Põhjasõda ja Eesti pärast Põhjasõda (0)

A J A L O O K T
PÕHJASÕDA 1700-1721

• Läänemeremaad sõja eel.
  

Rootsi kuningriik oli XVII saj teisel poolel oma võimsuse tipul. Läänemeri oli kujunenud peaaegu tema sisemereks, nii et isegi Taani, kes kõigi teiste riikide laevadelt oma väinades tolli võttis, ei võinud seda teha Rootsi omadelt.
Poola, Taani ja Venemaa olid Rootsi ülemvõimu vastu Läänemerel; kõik nad pretendeerisid osale Rootsi valdustest. Sajandi lõpuks avanes neile soodne olukord: Venemaa ja Poola suhted olid paranenud ning Rootsi liitlased Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksa- Rooma keisririik olid seotud omavaheliste probleemidega.
Rootsi siseolukord polnud kiita - näljahäda oli riiki tabanud ning 1697 suri kuningas Karl XI. Uus kuningas Karl XII (15a.) oli küllalt kogenematu. Osa Eesti- ja Liivimaa aadlist ajas vaenulikku poliitikat, olles valmis tunnistama Poola kuningat.
1699. sõlmisid Poola kuningas August II Tugev, Vene tsaar Peeter I ja Taani kuningas Frederik IV liidu Rootsi vastu. Eesti- ja Liivimaa pidid kokkuleppe kohaselt võidu korral Poola võimu alla minema.
Raskustest hoolimata säilitas Rootsi oma sõjalise võimsuse; head relvad, vabade talupoegade arvukus -> võitlusvõimeline ja patriootiline sõjavägi -> eelis Euroopa palgasõjavägede ees.

• Sõja algus.
  

Põhjasõda algas 12.02.1700, mil August II Saksi väed ründasid Riia linna. Asuti Riia pikaajalisele ja edutule piiramisele.
1700a suvel vallutasid Taani väed osa rootslaste valdusi Saksamaal. Rootsi vägede kiire liikumine Kopenhaageni alla sundis aga Taanit kohe rahu sõlmima. Sügisel koondusid Vene väed Narva alla. Peeter I juhtimisel alustati linna ägedat pommitamist. Samal ajal tungis Boriss Šeremetjev ratsaväelastega Virumaale, jõudes Rakvere lähistale. Maad laastati armutult.
Selles olukorras tegutses Karl XII oskuslikult. Peatselt maabus ta oma peaväega Pärnus, otsustades kõigepealt lüüa venelasi.

• Narva lahing.
  

Pärnust liikus Rootsi vägi Tlna kaudu Rakverre. Edasiminekul kohtus rootslaste eelvägi Pühajõel Šeremetjevi ratsaväega. Venelased löödi kerge vaevaga põgenema. Rootsi sõjateadetes kirjutati eesti talupojast Stephan Raabest, kes olevat juhtinud ratsanikud venelaste selja taha, mis taganudki kiire edu.
Narva alla jõudes seisis Karl XII oma 10 500 mehega 30 000-lise Vene väe vastu. Päev enne lahingut lahkus Peeter I teadmata põhjustel oma sõjameeste juurest, jättes väe juhatamise Austriast pärit hertsog de Croy ülesandeks.
Udu katte all liikus Rootsi vägi otse Vene kindlustusliinide ette. 19.nov andis Karl rünnakukäsu. Parajasti tõusnud lumetorm oli rootslastele selja tagant, venelastele aga otse vastu. Vene väed põgenesid lahinguväljalt, sildade purunemise tõttu uppusid paljud külmades jõevoogudes. Välismaalastest koosnev Vene väejuhatus läks Rootsi poolele üle. Suur osa Vene vägede lahinguvarustusest, sh kõik suurtükid, langesid võitja sõjasaagiks.
Rootsi väed koos kuningaga jäid talvituma Laiusele.
1701. lahkusid Rootsi kuningaväed Eestist. Sõjategevus kandus üle Leedu ja Poola alale . Liivimaad jäeti kaitsma väikesearvulised garnisoni- ja väliväed von Schlippenbachi juhtimisel.

