Teadusfilosoofia ja metodoloogia (1)

Teadusfilosoofia ja metodoloogia
Eksam : 4 küsimust, 2 pikemat (1-2 lk)
Objektiivne teadmine.. kuid ka teaduses on palju seisukohti ümber hinnatud. Esitused sõltuvad vaatenurkadest, eesmärkidest, uurimisülesandest jne.
Akadeemilise teaduse 3 dimensiooni : filosoofiline , psühholoogiline , sotsioloogiline
Teadlast raamitsevad traditsioonid ja institutsioonid .
Normatiivne vs deskriptiiven – filosoofia peaks olema loomu poolest normatiivne (alati ei vaja empiirilisi fakte)
Epistemoloogia – so teadmiste ja tunnetamise teooria, Episteme – kindel, kaheldamatu. Uurib, missugune on teadmine ( uskumus , teadmine, juhuse tõttu on uskumus tõene). Episteme järgi peab aga lati olema tõene, alusega. Uurib üldisi seoseid tõendite ja üldväidete vhael. Teadus võimaldab meil põhjendada uskumusi ja seletada ümbritsevat maailma. Seletamine seaduste ja tingimuste kaudu ( Hempel ).
Teadusfilosoofia kui metafüüsika – küsib, mis on päriselt olemas ja mis on näiv või päriselt olev kaasnähtus.
Ajalooline perspektiiv : eksperimenteeriv teadus tekib uusajal, 17. Sajandil, enne seda katseid ei tehtud. Pööret seostatakse Newtoni mehhaanikaga.
Teadust kui tegevust isel teaduslik meetod, mis seisneb protseduuride kogumis, mis annavad teadusele süstemaatilise iseloomu ja aitavad avastada uusi tõdesid.
Teaduse formaalsed määratlused; loogiline empirism : Teadusel on 2 olulist omadust: empiiriline alus ja loogiline struktuur. Üldistuse kontrollimine uutes vaatlustes. Wittenstein: millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Millal teha vaatlusi , kas homme on ka kõik a-d b-d. Üldiselt ei eelda enne midagi, alles vaatluste ja andmete kogumisega.
Formaalsed käsitlused; falsifikatsionism : siin on juba alguses olemas hüpotees . Ei püütagi kinnitada hüpoteesi, vaid vaadatakse, kaua see vastu peab – püütakse hüpoteesi kummutada. Popperi meelest on eesmärk avastada vigu ja kummutada teooriaid . Ainult empiirilied väited , mitte ennustused vms.
Artikkel
c
Objektiivne ja objektiivsus , 4 põhitähendust
1. filosoofiline või absoluutne objektiivsuse tähendus – näidata asju nii, nagu need on; võimalikult lähedal reaalsusele.
Kant, „ Critique of pure reason “, subjekt mõtestab oma kategooriate abil objekti, me näeme asju nende mõistete abil, mida oskame nimetada, seega subjekti vaatenurk on oluline. Loodusteadlased valivad taustateadmiste abil välja fenomenid, mille abil midagi tõestatakse, uuritakse jne.
Ontoloogiline – asjad nagu nad tõesti reaalsuses on; epistemoloogiline – asjad nii nagu me neid mõistame, representeerime – seega paradoksaalne. Siiski limiteeritud, objektiivne vaatepunkt peaks asuma mittekusagil, et mitte olla subjektiivne (T. Nagel ) Objektiivne ei saa olla ilma subjektita, ilma tema vaatenurkadeta. Vaatleja peaks distantseeruma oma vaatekohalt, et näha, mis objektiivsus on.
Karl Popper – seaduseid ei saa tõestada, vaid ainult falsifikeerida , kummutada.
Relativism ja ratsionaalsus
1962 T. Kuhn „the structure of Scientific revolution “ - teaduse ratsionaalsusest, dekoloniseerimine, sotsioloogia ja dekoloniseerimine – kulturaalne relativism. Teised teadlased süüdistasid Kuhni relatiivsuses ja irratsionaalsuses ehk tegelikult objektiivsuse hülgamises. Kokkuvõttes viis see kõik distsiplinaarsuseni (vt edasi)
2. distsiplinaarne tähendus – üksmeel konsensus teaduskogukonnas
Erinevate teadusalade vajadused on erinevad. Nt kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed meetodid. Vaba kõrvalekalletest, soovmõtlemistest. Tulemused oleksid võimalikult asjakohased ja kallutamatud. Võib tekitada erinevate teadusalade vahel pingeid.
Mitte universaalne õigsuse, valiidsuse kriteerium , vaid üksikud, eraldiseisvad, kuid siiski autoriteetsed kriteeriumid, mingis antud valdkonnas. Uurija võib ühest küljest olla väga kindel oma arusaamades, teisalt väga tagasihoidlik . 70ndatel pakkus Kuhni töö sotsiaalteadlastele õigsuse tähenduse või teisisõnu objektiivsuse. a
3. interaktiivne või dialektiline tähendus – objekti ja subjekti vahel on erinevus, seega objektile jääb teatud vabadus subjektiivsusele. Uurida, miks võõras kultuuris olevad inimesed teevad nii või teisiti. Dialekt – vastandite kaudu, subjekt, objekt. Teadvustan ennast vaatlejana või uurijana. Mida mina teen uurijana. Kuidas uuritavad suhtuvad uurijasse. Kontekst on oluline, et tõlgendada asju.
17. saj dokumendil on Peter Dear täheldanud järk-järgulist objektiivsuse kontseptsiooni kadumist, viidates mentaalsele objektile, subjektiivsusega seotud tunnustele.“ View from nowhere“ - objektiivsuse negatiivsed ilmingud. Dialektiline objektiivsus sisaldab endas aga positiivset suhtumist subjektiivsusesse. Peamine tunnus: subjektiivsus on asendamatu objektide, asjade moodustamisel, loomisel. Eelistatakse tegemist vaatlemise asemel!!! Subjektiivsust on tarvis objektiivsuse jaoks. Heidegger – objektid saavad meile tuttavaks esmalt meie tegevusruumis maailmas, mitte läbi teoreetiliste mõtiskluste.
Positivism eeldas valesti, et sotsiaalne teaduslik teadmine baseerub faktidel, mis on lihtsal seal olemas. Objektiivsuse epistemoloogilne küsimus: kuidas objektiivsus on loodud (Fabian). Postmodernismis epistemoloogiline küsimus on jälle hägustunud, ilmselt fookuse kaldumisega teadmiste tootmiselt teadmiste esitlemisele. Samas peaks enne taasesitelmist eksisteerima ka mingi olevik .
Kuigi esmapilgul absoluutne ja dialektiline objektiivsus paistavad teineteisele vastanduvat, võib leida nende vahel ka sümbioosi – abs obj on kui dial . Obj erijuht –teatud teadja subjekti konstrueerimine .
4. protsessline tähendus – impersonaalne uurimine , absoluutne ja distsiplinaarne objektiivsus saavutatakse niimoodi. Moto võib olla inimkätega puutumatu . Objektiivsus kui standardiseering – reeglistik vähendamaks subjektiivsust, pakkudes alternatiivi isiklikule hinnangule. STANDARDISEERIMINE
Objektiivsusest subjektiivsuseni
Kuhn jt – relatiivsus
Absoluutne objektiivsus püüab subjektiivsus välja tõrjuda, niisamuti protsessiline objektiivsus. !!!
Distsiplinaarne objektiivsus püüab allutada subjektiivsust grupi arvamustele. Subjektiivsus on aga dialektilise objektiivsuse aluskivi.
REALISM JA EMPIRISM TEOORIATEST. VAATLUS JA EKSPERIMENT
Teaduslik teooria: semantiline, süntaktiline ja praktiline käsitlus
