Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Teadusfilosoofia – ja metodoloogia (2)

Tartu Ülikool - Filosoofia - Filosoofia
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on teadus Mis on teadusfilosoofia?
  • Kuidas saab paremad tulemused?
  • Milline on roll teaduses vaatlusel ja eksperimendil?
  • Milleks on vaja mudeleid?
  • Mille kohta need käivad kuidas saadakse?
  • Milleks on vaja vastavusreegleid?
  • Kust need tulevad?
  • Kuidas tõestada?
  • Millies empirism ummikusse satub?
  • Kui teadmiste allika all?
  • Mille lahendamisele ta pretendeerib?
  • Mida saaks teisiti tehaehk Popperi vastane kriitika?
  • Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub?
  • Mis teeb eristuse?
  • Kuidas tunda ära kas tegemist on teadusega?
  • Mida Kuhn teeb sellega?
  • Mis on teaduslik avastus?
  • Kuidas see ajas toimub?
  • Mis on paradigma kriis?
  • Millised on eeldused selle tekkimiseks?
  • Kuidas teadlased reageerivad kriisile?
  • Mis on teadusrevolutsioon võrrelge poliitilise revolutsiooniga ?
  • Kuidas tekib uus teooria?
  • Kuidas võetakse omaks teooria?
  • Mis on Gestaldinihe?
  • Mis on maailmapilt ?
  • Millal vaate vahetus toimub?
  • Miks jäävad teadusrevolutsioonid nähtamatuks?
  • Kuidas võistleva paradigma osad muudavad terve eriala või tähtsa osa sellest kuidas vaadeldakse teadust ja maaillma?
  • Mis on protsess läbi mida uus kandidaat paradigmale asendab oma eelkäija?
  • Milles avaldub normaalteadusliku uurimistöö ja paradigmade testimise erinevus?
  • Kuidas valitakse parem teooria kui kõik on tõenditega kooskõlas?
  • Miks teadus areneb kuidas see areneb ja mis on selle arenemise loomus?
  • Kui protsess ühele poolele Millised raskused tekivad teaduse määratlemisel?
  • Kaua kui see jätkab kritiseerimist ja sisaldab erinevaid väärtusi?
  • Milleks on vaja eelretsemseerimist teadustöödes?
  • Mille poolest erinevad publikatsioonid ja grand review protseduuris?
  • Keskkond kas keskkond toetab?
  • Kuidas retsenseerida et parimat ja objektiivset hinnangut saada?
  • Kuidas defineerida autorit ehk kes on autor kui on palju osalisi?
  • Millal otsustada et programm on mandunud?
  • Kui ratsionalist ja Kuhn kui relativist?
Teadusfilosoofia – ja metodoloogia
  • 1. Loeng. Sissejuhatus: mis on teadus? Mis on teadusfilosoofia?
  • 1. Seminar . Objektiivne teadmine teaduse eesmärgina. Objektiivsuse mõiste mitmetähenduslikkusest. Milline objektiivsuse käsitlus on omane teie erialale? Miks ei saa rääkida objektiivsusest ühes ja universaalses tähenduses? (Megill)
    Objektiivne teadmine – (universaalne) tõde; kirjeldus asjadest nii nagu need on. Teadus – mehhanismide kirjeldus.
    Subjekt ja objekt – ajaga muutunud tähendus. Subjekt (pole meile teada – antiik); objekt (on meile teada – antiik). Muutus Kanti subjekti ja objekti käsitlusega – aktiivne eneseteadlik mõtleja, kes esitab küsimusi maailma kohta (valib objekti).
    Absoluutse tõe teadmiseks on vaja subjektiivsust. Nagel: objektiivset keelt subjekti tabamiseks (tunne olla organism – individuaalne). Vaja on kindlaid kriteeriume, et leida objektiivsus . Ratsionaalsed viisid, et oma teadmisi õigustada. Valiidne teadmine.
    Distsiplinaarne objektiivsus: oma ala praktiseerija otsustab objektiivsuse üle.
    Dialektiline objektiivsus: absoluutne objektiivsus tahab subjektiivsust eirata ja distsiplinaarne objektiivsus tahab subjektiivsust kaasata. Dialektiline objektiivsus on see, et positiivne hoiak subjektiivsuse vastu. Kokkupuude praktikas, mitte ainult teoreetiline alus.
    Reeglid uurijale – objektiivsuse suhtes. Uurija – uurimisobjekt . Subjektiivsus - . Vastandid jõuavad dialektilisele tasandile ehk samale tasandile. Valim on erinev. Meetod üllatab uurimisobjekti. Paneb inimese mõtlema.
    Fabian . Osaleda uuritavates protsessides, et mõista uuritavat kultuuri.
    Protseduriaalne objektiivsus: impersonaalne inimene kõrvale jätta; mõõtude jm empiirika kaudu objektiivsus ehk praktika kaudu objektiivsus. Protseduuri reeglid – kuidas saab paremad tulemused? Kui eirata reegleid, võib saada paremad tulemused.
    Douglas , objektiivsus (ideaal). 8 eristust.
    Kognitiivsed väärtused teaduses (lihtsus, sidusus …)
    Individuaalsed objektiivsed käsitlused.
    Sotsiaalsed: protseduuriline objektiivsus; „concordant“ – kõik, milles nõus on keegi (saab lugeda). Kallutatuse küsimus?
    Interelatiivne objektiivsus.
    Kritiseerida teaduslikel alustel.
  • 2. Loeng. Milline on roll teaduses vaatlusel ja eksperimendil? Mis on teooria? Milleks on vaja mudeleid? Teaduslike teooriate empiristlik ja realistlik käsitus. Empirismi raskused. Induktsiooniprobleem teadusfilosoofias.
  • 2. Seminar. Carnapi empiristlik käsitlus teooriatest ja vaatlusest. Carnapi seaduste käsitlus: milliseid seadusi ta nimetab, mis need on, mis roll neil teaduses on, kas näete probleeme sellise eristuse, sellise teaduskäsituse puhul, näiteks, kuidas Teie arvates Carnap seob empiirilised üldistused ja teoreetilised seadused? Empirismi selgitab lisaks Chalmers 1-3 ptk. (Carnap)
    SEMINARIKÜSIMUSED:
    Seadus kui empiiriline üldistus – milleks vaja jne.
    Teadus algab vaatlusest. Vaja teha üldistusi, et luua korduvatest vaatlustest seadused. Aitavad ennustada uusi fakte ja saab selgitada teoreetilisi seadusi. Seadustes on ka erandeid.
    Fakt – partikulaar väide; universaal – kõige kohta käib väide.
    Seos, korrelatsioon – üldistus. Empirism – põhjused ei loe, pigem seosed.
    Kinnitamine, loogiline ja statistiline tõenäosus.
    Seaduse täielik kinnitamine võimatu. Seaduse ümberlükkamine.
    Loogiline ja statistiline: induktiivne – faktiline. Kasutada loogilist tõenäosust.
    Universaalsus – tõenäosus 1.
    Teoreetilised seadused, mille kohta need käivad, kuidas saadakse?
    All.
    Milleks on vaja vastavusreegleid? Kust need tulevad?
    All.
    Kokkuvõte niisama
    Empiirilised ja teoreetilised seadused:
    Empiirilised seadused - sisaldavad tingimusi, mis on otseselt vaadeldavad või mõõdetavad teatud tehnikatega. Empiirilised üldistused – vaadeldavad ja mõõdetavad. Kvalitatiivsed seadused ja kvantitatiivsed seadused. Seadused on seotud nt temperatuuriga. Korduv mõõtmine, korduste leidmine ja seaduse tegemine.
    Teoreetilised seadused – erineb empiirilisest seadusest. On seotud vaatlustega. Ei saa mõõta lihtsalt. Molekulid, aatomid, elektronid. Hüpoteesid , mitte faktide üldistus. Hüpoteesi testitakse . Saadakse hüpoteesidega. Hüpoteesidest saab võtta empiirilisi seadusi ja empiirilisi seadusi proovitakse testida vaadeldavate faktidega.
    Empiirilised seadused sisaldavad ainult vaadeldavaid tingimusi. Teoreetilised seadused sisaldavad ainult teoreetilisi tingimusi (definitsiooni mõisted) ehk mitte vaadeldavaid fakte – kuidas tõestada?
    Et empiirilisi seadusi tuletada teoreetilisest seadusest, peavad olema vastavusreeglid, mis sisaldavad nii vaadeldavaid ja teoreetilisi tingimusi. Kooskõla tekkimine.
    Vaadeldav on mõõdetav.
    Vastavusreeglid – loob seose päris objektide, protsesside jm ja abstraktse teooria mõiste vahel.
    Analüütiline (kogemusest sõltumatu) ja sünteetiline (sõltub kogemusest).
    Vastavusreeglid annavad empiirilise tähenduse teoreetilistele tingimustele ja on analüütilised . Teoreetilised aksioomid väljendavad teooria vaadeldavust ja on sünteetilised.
    Teooria peab olema deduktiivne süsteem (mitte pragmaatiline ).
    Kõik pole tõestatav ja kontrollitav.
    Saab esitada igasuguse hüpteesi – loeb loogiline seos hüpoteesi ja empiirilise tõendi vahel.
    Vastavusreegel – iga väide vaadeldavates tingimustes on kirjeldatav teoreetiliste tingimustega (mitte vastupidi).
    Defineeritud mõisted ehk teoreetilise seaduse tingimused.
    Vastavusreeglid pole nagu tavalised definitsioonid.
    Operatsioonilisus – kui pole vaadeldav, siis saab määratleda toime kaudu.
    Weber’i näide, et vaadelda toime kaudu, mitte otseselt ( ei saa samasid tulemusi, ei saa korrata katset). Sõltuvad asjad maa asukohast jne.
  • 3. Seminar. Popperi empirismi kriitika ja falsifikatsionism . Miks Popperi meelest empirism ei pakutud teaduskäsitus ei ole asjakohane ? Millies empirism ummikusse satub? Miks Popper nimetab empirismi optimistiks? Miks pessimism e skeptsism ei ole lahendus? Miks pragmatismi katsed ületada optimistliku ja pessimistliku vaate raskusi Popperi meelest ebaõnnestuvad? Miks ei ole meil mõtet empiristidega koos küsida teadmiste allikate järele? Kas see on ühtviisi igal teadusalal? Mida peab Popper silmas traditsiooni kui teadmiste allika all? Mida tähendab tema väide, et tõde on üle inimliku võimu? Kas Popperi falsifikatsionism ikka lahendab probleemid, mille lahendamisele ta pretendeerib? (Popper). Lisaks on Chalmersi 4-6 ptk kommentaarid falsifikatsionismile.
    Popper. Optimist , pessimist , and pragmatist view of scientific knowledge
    Optimist – põhjendusele rajatud vaade, internalism – aluste baasil. Kogemuse baasil õigustus.
    Pessimism – skeptikud.
    Pessimism – vastukaja. Newtoni argument, teooria põhjendustega.
    Pragmatism – William James. Instrumentaalne vahend. Opereerida vaatega. Tõde kui praktiline toimine ---Popperi kriitika. Skeptitsismi alaliik?
    Popper. Kui absoluutset alust pole teadusele. Suhteline alus. Võrdlused ja eksperimendid . Peame otsima tõde selles tähenduses, et eksperimendi tõega. Absoluutset ei saa hinnata. Saab hinnata, kus on vähem puudusi. Vähemad vead, tõele lähemal. Kriitiliselt analüüsida.
    Teooria teeb tõeseks miski, mis on väljaspool subjekti. Loeb see, kuidas asjad tegelikult on; mitte põhjendused? Eksternalism.
    Popper. Teadmised ilma autoriteedita.
    Arusaamad põhinevad muudel allikatel kui ainult vaatlus .
    Erandid, kus allikad on tähtsad. Ajalugu, kus sündmust saab taasluua allikate toel.
    Kontekstitähtsus, keemia.
    Popper, allikate küsimus on vale, selle asemel peab: kuidas suudaksime leida selle vea. Kritiseerida enda ja teiste oletusi. Väite olemasolu teaduses, mida kontrollida ja kaitsta. Korduseksperimendid, eeldused ja järeldused kehtivad, arvutuste läbivaatamine.
    Pole olemas teadmiste allikaid. Alustame mingist probleemist, vastolu lahendamisest. Allikas millele toetuda on traditsioon. Popperi tunnetusõpetlikud järeldused(lk 6). tõde ära ei tunne, aga viga tunneme. Kui viga ära kõrvaldada, siis saab edasi liikuda . Kui viga väheneb, siis tõeosa kasvab.
    Popperi lähenemine : deduktiivne loogika , kummutamine .
    Mida saaks teisiti tehaehk Popperi vastane kriitika? 1.Kui keskenduda veale, siis võime leida vea ja eemaldada selle, mis tegelikult pole seotud tõega ja teoreetilise hüpoteesiga. 2.Iga kummutamine suurendab tõenäosust edule. See on induktsioon , mis räägib talle vastu. 3. otsustav katse ehk otsustav empiiriline fakt? Mõiste ja vaatlus seotud—teoreetiline kontseptsioon . Mitte- sõltumatus /sõltumatus probleem. Baasotsustused – teoreetiline kaalutlus .
    Chalmers, probleemsituatsioonid. Avastused võivad olla samaaegsed.
    Objektiivsuse kriteeriumid väljaspool subjekti. Tõde – uskumus ja maailm.
  • 3. Loeng. Kas teadmiste ja arusaamade hindamiseks leidub üldine alus või on teadmised alati millegi või kellegi suhtelised ja seega alati kellegi jaoks tõesed, kellegi teise jaoks väärad – ehk ratsionalismi ja relativismi vaidlus. Argumendid selles vaidluses. Formaalsete teaduskäsituste üldine analüüs.
  • 4. Seminar. Teaduse ja libateaduse eristamise katse Imre Lakatose uurimisprogrammide metodoloogias. Miks Imre Lakatosi arvates ei ole võimalik anda filosoofilist teaduslikkuse määratlust tuginedes induktivistlik-empiristlikule vaatekohale ega ka falsifikatsionismi abil. Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub? Kas minu teadusalas on selliseid uurimisprogramme nagu Lakatos kirjeldab? Kas pseudoteaduses ei võiks samasuguseid leiduda? Mis teeb eristuse? Kas iga taandarenev programm ikka on pseudoteaduslik? Milliseid teaduse ja pseudoteaduse vahele häävaid variante kirjeldab füüsik Peeter Saari ? Kuidas tunda ära, kas tegemist on teadusega ? (Lakatos, Vihalemm , Saari). Lisaks Chalermi 1-4 ptk ja eriti 7 ja 11 ptk.
    KV. Vihalemm leiab, et Lakatose metodoloogia pole õige. Lakatos ei taha anda juhiseid edasiseks teadustööks e kuidas kasutada tema lähenemist; Laktos ei selgita, miks füüsika on teadustest ülim ; Lakatos ajab ratsionaalsust ja objektiivsust valesti taga jne.
    Miks Imre Lakatosi arvates ei ole võimalik anda filosoofilist teaduslikkuse määratlust tuginedes induktivistlik-empiristlikule vaatekohale ega ka falsifikatsionismi abil?
    261. Tõenäosus ei loe, sest tõendusmaterjalide hulk ei loe. Empirism ignob teooriate visadust, sest see, et faktid teooriale vastu räägivad, ei tähenda, et teooriast loobutakse.
    Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub?
    264. Esiteks kirjeldab ta uurimisprogrammi, mis on teadvusaavutuse puhul oluline. Uurimisprogramm omakorda koosneb ideede kogumikust – „kõva tuum“ uurimisprogrammis. Lisaks on „heureistiline“ uurimisprogrammi masinavärk, mis lahendab kindlaid probleeme. Edasi kirjeldab ka progresseeruvaid ja degenereeruvaid uurimisprogramme. Areneb see, mis teeb edusamme.
    Kas minu teadusalas on selliseid uurimisprogramme nagu Lakatos kirjeldab?
    Kas pseudoteaduses ei võiks samasuguseid leiduda? Mis teeb eristuse?
    Kas iga taandarenev programm ikka on pseudoteaduslik?
    Ei. Areng.
    Milliseid teaduse ja pseudoteaduse vahele jäävaid variante kirjeldab füüsik Peeter Saari?
    Libateaduse liigid 2226 – rämpsteadus 2227 on see, mis teenib kellegi poliitilist vm idealoogiat ja mitte tõde; seda on tihti moonutatud nii nagu vaja on. Selle alla kuulub veel patotoloogiline teadus 2228 – subjektiivne tahtmine suunab teadlast uurimistulemusi võltsima.
    Amatöörteadus on pooleldi libateadus , sest amatöörlikutele teadustöödele on iseloomulikuks need, et neid pole võimalik edendada ja ega teaduse allagi liigitada.
    On veel ääreteadus ja alternatiivteadus 2229 – siia kuuluvad need, mis asuvad teiste libateaduste liikide äärealal ja ka see, mis on teaduse ja pseoduteaduse vahel; natuke professionaalsem kui amatöörteadus.
    Pilke-libateadus -
    Kuidas tunda ära, kas tegemist on teadusega?
    2230.
    Falsifitseeritavus- hüpotees jm muutub siis teaduseks kui ta on põhimõtteliselt ümberlükkatav. Libateaduses ei lükata midagi ümber.
    Tõenduskatsete reprodutseeritavus ja statistiline usaldusväärsus – Katseid saab teha üha uuesti ja sellest areneb välja statistiline usaldusväärsus. Libateaduses aga toetutatakse üksikjuhtumitele.
    Selgelt näidatud kehtivuspiirid ja kooskõla fundamentaalsete loodusseadustega – libateadus piiranguid ei pea. Libateaduses ollakse kinni vanades dogmades ja tegeletakse „olemasoleva tõestamisega.“.
    Erialaterminite ja žsargooni resp. Tehniliste detailide tarvitamine –amatöörteaduses kasutatakse ülemäära keerulisi termineid.
    Rasketele probleemidele kergete lahenduste pakkumine – libateadus pakub kergeid lahendusi.
    Autoriteetidele viitamine – lisab omamoodi objektiivsuse.
