ÜHISKONNA ARENG JA MAJANDUSSOTSIOLOOGIA KUJUNEMISLUGU (0)

ÜHISKONNA ARENG JA MAJANDUSSOTSIOLOOGIA KUJUNEMISLUGU
ADAM SMITH (1723-1790)
“Rahvaste rikkus” 1776

• Majandusteaduslik uurimus (uue teadusharu sünd) - majandusteadus, samas juhend poliitika kujudamiseks
  
• Ajastu kontekstis radikaalsed vaated
  
• Uuenduslik idee tootvast tööst kui riigi rikkuse allikast (läbimurre võrreldes merkantilismiga), arvati et tollimaksud kullavaru väljaviimisel toovad riigile rikkust
  
• Populaarseim “nähtamatu käe” kontseptsioon (“Usalda turgu”)
  
• Keskendub riikide rikkuse ja ühiskondliku arengu eeldustele
  

I arengu eeldus – tööviljakuse kasv läbi tööjaotuse, spetsialiseerumise

• Töö – algne universaalne vahetusväärtus, määrab kauba hinna (mitte kuld ei määra enam kauba hinda)
  
• Kui ühte tööd teeb üks inimene, siis tekib vilumus , ei kulu nii palju aega ühelt töölt teisele liikudes
  
• Spetsialiseerumine  tööviljakuse kasv, tööiseloom muutub rutiinsemaks
  
• Töömaht kasvab, seega toodangu maht kasvab ja hinnad langevad, uutele turgudele laienemine
  

II arengu eeldus – vaba turukonkurents, majanduse eneseregulatsioon

• Vaba konkurents kui majandusliku arengu mootor
  
• Vabanemine riigi poolt seatud piirangutest majandusele
  
• Ratsionaalne isiklik huvi + vaba turg (turu eneseregulatsioon ehk nähtamatu käsi) = majanduslik õitseng
  

• Nähtamatu käe kontseptsioon: iga inimene üritab panustada nii palju, et toodang oleks maksimaalne (eesmärk ei ole ühiskonna arengut edendada), üritab ennast arendada ja edendada, ühiskonna areng on teisejärguline, see tuleb sellega kaasa.
  

III arengu eeldus – riik tagab kollektiivsed hüved

• Riik sekkub olukordades , kus isereguleerumise printsiip ei toimi ehk tagab “avalikud hüved”, mida turg ei suuda (nt. teed, kanalid, sillad jne tööd milleks indiviid ei ole motiveeritud. Ka seadused, korra, süsteemi jätkusuutlikkuse – et inimesed tuleks uutele ideedele ja ergutada innovatsiooni on patendid, autoriõigused , üldrahvalik haridus )
  

Kriitika

• Nähtamatu käe printsiip: nn laissez faire e. “ laske juhtuda”- spontaanne kord (paljuski lihtsustatud ideaal, mida pole suudetud algsel kujul rakendada)
  

• Tekkis reaktsioonina merkantilismile, riigi liigsele kontrollile majanduse üle
  
• Ebapiisav sotsiaalsete ja majanduslike võimusuhetega arvestamine
  
• Vabaturg võib viia algsest ideest hoopis teiseks, võivad tekkida monopolid
  

• Tüüpilised laissez faire pretensioonid praktikas: vähem sekkumist ja avalike huvide kaitsmist; reformid – vajaduspõhine abi riigi poolt
  

KARL MARX ( 1818 -1883) klassistruktuur kui sotsiaalsete suhete “võti”

• Baas vs superstruktuur
  

• baas määrab ära iga ühiskonna iseloomu (tööline ehk proletariat, tootmisvahendid, omanik ehk omastab selle mida töölised, orjad , feodaalühiskond toodavad)
  
• superstruktuur ehk institutsioonid nagu riik, pere, haridus , kunst jne (valitseb ideoloogia) Superstruktuuri iseloomustab baas
  

• Igale ühiskonnale on iseloomulik polariseerumine klasside vahel, tulenevalt tootmissuhete iseloomust ( feodaal – talupoeg, kapitalist – tööline, jne)
  
• See viib intensiivistuva konfliktini, mis annab tõuke sotsiaalseks muutuseks – Marxism, kui konfliktiteooria ,ühiskond areneb läbi võitluse
  

Kapitalistlik tootmine

• Kapitali kogunemine lõputus ringluses (Raha  kaup  edasimüümine/ investeerimine uuesti  rohkem raha)
  

Võõrandumine (kaubastumine)

• Majanduskasv tugineb töölikste ärakasutamisel, tööjõud on kui kaup, töötajad müüvad oma tööjõudu
  
• Inimene tunneb, et ta on ära lõigatud, puudub kontroll tööprotsessi üle, tööline pole enam iseenda peremees , töö ei paku sisemist rahu, tööd ei teha enam enda jaoks, inimesed võõranduvad üksteisest
  
• Erinevus töölisklassi ja kapitalistide vahel suurenes järjest enam
  

EMILE DURKHEIM (1858-1917)
“Tööjaotus ühiskonnas” 1893

• Tulenevalt industrialiseerumisest, linnastumisest ja tööjaotuse tekkest tekib sotsiaalne muutus, solidaarsus seob ühiskonna kokku
  
• Mehaaniline solidaarsus – kogukonnad , sarnased uskumused ja kogemused seovad neid, väga tugevad kollektiivsed väärtused ja normid, vähe ruumi individuaalseks valikute tegemiseks, normidest üleastumist karistatakse, kokkuleppelised seadused mitte riigipoolsed
  
• Orgaaniline solidaarsus – Tekkis seoses linnade kasvuga ja industrealiseerumisega, mis lõhkus ära sidusused, näiteks maalt tulid inimesed linna tööle, inimesed rohkem üksteisest sõltuvad, ei töötata enam üksinda, suurenb erinevate elukutsete hulk
  
• Anoomia – sotsiaalsest muutusest tingitud normide kadumine, sihitus, kui muutus on kiire ühiskonnas siis tekivad inimesel raskused sellega kohanemisel, tekib vaakum , kus vanad normed enam ei kehti aga uusi pole veel loodud või kokkulepitud, puuduvad kindlad suunavad faktorid
  
• Sotsiaalsed faktid – sotsiaalse elu aspektid, mis mõjutavad inimese tegevusi (inimese-välised, tajutud objektiivsena, kuid sotsiaalselt loodud nt. sotsiaalne struktuur, väärtused jm) (nt suitsiid – põhjused sotsiaalsed, mitte individuaalsed)
  

MAX WEBER (1864-1920)
Ratsionaalse kapitalismi areng Lääne-Euroopas: miks ja kuidas?

