om valmistaja kohta ning olla oma ajastu inimeste maailmasuhtumise ja inimeste omavaheliste suhete väljendajaks-tähistajaks. Selliseid nähtavaid (visuaalseid) artefakte, mis esindavad, peegeldavad ja tähistavad midagi, mis on väljaspool neid, nimetatakse visuaalseteks kujunditeks. Mis on visuaalsel kujundil pistmist religiooniga? Teoloogia kõige probleemsem koht: teoloogidel tuleb koguaeg finiitsete vahenditega mõtlestada midagi infiniitset. Maakeeles siis lõplike vahenditega tuleb seletada lõpmatuid nähtusi. Tulemus: teoloogia keel on ajast aega olnud analoogiline, metafoorne ja sümboolne. Näiteks Jumal kui meie isa – ei ole sõnasõnaline, tegemist analoogiaga. Kunstilise kujundi teoloogiline väärtus tuleneb just sellest samast asjast. Kunstiga saab edasi anda midagi sellist, millega normeeritud keel jääks jänni. Mõistuslikus keeles on ainult tunnetetatav.
Apofaatiline traditsioon – Jumalat saabki kirjeldada ainult kaudselt , kuna Jumal on infiniitne, siis ükski finiitne vahend ei suuda Jumalakuju kuidagi adekvaatselt edasi anda. Sellepärast me saamegi rääkida Jumalast ainult eituste kaudu. (siit ka mitme riigi religiooni pildikeeld).
Kunstilised kujundid ja sümbolid ilmuvad , kui tekib vajadus väljendada midagi mõistusega haaramatut, ainult aimatavat või tunnetatavat.
Thomas F Trotter: Religioonist pärit ja religioossed teemad on õhtumaade maalikunstile pikka aega pakkunud peasisu. See saab imseks, kui külastada ükskõik millist Euroopa või Põhja-Ameerika suurt muuseumi. Pariisi Louvre , Madriidi Prado ja Peterburi Ermitaaž eksponeerivad lugematul hulgal Maarja kuulutamist ning Kristuse ristilöömist ja surnuist ülestõusmist kujutavaid maale. Religioossete teemade püsivat esinemist maalikunstis võib mõista mitmel viisil. Maalikunsti kõrgaegadel, nt Euroopa renessansiajastul, oli rikastel kodanikel tavaks toetada suuri religioosseid teoseid kas siis neid kirikule kinkides või tellides neid oma paleede tähtsuse rõhutamiseks. Olulisem on aga, et enamiku kristliku ajaarvamise sajandite jooksul moodustas maalikunst usuõpetuse selgroo. Üks Euroopa katedraalides näha oleva kunsti funktsioone oli jutustada kristliku usu keskseid arusaamu visuaalses keeles. Nii sai maalikunstist algusest peale üheltpoolt evangeeliumi kuulutamise vahend kirjaoskamatutele, teisalt aga väljund, mille kaudu võimu ja positsiooni omavad inimesed oma vagadust rõhutada said.
Ei tohi unustada, et umbes 1500 aastat kristluse ajaloost oli religiooni tekstidele väga piiratud ligipääs. Kirjaoskuse puudus jne. Samuti missat peeti väga pikka aega ladina keeles. Jutustada võis küll kohalikus keeles, aga kui palju seda siiski rakendati... Pildid olid seega usulise hariduse lähtepunktiks. Maalikunsti ja skulptuuri kaal õhtumaade religiooni kandjatena oli väga suur.
Kristlikku kirikut on kirjeldatud kui kunstide ema. Mitmed erinevate õhtumaise ajaloo perioodide kunstnikud on kiriku näol tõepoolest leidnud enesele patrooni. Nt Michelangelot toetasid mitmed religioossed tegelased, paavstid jm kirikutegelased. Reformatsiooni ja vastureformatsiooni perioodil trükitud raamat lihtinimesele kättesaadavaks, samuti hakati Piiblit tõlkima. Sel perioodil siis võtsid sõnalised kõned ja raamatud piltide funktsiooni üle.
Sixtuse kabeli laemaal. Michelangelo „Aadama ja Eva kiusatus “. Motiiv on selge: õunasöömine jne. Huvitaval kombel madu läheb üle inimeseks, naisterahvaks. Selle taga on arusaam, et Eeva ei olnud Aadama esimene naine, vaid kolmas. Esimene naine ei meeldinud Aadamale, teise naise tegi Jumal peaaegu nagu Aadama, naise nimi oli Lilit . Suhtest ei tulnud midagi välja, sest Lilit ei olnud nõus erootilistel hetkedel olnud alluva positsioonis. Eevaga aga kõik klappis. Sellel pildil see madu kujutab teist naist Lilitit. See ei ole lihtsalt mingi piiblilise motiivi illustratsioon , vaid see on omaette seisev story, mida me tegelikult kristlikust traditsioonist leida ei pruugi.
Kui tulla selle muutuse juurde, mis alates reformatsioonist tekkis, siis kunstlikul ei olnud enam võimalik religioossete kujutelmade osas maalimise kaudu kaasa elada. Temast sai ainult illustraator. Ta ei saanud omalt poolt midagi oluliselt lisada. See on vägagi põhimõtteline muutus. Selles traditsioonis kerkisid esile ainult kaks olulisemat kunstnikku: Rembrant ja El Greco. Trotter: niisugune traditsioon ei saanud kesta igavesti, põhjendab sellega, et tund luua algupäraseid visuaalseid religioosseid tähendusi. Jumalal on aga igal ajastul tunnistajaid. Tung luua agupäraseid visuaalseid religioosseid tähendusi ning tõik, et evangeelium haaras ka valitsevast süsteemist väljaspoole jäävaid inimesi viis selleni, et suur osa XIX saj ja XX saj alguse religioossest kunstist sündis väljaspool ametlikke kirjalikke ringkondi. Selle trendi sisu ilmestab hästi Paul Gauguin ´i looming. Nt„ Jaakob ingliga maadlemas“. Trotter: see on mõnes mõttes religioosse sisuga maalikunsti võimsamaid statement´e. Maali taustaks on Bretooni maastik. Iseloomulikes peaehteis kostümeeritud bretooni näitsikud ümbritsevad platsi, kus Jaakob maadleb ingliga, kusjuures sealsamas kõrval söövad lehmad lehmad täielikus pastoraalses rahus rohtu. Maali parempoolses nurgas kujutab Gauguin iseend kavalalt vaatajat piidlemas. Bretooni suvepäeva erksa sära kaudu ütleb Gauguin niisis ,et usu ja religiooni nö otsistav hetk ei leia aset mitte mõnel kaugel ajastul, vaid just siin ja just praegu, kus iganes me elame ja töötame. Issanda ingel , kes kõigi meie kui Jaakobitega maadleb, ei ole mitte abstraktne idee, vadi miski, mis juhtub siinsamas ja just praegu.
