, mille järgi teaduse areng on vaadeldav liikumisena objektiivse tõe poole. Lakatos üksnes hindab rohkem teaduse ajalugu ja väljakujunenud teooriaid, kui et pakub mingisuguseid vahendeid heade teooriate välja töötamiseks. Normaalne (Kuhn) ja filosoofiline (Popper) komponent teaduses. Feyerabend – indiviidid täielik vabadus, teaduses ei ole mingeid metodoloogilisi piiranguid. - Laktosi teooria on aidanud kaasa empiristliku (induktivistliku) ja naiivse falsifikatsionistliku metodoloogia paikapidamatuse tõestamisele. - Jätab põhjendamata, miks kasutab füüsikat teaduse etalonina või miks on teaduslik teadmine kõigist tunnetuse vormidest parim. Lakatos käsitles iseenesestmõistetavalt, et füüsika esindab ratsionaalsuse ja hea teaduse paradigmat. Ta võttis juba eelduseks, et ükski valdkond, millel pole füüsikaga ühiseid tunnuseid ei ole teadus ja asub ratsionaalsuse vaatekohalt sellest madalamal tasemel.
Teadusfilosoofia kordamisküsimused Seminariteema: teadus ja pseudoteadus Arvutis ja välja kribamata vms, aga ka poolik 1. Miks Lakatosi meelest ei sobi kinnitatavus teaduslikkuse kriteeriumiks? 2. Miks ka kummutatavus ehk falsifitseeritavus ei sobi? 3. Mis on ratsionaalne rekonstruktsioon? Lakatosi teaduse ratsionaalse rekonstruktsiooni põhielemendid 4. Kas uurimisprogrammide metodoloogia lahendab teaduse ja pseudoteaduse eristamise probleemi? Lakatosi teaduskäsituse tugevad küljed ja puudused 5. Peeter Saari libateaduse liigid. Kas on võimalik muutumine teadusest libateaduseks ja vastupidi? 1. Miks Lakatosi meelest ei sobi kinnitatavus teaduslikkuse kriteeriumiks? v: kõik spekulatiivne läheb segamini; puhtalt sellest et siiani on nii juhtunud, ei tähenda et tulevikus ka nii läheb; oletuslik lähenemine 2
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Avaliku õiguse instituut Liis Tõnismaa ALAN F. CHALMERS ,,MIS ASI SEE ON, MIDA NIMETATAKSE TEADUSEKS?" Raamatuülevaade Juhendaja: Varro Vooglaid Tallinn 2010 Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Läbi ajaloo on üritatud vastatud küsimusele ,,mis on teadus?". Seetõttu on tekkinud palju erinevaid arusaamu, mille esindajad usuvad, et just nende selgitus on parim ja tõelähedaseim. Siiski pole leitud ühte ja õiget seisukohta ning igaühele jääb oma arvamus. Adam Chalmers on oma raamatus teinud neist arusaamadest hea ülevaate ning avaldanud ka oma arvamuse. Kõige varasem on induktivistlik seisukoht, et teadus on tõestatud teadmine. Tõestuse all mõeldakse vaatlustulemusi, kogemusi ja eksperimente ning väide
Teadusrevolutsioonide struktuur Thomas S. Kuhn Just "Teadusrevolutsioonide strukuur " oli teos, mis T.S.Kuhni kuulsaks tegi, sest sellel ajal oli laialtlevinud veendumus, et teadus areneb kumulatiivselt, see tähendab, et midagi ei heideta kõrvale, vaid ainult täiendatakse n-ö teaduse püramiidi või ehitist. Kuhn aga leidis, et tegelikult ei arene teadus nii, vaid teaduse arengus leiavad aeg-ajalt aset revolutsioonid ehk paradigmavahetused.( http://www.hot.ee/indrme/kuhn.htm) Seega tema teose, mida ta ise nimetab esseeks, sest see ilmus Encyclopedia of Unified Science'i ühe köitena ning ei anna päris raamatu täismõõtu välja (lk 11) , eesmärk on põhiliselt tõestada, et teadlaste senine arusaam teaduse arengust on kohati väär ning ta tõestab seda väga paljude näidetega. Esimese asjana käsitleb Kuhn oma raamatus normaalteadust ja ka teed selle juurde. "Käesolevas essees tähendab normaalte