  • 4. Loeng. Teadus on see, mida teadlased teevad: tegevusteoreetiline teaduse käsitus. Miks tasub uurida teadust kui kultuuri?
  • 5. Seminar. Kuhni normaalteaduse käsitus (Kuhn 1-5 ptk). Lisaks Chalmersi 8 ja 9 ptk.
    SEMINARIKÜSIMUSED:
    Normaalteadus
    25. normaalteadus on see, mis baseerub kindlalt ühel või rohkemal mineviku teadussaavutusel, mida teatud teadlaste koolkond tunnustab olema fundamentaalne. Normaalteadust näitavad õpikud, kus on kõik kokku võetud: esitavad olulise osa, illustreerivad selle rakendusi ning võrdlevad näidisvaatlustega. Normaalteadus on struktureeritud tegevus, mis on suunatud ühe paradigma poolt, mis on suuremalt jaoltvõetud omaks teadusliku kogukonna poolt.
    Eelteadus
    Toetava paradigma kujunemisel muutub eelteadus normaalteaduseks. Mitte organiseeritud ja mitte struktureeritud tegevus, mida iseloomustab vaidlus ja pidev debatt fundamentaalsuste üle.
    Paradigma:
    tekkimine ja omaksvõtt
    uurimistöö paradigma raames (3 faktoloogilise uurimistöö fookust ja normaalteaduse teoreetilised ülesanded)
    44. 3 faktioloogilise uurimistöö fookust – 1. faktid, mis paradigma on näidanud asjade olemuse näitamise puhul. 2. need faktid, mida saab võrrelda paradigma ennustustega. 3. faktid, mis on kogutud läbi empiirilise töö, mis lubab edasist paradigma artikulatsiooni.
    49. Normaalteaduse teoreetilised ülesanded – paradigma pakub lubaduse edu, sest paradigmad on piiratud oma ulatuse poolest ja täpsuse poolest. Normaalteadus aktualiseerib selle lubaduse, millega paradigma tegeleb. Seda saab saavutada kui laiendada nende faktide teadmist, mida paradigma paljastab; suurendab nende faktide ja paradigma ennustuste kokkusobivust. Esiteks määratleda olulised faktid, teiseks kokkusobitama fakte teooriaga ja kolmandaks täitma detailid.
    Paradigma sunnivad vaatlema detailsemalt ja tegelema sellega, mis oleks muidu ettekujutamatu.
    Teoreetiliselt: 1. manipuleeritakse teooria, et saada kasulikku informatsiooni. 2. luuakse teooria rakendusi võimalike eksperimentide jaoks (suurem täpsus ja uued tehnikad teooria rakendamiseks). 3. lahendatakse teoreetilisi probleeme paradigma artikulatsiooni ( liigendus , detailide lisamine) ehk peab artikuleerima paradigma.
    Faktilise materjali süstematiseerimine ja eksperimendi läbi viimine
    Faktilisus ja teooria – suurem täpsus mõistatuste lahendamiste juures.
    mõistatuse lahendamine
    Mõistatuse lahendamine – heelium , kogukondlik ettevalmistus –enesestmõistetav võtmine. Kuidas keemiku/füüsiku jaoks mõistatus (lk 74 näide). Uurimistöö ja praktika erinevad: füüsikud – molekulispekter ja keemikud – kineetilise gaasi teooria. Füüsika – heelium pole molekul / keemik – heelium on molekul. Mõistatuse – lähemal tegelikkusele kui loogikale (Kopper ja Popper).
    kuidas paradigma juhib kogukonna tööd ehk „otsene kontroll“
    Wittgensteini näide: mida Kuhn teeb sellega? Mis on kasu? Kuidas juhib paradigma uurimistööd ?
    Koos ülesande lahendamisega koos teoreetilise vaatega – teooriatest tulenevad erinevad tulemused. Praktilised protseduurid.
    Pole olemas ühtset arusaama paradigmast.
    Tõe lähedane käsitlus.
    Õpime koos rakendustega, ajaga tehnoloogia aga muutub. Kuidas paradigma suunab uurimistööd – õpime ülesandeid lahendades.
    Mõistete määratlemine erinevalt – teadusdistsipliinide kujunemine.
    Kokkuvõte niisama
  • 6. Seminar. Kuhni käsitus kriisist, anomaaliatest ja revolutsioonidest teaduses (Kuhn 6-10 ptk). Lisaks Chalmersi 8 ja 9 ptk.
    SEMINARIKÜSSAD:
    Ptk 6. Mis on teaduslik avastus? Kuidas see ajas toimub? Mis juhtub paradigmaga avastuse perioodil? Analüüsige hoolikalt hapniku näidet. Missugune on tehnoloogia ja protseduuride roll paradigmas? Anomaalia mõiste. Kuidas tuleks anomaaliatesse suhtuda ?
    Anomaalia – „mõistatus“ mida ei saa lahendada hetkelise paradigmaga.
    Anomaaliad segavad normaalteadust ja seega viib see vahel selleni , et eiratakse dominantset paradigmat uue vastu. Ei saa eristada vaadeldavaid fakte ja teooriat, mis tõlgendavad neid. Kasutab paradigmat, et: kindla kogukonna täielik maailmavaade ja autoratiivne näide, et kuidas teha teadust.
    Normaalteadus on teadus käsitletud kogukonna poolt, kes võtab arvesse paradigmasid – teadlased nõustuvad, et kuidas maailma on ja mis on need head näited teaduslikus uurimistöös . Anomaaliad segavad normaalteadust, nt – hapniku avastus, X-kiired ja Leydeni purk .
    Praegune põlemise teooria on, et hapnik koos süsinikuga eristab energiat. „Flogistan“ on seotud hapniku avastamisega. Teadlased arvasid, et põletamine on protsessm kus flogistan eraldus objektide põlemisel. Tuhk oli siis deflogistlik aine.
    Leydeni purk on klaas purk kitsa kaelaga ja sisemus-välisus on kaetud läbivalt metallfooliumiga. Isoleeritud stopper on pandud ava poole ja läbiviidud ritv-väntel sisestatud läbi, et see ulatub läbiviidud fooliumile. Kui laadida seda ritva, siis purk hoiab laengut nii kaua kui sisemine ja väline foolium pole ühendatud läbiviidud materjaliga . See purk teostati, sest arvati, et elekter on mingit sorti vedelik – kui elekter on vedeliku taoline, siis saab seda purki panna. Alguses pandi purki ka vedelik, aga see polnud vajalik. See purk on aga „ toores -kondensaator“, mis luuakse kui kaks seotud materjali on eraldatud mitte-seotud materjaliga.
    Kuhn – paljud ütleksid, et anomaaliad on vaatlused, mis rikuvad dominantset teaduslikku teooriat. Teaduslik vastus anomaaliatele on luua uus teooria, mis seletaks vanu vaatlusi , koos uute vaatlustega. Uus teooria on ülem, sest see hoiab samu vaatlusi ja teoreetilisi tõdesid, mis vanagi teooria + mõned lisavaatlused rakenduses. Kuhn vaidleb selle vastu.
    Paradigma muutus:
    Avastus – fakti uudsus .
  • Avastus algab anomaaliast teadlik olles (Tunnustamine, et loodus on rikkunud paradigmast indutseeritud (üksikjuhtumite põhjal üldise kohta järeldama) erandeid, mis katavad normaalteadust. Nähtus, mille puhul paradigma pole uurijat ette valmistanud).
  • Anomaalia vaatlemine on tähtis, et vaadelda uudsust (anomaaliaid aga vahel eiratakse).
  • Siis vaadeldakse anomaalia ulatust
  • Paradigma vahetus on täielik kui paradigma/teooria on parandatud, et anomaalia muutuks oodatuks.
  • Tulemus on, et teadlane näeb maailma uues valguses (loodust).
  • Ettevaatust! Avastus sisaldab endas pikendatud protsessi kontseptuaalse omaksvõtmise puhul, aga uue info omaks võtmine ei vii alati uue paradigma vahetuseni.
    Leiutamine – teooria uudsus.
  • Kõik teooriad pole paradigma teooriad.
  • Ootamatus tulemused, mis tuletatud teoreetilistest uuringutest võivad viia anomaalia tajumiseni ja uudsusest teadlikkuseni.
  • Kuidas paradigmad muutuvad leiutamisega on vaadeldud edaspidi.
    Paradigma vahetuse protsess on seotud individuaali tajumise muutusega:
    Normaalteadus ei pürgi uudsuse otsinguteni ja esialgu tahab neid maha suruda, aga see ongi siiski edukas, et uudsus esile tõsta. Miks?
    Esialgne paradigma kirjeldus kirjeldab edukalt vaatlusi ja eksperimente , mis on juba valmis käsitlemiseks, teadlase jaoks.
    Uurimistööd teostatakse: üksikasjaliku varustuse loomine; luuakse esoteeriline (mõisted, mis on teoreetilised) ja jagatud sõnavara; mõistete viimistlus , mis suurenevalt vähendavad tema sarnasusi oma tavaliste terve-mõistuse prototüüpidega.
    Selline professionaliseerimine viib: tohutu teadlase visiooni piiramine, range teadus ja vastupanu paradigma vahetusele; informatsiooni detailsus ja vaatlus – teooria täpsuse sobivus (uued ja uuendatud meetodid ja vahendid on tulemuseks suuremale täpsusele ja paradigma teooria mõistmisele; kui teadlased teavad, millise täpsusega, mida oodata eksperimendi puhul, siis on teada kui miski läheb valesti.
    Anomaalia ilmub vastu paradigma tausta. Mida täpsem ja ulatuslikum paradigma on, seda tundlikum on märgata anomaaliat ja tegeleda vahetusega. Kui piirata vahetust, siis paradigma kindlustab, et anomaaliad, mis viivad paradigma vahetuseni, läbistavad olemasoleva teadmise tuumani.
    „Püramiidi mudeli“ eiramine teaduses, eristus avastuse ja leiutamise vahel ja teooria vahel on kunstiline.
    Ptk 7. Mis on paradigma kriis? Millised on eeldused selle tekkimiseks? Kuidas me tunneme ära, et paradigma on jõudnud kriisi? Analüüsige kolme toodud näidet – astronoomia , keemia ja füüsika näidet.
    Paradigma muutused, mis on tulemuseks uute teooria leiutamise puhul ja mis on toodud olemasolevate teooriate ebaõnnestumise kaudu, et lahendada probleeme, mis defineeritud teooria poolt. See ebaõnnestumine on tunnustatud kui kriis.
    Kui paradigma kohtub anomaaliatega, siis saab seda paradigma alati muuta anomaaliate arvelt. Selline korduv tegevus viib kriisini, mis lahendatatakse kui uus paradigma vastu võetakse.
    Kuhn toob 3 näidet: geotsentriline vaade (Aristotelese astronoomia) asendati heliotsentrilise vaatega (Galileo-Kopernikumi astronoomia); flogistoni kuumuse teooria, mis asendati oksüdatsiooni teooriaga ja „helendava eetri“ valguse teooria (Newtoni paradigma) asendati Einsteini teooriaga.
    Aristoteles esitas usutava paradigma, et maa on universumi keskel ja Kuu, Päike, planeedid ja „fikseeritud tähed“ tiirlevad ümber Maa. Ptolemaios andis Aristotelesele matemaatilise formulatsiooni, millega sai ennustada astronoomilisi sündmusi kõrge täpsusega. Kopernikus leidis, aga et Päike on universumi keskel. Kopernikus esitab matemaatilise mudeli, et selle baasil astronoomilisi sündmusi esitada. Hiljem Galileo esitas argumendid, miks on füüsiliselt võimalik, et Maa pöörleb ümer oma telje ja ka ümber Päikese. Ptolemaios teooria uued vaatlused sisaldasid ellipseid. Uus teooria vahetus – Ptolemaios ja Kopernik – tuli, sest Ptolemaiose süsteem muutus keerulisemaks iga uue vaatlusega, ega muutunud paremaks. Kopernikuse teooria omaks võtt oli ratsionaalne , aga mitte „püramiidi mudeli“ najal .
    Avastusega, muutus olemasolevas teoorias , mis on uue teooria leiutamise tulemus, on samuti toodud anomaalia teadlikkusest.
    Uue teooria esile kerkimine on loodud pidevast ebaõnnestumisest normaalteaduse mõistatuste puhul, mida peaks lahendama nii nagu peaks. Eksisteerivate reeglite ebaõnnestumine on eelmäng sellele, et otsida uusi.
    Ebaõnnestumised võivad olla kui:
    • Vaatlevad lahknevused teooria ja fakti puhul – kriisituum.
    • Muutused sotsiaal-kultuurilises keskkonnas (teadmine ja uskumused sotsiaalselt loodud) – on tugevad ajaloolised eelistused (Kopernik ja Freud ); teadus on tihti juhtidu dogmadest.
    • Eksisteeriva teooria teaduslik kritiseerimine .
    Sellised ebaõnnestumised on pikalt tuntavad ja sp on kriisid harva üllatavad. Ei probleemid ega mõistatused ei tulene/pole tulemuseks esimesele probleemile. Tuletada meelde, et paradigma ja teooria eiravad muutust ja on elastsed (säilitavad oma vormi).
    Teadusfilosoofia on näidanud, et teoreetiline konskt antud andmed. Paradigma algfaasis sellised teoreetilised alternatiivid on kergelt loodavad. Kui paradigma on juurdunud, püsiv, siis teooria alternatiivid on vastuseis muutustele. Ümberseadistamine on kriisi puhul oluline.
    Ad hoc modifikatsioon . Teooria puhul: endised reeglid ebaõnnestuvad; mõistatuse lahendamine peatub; hakatakse pakkuma ad hoc lisasid teooriale; teooria muutub segaseks kui liiga palju ad hoc muudatusi; endise paradigma kõrvale ilmuvad uued ja alternatiivsed paradigmad.
    Kriis – nähakse maailma uues valguses.
    Ptk 8. Kuidas teadlased reageerivad kriisile? Miks on paradigmast loobumine keeruline?
    Teadmine, et kriis eksisteerib lõdvendab teoreetilisi stereotüüpe ja pakub lisanduvaid andmeid vajalikuks paradigma muutuse puhul. Teadlased vastavad anomaalia sobivusele teooria ja looduse vahel, et muutus kriisiks ja ekstraordinaarse teaduse algamiseks. Kuidas paradigma vahetus toimub.
    Normaalteadus proovib lahendada teooriat ja fakte argumendis .
    Anomaaliate teadvustamise tulemus kriisis ja eelnev tingimus, et ilmuksid uuenenud teooriad ja paradigma vahetus – kriis on vajalik, pinge teaduslikus uurimistöös; pole olemas uurimistööd ilma vastandnähtusteta ehk anomaaliatena (anomaaliad tekitavad pinge ja kriisi; kriis on implitsiitne (kaasaarvatud( uurimistöös, sest iga probleem, mida normaalteadus näeb mõistatusena, saab näha teisest vaatenurgast, kui anomaalia ja seega on see kriisi allikas.
    Et vastata neile kriisidele, teadlased ei ütle lahti paradigmast, mis viis kriisini:
    • Nad võivd usu kaotada ja otsida alternatiive, aga…
    • Nad ei kohtle anomaaliaid kui oodatud tulemuste vastandnähtused.
    • Nad kavandavad mitmeid liigendusi (artikulatsioone) ja ad hoc modifikatsioone teooriates, et eemaldada igasugust konflikti.
    • Mõned, kes ei suuda olukorda taluda lahkuvad erialalt.
    • Reeglina, pidev ja ära tuntav anomaalia ei tekita kriisi.
    • Ebaõnnestumine saavutada oodatud lahendust tekitab usaldamatust teadlase, mitte teooria puhul.
    • Teadus on õpetatud kinnitama -kindlustama konfirmatsiooni teooriat.
    • Teadusetudengid – eelnevate õpetajate autoriteet ja tekstid.
    Et esile kutsuda kriis, siis anomaalia peab olema rohkem kui lihtsalt anomaalia:
    • Alati on olemas anomaaliad – vastunäited, vastunähtused.
    • Kui igat anomaaliat uurida, siis ei jõua kaugele.
    • Anomaalia võib tekitada küsimuse pardigma fundametaalsest üldistusest.
    • Anomaalia ilma näiva fundamentaalse tähendustea võib esile kutsuda kriisi, kui rakendused , mida see keelab, omavad kindlat praktilist tähtsust.
    • Anomaaliat peab vaatlema rohkemana kui normaalteaduse mõistatus.
    • Anomaalia peab jätkuma vastu võitlema.
    Kõik paradigmad algavad paradigma laialivalgumisest ja tagajärg normaal uurimistöö reeglite lõdvendamine. Kui see protsess areneb:
    • Anomaalia on üldisemalt ära tuntav.
    • Rohkem tähelepanu pööratud.
    • Eriala vaatlemine muutub.
    • Teadlased väljendavad rahulolematust .
    • Suurenevad konkureerivad paradigma artikulatsioonid.
    • Teadlased vaatlevad lahendust kui nende distsipliini subjekti asjaolu.
    Ehk:
    • Eraldada anomaalia täpsemalt ja anda sellele struktuur.
    • Normaalteaduste reeglite piiride leidmine – kui kaugele reeglid ulatuvad.
    • Leida viise, et võimendada kokkuvarisemist.
    • Luua spekulatiivsed teooriad – kui edukas, siis üks teooria suleb tee uuele paradigmale; kui ebaedukas , siis teooriaid saab alistada relatiivse kergusega.
    • Pöörduda filosoofilise analüüsi poole ja vaielda fundamentaalse üle, et avastada uusi mõistatusi.
    • Kriis annab uusi tulemusi-avastusi.
    Kõik kriisid sulgevad ühel viisil kolmest:
  • Normaalteadus suudab käsitleda kriisi-tekkimise probleemi ja taanduda tagasi normaalsele.
  • Probleem esitab vastupanu ja on sildistatud, aga see on vaadeldud kui tulemus, kus eriala ebaõnnestub omada vajalikke vahendeid, et probleemi üldse lahendada – jäetakse tuleviku teadlaste lahendada – arenenumad vahendid siis.
  • Uus kandidaat paradigmale ilmub ja sõda selle vastuvõtmiseks järgneb - paradigma sõjad .
    • Kui paradigma on oma staatuse omandanud, siis paradigma ei kinnitata kui on olemas alternatiivne paradigma.