Maalikunst kujutab endast püüdu „tõlkida“ lõunedile mingi fragment elatavast elust. Seetõttu ei pruudi kunsti olulisus väljenduda spetsiifiliselt religioosse teemavaliku kaudu. Tavaliselt mõistetakse religioosse kunsti abil ainult religioosse motiiviga teoseid, aga ometi võivad olla religioosse sisuga hoopis teistsugused teosed. Ekspressionism kui kõige religioosse kunsti kõrgeim vorm, kirjeldab kõige rohkem emotsioone(Tillich). Nt Saksa ekspressionisti Emil Nolde Prohvet on üks võimsamaid mälestusmärke Kristuse müstilise ja salapärase aspekti kujutamises uusajal. See äratab ambivalentseid esmareaktsioone: kujutatu pole vahetult äratuntav. Nolde´t ei paelu Issanda traditsiooniliselt eeldatud füüdilist joonte reprodutseerimine või tema kujutamine tüüpteemades. Ta püüab tabada kaemusehetke, mis vaatajat haarab, sundides teda kunstniku nägemusse kätketuga „ühist keelt“ otsima.
Sellega tuletaab Tillich veelkord meelde, et maalid ei ole fotod või sündmuste fotolikud reproduktsioonid. Kunstnik maalib oma kogemuse ja vahendab selle meile; see mõjustab meid viisidel , mida võnaliselt analüüsida ei olegi võimalik.
Tillichi seisukoht peegeldab tema teoloogilist positsiooni. Mitte-sõnalised vahendid on usu seisukohalt väga väärtuslikud!
Järgmine kord galeriid külastades küsi endal iga pildi ees, mis selles pildis on religioosset. Kes seda proovivad, avastavad, et neid maale on kolme tüüpi (Trotter):

Religioosse teemavalikuga maalid. Kujutavad konkreetselt mõnd Piibli motiivi. Rembradti „Kadunud poja tagasitulek“ – räägib selle loo täiesti uuest küljest. See peegeldub kahes kohas: isa käed ja poja jalad. Isa kätes ja pilgus peegelduv andeksandmine ja poja jalgade kaudu antakse edasi kahetsust. Need jutustavad kadunud poja lugu viisil, mida ei ole võimalik sõnaliste vahenditega edasi anda.

Teema on mittereligioosne, aga need panevad inimese mõtlema inimeseks olemise ja meie olemusliku sõltuvuse üle Kõrgemast Reaalsusest. Näiteks Georges Roulault’ üks kuuslatest klounidest. Ta nägi klounimotiivis inimvaimu olemusliku üksinduse väljendust. Näole maalitud naeratused ja särav riietus peidavad eneses vaest Pierrot ’d – kurba klouni, õnnetud hinge, kes on ehitud ja rõivastatud rõõmsaks. See on maal, mis ei ole religioosne, aga see paneb meid endalt küsima: kes olen mina? Ja see on väga religioosse suunitlusega küsimus.

Traditsioonilises mõttes ei ole üldse mitte mingisugust teemat. Abstraktne kunst. Sellise kunsti taga on 20. saj algul tekkinud moodsa kunsti koolkonnad . Need kujutavad geomeetrilisi ja optilisi mustreid, mis sunnivad vaatajat endasse süvenema või siis vastupidi eemale tõmbuma. Mõnes mõttes just sellised maalid avavad meid religioossetele küsimustele kõige olulisemas tähenduses. Religioosse kogemuse fragmenteeritus, ei saa tähenduslikult sellest rääkida.
Inimpsüühika kui kera(Platon). Ruut on sümboliseerinud keha – maist ainet ja tegelikkust. Need kaks sümbolit on tavaliselt eksisteerinud koos. Trotter ütlebki seda, et on väga tähelepanu väärne, et moodsas kunstis need kaks sümbolit ei ole kas üldse seostatud või on nende seos väga habras ja suhteliselt arusaamatu. See peegeldab kaasaja inimese hingeseisundit: inimvaim on kaotanud oma juured ning on sellest lahknemisest ära hirmutatud. Sagedus, millega ruudud ja ringid aga siiski moodsas kunstis esinevad, osutab inimlikule teadvustamata tungile elu kaotatud põhitegurid taasühendada.
Lynn Randolph The Laboratory / Passion of OncoMouse. Onkohiir on geneetiliselt muundatud hiir , kelle peal üritati välja töötada rinnavähi ravi. Seega ta andis oma elu paljude naiste eest. Päästis palju elusid. Seos Kristuse kannatuslooga. (Hiire „inimlikud osad“ viitavad valgetele Anglo-Saksi protesttantidele).
Idakiriku ikoonimaal moodustab kristliku kunsti ajaloos omaette peatüki. Ikoonide puhul on üldiselt levinud seisukoht, et nad mitte lihtalt ei illustreeri või ei viita religioossetele teemadele, vaid on ise ka pühad. Osalevad otseselt religioosses reaalsuses. Religioosne kunst osutab pühadele asjadele, seetõttu läänekiriku arusaam: religioossel kunstil võib olla suur väärtus, aga ei saa öelda, et religioossed teosed ise oleks pühad. Ikoonide puhul aga seda just eeldatakse. Ikooni teema valimine on sügavalt rituaalne, kunstnik enne palvetab ja paastub ja ootab, et Jumal annaks teate, mida maalida. Ka maalimine ise toimub kirikulaulu saatel. Seega kunstnik maalib end väga sügavalt teosesse sisse. Kui kunstnik on ikooni maalimise ajal haige, siis võib ikoon tuua inimstele hoopis halba mitte head. Selliseid juhtumeid on teada.