• Venelased saavutavad edu.
  

Kui venelased olid Narva kaotusest toimunud, koondasid nad Pihkvasse uued väed, keda asus juhtima Šeremetjev. Algul sunniti nad taganema, kuid pärast lisajõudude saamist, ründasid rootslasi täiesti ootamatult. Erastvere mõisa juures saavutasid kolmekordses arvulises ülekaalus Vene väed olulisema võidu Põhjasõjas.
Erastvere lahingust algas Rootsi väliväe kaotuste rida Liivimaal. 1702 said nad lüüa Hummuli mõisa juures peetud lahingus. Schlippenbachi vägi ei suutnud siitpeale venelaste rüüsteretki Eesti- ja Liivimaale enam tõkestada.
1703 rüüstasid venelased kogu idapoolset Eestit. Ometi olid veel kõik Eesti linnas rootslaste valduses, samuti oli nende laevastikul täielik kontroll Peipsi järve üle.
1704 sattusid rootslased Kastre juures ettevaatamatuse tõttu venelaste seatud lõksu. Kitsas jõgi ei andnud suurtele laevadele manööverdamisruumi ega mingit võimalust vastupanuks. Et lipulaeva mitte venelastele loovutada, laskis meeskond selle koos endaga õhku. Teised laevad langesid Vene vägede saagiks. Venelased said Peipsi järve oma kontrolli alla.
1704 juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist. Peeter I käsul alustati vananenud kaitseehitiste purustamist jõepoolsest küljest. Tartu kapituleerus.

• Eesti talurahvas sõja-aastatel.
  

Eesti talurahvale tõi sõda rängimaid kannatusi. Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel.
Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale.
Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke - pettuse või vägivallaga. Samas läksid paljud ka vabatahtlikult, kas või selleks, et nõnda vabaneda mõisakoormistest. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi; revlastus piirdus vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega.

• Sõda jätkub.
  

Aktiivsem võitlus Eesti alal algas uuesti 1708. Olulisim lahing leidis aset Vinni mõisa väljadel, lõppes taas rootslaste kaotusega. See jäi ka viimaseks märkimisväärseks välilahinguks Eesti alal. 1708 talvel küüditati kõik Tartu ja Narva linnakodanikud koos peredega Venemaale, sama aasta suvel lasti õhku praktiliselt kogu Tartu linn. Nimetatud sündmust kajastab Puhja köstri Käsu Hansu kirjutatud „nutulaul“, mille autorina peetakse teda esimeseks teadaolevaks eesti soost luuletajaks. 1709 Ukrainas toimunud Poltaava lahingus purustas Peeter I rootslaste peaväe täielikult. Venelaste ülekaalukate jõudude ees kapituleerusid 1710 Riia, Kuressaare, Pärnu, Tln. Piiratavate vastupanu nõrgendas katk. 29.09.1710 kirjutati Tlna lähedal Harku mõisas alla kapitulatsioonile, millega Rootsi sõjavägi alistus, Eestimaa rüütelkond ja Tlna linn tunnustasid Vene ülemvõimu.

• Põhjasõja lõpp. Eesti ühendamine Venemaaga.
  

Kannatused eesti rahva jaoks polnud veel lõppenud. Rootsi sõjaväes levinud katkuepideemia hävitas aastatel 1710-1711 enam kui poole sõjas ellujäänud talurahvast. Rahvaarv langes 120 000-140 000 inimeseni. Maal valitses kaos, ringi hulkusid sissid - endiste sõdurite ja talupoegade röövsalgad. Kuigi Rootsi maavägi oli purustatud , jäi tema merelaevastik veel üpris tugevaks . Riiki kimbutas rahapuudus. Sõda hakkas tõsiselt kurnama ka Rootsit ennast. 1718 sõjakäigul Norrasse Karl XII langes. Rootsi ülemjuhatus püüdis jätkata võitlust Venemaaga, kuid 1720 saadud kaotus otsustavas merelahingus jättis maa ranniku vastase sõjajõududele avatuks. Seepärast sõlmiti 1721 Soomes Uusikaupunki rahu, mille põhjal Venemaa sai endale Eest-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga; Rootsile anti tagasi sõjas hõivatud Soome alad ning makti 2milj riigitaalrit kahjutasu + Rootsi sai õiguse Eesti- ja Liivimaalt ilma tollita 50 000 rubla eest teravilja välja vedada.
EESTI PÄRAST PÕHJASÕDA

• Sõjast laastatud maa.
  