• Tegi sotsioloogias oma uute mõtetega revolutsiooni, kesksel kohal huvi kapitalismi arengu vastu, ratsionaalsus on tema töödes üks keskseid mõtteid
  
• Moderniseerumine – ratsionaliseerumine (teaduspõhisus, süsteemsus) – kõigis eluvaldkondades (majandus, teadus, õigus, poliitika, religioon)
  

• Vabastab traditsioonilise ühiskonna piirangutest, aga tekib ka uu “raudne puur ” ehk bürokraatia, kasum kasumi pärast, keskseks kujunes effektiivsus , süsteemsus kõigis eluvaldkondades
  

• Majanduse seotus religiooniga: usus kaovad ära sakramendid, leping jumalaga, milles inimene saab kindluse, et ta saab taevariiki. Puudub kollektiivne garantii , et oled mingi koguduse liige – indiviid vastutab üksinda, kaob maagia religiooni mõistes.
  
• Vabastab ühiskonna traditsioonilistest piirangutest, aga samas tekitab eraldatuse ja võõrandumise, et peab ise hakkama saama
  

Kapitalismi põhitüübid

• Ratsionaalne kapitalism – kasumiorientatsioon, riigi roll tagapplaanil, stabiilne õiguskeskkond (vaba turg, kapitalistlik tootmine ja kapitalislik spekuleerimine, finantseerimine )
  
• Poliitiline kapitalism (praegu?) – röövellikud poliitilised kasumid , turukasum jõu ja võimu kaudu, kasum tehingute kaudu poliitiliste võimudega
  
• Traditsiooniline kaubanduslik kapitalism (praegu?) – traditsioonilised kauplemis- ja rahalisedvahetustehingud
  

Peamised domineerimistüübid

• Legaalne – bürokraatia põhimõtted, asluseks kuulekus seadusele ja reeglitele, mitte kellelegi isikuliselt, maksud , võimaldab ennustatavust, eeltingimus ratsionaalsele kapitalismile
  
• Karimaatiline - lojaalsus liidri erakorralistel isikuomadustel, irratsionaalne otsustamine, järgijad, juhi staatuse, määrab iga liikme isiklik lojaalsus, vastandub süstemaatilisele majanduslikule tegevusele
  
• Traditsiooniline – autoritaasus, andejõud, tugineb traditsioonidel, sugulased, vasallid, valitseja ressursid , soosib majandulikku traditsionalismi ja poliitilist kapitalismi
  

KAASAEGNE ÜHISKOND, GLOBALISEERUMINE, JÄTKUSUUTLIKKUS
Anthony Giddens 1938-…
Ulrich Beck 1944-2015
Kaasaegse ühiskonna põhijooned:

• Sotsiaalsete suhete vabanemine
  
• Järjest dünaamilisem
  

Refleksiivsus - regulaarne teadmiste kogumine ja kasutamine ühiskonnaelu organiseerimiseks ja muutmiseks nii institutsionaalsel (kasvuhoone efekt, pagulased) kui individuaalsel tasandil (peame pidevalt jälgima ja kohanema uute tingimustega, elu muutub)
Individualiseerumine

• Individualiseeritud elutingimused ja eluviisid
  
• Ühiskondlike kriiside tajumine individuaalsetena
  
• Individuaalne vastutus oma valikute ees
  

Aja ja ruumi lahutatus

• Sotsiaalne suhtlus järjest vähem vahetu (inimeste suhtlemine järjest enam läbi interneti)
  
• Vähenev usaldus, usalduse leidmine nt. Finantssüsteemid jne
  

Riskiühiskond (“teine”, refleksiivne modernsus)

• Risk ilmneb olukorras, kus teatava sündmuse toimumine on ebakindel ja neil ei ole riigipiire
  
• Eelindustriaalne- looduslikud ohud ehk tormid , maavärinad
  
• Industriaalne ühiskond – looduslikud ohud, toodetud, inimtekkelised riskid , kontrollitud
  
• Riskid on seotud muutustega sotsiaalsetes suhetes ja tegevustes, nt muutuv töökäitumine, töö garanteerimatus, enesemäärtluse ebatraditsioonilisus, isiklike suhete demokratiseerumine
  

Riskide globaalsus

• Rahvusriikide suutmatus kontrollida kõiki protsesse
  
• Ebakindluse ja riski poliitmajandus ( terrorism , terviseriskid, jms)
  
• Uue ühiskonna keskmes riskide vältimine
  
• Risk on sotsiaalselt konstureeritav, sest media saab midagi kajastada rohkem või vähem, suurendada antud teema kajastamist (kõik majanduslikud nähtused on sotsiaalselt konstrueeritavad)
  

Globaliseerumine – (ülemaailmastumine) maailma kokkutõmbumine, samal ajal kui kasvab vastastikune sõltuvus indiviidide, sotsiaalsete gruppida ja ühiskondade vahel

• Kommunikatsioonitehnoloogiate areng
  
• Mobiilsus
  
• Uut tüüpi informatsioon ja teadlikkus (meedia) globaalsetest teemadest
  
• Globaalne tööjaotus
  
• Globaalse ja lokaalse segunemine
  
• Erinev globaliseerituse ,,aste” (riikide vahel. Nt. London või NY võrreldes Eestiga)
  

Igapäevaelu globaliseerumine

• Uus individualism – eneseloomise rõhutamine, identiteedi muutmise tööstus (nt ilukirurgia), isu kohese muutumise järele, vaimustus sotsiaalsest kiirendusest, lühiajalisus ja episoodilisus (töötamine ühe tööandja juures mitukümmend aastat on minevik )
  