    Pole olemas uurimistööd ilma paradigmata ja kui eirata paradigmat ilma asendumara teisega , on teaduse enda eiramine.
    Et kuulutada paradigmat mitte-kehtivaks, on vaja rohkem kui paradigma valesus võrdlusena otseselt loodusega.
    Et otsus lagentada on vaja võrrelda olemasolevat paradigmat võrdlusena loodusega ja alternatiivse kandidaadiga.
    • Muutus paradigma puhul kriisis teisele paradigmale sealt, kus uus normaalteaduse traditsioon on, pole kumulatiivne protsess. See on eriala taasloomine uutest fundamentaalsustest.

    Taasloomine:
    Muuta mõned eriala fundamentaalsed teoreetilised üldistused
    Need, ked saavutavad uue paradigma fundamentaalsed leiutised , on olnud väga noored või need erialal, kelle paradigmasid nad tagasi ajavad-muudavad.
    See protsess on arusaamatu ja võib seda täielikult olla.
    Kui muutus eelmisest paradigmast alternaiivsele on lõpuni viidud , siis muudetakse oma eriala vaadet, meetodeid , eesmärke – reorientatsioon: võetakse samad andmed, pannakse uute süsteemi, erinevate seostega ja uude raamistikku; gestaldinihe (tervik, mis on rohkem kui osade summa); gestaldinihke metafoor on eksitav, sest nähakse asju lihtsalt.
    Uue paradigma-teooria ilmumine esineb mingi muu teooria praktika ebaõnnestumises – uus teaduslik traditsioon uute reeglitega.
    Muutus uueks paradigmaks on teaduslik revolutsioon muutus normaal uurimistööst – ekstraordinaarne uurmistöö.
    Ptk 9. Mis on teadusrevolutsioon , võrrelge poliitilise revolutsiooniga? Kas vana ja uus paradigma vastanduvad, st kas üks välistab teise? Kuidas tekib uus teooria? Kuidas võetakse omaks teooria? Kas Newtoni paradigmast võib rääkida kui relativistliku erijuhtumist?
    Newton : Thomas Kuhn on väitnud, et teadusrevolutsioonide ajal vahetub üks teooria teisega, mis ei ole eelmisega võrreldav, sest nende mõistestik on ühismõõduta. See kehtib Kuhni meelest näiteks ülemineku puhul Newtoni mehaanikalt erirelatiivsusteooriale. Kummaski teoorias on näiteks erinev massi mõiste, mis ei ole teise omaga võrreldav. Kuhn tugineb analüütilise deskriptivismi nimelisele arusaamale, et terminil on analüütiline definitsioon, mis tugineb loodusseadustele, mis selle terminiga seotud on. Teooria vahetumisel muutuvad postuleeritavad seadused, seega ka termini osutus. Selline kontseptsioon esitab väljakutse realismi arusaamale lähenemisest tõele: eri teooriate lähedus tõele ei ole võrreldav.
    Teadusrevolutsioon on see, et kui olemasolev paradigma ei suuda oma funktsiooni mingis teemas enam käsitleda ja on vajadus uue paradigma järele, mis suudaks seda teemat käsitleda. Poliitikas on samuti, et mõned poliitilised asutused ei suuda oma ülesannetega enam hakkama saada ja vaja on „revolutsiooni“. Mõlemas on see, et tekib esile puuduslikkus „hakkama saada“ oma valdkonnas ja seega tuleb kriis, mis on revolutsioonile eelnev seis. Lk 123 poliitilise ja teadus revolutsiooni võrdlus.
    Paralleel teadusliku ja poliitilise revolutsiooni vahel. et toetada analoogiat, siis ta seletab kuidas poliitilised organisatsioonid ja teaduse kogukonnad hoiavad erinevaid väärtusi põhivoolust. Teaduslikud kogukonnad ja poliitilised parteid on hoitud asutustega ja uued liikumised ei suuda kõrvaldada niimoodi neid organisatsioone ja peavad seega eralduma oma pooldajate toetusest. Teadusliku revolutsiooniga on fundamentaalsed looduse omadused, mis näitavad edasisi sündmusi. Näiteks on teaduslik paradigma probleemiks anomaalia, mis muutub uue paradigma keskseks omaduseks. Anomaalia on looduse osa ja paradigma, mis edukalt seletab analoogiat, vahetab vana paradigma – mitte ei ole kumulatiivset vahetust vana paradigma puhul. Pigem on paradigmate vahetus kui kumulatiivne muutus. Loogilised positivistid vaidlevad aga, et Newtoni mehaanika on relativistliku erijuhtumi juhtum. Kuhn aga vaidleb, et see piirang, mis on pandud relativistlikule teooriale, on vastuolus selle teooria praktilisusega kui arvestada neid piiranguid 128 - 130 (ei tohi vastuolus olla eelmiste eelkäijatega, kes sama teoorit on ajanud). Samuti paradigma vahetus laieneb veel reeglitele, mis rakenduvad teadlaste käitumisele teaduslikus kogukonnas . Erinevate paradigmate pooldajad ei suuda ühist arutelu, sest need töötavad erinevate raamistike alusel, kus on vastuolulised vaated, mida ei saa lahendada.
    Anomaalia on seega määratlev faktor, et vaadelda võistlevaid paradigmasid, sest anomaalia on see, mis näitab probleeme vanas paradigmas ja anomaalia on siiski seletatud edukama paradigma poolt, mis kõik on looduse omadus.
    KV:
    Revolutsioon on kui metafoor: poliitiline/teaduslik. Eksisteerivad asutused ei suuda tegeleda probleemidega, mida enam ei saa vältida. Tuleb muuta viise, mida eksisteerivad asutused takistavad.
    Põhiline tees on, et paradigma valikut ei saa lahendada normaalteaduse najal. Paradigmad defineerivad ise oma standardid sobivuseks. Ainult viimane saab tegelda ebakõlaga.
    Looduse ja loogika puhas vaatlemine ainult piirab ega määra teooria ja argumentatioonide valikut 124.
    Ptk 10. Mis on Gestaldinihe? Mille poolest see sarnaneb ja milles erineb teaduses toimuvast paradigmavahetusest? Mis see on, mida teadlane ”näeb” ühes või teises paradigmas? Kas erinevus on aistingutes, neid esile kutsuvates stiimulites või milles? Ehk mis mõttes elavad teadlased pärast teadusrevolutsiooni teises maailmas? Mis on maailmapilt ? Võtke aluseks mõni näide, mille teete hoolikalt endale selgeks.
    Paradigma vahetus:
    Võistlevad paradigmad on ühismõõduta. Vastas-paradigmale on maailm tehtud erinevatest asjadest ( flogiston ja hapnik). Vastas-paradigmad tegelevad küsimustega, mis on erinevad: legitiimsus, tähendus, tähtsus. Vanad terminid ja mõisted omavad erinevat tähendust ja erinevast seost kui uus paradigma. Erinevate paradigmade pooldajad töötavad eraldi maailmates.
    Kui paradigmad muutuvad, siis maailm muutub koos nendega.kuidas uskumused-kontseptsioonid muutuvad paradigma vahetusega?
  • Teadusliku revolutsiooni käigus teadlased nägid uut ja erinevaid asju kui vaatlesid tuttavate vahenditega kohtades, kus nad olid ennem vaadelnud.
    • Tuttavad objektid näivad erinevad ja on kaasatud ka mitte-tuttavad objektid.
    • Teadlased näevad maailma erinevalt oma uurimistöö kohustuslikkest vaatenurkadest.
    • Teadlased näevad uusi asju kui vaatavad vanu objekte.
    • Peale revolutsiooni, teadlased vastavad erinevale maailmale.

