Teadustöö (0)

Popperi falsifikatsiooni printsiip:
Popperi falsifikatsionistliku vaate järgi saab teadust demarkeerida pseudoteadusest ja metafüüsikast selle järgi, et teaduslik teooria on falsifitseeritav: "et väiteid või väidete süsteeme saaks pidada teaduslikeks, peavad nad saama olla konfliktis võimalike või mõeldavate vaatlustega"[1]. See võimaldab tema arvates eristada kogemusteaduse väiteid "kõigist teistest väidetest – olgu nad siis religioosse või metafüüsilise iseloomuga või lihtsalt pseudoteaduslikud".
Popperi kriteerium on leitud olevat liiga tugev, sest hea teadus ei pruugi seda rahuldada[2] ja seda võivad rahuldada pseudoteadused[3]. Pseudoteadused võivad vabalt esitada väiteid, mida saab falsifitseerida. Näiteks astroloogiat ja psühhoanalüüsi on falsifitseeritud.
Popperi kaitsjad osutavad sellele, et Popperi jaoks ei olnud falsifitseeritavus teaduslikkuse piisav kriteerium[4]: ta nõudis ka energilisi katseid teooriat proovile panna ja negatiivsete tulemuste aktsepteerimist.
Popper väitis hiljem, et falsifitseeritavus on teaduslikkuse tarvilik ja piisav kriteerium: "Lause (või teooria) on kogemusteaduslik siis ja ainult siis, kui ta on falsifitseeritav." Falsifitseeritavus puutub siin ainult lausete ja lauseklasside loogilisse struktuurisse.[5] Teoreetiline lause on falsifitseeritav siis ja ainult siis, kui ta on loogilises vastuolus mõne empiirilise lausega, mis kirjeldab loogiliselt võimalikku sündmust, mida oleks loogiliselt võimali vaadelda.[6] Seega ei nõua falsifitseeritavus tegeliku falsifitseerimise võimalikkust.
Kuhni paradigma mõiste:
Paradigma mõiste seob filosoofilist ja teaduslik-teoreetilist lähenemist. 
Alates Kuhni`st on paradigma mõiste täitunud erinevate tähendustega. (Kuhn, 1970)
Paradigma on üldiste vaadete, meetodite, kriteeriumite kogum, millest teadlaste kogukond antud valdkonnas lähtub. Nt füüsikas klassikaline e Newtoni füüsika. Teaduse areng toimub paradigmade vahetumise tel, kusjuures vana paradigma jääb uue osaks. Näiteks kuulub Newtoni füüsika Einsteini relativistlikku füüsikasse. 
Paradigma sees võivad eksisteerida mitmed teooriad. Nii on klassikalise füüsika osad mehhaanika, statistiline füüsika, termodünaamika . 
Tänapäeval on “paradigma” kasutusel nii teaduslikes, filosoofilistes kui argitekstides. 
Sõnakasutuses on “vaated” ja “paradigma” üldjuhul sünonüümid, tähendades enam-vähem piiritletud vaadete-tõekspidamiste-printsiipide süsteemi. Kui aga “paradigma” on kasutusel eespoolmääratletud, nö Kuhnilikus tähenduses, on seda ka rõhutatud. 
Teadusrevolutsioonide kontseptsioon :
Induktsioon mõtlemises:
Deduktsioon on sisuliselt meie olemasoleva teadmise kasutamine. Induktsioon aga seostub kõige otsesemas mõttes õppimisega.
Me eeldame, et me ei tea veel vastuseid ning üritame sellest lähtuvalt uurida fakte, et mõista nende tähendust. Selle meetodi puhul on rõhk konkreetsetel detailidel ja olukorral. Ehk võib ka öelda, et teatud faktid viivad meid üldisele järeldusele
Deduktsioon mõtlemises:
Kokkuvõtlikult öeldes liigub deduktiivne mõtlemine üldiselt üksikule. See tähendab, et alustatakse tuntud ning kõigi poolt omaksvõetud ideest või eeldusest. Eelnenud teadmisi võrreldakse seejärel konkreetse olukorraga ja tehakse sellest järeldused. Järelduse aluseks on eeldus, et üldine idee on õige ja et konkreetne olukord sarnaneb sellele. Teiste sõnadega, üldine idee kontrollib ja vormib või vähemalt mõjutab viisi, kuidas me näeme konkreetset olukorda. Näiteks: kuna lumega kaetud trepiastmed on tavaliselt libedad, läheneme me igale lumega kaetud trepile ettevaatusega - isegi siis, kui me pole meie ees oleval lumisel trepil kordagi libastunud. Meie üldine kogemus lumiste treppidega toob meid selle loogilise ning mõistliku järelduseni.