Tõik, et ikoone on peetud ka ise pühaks, on tekitanud aegajalt tõsiseid, raevukaid reaktsioone. Näiteks ikonoklastide liikumine 18-19. saj. Kristuse kujutamine inimesena on sügav patt ja jumala teotus. Seotud sellega , et bütsantsi vahetus naabruses sai sel ajal võimule islam , mis suhtub piltidesse eitavalt.
Mis teeb religioossest kunstist religioosse kunsti? Kunsti ja teispoolsuse seos. Keskse kaaluga küsimus. Piisab Lynn Randolphi maalist „Soul Sail “. Toonela jõgi – teispoolsus . See pilt väga selgesti viitab liikumisele siinpoolsuse ja sealpoolsuse vahel. Vesi – alateadvus. Liikumine siitpoolsusest teispoolsusesse on seotud mõistuse erinevate tasanditega. Keerukamad religioossed arusaamad – teispoolsus kui surmajärgsus. Sellisena ei ole lihtne leida teispoolsuse jõududele sellest maailmast vastseid . Kunst, püüdes nähtamatut nähtavaks muuta, omandas allegoorilise ja sümboolse mõõtme. Selles aspektis on kunstnik väga sarnane preestri ja šamaaniga. Toob sõnumeid sealt nö teiselt kaldalt .
Teatud tähenduses on kunsti eesmärgiks ebatavaline kogemus. See on paralleelne religioossete rituaalidega. Tuleb esile kunsti ja religiooni tihe seos.
Andrew Newberg on pakkunud välja, et teisenenud teadvusseisundeid tuleks käsitleda kontiinumil, mille ühes otsas on tavaline ärkveloleku teadvusseisund ning teises sügavad müstilised teadvusseisundid. Selle idee kohaselt on esteetilised elamused üks liik teisenenud teadvusseisundeid, kusjuures samal kontiinumil asuvad ka nt intensiisvse armumisega seostuvad seisundid, trandiseidundid jne.
Esimesed varakristlikud kunstiteosed ilmuvad katakombides , kus jumalateenistusi peeti. Peamiselt on need lae- ja seinamaalid . Üldimelt meenutavad need rooma reinamaalne, kuid muutunud on temaatika. Kõrvale on jäänud erootilised motiivid ning paganlike kultustega seonduv. Olulisimalt – paljusid tavalisi antiikkunsti motiive käsitlseid kristlased kui tingmärke, mille tähendust teadsid ainult nemad ning mis viitasid teispoolsele, jumalikule reaalsusele. Siit sai alguse keerukas kritliku sümboolika süteem, mis eeldab, et igapäevastes motiivides saab leida vihjeid ristiusu õpetusele ja piiblitegelastele. (lambatalee õlul kandev mees tähistasKristust, head karjust. Nii ka kala. Püha Vaimu sümboliks tuvi, lootusel ankur, surematusel paabulind jne.
Renessanss – rõhk individuaalsel eneseteadvusel. Selle tulemuseseks oli, et keskajal lahus hoitud sakraalne ja profaanne tasand sulasid kokku ja maailm muutus ühemõõtmeliseks ja ühtseks. Muutus õigustatud maailma kogemuslik(empiiriline) tundmaõppimine. Enam ei kasutatud sümboolseid skeeme „taevaste asjade“ näitlikustamiseks, vaid Piibli tegelasi hakati kujutama inimlähedaselt. Piibli tegelased kui ajaloolised isikud.
Võib öelda, et kui inimesi hakati kujutama loomutruult, ei sobinud ka keskaegne tinglik kompositsioon . Võeti kasutusele tsentraalperspektiiv. Selle kujutusviisi tekke eelduseks oli seesuguse maailmapildi juurdumine, kus objekt ja subjekt on teravalt eristatud. Kunstnike senine tõearmastus, mida on näha realismis , väljendab kunstnike solidaarsust teadusega . St teadlased ja kunstniku peavad mõelmad teenima üht silmaga nähtavat tõde. Impressionismi teke – ei tule maalida esemeid tõetruult, vaid tuleb maalida nii, nagu me esemeid näeme, ei saa subjekti objektist eristada. Objektiivset tõde ei ole olemas, on olemas ainult impressioonid, kaebused . Claude Monet „Impressionism“. Kujutatakse küll reaalset pilti, kuid kunstniku kaemus on sügavalt sisse maalitud.
Impressiooni ja kaemuse mõiste juurest on ainult väga väike samm ilmutuse mõiste juurde tagasi. Impressioon on see, mis on tulnud meie jaoks varjatusest varjamatusse(lethest aletheiasse). Oleme otsapidi tagasi teispoolsuse mõiste juures. Kunstnik šamaani või preestri rollis.
Kokkuvõtteks. Kogu kunst ei ole oma olemuselt siiski religioosne. Religioosseid teemasid on tihti käsitletud mitte-religioosselt ja mitte-religioossed teemad vastupidi võivad olla kujutatud religioosselt. Religioosne kunst on kunst, milles leidub viide teispoolsusele, tavapäratule – millelegi, mis ei ole normatiivselt kirjeldatav.
21. aprill 2010 – Roland Karo
RELIGIOOSSE INIMESE ELUTUNNETUS. MUUSIKA
Muusika maagilised omadused – trumm väga olulisel kohal. Trumm on ajalooliselt kõige kesksem muusikariist. Seda on kasutatad kõikvõimalike transiseisundite esile kutsumiseks. Trumm ei ole pelgalt instrument, tal on endal ka mingi hing ja vägi. Šamaani trumm: paralleel eelmisest loengust ikooniga, mis mitte ainult ei kujuta ise pühasid asju, vaid on ise ka püha. Mismoodi trumm transiseisundeid esile kutsub? Gellhomi ja Kiely model – rütm, mis haarab inimest nii emotsionaalselt kui kognitiivselt, viib autonoomse närvisüsteemi sümpaatilise ja parasümpaatilise haru üheaegsele aktiveerumisele.