  • Vaadete erinevus sarnaneb gestaldinihkega – tajunihe muutus. Tähtsad erinevused.
    • Paradigma on eelduseks tajule iseendale
    • See, mida inimesed näevad, sõltub nii sellest, mida nad vaatavad ja mida nende eelmine visuaal -kontseptuaalne kogemus on õpetanud neid nägema.
    • Teatakse kui gestaldinihe on toimunud, sest nad on teadlikud muutusest – saab vaimselt manipuleerida .
    • Gestaldinihkes on teised tajud võrdselt tõesed.
    • Kuna need on välised standardid lugupidamisega , millist visioonilülitit saab näidata, järeldusi teistest tajudest saab tõmmata – teadlastel pole selliseid väliseid standardeid; teadlastel pole tuge kõrgematele autoriteetidele kui vahetus visioonis peaks aset leidma.
    • Tagajärjena teadustes kui tajulised vahetused toetavad paradigma vahetust, siis teadlased ei saa seda otse tõestada.
    • Gestaldivahetus – ma nägin kunagi planeeti, aga nüüd näen ma satelliiti (eelmine taju võib olla õige).
    • Paradgima vahetus – ma nägin kunagi planeeti, aga ma eksisin.
    • On tõsi, et anomaaliad ja kriisid on määratletud relatiivselt järskude ja ebastuktuursete sündmuste puhul nagu gestaldi vahetus.
    Millal vaate vahetus toimub?:
    • Geenius ja intutsioonid.
    • Paradigmaatilised gestaldivahetused – limiteeritud.
    • Erinevad teadlased tõlgendavad oma vaatlusi erinevalt? Ei! Vaatlused-andmed on alati ise erinevad; vaatlused on juhtitud – andmed kogutud paradigmaatilise raamistikuga, tõlgendav osapool saab artikuleerida paradigmat, mitte parandada seda.
    • Mitte inimloomuse ja taju pärast.
    • Olemasolev paradigma ei suuda sobituda – jah.
    • Muutus seoste vahel – teadlase manipulatsioon ja kindlate tulemuste manipulatsioonide puhul.
    Raske sobitada paradigmat loodusesse .
  • 7. Seminar. Kuhni relativismi ja ratsionalismi teljel: tõlgendusi ja argumente (Kuhn 11-13 ptk + Postskriptum ).
    SEMINARIKÜSSAD:
    Peatükid 11-13
    Miks jäävad teadusrevolutsioonid nähtamatuks? Mõni näide hoolikalt läbi mõelda.
    Õpikud, teadusepopulariseerimiseni välja, kumulatiivne protsess, unustatakse.
    Paradigma vahetusi ei vaadelda kui revolutsioone, vaid need on lisad teaduslikule teadmisele. Valdkonna-eriala ajalugu on esindatud uutes raamatutes, mis saadavad uut paradigmat, ja siis teaduslik revolutsioon tundub nähtamatu.
    Loominguline teaduslik aktiivsus on loodud valdkonna õpikute poolt. Õpikud on pedagoogilised vahendid, et jäädvustada normaalteadust. Tekstid muutuvad autoriteetseks teaduse ajaloo puhul. Võhiku ja praktikandi teadmine teadusest on baseeruv õpikutel. Valdkonna tekstid peavad olema uuesti kirjutatud peale teaduslikku revolutsiooni. Kui uuesti kirjutatud, siis nad paratamatult varjavad mitte ainult rolli vaid ka revolutsioonide olemasolu ja tähtsust, mis uued revolutsioonid tootsid. Uued õpikud kärbivad teadlaste taju ajaloost ja lisavad asenduse sellele, mille eemaldavad. Need sisaldavad vahel vähe ajalugu. Ümber kirjutatus, varajasemad teadlased on esitatud nii, et nad on töötanud samade probleemidega ja samade juhenditega, mille viimane revolutsioon ja meetod on teinud teaduslikuks.
    Eelnevate paradigmade ja teooriate ajalooline taasloomine teaduslikes õpikutes muudavad teaduse-ajaloo lineaarseks või kumulatiivseks, harjumus, et mis isegi mõjutab teadlasi vaatama tagasi iseenda uurimistöö peal. Ekslikud konstruktsioonid muudavad revolutsioonid nähtamatuks. Need töötavad, et eitada revolutsiooni kui funktsiooni. Teaduslikud õpikud esindavad ebatäpset vaadet, et teadus on jõudnud oma praeguse seisuni läbi individuaalsete avastuste ja leiutistega, mis koos moodustavad tehnilise teadmise. Detailsete faktide avastamine õpikute puhul näitab ajalooliste vigade mustrit , mis suunab valesti nii tudengeid kui võhikuid, et mida siis teadus tegelt esindab ja millega tegeleb. Õpikud määratlevad teaduse loomust ja rolli avastuste ja leiutuste puhul, iseenda kasuks.
    Paljud teised autorid lähtuvad autoriteetstest allikatest (õpikud jne) ja nii ei keskenduta olnud teadusrevolutsioonidele ehk kuidas oleme jõudnud tänapäevase maailmapildi juurde? 172. et õpikud teadusrevolutsioone endast niimoodi kätkeksid, siis tuleb neid uuesti ümber kirjutada kui uus revolutsioon on esinenud . Õpikud ei paku ajaloo aspekti – ei näidata, miks teadlased ja kuidas on uue paradigma vastu võtnud . Daltoni ja Newtoni näide 175. Õpikut ei näita progressi 176.
    The 11th Chapter in Kuhn’s ‘The Structure of Scientific Revolutions’ is titled ‘The Invisibility of Scientific Revolutions’. In this chapter Kuhn revisits the themes developed in earlier chapters. He explains that the celebrated scientific revolutions that he uses as examples are selected solely that the reader is already familiar with them . Kuhn suggests in this chapter that revolutions are invisible because of historical revisionism in science textbooks. His argument runs along the following lines. Firstly assuming that scientists and laypeople use textbooks as the primary source of learning about a scientific field then the presentation of the field within the textbooks is of central importance . Secondly Kuhn suggests that there is a central assumption that science is independent of the historical context ( note that he himself does not hold this view). Thirdly Kuhn argues that when a revolution has occurred there is a need to rewrite the science textbooks. This rewriting follows a pattern. Thus the central problems which were solved in order to create the paradigm change are reframed as the only problems that existed prior to the paradigm change. The main scientific players are then described in relation to this problem solving exercise . Fourthly through this revisionism science is presented as a cumulative endeavour whereby incremental improvements in solutions to central problems lead to the paradigm change. In this manner the subtleties around the scientific revolution become invisible. Kuhn gives examples to support his argument about the importance of historical context in scientific revolutions. This chapter addresses an important criticism of Kuhn’s central arguments namely that scientific revolutions are portrayed as cumulative developments of scientific knowledge rather than transformational paradigm shifts. Kuhn’s response is to characterise the simplistic narratives as examples of historical revisionism and he emphasises the importance of context in interpreting scientific revolutions.
    12 peatükk
    Kuidas võistleva paradigma osad muudavad terve eriala või tähtsa osa sellest, kuidas vaadeldakse teadust ja maaillma? Mis põhjustab inimesi hülgama ühte normaal uurimistöö traditsiooni teise vastu?
    Teaduslikud revolutsioonid tulevad siis kui üks paradigma asetatakse teisega pärast paradigma-katsetamise perioodi, mis ilmub ainult pärast pidevat ebaõnnestumist lahendada mõistatust, mis viib kriisini. See protsess on sarnane naturaalne valikuga: üks teooria muutub elujõuliseks teiste aktuaalsete alternatiivsete seas kindlas ajaloolises situatsioonis.
    Mis on protsess läbi mida uus kandidaat paradigmale asendab oma eelkäija? Alguses, uus paradigma kandidaat omab väheseid toetajaid ja asjad võivad tunduda skeptilised. Kui toetajad on kompetentsed, siis nad parandavad paradigmat, vaatlevad selle võimalikkusi ja näitavad, et kuidas oleks kuuluda kogukonda, mida see juhendaks. Paradigma võitmine tähendab, et on palju veenvaid argumente. Kui üha rohkem teadlasi muudetakse arvama ka siis, siis avastamine suureneb. Eksperimentide paljusus , vahendid, artiklid ja raamatud suurenevad paradigma puhul. Rohkem teadlasi on veendunud uue vaate osas, siis võtavad vastu uue normaal-teaduse praktika, kuni ainult mõned hoiavad kinni veel vanadest vaadetest. Ei saa öelda, et nad on valed. Teadlane, kes ei võta vastu uusi vaateid, on lõpetanud olemast teadlane.
    Chapter 12 in Thomas Kuhn’s ‘The Structure of Scientific Revolutions’ is titled ‘The Resolution of Revolutions’. Kuhn suggests that those involved in scientific revolutions have characteristics which are different from those of scientists involved in ‘normal science’. Thus he suggests that such scientists are usually new to the field and for various reasons are not under an obligation to operate within the boundaries of the paradigm but instead are able to challenge the paradigm itself. He then goes onto talk about the validations of theories and this gets quite interesting . Kuhn categorises the validation approaches as follows
    1. Categorical
    2. Probabilistic
    So the first question to ask about the validation process is whether or not a theory completely accounts for the experimental data. In a categorical model of theories, the theory would be expected to account for all of the data. However this would be unrealistic and Kuhn suggests instead that most scientists consider a probabilistic model of theory validation in which the theory accounts for most of the experimental findings. Another approach to validation of theories is also considered by Kuhn contrasting
    1. Identification of evidence for the theory
    2. Falsification
    A theory can thus be validated by the identification of supporting evidence or by surviving attempts to falsify the theory with experimental observations which do not fit with the theory’s predictions. The suggestion of a principle of falsification in science was developed by Karl Popper. Kuhn then refers back to anomalies in the experimental data which are sufficient to generate a challenge to the dominant paradigm. This allows the beginning of an appraisal of the paradigm itself but it is only when the conflicting paradigm is developed that the necessary debate can begin . Kuhn then gives some of the characteristics of the subsequent debate which results in the resolution of revolutions. This is an elegant chapter with Kuhn drawing together the threads from previous chapters into a narrative with powerful explanatory properties.
    Milles avaldub normaalteadusliku uurimistöö ja paradigmade testimise erinevus?
    181.Normaalteaduslik uurimistöö – mõistatuste lahendamine. Ei testita paradigmat. Leida alternatiivseid lahendusi mõistatustele.
    Paradigmade testimine – hakatakse alles siis testima paradigmat kui normaalteaduslik uurimistöö on ebaõnnestunud ja on tekkinud kriis. Lisaks saab alles siis paradigmasid testida kui on olemas uus paradigma.
    Kuidas on võimalik, et teaduse ajaloos on kõik teooriad olnud kooskõlas faktidega?
    Lk 177. kättesaadav info on tehtud faktiliseks materjaliks , mis eelneva paradigma jaoks polnud olemaski. Teooriad pigem pannakse vastavalt fakidega, kui kirjutatakse teadusrevolutisoon vastavas ajas ümber. Näiteks tähendused võivad erineva revolutsiooniti.
    Kuidas valitakse parem teooria, kui kõik on tõenditega kooskõlas? Kuidas teadusrevolutsioon laheneb?
    Falsifikatsioon. Lk 183.
    See, mis sobib faktidega paremini. Lk 184.
    Ajaloos kooskõlas teooriatega – valik ei loe tõendite olemasolust.
    Tooge näiteid esteetilistest kaalutlustest teooriavalikul.
    Kenam, lihtsam ja kohasem teooria k 193. Tuleb rohkem läbi lahendada. Hindamisprotsess – lihtsus ja ilu, tähendab sümmeetria, korrapärasus, harmoonia. Loob selge, kauni, struktuuri. Näiteks keemias, molekulid ei luba suvalisi kujusid – energeetiliselt paigas. Radikaalid sobivad energeetiliselt.
    Tooge näiteid probleemide lahendamise suutlikkuse hindamisest.
    Lk 195.
    13 peatükk
    Miks teadus areneb, kuidas see areneb ja mis on selle arenemise loomus?
    Teaduse termin on valdkondades, mis arenevad teatud viisil. Aga kas valdkond areneb, sest see on teadus või on see teadus, sest see areneb? Normaalteadus areneb, sest see jagab teatud silmapaistvaid omadusi. Küpse teaduse kogukonna liikmed töötavad ühe paradigma kallal või lähedalt seotud koguga. Väga harva erinevad teaduslikud kogukonnad uurivad sama probleemi. Eduka loominuglise töö tulemus on progress.
    Isegi kui öelda, et valdkond ei tee progressi, siis see ei tähenda, et koolkond või distsipliin valdkonnas ei tee seda. Keegi, kes ütleb, et filosoofia pole teinud progressi rõhutav, et on olemas siiski Artistootelikkus, mitte on Aritootelikkus on ebaõnnestunud. On ainult normaalteaduste perioodidel , et progress tundub loogiline ja kindlustatud. Progress on aga vaataja silmades. Võistlevate paradigmade puudus, mis küsib iga teise eesmärke ja standardeid teeb normaal-teadusliku kogukonna progressi lihtsamalt lägema. Paradigma vastuvõtmine vabastab kogukonda vajadusest pidevalt tagasi-vaadata selle esimesi printsiipe ja fundamentaalseid eeldusi - väiteid . Kogukonna liikmed saavad keskenduda nähtuse esoteerilisusele, mida see kätkeb. Sest teadlaste töö ainult kolleegide jaoks, inimestele, kes jagavad väärtusi ja uskumusi, siis standardite üks kogum võib võtta antuna. Erinevalt teistest distsipliinidest, teadlane ei vali probleeme, sest need vajavad kiiret lahenemist ja ilma vahendite, mis aitaksid neid lahendada. Sotsiaalsed-teadlased kaitsevad oma uurimistöö probleemi valikut tingimustel, et sellel on sotsiaalne tähendus, et lahendust saada.
    Me peame vb loobuma mõistest, otseselt või kaudselt , et paradigma muutused kannavad teadlasi ja need, uurivad neid lähemalt, et jõuda teaduseni. Arendamise protsess kirjeldatud Kuhni poolt, on evolutsiooni protsess algelistest algustest. See on protsess, mille edu etapid on iseloomustatud looduse suurenevatest detailidest ja puhastatud arusaamisest. See pole protsess millegi poole. Tähtis küsimus tõuseb. Kas peaks olema eesmärk looduse poolt juba ees? Kas on tõesti olemas üks täielik, objektiivde ja tõene looduse kirjeldus? Analüügia, mis on seotus organismide evolutsiooniga teadusliku evolutsiooni puhul on peeaegu täiuslik. Revolutsioonide resolutsioon on valik konflikti läbi, kus teaduslik kogukond sobilikul viisil praktiseerib tuleviku teadust. Selline revolutsiooniline valik, eralatud normaalteaduse perioodist, on tänapäeva teaduslik teadmine. Edukad etapid selles arendamise protsess on märgitud suureneva artikulatsiooni ja spetsialiseerumise poolt. See protsess ilmneb ilma eesmärgita ja usuta kindlasse teaduslikku tõesse.
    Chapter 13 in Thomas Kuhns ‘The Structure of Scientific Revolutions’ is ‘Progress through Revolutions’. Here Kuhn questions what it is that makes a science. He comments in an interesting way on what differentiates the branches of science. Thus he suggests that a strong sense of identity within a scientific discipline occurs when there is agreement within the community on past and present accomplishments. He also writes about the progress that occured in the arts as representations became more realistic with refinements in the instruments and techniques of the artist. The relationship between the scientific community and the paradigm is emphasised as well as the debate that occurs between schools . Kuhn also suggests that although science progresses it does not necessarily progress towards any specific goal. He also reiterates the effectiveness of scientific revolutions followed by periods of normal science in developing a body of scientific knowledge. However he leaves the reader to answer the question ‘what must the world be like for us to know it?’
    Kas teaduses on progress? Aga kunstis, poliitikas, filosoofias? Miks?
    Kui lisatakse midagi koolkonna saavutusele, siis on ikkagi progress – suhteline vaatlemine. Progressi näeb koolkondade sees 202. progress on nägija silmades.
    Kuna lahendatatakse põlvkonniti oma paradigmas probleeme, siis on protsess 206. Teadusrevolutsioon kui protsess ühele poolele.
    Millised raskused tekivad teaduse määratlemisel?
    Põhiline õpik mitu aastakümmet domineerib – kõike aga tõe põhjana ei võeta.
    206-207. iga teadusrevolutsiooniga uued õpikud jne.
    Milles erinevad loodusteadused ühiskonnateadustest, meditsiinist, inseneripraktikast?
    Loodusteadlane ei pruugi valida probleemi lahendamist pakilisuse pärast 204. ühiskonnateadlased kaitsevad oma uurimisprobleemi. Lahendus on ühiskondliku tähtsusega. Muudel on õppekirjanduse kaal suurem ja samas puutuvad nad kokku #klassikute“ raamatutetga ja näevad eelmiseid probleeme ja lahendusi,mis tuleb endale selgeks teha. 204, 205. Loodusteadlastel on küll kokkusurutud õpikud, aga pigem on need efektiivsed.
    Kõige suurem erinevus lk 208: teadlane huvitub probleemide lahendamisest looduses; probleemid peavad olema detailiprobleemid; lahenduse peavad omaks võtma paljud; omaks peab võtma spetsiifilise ala teadlaste kogukond.
    Evolutsioon teaduses – selle eripära.
    211. Evolutsiooniprotsess – parimad teooriad jäävad ellu, sobivad maailma, vead välja võetud. Teooriate-looduse üksikasjalikum mõistmine ja lahendamine.
    Kuhni evolutsiooniprotsess – ei lähe kindla eesmärgi poole, vaid liigub tõe poole. 211-213.
    Postskriptum
    Põhimõisted:
    Paradigma, selle eri tähendused 217 – paradigma on see, mis mingi teadlasekogukonna liikmetele on ühine, teadlasekogukond koosneb inimestest, kellel on ühine paradigma. 225 – distsiplinaarmaatriks 225 - sümboliüldistus, 227- metafüüsilised paradigmad, 227 – väärtused. 230 – musternäited.
    “paradigm”—no precise definition; typical components include :
    • explicitly stated laws and theoretical assumptions (e.g., F=ma)
    • standard ways of applying the fundamental laws to various situations (e.g., ways of applying Newton’s laws of motion to planetary motion)
    • instrumentation and instrumental techniques (e.g., telescopes)
    • general metaphysical principles to guide work within the paradigm (e.g., “God does not play dice.”)
    • general methodological principles (e.g., Attempt to resolve anomalies within the paradigm)
    • criteria of acceptability for scientific explanations (e.g., Explanations may not include any references to the supernatural.)
    Paradigma kui ühis näidis 231.
    Normaalteadus - Normaalteadus on selline uurimistöö, mis tugineb teatud saavutustele teaduse vallas.
    Kriis – siis kui normaalteaduses esinevad anomaaliad, mis panevad teooria küsimärgi alla. Juhtub kui anomaaliad muutuvad piisavalt tõsiseks, et küsitleda olemasolevat paradigmat.
    Revolutsioon – juhtub kui kriis on lahendatud teadusliku kogukonna poolt kui hüljatakse üks paradigma ja võetakse uus paradigma omaks.
    Vaikiv teadmine – 236. 236 ülesannete varal õpitakse nägema olukordi üksteisega sarnastena, ühesuguse seaduste või seadusevisanditega kirjaldavate nähtustena. Saavutatav läbi praktika ehk töötatakse läbi õpikud või eksperimendid ise. 242 tsitaat.
    Realismi käsitlus -
    Ühismõõdutuse käsitlus – 244. võrreldamatu, sest erinevad mõisted ja arusaamised olevatest objektidest , vaatlutstes jne. teooriaid saab võrrelda küll, aga neid ei saa võrrelda ühiste süsteemide tingimuste mõõtdes.
    Relativism – 251. pole tegemist relativismiga, sest iga paradigma ehitab isennast ülesse läbi ajaloo ehk paradigmast saab midagi fundamentaalset, mitte relativistlikku.
    Teaduse mõistmine üleüldse - 254
    Järelsõna: Millega Kuhn ületab nn vana ratsionalismi ja milles jääb ikkagi selle pantvangiks?
  • 8. Seminar. Väärtused teaduses. Kas väärtused eksitavad meid objektiivsest teadmisest kõrvale või hoopis juhivad meid esitama uusi küsimusi ja uurima laiemat uurimisala? (Longino).
    Uurib erinevaid lähenemisi objektiivsuse suhtes teaduses ja esitab oma põhjused, et miks teadus on objektiivne. Ta kirjeldab hetkelisi probleeme koos erinevate objektiivsuse definitsioonidega teaduses läbi positivismi ja traditsioonilise empirismi analüüsi objektiivsusest. Ta usub, et objektiivsus teaduses on kindlustatud, sest sotsiaalsete struktuuride loomus hõlmab teadust. Teadlased väärtused on õigustatud ja arvesse võetud tema objektiivsuse kontekstuaalses kirjelduses . Need erinevad väärtuses kogukonnas on need, mis lõpuks on tulemuseks objektiivsuses.
    Positivistid pakuvad, et objektiivsuses teaduses sõltub omavolilise/erapooliku avastamise kontekstil ja õigustamise loogilisel kontekstil. Avastamise kontekst viitab olukordade subjektiivsele loomusele, mis ümbritsevad algselt loodud hüpoteesi, ja kirjeldusi erinevatest vaimsetest ja emotsionaalsetest seisudest teadlase puhul. Hüpoteesi algupära loomuse subjektiivsus on eiratud selle poolt, et mida positivistid kutsuvad õigustamise kontekst, kus teooriaid uuritakse empiiriliselt, arvestades ainult selle vaadeldavaid tagajärgi kui määratletakse tema sobivus. See lähenemine lubab hüpoteesi subjektiivse algupära teadvustamise, aga säilitab teaduse objektiivsuse.
    Traditsioonilised empiristid nagu Thomas Kuhn, et see objektiivsuse kirjeldus on ajalooliselt rahuldamatu ja seega on pakutud kirjeldus, mis tundub ajalooliselt sobivam . Kuhn pakub, et teadus baseerub paradigmade ümber, et kindlate valdkondadest mõtlemine on arendatud (paradigma) ja see on järgitud ja õpetatud nii kaua kui anomaaliad tõusevad ja paradigma vahetus lõpuks esineb. Kuhn toob näite heliotsentrilise mudeli loomisest. Objektiivsus oleks ainult kontekstis paradigma puhul, mis on hetkel hinnatud teadusliku kogukonna poolt.
    Longino tunneb, et mitte kumbki neist pole rahuldatav. „Loogiline analüüs, mis on ajalooliselt rahuldamatu ja ajalooline analüüs, mis on loogiliselt rahuldamatu“ ja seega annab ta uue lähenemine objektiivsusele teaduses.
    Teaduses tuleb teha eristus, , et teadus pole ainult mitte ainult teadmise tuum, vaid eristama praktikat ja metodoloogiat, kuidas teadmine on saavutatud. Kui arutada teaduse loomuse subjektiivsuse või objektiivsuse üle, siis tegelikult arutletakse selle üle, kas teaduse-praktika või teaduslik-meetod on objektiivne või mitte. Võib eeldada, et kui suudetakse luua täielikult objektiivne teaduslik meetod, siis teadmine on saavutatud teatud metodoloogia kaudu ja seega võrdne objektiivsusega, kui teadmine on eraldiseisev personaalsetest kallakutest.
    Longino pakub, et kui defineerida teadust kui praktikat, siis saab näidata, et see miski pole praktiseeritud individuaali poolt, vaid mingi kogukonna poolt. Teaduse sotsiaalne loomus on näidatud Marjorie Grene kaudu, kus ta räägib teadlaste sõltuvusest teistest oma hariduse jaoks, ideede jaoks ja instrumentide jaoks. Maailmas on teadmise ulatus ja rikkus nii suur, et on vajalik, et erinevate eriteadmistega teadlased töötavad projekti kallal. Longino ütleb selle kohta, et „suur teadus“, kus üksik kompleksne eksperiment jaotatakse osadeks , mille osad jagatakse teadlaste vahel ära.
    Longino vaidleb, et saab küll näidata, et teadlased praktiseerivad teadust printsiibiliselt, siis teaduslik teadmine on saavutatud mitte ainult andmete kogumisega üheks tervikuks, vaid andmete kriitilise hindamise ja modifitseerimisega teadusliku kogukonna poolt. Individuaalide andmete kriitiline parandamine ja modifitseerimine ühiskonna poolt, on see, mis Longino silmis tagab objektiivsuse teaduses. Protsessid nagu „peer-review“ analüüsi paberid , et kindlustada, et need oleksid metodoloogiliselt õiged ja et andmed oleksid piisavad , et toetada järeldusi, mis tehakse. Edasine eksperimendi kordamine kui paber on avaldatud, et kindlustada samad tulemused-vaatamata erinevatele väärtustele . Kui hüpotees baseerub teadmisel, mis on saadud algsest leiust, ei pea paika, siis need originaalsed leiud kontrollitakse ja uuritakse hiljem läbi. Seega on teadus iseennast-kontrolliv.
    Longino kirjeldab, et mida rohkem on erinevaid vaateid kogukonnas, seda suurema tõenäosusega teaduslikud praktikad on objektiivsed. See vaade näitab, et alternatiivsed väärtused käituvad, et tühistada teineteist välja või maha suruda teineteist ja mitmekülgsus kogukonnas annab tulemuseks objektiivsuse kui ühendada ennem mainitud kriitiline läbi vaaltemine.
    Longino annab kriteeriumite-listi, mida peab täitma, et saavutada objektiivsus. Esiteks, peab olema ära tuntavad võimalused kriitikale. See sisaldab protsesse nagu peer-review, kus vaatlejad saavad hinnata, kas väited paberis on põhendatud asitõenditega, mida on pakutud. Longino samuti soovitab , et peaks keskenduma pigem kriitilisele ülevaatele, et teadlased oskaksid kriitiliselt hinnata teiste tööd ja mitte ainult teha originaalset uurimistööd.
    Teiseks, peab paika panema standardid, millele kriitikud saavad tugineda. Need standardid ei pakuks teooria „teooriat“ ehk on vaja kindlat formulatsiooni, mis sisaldaks empiirilist asjakohasust ja tõde.
    Kolmandaks, teaduslik kogukond peab vastama kriitilisele arutlusele, mis võtab aset. Õpikute sisu ja teised teadmise allikad peavad pidevalt olema uuendatud, et võtta arvesse kriitikat.
    Neljandaks ja viimaseks, „ intellektuaalne autoriteeti“ peab jagama, et hoiduda kindlastest eeldustest, mis domineerivad kogukondi sellepärast, et võimupositsioonil olevate inimeste ideaalide pärast.
    Longino ütleb, et uskumus, et me saame lihtsalt lugeda andmeid, on retsept sellest, et imiteerida mainstream väärtusi ja idealoogiaid. Longino nõustub, et individuaalid ei saa põgeneda subjektiivsuse piiridest ja lõpuks võivad rakendada oma personaalseid kallakuid mingi sündmuse osas. Aga mis teeb kogukonna immuunseks sellise kallakute osas? Ta väidab, et objektiivsus on otsustatud nõusoleku osas, mitte tõe osas. Teadmine on küsitlematult saadud ühiskonna panuse poolt, aga kas kriitiline üksmeel saab olla objektiivsuse standard?
    Teine probleem sellega on, et Longino on ebamäärane selles osas, et mis kriitika taset on vaja ennem, et hüpoteese ära tunda kui objektiivseid. On mingi maagiline punkt, kus teooria on piisavalt kritiseeritud ja pandud suhtesse erinevate väärtustega, et lõpuks on teooria objektiivne? Või et teaduslik meetod on objektiivne nii kaua kui see jätkab kritiseerimist ja sisaldab erinevaid väärtusi? Kui nii siis Longino on teinud vastukõla oma esialgse eeldusega, et objektiivne metogoloogia viib objektiivse teadmisena.
    Teadus on objektiivne sellepärast, et teadusliku meetodi loomus on sotsiaalne. See on nii loogiliselt kui ajaloolisel rahuldatud, aga oma vigadega.
  • 9. Seminar. Eetilised probleemid teaduses: teadustöö tulemuste avaldamisega seotud probleemid (Resnik, Shamoo ja Resnik, Eesti teadlaste eetikakoodeks ).
    Milleks on vaja eelretsemseerimist teadustöödes?
    Kvaliteedi kontroll, objektiivsus
    Grand review ennem, et raha saada uurimistööks.
    Kujundatatakse hoiak kollegide suhtes, peame lugu tema tööst või mitte (mitte- formaalne hindamine).
    Puutume kokku autasude-preemiatega, ennem on eelretsenseerimine ja paneel.
    Mille poolest erinevad publikatsioonid ja grand review protseduuris? Mis tähtsad kummagi puhul?
    Publikatsioonid:
    • Jätkusuutlikkus erinev.
    • Sobima antud väljaandesse – selle profiiliga.
    • Originaalsus .
    • Objektiivsus.
    • Argumendi tõestamine.
    • Kirjutamise kvaliteet.
    • Andmete adekvaatsus.
    • Hea ja korralik keel.
    • Maht piiratud.
    • Vormilisuse nõuded.
    • Parandused – tagasi lükkamine või mitte.
    Grand review:
    • Tehtav – eksperiment.
    • Metofoloogia.
    • Keskkond – kas keskkond toetab?
    • Vahendid – arvutid, keeleoskus , raamatukogud, eksperimendi tingimused.
    • Kuidas avalikkusele teavitada .
    • Sotsiaalne mõju.
    • Teemajuht/vastutavtäitja – tema kvalifikatsioon on tähtis.
    • Tähendus – tähtsus, suur risk ja innovatsioon näitavad uudsust ja tähtsust, mida rohkem saadud.
    • Kui hetkeline on õnnestunud, siis suurem tõenäosus järgmine grand review ka saada õnnestunuks.
    Parim viis, kuidas retsenseerida, et parimat ja objektiivset hinnangut saada?
    Indekseerimine , andmebaasid, et leida avaldatud artikleid.
    • Retsenseerimise liigid:

    Pime retsenseerimine – autor ei tea, kes on retsensents, puudused lk 77 – subjektiivsus.
    Topelt-pime retsenserimine – autor ja retsensents ei tea teineteist. Puudused lk 77 – tunned ära autorid ( kitsas teema ja tuntud käekiri). Retsenseerimise vaenulikkus, väljaandeid vähe ja konkurents tihe (tingimus autorite tundmiseks-tuvastamiseks). Pole viidet allikale, aga allikas-kirjutaja on ise seda öelnud ( Andersoni näide).
    Mitte-pime retsenseerimine – avalik retsenseerimine. Puudused – retsensents peab ka oma maine peale mõtlema – kõik on avalik. Mõlemad pooled kannatavad – objektiivsus.
    Kuidas defineerida autorit ehk kes on autor kui on palju osalisi?
    Avaliku puhul. Autorlusega kaasneb vastutus. Publikatsiooni avaldamine pole viimane samm, sest peab tegema parandusi oma töö osas kui vead on ilmunud – autori kohustus.
    Autorluse üle otsustamine – oleneb panusest.
    Chalmersi peatükid:
    Sissejuhatus ja 1-4 peatükk: probleemid teadusega
    Põhiline sõnum on, et teadust ei saa kindlalt usaldada .
    1 – peatükk. Induktivism: teadus kui kogemuslikest faktidest tuletatud teadmised
    1.Teadus on tõestatud teadmine. Teaduslikud teooriad tuletatakse rangelt faktidest, mida saadakse teada vaatluse/eksperimendi teel. Teadus on objektiivne, mida saab usaldada, sest nad on objektiivselt tõestatud teadmised. Rahvapärane arusaam teadusest hakkas levima 17. sajand Galilei ja Netwtoniga (23-24).
    2.Naiivinduktivisti arvates algab teadus vaatlusest (25-29). Saadud vaatlusotsustused kujundavad pinna, millelt saab hakata tuletama teaduslikke teadmisi moodustavaid seadusi ja teooriaid. Iga vaatleja saab siin ise kontrollida otsustuste tõesust. Need otsustused on üksikotsustused, mis viitavad kindlale juhtumile -olukorrale teatud ajal kindlas kohas. Kõik vaatlused on üksikotsustused. Veel on olemas üldised otsustused, mis väidavad midagi universumi mingi aspekti omaduste või käitumise kohta. Erinevalt üksikotsustusele viitavad üldised otsustused kõikidele paikadele ja kõikidele aegadele. Kõik teaduslikku teadmist moodustavad seadused ja teooriad väljendavad seda laadi kinnitusi ning neid lauseid nimetatakse universaalseteks otsustusteks. Kuidas on võimalik üksikotsustustega jõuda üldiste otsustusteni? Induktivistlik vastus sellele on, et kui teatud kindlad tingimused on täidetud, saab lõplikust hulgast vaatluste üksikotsustustest õiguspäraselt üldistades tuletada universaalse seaduse. Üldistuste seaduspärasuseks induktivisti seisukohalt vajalike tingimuste nimekiri võiks olla järgmine: 1. üldistuste baasi moodustavate vaatlusotsustuste hulk peab olema suur. 2. vaatlusi tuleb korrata väga mitmesugustes tingimustes. 3. ükski vastuvõetud vaatlusotsustus ei tohi sattuda vastuollu tuletatud universaalseadusega. (1) on tähtis, sest enne kummagi üldistuse õigeks tunnistamist on vaja suurt hulka eraldi vaatlusi. Need kolm punkti on induktiivne arutlus – saame üldised otsustused, universaalsed otsustused. Induktsiooniprintsiip on aga selline: kui suurt hulka A’sid vaadeldakse väga mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel A’del leitakse omadus B, siis on kõikidel A’del omadus B. Naiivinduktivisti vaadete kohaselt on teaduslike teadmiste kogum seega ehitatud vaatluste abil saadud kindlalt aluspõhja indutseerimise teel. Mida enam kasvab vaatlusandmete tagavara , seda rohkem teadus kasvab. Lisaks iseloomustab teadust see, et seda peab suutma seletada ja ennustada.
    Seadused ja teooriad lk 29 joonis
    Induktsioon –vaatlustest saadud faktid Deduktsioon – ennustused ja seletused
    3.Loogika ja deduktiivne arutlus(29-32). kui on olemas üldised seadused ja teooriad, siis on võimalik teha neist mitmeid järeldusi, mis on samal ajal seletused ja ennustused. See on deduktiivne arutlus. Loogika suudab seda öelda, et kui eeldused on tõesed, siis peab ka järeldus olema tõene. Küsimust, kas eeldused on tõesed või mitte, ei lahenda loogika. Deduktsioon on see kui otsustused tuletatakse teistest, juba olemasolevatest otsustustest.
    4. Ennustus ja seletus induktivistlikus käsitluses (32-35). Vaja teha endale selgeks seaduste ja teooriate toimimine teaduses ennustus- ja seletusabinõuna. Reeglipärased induktiivsed üldistused (33). Sellised otsustused, mis kirjeldavad uurimisaluse olukorra koosseisu, nimetatakse algtingimuseks (33). Teaduslike seletuste ja ennustuste saamise üldine vorm on kokkuvõttes selline: 1. Seadused ja teoorias. 2. Algtingimused / 3. Ennustused ja seletused (34).
    5.Naiivinduktivismi võlu (35-36). Plussiks on see, et see käsitleb rahva hulgas levinud arusaamu teaduse olemusest formaliseeritult, tema seletus – ja ettenägemisvõimest, tema objektiivsusest ja suuremast usaldusväärsusest võrreldes teiste teadmisvormidega. Nägime kuidas induktivist teadust seletab ja ennustab. Induktivismi objektiivsus tuleneb sellest, et objektiivsed on nii vaatlus kui induktiivne arutlus. Induktivisti väide vaatluse ja induktsiooni kota tuleneb teaduse usaldusväärusest. Teaduse aluspõhja moodustavad vaatlusotsustused on kindlad ja usaldatatavad, sest nende tõesust saab meelte abil otseselt kindlaks teha. Vaatlusotsustuste usaldusväärsus kandub üle teistele seadustele ja teooriatele, kui on täidetud indunktsiooni tingimused – seda taga induktsiooniprintsiip, mis induktivisti jaoks on teaduse aluspõhjaks. Chalmersi arust on naiininduktivism vale.
    2 – peatükk. Induktsiooniprobleem:
    1.Kas induktsiooniprintsiip on õigustatav? (37-42). Naiivinduktivisti arvates algab teadus vaatlusest, vaatlus annab kindla aluspõhja, millele saab ehitada teaduslikku teadmist, teaduslikud teadmised aga tuletatakse induktsiooni teel vaatlusotsustustest. Kolmas väide on kahtluse all – kaheldakse induktsiooniprintsiibi paikapidavuses ja õigustuses. Induktsiooniprintsiip oli: kui suurt hulka A’sid vaadeldakse väga mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel A’del leitakse omadus B, siis on kõikidel A’del omadus B. Selline põhimõte oleks teadust ülesehitav põhialus . Kuidas saab seda aga õigeks tunnistada ehk kui vaatlus annab meile lähtepunktiks usaldatava vaatlusotsustuste seeria , miks siis just induktiivne arutlus jõuab usaldusväärsete ja vahest koguni tõeste teaduslike teadmisteni? (37). Induktivist võib vastata kahel viisil: ta võib õigustada seda printsiipi loogika toel või toetuda kogemusele. Vaatleme mõlemat. Kehtivaid loogilisi arutluskäike iseloomustab see, et kui argumendi eeldus on tõene, peab tõene olema ka järeldus. Deduktiivsel arutluskäigul on see tunnus olemas. Ka induktsiooniprintsiip oleks õigustatav, kui induktiivsed arutluskäigud samuti sellele vastaksid. Neil seda omadust pole. Induktiivsed arutluskäigud ei kehti loogiliselt (38). induktsiooniprintsiipi ei saa õigustada pelgalt loogikale toetudes. Seda tõdedes näib, et induktivist on vastavalt omaenda seisukohale kohustatud näitama, kuidas tuletatakse induktsiooniprintsiipi kogemusest. On olnud edukaid ennustusi ja seletusi , mi said võimalikuks induktiivselt tuletatud teaduslike seaduste ja teooriate tõttu – seda vaatlevad nad kui induktsiooniprintsiibi õigustust. David Hume näitas ära, et selline induktsiooni käsitlus on vastuvõetamatu (40). Õigustuslik arutluskäik induktsioonile on see, et kui toimis edukalt esimesel, teisel jne juhtumil, siis toimis see edukalt alati. Aga ei saa kasutada induktsiooni, et õigustada induktsiooni – seda nimetatakse „induktsiooniprobleemiks.“. Nõue, et kõik teadmised tuleb induktsiooniteel tuletada kogemustest, välistab induktsooniprintsiibi, mis on induktivistliku seisukoha alus. Induktsiooniprintsiibi õigustamine on tautoloogiline. On aga veel puudusi (40). Kui palju vaatlusi annab kokku suure hulga? Tuleb täpsustada „suur hulk“. Lisaks on nõue vaatluste mitmesuguste tingimuste kohta, mis esitab probleeme. Näiteks induktsioon ei suuda tunnistada järgnevat : tähendust omavad variatsioonid eristatakse liigsetest, toetudes teoreetilistele teadmistele antud olukorra kohta ja toimivate füüsikaliste mehhanismide liikide kohta; seda tunnistades tunnistame ühtlasi, et teooria on tähtis osa ennem vaatlust – vastuolus induktsiooniga.
    2.Taandumine tõenäosusele (42- 45). Teaduslikud teadmised pole tõestatud teadmised, kuid nad esindavad teadmiste kogumit, mis on tõenäoliselt tõesed. Mida suurem on induktsiooni alust moodustavate vaatluste hulk ja mida mitmekesisemates tingimustes on vaatlused tehtud, seda suurem on tõenäosus, et tulemuseks saadud üldistused on tõesed. See on induktsiooniversiooni uus versioon , kus on induktsiooniprintsiip asendatud tõenäosusliku versiooniga: kui suurt Asid vaadelakse väga mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel Adel leitakse omadus B, siis on kõikidel Adel tõenäoliselt omadus B. See ei ületa induktsiooni probleem – on ikka üldine otsustus . Kogemuse põhjal induktsiooniprintsiibi tõenäosusliku versiooni õigustamine kannataks sama puudujäägi all mis püüe tunnistada õigeks seda printsiipi algupärasel kujul. See vajab ise ennem õigeks tunnustamist. Intuitiivselt võib paista, et kui üldise seaduse toetus vaatlustega kasvab, siis suureneb ka tema tõesuse tõenäosus. Ei saa kasutada siin tõenäouslikku versiooni, sest tõenäosus, et universaalne üldistus on tõene, võrdub lõpliku arvu ja lõpmatu arvu jagatisega, mis on alati null – siin ei loe vaatluste lõplikhulk (44). Induktivistliku programmi päästmine ja kriitika (44).
    3.Võimalikke vastuseid induktsiooniprobleemile (45-47). Esimene vastus on skeptiline : teadust ei saa mõistuspäraselt õigustada. Teine vastus on muuta leebemaks induktivistlikku nõuet, et kogu loogikavaba teadmistehulka peab tuletama kogemusest ning kaitsta induktsiooniprintsiibi põhjendatust millestki muust lähtudes. Kolmas vastus on vastata nii, et teadus ei põhinegi induktsioonil. Kui saab kindlaks teha, et teads induktsiooni ei sisalda, oleks induktsiooniprobleem välditud – seda proovivad teha falsifikatsionistid (Karl Popper).
    3 – peatükk. Vaatluse sõltuvus teooriast (edasine induktivismi kriitika):
    Naiivinduktivism väitis, et vaatlus annab tõese aluse teaduslike teadmisele. Vaatluse osas isaldab naiidinuktivistlik seisukoht tähtsat eeldust : teadus saab alguse vaatlusest ja vaatlus annab kindla aluse, millelt teadmisi tuletada. Peatükis on kriitika vaatluse staatuse ja rolli osas.
    1.Tavaarusaam vaatlusest (49-50). Induktivistile on nägemine oluline kahes aspektis. Esiteks saab vaadelda ümbritsevat otsesel teel ehk sama informatsioon. Teiseks näevad kaks vaatlejat üldjuhul sama asja, kui vaatlevad sama objekti või olukorda ühes ja samas kohas ehk sama informatsioon.
    2.Visuaalset kogemust ei määra alati kujutis võrkkestal (50-55). Ei pruugi samad vaatlejad saada sama visuaalset kogemust. Vaatlused pole ühesugused sest nägemistoimingul vaatlejati saadavat tajukogemust ei määra ainult kujutis võrkkestal. See, mida vaatleja näeb sõltub osalt vaatleja varasemast kogemusest, teadmistest ja ootustest saadava kogemuse suhtes. Vaatlused on erinevad, 2 näidet lk 52. Üldiselt: see mida vaatleja näeb, subjektiivne elamus , mille ta saab silmitsedes objekti või mingit olukorda, ei olene ainuüksi kujutistest võrkkestal, vaid ka vaatleja kogemusest, teadmistest, ootustest ja kogu tema vaimsest või hingelisest seisundist. Chalmersi näidete vastatakse nii (54): sama nähtust samast kohast vaadates näevad vaatlejad üht ja sama, kuid interpreteerivad nähtut erinevalt. Chalmers vaidlustab selle: selles osas, mis puudutab tajumisse, on vaatlejad otseses ja vahetus kontaktis ainult oma varasemate kogemustega. Kui naiivinuktivistid ja empiristid võtavad eelusena, et kogemus annab meile midagi ühest, mida võib mitmeti tõlgendada, eeldavad nad ühtlasi mingit üks-ühele-vastavust võrkkestale tekkiva kujutise ja meie subjektiivse kogemuse vahel, kuigi põhjendusi selle poolt neil ei ole. Chalmers ei püüa väita lk 54 ja 55 asju induktivismi kohta. Üldiselt ei saada sama tajukogemust.
    3.Vaatlusotsustused eeldavad teooria olemasolu (55-62). See paragrahv käsitleb vaatlusotsustusi, mis põhinevad neid kinnitavate vaatlejate tajukogemusel, mis neid otsustusi väidetavalt tõestab. Vastavalt induktivistlikule teaduskäsitlusele on teadust moodustavate seaduste ja teooriate kindel aluspõhi ehitatud eelkõige teada vaatlusotsustustest, mitte niivõrd üksikute vaatlejate individuaalsetest subjektiivsetest kogemustest. Vaatlusotsustused eristavad seadusi ja teooriaid; vaatlusotsustusi saavad teised teadlased ära kasutada ja arutleda nende üle. Induktivistlik käsitlus nõuab, et universaalsed otsustused tuletataks üksikotsustustest induktsiooni teel. Näib, et igasugusele vaatlusotsustele peab eenema mingi teooria ning vaatlusotsustused on niisama suure eksimisvõimalusega kui teooria, mille olemasolu on nende kaudu eeldatav (56). vaatlusotsustused moodustatakse alati mingi teooria keeles ning nende täpsus on just nii kui nende käsutuses oleval teoreetilisel või kontseptuaalsel raamistikul (57). täpsed, selgelt sõnastatud teooriad on täpsete vaatlusotsustuste üks eeldusi – teooria eelneb vaatlusele. Väited teooria prioriteedi osas vaatlusega on vastuolus induktivismiga, mis väidab, et baasmõisted tuletatakse vaatluse kaudu. Kuna teooriad eelnevad vaatlusotsustustele, siis on väär väida, et teadus algab vaatlusest.
    Järgmine punkt on aga selline: vaatlusotsustused on sama suure eksimisvõimalusega kui teooriad, millel nad põhinevad, seetõttu ei moodusta nad täiesti kindlat aluspõhja, millele ehitada seadusi ja teooriaid – näide (58). Selleks, et vaatlusotsustuse kehtivust vääramatult kinnitada, on vaja pöörduda teooria poole; mida veenmavalt tahetakse kehtivust kinnitada, seda laialdasemalt teoreetilisi teadmisi tuleb kasutada. See on aga otse vastupidine sellele, mida me võiksime induktivistlikke vaateid järgides oodata. Teine näide lk 61. Chalmers süüdistab induktiviste kahes punktis: teadus ei alga vaatlusotsustustest, sest mingisugune teooria eelneb neile alati; ning vaatlusotsustused ei moodusta kindlat aluspõhja, millele saaks ehitada teaduslikku teadmist, sest vaatlusotsustused võivad olla ekslikud. See tähendab, et induktivismi rolliomastus vaatlusotsustsele ei ole täpne.
    4.Teooria juhtimas vaatlust ja eksperimendi (62-64). Kõige naiivsemate induktivistide arvates annavad teaduslikule teadmisele aluspõhja eelarvamusteta ja erapooletu jälgija vaatlused. See on aga absurdne seisukoht. Näiteks Henrich Hertz lk 62. Näited näitavad, et teooria eelneb siiski vaatlusele. Vaatlusi ja katseid tehakse selleks, et kontrollida või lähemalt uurida mõnd teooriat, ning registreerida tuleb ainult need vaatlustulemused, mis on anatud ülesande jaoks olulised. Võimalike vigadega veel puudulikud teooriad, mis moodustavad teaduslikke teadmisi, võivad niisiis vaatleja väärale teele juhatada . Kuid sellest probleemist tuleb üle saada teooriaid parandades ja täistades, mitte aga registreerides lõputut hulka sihituid vaatlustulemusi.
    5.Induktivismi ei saa lõplikult kummutada (64-66). Väide, et teadus ei saa alguse vaatlusest, õõnestab induktivismi. Induktivismi kaks suhtumist : erapooletud vaatlused (64). Teooriaid võib luua ja tavaliselt ka luuakse enne kui on tehtud teooriate kontrollimiseks vajalikud vaatlused. Kui on olemas uued teooriad jne, siis jääb küsimus nende adekvaatsuse kohta. Kas need vastavad reeglipärastele tunnetusele või ei – sellega tegeleb keerukam induktivism. Vastus oleks umbes selline: suur hulk teooria seisukohalt olulisi fakte tuleb kindlaks teha väga erinevates tingimustes tehtud vaatlustega; ning ulatus, mille piires võib teooriat pidada tõeseks või tõenäosuslikult tõeseks antud kontrollitud faktide valguses, tuleb kindlaks määrata teatud induktiivsel järeldusviisil. Vahetegemine avastuse ja tõestamise mooduse vahel võimaldab induktivistidel tõepoolest mööda hiilida nende pihta suunatud kriitikast. Teooriat saab siis hinnata kui pööratakse tähelepanu ka tema ajaloolisele kontekstile – teooria hindamine on lähedalt seotud tingimustega, milles antud teooria algselt kujunes.
    Isegi kui laseme eraldada avastamisviise tõestamisviisidest, siis jääb ikka, et vaatlusotsustused on teooria tulvil ja seega eksimisvõimalusega. Loogilised positivistid – äärmuslikud induktivistid (66).
    4 – peatükk. Sissejuhatus falsifikatsionismile:
    Falsifikatsionist jääb nõusse sellega, et vaatlus juhindub teooriast ja et vaatluse toimumine eeldab teooria olemasolu. Lisaks eitab ta seda, et vaatlusest tulnud tõendid tõestaksid teooriat. Teooria on tema tõlgenduses ajutine spekulatiivne oletus . Iga esitatud spekulatiivset teooriat tuleb rangelt ja halastamatult kontrollida vaatluste ja eksperimentide abil. Teooriad, mis testides vastu ei pea, tuleb kõrvale heita ning asendada järjekordsete spekulatiivsete oletustega. Teadus areneb edasi katse ja eksituse, oletuste ja nende tagasilükkamise teel. Püsima jäävad kõige täpsemad teooriad – saab öelda, et see on parim teooria, mis meil on.
    1.Üks loogikapunkt falsifikatsionismi toetuseks (68-69). Falsifikatsionismi järgi on osa teooriaid ümberlükatavad vaatlus- ja eksperimenditulemustele tuginedes. Siin toetub üks loogikapunkt neid – et üks universaalne otsustus on väär, seda saab dedutseerida sobivaist üksikotsustuest (69).
    2.Falsitseeritavus kui teooriate kriteerium (69-73). Falsifikatsionist näeb teadust kui rida hüpteese, mis esitatakse esialgseina eesmärgiga täpselt kirjeldada või anda pilt maailma või universumi teatud aspkekti toimisest. Iga hüpotees ei kõlba. Hüpotees peab rahuldama ühte tingimust: et saada osaks teadustest, peab hüpotees olema falsifitseeritav. Falsifitseeritav sõna tähendus (69). Töpsemalt: hüpotees on falsifitseeritav sel juhul, kui eksisteerib loogiliselt võimalik vaatlusotsustus või rida vaatlusotsustusi, mis pole hüpoteesiga kooskõlas, s.o. juhul kui antus otsustus tõeseks tunnistatuna falsifitseeriks hüpoteesi. Falsifikatsionist nõuab, et teaduslik hüpotees peab olema ülalesitatud tähenduses falsifitseeritav (71). See on sellepärast, et ainult loogiliselt võimalike vaatlusotsustuste eraldamine teeb seaduse või teooria informatiivseks. Ideaalis peaks teaduslik seadus või teooria andma meile teavet sellest, mis maailmas tegelikult toimub, välistades selle, mis seal võiks (loogiliselt) toimuda, tegelikult aga ei toimi. Mõned seadused, mis vastavad falsifitseeritavuse kriteerumile (71-73).
    3.Falsifiteeritavuse aste. Selgus ja täpsus (73-77). hea teaduslik teooria on falsifitseeritav just seetõttu, et ta väited maailma kohta on kindlapiirilised. Marsi näide, et: esitada maailma kohta eriti laiahaardelisi väiteid, olleks ise eriti hästi falsifikatsioonile allutatav, ning ise suudaks falsifitseerimisele alati ja igas olukorras vastu seista (73). Potentsiaalne falsifitseerija (74). Falsifikatsioonile hästi allutatuid teooriaid tuleb eelistada neile, mille suhtes on falsifikatsiooni raskem rakendada – tingimusel, et neid tegelikult falsifitseerida ei suudeta. Me õpime vigadest. Teadus edeneb katse ja eksituse varal. Et loogiline situatsioon teeb universaalsete teooriate ja seaduste tuletamise vaatlusotsustustest võimatuks, nende vääruse deduktsioon aga võimalikuks, saavad falsifikatsioonidest need tähtsad aspektid, kust teadus edasi areneb (75). teaduse eesmärgiks on laialdase informatiivse sisuga teooriad, tervitavad falsifikatsionistid spekulatiivseid oletusi. Vastupidine naiivinduktivistidele. Falsifikatsionist tajub induktsioonist tulenevat piiratust ning vaatluse alluvust teooriale. Teooriate kõrge falsitseerituvseastme nõue sunnib siit tuletama reeglit: teooriad esitatagu selgelt ja täpselt (76).