Ent deduktsioonil on üks suur puudujääk. Kui meie üldine eeldus juhtub olema ekslik, on ka meie järeldus sellest tingituna vale. Näiteks: venelane kuuleb räägitavat arstist. Venemaal on enamus arste naised. Seega oleks loogiline järeldada, et kõnealune arst on naine. Siiski võib nii arutledes eksida. Ja üsna tihti. Venemaal on siiski ka meesarste. Ning väga paljudes riikides on enamus arste hoopis meesterahvad. Seega võib eelnev kogemus meid viia valede järeldusteni. Me eeldame, et teame vastust selle asemel, et jätkata vihjete otsimist vastuse parandamiseks.
Determinism:
Determinism on  filosoofiline positsioon, mille kohaselt on kõigil sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi on põhimõtteliselt võimalik ette näha. On arvatud ka, et determinism välistab vaba tahte.
Tõenäosuslikkus:
Kausaalsus:
Põhjuslikkus ehk kausaalsus on selline nähtustevaheline paratamatu geneetiline seos, kus üks neist nähtustest (põhjus) tingib teist (tagajärg).
Eristatakse täielikku põhjust ja spetsiifilist põhjust. Täielik põhjus on kõigi nende asjaolude koguhulk, mille olemasolu puhul paratamatult saabub tagajärg. Spetsiifiline põhjus on rea niisuguste asjaolude koguhulk, mille ilmumine toob kaasa tagajärje ilmumise, ent seejuures on ka palju teisi asjaolusid, mis konkreetses situatsioonis olid olemas juba enne tagajärje saabumist ja mis on põhjuse toime  tingimuseks .
Realism :
Realism teadusfilosoofias ehk loodusteaduslik realism on seisukoht, mille kohaselt  teoreetilised objektid on tõeliselt olemas ja teaduslikud teooriad on ligikaudu tõesed.
Relativism:
Relativism on filosoofias mis tahes seisukoht, mis peab tõde, tunnetust, väärtusi, reaalsust ennast või muud taolist relatiivseks – sõltuvaks mingist vaatekohast.
Relativism toob sageli kaasa seisukoha, et inimeste uskumuste ja käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja kultuurikontekstist ning on mõistetav ja hinnatav ainult selles kontekstis.
Konstruktivism :
Konstruktivism kasvas välja kognitiivsetest teooriatest 1980 - 1990. aastatel ning seda peetakse õppimise tulemuslikkuse seisukohast kõige efektiivsemaks.
Konstruktivism vaatles, kuidas õppijad mõtestavad oma kogemusi. Õppimine ei ole enam teadmiste vastuvõtu protsess, vaid sisemine tõlgendamise protsess. Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete skeemide arendamise kaudu ehk õppija konstrueerib teadmised, tuginedes oma varasematele kogemustele ja teadmistele .
Konstruktivistid näevad õppimist individuaalse protsessina, mille käik ja tulemused on alati erinevad, lähtudes õppija maailmapildist. Teadmised omandatakse kõige efektiivsemalt, kui nad on hõivatud nende teadmiste loomisega ning õpilased on pigem õppeprotsessi aktiivne oas, mitte tühi anum , mida teadmistega täidetakse. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus.
Õpetajal on toetav roll (giid, nõuandja, juhendaja , järeleaitaja) kes suunab, mitte ei anna valmisteadmiseid. Saadud teadmisi on õpilased võimelised hõlpsasti rakendama uutes situatsioonides, probleemide lahendamisel, arutlemisel ja edaspidisel õppimisel .Tähtsaks peeti käelist tööd, kuna selle kaudu võivad lapsed kergemini näha oma töö tulemusi.
Konstruktivistid peavad õppimise juures väga oluliseks ka õpikeskkonda, mis peab olema rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne. Pidevalt rõhutatakse sotsiaalset konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele.
Konstruktivistid soovisid luua nn. uut haridust, mille eesmärgiks oli endisest vabamate ja õpilasekesksemate teadmiste omandamise võimalused.
Konstruktivistliku teooria kuulsamateks esindajateks on John Dewey ning Jean Piaget kes oli algselt kognitivismi teooria rajaja.
Küsitluse koostamise põhimõtted:
Eesmärgi, ülesannete ja tööhüpoteesi püstitamine
Küsitluse eel tuleks uurida olemasolevat infot ja selgitada, millist infot vajatakse lisaks. Infot on võimalik saada erinevaid allikaid kasutades, valmisolevaid uuringuid lugedes , statistilisi materjale analüüsides, ajalehti ja ajakirju lugedes. Küsitluse eesmärgi selgitamiseks tuleks leida vastused , millist infot on võimalik küsitlusega saada ja mida on võimalik leida ilma küsitluseta. Määratakse kindlaks küsitluse eesmärk ja infovajadus.