Klassikalise muusika puhul püüti kordusi vältida, tänapäevane muusika(eriti klubimuusika) aga põhineb kordustel ning seega tekitab ka transiseisundeid. Karo leiab, et autoroolis klubimuusika või metali kuulamine peaaegu võrdub narkojoobes juhtimisega ja seda peaks kontrollima.
Sheryl Crow „I shall believe“ – üks ja sama kitarririff, mis kordub koguaeg koos fraasiga i shall believe ja mõjub uinutavalt. Küsimus, millest lugu räägib, ei ole üldse oluline, st religioossus ja rituaalsus võib avalduda muusikas ka täiesti mitte-religioosse teema puhul.
Muusika ja maagia seos. Varasemates tsivilisatsioonides oli väga tõsine ja oluline teema. Sama oluline kui teadus. Babüloonias seostati muusikat täheteaduse ja matemaatikaga. 7 kui püha arv pani aluse lüüra seitsmele keelele; harfi 12 keelt – 12 sodiaagimärki. Ka Piibel kõneleb muusikast.
Euroopa klassikalise muusika aluseks on olnud keskaegne kirikulaul, nn gregoriuse laul. Seda tuleb käsitleda kui muusikalist palvet. Palve tuum ei ole muusikaline eneseväljendus, selle kaudu suheldakse jumalaga. Tänapäeval muusika õhtumaises kultuuris emotsioonide väljendus. Mitmehäälne muusika tekkis gregooriuse laulu modifitseerimise kaudu. Noodikiri ise üpris hiline nähtus. Pöördeliseks perioodiks renessansiaeg – inimelu keskpunktis ei olnud enam jumal, vaid üksikisik, seega muusikast saigi eneseväljendus.
Tõnis Mägi „Palve“ – otseselt religioosne. Viimasel ajal on jälle pead tõstnud seisukoht, et ristiusk ei saagi eestlastele omane olla, sest see on tule ja mõõgaga toodud. Aga nüüd vaadake seda lugu. „Looja hoia hiiepuid“ – segadus ; kristlik jumal, paganliku usu hiiepuud. Siin on rahvusliku ärkamise tunne ja tahtmine, et see kestaks ning selle kõrval on mingid väärtused nagu hiiepuud. Uku Masing – on olemas eestipärane ristiusk.
Tõnis Mägi „ Liivakell “ – näide religioossest muusikast, kus enam ei öelda asju otse. On küll viiteid usule ja Jumalale, aga mitte nii otseselt kui eelmises loos. Religioossed seosed on sügavad. Salakoekirjaga vana kantud vöö, mida koi ei söö – jutt käib Piiblist. Liivakell – inimelu, ajalisus, meil tuleb ükskord siit ilmast ära minna. Viide verele – piibli mõttes inimese hinge kandja. Savi – viide inimese loomisele savist .
Tõnis Mägi „Vikerkaar“ – näitab, kuidas religioosse inimese vaatenurgast on ka loodusnähtused väga tähenduslikud. Vihm – veeuputus, 7 surmapattu. Vikerkaar – Jumala leping inimestega pärast veeuputust. Religioosne maailmamõistmine ei ole midagi ainult välispidist, igapäevased sündmused omandavad selgelt religioosse tähenduse.
Chris Rea „ Tell me there is a heaven “ – temaatika, mida ta puudutab võiks haakuda suure hulga eestlaste mõttemaailmaga. Tahaks millessegi uskuda , aga kuidas see on võimalik tänapäeva maailmas.
Norah Jones „Carnival town“ – seos Rouault ’ klounidega(eelmisest loengust). Kas me olemegi ainult juhuslikud sündmused tähenduseta maailmas? Kus on väljapääs? Sellega seoses ka leierkastilik helikeel – kõik kordub.
4.mai – 2010 – Roland Karo
PIIBEL JA MOODSA TEADUSE KUJUNEMINE
Kaks õpetlasetüüpi: (a) peamiselt tekstide ja sõnadega tegelevad õpetlased ja (b) peamiselt esemete ja objektidega tegelevad teadlased.
Humteaduste lahknemine looddusteadustest on seotud uusaja algul esile tulnud muutusega suhtumises Piibli teksti, õieti muutustest Piibli tõlgendamise metoodikas.
Idee, et loodusobjektid omavad tähendust, mida on ühel või teisel viisil võimalik lugeda nagu raamatut, sisaldub ka Piiblis. Nõnda on loodus justkui teine raamat Piibli kõrval, mida „lugedes“ saame me midagi teada ka Jumala kohta.
Origenes – nähtav maailm on tulvil sümboleid, mida õigesti tõlgendades võis jõuda teadmisteni Jumala kohta. Origenese järgi sarnaneb Looduse Raamatu lugemine ja tõlgendamine suuresti iibli lugemisele ja tõlgendamisele – nii looduse kui ka pühakirja puhul jääb tõeline tähendus tabamata , kui ei osata sügavamaid sümboolseid tähendusi esmaste taga näha.
Augustinus – formaliseeris allegoorilise tõlgendusprintsiibi peajooned ning varustas selle semiootilise teooriaga, mis andis allegoreesile tõsisema intellektuaalse aluse, tänu millele allegooriline meetod läbi keskaja püsima jäi. Kasutas poleemikas hereetikutega esimesena väljendit „Looduse Raamat“. Rõhutas sarnasust looduse ja pühakirja raamatute lugemise meetodite vahel. Arvas, et Jumal on varustanud loodusmaailma objektid tähendustega, mis omakorda osutavad sõnumitele, mille leiame Piiblist. Üheks olulisimaks panuseks võib pidada selle sõnade ja loodusobjektide vajelise seose formaliseerimist, mida allegoorilise eksegeesi puhul vaikimisi eeldati. Seletab, et pühakirja sõna-sõnaline tähendus on määratud sõnade ühendamise kaudu objetidega, millele need osutavad; allegooriline tähendus aga nende osutusobjektide eneste sügavama tähenudse kaudu. Ergo : allegooriline tõlgendus rajaneb eeldusel , et loodusmaailma objektidel enestel on osutav funktsioon: Jumal on varustanud loodusmaailma objektid tähendustega, mis omakorda osutavad sõnumitele, mille leiame piiblist. Põhiidee: loodusmaailma objektidel on iseenesest teatud tähendus. Sega tähendab looduse uurimine mitte üksnes looduse omaduste kaardistamist, see tähendab ka Jumala poolt loodusse jäetud sõnumite dekodeerimist, ja seda pühakirja valgel.