Loogilise empirismi käsitlus: teoreetiline süsteem moodustab võrgustiku (Feigl, 1970ndad , Viini koolkonnast , Ameerikasse II MS eel põgenenud). Süntaktiline teooriakäsitlus/ mudel: üldised ja teoreetilised seaduses (ei ole vahetult vaatlustega seotud, vaid seal on postulaadid). Läbivalt jääb süntaks muutumatuks – eeldatakse, et on mingi ühtne struktuur ehk süntaks.
Semantiline teooriakäsitlus: teooriat vaadatakse kui mudeli kogumit. Mudel on ligilähedaselt sarnane tegelikkusega. Sarnasus teatud aspektides ja mingil määral. Mudel on teatud idealisatsioon.
Loogiline empirism – väidetel on alus, saab koguda vaatlusväiteid, -otsustusi, mille alusel moodustame loogiliste manipulatsioonidega uusi vaatlusi. Teadus algab neutraalsetest vaatlustest.
Raskused induktivistliku teaduse määratlemisega: (väikestest asjadest suurteni)
1) teadus ei piirdu induktiivse üldistamisega
2) toob ise kaasa induktsiooniprobleemi
3) teooria mõistete tähenduse probleemid (nt kust saavad A-d ja B-d oma tähenduse, kui kõik luiged (A) on valged (B)
Empirismis on 2 alust:
On kahte tüüpi väiteid : analüütilised (matemaatikas, tõeväärtus ei sõltu empiirilisest sisust, vaatlustest, tautoloogiad, üldiselt kirjeldatavad kui A=A, sünonüümia alusel: poissmehed on vallalised isikud nt); sünteetilised ( empiirilised , a priori tõesed; kontrollitavad, kogemuslikult saame teha kindlaks lause tähenduse)
Teine empirismi alus on kontrollitavus.
Vaatlus sõsltub varasematest kogemustest ja kultuuritaustast, mitte ei ole visuaalne kogemus.
Fakti kahetähenduslikkus:
Miski mis leiab tegelikult aset
Selle sõnastus , sisu, mõte meie mõtlemises
Nt võib olla 1 fakt teoorias – üks asi on tuletatud kahe erineva vaatluse alusel, või 2 asja on kokkuvõttes sama asi. Pole vahet, kas mõistame sõnastatud fakti või asja iseenesest vms
Induktsiooni probleem: loogiline raskus. Kui oleme vaadanud n luike, siis pole meil õigust väita midagi n+1 luige kohta. ( kalkun ). Peame tooma sisse mingi täiendava eelduse.
Induktiivselt tuleks põhjendada siis, kui teaduslikku fakti peab teistele tõestama , et näidata tõenäosust vms.
Popper ütleb see ei vii kuhugi , sest vaadelduid juhtumeid on lõplik arv.
Abtuktsioon – järeldamine parimale seletusele. Nt valime võimaliku parima järelduse.
Kummutamine , mitte induktsioon – luuakse hüpotees ja hakatakse proovima seda ümber lükata, kui see õnnestub, deduktsioon
Väiteid tuleb alati vaadata tervikuna mingis taustsüsteemis. Nt allapoole liikumine on liikumine ühes suunas – kui maakera vaadelda, siis võib see olla ka vastassuundades. Aga kui vaadata taustsüsteemis, siis vb ei ole probleem.
Empirismis keskendutakse siis kokkuvõtvalt sellele, et tuleb ennustada edukalt.
Realism: ennustused on edukad, sest teooriad on ligilähedaselt edukad.
Popper võiks olla üks realismi esindaja: kogu teadmine on oletuslik vms, mida paremaid oletusi pakume, seda lähemal reaalsusele oleme. Tõde on kusagil kindlas punktis olemas. Me peame eemdalama vigu. Vastuväited, et on teadusajaloos olnud käsitlusi, kus kogu süsteem kokku kukub.
Teooria ütleb, mida saab eksperimendis teha, mida saab mudelites luua.
II seminar
TEOORIA JA VAATLUS
Rudolf Caranp: Viini koolkond
Univeersaalne seadus e teaduslik teadmine – eksisteerib vaadeldav reeglipärasus (kõikides kohtades ja igal ajal). Generaliseerimine.
Teaduse eesmärk: ennustamine ja seletamine; empiirilised seadused, edasi teoreetilised seadused.
Saame kõigepealt üldised empiirilised seadused, mis võimaldavad prognoosida mingi sündmuse aset leidmise.
Seadus: universaalne ja statistiline, omadused, mis ilmnevad teatava regulaarsusega. Regulaarsuse kinnitused , korrelatsioonid.
Teaduses seletamine: seadus kui üldväide (kõik A-d on B-d) – eeldus, ja konkreetseted tingimused, järeldus – mingi sündmuse aset leidmine. Üldiselt üksikule – deduktiivne ehk üldise alla viimine .
Kuidas toimub ennustmine / ette nägemine; milleks: laiendada oma teaduse empiirilist ulatust. Teooria võimaldab meil jälle uusi fakte ennustada ja teooria kasvab, teada järjest rohkem.
Loogiline ja statistiline tõenäosus: stat – empiiriline, mõõdetav, tõenäosus;
Loogiline – toetume empiirilisele statistikale, et mingi asi kehtib 70% tõenäosusega. Loogiline on analüütiline ja statistiline on sünteetiline (empiiriline) – raske eristada
Mitte-vaadeldavad entiteedid – uurime, et saada vastust küsimusele MIKS; panna alus uuele seadusele, teadmisele; aitab ennustada, seletada asju, mida vb enne ei olnud võimalik. Teoreetilised seadused.
Mille kohta käivad teoreetilised seadused, mida tähendab fakt, kuidas seotakse teoreetilised empiirilistega?: empiirilised seadused lähtuvad faktidest ja teoreetilised empiirilistest seadustest . Seda on loogilisel empirismil vaja eeldada, et oma süsteemi koos hoida. Teooriad seotakse empiiriliste vaatlustega. Teooria osa – elektron , seda kinnitatakse vaatluse, katse põhjal. Vaatlusel põhinevad üldistused seotakse nt mingite mudelite või sarnaste objektidega empirismist vms.
Mudelite vajadus – et teoreetilised aktsioomid siduda teoreetiliste andmetega . Kõrge abstraktsuse astmega aktsioomid defineerivad mudeli.
Kui juhtub ainult teatud protsendil või teatud tingimustes, siis pole universaalne, vaid nt:
Statistiline seadus – valmid õunad on tavaliselt punased. Pooled sündivatest lastest on poisid.
Kui x-l on P omadused, on tal ka Q omadused. Soojenedes keha paisub
Bikonditsionaalne lause – vastupidi (Q ja P) on ka võimalik
Empiirilised ja teoreetilised seadused
Empiirilised seadused käivad omaduste kohta (mingi asi on must nt)
Teadus algab otseste vaatlustega üksikute faktide kohta.
Seaduspärasused saadakse ühtede vaatluste võrdlemisel teistega ; seaduspärasus – seadus
Universaalseid seadusi võetakse tihti iseenesest mõistetavana.
Meil on universaalne seadus, et objekt x-l on omadus P ja omadus Q. Kui meil on objekt A, millel on omadus P, on tal järelikult ka omadus Q. – selgitus ja eeldus
Enamikul juhtudel veel teadmata fakt on tegelikult tulevikusündmus, nt astronoom ennustab järgmist päikesevarjutust. Tihti on ka teadmata fakt samaaegne teada faktiga. Teadma ta fakt võib olla ka minevikus (ajalugu)
Tihti võib käsitletav seadus olla pigem statistiline kui universaalne. Ennustus on st ainult võimalus (nt ilmaennustus). Inimese käitumise ennustamine psühholoogias. Universaalse seaduse puhul saab kasutada elementaarset deduktiivset loogikat. Statistilise seaduse põhjal võimalikkust ehk nt mitu % on mingi sündmuse tõenäosus.
Induktsioon ja statistiline võimalikkus :
Kust me teame, mis seda õigustab, et seadus kehtib?
Induktsiooni ja deduktsiooni vastandumine : deduktsioon läheb üldiselt täpsema ja üksikasjalikuma suunas. Induktsioon läheb üksikasjalikumalt üldisema suunas. See on siiski ülemäära lihtsustatud üldistus. John Sturat Mill „A system of logic “ –indukstsiooni loogika
Deduktsioonis viib tuletamine eelduste põhjal tulemuseni. Kui eeldused on täidetud, on ka tulemus olemas. Induktsiooni puhul pole tõde kunagi kindel (eelduseid ei saa kindlalt teada). Järeldusel peaks aga olema teatud tõenäosus.
Maailma seadus: kui mingi asi kuskil millalgi on tõene, on ka teine asi tõene.
Lõpmata arv juhtumeid , seega lõplik arv vaatlusi ei saa kinnitada universaalset tõde.
Üldse ei saa rääkida verifitseerimisest st, vaid ainult tõe kinnitamisest (mitte tõe loomisest)
Falsifitseerimine on lihtsam
Seaduse kinnitamisel ja testimisel tuleks valida võimalikult palju ja erinevaid juhtumeid
2 eri võimalikkust: statistiline (deduktiivne) ja loogiline ( induktiivne ) – tugev tõestusmaterjal
Ei ole võimalik formuleerida uut süsteemi/teooriat, järgides mingit kindlat mehaanilist protseduuri, reegleid.
Vaatlus e ja hüpotees h
Statistilised väited (füüsikas, meditsiinis)- teaduslik empiiriline mõiste, mida ei saa otsustada loogika põhjal.
Loogiline võimalikkus ei eelda empiirilist uurimist. loogiline seos tõestusliku väite ja hüpoteesi vahel.
Statistiline ja loogiline võimalikkus võivad olla koos ühes ahelas.
Empiirilised ja teoreetilised seadused:
Empiirilised seadused saavad kinnitust otse empiiriliste vaatluste kaudu; (filosoofidel ja teadlastel erinev arusaam vaadeldavast ja mitte vaadeldavast; filossofidel kitsam tähendus). Empiiriliste seaduste vaatlused on lihtsasti mõõdetavad, otseselt vaadeldavad. Tulemuste generaliseerimine.
Teoreetilised seadused: abstraktsed, (hüpoteetilised?) – seadused otseselt mitte mõõdetavate hulkade, nagu molekulid, elektronid, prootonid jms kohta. Ei ole lihtsal viisil mõõdetavad.
Raua kuumutamisel toimub pikenemine – empiiriline seadus; teoreetiline seadus vastukaaluks – molekulide käitumine rauatükis.
Teoreetiline seadus aitab seletada juba formuleritud empiirilist seadust ja sealt omakorda formuleerida uusi empiirilisi seadusi.
Empiirilisi seadusi katsetatakse ja kogutakse ja selle kaudu võimaldatakse mitte otseseid kinnitusi teoreetilise seaduse kohta.
VASTAVUSE REEGLID: Et teoreetilisest seadusest tuletada empiirilised teooriaid, on vaja seaduste kogumit, mis sisaldaksid teoreetilisi tingimusi vaadeldavate tingimustega koos (elektomagnetiline ossilatsioon kindlal sagedusel annab tulemuseks nähtava rohekas-sinise valguse; või temperatuur ja molekulide kineetiline energia)
Rules of correspondence, et kirjeldada mittevaadeldavaid nähtusi vaadeldavate abil (valguskiirte kirjel geom joonte abil)– meil peavad olema reeglid, et luua sidemeid - see on siiski kõigest terminoloogia
Geom on joon lõpmatu ja absol sirge
Interpretatsioon teooria selgitamiseks ei ole kunagi lõplik, alati saab lisada uusi viise mingi teoreetilise asja interpreteerimiseks . Matemaatilises süsteemis on see vastupidi. Kui rohkem vastavuses olevaid reegleid lisada ei saa, muutub teoreetiline tingimus osaks vaatlusest vms.
Popper, seminar III
OPTIMIST JA PESSIMIST
Optimistlik vaatekoht, miks vale:
Teaduslikud teooriad on kõigest vahendid. Teadmiste kinnitamine ja meie võime saada tõsikindlaid teadmisi. Tõele võib jõuda lähemale, kuid tõelist tõde ei ole võimalik püüda. Vale meetod – kinnitamine.
Empiristid – ehk optimistid – piisab koguda positiivseid vaatlusandmeid .
Skeptiline vaatekoht e pessimistlik, miks vale:
Ei ole tõelist, puhast teadmist. Kinnitamine ei ole võimalik. Popperi arvates ei ole kinnitamine sama, mis teadmiste küsimus. Viga: tõestuse puudumine ei tähenda veel, et teadmisi poleks.
Pragmatism:
Pole vahet, kas õige või vale, aga peaasi , et teadmised oleksid rakendatavad. Teadmised on edukad instrumendid tehnoloogia ja erinevate ennustuste jaoks, kuid selleks nad ka jäävad. Instrumentide kohta ei saa rakendada kinnitavuse küsimust. Pragamatismi vaade on loomu poolest üsna pessimistlik loomu poolest – tõde asendatakse instrumentidega, instrumentaalse eduga, eitab teoreetilst tõde, asendades selle kasulikkusega kui aseainega. Nõustumine optimistidega – teadus on edukas, nõustumine pessimistidega, et pole olemas instrumentidest kõrgemal olevaid tõsikindlaid teadmisi. Optimistid ja pessimistid vaidlesid just puhaste teadmiste võimalikkuse üle, kumbki pool ei kaheldnud instrumentide edukuses. Popper ei nõusu pragmatistidega, et teooriad on vaid instrumendid, sest nende eesmärk on jõuda tõeni, mitte olla lihtsalt kasulikud. Popper usub, et tegelik positsioon optimismi ja pessimismi vahel peaks asuma lähemal optimismile kui pessimismile.
Idee: teadmised pole kinnitatavad, mõned on neist lihtsalt tõele lähemal kui teised. Tõsikindel teadmine on olemas, kui seda ei ole võimalik kinnitada. Kriitika eesmärk on see ümber lükata. Paralleelselt võistlevate teooriate võrdlemine – testitavus ja falsifitseerimisvõimaluste alusel. Teadmised võivad kasvada ja toimub progress, mõni teooria on tõele lähemal kui teine. Tõele lähenemine , ei ole mõtet otsida õigustust väitele, püüame kummutada väiteid, suhtuda kriitiliselt väidetesse. Suured muutused toimuvadki läbi otsustavate eksperimentide – Moorei katse, millega lükati ümber eetri kui keskkonna olemasolu. Gravitatsiooni lainete maal detekteerimise katse – suurte objektide vastasmõjust tekkiv gravitatsioonilaine.
Induktsioon pragmatismis – induktiivne argument võib olla edukas, sama edukas kui detuktiivne argument. Popper ütleb, et see ei ole siiski õigustatud edukuse appi võtmine loogilises argumendis , deduktsiooni põhiline eelis on – peaksime alati vaatama vastunäiteid.
Kas vastukäivad tõendid lükkavad alati tõendid ümber? Falsifikatsioon siiski alati 100% ei tööta.
Mis on Popperi tugevad küljed? Idee, et me liigume tugevama tõe suunas, välistades vigu. Popperi on keelatud, et ühekordne olukord ei kehti (muidu kogu aeg kehtib), ehk erandeid ei saa olla mingis teoreetilises vaatekohas. Mida üldisem, suurema ulatusega teooria, seda parem. Pluss –ei pea minema algallikani minema.
Kaudne kinnitamine – kui ei ole ümber lükatud, siis kaudselt on kinnitatud.
TEADMISED AUTORITEEDITA
Naiivempirism – vaatlus on meie maaimamõistmise ürgseim allikas. Iga teadmise tõestamine millagagi. Peab viitama teadmiste allikale. Empirist usub, et hoolimata sellest, et paljud teadmised on pärit raamatutest või kaasinimeste väidetest, on ikkagi võimalik minna tagasi nende esmase allikani, milleks on vaatlus. Küsimuste ahelas jõuame vahetu tunnistajani – vaatluseni.
Allikani ei jõuta kunagi – pidev viitamine, iga järgneb küsimus tekitab veelgi enam lahtisi otsi, kahtlusi. Allika otsimise asemel tuleks kontrollida, kuivõrd see on vastavuses tõega. Allikad on olulised ajalooteaduses – info uuritava perioodi erinevastest ürikutest. Allikakriitika! Ajaloolastele on tähtsad sündmused, mis ei pruugi vaadeldavad olla. Esmase vaatleja leidmine ei ole kerge, vaatlus ei ole alati puhas vaatlus, kõik ei näe asju objektiivselt, ühtemoodi, loeb ka vaatleja kogemus.
Popper paneb ette teadmiste autoriteeti käsitleva küsimuse asemel: kuidas me võiksime kõrvaldada vea? Fakte saab kontrollida neid kõrvutades ja kritiseerides. Tegelikkuses kontrollitakse fakte esitatud eksperimentide kordamise, neid olemasoleva teooriaga kõrvutades. Käsitleda kriitiliselt varasemaid mudeleid, lahendusi. Ei ole olemas ühtegi tesistest autoriteesemat allikat (popper), tegelt nii siiski ei ole – usaldusväärsemad on uurimisasutuste kui amatööride andmed.
Traditsioon – teadmiste tähtsaim allikas, enamiku teadmistest oleme omandanud eeskuju kaudu. Traditsioon õpetab ka asjadesse kriitiliselt suhtuma , kriitikat taluma . Teadmised ei saa lähtuda tühjalt kohalt, vaid varasemate teadmiste teisenemisest. Peaksime otsima vigu, kriitiline suhtumine, tõestu lugu pidamine. Vigu leida on meie võimuses, meil pole täit kindlust vaatlusel, me ei saa öelda autoriteetselt, et miski on läbini õige, aga me saame alati leida vigu, ümberlükkamisi.
Skeptik (popper) - pole absoluutset tõe leidmise kriteeriumi, läbinisti ei saa usaldada ei vaatlust, intuitsiooni , põhjendust ega kujutlust . Iga probleemi lahendus tekitab aina sügavamaid uusi probleeme – kasvab meie teadmatus. Inimeste teadmised on inimlikud, pole autoriteetset ainuteadmist. Vastuolu võib kaduda, kui teeme muudatuse kusagil oma süsteemis (?)
Kriitiline ratsionalism – vea kõrvaldamiseks on ainus võimalus olemasolevaid teooriaid, oletusi kritiseerida. See suund lähtub Kandti eetikast, viimane sõna jääb meile endile. Tulen ise kriitiliselt otsustada, kas alluda autoriteedile. Kesksel kohal argumentatsioon. Kriitika+tõendite vaagimine kriitika valguses.
Popperi teoorias teadmiste kasv (tuleb vahet teha empirismiga) – jätame kogu aeg vigaseid teooriaid kõrvale ja valime paremaid nende asemele. Avastades vigu, liigume tõe poole. Tõde jääb kättesaamatuks, tõde on üle inimliku võime. Ükski meetod pole lõpuni usaldusväärne. Inimene ei suuda luua selliseid kriteeriume, millega tuvastada, kas tema teoreeriline hüpotees vastab tõele, olukorrale tegelikkuses (aga me ei tea seda kunagi, pole sõltumatut ligipääsu, saame ainult kaudselt määrata).
SEMINAR IV
Imre Laktos
KÜSIMUS: miks l arvates ei ole falsifitseeritavus lahendusesk teaduse ja pseudoteaduse probleemile.
Miks teadust tuleb pseudoteadusest eristada:
Pseudoteadused üritavad end falsifitseerimisest eemale hoida. Tõelähedane teadmine. Pseudoteadus pretendeerib teaduse omadustele ilma seda omamata.
Teooria tõestatus:
Ei ole võimalik, kuna teadusteooria põhineb faktide tõestamisel, aga fakte tõestavad inimesed.
Alamääratus – teooria ja faktide vaheline kooskõla, kuid ometi on meil omavahel võistlevad teooriad. Meil ei ole alati piisvalt empiirilisi fakte.
Miks füüsika etalon :
Tänapäeva meie teadus on teoreetilisi mudelid konstrueeriv – sellele vastab hästi füüsika.
Nii mõnigi teadlane ütleb, et teadmine on siis, kui piisavalt palju inimesi seda usub, ometi on rahvahulgad olnud kinni absurdsete veendumuste küljes. Teadusliku käitumise tunnuseks on teatud skeptitsism isegi kõige südamelähedasemate teooriate suhtes. Seega saab väide olla pseudoteaduslik ka siis, kui ta on kõrgel määral usaldustäratav. Teooria teaduslik väärtus sõltub asjaolust, millist objektiivset toetust teoorias leiduvad oletused leiavad faktidelt. teooriad peavad toetuma faktidele – teadusliku mõtlemise alus. Tänapäeval – faktide alusel ei saa tuletada paikapidavat teooriat.
Teaduse sünniaeg – 17. Saj.
Pole olemas teaduslikku teoloogiat ja järelikult ka teoloogilist teadmist!
Teadus vajas tingimata tõestust. Faktide abil kontrollimata teooriad peeti pseudoteaduseks teadusmaailmas. Alles newtoni teooria langemine tõi teadlased arusaamale, et nende aususe standardid olid olnud utoopilised.
Kui kõik teooriad on võrdeslt tõestamatud, mis eristab teadust pseudoteadusest? Induktiivsed loogikud – võeti aluseks määratleda erinevate teooriate tõenäosust vastavalt kogu olemasolevale tõendusmaterjalile. Probabilism. 1934 väitis popper, et kõikide, nii teaduslike kui pseudoteaduslike teooriate tõenäosus on 0. Popper –teooria on teaduslik ,kui ollakse ette valmistunud täpselt määratlema otsustavat eksperimenti, mis võib teooria falsifitseerida (hoopis meetod). Kuhni järgi polegi selget eraldusjoont teaduse ja pseudoteaduse vahel.
Progresseeruva uurimisprogrammi puhul viib teooria seni tundmatute, uudsete faktide avastamiseni; degenereeruva programmi puhul aga fabritseeritakse teooriaid ainult selleks, et neid teadaolevate faktidega sobitada. – nt marksism ,kus teooriad meisterdati valmis alles pärast sündmusi. Et ei varjataks tõsiasju, siis pole sugugi ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning tunnistada selle degenereerumist, püüdes muuta seda progresseeruvaks.
Popperile vastukaaluks – kriitika ei pea veel tähendama kiiret maha materdamist, programmid võivad saada tuule tiibadesse alles aastate pärast.
Vihalemm
Lakatos jagab pigem popperi seisukohta, et teadus on ikkagi vigadele allutatud sõdikas lähenemine tõesele pildile maailmast. Ei meeldi aga Kuhni eitav suhtumine tavapärasesse arusaama. , mille järgi teaduse areng on vaadeldav liikumisena objektiivse tõe poole.
Lakatos üksnes hindab rohkem teaduse ajalugu ja väljakujunenud teooriaid, kui et pakub mingisuguseid vahendeid heade teooriate välja töötamiseks.
Normaalne (Kuhn) ja filosoofiline (Popper) komponent teaduses.
Feyerabend – indiviidid täielik vabadus, teaduses ei ole mingeid metodoloogilisi piiranguid.

• Laktosi teooria on aidanud kaasa empiristliku (induktivistliku) ja naiivse falsifikatsionistliku metodoloogia paikapidamatuse tõestamisele.
  
• Jätab põhjendamata, miks kasutab füüsikat teaduse etalonina või miks on teaduslik teadmine kõigist tunnetuse vormidest parim. Lakatos käsitles iseenesestmõistetavalt, et füüsika esindab ratsionaalsuse ja hea teaduse paradigmat. Ta võttis juba eelduseks , et ükski valdkond , millel pole füüsikaga ühiseid tunnuseid ei ole teadus ja asub ratsionaalsuse vaatekohalt sellest madalamal tasemel.
  

Lakatosi uurimisprogrammide teooria hindab ainult väljakujunenud teooriad ega pretendeerigi nõu andma, kuidas teadust tegelikult tegema peaks. Seetõttu on tegemist pigem teadusajaloo käsitlusega. Mitte miski ei garanteeri, et degenereeruv uurimisprogramm ei võiks ühel hetkel taas hakata progresseeruma. Tema metodoloogia on pigem teadusajaloolase kui teadlase juhend. L metodoloogia ei luba uurimisprogramme lõpuni omavahel võrrelda ja kunagi pole võimalik öelda, et mingi programm on lõplikult võitnud või degenereerunud.
4. loeng
Popper, Lakatos ja Kuhniga on suured teadusteooriad läbi. Tõendid ei määra alati teaduse kehtivust, vaid seda võib teha nt kontekst.
Teadus ei ole ratsionaalne ?
Me kirjeldame ratsionaalsust valede vahendite abil.
Alternatiiv : naturaliseeritud teadusfilosoofia. Püütakse võimalikult täpselt kirjeldada seda, mis teaduses aset leiab.
Ratsionaalus ei ole a priori ratsionaalsus, vaid hüpoteetiline, neid võib ka kummutada.
Teadusrevolutsioonide struktuur (KUHN) – ei ole muud autoriteeti, kui teaduskogukondade arvamus.
Küps teadus – rutiinne töö, pildi kokku panemine , mille juures põhiprintsiipe ei vaidlustata, see tegevus on omamoodi elu vorm, kultuuriline tervik, mille tegevuse aluseks paradigma .
Paradigma kui näidis , teaduse kui tegevuse mudel, mis hõlmab seadusi, teooriat, rakendusi ja aparatuuri. See on TRADITSIOON (Ptolemaiose astronoomia , Newtoni dünaamika) 2) kui väärtuste, hoiakute ja maailmapildi kompleks.
Paradigmad ühendavad mingit ( teadlaste ) kogukonda!!1 alati kellegi paradigma
Teaduse arenguskeem: eelteadus – normaalteadus – kriis – paradigma raames ei ole võimalik anomaaliaid seletada. revolutsioon – paradigma vahetus
Teadusrevolutsioonist me ei saa tagasi minna.
„meil on paradigma“, järelikult teeme teadust? Seda Kuhn ise siiski silmas ei pidanud, see on siiski ainult loodusteadustele rakenduv teoreetiline mudel – normaalteadus.
Paradigmad on ühis mõõduta
Vaatame minevikuteooriaid tänase mõõdupuuga. Iga ideed tuleb aga Kuhni arvates vaadata tema ajalises /kultuurilises kontekstis.
KUHN 1-5 ptk
Normaalteaduse mõiste – 3 fookust
Normaalteadus – uurimine, mis baseerub kindlalt ühel või enamal mineviku teadussaavutusel, vundament edasiseks tööks. Viimistlusoperatsioonid paradigmal.
Kooskõla praktika ja teooria vahel.
Spetsiifilised uurimisvaldkonnad paradigma sees, mis moodustavad normaalteaduse.
1)Kuhni uuenduslikkus:
Kunagi kehtinud teooriad ei ole halvad sp et nad on kõrvale heidetud, peaksid konteksti arvestama. Arvestada, mis tehinilised lahendused olid siis.
2) eelteadus :
tagasivaates ajalukku paika pandud – ühise paradigmata, iga katsetaja kasutas oma eksperimente ja lõi oma teooria, ühiseid teooriaid ei olnud. Sotsiaalteadustes metodoloogiline arutelu, mida on mõtet uurida. Siiski vahel rakendatakse ka.
4) Paradigma – koondab hoiakud, tõekspidamised , teaduspraktikad; Newtoni ja kvantmehaanika paradigma: teooria ei ole see, kus esineb mingi teooriate kogum, mida ei ole üldtunnustatud. Lisaks hoiakutele ja väärtustele on olemas ka teooria komponendid, sõnavara, teoreetilised kontseptsioonid, mis on mis. Lubadus , mis normaalteaduslikus praktikas täidetakse. Paradigma raames töötamine tähendab, et mitte ei järgi ainult suurt silmapaistvat teooriat, vaid me järgime neid; konsensuslik praktika. Teoreetilist raamistikku me ei kõiguta. Paradigmad on sotsiaalteadustes kogu aeg nähtaval, me peame neid põhjendama, loodusteadustes on see nähtamatu , kuid olemas; kasutatakse fakte, mingit paradigmat (mingis rühmas).
Interdistsiplinaare – ühiselt uuritakse sama asja vms ja transdistsiplinaarne lähenemine – kõik uurivad uuest vaatenurgast lähtudes.
5) paradigma mõiste eelis:
Paradigma reeglid: meetodi reeglid, kuidas peab midagi tegema (eelteaduses ja normaalteaduses püütakse leida neid reegleid). Vaikiv sõnatu teadmine – teaduses on palju sellist oskusteadmist, mida ei saa sõnaliselt kirjeldada.
Ei saa defieerida ei mängu ega paradigmat, saame kasut mingeid sarnasusi : Nt arusaamine tavalistest terminitest, kuigi võime kokku puutuda ka sellise uudse asjaga, millele anname selle termini nime, kuna näeme, et selllel on lähedane perekondlik sarnasus teada terminiga.
Paradigma raames me ei pea süvitsi metoodikaga tegelema, vaid me saame uurida uusi asju, mida selle teooria peale ehitada.
AJALUGU , teadusloolased
Teaduse arengust saab protsess, mille käigus lisatakse elemendid (fakttid, teooriad, meetodite kogumid) kas ühekaupa või kombineeritult üha kasvavasse reservi, mis moodustab teaduse tehnika- ja tarkusevaru. Akumulatsiooniprotsess.
Raskusi teaduse ja ajaloolise teaduse (müütide) vahet tegemisel – kas teine ka on teadus: niisamuti teaduslikud tol ajal, kuna loodud sedasama sorti meetodite ja põhjenduste abil.
Alus kahelda kumulatiivses protsessis! Histograafiline revolutsioon teaduse uurimisel .
On hakatud esile tõstma teaduse ajaloolist usaldatavust tema enda ajastul.
Anomaaliad, mis õõnesavad olemasolevat teadusliku tegevuse traditsiooni – erakorralised uurimistööd , mis viivad kogukonna lõpuks uute tõekspidamiste süsteemile = TEADUSREVOLUTSIOON
NORMAALTEADUSE JUURDE
Normaalteadus – uurimine, mis baseerub kindlalt ühel või enamal mineviku teadussaavutusel, vundament edasiseks tööks.
Paradigma – saavutuste puhul, millel on olnud kaks iseloomulikku tunnust (võistlevate koolkondade juurest püsiva pooldajate rühma ära meelitamine ja samal ajal lahtiste otsada piisav jätmine) – seotud tihedalt „normaalteadusega“.
Ühine paradigma – järgitakse teaduspraktikas ühesuguseid reegleid ja standardeid. Eeltingimused (konsensus) normaalteaduseks = mingi kindla uurimistraditsiooni tekkeks ja jätkumiseks.
Tehnoloogia on sageli mänginud tähtsat osa uute teadusharude tekkimisel (oskustööd moodustavad hõlpsasti kättesaadava allika, millest ammutatud fakte polnuks võimalik juhuslikult avastada.
Faktide kogumine ja teooria täpsustamine muutuvad ülimalt sihipärasteks tegevusteks, millele vastavalt kasvab uurimistööde tõhusus ja kasutegur. – F. Bacon: tõde tuleb hõlpsamini ilmsiks veast kui segadusest.
Kui üksikteadlane võib paradigmat eeldatuks pidada, siis ei tarvitse ta enam oma tähtsamates töödes püüda oma eriala uuesti üles ehitada, vaid jätta selle õpikute kirjutajate hooleks – uurib liiga vähe uuritud arengusuundasid – kirjutab mitte kõigile teada suuri õpikuid vaid teadusartikleid. Raamutel põhinevatel aladel on spetsialiseerimise piirjooned ikka veel nii lõdvalt tõmmatud, et ka võhikul on lootust progressi jälgida.
NORMAALTEADUSE OLEMUS
Viimistlusoperatsioonid paradigmal.
Normaalteaduse eemärk ei ole uute ilmingute otsimine – vaid normaalteadus on suunatud juba paradigma pakutud nähtuste ja teooriate ühendamise loogiliselt järjekindlaks süsteemiks. Paradigma sunnib teadlasi süvenema ahtasse uurimisvaldkonda, normaalteaduse siseselttoimub mehhanism , mis tagab uurimist piiravate kitsenduste lõdvenemise, niipea kui paradigma, millest need tulenevad, lakkab tõhusalt funktsioneerimast.
Faktoloogiline normaalteaduslik uurimistöö on koondunud 3 fookuse ümber ( eksperimendid ja vaatlused):

Faktid asjade olemuse avamisel: astronoomias tähe asend ja suurus, füüsikas aine erikaal ja kokkusurutavus , keemias-ühendite koostis ja kaalusuhtes..

Püüe tõestada kooskõla loodusega. Tõigad, mis sageli omaette suuremat huvi ei paku, kuid võivad olla otseselt võrreldavad paradigma teooriast tulenevate ennustustega. Teooriad ja nende rakendamisel ligikaudsed lahendused. Teooria viimine kooskõlla loodusega mingite keeruliste masinate abiga. Sõltub paradigmast rohkem kui eelmine punkt.

Pradigma teooria artikuleerimine mõningate sellesse jäänud ebaselguste kõrvaldamine ja lahenduste võimaldamine probleemidele, millele on varem üksnes tähelepanu juhtid. Nt gravitatsioonikonstandi, Acogadro arvu, Joule i koefitsendi jm määramine. = paradigmade abil on suudetud seadusi sageli aastaid ette aimata, enne kui võidi kavandada nende eksperimentaalseks määramiseks vajalik aparatuur . Eksperimendid, et valida paradigma alternatiivsed rakendusviisid uuele huvipakkuvale alale .
Teooria tekkimisel jäävad teatud seletamatud aspektid, piiratused, mis aga andsid alust teistele teadlastele mingite uute huvitavate katsete, tõestuste ja teooriate genereerimiseks.
KOLM PROBLEEMIDE KLASSI: oluliste faktide kindlaks tegemine, faktide kooskõlastamine teooriaga ja teooria artikuleerimine – ammendavad Kuhni arvates nii empiirilise kui ka teoreetilise normaalteadusliku kirjanduse.
NORMAALTEADUSE KUI MÕISTATUSE LAHENDAMINE
Hämmastav joon normaalteaduses – vähene uudsete asjade päevavalgele toomine.
Normaaluurimise probleemi lõpuleviimine tähendab etteaimatava saavutamist uuel teel, see aga nõuab igasuguste keeruliste instrumentaalsete, konseptuaalsete ja matem mõistatuste lahendmist.
Mõistatus ja mõistatselahendaja – paradigma kehtivust peetakse iseenesest mõistetavaks, võib oletada lahendi olemasolu; need on ainsad probleemid, mida tunnistatakse – teised probleemid, metafüüsilised praagitakse välja – ei vääri aega .. st edeneb normaalteadus kiiresti.
Et klassifitseerida probleemi mõistatusena, peab seda isel midagi enamat kui vaid tagatud lahendus – peavad olema ka reeglid, mis piiravad vastuvõetavate lahenduste loomust ning ühtlasi samme , mis nendeni viivad. KITSENDUSED üksnes mängureegite muutmine võib pakkuda alternatiivse võimaluse.
Lõpuks on veel kõrgemal tasemel teine siduvate kohustuste rida, ilma milleta ei ole keegi teadlane – teadlane peab nt püüdma mõista maailma ja suurendama selle korrastatuse tunnetamise täpsust ning ulatust. – korrastatute puhul peab vaatlustehnikat viimistlema, teooriaid täiustama.
Kuhn arvab , et reeglid tulenevad paradigmadest, aga paradigmad võivad juhtida uurimist isegi juhul ,kui reeglid puuduvad.
PARADIGMADE PRIORITEET
Reeglite, paradigmade ja normaalteaduse vaheline seos:
Teadlased võivad olla üksmeelel mingi paradigma indentifitseeimises, nõustumata selle täieliku interpretatsiooni või ratsionaalse formuleeringuga või isegi püüdmata seda anda.
Mingi paradigma olemasolu ei tarvitse isegi vihjata et eksisteerib mis tahes täielik reeglite süsteem.
Nt arusaamine tavalistest terminitest, kuigi võime kokku puutuda ka sellise uudse asjaga, millele anname selle termini nime, kuna näeme, et selllel on lähedane perekondlik sarnasus teada terminiga.
Uus teooria tehakse kindlaks rakenduse abil.
KUHN 6-10
Anomaalia ja teaduslike avastuste esiletulek
Normaalteadus – langeb kokku levinuima kujutlusega teaduslikust tööst, kuid siiski puudub üks teadusliku ettevõtmise standardtulemus – ei taotle uudseid fakte ega teooriaid esile tuua, edukus ei seisne selles.
Avastus algab anomaalia teadvustamisega.
Kas priestly või lavoiser avastas hapnikku? Avastuse olemus? Ilmselt vajame uut sõnavara ja uusi mõisteid, et analüüsida sündmusi nagu hapniku avastamine. Avastamine ei tähenda pelgalt nägemisakti. Kompleksne sündmus – äratundmine, et miski on olemas ja ka mis see on.
Nähtuse täheldamine, mõisteks kujundamine, lülitamine teooriaase – avastuse lahutamatud osad – avastus on seega protsess.
Lavoiser põlemise hapniku-teooria –keemiarevolutsioon 18 saj lõpuveerandil.
Röntgenkiirguse avastamise aeg? Vähemalt aastakümne jooksul ei olnud see segatud ühessegi silmnähtavasse murrangusse teadusteoorias. Mis mõttes saab siis selle avastuse assimilatsiooni kohta öelda, et see on tinginud paradigma muutumise? Ei olnud vastuolus otseselt seni teada teadusega , oli ennegi avastatud erinevaid kiirgusi ( ultraviolett , infrapuna).. teisalt muutsid need uued kiired juba olemasolevaid uurimisalasid.
Paradigma, seadused, teooriad kitsendavad nähtuste valdkonda, mis igal ajastul on teadusuuringutes kättesaadav – paradigmaga koos ka menetlusviiside ja ootuste muutumine.
Teooria ja avastus – kas alati käsikäed ja loogilises seoses? Ei kui jah, siis teooriast uus paradigma.
Eksperimentide rohkus uue teooriani jõudmisel - Leideni purk
Eelnev teadlikkus anomaaliast, vaatlusliku ja kontseptuaalse äratundmise järk-järgulinesamaaegne esiletulek, sellele järgneb parafigmateooriate ja protseduuride muutumine
Psühholoogiline katse mängukaartidega – alguses kogetakse ainult ootuspärast ja seda ka olukordades , kus hiljem täheldatakse anomaaliat.
Esimene vastu võetud paradigma seletab üsna edukalt enamikku vaatlusi ja katseid. St nõuab edasine areng keerukamaid katseid, seadmete kontstrueerimist, sõnavara ja mõistete viimistlemist .
Mida täpsem on paradigma ja mida rohkem see hõlmab, seda lihtsam on anomaaliat avastada (anomaalia ilmneb üksnes paradigmaga antud taustal).
Teaduse kriis ja teaduslike teooriate esiletulek
SEMINARIS : anomaaliate paljusus – paradigma on ehk oma aja ära elanud, muutused. Kui hetkel lahendusi pole, siis võrame mingid alternatiivsed lahendused..
Tugev professionaalse ebakindluse periood.
Ptolemaiose süsteemi kohkmakamaks muutumine teaduse arenedes: astronoomia keerukus küll kasvas, kuid kaugelt kiiremini kui tema täpsus ja ühes kohas korrigeeritud ebakõla ilmneb tõenäoliselt kuskil mujal. Astronoomia paradigma ei andnud 16. Saj enam tema enda trad probleemidele rakendamisel tulemusi. Kopernik heitis kõrvale ptolemaiose paradigma.
Versioonide vohamine (nt flogistoniteeoria variandid) on tavaline kriisi sümptom.
Põletamisel keha kaotab kaalu – alguses ei olnud sellel olulist tähtsust, kuid hiljem hakati kaalusid järjest enam kasutama kui standardseid töövahendeid. –sealt ka ainehulga kasv. Nende järelduste tulemuseks ei olnud flogistoniteooria hülgamine, sest seda teooriat võidi mitut moodi kohandada. – nt negatiivne kaal flogistonil, tuleosake kuumutavasse kehasse
Enne konflikti on lihtsalt lahkhelid mitmesuguste teooriateisenduste vahel (relatiivsusteooria), eksperimenditehnika puudumine, mistõttu lahkheli ei muutu veel akuutseks.
Uus teooria kui vastus kriisile.
Kui uus teooria võib olla olemas juba enne selle välja kuulutamist, siis nt deduktiivne lähenemine v’i kasutada olevad vaatlused, tehnika ei anna alust selle välja kuulutamiseks. Enne peab tekkima kriis, et anda võimalus võistlevatele teooriatele.
NIIKAUA KUI PARADIGMA VAHENDID OSUTUVAD SUUTELISEKS LAHENDAMA TEMA DEFINEERITUD PROBLEEME, ARENEB TEADUS KÕIGE KIIREMINI JA TUNGIB KÕIGE SÜGAVAMALE, NEID VAHENDEID TÄIE KINDLUSEGA RAKENDADES.
Reaktsioon kriisile

Kriisi ületamine, kuidas see käib, millised on eksiarvamused, kuidas tegelikult kriisi lahenemine käib
Eksiarvamused: kohe ei ütle lahti paradigmast anomaalia tekkimisel, püütakse kaitsta paradigma, lahendada anomaalia selle raames, vahenditega. Enne ei vahetus paradigma, kui on olemas teine paradigma.
Kui mingisel põhjusel hakkab näima millegi muuna kui anomaaliana, siis on see kriis. Sest kokkusobivuses loodusega on alati kuskil raskusi.
Anomaalia olulisuse kasvades hakkab sellele pühenduma rohkem teadlasi – arvukalt osalahendusi
Kui on paradigma vahetus, siis kõigepealt kiriis – kohendamine, liiga täpne, tulevikus; vahetus – võistlevad koolkonnad, teooriad, eelmise paradigma aluste kahtluse alla seadmine .
Teadus ei ole kumulatiive
Teadlased ei ütle kriisi sattused lahti paradigmast, mis on nad kriisini viinud. St nad ei pea anomaaliaid vastunäideteks. Paradigma kuulutatakse kehtetuks üksnes juhul, kui on olemas teda välja vahetav kandidaat. Keskne moment, otsustamishetk tähendab alati samaaegset otsust akstsepteerida teine paradigma ja selle otsusega kaasneb mõlema paradigma võrdlemine loodusega ning teineteisega.
Paradigma hülgamine = teaduse enese hülgamisega, sellest loobumisega.
Ükski paradigma ei lahenda kunagi kõiki probleeme, kui nad seda teevad (geom optika, siis muutuvad nad tehnika tööriistadeks, lakkavad andmast uurimisülesandeid.
Autoriteet, õpikud – paradigma tundmaõppimiseks, mitte tõestused selle kehtivuse kohta
Kui anomaalia kutsub esile kriisi, peab ta olema midagi enamat kui lihtsalt anomaalia. Kokkusobivuses loodusega on alati kuskil raskusi
Kriis – kui rakendused , mida anomaalia pärsib on erilise praktilise tähtsusega,
.. või normaalteaduse areng võib muuta kriisiallikaks anomaalia
Anomaalia olulisuse kasvades hakkab sellele pühenduma rohkem teadlasi – arvukalt osalahendusi
Erinevad kohandused kehtivas paradigmas
3 lahendust kriisile: normaalteaduse parafigma jääb kehtima, probleem on liiga keeruline kaasaegsete tööriistade jaoks, uus p- digma
Revolutsioon ja erakorraline teadus?
Uus paradigma peab suutma lahendada rohkem probleeme kui vana, lihtsus – kaotab ära iga anomaalia eraldi seletused ; sidusus – valitseb mingi kooskõöa fenomenide vahel..
Teadusrevolutsioonide olemus ja paratamatus
Paradigma on lakanud adekvaatselt funktsioneerimiast looduse mingi aspekti uurimisel, mille juurde see paradigma on varem teed näidanud.
Revolutsiooni vajalik eeltingimus on niisis tunne puudulikust funktsioneerimisest.
Tekkiv ebakõla normaalteaduslikus uurimistöös .
Paradigma muutumine mõjutab ainult teatud gruppi teadlasi, kelle uurimistöös murrang toimub, teised võivad uut teadmist võtta pealgalt täiendavana.
Valik võistlevate paradigmade vahel ei ole määratud üksnes hinnanguliste, normaalteadusele omaste meetoditega.
Uus teooria – kas ilmtingimata vana ümberlükkaja, või hoopis täiendaja kõrgem aste), või täiesti uus teadmine, mis ei lähe vastuollu eelmistega. Sellisel juhul oleks teaduse areng kumulatiivne !
Normaaluurimine, mis on kumulatiivne, võlgneb oma edu teadlaste võimele valida regulaarselt välja probleemid, mida saab lahendada juba olemasolevatele lähedaste kontseptuaalsete ja instrumentaalsete vahenditega. Uus avastus võib ilmsiks tulla vaid siis, kui uurija ootused looduse ja ima instrumentide suhtes osutuvad vääraks.
3 tüüpi nähtusi, mille puhul võiks arendada uut teooriat:

Nähtused, mida olemasoelvad teooriad on juba hästi seletanud, ei paku alust uueks teooria eristamiseks vanast

Nähtused, mille loomusele osutavad eksisteerivad paradigmad, kuid mille üksikasju võib mõista vaid teooria edasise täiendamise teel – valdav osa teadlaste ajast kulub sellele

Kui eelmise punkti nähtuste täiendamine ebaõnnestub kehtiva paradigma valguses, siis satuvad kokku teadlased anomaalitega – uus teooria! (energia jäävuse seadus)
Tänapäeval ei saa enam kindlalt väita, et üks paradigma lükkab teise täielikult kõrvale (Einsteini reltiivsus vs Newtoni dünaamikavõrrandid) newtoni teooria on einsteini teooria erijuht (kiirused peavad valguskiirusega võrreldes olema väikesed)
Ühelt poolt ei oleks paljud teooriad vastuolulised, kui neile ei oleks esitatud suuremaid pretentsioone, teisalt tähendaks see aga lõppu uurimisele, mille kaudu saaks teadus edasi areneda.
Teadus ei ole kumulatiivne alati, kuna uute avastuste ja paradigma vahetusega on pöördutud hoopis eelmise paradigma eelkäijate poole sageli.
Uurides paradigmat, omandab teadlane teooria, meetodid, standardid üheskoos, läbisegi ja põimituna.
Revolutsioonid kui muutused maailmapildis
Uue maailma nägamine, asjade nägemine teistmoodi.
Treenimine ja kogemus uueks tajuks
Nt planeet uraan – täht – komeet – planeet
Ühelt paradigmalt teisele üleminekul hakatakse nägema uusi asju, mis võimadlavad luua ka uusi seoseid.
Nägemine ühtemoodi, kuid erineva tõlgenduse andmine
Raske on sobitada loodust paradigmaga.
Paradigma vahetus paneb teadlasi teistmoodi nägema oma uurimistegevusega seotud maailma. Toimunud teisenemine teadlase maailmas on algeliste mudelitena kirjeldatav visuaalse kujundi muutustega gestalt – demonstratsioonides. Nt need, mis enne revolutsiooni olid teadlase maailmas pardid , on nüüd jänesed . Need muutused on harilikult järkjärgulised ja peaaegu alati pöördumatud , käivad kaasas teadusliku kvalifikatsiooni omandamisega (kaart: jooned-maaala kujutis). Maailm ei ole aga lõplikult fikseeritud ümbritseva maailma loomusega ühelt poolt ja teadusega teiselt poolt, vaid on määratud teatud normaalteadusliku traditsiooniga, mis revolutsiooniaegadel muutub. Kõige tavalisemal kujul illustreerivad gestalt eksperimendid ainult pertseptuaalsete muunduste loomust, ega ütle midagi paradigmade või varemini assimileeritud koguse rolli kohta tajuprotsessis. Kuid ka gestalt katsetes on tuvastatav eelneva treeningu mõju katse tulemustele. Nt ümberpööratavate läätsedega prillide puhul näeb katsealune algul kogu maailma peapeale pööratuna, kuid kui ta on õppinud uue maailmaga suhtlema pöördub kogu tema vaateväli ümber, tavaliselt pärast vahepealset perioodi, mille jooksul nägemispilt on lihtsalt hägune. Kuhn läheb isegi nii kaugele, et küsib kas miski paradigmataoline ei ole pertseptsiooni endagi vajalikuks eeltingimuseks. See mida inimene näeb sõltub lisaks sellest, mida ta vaatab, ka sellest, mida eelnev visuaal-kontseptuaalne kogemus on teda nägema õpetanud . Selletaolised paralleelid on teadusajaloo uurimisel väga stimuleerivad.
Ent psühholoogiakatsed on sugestiivsed ega saa olla midagi enamat. Nad ei tõesta, et uuritava teadlase poolt sooritatud vaatlustel oleks üldse sarnaseid jooni. Erinevus gestalt´i nihkest ilmneb ka selles, et teadlasel ei saa olla mingisugust abiallikat selle üle või selle taga, mida ta oma silmadega ja instrumentidega näeb, samuti ei saa ta ümber lülitada ühelt tajupildilt teisele. Kui pertseptuaalsete ümberlülitustega teaduses kaasnevad paradigma muutused, siis ei saa oodata, et teadlased tunnistaksid neid muutusi otseselt.
Normaalteadus viib lõpuks anomaaliate äratundmisele ja kriisideni, mille lõpetab suhteliselt äkiline ja struktuuritu sündmus, mis on sarnane kujumuutusele gestalt -katsetes.
SEMINAR

Anomaalia – katses tulemus, mis ei ole ette kirjutatud paradigma poolt, teistsuguse tulemuse põhjus selgitatakse välja. Katsetatakse, kuni saab tõestada, kas tuleb teine tulemus – paradigma kohandamine või uue välja arendamine. Avastuse mõistet on sageli lihtsustatult käsitletud . Juhuslik avastus.

Kriis

Kriisi ületamine, kuidas see käib, millised on eksiarvamused, kuidas tegelikult kriisi lahenemine käib

Miks muutuseid kriisi läbi viies, miks neid nim revolutsiooniks Protsess ei ole kumulatiivne, vaid katkestuslik, muutuvad mõisted, arusaamad, maailmapilt . Uue ja vana paradigma vahel on mõisted ühildamatud, ei ole ühist kriteeriumi, mille alusel otsustada. Paradigma ei ole suutnud selgitada anomaaliaid, viib vastuseisuni, kumba patadigma on parem. Katkestuslikkus.

Loogiline lünk vana ja uue paradigma vahel, kas saab/ ei saa ühest tuletada teist, millised argumendid ühel poolt ja millised vastu
Einsteini ja Newtoni teooria. Empiirilised tõendid ei võimalda alati vahet teha, milline p on õige.

Mida tähendab ütlus, et revolutsioon toob kaasa maailmapildis
Pardid ja jänesed – visuaalne kogemus. Ei ole lõplikult fikseeritud. Teadlane elab pärast revolutsiooni just kui teises maailmas.
KUHN 11-Postskriptium
11. revolutsioonide nähtamatus
Õpikute ja teaduskirjanduse ilmumine - registreerivad möödunud revolutsioonide püsivat tulemust, esimese paradigma muutumatu kaasnähe, misthaes teadusvaldkonnas. Kui töötav teadlane või asjatundmatu õpikulugeja pole oma eluajal isiklikult kogenud revulutsiooni, ulatub tema ajalooteadlikust üksnes kõige hiljutisemate revoultusioonide tulemuseni vastaval alal.
Kiusatus kirjutada ajalugu tagurpidi. Alahindav suhtumine ajaloosse.
Ka teadus vajab ajal kangelasi , õnneks on kangelaste asemel teadlased võimelised unustama või revideerima nende töid.
Domineerib mulje, et teadus on saavutanud oma praeguse taseme tänu reale üksikavastustele ja üksikleiutistele, mis kõik moodustavad erialaste teadmiste tänapäevase kogumi.
Õpikud presenteerivad tükiviisi tõikasid – konst kiirendus, mille kehale annab konst jõud, pelk fakt või pigem vastus Newtoni teoorias tekkinud küsimusele.
Verbaaldefinitsioonidel ei ole erilist teaduslikku sisu, kui neid vaadata omaette, nad on pigem pedagoogilised abivahendid . Teaduslikud mõisted, millele nad osutuvad, omandavad täieliku tähenduse alles siis, kui nad on seotud, kas õpikutekstis või muus süstemaatilsies esituses (teised mõisted, menetlusprotseduurid, paradigma rakendused).
Nt Boyle ja Lavoiser muutsid mõlemad „elemendi“ keemilist tähendust, kuid nad ei leiutanud seda mõistet ega muutnud isegi verbaalset väljendusvormi.
12. revolutsioonide lahendus
Paradigmade testimine tõuseb päevakorda alles siis, kui kriisistunnetus on esile kutsunud paradigmat välja vahetava kandidaadi.
Teooriate võrdlemine omavahel. Kuidas testida, peaks ju lähtuma siis ikkagi mingist paradigmast? Verifikatsioon on nagu looduslik valik, nopib välja kõige eluvõimelisemad konkreetses ajaloolises olukorras. Popper eitab igasuguse verifikatsiooniprotseduuri olemasolu üldse. Rühutab hoopis falsifikatsiooni tähtsust. Kuhnil on need just kui anomaalsed kogemused. Kui kogu aeg heita kõrvale ebaõnnestunud saavutused, tuleks heita kogu aeg teooriaid kõrvale, kui aga ainult tõsiseid äpardumisi arvestada, peaks popperi olema mingi ebatõenäosuse või falsifikatsiooniastme kriteerium. Ei ole head ja ühest vastust küsimisele, kui hästi teooria sobib kokku faktidega.
Kommunikatsioon üksteisega, et mõista uusi kontseptsioone ja aktsepteerida paradigma. Erinevate asjade ja erinevate seoste nägemine.
Uute revolutsiooniliste teooriate ja paradigma vahetusega ei looda neid muutnud teadlased enamsti kaasaegsete arusaamisele, vaid uuele, peale kasvavale põlvkonnale.
Väidetel on suur tõenäosus saavutada edu, kui uus paradigma ilmutab silmatorkavalt suuremat kvantitatiivset täpsust kui tema vanem võistleja.
Sageli võivad uued teooriad lõhkuda vanu, kuid samal ajal vanade keskseid probleeme seletamata, vastuseid andmata – kopernik lõkus põlise seletuse maapealse liikumise kohta, Newton tegi seda gravitasiooni varasema seletusega.
13. Progress revolutsioonide kaudu
Miks tahab teadus olla niivürd progresseeruv, miks see on teaduse privileeg?
Inimene, kes väidab, et nt filosoofia ei ole teinud edusamme, rõhutab, et ikka leidb veel aristoteteleslasi, mitte seda, nagu poleks aristotelism progresseerunud.
Teadlased töötavad peamiselt oma ala ja paradigma sees olevate inimeste tunnustuse saamiseks, filosoofid ja sotsiaalteadlased, teoloogid aga laiemale ja heterogeensemale publikule. Niisamuti isel esimesi see, et nad on vabad uurimisteema valius ja saavad seda kohandada kasutada olevate vahenditega, uid nt arstid ja ühiskonnateadlased peavad lahendama neid probleeme, mis on aktuaalsed , ühiskonnale vajalikud – seega teadlastelt on oodata kiireamt lahendust.
Õpperaamatute valitsemine koolides – paradigma vastu usaldus.
Pärast revolutsiooni loobutakse teaduses enamasti enamikust seda paradigmat käsitlenud raamatutest ja artiklitest – tulemuseks on drastiliselt moonutatud ettekujutus oma distsipliini minevikust.
Uus paradigmakanditaat ilmub, peab olema täidetud kaks ülitähtsat tingimust: 1) uus kanditaat peab tunduma suutelisena lahendama mõnd väljapaistvat ning üldtuntud probleemi, millega mingil muul kombel toime ei tulda 2) uus paradigma peab lubama säilitada suhteliselt suure osa konkreetsest probleemilahendamise potenstsiaalist, mis on teadusele lisandunud tänu tema eelkäijatele. Minevikusaavutuste konkreetsete elementide säilitamine ja samal ajal konkreetsete täiendavate probleemilahenduste võimaldamine
Darwini evolutsiooniteooria – kulges primitiivsetest sugemetest lähtudes, looduslik valik, mitte mingisuguse eesmärgi poole (ideaali, täiuse) – see ärritas paljusid kaasaegseid .
Teadlased peavad saavutama konsensust pidevalt.
Postskriptum

Miks teadusrevolutsioonid jäävad nähtamatuks
Kipume nägema mineviku paradigmasid praeguste paradigmade valguses. Revolutsioon jääb nätamatuks – õpiku kirjutamine, teadlaste enda hulgas on selline varasemaid negatiivselt kirjeldav tendents . Populaarteadus, teadusfilosoofia (enne Kuhni, nt Popper,Carnap)– nähtamatuks tegijad. Kui paradigma nähtused välja ei paista, ei tähenda see veel seda, et neid ei oleks olnud.

Selgitada, kuidas toimub teadlaste ümberorienteerumine ühelt paradigmalt teisele
Tähelepanuväärse mõistatuse lahendamine, olemasoleva paradigma testimine.. paradigmade debatt . Noorte soosing . Ei toimu samm-haaval, vaid äkitselt.

Kuidas Kuhn mõistab progressi. Mis on teaduses sellist, mis paneb progressi otsima
Eduka loovtöö tulemuesks on progress. Ka normaalteadustes. Uue paradigma ilmumisel : peab kanditaat lahendama mõnd väljapaistvat probleemi ja lubama säilitada suht suure osa konkreetsest probleemilahendamise potentsiaalist, mis on teadusele lisandunud tänu eelkäijatele. Võrdlus kunstidega. Tehnoloogiline optimism . valgustusideoloogia, targemaks saamine. Heiddeggeri tehnika vastane hoiak.. progress paradigma see ja võrdlevalt, kas uus paradigma suudab ületada probleeme jne

Lõik – milles Kuhn neab ühiskonnateaduste ja loodusteaduste erinevust; algtekstid, milliseid küsimusi on lahendatud ja kuna
204-205 – originaalallikad (klassika), uurimisraportid – võistlevad.. loodusteadustes põhinetakse õpikutele; teadusartiklid jätkavad sealt, kus pikud lõppevad.

Teaduse arengu käsitlus evolutsioonilistes kategooriates, evolutsiooniline teaduse arengu käsitlus. Milles see erineb nt Popperi omast, kus on ka selline arengumudel olemas.
Primitiivsetest sugemetest lähtudes, aga mitte kindla eesmärgi pole. Teadmine areneb samamoodi, kohastudes vastavalt arengule. Eelnevalt peeti evolutsiooniteooriat sihipäraseks. Kuhn vastandus sellele käsitlusele teadusfilosoofia evolutsioonis .

Millest koosneb distsiplinaarmaatriks?

Paradigma toimb kui teatav näide või näidis, kommentaare

Vaikiv teadmine ja selle roll

Aistingute ja objektide kohta, kas Kuhni võib tõlgendada realistina, lk 238

Kas kuhn on relativist või ei ole.