    4.Falsifikatsioon ja protsess (77-82). Teaduse areng falsifikatsionisti pilgu läbi võiks lugeda lühidalt kirjeldades nii: teadus algab probleemidest, maailma või universumi mõne aspekti omaduste toimimise seletamisega seotud probleemidest. Probleemi lahenduseks esitavad teadlased falsifitseeritavaid hüpoteese. Seejärel vaadatakse ette pandud hüpteesid kriitiliselt läbi ja testitakse. Mõned heidetakse kohe kõrvale. Teistel võib rohkem edu olla. Nendele tuleb teha veelgivaljemat kriitikat ja uusi rangeid teste . Kui paljudes mitmekesistes testides vastu pidanud hüpotees lõpuks falsifitseeritakse, on kerkinud uus, esialgsest lahendatud probleemist loodetavasti kaugele edasi jõudnud probleem. Tekkinud uus ülesanne ootab ka uute hüpteeside leiutamist, mis tahavad taas uuel viisil kritiseerimist ja testimist. Nii jätkub protsess määramatu aja. Kunagi ei saa öelda, et nüüd teooria on tõene, kui hästi ta ka rangeid teste oleks läbinud, loodetavasti saab aga teatud hetkel kehtiva teooria kohta öelda, et ta ületab oma eelkäijad – ta suudab vastu pidada nende testides, millega eelmisi falsifitseeriti (78). Mõni selgitus väitele, et teadus algab probleemidest (78). Väide, et teadus algab probleemidest, sobib hästi kokku veendumusega teooriate prioriteedist vaatluste ja vaatlusotsustuste ees. Teadus ei lähtu ainult vaatlusest (79). Teaduse arengu ja probleemide lahendamisest kaks näidet: esimene on nahkhiirte lendamisest ja teine on laialihaardeline füüsika arengust (79). Falsifikatsionist püüab küsimusele lahendust leida oletusi või hüpteesi püstitades. Nahkhiire näide: kaks eeldust – silmade abil on nahkhiired võimelised lennul takistusi vältima , silmi kasutamata nad seda ei suudaks; katses kasutavate nahkhiirte silmad on kaetud, nii et oma silmi nad kasutada ei saa (80). kahest eeludest saab tuletada deduktiivselt, et antud katseloomad pole võimelised efektiivselt vältima takistusi katselaboris. Kuigi aga tegelikult nad suutsid vältida takistusi, siis hüpotees on falsisitseeritud. Tuleb leida uus hüpotees ja edasi tegeleda probleemiga – kujutlusvõime kasutamine (80). Füüsika arengu näide lk 81. kaks näidet on falsifikatsionistliku füüsika arengu käsitlus ja nahkhiire käsitlus. Edasi analüüsitakse falsifikatsionismis kahtlemist .
    5-7 peatükid: Popper’i dogmaatilised teesid - falsifiktsionism
    Nendes peatükkides on teesid, mida on pakkunud Karl Popper, et kui mõttetu on verifitseerida midagi, vastandiks falsifitseerida midagi. Viimane on nii tähtis, et Popperi kohaselt peaks see näitama, kas miski on teaduslik või mitte.
    5 – peatükk. Komplitseeritud falsifikatsionism, uudsed ennustused ja teaduse kasv:
    1.Falsifitseeritavusaste – pigem suhteline kui absoluutne (83-84). Hüpteesi falsifitseeritavus peab olema kõrgem kui varasemal, mille vastu ta ümber vahetatakse . Rõhutades eelkõige teaduse kasvu, siis falsifik teaduskäsitlus suunab tähelepanu üksiku teooria väärtustelt võistlevate teooriate suhtelistele väärtustele. Peaks küsima hoopis: kas sel vastestitatud teoorial on elujõudu eelmisele vastu astudes teda ka asendada? (84). Eriti parem on ta siis kui laseb uus teooria aimata uut laadi nähtusi, mida võistlev teooria pole puudutanud. Falsifikatsionistide eesmärk on näidata, et kogu teaduse ajalugu koosneb erinevatest falsifiteeritud teooriatest, kus iga järgnev falsifieeritavusaste on kõrgem eelmisest.
    2.Falsifitseeritavuse suurendamine ning ad hoc modifikatsioonid (85-88). selliseid teisendui, kus teooriasse lisatakse uusi või muudetakse juba olemasolevaid postulaate, millel pole mingeid kontrollitavaid järeldusi, võrreldes muutmata teooriaga, nimetatakse ad hoc- modifikatsioonideks. Edaspidi on näited, mis selgitavad ad hoc mõistet. Vaatleb mõnda näidet, millel falsifikatsionist tagasi lükkaks, ning siis võrdleb neid kontrastiks selliste modifikatsioonidega, mis pole ad hoc ja mida falsifikatsionist peab soovitavaks (85). „Leib toidab“ näide lk 85. Galilei sõnavahetuse näide lk 86-87. Edaspidi on näited sellest, kus muudatused pole ad hoc lk 87 – Leib Toidab jälle ja planeetide avastamise näide 88 – teadus areneb edasi, sest saame midagi uut teada.
    3.Kinnitamine falsifikatsionistlikus teaduskäsituses (88-91). Vaatlesime falsifikatsionismi alternatiiviks induktivismile. Teooria suutmatus läbida edukalt vaatlusi- ja eksperimentaalseid teste. Põhjuseks on, et loogiliselt lubab situatsioon olemasolevate vaatlusotsustuste põhjal kindlaks teha teooria väärust, mitte aga tõesust.Pidada julgete hästi falsifitseerivate oletuste võõraks tunnistamist teaduse märkimisväärse edu sõlmpunktideks on viga (89). Näited selleks: tuleks nii julgete oletuste kinnitamine ja ettevaatlike oletuste väärakstunnistamine. Esimesed on informatiivsed ja annavad teaduslikku tunnetusse olulise panuse seepärast, et näitavad, et avastatud on midagi, millest varem pole kuuldud või mida pole tõenäolikuks peetud lk 89. Teine on informatiivne sellepärast, et tehakse kindlaks, et probleemitult tõeseks peetu on tegelikult väär (90).
    falsifikatsionist tahaks ad hoc hüpteesid kõrvale heita ja õhutada julgete hüpteeside esitamist , sest need on potensiaalsed parandajad falsifitseeritud teooriatele. Julged hüpoteesid tooksid kaasa uusi testitavaid ennustusi, mis ei lähtu esialgsest, väärakstunnistatud teooriast (90). Falsifikatsionistlikus teaduse kasvu mõistmises on julgetest oletustest tulnud uudsed ennustused väga tähtsal kohal (91).
    4.Julgus, uudsus ja taustteadmised (91-93). Kui üldiselt omaksvõetud ja kinnistunud teaduslike teooriate kompleksi mingil teadusloo etapil nimetada antud ajastu taustteadmiseks, saab öelda, et oletus on julge siis, kui see mida ta püüab väita, on ebatõenäoline antud aja taussteadmistest lähtudes (92). Oletuste julguse üle otsustatakse lähtuvalt asjasepuutuvatest taustteadmistest, nii võetakse need aluseks ka ennustusele: uudsed on nad siis kui neis sisaldub mõni ajastu taustteadmistest puuduv või koguni selgesõnaliselt välistatud nähtus (92). Ennem rääkisime, et teaduslikele teadmisele täienemisele aitavad kaasa kas julge oletuse kinnitamine või ettevaatliku oletuse väärakstunnistamine. Taustteadmiste mõiste kasutusele võtt aitab need kaks kokku viia – ühe eksperimendi tulemusena. Taustteadmised koosnevad ettevaatlikest hüpoteesidest, sest nende teadmine on hästi kinnistunud ja ei tekita kahtlusi ; julge oletuse kinnitamine haarab teatud osa taustteadmise falsifitseerimist – selle osa suhtes, mille suhtes on oletus julge (93).
    5.Kinnitamine: induktivistlike ja falsifikatsionistlike vaadete võrdlus (93-95). Teaduse eesmärk on teooriate falsifitseerimine ja nende asendamine parematega, mis tunduvad suutvat teste paremini läbida. Uute teooriate kinnitamine on tähtis niikaua kui see tähendab tõendust, et uus teooria on parem eelmisest, mis on falsifitseeritud uue teooria abil välja kaevatud tõendusega ja mis ühtlasi uut teooriat kinnitab (93). Falsifikatsionistid on pannud rõhu kasvule ja seega erineb nende kinnitamine induktivistide omast.
    Induktivistid: teooriad kinnitavad juhtude tähenduse määrab ainult loogiline suhe kinnitatud vaatlusotsustuste ja selle teooria vahel, mida nad toetavad (94). Toetuse aste on ikka sama; ajalooline kontekst, milles tõendus on saadud, on ebaoluline. Juhud on kinnitavad siis kui nad toetavad teooriat induktiivselt ja mida suurema arvu kinnitavate juhtude kasuks on otsustatud, seda suurem on toetus teooriale ja seda tõenäolisemalt võib ta tõene olla. see on mitteajalooline kinnitamisteooria ja võib tunduda tüütu (94).
    Falsifikatsionistlikus käsitluses aga sõltub kinnitamise tähendus suuresti kinnitamise ajaloolisest kontekstist. Kinnitamine tõstab teooria teaduslikku väärtust, juhul kui kinnitamine on uudse ennustuse testimise tagajärg. Seega on kinnitamine tähendusrikas siis kui tema võimalikkust hinnatakse ajastu taustteadmiste juures ootamatuks. Kui kinnitamine, mis kordab kokkuvõtlikult eelkäidut, siis pole tal mingit tähendust. Newtoni näide lk 94-95. Kogu erinevus tuleb ajaloolisest kontekstist.
    6 – peatükk. Falsifikatsionismi piiridest:
    1.Vaatluse sõltuvus teooriast ja falsifikatsioonide eksimisvõimalus (96-97). Kaks tüüpi falsifikatsioniste (96). Nõustuvad nii: kinnitamise ja falsifitseerimise staatusel on oluline kvalitatiivne erinevus. Sobiva tõendi abil võib teooria lõplikult falsifitseerida kuna tõeseks või kasvõi tõenäoliselt ei saa tõeseks tunnistada ühtki teooriat, olgu tõendus milline tahes. Teooria võetakse vastu kui ajutine. Teeoria tagasilükkamine võib olla aga lõplik. Asjaolu, et vaatlusotsustused sõltuvad teooriast ning võivad olla ekslikud, kahjustab falsifikatsionismi. Falsifikatsioonid kutsuvad oma vaadete tunnistajaks loogikat. Kui on olemas tõesed vaatlusotsustused, siis on neist võimalik loogiliselt tuletada mõne üldise otsustuse väärust, kunagi pole aga võimalik dedutseerida neist tõeseid üldisi otsustusi (97). pole võimalik saada absoluutseid kindlaid vaatlusotsustusi, sest kõigil vaatlusotsustusel on eksivõimalus. Järelikult: kui universaalne otsustus või nende kogum, mis moodustab teooria või osa sellest, satub vastuollu mõne vaatlusotsustusega, võib vale olla viimane. Ei ütle miski, et ootamatu vastuolu juhul tuleks teooria kõrvale heita. Kõrvale heita võib ka eksivõimalusega vaatlusotsustuse ja jätta alles temaga vastuolus oleva, eksivõimalusega teooria. Näiteks ei loobutud Koperniku teooriast (97). Teaduses on näiteid küll, kus on kõrvale heidetud vaatlused ja mitte teooriad. Kui kindlalt ka otsustus vaatlusel näib põhinevat, pole kunagi välistatud võimalus, et uued teoreetilised edusammud paljastavad otsustuse ekslikkuse. Järelikult ei ole teooriate lõplik otseteed falsifitseerimine võimalik.
    2.Popperi kaitse ei aita (98-101). Popperi seisukoht tõstab esile olulise vahe üldiselt tuntud vaatlusotsustuste ja üksikvaatleja isiklike tajukogemuste vahel. Üksikvaatleja võib, kuid ei pruugi tunnistada teatud kindlat vaatlusotsustust. Tema otsus selles küsimuses on motiveeritud osalt relevantsetest tajukogemustest, kuid üksikisiku puhul pole ainuski tajukogemus kunagi piisav, kinnitamaks vaatlusotsustuse kehtivust. Vaatleja võib millegi mõjul tajumisele toetudes tunnistada õigeks mõne vaatlusotsustuse, mis võib olal väär (98-99). Näide lk 99. Popperi kõnealuse seisukoha põhituumaks on vaatlusotsustuste vastuvõetavuse hindamine selle järgi, kuidas nad suudavad teste läbida. Baasotsustused ja Popper lk 100. Popper asetab rõhu üksikiku teadlikele otsustele ja see toob kaasa subjektiivse elemendi, mis satub teatud määral vastamisi Popperi hilisema lausungiga, et „teadus on protsess ilma subjektita.“. Popperi seisukoht vaatlusotsustuste seisukoht (vähem subjektiivne): vaatlusotsustus võib esialgsena – tunnustada teaduse teatud kindlas staadiumis , juhul kui ta suudab edukalt läbida kõik testid, mida antud teadusharu oma arenguseisundis teaduse hetkestaadiumis võimaldab. Vaatlusedotsustused, mis moodustavad baasi, mille suhtes tuleb hinnata teadusliku teooria headust, võivad Popperi seisukohalt olla ise ekslikud. Popperi metafoor lk 101. Vaatlusotsustused võivad olla ekslikud, nad võetakse omaks ainult esialgsena, edasise revideerimisvõimalusega, mis õõnestab falsifikatsionistlikku seisukohta. Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsifikatsiooni aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valguses vääraks osutuda. Lõplikud falsifikatsioonid on välistatud, sest vaatuslik alus, millele nad toetuvad, absoluutselt kindlal kujul puudub.
    3.Realistlike testimissitatsioonide komplekssus (102-105). Falsifikatsionismi raskus realistlikus testsituatsioonis. Realistlik teaduslik teooria koosneb ju üldiste otsustuste kogumist, mitte aga üksikust väitest nagu „kõik luiged on valged.“. Lisaks kui teooriat tuleb katselisel teel kontrollida, kaasatakse testimisse rohkem kui ainult need otsustused, mis moodustavad antud teooria. Teoorias tuleks kasutada lisaeeldusi, kirjeldada algtingimusi, kujutleda paikapidavust jne (102). Võime jõuda väära katseni vms ja see näitab, et: teooriat pole võimalik lõplikult falsifitseerida, sest ei saa välistada võimalust, et eksliku ennustuse põhjustas mingi osa komplekssest testsituatsioonist, mis ei puudutanud kontrollitavat teooriat. Näide astronoomia ajaloost lk – 3 näidet kokku 103.
    4.Falsifikatsionismi ebaadekvaatsus ajaloolisel taustal (105-107). Kui oleksid teadlased kasutanud ajaloos falsifikatsionismi, siis poleks praegused teooriaid olemas. Õnneks vaatlesid teadlased siiski edasi teooriaid, mis esialgu ebaõnnestusid. Neli näided lk 105-107.
    5.Koperniklik revolutsioon (107-117). See näide näitab, mis raskused kerkivad esile falsifikatsionismis kui võetakse arvesse suuremate teoreetiliste muutuste keerukus. Alles siis kui kujunes uus füüsikasüsteem, hakkas uus teooria ka üksikasjades hästi sobima vaatluste ja katsete tulemustega.
    7 – peatükk. Teooriad kui struktuurid : 1. uurimisprogramm:
    1.Suhtuda teooriasse kui terviklikku struktuuri (118-122). Võib tunduda, et induktivistid ja falsifikatsionistid vaatlevad teadust tükkhaaval. Nad keskenduvad kas siis teooriate ja individuaalsete vaatlusotsustustele või nende hulkade vahelistele suhetele, nii jääb neil arvesse võtmata teaduslike teooriate komplekssus. Nii induktivism ja falsifikatsionism ei suuda anda komplekssete teooriate sünni ja kasvu adekvaatset iseloomustust (118). Peaks suhtuma teooriatesse kui teatud laadi terviklikke struktuuridesse.
    Üks põhjus, miks teooriasse suhtuda on vaja kui struktuuri, kasvab välja teadustajaloost. Ajalooliselt on näha, et peamiste teadusharude evolutsioonil ja progressil on täiesti olemas struktuur, mida induktivistlik ega falsifikatsionistlik käsitus pole hoomanud (118).
    Teine põhjus on seotud sellega, et vaatlused sõltuvad teooriatest. Vaatlusotsustused on sõnastatud mingile teooriale toetuvas keeles (119). Otsustused on seega sama täpsed ja informatiivsed kui neid raamiva teooria keel.
    Väide, et mingis teoorias esinevate mõistete tähendus sõltub antud teooria struktuurist ning et mõistete tähenduse täpsus sõltub teooria täpsusest ja sidususe määrast, muutub usutavamaks, kui oskame märgata piiranguid mõne alternatiivse teaduskäsituse puhul, kus võidakse loota , et mõiste omandab tähenduse. Üheks alteratiiviks on vaatekoht, et mõisted saavad tähenduse definitsiooni kaudu (119). Mõisteid saab defineerida ainult teiste mõistete abil, mille tähendused on juba olemas (119). Teine alternatiiv on oletus, et mõistete tähenduse määravad kindlaks vaatlused – ostensiivse definitsiooni teel. Mõisted saavad oma tähenduse kasvõi osaliselt rollist, mida nad teoorias etendavad – seda näitavad mõned näited lk 120-121.
    On kaks põhjust, miks peab teooriaid vaatlema, kui teatud laasi korrastatud struktuure: teadusajaloo uurimine näitab, et teooriatel on see iseloomulik joon olemas, ning sellepärast, et ainult sidusa struktuuriga teooriate kaudu omandavad mõisted täpse tähenduse. Kolmas põhjus võrsub sellest, et teadusel on vaja kasvada (121). Struktuuri tähtsus teaduses lk 121. struktuur peab olema avatud, nii et ta pakuks võimalust uurimisprogrammiks (121). Newtoni uurimisprogramm 121.
    2.Lakatosi uurimisprogramm (122-127). Lakatos proovis üürida teooriaid kui korrastatud struktuure. Lakatos tahtis muuta paremaks Popperi falsifikatsionismi. Lakatosi silmis peab uurimisprogramm olema struktuur, mis annab edasiseks uurimistööks nii positiivseid kui negatiivseid juhiseid. Programmi negatiivsesse heuristikasse kuulub klausel , et programmi aluseks olevaid eeldusi, kõva tuuma, ei tohi kõrvale heita ega modifitseerida. Teda hoiaks falsifikatsiooni eest kaitsevöönd abihüpoteesidest, algtingimustest jm. Positiivne heuristika tähendab üldsuunda näitavaid umbkaudseid juhtnööre uurimisprogrammi jätkamiseks (122). Uurimisprogrammid on kas progressiivsed või degenereeruvad – sõltuvad sellest, et kas need suudavad viia uurijat uute nähtuste avastamiseni või ei (123). Programmi kõva tuum on midagi enamat – moodustub väga üldisest teoreetilisest hüpoteesist, millest saab programmi jätkamise alus – näited (123). Falsifitseerimatuks tunnistab programmi kõva tuuma „tema protogonistide metodoloogiline otsus“. Eelduste labürinti, millest koosneb struktuuri muu osa, nimetab Lakatos kaitsevööndiks (sobimatus selgelt väljendatud uurimisprogrammi ja vaatlusandmete vahel pannakse sinna). Sinna kuuluvad nii kõva tuuma täiendavad eksplitsiitsed abihüpoteesid; eeldused, millel põhineb algtingimuste kirjeldus ja samuti vaatlusotsustused (123).
    Programmi negatiivseks heuristikaks on nõue, et programmi toimimise ajal ei tohi kõva tuuma teisendads, ta peab jääma puutumatuks (ei tohi uurimisprogrammi piirest välja astuda)(124). Popperi puhul puudutab otsus aainult üksikotsustuste vastuvõetavust ja Lakatosil laieneb see nõue rakendatavuseni universaalsete otsustuste kohta, millest moodustub kõva tuum.
    Positiivne heuristika annab teadlasele viiteid, mida ta peaks tegema ja millest loobuma – seda uurimisprogrammi osa on keeruline iseloomustada. Positiivne heuristika viitab, kuidas tuleks kõva tuuma täiendada, nii et ta suudaks tegelikke nähtusi seletada ja ette näha. Ei piisa ainult sellest, et lisatakse abihüpoteese, vaid tuleb ka arendada matemaatilisi ja eksperimentaalseid võtteid. Positiivse heuristika ideed näitas Lakatos looga , kuidas esialgu kujunes Newtoni graviatsiooniteooria + näide lk 125. Lisaks kirjeldab näitena Bohri aatormiteooriat lk 126. Nende uurimisprogrammide tähtis omadus on see, et vaatluste abil testimine muutub relevantseks programmi võrdlemisi hilises järgus . Uurimisprogrammile tuleb anda võimalus edasi areneda ja oma potensiaali realiseerida ja selleks on vaja head kaitsevööndit.
    Uurimisprogrammi väärtust peaks hindama (127): esiteks peaks programmi sidusus olema nii kõrge, et ta sisaldaks kindapiiriliselt kavandatud programmi edasiseks uurimuseks. Teiseks peaks uurimisprogramm viima vähemalt aeg-ajalt uudsete nähtuste avastamiseni. Uurimisprogramm peab rahuldama mõlemaid tingimusi, kui teda tahetakse kvalifitseerida teaduslikuna.
    3.Metodoloogia uurimisprogrammi raames (127-130). Lakatosist lähtudes tuleks teaduslikku metodoloogiat käsitleda kahest vaatenurgast: esimene tegeleb teatud üksiku uurimisprogrammi raames tehtuga, teine puudutab võistlevate uurimisprogrammide väärtuse võrdlust. Kaitsevööndit tuleb modifitseerida ja laiendada (128). Kõik sammud on lubatud kuni ei tehta neid ad hoc viisil! Kaitsevööndi lisad peavad olema iseseisvalt testitavad – peab jääma võimalus uuteks testideks ja avastusteks. 128
    Lakatosi metodoloogia välistab kaht laadi samme. Mingit kohta pole ad hoc hüpoteeside jaoks – st nende jaoks, mida ei saa iseseisvalt testida. Välistatud on ka tegevused, mis lõhuvad programmi kõva tuuma. Kord püsib tänu kõva tuuma puutumatusele ja kaasnevale positiivsele heuristikale. Otsuse, kas hüpotees vastu võtta või kõrvale jätta, määrab üsna selgepiiriliselt eksperimentaaltesti tulemus. Mis testi edukalt läbivad, jäetakse esialgu teooriasse, mis aga mitte, heidetakse kõrvale, kuigi mõndagi otsust võiks kunagi edaspidi uute leidlike iseseisvalt testitavate hüpoteeside najal redigeerida. Vaatluse kaal uurimisprogrammis suurt midagi ei tee, sest vaatluste keelt hoitakse stabiilsetes piirides.
    4.Uurimisprogrammide võrdlemine (130-132). Üldiselt peaks programmide erinevaid väärtusi hindama selle järgi, mil määral nad progresseeruvad või degenereeruvad. Degenereeruv jääb alla lk 130.
    Uurimisprogrammi vastuvõetavuse või võetamatuse kriteeriumi juures on peamine raskus seotud ajaga. Millal otsustada, et programm on mandunud ? Ei saa öelda, et programmid oleksid lootusetult mandunud. Kaitsevööndi omapärad võivad tuua uusi avastusi. Elektriteooria näide lk 131. Lakatosi käsitluses ei saa keegi tingimusteta väita, et üks programm oleks parem kui konkureeriv programm (132).
    8 – peatükk. Teooriad kui struktuurid: 2. Kuhni paradigmad
    1.Sissejuhatuseks (133-135). Kuhn mõistis, et ei induktivistid efa falsifikatsionalistliku traditsioonilised teaduskäsitlused ei kannata välja võrdlust tegelikkusena. Nii proovis Kuhn välja töötada oma teadusteooria, mis oleks rohkem vastavuses teaduse arenguga. Kuhni teooriat iseloomustab rõhk teadusliku progressi revolutsioonilisusele; revolutsioon tähendab siin mõne kehtiva teoreetilise struktuuri hülgamist ja asendamist uuega, mis eelmisega ei haaku (133). Teiseks tähtsaks jooneks on teaduslike ringkondade sotsioloogiliste karakteristikute oluline roll.
    Lakatosi ja Kuhni lähenemistel on ühiseid aspekte. Mõlematel on nõuse oma filosoofilisele käsitlusele, et see peab teadusajalool põhinevale kriitikale vastu pidama . Kuhn oli ennem Lakatost ja Chalmers leiab, et Lakatos on neid oma kasuks kohandanud. Kuhni eristab Popperist ja Lakatosist peamiselt tema rõhuasetus sotsioloogilistele teguritele. Kuhni „relativism“ tuleb vaatluse ja kriitika alla edaspidi.
    Kuhni pildi teaduse edenemisest saab kokku võtta nii: eelteadus – normaalteadus – kriis – revolutsioon – uus normaalteadus – uus kriis.
    Organiseerimata ja mitmepalgeline tegutsemine (eelteadus) , enne kui on võtnud kuju teadus, saab struktuuri ja muutub juhitavaks, kui teadlaskonnas on ühene paradigma. Paradigma koosneb üldistest teoreetilistest eeldustest ja seadustest ning nende rakendamisvõtetest, mida hakkavad kasutama vastava teadusliku ringkonna liikmed. Paradigma raames töötavad inimesed tegelevad sellega, mida Kuhn nimetab normaalteaduseks. Paradigmat kujundatatkakse. Esinevad vältimatud raskused ja nii tekib kriis. Kriisi lahendab uue paradigma ilmumine, millele jääb truuks ühe enam teadlasi, kuni jäetakse esimene paradigma kõrvale. See rida sündmusi kannab nime teadvusrevolutsioon (135).