• Eneseabi käsiraamatud, küberseks, pidev indentiteedi muutmine
  

• Töökäitumise teisenemine (ehk asjad, mis ei kehti enam) – amet kogu eluks, töö väljaspool kodu, tää täisajaga, naiste/meeste ebavõrdsus)
  
• Massikultuuri levik – samastumine, eristumine, killustumine , hübriidkultuurid
  

David Held: globaaldebatid

• Skeptikud – majanduse regionaliseerumine, rahvusriikide valitsuste rolli tähtsus
  
• Hüperglobalistid – globaliseerumine viib piirideta maailma tekkimisele, lokaalne usaldamatus (globaalne ajastu)
  
• Transformatsionalistid – piiri mõiste ümberdefineerimine, kohanemine uute elamiskontekstidega, vastasmõju ja kahesuunalises muutuses
  

Jätkusuutlik ühiskond

• Jätkusuutlik areng ehk säästev areng – arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadusi, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade omi. Teostumine eeldab üldsuse osalemist ning vajalike hoiakute (keskonnahoidliku nõudlus -ja tarbimiskultuuri) kujunemist
  
• Jätkusuutlik ühiskond – elab harmoonias looduse ja iseendaga (toimub Maa ressursside uuendamine, hoitakse elu, tervist ning toetatakse arengut)
  

• Ökoloogilised moderniseerumise kaks lähenemist
  

Tehnokraatiline (täiendavad ja radikaalsed uuendused, et suurendada ökoloogilist tõhusust ja stimuleerida neid uuendusi ja nende levitamist)

Sotsiokraatiline/sotsiokultuuriline (nt elustiil, tarbimiskäitumise, institutsioonide jms muutumine)
MAJANDUS ÜHISKONNAS
Institutsioonide funktsioon majanduselus

• Institutsioonid – teatud sotsiaalse elu valdkonna igapäevaelu võimaldavate, piiravate ja kujundavate reeglite ja tegevuspraktikate kogum, võimaldab luua stabiilsust (eluvaldkonna tasandil nt. majandus, religion, perekond, haridus. II tasandi institutsioonid nt. turg, aktsiaselts , ametiühing, omand, leping), ajas suhtelised stabiilsed
  

Funktsioon majanduselus

• Määratlevad tegevuste legitiimsust – kas on vajalik mingit professionaalset nõuet (kinnisvara turul töötamine jne), võimalikus osalejad (kas on õigus astuda klubisse sisse jne), vahetusobjektid (eeldame poes, et kaalud arvutavad kõik hinnad õieti jne)
  
• Kujundavad eelistuste kujunemist ja realiseerimist
  
• Stabiliseerivad tegevuskeskkonda
  

Institutsioonide muutumine ja stabiilsus

• Formaalsete ja informaalsete reeglite/praktikate muutumine erineva kiirusega (nt nõukogude aja koolisüsteemi muutus)
  
• Muutuste algatamine formaalsete reeglitega ( mingite seaduste loomine jne)
  
• Praktikate muutumine ennetamas formaalsete reeglite muutust ( jagamismajandus , nt uber, mis on tekitanud ka palju vastumeelt)
  
• Muutused ja nende võimalikkus, väljendab võimusuhteid, kas on üldse lubatud turule tulla ( demokraatias lihtsam viia muutusi sisse)
  

Põhimõisted:
Ühiskond – sotsiaalsete suhete ja interaktsioonide süsteem, mis seob indiviide, kellele on omane ühine kultuur ja kes end selle ühiskonnaga samastavad. (teatud ruum, piirid, institutsioonid, materiaalne keskkond)
Sotsiaalne struktuur – sotsiaalset tervikut moodustavate elementide vahelised püsivad seosed ja vastastikune tegevus (võimaldab määratleda indiviidi/grupi kohta sotsiaalses süsteemis.) Objektiivne kui ka subjektiivne
Kultuur – ühiskonnaliikmetele iseloomulik eluviis (sh väärtused, normid) koos nende poolt loodud materiaalsete väärtustega, vajalik teatav püsivus, mis edastatakse järgmistele põlvkondadele, teatav osa nendest arusaamadest peab olema muutuv ajas ja ruumis. Majanduslikpool veendumused, hoiakud.
Väärtused – indiviidi/grupi arusaamad sellest, mis on ihaldusväärne, sobiv, õige või vale, tugevalt seotud kindla kultuuriga , ideaalid ja moraalipõhimõtted, väärtushierarhiad (erinevatel hetkedel erinevad väärtused olulised)
Sotsialiseerumine – isiksuse kujunemise protsess, kus omandatakse ühiskonnale omaseid väärtusi ja norme. Primaarne (lapsepõlv) ja sekundaarne ( hilisemad mõjutajad elukäigu jooksul). Mõjutajateks on perekond, eakaaslased, kool, media jne.
Roll ja rollikonflikt - käitumisnormide ja –praktikate kogum, mis seostub kindla sotsiaalse positsiooniga. Rollikonflikti puhul on inimese üks roll vastuolus teistega , nii rollidevahelised kui – sisesed , nt vanemad ootavad sinult seda, mida sa tegid ka siis kui elasid nendega koos.
Normid - käitumisreeglid, mis peegeldavad/kehastavad väärtusi

• Reguleerivad käitumist igapäevaelus, situatiivselt (nt. ei tervita sõpra, otsitakse põhjendusi, miks normi rikuti ja tekitab lõpuks konflikti)
  
• Informaalsed ja formaliseeritud
  

Identiteet /Identiteedid – isiksuse unikaalsus, võimaldab meil erineda teistest. Näitab kuuluvust, kellegi juurde (rahvus, sugu, mingi grupp jne). Kellega tahan samastuda ja kellest eristuda. Individuaalsed ja kollektiivsed (kuskile kuulumine ) on alati omavahel seotud.
Identiteedi eri vormid

• Primaarsed/esmased identiteedivormid – omandatakse varases eas (nt. sooline, rahvuslik) (Sooline identiteet – ühiskonnas nähakse mis on kohane tüdrukule ja mis poisile , juba varases eas)
  
• Sekundaarsed/teisesed identiteedivomid – omandatakse elujooksul, identiteed elujooksul muutub, sest muutuvad indiviidi rolled
  

Võim – võim kellegi üle (tööalane suhe – alluv ja töötaja ), võim millekski (individuaalne võimekus midagi teha ja saavutada). Erinevad vormid: otsene (formaliseeritud nt alluvussuge, omand või kaudne nt võime kujundada keskkonda).
Majanduskultuur – veendumused, hoiakud, väärtushinnangud, mis kujundavad üksikisikute, organisatsioonide ja institutsioonide majanduslikku tegevust

• Üksikisiku tasand – seotus sotsiaalsete suhetega , individuaalsete valikuvõimaluste ja ressursside mõtestamine. Identiteet (sisemine/omistatud – kaupade ja teenuste tarbijana, aga ka professionaalina, ettevõtjana, juhina, tööandjana).
  