..] pedantsete tsitaatidega teaduslikku traktaati [...]", kuigi eesmärgiks seab ta senise arheoloogilise tõlgenduse moesuuna kummutamise. Viimast ambitsiooni on aga raske nimetada mitteteaduslikuks, kui sihtmärk on juba paika pandud. Ent loobudes ometi nii selgelt diskussioonist, ei ole M. Remmelil kahjuks enne võimalik endale seatud eesmärki täita, kui ta antud kinnisideest loobub ja areneb edasi lootuses, et mõnedes kriteeriumites on tema teooria vähemasti teadusfilosoofia probleemistiku valguses teaduslikuna käsitletav. Lõpetuseks aga jäägu I. Lakatosi teaduse käsitluse kohaselt M. Remmeli ,,Mõistatuslik Muinas-Eesti" ja seal esitatud teooria alles potentsiaalse, uuesti esilekerkiva ja edukalt naasva teooriana (Chalmers 1998, 155), mis uute horisontide avanedes võib osutuda teaduslikumaks kui kõik eelnevad. Üks on kindel, retsensioonis käsitletud raamat ärgitas muinasteadusega
Põhiliseks on muidugi kõva tuum, mis on aluseks paljudele teooriatele ja seda ei tohiks ümber lükata.Seda küll muudetakse ja arendatakse nagu seletatult Newtoni gravitatsiooniteoorias.Kui tema programmil olid piisavalt head tulemused siis peaks asju kinnitama, mitte falsifikatsioneerima.Tema uurimisprogrammil oli kaks nõuet, et teda võtta teaduslikult, programm peaks andma alust uuematele avastustele ja progresseeruma.Lakatosi metodoloogia välistab, et pole kohta selliste hüpoteeside jaoks mida ei saa iseseisvalt testida.Välistatud oli ka niisugune tegevus, mis lõhuks programmi kõva tuuma.Uurimisprogrammide võrlemine paistis olevat märksa keerulisem kui arvata võis, sest neid tuleb hinnata selle järgi kas nad progresseeruvad või degenereeruvad.Aga kuna on võimalik aru saada, et üks kahest programmist on progresseerimise lõpetanud?See muudab aga väitmise, et üks programm on parem kui teine väga raskeks
Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Alan Chalmers Võttis kaua aega, kuni jõudsin selle raamatu lugemiseni. Lükkasin seda pidevalt edasi, samal ajal otsides erinevaid vabandusi iseendale. Kui ühel päeval sellega siiski alustasin, üllatusin väga positiivselt. See raamat ei olnud midagi nii hull, kui enne kartnud olin. Mida rohkem ma seda lugesin ja mida lõpu poole jõudsin, seda keerulisemaks see ikkagi muutus. Raamat nõudis järjepidevat keskendumist, seal oli tohutul hulgal erinevaid teooriad, teadlaste seisukohti, nende ümberlükkamisi, siis jälle nende kaitsmist jne. Mingil hetkel ajas segadusse küll. Sellest kõigest hoolimata püüan nüüd kuidagi raamatu lühidalt kokku võtta, tuues välja enda jaoks meeldejäävamad seisukohad. Juba raamatu alguses defineeritakse ära teaduse mõiste, kasutades J.J.Davies'i raamatut ,,Teaduslikust meetodist". Niisiis ,,Teadus on faktidele püstitatud struktuur". Al
umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat. Inglismaa filosoofilises õhustikus oli Popper üksildane, sest seal domineeris Ludwig Wittgensteinist mõjutatud tavakeelefilosoofia, mille tähtsamad esindajad olid J. L. Austin ja Gilbert Ryle. Popper oli üks väheseid mõjukaid filosoofe Suurbritannias, kes selle koolkonnaga opositsioonis oli. Tal oli oma väike koolkond Londonis ja ta mõjutas teadusfilosoofia arengut kogu maailmas. Suurbritannias oli tal palju pooldajaid teadlaste seas. 26. oktoobril 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. Cambridge'is tegutsev Moral Sciences Club kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande teemaks "Kas on olemas filosoofilised probleemid?". Popper valis selle teema meelega, sest ta tahtis esitada väljakutse Wittgensteini seisukohale, et filosoofilised probleemid on pseudoprobleemid, mis tulenevad keele vääritimõistmisest
Kõik kommentaarid