Usundite konspekt (14)

Üldine usundilugu
KRISTLUS

• Naatsareti Jeesus (~7-4 e.m.a – 30 m.a.j.)
  
• Tagakiusamine ( Nero 64, Decius 249-251)
  
• Constantinus Suur – ususallivus (313)
  
• 342-346 mitte-kristlike tavade keelustamine
  
• 416 - riigi teenistujateks ainult kristlased
  
• 1054 kirikulõhe
  

Kristlus ehk ristiusk : monoteistlik usund , mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud Messias . Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist. Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga 2001. aastal on kristlus suurim maailmareligioon . Kristlus on valitsevaks regiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias . Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna- Koreas .
Kristlus oli algselt judaismi usulahk , ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismile ja islamile liigitatakse kristlus Aabrahamlikuks religiooniks.
Nimetus " kristlane " (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab "kristusele kuuluvat" või "kristuse pooldajat", ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul ( Apostlite teod 11:26). Mõiste "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kasutus on kolmanda Antiookia piiskopi või patriarhi Ignaatiuse poolt.
Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku. Esimeste sajandite jooksul pKr kasvas teistest kultustest ja religioonidest suuremaks . Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus , Johannes ja hilisem liitunu Paulus . Aastal 324 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatolikuks, protestantlikuks ning õigeusu kirikuks.
Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja neitsi Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilaatuse all, löödi risti, suri ja maeti maha. Usutakse, et Jeesus Kristus läks alla surmavalda, tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taeva, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.
Pühad tekstid: Kristlik Piibel sisaldab Heebrea Piiblit (Vana Testament ) ning Kristuse elu ja õpetusi (Uus Testament). Olulisel kohal on keiser Constantiniuse ajal idamaade religiooseid arusaamu (nt: neitsistsünd peab olema ime, muidu ei ole usutav !) ja judaismi monoteismi segu usutunnistus : Apostellik usutunnistus - Nikaia usutunnistus.
KATOLIIKLUS
Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός (katholikós) 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.
Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutega, püha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.
Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse ( 1215 ) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu . Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse , lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.
Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus ; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.
ÕIGEUSK
Õigeusu tunnistajaid nimetatakse õigeusulisteks, õigeusklikeks, õigeusklikeks kristlasteks või ortodoksideks. Õigeusulised peavad õigeusku kristluse algseks kujuks.
Kirik asutati 33 pKr Nelipühal ning selle asutajad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse (Ap 2:42). Apostellik suktsessioon ulatub tagasi algkiriku viie keskuseni – Rooma, Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Konstantinoopoli kirikuni.