• Pere/leibkonna tasand – Tööjaotus ja soorollid , pere eelarve kujunemine (nt naiste sissetulek jooksvate kulude katteks, lastele, aga mehe oma suuremateks kulutusteks). Majanduslikud suhted lähisuhetes (eeldame, et raha ei tohiks mängida mingit rolli, mida lähedasem suhe, seda rohkem on maskeeritud raha üleandmine – kas meed annab raha naisele välja tegemise või teenuste pakkumise eesmärgil).
  

• Organisatsioon – Ettevõte ja selle erinevad vormid ( ametiühingud , professionaalide liidud jt, nii rahvusriigi kui globaalsel tasemel). Formaalsed reeglid vs igapäevane tegevuspraktika (sage lahknemine , pigem harjumused, sümbolid kui ratsionaalsus ja efektiivsus).
  

• Tööstusharu, turg – Interaktsiooni suunavad normed ja ootused, millega kaasnevad tegutsemis- ja kommunikatsioonitavad (ärikultuur, keelekasutus, riietus jne). Saatussümbolid, nende mõtestamine. Arusaam turuobjektist, millega kaubeldakse, kuidas kujuneb selle hind.
  

KAPITALIDE KÄSITLUSED
Kapital – ressurss, mis on mobiliseeritav eesmärgi saavutamiseks
Inimkapital – kapital, mis ei ole selle “kandjast” eraldatav (haridus, oskused, tervis, motiveeritus, väärtused, mõtestatav ja kasutatav indiviidi kui grupi tasandil ja omandatakse teatud aja jooksul)
Kapitale saab omavahel vahetada, erinevad kapitalid on omavahel konverteeritavad.
Sotsiaalne kapital – suhted, sotsialiseerumine (tutvusringkond, pere jne), sageli on vahendavaks kapitaliks teiste kapitalide vahel

• 1 suund – võime tagada “kasu saamine”, “tulu” tänu liikmelisusele sotsiaalsetes võrgustikes (näiteks kuulumine organisatsioonidesse vms) Saadav kasu oleneb varasematest investeeringutest selle kapitali loomisesse ja säilitamisesse.
  

• 2 suund – sotsiaalse võrgustiku kaudu ligipääsetavad ressursis ja nende mitmekesisus . Ei ole inimese vahetu omad, vaid suhete ja nende mobiliseerimise kaudu kasutatavad ressursid (info ja sotsiaalsed vahetussuhted, staatus, identiteet)
  

Tihedad/tugevad sidemed – siduv kapital

• Vastastikuse printsiip – normid, mis toetavad kollektiivset tegevust liikmete ühistes huvides
  
• Usalduslikud koostöösidemed inimeste vahel
  
• Põhineb teatud välistatusel
  
• Sageli iseloomustab lähedasi suhteid (pere, sugulussidemed, etnilised/immigrantgrupid)
  
• Homogeensetel ressurssidel põhinev sotsiaalne solidaarsus ja sotsiaalne kontroll ( homogeenne – nt kõik on haritud. Ja nt peab ajas püsima ja tegema seda, mida oled lubanud – olema solidaarne)
  

Avatud/nõrgad sidemed – sildkapital

• Nõrgad sidemed loovad võimalusi uuele informatsioonile ligipääsuks
  
• Uued ettevõtlusvõimalused: struktuursed “ tühimikud” ja nende sildamine, informatsiooni ja kontrollipositsiooni kaudu
  
• Põhineb kaasamisel
  
• Heterogeensemad ressursid
  
• Põgusamad, instrumentaalsemad suhted (asjalikud suhted, mis toimivad mingi eesmärgi teenistuses)
  
• Konkurentsieelise loomine turuvahetuses
  
• (Näiteks Rotermanni kvartal , kus on mõned kohvikud /restoranid, kuid nad tulevad ja lähevad, kuid olukord/ plats on tegelikult selline, mis võimaldaks restoranidel/kohvikutel üksteist toetada kui ka teha selliseks kohaks, kus ei jalutataks niisama läbi)
  

Sotsiaalse kapitali positiivsed ja negatiivsed väljundid

• Grupisolidaarsus – võimalused grupi liikmetele , piirangud “teistele” (nt etniline majandus)
  
• Sotsiaalne kontroll – konformsus vs innovatiivsus (nt hoiakud ettevõtluse osas)
  
• Sotsiaalsed suhted – kohustused vs individuaalne vabadus (nt illegaalne majandus)
  

Habitus – osutab tegutsevate subjektide erinevatele hoiakutele ja suutlikkusele tegutseda antud struktuurses keskkonnas (habitus ehk suutlikkus tegutseda)

• Jaotab ühiskonna väljadeks ning väidab, et inimeste sotsiaalne käitumine, nende valikud ja maitse- eelistused ning positsioon erinevatel väljadel tulenevad habitusest, mis on konkreetsele persoonile iseloomulik käitumisnormide kogum, eelduste, kalduvuste ja harjumuste raamistik
  
• Habitus omandatakse koduse kasvatuse ning hariduse kaudu
  

Habitus erinevatel väljadel

• Habitus tunneb end “koduselt” igal väljal, mis teda huvitab ja millel on tähendus (näiteks otsin endale paarilist/abikaasat)
  
• Väljasuhted:
  

• Pinged , konfliktid, konkurents, võitlus uute ja vanade tegutsejate vahel, tõekspidamiste vahel
  
• Tegutsejate suutlikkus sekkuda, osaleda, saavutada
  
• Muutused väljasuhetes, tegutsejate positsioonis
  
• Iga inimese tegevusvälja kujunemine oleneb inimese suutlikkusest ehk habitusest.
  