Aquino Thomas – maailm on allegoorilise loogika puhul intelligiibel, mõistuspärane tänu loodusobjektide võimele representeerida. See on raskepärane mõttekäik, kuid selle tuum on üsna lihtne – loodusobjektidel on juba iseenesest teatud tähendus.
Looduse allegoriseerimine quadriga meetodil: kui täpne olla, siis allegooriline interpretatsioon vaid üks mitte-sõna-sõnalise interpreteerimise viise. Läbi keskaja oli väla kujunenud formaalne pühakirja tähendustasandi jaotus, mida tuntakse quadriga nimetuse all. Selle klassifikatsiooni järgi jaotatakse Origenese kolm pühakirja tähendustasandit neljaks: sõna-sõnaline; tropoloogiline ehk moraalne ; anagoogiline ja allegooriline tähendustasand.
Bestiaarid – pmst keskaegsed „zooloogiaraamatud“. Koondavad loomade-lindude loendeid ning nende kohta teadaolevaid andmeid.
Piibli allegooriline tõlgendamine käis käsikäes loodusmaailma klassifitseerimisega sümbolite kaudu.
Martin Luther - Tõstis Piibli teksti selle sõnasõnalises tähenduses otsustavalt ainsaks autoriteediks: ükski allegooriline tõlgendus ei tohtinud varjutada Piibli enese teksti Leidis, et allegooria on nõrgavaimulistele ja päevavarastele. Sõna-sõnaline tähendus on kõrgeim, parim, tugevaim – kogu Pühakirja alus ja fundatsioon Tähelepanuväärne on, et Lutheri heuristilise printsiibi järgi tuleb Pühakirja tõlgendada kõige lihtsama võimaliku tähenduse seisukohalt. See põhimõte on ilmselgelt seotud moodsa teaduse ühe olulisima alusprintsiibiga – võrdse seletusjõu puhul tuleb alati eelistada lihtsamat teooriat
Läbi oma väljaastumiste püüdsid reformaatorid nö päästa Piibli teksti oma keskaegsete eelkäijate vääritiläinud tõlgenduste võrgustikust Ent eitada allegoriseerimise legitiimsust ähendab ühtlasi, et tuleb eitada ka looduslike objektide võimet toimida iseenesest tähenduslike, transtsendentaalsete märkidena Kui aga loodust ei saa enam kontseptualiseerida selle koostisosade sümboolsete tähenduste alusel, siis tuleb see taaskorrastada mingil muul viisil Nõnda ongi Looduse Raamat oma varauusaegsete tõlgendajate jaoks tähenduslik hoopis tänu oma taksonoomilisele või matemaatilisele korrastatusele. Ning selle religioosne tähendus taandub üheleainsale teoloogilisele printsiibile – looduse jumaliku korrastatuse printsiibile (ingl design)
Uusaegse teaduse teke võlgneb suuresti tänu reformatsioonile, kuna just selle kaudu vabanesid loodusobjektid oma rollist Piibli eksegeesimisel Selles uues situatsioonis ei ole loodusobjektidelenam seesmist, sümboolset tähenduslikkust, mida siis nt Piibli kaudu avada. Seega muutub mõttekaks ka loodusobjektide vahetu uurimine ja printsiip “oma silm on kuningas”
Just neis arengutes peitub vastus küsimusele, miks keskaja teadlane pöördus loodust puudutavate probleemide puhul Pühakirja, aga mitte looduse enese poole, nagu meile täna loomulik tundub
Francis Bacon - Võtmefiguur uute teaduslike meetodite väljaarendamises 17.sajandil. Tema arusaam Looduse Raamatust osutab selgelt muutustele looduse käsitlemises
Bacon: kui tahame eksitustest hoiduda, tuleb meil uurida kaht raamatut. Esiteks Pühakirja, milles on ilmutatud Jumala tahe. Teiseks aga Jumala poolt loodut, milles väljendub Jumala vägi. Loodu uurimine on võtmeks Pühakirja mõistmisel, mitte ümberpöördult. Teadmised jagunevad teoloogiaks ja filosoofiaks, neid ei tohi mõtlematult ühte patta panna. Loodusel on siiski teatud teoloogiline tähendus, kuna selles kätkeb kaudne tõendus Looja tarkuse kohta. Ometi poleloodusest võimalik leida paralleele Pühakirja kaudu ilmutatud teoloogilistele tõdedele
Galileo Galilei - Baconiga küllalt sarnane, kuid rõhutab, et Looduse Raamatut tuleb tõlgendada vastavalt matemaatilistele printsiipidele. Bacon: filosoofia on kirjutatud suurde meile alati vaatlusteks avatud Seda raamatut ei ole võimalik mõista, kui esmalt ei õpita selgeks keelt ja tähestikku, milles see on kirjutatud. See on kirjutatud matemaatika keeles, tähtedeks on selles kolmnurgad, ringid ning teised geomeetrilised kujundid. Neid tundmata on võimatu mõista ühtainustki sõna Looduse Raamatus. See arusaam esitab väljakutse varasemale ideele, et universaalne on just looduse sümboolsete osutuste süsteem, mida allegoreesis kasutati
Robert Boyle - Looduse Raamatu lugemiseks on parimaks meetodiks eksperimenteerimine (s.o – mitte lihtsalt matemaatiline kirjeldamine või taksonoomia ). Ehkki paljudel juhtudel on looduse tähendus pikema uurimiseta ilmne (kuna Jumal on selle kohendanud vastavaks inimlike lugejate mõistmisvõimele) tuleb vahel tarvitusele võtta radikaalsemad meetodid. Boyle kirjutab, et tänu Jumala vastutulelikkusele saab enamikku Looduse Raamatu “tekste” mõista ka üksnes nende väliste, kergestimärgatavate tunnuste alusel. Kuid on ka nähtusi, mille mõistmiseks tuleb minna sügavamale – objekte lahates ja nendega eksperimenteerides. Objektide väline võrdlus, mida allegorees kasutas, on Boyle’i järgi niisiis liiga pealiskaudne . Looduse Raamatu mõistmiseks on vaja enamat kui kontemplatsioon nähtumuste üle – tarvis on loodusesse aktiivselt ja süsteemselt sekkuda
John Ray - Tuntud oma teedrajava töö poolest taksonoomia vallas, kuid teisalt ka loodusteoloogina, eriti tänu teosele The Wisdom of God manifested in the Works of Creation (1691). Eessõnas raamatule Ornithology (1678) lükkab resoluutselt tagasi loodusmaailma vanemat tüüpi sümboolsed ja moraalsed tõlgendused
Asja tuum: Ehkki Bacon, Galileo, Boyle ja Ray võtsid omaks teineteisest mõnevõrra erinevad lähenemisviisid loodusmaailmale, ühendab neid see, et nad kõik lükkavad tagasi keskaegse arusaama, nagu oleks looduse uurimine lahutamatult seotud selles kätkeva religioosse sümboolika lahtimõtestamisega. Kuigi nad säilitavad religioosse loodusemõistmise ning kuigi nende teadustegevus põhineb religioossetel motiividel, eristavad nad siiski selgelt Piibli eksegeesi looduse uurimisest. See teede lahknemine, arvestades ülalesitatud argumente, tulenes suuresti protestantlike reformaatorite poolt kasutusele võetud uutest tõlgendusstrateegiatest
Kokkuvõtteks: On ilmne, et moodsa teaduse esilekerkimise juures mängisid rolli ka paljud sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised faktorid. Kuid isegisiis, kui kitsendame diskussiooni üksnes Piibli rollile moodsa teaduse kujunemises – nagu käesolevas loengus saigi tehtud – on kirjeldatu ikkagi üksnes osa kogupildist. Näiteks ei sisalda esitatud argumendid praktiliselt mingeid viiteid Piibli tegelikule sisule . On aga üsna ilmne, et Piibli narratiivid – nüüd juba käsitletuna üksnes oma sõnasõnalises või ajaloolises tähenduses –mängisid otsustavat rolli teadustegevusemotiveerimisel (nii näiteks Sir Isaac Newton)ning konkreetsete uurimismeetodite legitimeerimisel. Siiski on selge, et just reformaatorite poolt algatatud uued hermeneutilised strateegiad olid keskse tähendusega seesuguste tingimuste põlistumisel, mis moodsa teaduse kujunemise võimalikuks tegid
12. mai 2010 – Roland Karo
TEADUS, RELIGIOON JA ILMALIKUSTUV INIMENE
Taustapilt – religioossed sümbolid, tiivad jms, aga rõhuasetus hoopis teine. Alates moodsa teaduse esilekerkimisest suhtumine religiooni muutunud.
Moodsa teaduse tekkega on muutunud inimeste suhtumine looduslikesse protsessidesse. Ei ole enam nii palju vaja religioosseid seletusi. Kogu looduslik maailm paigutub kuskile. See on mõtestatud ja tähenduslik ruum. Teadusliku maailmavaate esilekerkimisel minetab universum oma tähenduslikkuse.
Ehkki loodusmaailma konkreetsed objektid ise ei pruugi kanda mingeid religioosseid tähendusi, aga otstarbepärasust ja loogilisust vaadates võib arvata, et maailm on loodud kellegi intelligentse olendi poolt. William Paley.
Teadusliku maailmapildi teises faasis kerkib esile looduskontseptsioon, milles universum ongi tähendusetu ja juhuslik ning ka inimene on lihtsalt juhuslik olen kosmilisel lõuendil. Aga kas inimesed ise suudavad sellise kontseptsiooni alla neelata? Me ei koge maailma mingi juhusliku asjana, veel vähem iseendid.
Hugh Ross – väga hea näide väga halva teaduse kohta.
Jumalal ei saagi olla teaduslikus maailmas mingit kohta, kui me hakkame pihta sellest, et kõik on tähtsusetu. Viitamine juhusele mingisuguste sündmuste seletamises, ei saa olla teaduslik lähenemine.
Esmapilgul paistab, et Piiblit tõsiselt võttev inimene, peaks tunnistama igaveseks tõeks narratiivi, mis tänase teadusliku maailmapildi järgi on ekslik . Tegelikult ei pea!
Mil määral me üldse peaks võtma Piiblit sõnasõnalt? Mil määral võiks olla teadusel usuväidete ees autoriteeti? Need küsimused ei ole midagi uut, neid on küsitud koguaeg ja küsitakse üha enam(mida rohkem maailm globaliseerub, seda rohkem). Erinevad arusaamad erinevatest kultuuridest. Tugev pind läheb jalge alt kaduma, oleks vaja midagi, millele tõsiselt toetuda.
Kui lähtuksime tolerantsi- ideest : nii Piibel kui teadus jutustavad meile mingeid narratiive. Postmodernistlik seisukoht: universaalset tõde ei ole olemas, seega võime teha vaba valiku nii teaduse kui religioossete tekstide seast.
See on aga vastuvõtmatu nii Piibli kui teaduse seisukohalt, näide õpilasest füüsika tunnis, kes ütleb, et maailm on lapik . Kui inimene tahab maailmas hakkama saada, peab ta need kaks konkureerivat kontseptsiooni kuidagi omavahel lepitama.
Jumal versus Darwin . Teadusest endast on võimalik mõelda kui religioonist, teadus on defineeritud uskumuste kaudu, seda on kritiseeritud, kuid paremat ei ole suudetud välja pakkuda(kui huvitab , siis googelda – Gettier – argument). Ei ole üldse selge, kust maalt saab teadusest religioon ja religioonist teadus.