Aastast 1054 on õigeusu kirik katoliku kirikust lahus (vaata suur kirikulõhe), sest peab hereesiateks sõna filioque usutunnistuses, paavsti pretensiooni täielikule autoroteedile kõikide kristlaste üle ning mõningaid muid katoliku kiriku õpetuslikke ja liturgilisi uuendusi . Hiljem lisas katoliku kirik oma õpetusele teisigi dogmasid, mida õigeusu kirik peab hereetiliseks, sealhulgas paavsti ilmeksimatuse ja Neitsi Maarja veatu eostumise dogma. Katoliku kirik peab õigeusu kirikut skismaatiliseks. Õigeusu kirik peab katoliku kirikut nii skismaatiliseks kui ka hereetiliseks.
Tunnuseid: erakud; kõrbeisad; mungad , nunnad, kloostrid , ikoonid,
PROTESTANTISM
Protestantism on roomakatoliku kirikust eraldunud koguduste üldnimetus. Neid kogudusi nimetatakse protestantlikeks kogudusteks ning nende pooldajaid protestantideks.
Sõna "protestant" tuleneb ladina sõnast protestans 'avalikult tunnistav'.
Tavaliselt mõeldakse protestantide all luterluse rajaja Martin Lutheri ja kalvinismi rajaja Johann Calvini mõjul katoliku kirikust eraldunud kristlikke rühmitusi. Reformatsiooni kolmandat haru, mis oli konfliktis nii katoliku kiriku kui ka luterlaste ja kalvinistidega, nimetatakse mõnikord radikaalseks reformatsiooniks ehk anabaptistideks. Protestantismi alla arvatakse ka mõningaid kristlikke rühmitusi (sekte), mis ei tunnista ajaloolist seost ei Lutheri, Calvini ega anabaptistidega. Protestantlikel kogudustel puudub vaimuliku pühitsuse kaudu edasiantav apostellik suktsessioon: nende rajajatel puudub Peetrusest lähtuv piiskopliku pühitsuse järglus.
Protestantismi usk on rohkem abstraktne kui rituaalne; protestantismi laialdane levik tulenes suuresti rahvakeeltesse tõlgitud Piibli levikust trükitud kujul. Protestandid ei pea suurt lugu hierarhiast, nad on rünnanud preestriseisust ja Püha Tooli autoriteeti. Protestantismi seostatakse ka poliitilise demokratiseerumisega, mis leidis aset 16. ja 17. sajandi vältel.
Esimesed, tänaseni säilinud eraldujad olid 12. sajandil albilased .
Suurim eraldumine toimus 16. sajandil reformatsiooni käigus, kui tekkisid luteri-, kalvini-, anglikaani - ja "evangeelsed" kogudused .
Õpetuslikult pooldatakse emakeelset jutlust ja pühakirja. Protestantismis ei ole valeõpetust, on arvamuste ja teoloogiliste koolkondade paljusus ja piirkonniti erinev jumalateenistus.
Tänapäeval toimub üksikkoguduste ja koguduste liitude vahel oikumeenia ehk koostöö kirikute ja koguduste nõukogu kaudu (Euroopa Kirikute Nõukogu). Kirikute Nõukogusse mittekuuluvad protestantlikud kogudused on sektid.
Protestantlikke liikumisi:
* Adventism - peavad oluliseks kuulutada sõnumit, et Jeesuse tulek on lähedal.
* Amishid - peamiselt Ameerika Ühendriikides elav traditsioonilist elustiili harrastav etniline grupp ja kristlik usulahk. Paljud nende tavad ja kombed pärinevad 17. sajandi lõpust. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni.
* Anabaptistid - ehk taasristijad on 16. sajandil tekkinud radikaalsed protestantlikud rühmitused, keda iseloomustab täiskasvanute ristimine.
* Baptism - ei ristita mitte lapsi, vaid usku tunnistanud täisealisi üleni vettekastmisega. Ainsa usuõpetusliku autoriteedina tunnistavad baptistid piiblit, millest püütakse lahus hoida puhtinimlikku päritolu usulist pärimust. Baptistide usulises praktikas ei ole vaimulikke, kes peaksid vahendama uskliku ja Jumala suhet, usutakse, et iga kristlane võib saavutada Jumalaga vahetu sideme.
* Eduteoloogia – jumal annab tugeva usu korral ka materiaalset õnne
* Metodism - Kirikulooliselt viivad juured läbi anglikaani kiriku reformatsiooniaega. Struktuuriliselt seisab lähedal luterlikule kirikule. Samal ajal on metodisti kiriku teoloogias selgeid katoliiklikke ja õigeusu jooni.
* Mormoonlus
* Nelipühilus – nelipüha ime. Keeltes palvetamine ja palve abil tervendamine .
* Tõeline Jeesuse Kirik
* Jehoova tunnistajad
PÄRIMUSLIKUD USUNDID