Põhikapitalid

• Majanduslik kapital – erinevas vormis omatav majandustegevuses realiseeritav ressurss (raha, investeeritav kapital, materiaalsed väärtused/asjad/kinnisvara jms)
  
• Kultuuriline kapital – erinevatel tegevusväljadel omandatud teadmised, väärtused, eelistused jne. Kestvaim kapitali liik. (majandusliku kapitali puudumisel, ei pruugi olla võimalik realiseerida oma kultuurilisi kapitale)
  
• Sotsiaalne kapital – kogu sotsialiseerumisprotsessis antud eluetapiks kujunenud suhted, sotsiaalne ringkond/võrgustik
  
• Sümboliline kapital – formeerub tunnustuse alusel (ülikool, tiim , tudengirühm, terve ühiskond jne). Kui mingid olulised teadmised on tunnustatud või väärtustatud siis võib sellest kujuneda selle isiku sümboliline kapital
  

Kapitalide koostoime ja konverteerimine

• Kapitalid kogunevad tegutsemisel erinevates gruppides (sotsiaalsed grupid, huvi- ja elustiiligrupid jm) ja erinevatel väljadel ning on konverteeritavad kapitalide ja väljade vaheliselt, isegi sotsiaalsete süsteemide vaheliselt! ning kindlasti ajas!
  
• Kapitale võib teadlikult koguda; eesmärgistatult maksimeerides; osa kapitalidest omandatakse teadvustamata sotsiaalses kogemuses.
  

Sotsiaalne ruum - abstraktne mõiste tähistamaks sotsiaalse praktika organiseerumist vastavalt ühiskonnas kujunenud sotsiaalmajanduslike positsioonide hierarhiale
Sotsiaalses ruumis positsioneerumiseks on vaja saavutuslikkuse potentsiaali ehk habitust
Sotsiaalset ruumi ning individuaalseid ja grupi tasandil positsioneerumise võimalusi sotsiaalsetes suhetes tuleb tõlgendada iga ühiskonna spetsiifilises kultuuri ja ajaloo praktikas
Sümboliline kapital – sümboliline võim

• Tunnustatud positsioon tegutsemiseks, mõjutsooni kujundamiseks, huvide realiseerimiseks, indentiteedi konstrueerimiseks
  
• “Ikoonilise murrangu” ajastul kesksel kohal visuaalselt jälgitavad materialiseerunud sümbolid ja identiteedi konstrueerimise vastasmõjusuhe (nt eluasemeväljal: identiteedi konstrueerimine elamisviisi kujundamise protsessis – erinevatele eeldatavatele elamisviisidele orienteeruvad residentaalsed kinnisvara turud; infotehnoloogia väljal: tarbimine, tootmine ja brändimine)
  

TARBIMISÜHISKOND
Erinevad lähenemised

• Tarbija identiteet, elustiil ja status : Weber (1946)
  
• Materiaalsus ja tähistamine: Barthes (1957), Douglas ja Isherwood (1978) (Rõhutasid tähistamist ja materiaalsust. See mida me tarbimine, ütleb nii ühiskonna kui ka sinu enda kohta)
  
• Organisatsioon ja tarbimine (Mitte ainult üksikinimesed ei tarbi, vaid ka organisatsioonid /ettevõtted. Nt üksikisikul vaja ühte, maksimaalselt kolme wc potti, aga kui ehitatakse hotelli, siis vaja palju rohkem potte )
  
• Demonstratiivse tarbimise konseptsioon: Veblen (1899) (oma ostuvõime demonstreerimine, kus arvatakse, et tarbimine näitab rikkust ja sotsiaalset kihti, sisuks on näidata oma rahalist jõudu kulutades raha täiesti sümboolsete väärtuste peale, inimesed tarbivad sellest saadud üleolekutunnet)
  

• Guy Debord raamatus “Vaatemängu ühiskond” (1967) (kaasaegsete tootmismeetoditega ühiskonnas on elust saanud üks suur vaatemäng, kus kõik mis lläbi elati on asendunud represantatsiooniga (kõik on reklaam), koopia on originaalist väärtuslikum, vaatemäng on inimestevahelised suhted, mida pildid vahendavad.
  

• Marcuse ja industriaalne ühiskond (Ühiskonnakriitika, kritiseeris teravalt bürokraatiat ning ühiskonna tehniseerimist. Massikultuur - ja tarbimine manipuleerib inimteadvust, olles seega irratsionaalne ning isikust represseeriv. Industriaalse ühiskonna saavutus: produktiivsus – töötada mitte ellujäämise nimel – meeldiv enesearendamine.)
  

• Freatherstone ja tarbimiskultuur. Kolm peamist lähenemist sellele (Kriitline, tootmisest lähtuv massikultuuri käsitlus . Tarbimise sotsiaalselt eristavatele ning sümbolilistele omadustele keskenduv käsitlus. Tarbimisest saadvaaid emotsionaalseid naudinguid rõhutav lähenemine.)
  

Globaliseerumisega kaasnevad tarbimise nähtused

• Disniseerimine - Tematiseerimine (nt OldeHansa, Baby back . Igalpool luuakse teemad). Hübriidne tarbimine (erinevad asjad kokku pandud. Nt Viru keskuses saad käia nii trennis, shoppamas, söömas jne). Emotsionaalne tööjõud (lavastus, klienditeenindaja töökohustus on naeratada ja pakkuda abi). Kontroll/ järelvalve
  
• McDonaldiseerumine - Efektiivsus (optimaalsete vahendite valimine eesmärgi saavutamiseks). Kalkuleeritavus (kõik protsessid mis toimuvad ettevõttes, tuleb kalkuleerida – mitu töötundi on kulutatud. Kõik on allutatud numbritele, et mõõta efektiivsust . Selle tulemusena muutuvad asjad etteennustatavaks). Ennustatavus (näteks lähed pariisis mcdonaldsisse, siis samasugune big mac, tead täpselt tuntud kohta minnes, mis seal ees ootab). Kontroll (kontrollitakse nii töötajaid, kui ka tarbijaid . Tarbijaid kontrollitakse reklaamidega, poodides nt pead kõik teised letid läbima, et piima ja leiva juurde jõuda)
  