Barbouri teos „Religioon teaduse ajastul“ – õppematerjalides olemas, loe.
Barbour ei ürita üheselt lahendada, pakub välja neli mudelit:

konfliktimudel – teadus ja religioon täielikult vastuolus. Jumal lõi maailma seitsme päevaga vs teadlased, kes räägivad, et maailm kujunes 15 miljardi aasta jooksul. Korraga õigeks ei saa tunnistada, inimene peab tegema valiku ühe või teise kasuks.

sõltumatusemudel – nii teadus kui ka religioon on adekvaatsed viisid maailmast mõtlemiseks, kuid need kannavad erinevaid funktsioone. Teadus kõneleb sellest, kuidas maailm on faktiliselt tekkinud ja kuidas täheldatavad eluvormid on välja kujunenud. Religioon küsib tähenduste kohta, maailma mõtestamine. Teadus – „kuidas“-küsimused; religioon – „miks“-küsimused.

dialoogimudel – teadusel ja religioonil ühisosa, selle piires on võimalik konstruktiivne dialoog . Neil on üksteiselt nii mõndagi õppida.

integratsioonimudel – teadus ja religioon moodustavad ühtse terviku. Kaks lomislugu täiendavad üksteist, nii et neist oleks võimalik mõelda kui võrdsetest mudelitest. See on aga ideaaljuht ning integratsiooni tulemusel peaks mõned religioossed seisukohad hülgama või teadust ümberhindama. Näiteks ei saa tunnistada enam, et jumal on kõikvõimas.
Kahe esimese mudel kohta arvab Barbour, et ei ole kuigi head.
Barbouri mudelite rakendused . Kas usklik inimene peab valima Darwini ja Piibli vahel või on ka teisi võimalusi?
Kõik need, kes tahavad teoloogiat ja teadust näha vaenlastena, võiksid mõelda sellele, et Piibel ise ärgitab loodust teaduslikult uurima. Kui jumal on looduse loonud, siis on ju selle uurimine jumala teenimine. Kirjeldused religiooni ja teaduse konfliktist pärinevad outsiderite uurimustest.
Kirjanduse baasil saab näidata, et kristlikud õpetlased kasutasid oma vastustes nn Koperniku pöördele ning Darwini väljaütlemiste raamatus „The Origin of Species“ juba algusest peale väga mitmekesiseid strateegiaid . Näiteks Aubrey Moore – darwin tegi kristlastele sõbrateene.
Genesise ja geoloogia debatt : Näiteks sellest, kui paindlik on tegelikult suhe teaduse ja religiooni vahel, sobib nn Genesise ja geoloogia debatt 18.-19.sajandil. Debatt algas asjaolust, et ühel hetkel sai selgeks – geoloogia opereerib palju laiemas ajaraamistikus kui tolleaegses Pühakirja-eksegeesis oli tavaks maailma vanuseks eeldada (17. saj Inglise piiskop James Ussher: maailm loodi 23. oktoobril 4004.a eKr). Diskussioon ei toimunud õeluste vaimus. Küsimust ei püstitatud vormis religioon teaduse vastu. Juhtivad teoloogid ja teadlased olid ühel meelel , et Looduse Raamat ei saa Pühakirjaga vastuolus olla. Kerkinud dilemma lahendamiseks töötati välja mitmeid skeeme. Tekkis omaette kirjandus-žanr, mis vaagis Piibli ja teaduste harmoonia küsimust. Lepitusskeeme töötasid välja nii usumehed kui teadlased. 1870-1900 ilmus mitu monumentaalset raamatut, mis käsitlesid tolleagse teaduse ja kristliku loomisteoloogia dialoogi. Seos teaduse ja teoloogia vahel on seega alati olnud mitmetahuline. Paraku on ajaloolased selle asjaolu tähelepanuta jätnud ning kirjeldanud usu ja teaduse seost reeglina vaid konfliktimudelist lähtudes Kuidas XIX saj õpetlased siis tegelikult lepitasid Piibli 6-päevase loomistsükli fossiilileidudega, mis osutasid Maa tohutult pikemale geoloogilisele minevikule? Peamiselt kasutati kolme mudelit.
1. Päev-võrdub-ajastu-tõlgendus: Gn 1 väljend ‘päev’ ei tähenda 24h perioodi, sest Päike jt taevakehad loodi alles 4. “päeval”. Järelikult võivad loomise “päevad” tähendada ka miljonite aastate pikkusi perioode
2. Akna-tõlgendus: Gn 1:1 (alguses lõi Jumal taeva ja maa) ei ole järgnevale loomistööle ajaliselt ette vaatav sissejuhatus, vaid retrospektiivne viide tähtede, planeedisüsteemide ja Maa loomisele, mis leidis aset hoopis varem. Siis Gn 1:2 (maa oli tühi ja paljas …) kirjeldab maailma seisundit määramata aja vältel enne inimmaailma loomist. Nii tekitatakse ajaline “aken” Gn 1:1 ja 1:2 vahele, kuhu mahutada Maa kogu geoloogiline ajalugu. Puudus: 1850ndail leidsid arheoloogid primitiivseid ränikivist tööriistu väljasurnud pleistotseeni imetajate luude vahel. Järelikult pidid inimesed olema elanud nende väljasurnud imetajatega üheaegselt. Seega oli inimene olemas olnud palju kauem kui Piibli kronoloogia võimaldas arvata.
3. Idealistlik tõlgendus: loomise “päevad” ei esinda ajaperioode, vaid pöördelise tähtsusega momente loomise ajaloos. Nii ei peegelda kuus päeva mitte kuut teineteisele vahetult järgnevat perioodi, vaid hoopis Jumala loomistegevuse kuut momenti, kuut jumalikku ideed, mis loomisprotsessis esile tulid.