    2.Paradigmad ja normaalteadus (135-139). Küpset teadust valitseb ühene paradigma, selles on omad standardid. See juhib teadlasi antud paradigma raames mõistatuste lahendamisel. Normaalteaduse traditsiooni toetada suutva paradigma olemasolu on iseloomulik aspekt, mis eristab teadust ebateadusest (Kuuhni järgi). Kui paradigma on puudu, siis see ei klassifitseeru teadusena (135).
    Paradigma olemasolu ei saa piiritleda täpse definitsiooniga. Aga saab kirjeldada koostisosasid, millestparadigma koosneb (135). Nende hulka kuuluvad eksplitiitselt väljendatud seadused ja teoreetilised eeldused, mis on võrreldavad Lakatosi uurimisprogrammi kõva tuuma komponentidega. Paradigma hõlmab ka fundamentaalseaduste erinevaid rakendumise standardseid viise (136). Paradigmasse on haaratud ka instrumendid ja nendega töötamise võtted, mis on vajalikud paradigma seaduste vastavusse seadmiseks reaalse maailmaga . Lisaks sisaldavad kõik paradigmad mõnd väga üldist metodoloogilist ettekirjutust (136).
    Normaalteadus sisaldab põhjalikke katseid paradigmat selgelt liigendada , eesmärgiga teda loodusega paremini vastavusse viia. Kuhn näeb normaalteadust kui mõistatuste lahendamist, mis on allutatud paradigma reeglitele. Mõstatused on loomult nii teoreetilised kui eksperimentaalsed (137). Normaalteadlased peavad eeldama, et paradigmas on abinõud, mis aitavad mõistatusi lahendada. Kui mõistatust lahendata ei suudeta, siis on see pigem teadlase süü kui paradigma ebaõnnestumine. Mõistatust, mis ei taha lahendust anda, peetakse anomaaliaks kui paradigma falsifikatsiooniks. Iga paradigma sisaldab anomaaliat ja heidab kõrvale kõik falsifikatsionismi häbistavad tunnused (137).
    normaalteadlane ei tohi oma tööd raamivasse paradigmasse kriitiliselt suhtuda. Põhialustes on kokku lepitud ja see eristab küpset normaalteadust ebaküpsest eelteadusest (korrapäratu tegevus). Eelteadust iseloomustab see, et on palju eriarvamusi, vaidlus põhialuste üle, ei jõuta detailse esoteerilise tööni, teooriaid sama palju kui teooretikuid. Vaatluste sõlutuvus teooriast 138).
    Kuhn toonitab, et paradigma tähendab rohkem kui eksplitsiitsete reeglite ja juhistega kindlaks saab määrata. Wittgeinsteini arutlus näiteks lk 138. Teadlased õpivad tundma oma eriala ise. Lahendavad standardseid probleeme, sooritavad standardseid katseid, teevad uurimistöö paradigma suhtes, õpivad paradigma meetodeid, võtteid ja norme (139). Ta pole enam suuteline omandatud meetodeid ja oskusi eksplitiitselt kirjeldama, sest oskused on „sisse vilunud“. Normaalteadlase teadmistest suur osa vaikib (vaikiv teadmine, tacit knowledge). Siis peab seletama paradigmat täpsemalt kui uus alternatiiv esile ilmub ja kaitsma peab hakkama.
    3.Kriis ja revolutsioon (139-144). Paradigmas olemine on turvaline. Paradigma annab teatud piiritletud probleemid koos meetoditega, mille puhul saab kindel olla, et lahendused on asjakohased . Võib esineda siiski kriise . Kui paradigma raames esineb lahendamata mõistatusi, siis see ei tähenda veel kriisi. Paradigmades on alati raskusi. Kui anomaaliad hakkavad õõnestama paradigma usaldust, siis on probleem suureb. Anomaaliat peetakse eriti tõsiseks siis, kui ta asub lõhkuma paradigma põhialuseid ja samas peab kindlalt vastu normaalteadlaskonna katsetele teda kõrvaldada. Anomaalias on ka siis tõsised , kui need on tähtsad mingitel tungivatel sotsiaalsetel põhjustel. Lisaks anomaalia tõsidus sõltub veel ajast kui kaua ta kõrvaldamispüüetele vastu peab (140).
    Kui kõrvalekalded muutuvad paradigmale tõsiste probleemide tekitajana tuntavaks, on käes selgesti väljenduv professionaalse ebakindluse periood. Kui paradigma on nõrgenenud ja õõnestatud juba nii kaugele, et selle pooldajad tema vastu usalduse kaotavad , on aeg küps revolutsiooniks. Kriis muutub tõsisemaks kui esineb võistlev paradigma. Uus paradigma erineb vanast väga ning sobitada seda sellega ei saa. Paradigmad näevad maailma eri moodi – näited lk 141, flogiston ja hapnik(141). Ehk võistlevad paradigmad tegelevad üldse erinevate küsimustega. Lisaks toovad nad endaga kaasa omavahel sobimatuid standardeid. Viis, kuidas teadlane maailma vaatleb ja juhindub selles, sõltub paradigmast (142).
    Teadlase truuduse vahetamist ühe paradigma vastu teise vastu võrdleb Kuhn Gestaldi-lülitusega või usulise pöördumisega.
    Pole ühtegi puhtloogilist argumenti, mis näitaks ühe paradigma ülemust teise suhtes ja sunniks seega ratsionaalset teadlast paradigma vahetama. Selline demonstratsoon pole võimalik ka seepärast, et teadlase väärtushinnang teadusteooria kohta hõlmab palju tegureid (143). Ühe teadlase otsus sõltub sellest, millistele teguritele ta eelisõiguse annab:lihtsus, seos mõne tungiva sotsiaalse vajadusega , suutlikkus lahendada mingit erilist probleemi jne.
    Teiseks põhjuseks on see, et eri paradigmade pooldajad toetavad eri normistikke, metafüüsilisi printsiipe jne (143). Konkureerivate paradigmade toetajad ei tunnista aga vastaste eeldusi ja järelikult ei saa neid kuidagi veenda vastvaste argumentidega. Just nii võrdleb Kuhn poliitilisi ja teaduslikke revolutsioon! Nagu „poliitiliste revolutsioonide eesmärk on muuta poliitilisi institutsioone viisil, mida nood institutsioonid ise keelavad“ ja järelikult „poliitiline abinõu langeb ära.“. „Võistlevate paradigmade vahel osutub valikuks ühtesobimatute ühiselu laadide vahel“ ja ükski argument ei saa olla „sunvi ei loogiliselt ega isegi mitte tõenäosuslikult.“ (143-144). Pole olemas ühte ainsat kriteeriumit, mille abil peaks otsustama paradigma väärtuste või paljutäotavuse üle. Lisaks: võistlevate paradigmade pooldajad toetavas eri normistikke, näevad kogu maailma teise pilguga ja kirjeldavad seda eri keeltes. See kõik tähendab, et konkureerivad paradigmad on ühismõõduta! (144).
    Teaduslikule revolutsioonile on veel omane see, et uue paradigma peab võtma uueks kogu teadlaskond, mitte üksik teadlane (144).
    4.Normaalteaduse ülesanne ja revolutsioonid (145-147). Kuhnist võib jääda mulje, et tema jutt on deskriptiivne lk 145. Kuhni töö pole aga inult teadlaste töö kirjeldamine. Tema käsitus moodustab teooria teadusest, sest sisaldab tema erinevaid komponende ülesande seletust. Normaalteadus ja revolutsioonid täidavad vajalikke ülesandeid ja seega peaks teadus neid omadusi sisaldama endas, mis esindaksid teatud funktsioone (145).
    Kuhni käsitluse funktsioonid. Normaalteaduse perioodid annavad võimaluse arendada teooria esoteerilisi üksikasju. Teadlased töötavad paradigma raames, teevad eksperimente ja teoreetilist tööd, et paradigma viia vastavusse tegelikkusega. Siin peavad teadlased usaldama paradigmat, et nad asjakohast tööd saaksid teha. Tegemist on pigem sidumisega, kui kritiseerimisega (146).
    Kui kõik teadlased oleksid ainult normaalteadlased, siis ei jõuaks paradigma edasi arendada. Paradigmal oma raamistik . Paradigma pole täiuslik. Teadusele on omane ühest paradigmast teise liikuda ehk paremusele poole liikuda. Teadmised kavavad teaduses koguaeg – rohkem ja mitmekesisemad vaatlused, mis aitavad luua uusi mõisteid jne (146-147). Lisaks funktsioonina veel see, et paradigmas pole nii täpsed, et neid saaks asendada eksplitsiitse reeglitekogumiga. Eri teadlased võivad tõlgendada paradigmasid erinevalt, niimoodi tuleb katsetavaid strateegiaid juurde ja teaduse arengule on see positiivne (147).
    9 – Ratsionalism versus relativism:
    Kokkupõrge lk 148. Debatt nüüd ratsionalismi ja relativismi vahel. Vaidluses on teooriate hindamine ja valiku üksikasjade ning selle üle, kuidas tõmmata piir teaduse ja ebateaduse vahel. Lakatos kui ratsionalist ja Kuhn kui relativist?!? Lk 148.
    1.Ratsionalism (148-150). Äärmuslik ratsionalist kinnitab, et on olemas üks ja ainus ajatu universaalne kriteerium, mille suhtes peab hindama võistlevate teooriate suhtelisi väärtusi. Ratsionalistlik kriteerium – kõikehaaravus ja mitteajaloolisus. Äärmusliku ratsionalisti arusaama järgi juhib teadlaste otsinguid ja valikuid universaalkriteerium (149). Kahe konkureeriva teooria puhul valib ta selle, mis on ideaalile lähemal. Teaduse ja ebateaduse vahel näeb ratsionalist selget vahet. Teaduslikud on need teooriad, mis lasevad end hinnata üldise mõõdupuu järgi ja mis suudavad läbida testi (149).
    2.Relativism (150-151). Relativist eitab kõikehaarava mitteajaloolise ratsionalistliku normi olemasolu, mille alusel üht teooriat teisest paremaks pidada. Siin tuleneb erinevus nii üksikinimesena kui teaduskonnati – oleneb, mis keegi tähtsaks peab. Pole üldist tingimust, et otsustada. Siin varieerub teaduse ja pseudoteaduse vahe tegemine. Äärmuslik relativist peab teaduse ja pseudoteaduse vahelist eristusjoont märksa suvalisemaks ja vähem tähtsaks kui ratsionalist. Relativist ei tunnista unikaalset kategooriat „teadus“, mis oleks iseenesest teistest teadmisvormidest üle. Kui „teadust“ hinnatakse kõrgelt meie ühiskonnas, tuleb seda mõista kui meie ühiskonna analüüsi, mitte lihtsalt teaduse loomuse analüüsi.
    3.Lakatos kui ratsionalist (152-156). Kaitseb ratsionalistlikku seisukohta (152). Lakatosil on universaalne kriteerium teooriate hindamiseks „ teaduslike uurimisprogrammide metodoloogia sobib töele ligilähedane jõudmiseks meie tegelikus universumis paremini kui ükski teine metodoloogia“ (153). Teadus areneb kui uurimisprogrammid võistlevad – üks on parem kui teine (progressiivsem) ja sõltub sidususastmest ehk kui palju on kaasa tulnud uudsusi. Teaduse eesmärk on tõde ja uurimisprogrammide metodoloogia annab parema viisi tõeni jõudmiseks (153). Lakatosi eesmärgiks oli esitada universaalkriteerium, otsustamaks eraldi üksikute uurimisprogrammide üle ja teadusliku progressi üle üldse (153). Esitatud metodoloogiat tuleb väärtustada selle järgi, mil määral ta suudab ära seletada head teadust ja selle ajalugu. See ei ole suletud ring (153)- kaks võimalust, et Lakatost toetada: on olemas korralikud võimalused testida tema metodoloogiat füüsikajaloo põhjal nii, et tulemuseks on toetus teooriale või usalduse kaotus selle vastu. Toetus on siis kui näidatatkse, et võistlevate metodoloogiates selematuks jäänud episoode teadusaajaloos saab seletada uurimisprogrammide metodoloogia põhjal. Teine võimalus on et metodoloogia võiks identifitseerida mõnda programm, mida teaduskond toetab, kuid mida ei saa kohandada uurimisprogrammide metodoloogiaga; võib tulla nii mõni uudne avastus (154). Lakatos pakub kõikehõlmavat ratsionaalsuskriteeriumi, mis on oletuslik ja mida tuleb teadusajaloo taustal testida. Lisaks tema metodoloogiast ei järeldu see, et teadlased peaksid kasutusele võtma progressiivseid programme ja degenereeruvaid kõrvale jätma. Võib juhtuda, et degenereeruvad tõusevad taas esile. Lakatosil ei õnnestunud esitada teaduse ratsionalistlikku käsitlust , ehkki paljud tema märkused viitvad sellele.
    Lakatodi järgi on mingi huvivaldkond teadus sel juhul, kui teda saab kohandada teaduslike uurimisprogrammide metodoloogiaga, vastasel korral aga mitte – tegemist on siiski füüsika ajaloo taustal testimist vajava olevaga. 156 lk Lakatose nõrkused Chalmersi silmil!
    4.Kuhn kui relativist (156-160). Kuhn esitab mitu kriteeriumit, mida saaks kasutada ühe teooria paremuse hindamisel teise ees (lk 156 kriteeriumid). Kuhn väidab ise, et ta pole relativist (157). Tema tsitaat lk 157 näitab nagu oleks Kuhn ratsionalist, kes täpsustab üldkriteeriumi, mille suhtes saab hinnata teooriate suhtelisi väärtusi – nimelt probleemide lahendamise suutlikkuse kriteeriumi.
    Kuhn arvab küll, et teadus edeneb, aga eitab seda, et see ei edene tõe suunas (158). Teooriavaliku küsimuses toonitab Kuhn, et loogiliselt sundivat valikukriteerumit polegi. Mingis teadlaskonnas on alati rühmasiseselt kinnitatud väärtused, mis üksikteadlaste valikut suunavad (158). Kuhni arvates sõltub teatud ala kvalifitseeritavus teadusena sellest, kas ta sobitub teaduskäsitusega, mida esitab oma raamatus. Teaduse ja ebateaduse eristamisel on teatud huvivaldkonna kõige tähtsam joon selle võime toetada normaalset teaduslikkutraditsiooni (159).
    Nagu ka Lakatos ei põhjenda Kuhn, miks peaks teadus olema kõrgemal teistest huvivaldkondadest, vaid peab seda enesestmõistetavaks (159). Kuhni teaduskäsitluses tuleb teadusprotsessis käibivaid väärtusi ja teooriate omaksvõttu või tagasilükkamist määrata vastava teadlaskonna psühholoogilise ja sotsioloogilise analüüsi abil. Kuhni positsioon ei anna meile mingit võimalust kindla teadlaskonna otsustuste ja toimisviisi kritiseerimiseks; ehkki Kuhni käsitluses on sotsioloogiline analüüs põhiline. Lakatosiga võrreldes: ta siiski pakub vahendeid, mille abil mõnda teadlaskonna otsust saaks kritiseerida. 160.
    Kokkuvõtteks: Lakatosi eesmärk oli esitada teaduse ratsionalistlik käsitlus, mis tal ei õnnestunud; Kuhn väitis, et relativistlik käsitlus polnud ta eesmärk, aga esitas ühe võimaliku.
    5.Debati tingimuste muutmisest (160-161).
    11 – peatükk. Füüsika teooriavahetuste objektivistlik käsitlus:
    1.Lakatosi objektivismi piirid (175-176). Teooriavahetuse käsitlus on Lakatosi teaduslike uurimisprogrammide metodoloogia modifikatsioon. Ennem seda vaadelda Lakatosi käsitluse piire või pigem see, et Lakatos pole teooriavahetust esitanud (175). Lakatosi metodoloogia hõlmab ka teadlaste otsustusi ja valikuid, sest need sisalduvad teadlastepoolses kõva tuuma ja positiivse heuristika omaksvõtmmises. Lakatos ja Newton, kõva tuum. Näide lk 175. On raske mõista, kuidas saab niisugune metodoloogia teaduse muutusi seletada. Ei selgitata, miks on sellised muutused füüsika ajaloos olnud. Teiselt poolt, teadlikult töötamine Lakatosi uurimisprogrammidega – esinevad probleemid. On raske aru saada (176), kuidas said kahe möödunud aastasaja teadlased olla kuulnud ettekijutustest, mida esitab alles hiljuti välja mõeldud metodoloogia; teiseks ei sobi Lakatosi metodoloogia dikteerima teadlaste valikuid, sest see polnud mõeldud teadlastele nõu andma; kolmandaks ei saa kirjeldada teooriavahetusi, mis sõltuvad teadlaste teadlikest otsustest ja valikutest (176). Lakatosi, Popperi ja Kuhni enesestmõistetavaks eelduseks on, et teeoriavahetuste seletatavus teadlaste otsuste ja valikute toel. Lakatos ja Popper ei suutnud asjakohaseid ettekirjutit teha teooriavalikul ja seega ei saanud nad kirjeldada teooriavahetust. Kuhn õigustab suvalist valikut, mis on teaduskonnati.
    2.Objektiivselt esinevad võimalused (177-181). Teooria või programmi arendamise objektiivse võimaluse mõiste (177). Seda on vaja füüsika teooriavahetuste kirjeldamisel. Uurimisprogrammist esile tulevate objektiivsete võimaluste kogumi kirjeldamiseks programmi mingil arenguetapil kasutan Chalmers väljendit „viljakusaste“. Programmi viljakusaste puhul on antud programmi objektiivne omadus – vahet pole kas teadlane seda mõistab või ei. Erinev Lakatosi positiivse heuristika mõistest. Programmi viljakusaste näitab, millises ulatuses programm endas objektiivseid tegutsemisvõimalusi sisaldab või mis ulatuses avab ta tee uutele uurimissuundadele (177). Lakatosimetodoloogia toetuseks võib tuua ilmeka näite üksikjuhtumite uurimuste hulgast (näide lk 178).
    Viljakusastme protestid: 1. kontseptsioon on liiga ebamäärane mõõtmaks kvanitatiivselt programmi viljakusastet, 2. sellest järeldub nagu oleks viljakusaste seda kõrgem, mida ebamäärasem on teooria või programm, sest piisavalt ebamäärast teooriat või programmi saab sobitada õigupoolest igasuguse arengusuunaga, 3. teadusajaloolase jaoks on selline vahend nagu viljakusste tarbetu , sest arenguvõimalused tulevad päevavalgele siis kui neid on kasutatud ja seega programmi viljakusaste tähendab kui registreerimist, kuidas ta kujunes, 4. viljakusaste ei aita seletada teaduse kasvu, sest programmi viljakusastet saab adekvaatselt analüüsida ja hinnata ainult tagantjärele. Lk 179-181 vastab neile vastuväidetele.
    3.Füüsika teooriavahetuse objektivistlik käsitlus (181-184). Chalmers pakub välja moodsa füüsika teooriavahetuste objektivistliku käsitluse. See toetub eeldusele, et ühiskondades, kes füüsikaga tegeledakse, peavad olema ka füüsikud vastavate oskuste, ressursside ja selle teadusharu arendamiseks vajaliku mõtlemislaadiga. Peab saama eeldada, et olukorras, kus objektivistlik analüüs näitab teatud eksperimendi või teoreetiliste võtete olemasolu, on olemas ka teadlased või nende grupid, kel on nende rakendamiseks vajalikud vaimsed-füüsilised ressursid. See on sotsioloogiline eeldus (181). Lõplik on asi siis kui enam objektiivseid võimalusi pakkuv programm rühib harlikult konkurentidest ette. Nii saab ka tegeleda programmidega, kus on väike viljakusaste ja mis võib niivõrd edasi areneda, et muutub teistele konkurentsiks. Pesakastide analoogia (182). Teooriavahetuse objektivistlik käsitlus peab arvestama nii konkureerivate programmide suhtelise viljakusastmetega kui ka nende saavutustega praktikas. Lisaks peab arvestama, et kuidas võistlevad programmid jõuavad uudsete ennustusteni. Uudsete ennustuste ja viljakusastmete vahel on tihe side (183). uudsete ennustuste kinnitamise tulemusena võivad edasisele uurimistööle avaneda uued perspektiivid, mis moodustab osa nende tähtsusest. Lisaks mil määral avastatakse programmide piires uudseid nähtusi ning mil määral pakuvad need avastused omakorda objektiivseid võimalusi uutele uurimisperspektiividele. Kui areng toob kaasa edu ennustustes, suureneb programmi viljakusaste edasi. 184 – teaduse pidevus, mida Lakatos näeb seoses kõva tuuma säilimisega, saab seega seletada programmide viljakusastmele toetudes, niiet pole vaja abbi võtta teadlaste metodoloogilisi otsustusi.
    4.Paar hoiatavat märkust (184-186). Kaitseb oma füüsikateooriate vahetuse objektivistlikku käsitust väärmõistmise eest.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 41 lk · .docx · 38 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #1 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #2 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #3 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #4 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #5 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #6 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #7 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #8 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #9 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #10 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #11 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #12 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #13 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #14 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #15 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #16 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #17 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #18 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #19 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #20 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #21 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #22 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #23 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #24 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #25 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #26 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #27 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #28 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #29 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #30 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #31 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #32 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #33 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #34 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #35 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #36 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #37 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #38 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #39 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #40 Teadusfilosoofia – ja metodoloogia #41
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 41 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2016-11-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 38 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kmiller Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Teadusfilosoofia eksami vastused
    teadusfilosoofia filosoofia tartu ülikool eksam paradigm paradigma anomaalia objektiivsus normaal revolutsioon normaalteadus vaatlus scientific revolution paradigmat