• Kokakoloniseerimine
  
• Walmarting ( jaekaubandus läheb homogeensemaks)
  
• U. Eco “Reis hüperreaalsusesse” ( postmodernistliku ühiskonna pidev vajadus kogeda midagi paremat, kui tegelikkus. Konstrueeritake valet reaalsust, mida tarbitakse kui reaalsust. Nt. Disneyland – muinasjutuline reaalsus . Sisenete nagu reaalsusesse, kuid tegelikult ei ole reaalsus)
  

Sümboliline majandus… - Tugineb turismile, meediale ja meelelahutusele. Globaalmajandus on ümberkujunemas materiaalsete asjade tootmisest “väärtuste” tootmisele. Linnaline ja rajaneb sümbolite tootmisele.
Sümbolid on baastoode (ruumi tootmine ning linna ja kultuuri sümbolite tootmine). Kultuurilise tarbimise kasv ja vastav tööstus toidab linnade sümbolilist majandust, nende oskust toota sümboleid ja ruumi
… ja selle avaldumine – Rajaneb peamiselt eristuvate kujundite tootmise strateegial, et teha linnadest atraktiivsed kohad finantsinvestoritele, noortele spetsialistidele, linnade reklaamijatele jne.
Elustiil

• kujutab endast elu stiliseerimist, mis tähendab individuaalsuse väljendamist läbi teatud sümbolilist väärtust omavate kaupade, teenuste ja sotsiaalsete praktikate. See on käitumismustrite teadliku viljelemise ja kujundamise tulemus
  

• Elustiiliga luuakse märke , millel on sümboolne tähendus
  

Elustiili kujunemine

• Kujuneb pidevalt muutuvate elustiilivalikute käigus, kus enese personaalset identiteeti kujundatakse läbi igapäevaeluluste valikute (riietumine, vaja aja sisutamine jne). Kaasaegne maailma sunnib inimesi oma identiteeti pidevalt kujundama ja ümber muutma .
  

Subkultuuride eristumine laiemast ühiskonnast
- Spordisubkultuuride elitism , mis rajanes materiaalse edukuse näitamisel ning arendatud oskustel (lumelaudurid).
- Elitism, mis tugineb uskumusel, et õige muusikaline maitse rajaneb teistega võrreldes rafineeritumal intellektuaalsusel (klubikultuur, metal ).
Subkultuurisisene eristumine
- Hierarhiline – kõrgem subkultuuriline kapital rajaneb autentsusel, mida vastandatakse subkultuurisisesele kommertsialiseerumisele või ideoloogiatühjale stiili järgimisele
- Alastiilide järgijad – spordisubkultuuris erinevad võtted, muusika alastiilid nt metalis heavymetal, numetal, deathmetal jne
- Omavahel tihedamalt seotud sõpruskonnad (elukoha, alastiili või muu tegevusega seotuse järgi
Milliseid samme säästva arengu nimel saab teha ökoloogilise moderniseerumise raames
Säästev areng kui sotsiaalse ideaali teostumine eeldab üldsuse osalemist, s. a-le orienteeritud majandushoobade, nt ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist.
• Poliitika mõju tarbimisele ning tarbimisharjumused ja elustiil
• Ökotarbimine
• Ökoloogiline moderniseerumine
SOTSIAALNE STRATIFIKATSIOON
Stratifikatsiooni mõiste - e kihistumine – indiviidide ja sotsiaalsete rühmade hierarhiline kihistumine ühiskonnas; erinevad võimalused osalemiseks sotsiaalsetes suhetes ja sotsiaalses tegevuses.
Omistatud status – omandatud sünnijärgselt bioloogiliste tunnuste (rass, sugu) või sotsiaalse positsiooni alusel (perekondlik kuuluvus) (enam omane suletud ühiskondadele nt orjanduslik-, kastiühiskond)
Omandatud status – tugineb individuaalsel panusel, tugineb ise arenedes (omane avatud, klassiühiskondadele)
Meritokraatia sotsiaalsed positsioonid ja hüved jaotuvad vastavalt panusele – Kriitika: sotsiaalne päritolu annab eelise
John Goldthorpe’I klassimudel :

• Teenistusklass (kõrgemad “valgekraed”)
  

• I Tippprofessionaalid, tippjuhid, kõrgemad ametnikud
  
• II Professionaalid, keskastmejuhid
  

• Vaheklass ( keskklass )
  

• III madalamad valgekraed, kontoritöötajad, rutiinne kantseleitöö
  
• IV Väikeettevõtjad, sõltumatud ametimehed
  
• V Tehnikud, töödejuhatajad (“poolenisti sinikraed”)
  

• Töölisklass (“sinikraed”, füüsiline töö)
  

• VI Oskustöölised (osaliselt rutiinsed tööd)
  
• VII Lihttöölised
  

Kriitika antud mudelile

• Ametikoht pole ainumäärav klassipositsiooni hindamiseks, tööturul mitteaktsiivsetega ei arvestata (töötud, üliõpilased, pensionärid, lapsed)
  
• Ei arvesta muutuvaid olusid ühiskonna ja indiviidi tasandil – uued ametikohad
  
• Skeem on meestekeskne, naisi nii väga ei arvestata kuna kunagi ei osalenud nad nii väga tööturul
  
• Ei arvesta jõukustaset (ametipositsioonist sõltumatult)
  
• Ei arvesta eliidi spetsiifilise positsiooniga – nende ebaproportionaalne sotsiaalne mõju/kaalukus ühiskonnas
  

Sotsiaalsed klassid – eristumine sotsiaalmajandusliku staatuse põhjal (nt sissetulek, haridus, ametikoht, võimupositsioon, eluase )

• Kõrgklass
  

• “vana raha” – päritud üle põlvkondade jõukus
  
• “uus raha”- individuaalse karjääri tegijad , ise jõukust saavutanud
  
• Kasvav kirevus – erinevad viisid jõukaks saamisel; erinevad sotsiaalsed kategooriad on esindatud
  