Kõiki neid kolme võimalust lepitada Gn geoloogiaga peeti omal ajal elujõulisteks ja adekvaatseteks. Teadustele andsid need märkimisväärse vabaduse füüsikalise maailma uurimisel . Kõrvalekaldumist Piibli sõna-sõnalisest tähendusest ei peetud probleemiks, sest sõna-sõnalist piiblitõlgendust õõnestas ka teoloogia-sisene liikumine (just sel perioodil võeti laiemalt kasutusele tänapäevased ajaloolis- kriitilise eksegeesi meetodid). Võib olla üsna kindel, et probleemid, mille tekitasid teoloogiale ajaloolis-kriitilise piibliuurimise tulemused, olid hoopis ebamugavamad ja radikaalsemad kui loodusteaduste poolt esitatud väljakutsed. Ligikaudu samal ajal hakati kristlust käsitlema ka võrdluses teiste religioonidega. Kui Enuma Elish ja Gilgameshi eepos said laiemalt tuntuks , sai ühtlasi ka selgeks, et kultuuride, müütide ja religioonide vahel on tugevad sugulusseosed. Tõdemus, et Piibli materjal ei olegi nii unikaalne nagu varem võidi arvata, avas tee uut tüüpi uurimustele.
Kuidas täna mõtelda? Kuidas võiksid teaduslikud arusaamad maailma tekkimisest aidata meil taasmõtestada kristlikku loomislugu? Alustame sellest, et asetame kõrvuti tänapäevase ja Piibli algussalmide kosmoloogia Tänase arusaama järgi elame me planeedil, mis tiirleb ümber ühe tagasihoidliku tähe neist sajast miljardist, mis moodustavad meie spiraalgalaktika, mida me hüüame Linnuteeks. Meie planeet asub Linnutee ühes spiraalharus, umbes 50 000 valgusaasta kaugusel galaktika keskmest. Meie galaktika on üks nn “kohaliku grupi” ca kolmekümnest galaktikast. Ent Universumis on teisigi galaktikaparvi. Mõned koosnevad tuhandeist omavahel seotud galaktikaist
On tähendusrikas, et Gn algussalmide kosmoloogilised kujutelmad ei ole teksti kokkuseadja originaallooming. Autor on kasutanud ära omaaegseid parimaid teaduslikke arusaamu maailma ülesehitusest, ent ta kasutab neid nii, et nende kaudu saaks nähtavaks Jumala arm ja vägi. Ehk – Gn esimeste salmide mõte ei ole mitte selgitada maailma ülesehitust, vaid osutada sellele, et kõik olev võlgneb oma olemasolu ja allespüsimise Jumalale. Rõhk on Jumala ülistamisel läbi loodud maailmakorra nii nagu see tollal tuntud oli. See on oluline. Kui nii käitusid Piibli autorid, siis miks peaks meie rahulduma Jumala väe ja hiilguse kirjeldamisel vähemaga kui parimad kaasaegsed teadusteadmised? Gn kokkuseadjal ei olnud kasutada Hubble’i kosmoseteleskoobi abil saadud andmeid. Kuid kui need tal olnuks, kasutanuks ta Jumala kohta käivate väidete ilmestamiseks ka neid. Miski vähem parimaist kättesaadavaist andmetest poleks teda rahuldanud. Siit: tänapäevane lugeja võiks enese jaoks mõttes asendada Gn I aegunud kosmoloogia tänapäevaste teadmistega – eeldusel, et Gn taotlust (ülistada Jumalat läbi Ta loodu) mõistetakse.
Muidugi, ei tohi ka unustada, et Piibli algussalmid kätkevad peale omaaegsete teaduslike ideede ka hulgaliselt poeetilist kõnet. Teisiti ei saakski see olla, usukeel on alati metafoorne (teoloogia peab haarama finiitsete vahenditega infiniitset ja see on normeeritud kõnes võimatu). Kuid väita, et Piibel on poeetiline tekst, mistõttu sellest ei tuleks üldse teaduslikke pretensioone otsida, on samuti suur viga . Piiblitekstide koostajate mõttemaailmas kõlbas Jumala tegude kirjeldamiseks vaid parim omaaegne teadmine. Seega, kui usuinimesed lähevad kaasa häältega, mis ütlevad, et teadus ja Piibel on teineteisest sõltumatud või konfliktsed, seavad nad end opositsiooni Pühakirja tekstide autoritega. Pigem tuleks huviga kaevuda oma kaasaja loodusteadustesse ja üritada, sarnaselt Piibli autoritega, mõtelda, mil viisil näha nende teaduste tulemusi osutavaina elava Jumala hingusele. On kontseptuaalselt väär otsida Piibli tekstidest aseainet tänapäevastele teaduslikele andmetele maailma kohta. Kui usuinimene loobub parimaid ja uusimaid loodusteaduslikke teooriaid uurimast ning nende valgel oma Jumala-tunnetust üha taastõlgendamast, lastes liugu oma Antiigis elanud eelkäijate teadmistel , siis pole see üksnes kõlbmatu loodusteadus , see on ka kõlbmatu teoloogia.
Kokkuvõtteks: Esiteks: religiooni ja teaduse seoste küsimust ei tohi püstitada vormis Jumal versus Darwin. Pigem tuleks küsida, mil viisil võiks nt evolutsiooniprotsess õpetada meile midagi uut Jumala kohta. Nõnda kasutasid ka Pühakirja tekstide autorid oma ajastu teaduslikke teadmisi
Teiseks: teaduse ja religiooni konflikti- ja sõltumatusemudelid ei ole asjakohased viisid piibellike ning teaduslike ideede seose üle mõtlemiseks. Religioonid on alati integreerinud omaaegseid teaduslikke arusaamu ning teadus on ikka olnud inspireeritud religioossest huvist
Kolmandaks: adekvaatse piibliteoloogia ülesandeks on leida viis, kuidas panna ilmutatud tekst kaasaegset inimest kõige loomulikumal viisil kõnetama. Klammerdumise asemel eilsesse päeva kuuluvaisse tõlgendustesse tuleb meil oma usuveendumused ausalt nö “lauale” panna, kõrvuti teaduslike veendumustega, ning siisvaadata, kuhu need meid koosmõjus juhivad