• Suuline pärimus
  
• Traditsionaalne eluviis
  
• Siinpoolsusele suunatus
  

ŠAMANISM:

• Šamanism - šamaani ümbritsev usundiline kontekst ja kultuuriline institutsioon. Šamaan on sotsiaalne funktsionär, kes oma abivaimude abil saavutab ekstaasi ning kehtestab seeläbi sidemed üleloomuliku maailmaga , lähtudes oma grupikaaslaste huvidest. (Åke Hultkrantz 1979)
  
• Olulised tunnused: abivaimude/kaitsevaimude olemasolu, šamaanihaigus, muutunud teadvusseisund/ ekstaas .
  
• Šamaan on
  

• ravitseja
  
• ennustaja
  
• ohvritalituse juht
  
• hingejuht
  
• pärimuse kandja
  
• vahendaja
  

AAFRIKA USUNDID:

• Oluline:
  

• Siinpoolsus
  
• Esivanemad
  
• Possessioon – jumalad ja väed on ühenduses inimestega
  
• Jumalad – suhtlemine jumalaga teeb inimesest inimese
  
• Ohverdamine
  
• Sünkretism – ühinenud ja segunenud mitmete teiste usunditega, nt Vodou (Haiiti), Santeria ( Kuuba ), Candomble (Brasiilia)
  
• Fetiš – väeline ese, iidol , “puujumal”; Lääne-Aafrikale omane. Kaitseb nt peret kurivaimude eest.
  
• Voodoo – pärit Beninist, levis Haiitile ja muutus seal omanäoliseks.
  
• Haiiti vodoule omane: possessioon, ohverdamine, mambod (vodou preestrinnad), märgid-sümbolid (vever), zombid.
  

INDIA USUNDID

• Etniline ja traditsionaalne usund, hõlmab elu sünnist surmani; tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga.
  
• Põhitunnus: igavene seadumus e. sanatana dharma
  
• Väga salliv usund, ainus nõue on pmst tunnistada veedade autoriteeti.
  

Ajalugu:

• Juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur , mille kandjad olid ilmselt draviidid.
  
• Varajane faas: Veedade usund. ~1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarjalased , kelle usundit nimetatakse vedade usundiks ehk veda usundiks. Veedade usund oli polüteistlik ohverdamisreligioon. Püüti saavutada õnne eelkõige maapealses elus. ( Iidsed jumalused nagu Indra ja Soma =))
  
• Teine faas: Brahmanism ehk preestrikeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks brahmaanid. Eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus ohvritoimingus tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.
  
• Kolmas faas: Hinduism - tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.
  

Olulisemad mõisted:

• dharma ( seadmus , isiklik ja/või üldine eetika , kombed ja kohustused);
  
• sansaara (ümbersündimine);
  
• karma (tegutsemine, põhjuslikkus)
  
• mokša (vabanemine ümbersündide ahelast ).
  

Pühad tekstid:

• Veedad (“teadmine”; ~4000-600 e.m.a.)
  
  • Rigveda (Salmiteadmine)
    
  • Samaveda (Viisiteadmine)
    
  • Jadžurveda (Pühasõnadeteadmine)
    
  • Atharvaveda(Atharvani (salasõnade) t.)
    
• Upanišaadid (400-200 e.m.a.) - filosoofia alustekstid
  
  • aatman ja brahman on identsed
    
  • brahman on igavene
    
  • nähtumusliku maailma näivus ( maaja )
    
  • sansaara, karma-seadus, mokša
    
• Puraanad
  
  • Višnupuraanad, Šivapuraanad
    
  • Manu seadused (www.zone.ee/rishikesh)
    
• Eeposed
  
  • Ramajana ( Rama elu; Valmiki)
    
  • Mahabharata (Suur India; Vyasa)
    
    • Bhagavadgita
      

Jumalad:

• Jumal kui igavene printsiip – Brahman.
  
• Jumal on kõrgeimas mõttes lõputu, igavene ja vormitu, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkust, muutumatu teadvuse allikas.
  
• Brahman on sootu, kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Brahman on puhas eksistents , teadvus ja teadmine.
  
• Jumalate kolmikvorm (trimurti): looja ( Brahma )  säilitaja (Višnu)  hävitaja (Šiva).
  
• Jumalatel erinevad kehastused, nt Krišna on Višnu kaheksas kehastus, Buddha on Višnu üheksas kehastus.
  