• Keskklass
  

• Jätkuvalt suurenev mitmekesisus - heterogeensus
  
• Suurenev vajadus ekspertide ja professionaalide järele
  
• Keskklass on kasvanud majandusliku restruktueerimise mõjul. (Infoühiskond, kõik need loovad töökohti eelkõige keskklassis, ka avalikus sektoris rohkem keskklassi töökohti)
  
• Suurenev lõhe tippprofessionaalide ja kontoritöötajate vahel
  
• Saavutuslikkusele tuginev usaldus ja karjääripotentsiaal – kredentsialism
  
• Preofessionaalsus – grupihuvide kindlustamine (piiratud ligipääs, nt arstid, juristid jne, kes saavad sellele töökohale kandideerida. Distsipliin ja monitoring. Tegevusvõimaluste reguleeritus, tegevuskoha nõuded, kuuluvus organisatsiooni jne)
  

• Töölisklass
  

• Homogeensem, siiski sisemised erinevused: oskustöölised…lihttöölised
  
• Kahanemine majandusliku restruktureerimise tõttu
  
• Kõrgem elatustase, tarbimisvalikute sarnasus keskklassiga – on keskklassistumise teel
  

• Alamklass
  

• Marginaliseeritud ja tõrjutud (nt pikaajalised töötud, kodutud , immigrandid)
  
• Pigem ameerika kontekstis, eestis on selline asi siiski suhteliselt piiratud, euroopas sellest moistest hoidutakse, väga tugev negatiivne mõiste – arvatakse, et inimene ise vaesuses süüdi
  
• Sotsiaal-ruumiline segreeritus
  

Sotsiaalne mobiilsus – indiviidide ja gruppide liikumine erinevate sotsiaal-majanduslike positsioonide vahel (enamasti tõusmine kõrgemale)

• Vertikaalne mobiilsus – liikumine sotsiaalses hierarhias (üles/alla)
  
• Horisontaalne mobiilsus – liikumine samal sotsiaalsel tasandil (nt samal ametipositsioonil, geograafiline mobiilsus – elukoha vahetus jne)
  
• Põlvkonnasisene mobiilsus – indiviidi karjäär tööelu jooksul ( nooremad tavaliselt alguses madalamatel töökohtadel, sest alles sisenevad tööturule)
  
• Põlvkondadevaheline mobiilsus – põlvkondade-vahelised erinevused (kas ma saavutan sama positsiooni nagu isa või madalama või kõrgema)
  
• Struktuurne mobiilsus – majanduslikud või sotsiaalsed muutused, mis mõjutavad mobiilsuse määra ühiskonnas tervikuna
  

Vaesus - Olukord, kus indiviidil ei ole ligipääsu sellele, mida antud ühiskonnas peetakse normaalseks, elementaarseks

• Absoluutne vaesus – rahuldamata põhivajadused (toit, peavari, riietus)
  
• Suhteline vaesus – toimetulek vähemaga, kui ühiskonnas tavapäraselt eeldatakse
  
• Absoluutne vaesuspiir – füsioloogiline elatusmiinimum (minimaalsed hädavajalikud kulud)
  
• Suhteline vaesuspiir – 60% sissetulekute mediaanist leibkonnaliikme kohta (riigiti erinev)
  
• Vaesuse määr/vaesusrisk – vaeste leibkondade osakaal ühiskonnas
  

Suurem tõenäosus tänapäeval vaeseks osutuda: töötud, vanurid , haiged/erivajadustega, etnilised vähemused, lapsed, naised, üksikvanemad, suurpered
Sotsiaalse tõrjutuse – protsessid, mille tõttu indiviidid ei saa täielikult ühiskonnas osaleda, tekitab ühiskondliku osalemise vähenemise

• Majanduslik tõrjutus – mitteosalus väärtuste loomises (tööturutõrjutus) ja tarbimises (individuaalne ja kollektiivne)
  
• Kultuuriline tõrjutus – hariduse puudumine, tahtlik mitteosalus, sallimatus
  
• Tõrjutus sotsiaalsetes suhetes – mitteosalemine kooskonnasuhetes, sotsiaalsete tugisüsteemide puudumine
  
• Poliitiline tõrjutus – osaluse, informeerituse, tõlgendusoskuse puudumine, võõrandumine
  
• Ruumiline/geograafiline tõrjutus – elupiirkonnast tingitus eraldatus
  
• Sooline tõrjutus – traditsioonilised rollijaotused kodus/koduste tööde mitteväärtustamine, spetsiifilised meeste-naiste hõivevaldkonnad – töö tasustamine
  

TURG JA RAHA
Traditsiooniline turg

• Tänapäeva turg – avalik sündmus - spektakulaarsus (on teada, millal ja kus ta toimub, vaatemänguline)
  
• Struktureeritus, mis on parajasti müügil, kes on ostjad /müüjad jne
  
• Võimaldab erinevat vahetustegevust ja interaktsioone
  
• Turu “sotsiaalne kesksus” ehk erineva staatuse, huvide ja ihadega tegutsejad (liminaarne ruum ehk koht, kus piirid erinevate gruppide vahel hägustuvad)
  

Turuplatsilt  modernse turuni

• Konkreetne lokaalsus (kindel koht kus turg toimub) üleminek abstraktsesse ja kontseptuaalsesse ruumi
  
• Läbipaistvad vahetussuhted (tootjalt tarbijale, kaupmehelt ostjale)  keerukad tootmis-ja tarbimisahelad (mitmekihilised, täpselt kunag ei tea, kus see toode täpselt on tulnud, kui palju usaldame neid kes kaupu kontrollivad)
  
• Vahetu  vahendatud
  
• Reguleeritus (erinevad piirid ühiskonnagruppide vahel jäigemad) – dereguleeritus “vaba turg”
  

Turu eeltingimused ja omadused

• Turukultuur:
  

• Osapooltele kehtivad interaktsiooni suunavad normid ja ootused (teenindaja välimus, keelekasutus)
  
• Erinevad turge ühendav või spetsiifilisi turge ja turusemente iseloomustav
  
• Vajalik sotsialiseerumine
  
• Nii formaliseeritud kui informaalsed reeglid (kujunevad tootja ja ostja omavahelise suhtluse najal, nt kunstiturg, turule sisenejad ei tea täpselt, kes müüb ausat kaupa)
  

• Turuobjekt ja selle väärtuse kujunemine
  

• Ajaloolis -kultuuriline kujunemine/kujundamine
  
• Turuobjekti hinna kujunemine, mis on määratletav hind ühe objekti puhul
  
• Sõltub turu tüübist
  

• Struktuur
  

• Kaks põhirolli, erinevad huvid ja strateegiad (ostja/tarbiha, müüja/tootja)
  

• Vajalik 3 tegutsejat: pakkumiste võrdlemise ja hindamise võimalus (turg ei võrdu kauplemisega)
  
• Konkurents – tehingute suhteline läbipaistvus
  

Vahetus- ja rolliturg

• Vahetusturud – turutegutseja identiteet ja roll muutlik , vahendaja maakler kaupleja, neoklassikalise turumudeli aluseks
  
• Rolliturg – identiteet ja rolled püsivad (kas müüja/tootja/ostja), kuna tarbijad on suur mass, keda on raske identifitseerida siis tooteid kergem modifitseerida konkurentide põhjal, tootmisturud
  

Staatus- ja standardturg

• Staatusturg – brändid, eksperdid , hinnad kujunevad pigem tegutsejate turuidentiteedi basil , staatushierarhia, unikaalne ühele tegevusvaldkonnale
  
• Standardturg – mingid standardid, mis hinna ja kvaliteedi kooslust defineerib, turule sisenemine lihtsam (saad teha äriplaani lähtudes sellest kuidas on sellise kvaliteediga puidu hind praegu), müüja/ostja isik ei ole oluline
  

Raha funktsionaalne käsitlus: raha kui…

• Vahetusvahend : võimaldab erinevaid vahetustehinguid, ületab barterkaubanduse võimalusi
  
• Väärtuste akumuleerija, väärtuse stabiilsus
  
• Arvestusühik, võimaldab väärtuse võrdlust ja hindamist
  
• Ajastatud makse standard (krediidisuhe)
  

Sotsiaalne konstrueeritus – rahalised nõuded on tavadel põhinevad, sotsiaalselt kokkuleppelised ja sõltuvad “isetäituvatest” ja kollektiivsetest ootustest
Raha kui institutsionaliseeritud usaldus

• Väljaandja (riik) kui väärtuse tagaja: raha kui võlasuhte väljendus
  
• Raha väärtus põhineb mitmetasandilisel usaldussuhtel (Tehingu osapooled+väljaandja+”vahendajad”)(finantssüsteem)
  

Raha sotsioloogilised määratlused

• Raha kui vahetusvahend: üldistatud legitiimne väärtusnõue
  

• Garanteerib ligipääsu hüvedele
  
• Hüvede kasutamine, omandamine on legitiimne
  
• Üldistatud nõudevahend, kasutatav kõikide kaupade- teenuste soetamiseks
  

• Raha kui institutsioon
  

• Institutsionaliseeritud õigus- ja krediidisuhe
  
• Institutsionaliseeritus eirknevatel tasanditel: seadustatud institutsioonid, finantssektor ja selle kliendid, riiklik ja globaalne tasand
  

Sotsiaalne raha

• Raha mõjutavad mitte ainult majanduslikud vaid ka kultuurilised ja sotsiaalsed struktuurid
  
• “Universaalraha” asemel on ka modernses ühiskonnas tegemist “erirahadega”(nt heategevuseks annetatu, eluaegsed säästud , lotovõit, igakuine töötasu, stipendium , sotsiaalabi), millega seostuvad erinevad tähendused ja sotsiaalselt aktsepteeritud kasutusmustrid
  

• Raha võib olla ka unikaalne (nt meenemündid, millel võub olla väärtus nii rahalises mõttes, kui kollektsionäärile)
  

Raha sotsiaalne tähendus

• Rahaloomise ja rahale ligipääsu võimaldamise protsess kui võimuallikas ja kihistumise looja (nt valuutakursid, pankade laenupoliitika – milliseid gruppe käsitletakse suurema/väiksema riskiastmega)
  
• Kultuuriliste erinevuste kinnistamine rahale omistatavate tähenduste kaudu (nt soorollid, pühaliku/igapäevase/räpase tähendus nt raha teenimise allikate põhjal, identiteedid ja kuuluvus nt rahvuslikul tasandil)
  
• Raha sümboliline väärtus tarbimisühiskonnas: seos staatuse kujunemisega, võimuga
  
• Mentaalne arvepidamine, raha “mentaalne” märgistamine, “eelarvestamine” erinevateks kasutusvõimalusteks, vastavate tähenduste sotsiaalne konstrueeritus
  

Igapäevaelu ja kodused rahakasutuspraktikad:

• Peegeldab majapidamisreegleid ja vastavaid norme: klassipõhisus, soorollid, nende muutumine
  
• Naise teenitud raha: ühishuvides kasutus, meeste, laste raha: individualiseeritud kasutamine
  
• Naiste teenitu “trivialiseerimine” (igapäevakulutused, mitte nt suuremahulisemad ostud , investeeringud )
  
• Raha sotsiaalne “märgistamine” allika järgi, mis suunab ka kasutamist (püha/must raha)
  
• Raha rituaalsed kasutusviisid (nt reeglid raha kinkimise kohta, sissetuleku küsimise tabu jms)
  

Institutsioonid ja organisatsioonid (nii era kui avalik):

• Rahapidamislikud kategooriad ja eelarveküsimused: erinevatesse kategooriatesse eelarvestatud raha käsitletakse erinevalt (mitte universaalselt kasutatavana) riskide segregeerimine
  
• Kulupõhine analüüs: kuidas määratleda ja mõõta kulusid ? Mida mõtestatakse kui kulu (nt keskkonnakaitses, hariduses, meditsiinis jms)
  
• Sümboolne “rahapesu” – aktsiisimaksud (“patumaksud”, sageli toetatakse kõrgema moraalse väärtusega tegevusi)
  
• Raha kui väljaandja sümbol