Venemaa poolt „akna raiumine Euroopasse“ maksti kinni enam kui poolte eestlaste elu hinnaga. Pärast sõjategevuse lõppu elas Eestis inimesi vähem kui XIII saj alguses.
Rahvapärimused kõnelevad metsa kasvanud kirikutest, jalajälgedest, mille abil inimesed olid üksteist otsinud ja leidnud. Aastaid harimata jäänud põllud kasvasid sööti, koduloomad olid hävinud.
Ka mõisad olid XVIII saj algul viletsas seisukorras. Tollased mõisahäärberid ei erinenud oluliselt talupoegade rehielamutest: õlgkatused, kitsukesed aknad, puupalkidest laotud seinad.
Sõjale järgnenud pikem rahuaeg tagas rahvaarvu jõudsa kasvu. Tühjaks jäänud talud asustati uute inimestega. Sajandi lõpuks ületas Eesti elanike arv juba poole miljoni piiri.

• Balti erikord.
  

Venemaa jaoks oli tähtis kohaliku baltisaksa aadli toetuse tagamine, millega alustati juba sõja ajal teostatud restitutsiooniga: Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka endised õigused talupoegade üle.
Baltikumi valitsemiskorra põhijooned kinnitati 1721 Venemaa ja Rootsi vahelise Uusikaupunki rahuga. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Eesti- ja Liivimaad eraldas Venemaa sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir.
Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said Tlns ja Riias määratud kindralkubernerid. Nendele ametikohtadele said mitte venelased, vaid Vene armees teeninud välismaalased. Kroonuametkonna peamiseks mureks oli kubermangus asuvate sõjaväeosade ülalpidamine ning riigitulude laekumise jälgimine. Kõrgete sõjaväelastena viibisid kindralkubernerid alailma Peterburis ega olnud Baltikumi asjadest kuigivõrd huvitatud. Valitsusohjad jäid enamasti kohaliku aadli hulgast kindralkuberneri abilisteks määratud kahe valitsusnõuniku kätte.
Aadli omavalitsus teostasid rüütelkonnad, säilitades Rootsi valitsusajal kujunenud organisatsioonilise struktuuri. Maapäevadele ei kutsutud enam linnade esindajaid. Kiriku üle püüdsid rüütelkonnad kontrolli kehtestada, nõutades endile kohad kiriku juhtorganites.
1730-40 koostati rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad - aadlimatriklid . Üksnes immatrikuleeritud aadlikud omasid Eesti- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi. Aadlimatriklid pidid kaitsma siinsete põliste aadlisuguvõsade privileege Venemaalt või Saksamaalt saabuvate uustulnukate eest.
Kohtu- ja rahandusasjade ajamiseks loodi Peterburis Balti kubermangude jaoks eraldi ametiasutused: Eesti- ja Liivimaa asjade justiitskolleegium ning Eesti- ja Liivimaa asjade kammerkontor.
Omavalitsus säilis ka linnadel. Laastatud väiksemad linnad olid läinud ümbruskonna mõisnike kätte ja nii sealseid elanikke kui ka talupoegi sunniti mõisasse teotööle. Poliitilisi õigusi omasid vaid linnakodanikud; kodanikuõigusi jagas linnavalitsus - raad. Eestlaste jaoks oli tee linnakodaniku seisusesse XVIII saj praktiliselt suletud.
Baltisaksa aadli piiramata võim kohalikes küsimustes sai teostuda vaid siinse põlisrahva - eestlaste - õiguste allasurumise hinnaga. Omavalitsuse kõrgem ladvik - maanõunikud ja raehärrad - polnud valitavad, vaid nimetati eluks ajaks ametisse vastavalt kas maanõunike kolleegiumi või rae enese poolt. Teisalt oli Balti erikord tõkkeks Venemaa ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada siinse maa kultuuri omapära, välistas põlisrahvale saatuslikuks kujuneda võiva kolonisatsiooni, võimaldades samal ajal tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga, mis tagas ühtekokku kiirema arengu, võrreldes Venemaa sisekubermangudega.

• Põllumajandus.
  

Põllumaj taastumisel oli peamine osa viljakaubandusel. Tollivaba kauplemise õigus soodustas jätkuvat vilja väljavedu Rootsi. Uueks viljatarbijaks sai Vene sõjavägi. Et vägesid odavamalt ülal pidada, keelas valitsus sageli vilja väljaveo, millega hinnad alla lasti.
Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin . Raiuti maha põlismetsi, et kütta viinakööke. Viinaköögi praagaga nuumati härgi, kes viidi samuti Peterburi turule. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas. See omakorda parandas väetamist ning tõstis maa saagikust.

• Talurahva olukord Vene võimu all.
  

Virumaa Vohnja mõisa möldril Jaanil, keda mõisnik oli taga kiusanud, õnnestus 1737 keisrinnale kaebakiri üle anda; selgituse saamiseks talupoegade õigustest Baltikumis pöördusid riigivõimud rüütelkondade poole. 1739 Roseni deklaratsioon - Liivimaa maanõuniku parun Roseni seletuskiri. Selle järgi oli siinne talupoeg pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat Roseni meelest piiratud. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale, mitte riigile.
Roseni dekl vastas kogu tollase mõisnikkonna suhtumisele talurahvasse, seda asus toetama ka riigivõim. Talurahvas langes õigusteta pärisorja seisundisse.
Enim kaitses talupoegi mõisnike majanduslik huvi. Piiramatu omavoli oleks viinud lisaks talule ka mõisa laostumiseni talupoegade pagemise tõttu. Saj keskpaigani leidus veel Eestis tühje talusid põgenemiseks; hiljem siirduti juba üle mere Soome ja Rootsi, Lõuna-Eestist aga Pihkva kubermangu.

• Kaubandus, tööndus, käsitöö.
  

XVIII saj keskpaigast hakkas kaubandus taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud, mis olid kaitsnud kohalike käsitööliste ja kaupmeeste huve, vähendasid aga samal ajal riigi sissetulekuid.
Kaubanduse arengut pidurdasid valitsuse katsed suurendada vastrajatud Peterburi sadama kaubakäivet, andes Venemaa pealinnale mitmesuguseid eeliseid ja soodustusi, mis vähendasid aga Tlna, Narva, Pärnu kaubanduse osatähtsust.
Väljaveos etendas endiselt peamist osa vili, metsamaterjal, lina, kanep. Sisseveos olid ülekaalus talurahvakaubad, sh sool, raud, tubakas , heeringas; aadli ja jõukama linnarahva tarvis ka luksuskaubad ja riie.
Mõisate juures tegutsesid edasi viinaköögid, saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud. Rootsi ajal rajatud manufaktuurid olid kas sõjas hävinud või töö lõpetanud. 1734 asutati Räpina paberivarik.
XVIII saj teisel poolel hoogustus manufaktuuride rajamine.
Mis olid karl XII valearvutused ja kuidas mõjutasid sõjakäiku?
De Croy -
Poltaava lahing -
Uusikaupunki rahu -
Hernhuudid?
Vennaskondade tagajärjed?
Ilmalikud kirjandusvoolud `?
Põhjasõja põhjused?
Mis muutus pärast Uusikaupunki rahu?
Miks on tähtis aasta 1709?
Kapitulatsioon -
Narva lahing -
Räägi pietistidest.
Mida näitas aadlimatrikkel?