• Igasugu jumalatel oma templid, kus kummardatakse konkreetsele jumalale omaseid väärtusi. Nt. Hanuman – armastatud ahvjumal, ustavuse sümbol. Ganesha – elevandipeaga jõukusejumal, Krišna – armastusejumal, Šiva – hävitaja ja taaslooja, mehelikkuse sümbol. Devi – emajumalanna, kelle erinevad avaldumisvormid on naissõdalastest Durga ja eriti hirmuäratav Kali.
  

Elu:

• Elukäiku mõjutab lisaks igavesele seadumusel veel sva dharma ehk isiklik seadusmus. Sellele vastab kastisüsteem ja seisused , mille kohaselt ühiskond peaks täiuslikult toimima .
  
• Ühiskond on siis selline:
  

• Elukaar mokšani jõudmiseks on selline:
  

• õpiaastad
  
• pereaastad (materiaalne heaolu, meeleline heaolu, kohustused)
  
• metsaerakuaastad
  
• ränderakuaastad
  
• Sadhud – askeetliku eluviisiga pühamehed
  
• Olulised templite kõrval ka kodualtarid, millel peab olema jumala kuju/pilt, küünlad/voorukid...
  

Hindu filosoofia & viisid, kuidas vabaneda kõigi tegude tagajärgedest ja enam mitte sündida:

• Patandžali ehk 8-astmeline tee – chakrad.
  
• Jooga (ehk ühendus)
  
• Karma jooga – teod; usuliste kohuste täitmine, vabanetakse tegusid tehes - isetu tegu.
  
• Bhakti jooga – pühendumine ühele jumalale, sellest tekkinud ka Hare Krisna liikumine.
  
• Dznjaani jooga – tarkus, omandades veda tarkusi
  
• Karmajooga – kõik omakskasupüüdlik on ebamoraalne.
  
• Raadza jooga – inimesel tuleb saavutada kõigepealt kontroll oma keha ja seejärel vaimu üle. Selleks on kaheosaline tee - hatta jooga, mantra jooga.
  

BUDISM

• 563–483 eKr Põhja-Indias elanud Siddhārtha Gautama õpetusest alguse saanud usund ja filosoofia, üks vanim maailmareligioonidest.
  
• Õpetuse keskmes kannatustest ning taassündide ahelast vabanemise püüdlus õigete eluviiside ning vaimsete praktikate abil.
  
• Dharma – tähendab nii kõiksuse toimimise aluspõhimõtteid kui nendega kooskõlalist õiget elamisviisi. Budismis tähendab dharma tõde, mis on tõlgitsetud ja sätestatud Buddha Õpetuses – see on ühtaegu nii tõde, õpetus kui pühakiri.
  

• Õpetuse aluseks 4 õilsat tõde:
  

1. õilis tõde kannatusest
2. õilis tõde kannatuse põhjusest
3. õilis tõde kannatuse vaibumisest
4. õilis tõde teest kannatuse vaibumisele

• Budalase eesmärk on nirvaana ( valgustus , kannatustest vabanemine, elu ja surma tsüklist väljumine). Meie oma "mina" ja asjade väline külg on buda õpetuse järgi vaid meelepete ja illusioon (maya, maaja), mis on olemas vaid niipalju, kui inimene talle ise väge annab.
  

• Vabanemiseks on vajalik:
  

• Õige vaade
  
• Õige mõte
  
• Õige kõne
  
• Õige tegu
  
• Õige eluviis
  
• Õige püüdlus
  
• Õige tähelepanelikkus
  
• Õige keskendumine
  

• Olemise kolm tunnust:
  
• Püsimatus (anitja/anicca)
  
• Kannatus ( duhkha /dukkha)
  
• Minatus/Isetus (anatman/anatta)
  

• Sõltuvuslik tekkimine (pratitya samutpada) - Põhjuslikkuse seadus
  

• teadmatus /mõistmatus (avidja)
  
• karmamoodustajad - soovid/janunenmised
  
• teadvus
  
• meel-keha
  
• tajud - silm, kõrv,nina, keel, keha, meel
  
• aistingud
  
• tunded/ kokkupuude
  
• himu
  
• klammerdumine/takerdumine
  
• tekkimine
  
• sünd
  
• vanadus /surm/kannatus
  

• Kolmekordne pühendumistõotus & viis ettekirjutust:
  
• hoidu elusolendeile kahju tegemast
  
• hoidu selle võtmisest, mida pole antud
  
• hoidu väärast sugudevahelisest käitumisest
  
• hoidu valelikust kõnest
  
• hoidu teadvust ähmastavatest ainetest
  
• hoidu valest söögist
  
• hoidu tantsust, laulust, muusika - ja teatrietendustest
  
• hoidu lillevainikutest, lõhnaõlidest, iluvahendeist, ehetest
  
• hoidu kõrgest ja uhkest voodist
  
• hoidu kulla ja hõbeda vastuvõtust
  

• Koolkonnad (põhilised):
  
  • Mahajaana (sanskritis mahāyāna 'suur vanker ') on budismi põhjapoolne suund.
    
  • Theravaada (paali theravāda, sanskriti sthaviravāda; "esivanemate viis") on vanim budistlik koolkond, domineeriv usund Sri Lankal ja enamikus Kagu-Aasias (Kambodžas, Laoses, Birmas , Tais jne.). Vähemal määral praktiseeritakse ka näiteks Hiinas, Vietnamis, Bangladeshis, Filipiinidel, Malaisias , Nepalis ja Indoneesia .
    
  • Tiibeti budism (varasem nimetus lamaism) on budismi erikuju, mis pärineb Tiibetist.
    
  • Zen-budism ehk zen on üks mahajaana-budismi harusid. Olulisim meditatsioon .
    

• Peamine pühade tekstide kogu Tripitaka – kanoniseeriti 3. sajandil eKr.
  
• Budismil on maailmas erinevatel andmetel 230 kuni 500 miljonit järgijat, eeskätt Bhutanis, Birmas, Hiinas (sealhulgas Tiibetis), Jaapanis , Kambodžas, Laoses, Lõuna-Koreas, Mongoolias, Sri Lankal, Tais, Taiwanil ja Vietnamis, aga ka Läänes, sealhulgas Eestis.
  

• Sümboleid:
  

• Stuupa - ( kupliga ) kaetud koda milles sisalduvad reliikviad ja/või annetused. Kujult meenutab istuvat Buddhat. Stuupasid on 8 põhivormi, igaüks kujutab mingit järku Õpetaja elus. Algselt olid stuupat lihtsalt kivihunnikud v. kuhjad mis moodustusid (pühaku kalmule) kantud kividest. Hiljem arenesid nad omaette (sümbolistlikeks) ehitisteks. Teenistuse ajal käiakse ümber stuupa päikesega samas suunas.
  
• Tšörten - sümbolistlik ehitis surnud munkade mälestuseks ja kurjade (välis)mõjude kaitseks
  
• Pagood - stuupa üks vorme, hrl. u. 6-8 korruseline püramiidjas torntempel , igal korrusel on oma katus.
  
• Palveveskid, palvelipud
  

• Budism Läänes: eestvedajad H.S.Olcott & H.P.Blavatsky
  
• Budism Eestis: Vend Vahindra (Karl Tõnisson, Karlis Tennisons; 1883-1962)
  

JAAPAN ja SHINTO

• Shinto ehk kami no michi (shintō 'kamide tee, jumalate tee') on Jaapani ajalooline, animistlik rahvusreligioon, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund.
  
• Kujunemiseaeg – 7.-8. sajand.
  

• Shinto alaliigid :
  
• keisrikoja šinto (kōshitsu shintō) - Keiser oli konstitutsiooni kohaselt riigi ja rahva ühtsuse sümbol ning viis seetõttu läbi ka vastavaid rituaale, näiteks tõi igal aastal esimestest viljadest ohvri jumalatele.
  
• pühamu šinto (jinja shinto) - See moodustas suurima grupi ning kuni Teise maailmasõjani oli see tihedalt seotud keisrikultusega. Sellesse kuulub praegu umbes 80 000 pühakoda.
  
• sekti šinto (kyōha shintō) - Kyoha šintoismi kuulub 19. sajandi algul loodud 13 sekti, kellel igaühel on omad uskumused. Igaüks neist sektidest keskendub rohkem oma jumalusele ja nad on seetõttu peaaegu monoteistlikud.
  
• rahvašinto (minkan shintō) - levinud peamiselt maapiirkondade lihtrahva seas.
  

• riigishinto (Meiji ajal, 1868-1946). Kuigi keiser Hirohito ütles 1946 USA survel jumalastaatusest lahti, on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab.
  

• Šintoismi praktika seisneb kamide ( jumaluste , jumalate, loodusvaimude, vaimude ) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultuse kuju.
  
• Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu .
  
• Kaks kamit, Izanagi-no-mikoto ja Izanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismi peajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neid tennodeks (tennō) 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.
  
• Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ning teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.
  

Sümboolika:

• Shimenawa – püha köis pühamu väravatel
  
• Fuji magi – püha paik
  
• Torii – pühapaikade juures olevad väravad
  

Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.
Ainsad pühad tekstid on:

• Kojiki – 712
  
• Nikongi – 720
  

Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust":

• Traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega.
  
• Armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid.
  
• Kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud .
  
• Matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele. Neid korraldatakse sageli.
  

• Iga pühamu on teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.
  
• Loomad on jumalate sõnumitoojad.
  
• 84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.
  

Šintoismi mõju jaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani lilleseade ( ikebana ) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst. Paljud jaapani kombed, nagu puust söögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist. Selge seos šintoismiga on sumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu. Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanadele šintoistlikule usule kotodaja'desse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).
DŽAINISM

• India usund ja filosoofiakoolkond mis tekkis u 570 a. eKr.
  
• Põhimõiste: ahimsa – sanskriti k vägivaldsusetus.
  
• Džainismi nimetus on tuletatud sanskriti sõnast jina – ‘võitja’. Võitja oli Vārdhamāna Mahāvīra (‘suur kangelane’).
  
• kasutab suurel määral sama terminoloogiat, mida budism:
  
• Ka neil on kogudus - sangha (samgha);
  
• kolmikaare (triratna) – õige vaade asjadele, õige eluviis ja õige teadmine;
  
• nad järgivad väga rangelt ahimsā – vägivallatuse põhimõtet, millest tuleneb taimetoitluse nõue – ühtki elusolendit ei tohi kahjustada.
  
• Ka neil on sansaara ja nirvaana mõisted, sest ka nende eesmärgiks on pääsemine ümbersündide ahelast.
  
• Sarnane on vabanenute (tīrthankāra) ideaal, teatud määral võrreldav ehk bodhisattva ideaaliga budismis (bodhisvatta - budistlikus mütoloogias inimene (või mõni muu olend ), kes on otsustanud saada buddhaks).
  
• Pärimuse järgi eelnes Mahāvīrale hulk tīrthankāra’sid, Mahāvīra oli see, kes tõi õpetuse inimeste sekka.
  
• Legendid Mahāvīrast on üsna sarnased Buddha legendidega; ka teda olevat kiusanud kurivaim Māra, püüdnud võrgutada kaunid naised jne, aga tema askeedina jõudis sihile.
  
• Ka kosmoloogias palju sarnasusi .
  
• Omal ajal džainism konkureeris budismiga, hiljem jäi tagaplaanile, on aga ometi suutnud tänaseni Indias püsima jääda.
  
• Sarnaselt hinduismile on ka džainismis askeedid sadhud.
  

HIINA USUNDID

• Hiina omausundid:
  

- konfutsianism ( Konfutsius )
- taoism (Laozi)

• Budism
  

Juba Shang (Yin) dünastia ajal (1523-1027) olulisel kohal Di – jumalus ; ennustamine; esivanemate austamine; ohvrite toomine (ka inimohvrid).
KONFUTSIANISM

• K’ung ( Kongzi , Konfutsius) 551-479
  
• Taevas - impersonaalne jumalus
  
• Oluline taeva tahe – tianming
  
• Yin/yang – kaks energiat, ürgprintsiibid nagu naiselikkus/mehelikkus, täiendavad teineteist
  
• Viis elementi
  
• vesi
  
• tuli
  
• maa
  
• puu
  
• metall
  
• Tuumaks on sügava inimlikkuse (ren) tunnetamine , mis tähendab toimimist, arvestades inimsuhete tundikkust.
  
• Konfutsius seadis esikohale vanema ja lapse vahelise suhte. Tema vaadete kohaselt pidi laps näitama üles pojalikkust, see tähendab olema oma vanemate vastu kuulekas ja kohusetundlik, kusjuures vanemad võlgnesid talle armastuse ja hoole. Selline suhe kajastus ka mujal, näiteks suhetes mehe ja naise või valitseja ja ministri vahel:
  
• Viie suhte harmoonia :
  
• valitseja - ametimees
  
• isa - poeg
  
• mees - naine
  
• vanem vend - noorem vend
  
• sõber – sõber
  
• Täielik võrdsus oli võimalik vaid sõprade vahel.
  
• Konfutsianistliku kaanoni tuumikuks on Viisikraamat ja Nelikraamat. Viisraamat ( Wujing ) koosneb tekstidest, mida Konfutsius kasutas oma õpilaste õpetamiseks ning jaguneb viieks osaks:
  
• “Ajalooraamat” (Shujing)
  
• “Lauluraamat” (Shijing)
  
• “Muutuste raamat” (Yijing, I Ching)
  
• “Kevade ja sügise annaalid ” (Chungin)
  
• “Tavade protokollid” (Liji)
  
• Nelikraamat ( Sishu ), mille koostas Zhu Xi ( 1130 -1200), sisaldab Konfutsiuse õpetuste kokkuvõtlikku esitlust koosneb neljast tekstist:
  

• „Vesteid ja vestlusi ” (Lunyu);
  
• „ Mengzi ” (Mencius);
  
• „Suur õpetus” (Daxue);
  
• „Keskmine tavaline” (Zhongyong).
  

• Konfutsianism rõhutab ka selliseid inimlikke voorusi nagu ustavus , õiglustunne ja otsekohesus . Tähtsal kohal KOHASUS.
  

TAOISM

• Taoismi põhiteos on "Daodejing" ("Raamat teest ja väest", " Kulgemise väe raamat"). Vana pärimuse järgi on selle autoriks arvatavasti 6. sajandil eKr elanud Laozi, keda peetakse ühtlasi taoismi rajajaks.
  
• Teine tähtis teos on "Zhuangzi" (pärimuse järgi Zhuangzi nimeliselt autorilt, teadlaste arvates erinevatelt autoritelt).
  
• Religioosse taoismi alguseks on peetud 142. aastat pKr, mil Zhang Daoling sai väidetavalt Sichuani mägedes ilmutuse Laozilt.
  
• Taoismi põhimõiste on dao ehk Tao, mis tähendab teed, aga ka toimimisviisi, eluseadust jpm. Taod võidakse mõista ka igavese ja määratlematu, kõikjaleulatuva ja ammendamatu printsiibi või väljana, kuid, nagu öeldakse, on lihtsam rääkida sellest, mis Tao ei ole.
  
• Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga.
  
• Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele;
  
• Tao on universumi tee ehk lakkamatu kulg, looduse kord.
  
• Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks yin ja yang) vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada ega ära osta ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi.
  
• Tao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu.
  
• Taoism tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust.
  
• Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne . Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust.
  
• Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused.
  
• Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine .
  
• Taoismile on omane tundeline suhtumine: õnnelik olek, leebus, lapselikkus , süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.
  

©Käesoleva superspikri tekst on originaallooming, mille autoriõigused kuuluvad antud superspikri koostajale. Ilma autoriõiguse omaniku kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa edastada , reprodutseerida, paljundada ega levitada ei mehaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil.
14