Küsitletavate ringi kindlakstegemine
Küsitletava ringi kindlakstegemisel, leitakse vastus küsimusele, kes annab valiku info? Näiteks tahetakse selgitada, miks teatud asumis elavad inimesed ei kasuta turismitalu teenuseid. Antud näite korral peaks küsitlema kõiki kohalikke elanikke (nn üldkogum). Sõltuvalt olukorrast võib kõigi elanike küsitlemine olla ajaliselt liiga mahukas või rahaliselt kulukas . Reeglina ei küsitleta turundustegevuses kogu tarbijaskonda. Valitakse nn väljavõtukogum, mis koosneb inimestest või firmadest, mis pakuvad analüüsijale suuremat huvi. Väljavõtukogum valitakse juhuslikult või mingi kindla eeskirja järgi ja see annab võimaluse teha järeldusi üldkogumi kohta. Väljavõtukogumi valikuks võib kasutada sugu, vanust, rahvust, tulu jm näitajaid. Nii säästetakse aega ja rahalisi vahendeid. Et andmed oleksid arvestatavad, peaks ühes uuritavas grupis olema vähemalt 30 inimest.
Küsitlusaja määramine
Küsitluse aeg tuleb valida vastavalt küsitluse eesmärkidele ja ülesannetele. Küsitluse aeg määratakse tunni, päeva, kuu, kvartali või aastaga.
Ankeedi koostamine
Korraliku ankeedi koostamine nõuab põhjalikku ettevalmistamist. Arvestatakse eesmärki, küsitletavate ringi, ajakulu ja rahalisi kulutusi. Ankeedi koostamisel tuleb arvestada ankeedi koostamise põhimõtteid ja küsimuste liike.
Küsitluse läbiviimine
Küsitluse läbiviimine algab ankeetide trükkimisega, küsitlejate väljaõpetamisega ja prooviküsitluse korraldamisega. Küsitluse korraldamisel on peamiseks probleemiks ankeetide vähene tagastamine. Vastajaid tuleb motiveerida ankeetide täitmiseks.
Küsitlusandmete töötlemine
Küsitlusandmed tuleb võimalikult kiiresti töödelda ja analüüsida. Andmete töötlemiseks ja analüüsimiseks kasutatakse arvutiprogramme.
Tulemuste esitamine
Tulemused esitatakse kirjalikult või ka suuliselt. Tulemuste esitlemisel pööratakse tähelepanu analüüsis saadud vastustele ja järeldustele. Tulemuste esitlemisel võib kasutada esitlusprogramme.
Intervjuu plaani koostamise põhimõtted:
Kvalitatiivse intervjuu -uurimuse kavandamisel on kasulik lähtuda järgmistest olulisematest tööülesannetest.
1. Probleemipüstitus
Uurimus algab probleemist, milles vaja selgust saada, või küsimusest, millele on vaja vastust. Enne probleemi täpsemat sõnastamist (probleemipüstitus) on sellele loodud taust töö teoreetilises peatükis.
2. Eesmärk ja uurimisküsimused
Kui probleem/küsimus on püstitatud, sõnastatakse selle alusel töö eesmärk ja uurimisküsimused või uurimisülesanded. Peamine uurimisküsimus võib tulla otseselt probleemipüstitusest. Probleemi, eesmärki ja uurimisküsimusi omavahel kooskõlastades täpsustatakse uurimuse fookust.
3. Intervjuu kava
Intervjuu kava koostatakse nii, et selle abil saaks vastused uurimisküsimustele. Üliõpilastöös on kasulik kavandada intervjuu temaatiliste plokkide kaupa, nii et igale uurimisküsimusele aitab vastuseid leida üks vastavat teemat käsitlev küsimuste plokk koos vestluse käigus tekkivate lisaküsimustega. Sellist intervjuud nimetatakse poolstruktureerituks.
4. Intervjuu läbiviimine
Poolstruktureeritud intervjuud tuleb alustada väikese soojendusvestlusega, oma töö eesmärgi jm tingimuste tutvustamisega, millele järgneb mõni üldisem teemakohane küsimus stiilis „Palun kirjeldage oma kogemusi …“. Edasi saab aidata jutujärge hoida toetavate küsimustega, mis on enda jaoks kirja pandud selleks, et ükski oluline teema kahe silma vahele ei jääks . Küsimused on hea sõnastada lühidalt, võib kasutada üksnes märksõnu, et tekst oleks pilguga kergesti haaratav.  Hea intervjuu on selline, kus vastaja saab aru, mida temalt oodatakse , ja jutustab võimalikult iseseisvalt – nii, kuidas ta ise asju näeb ja seostab. Kui vähegi võimalik, tuleb vältida küsimuse-vastuse stiili. Pole oluline, et vastaja räägiks asjadest intervjuu plokkide ja küsimuste järjekorras. Kui ta räägib millestki , mille kohta oli plaanis hiljem küsida, on hea kõnelejat mitte katkestada, vaid teha vastava küsimuse kohta märge, et sellest juba oli juttu . Intervjuu kava on uurijale spikriks ja orientiiriks.