    Sarnased õppematerjalid

    Teadusfilosoofia ja metodoloogia
    38
    docx

    Teadusfilosoofia ja metodoloogia

    , mille järgi teaduse areng on vaadeldav liikumisena objektiivse tõe poole. Lakatos üksnes hindab rohkem teaduse ajalugu ja väljakujunenud teooriaid, kui et pakub mingisuguseid vahendeid heade teooriate välja töötamiseks. Normaalne (Kuhn) ja filosoofiline (Popper) komponent teaduses. Feyerabend – indiviidid täielik vabadus, teaduses ei ole mingeid metodoloogilisi piiranguid. - Laktosi teooria on aidanud kaasa empiristliku (induktivistliku) ja naiivse falsifikatsionistliku metodoloogia paikapidamatuse tõestamisele. - Jätab põhjendamata, miks kasutab füüsikat teaduse etalonina või miks on teaduslik teadmine kõigist tunnetuse vormidest parim. Lakatos käsitles iseenesestmõistetavalt, et füüsika esindab ratsionaalsuse ja hea teaduse paradigmat. Ta võttis juba eelduseks, et ükski valdkond, millel pole füüsikaga ühiseid tunnuseid ei ole teadus ja asub ratsionaalsuse vaatekohalt sellest madalamal tasemel.

    Teadusfilosoofia ja metodoloogia
    Teadusfilosoofia
    8
    doc

    Teadusfilosoofia

    Teadusfilosoofia kordamisküsimused Seminariteema: teadus ja pseudoteadus Arvutis ja välja kribamata vms, aga ka poolik 1. Miks Lakatosi meelest ei sobi kinnitatavus teaduslikkuse kriteeriumiks? 2. Miks ka kummutatavus ehk falsifitseeritavus ei sobi? 3. Mis on ratsionaalne rekonstruktsioon? Lakatosi teaduse ratsionaalse rekonstruktsiooni põhielemendid 4. Kas uurimisprogrammide metodoloogia lahendab teaduse ja pseudoteaduse eristamise probleemi? Lakatosi teaduskäsituse tugevad küljed ja puudused 5. Peeter Saari libateaduse liigid. Kas on võimalik muutumine teadusest libateaduseks ja vastupidi? 1. Miks Lakatosi meelest ei sobi kinnitatavus teaduslikkuse kriteeriumiks? v: kõik spekulatiivne läheb segamini; puhtalt sellest et siiani on nii juhtunud, ei tähenda et tulevikus ka nii läheb; oletuslik lähenemine 2

    Filosoofia
    ALAN F-CHALMERS-MIS ASI SEE ON-MIDA NIMETATAKSE TEADUSEKS-
    5
    doc

    ALAN F. CHALMERS „MIS ASI SEE ON, MIDA NIMETATAKSE TEADUSEKS?“

    TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Avaliku õiguse instituut Liis Tõnismaa ALAN F. CHALMERS ,,MIS ASI SEE ON, MIDA NIMETATAKSE TEADUSEKS?" Raamatuülevaade Juhendaja: Varro Vooglaid Tallinn 2010 Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Läbi ajaloo on üritatud vastatud küsimusele ,,mis on teadus?". Seetõttu on tekkinud palju erinevaid arusaamu, mille esindajad usuvad, et just nende selgitus on parim ja tõelähedaseim. Siiski pole leitud ühte ja õiget seisukohta ning igaühele jääb oma arvamus. Adam Chalmers on oma raamatus teinud neist arusaamadest hea ülevaate ning avaldanud ka oma arvamuse. Kõige varasem on induktivistlik seisukoht, et teadus on tõestatud teadmine. Tõestuse all mõeldakse vaatlustulemusi, kogemusi ja eksperimente ning väide

    Teadustöö alused
    Teadusrevolutsioonide struktuur
    4
    docx

    Teadusrevolutsioonide struktuur

    Teadusrevolutsioonide struktuur Thomas S. Kuhn Just "Teadusrevolutsioonide strukuur " oli teos, mis T.S.Kuhni kuulsaks tegi, sest sellel ajal oli laialtlevinud veendumus, et teadus areneb kumulatiivselt, see tähendab, et midagi ei heideta kõrvale, vaid ainult täiendatakse n-ö teaduse püramiidi või ehitist. Kuhn aga leidis, et tegelikult ei arene teadus nii, vaid teaduse arengus leiavad aeg-ajalt aset revolutsioonid ehk paradigmavahetused.( http://www.hot.ee/indrme/kuhn.htm) Seega tema teose, mida ta ise nimetab esseeks, sest see ilmus Encyclopedia of Unified Science'i ühe köitena ning ei anna päris raamatu täismõõtu välja (lk 11) , eesmärk on põhiliselt tõestada, et teadlaste senine arusaam teaduse arengust on kohati väär ning ta tõestab seda väga paljude näidetega. Esimese asjana käsitleb Kuhn oma raamatus normaalteadust ja ka teed selle juurde. "Käesolevas essees tähendab normaalte

    Teadustöö alused
    -Mõistatuslik Muinas-Eesti
    6
    pdf

    „Mõistatuslik Muinas-Eesti"

    ..] pedantsete tsitaatidega teaduslikku traktaati [...]", kuigi eesmärgiks seab ta senise arheoloogilise tõlgenduse moesuuna kummutamise. Viimast ambitsiooni on aga raske nimetada mitteteaduslikuks, kui sihtmärk on juba paika pandud. Ent loobudes ometi nii selgelt diskussioonist, ei ole M. Remmelil kahjuks enne võimalik endale seatud eesmärki täita, kui ta antud kinnisideest loobub ja areneb edasi lootuses, et mõnedes kriteeriumites on tema teooria vähemasti teadusfilosoofia probleemistiku valguses teaduslikuna käsitletav. Lõpetuseks aga jäägu I. Lakatosi teaduse käsitluse kohaselt M. Remmeli ,,Mõistatuslik Muinas-Eesti" ja seal esitatud teooria alles potentsiaalse, uuesti esilekerkiva ja edukalt naasva teooriana (Chalmers 1998, 155), mis uute horisontide avanedes võib osutuda teaduslikumaks kui kõik eelnevad. Üks on kindel, retsensioonis käsitletud raamat ärgitas muinasteadusega

    Kirjandus
    Mis asi see on-mida nimetatakse teaduseks-Chalmers-Alan F
    2
    doc

    Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks, Chalmers, Alan F

    Põhiliseks on muidugi kõva tuum, mis on aluseks paljudele teooriatele ja seda ei tohiks ümber lükata.Seda küll muudetakse ja arendatakse nagu seletatult Newtoni gravitatsiooniteoorias.Kui tema programmil olid piisavalt head tulemused siis peaks asju kinnitama, mitte falsifikatsioneerima.Tema uurimisprogrammil oli kaks nõuet, et teda võtta teaduslikult, programm peaks andma alust uuematele avastustele ja progresseeruma.Lakatosi metodoloogia välistab, et pole kohta selliste hüpoteeside jaoks mida ei saa iseseisvalt testida.Välistatud oli ka niisugune tegevus, mis lõhuks programmi kõva tuuma.Uurimisprogrammide võrlemine paistis olevat märksa keerulisem kui arvata võis, sest neid tuleb hinnata selle järgi kas nad progresseeruvad või degenereeruvad.Aga kuna on võimalik aru saada, et üks kahest programmist on progresseerimise lõpetanud?See muudab aga väitmise, et üks programm on parem kui teine väga raskeks

    Filosoofia
    Nimetu
    2
    doc

    Nimetu

    Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Alan Chalmers Võttis kaua aega, kuni jõudsin selle raamatu lugemiseni. Lükkasin seda pidevalt edasi, samal ajal otsides erinevaid vabandusi iseendale. Kui ühel päeval sellega siiski alustasin, üllatusin väga positiivselt. See raamat ei olnud midagi nii hull, kui enne kartnud olin. Mida rohkem ma seda lugesin ja mida lõpu poole jõudsin, seda keerulisemaks see ikkagi muutus. Raamat nõudis järjepidevat keskendumist, seal oli tohutul hulgal erinevaid teooriad, teadlaste seisukohti, nende ümberlükkamisi, siis jälle nende kaitsmist jne. Mingil hetkel ajas segadusse küll. Sellest kõigest hoolimata püüan nüüd kuidagi raamatu lühidalt kokku võtta, tuues välja enda jaoks meeldejäävamad seisukohad. Juba raamatu alguses defineeritakse ära teaduse mõiste, kasutades J.J.Davies'i raamatut ,,Teaduslikust meetodist". Niisiis ,,Teadus on faktidele püstitatud struktuur". Al

    Kategoriseerimata
    Karl pPopper
    12
    odt

    Karl pPopper

    umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat. Inglismaa filosoofilises õhustikus oli Popper üksildane, sest seal domineeris Ludwig Wittgensteinist mõjutatud tavakeelefilosoofia, mille tähtsamad esindajad olid J. L. Austin ja Gilbert Ryle. Popper oli üks väheseid mõjukaid filosoofe Suurbritannias, kes selle koolkonnaga opositsioonis oli. Tal oli oma väike koolkond Londonis ja ta mõjutas teadusfilosoofia arengut kogu maailmas. Suurbritannias oli tal palju pooldajaid teadlaste seas. 26. oktoobril 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. Cambridge'is tegutsev Moral Sciences Club kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande teemaks "Kas on olemas filosoofilised probleemid?". Popper valis selle teema meelega, sest ta tahtis esitada väljakutse Wittgensteini seisukohale, et filosoofilised probleemid on pseudoprobleemid, mis tulenevad keele vääritimõistmisest

    Filosoofia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (2)

    AlekseiN profiilipilt
    Alex Nik: Tänan sisuka kokkuvõtte eest!
    21:30 26-08-2019
    AlekseiN profiilipilt
    Alex Nik: Tänan abistava materjali eest!
    20:46 07-05-2019



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun