ALAN F. CHALMERS „MIS ASI SEE ON, MIDA NIMETATAKSE TEADUSEKS?“ (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
Avaliku õiguse instituut
Liis Tõnismaa
ALAN F. CHALMERS „MIS ASI SEE ON, MIDA NIMETATAKSE TEADUSEKS?“
Raamatuülevaade
Juhendaja : Varro Vooglaid
Tallinn 2010
Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?
Läbi ajaloo on üritatud vastatud küsimusele „mis on teadus?“. Seetõttu on tekkinud palju erinevaid arusaamu, mille esindajad usuvad, et just nende selgitus on parim ja tõelähedaseim. Siiski pole leitud ühte ja õiget seisukohta ning igaühele jääb oma arvamus. Adam Chalmers on oma raamatus teinud neist arusaamadest hea ülevaate ning avaldanud ka oma arvamuse.
Kõige varasem on induktivistlik seisukoht, et teadus on tõestatud teadmine. Tõestuse all mõeldakse vaatlustulemusi, kogemusi ja eksperimente ning väidetakse, et just nende abil jõutakse kindlate teadmiste ja teooriateni. Induktivistide jaoks on kogemus tõe allikas. Seda käsitlust peetakse usaldusväärseks, kuna seda on võimalik meelte abil kindlaks teha. Kuid Chalmers on välja toonud ka induktivismiga seonduvad probleemid. Kuna induktivismi puhul on olulised vaatlused mitmekesistes tingimustes, siis tekib paratamatult küsimus, kui palju on piisavalt vaatlusi ja kui paljudes erinevates oludes tuleks neid läbi viia? Tavaliselt õigustatakse endid õnnestunud ennutuste ja seletustega, mis on võimalikuks saanud just tänu nendele meetoditele. Siiski on teaduslikud teadmised suures sõltuvuses looduses kehtivatest seaduspärasustest ning üksikud vaatlused ei anna meile piisavat informatsiooni. Veel tõi raamatu autor esile fakti, et vaatlused on suuresti seotud varasemast ajast pärit teooriatega. Vaatlusotsused võivad sageli olla ekslikud ning seetõttu ei loo nad aluspõhja, millele võiks rajada teadusliku teadmise. Samuti tehakse tihti vaatlusi just seetõttu, et soovitakse kontrollida või täiustada mõnda teooriat. Seega eelneb vaatlusele teooria ning teooriast saab alguse teadus. Oleks üsna naiivne uskuda, et saame kõik oma teadmised vaid vaatluste abil, ilma, et meil oleks varem mingi aluspõhi ja eesmärk, mida täpsemalt uurida. Kuid need argumendid ei anna siiski veel võimalust induktivismi täielikuks kummutamiseks.
Ühed, kes on induktivismi kritiseerinud, on falsifikatsionistid. Nende järgi areneb teadus läbi varasemate teooriate ümberlükkamisega uute vaatlus - ja eksperimenditulemuste abiga. Seega hea teooria käsitleb maailma laiahaardeliselt, et seda saaks falsifitseerida, kuid samas peaks see alati suutma falsifitseerimisele vastu seista. Nii toimub teaduses pidev protsess ning teooriad uuenevad, mis on ainult positiivne. Kuid ka falsifikatsioonil on piirid – teooriate lõplik falsifitseerimine ei ole võimalik ning täiuslikkuseni need ei jõua.
Falsifikatsionismi arendas edasi Imre Lakatos , kes vaatas teooriaid kui struktuure. Ta väitis oma teoorias uurimisprogrammide kohta, et teaduslikel teadmistel peaks olema „kõva tuum“ ehk baastingimused, kuhu kuuluvad üldised teoreetilised hüpoteesid. Sellest tuumast saab programmi jätkamise alus ning seda ei saa falsifitseerida. Kõva tuuma peaks täiendama, kuid seda ei tohi teisendada. Veel peaks uurimisprogrammil olema kaitsevöönd, mille moodustab programmi muu osa. Uurimisprogrammil peaks olema kõrge sidusus ning see peaks ajapikku viima uute avastusteni, mandunud teooriad tuleks kõrvale heita ja asendada värsketega. Need kriteeriumid aitavad kaasa teooriate täiendamisele ning tänu sellele toimub teaduses pidev areng.
Teooriaid käsitles kui struktuure ka Thomas Kuhn, kes tegi teaduse ja ebateaduse vahel vahet paradigmade abil väites, et teadusele on iseloomulik normaalteaduse traditsiooni toetada suutva paradigma olemasolu. Paradigma annab teadlasele teatud probleemid koos meetoditega, mis on adekvaatsed lahenduse leidmiseks. Teaduse arengut seostab ta revolutsioonidega, mida võivad põhjustada anomaaliad , mille vastu teadlased ei suuda astuda, või paradigmade mittevastavus tegelikkusele. Need tekitavad kriisi, mis viib revolutsioonini ning see omakorda uue teooria tekkeni. Teaduse arengut võib takistada see, kui mingi teadusala takerdub ühesse paradigmasse ega jõua sealt kaugemale. Kuhni ja Lakatosi võrreldakse omavahel läbi relativismi ja ratsionalismi. Ratsionalistide silmis on olemas üks ja ainus ajatu kriteerium , mille suhtes võistlevaid teooriaid hinnata. Relativism seisneb aga kõikehaarava mitteajaloolise ratsionalistliku olemasolu, mille alusel ühte teooriat teisest paremaks pidada, eitamises. Kuhn kui relativist arvab , et paradigmasid saab valida suhteliselt vabalt ning pole ühte ja ainsat õiget, teooria heaks või halvaks määratlemine on erinev isikute ja inimrühmade puhul. Lakatos jäi ratsionalistina oma teooriale kindlaks, uskudes, et see annab teadusele hea, muutumatu aluse. Kuid see ratsionalistlik kriteerium on oletuslik ning seda tuleb teadusajaloo taustal testida. Pigem tundub teadusele kasulikum olevat Kuhni relativistlik seisukoht, mis rõhutab indiviidi tähtsust teaduslike teadmiste avastamisel.
Teadlaste seas käib ka sage vaidlemine objektivismi ja individualismi üle. Individualistid väidavad, et teadust mõistetakse sõltuvalt erilistest veendumustest, mis on iga indiviidi puhul erinevad ja iseloomulikud. Need veendumused püsivad isiku ajus ning neid ei ole eriti lihtne muuta. Objektivismi seisukohalt vaadatakse aga teadust pigem indiviidi mõistusevälisena – seda ei mõjuta inimeste veendumused. Objektidel on alati olemas teatud omadused, olenemata sellest, kas inimene on nende olemasolust teadlik või mitte. Objektivismi toetajatena võib mainida selliseid nimesid nagu Karl Popper , Imre Lakatos ja Karl Marx . Popper väidab, et teadmised objektiivses mõttes on teadmised ka ilma teadjata. Lakatos ütleb, et teooria objektiivne väärtus on inimmõistusest sõltumatu. Täielikult nendega nõustuda ei saa, kuna tavaliselt mõjutavad indiviidide siseveendumused neid palju ning neist täielikult vabaks ei saa keegi. Lakatosi objektivismist kõikvõimalike subjektiivsete elementide eemaldades kujundab Chalmers programmi viljakusastme teooria. Viljakusaste on uurimisprogrammi objektiivne omadus, mis näitab, kui palju sisaldub programmis objektiivseid tegutsemisvõimalusi. Eeldades, et teadlased haaravad arenguvõimalustest, võib arvata, et kõrge viljakusega programm tõrjub madalama viljakusastmega programmi välja ning toimub teooriate vahetus. Kuid teooriavahetuse objektivistlik käsitlus peab arvesse võtma ka praktikas saavutatud tulemusi ning kui Chalmersi käsitlus on õige, siis toimub teooriatevahetus teadlikkuse üleselt ja omaette tasandil – objektiivselt.
Tänapäeval ühe huvitaivam teaduskäsitlus kuulub Paul Feyerabendile, kelle loosungiks on „kõik on lubatud“. Ta üritab tõestada, et ükski senistest teadusteooriatest ei ole sobilik ning väidab, et kui kellelgi on teadusharule midagi anda, peab ta seda tundma. Feyerabend kaitseb humanitaarset lähenemist, mille kohaselt inimene peab olema vaba ning loobuma kõigist metodoloogilistest piirangutest. Samuti annab ta võimaluse valida teaduse ja teiste tunnetusvormide vahel ning väidab, et isegi koolis surutakse lastele peale teadust etteandtud vormis, millega võteakse võimalus valida endale sobiv. Erinevate teooriate omavaheliseks võrdlemiseks pakub Feyerabend välja mooduse, kus tuleb teooriad panna vastamisi erinevate situatisoonidega ning jälgida, millisel määral kumbki teooria ühe või teise situatsiooniga haakub . Feyerabendi seisukoha meeldivus seisneb inimese võimaluses otsustada ühe või teised meetodi kasuks, kuidas teadmisteni jõuda.
Viimasena käsitleb raamatu autor realismi ja instrumentalismi ning selle teema raames ka tõe olemust. Realistide seisukoht on lihtne – teooriad kirjeldavad maailma nii nagu see on. Seega on tõene teooria, mis kirjeldab mingit tegelikkuse aspekti ja selle olemust. Siin tuleb esile tõe vastavusteooria , mille kohaselt on lause tõene, kui see vastab faktidele. Kuid seda ei saa võtta kindlana, kuna on palju paradokse, mille puhul tõe vastavusteooria ei kehti. Mitterepresantatiivne realism väidab, et füüsika eesmärk on teha kindlaks praeguste teooriate rakendatavus ning kujundab uusi teooriaid, mida saab maailmale paremini rakendada. Instrumentalistid aga väidavad, et teooriad on loodud selleks, et neid hiljem kasutada käepäraste vahenditena. Tavainimese seiukohast tundub üsna loogiline olevat realistide seisukoht ning nii ilmselt tõde vaadataksegi. Tõeotsinguil on suur roll ka Karl Popperil, kuna ta tunnustas tõele pideva lähenemise ideed. Kuid üritades mõtestada tõelähedust teooria tõestest ja vääradest järeldudes, ta eksis.
Kokkuvõtvalt ütleb Chalmers oma raamatu lõpus, et tema seisukohalt ei ole olemas ühte ja kõikehõlmavat teooriat ja metodoloogiat teaduse kohta. Samuti ei tunnista ta teooriate hindamisel mingi absoluutse kriteeriumi olemasolu ning rohkem kerkib esile objektivistlik teooriakäsitlus, kuna ka väljaspool teadust, ühiskonnas, on indiviid vastamisi mingite sotsiaalsete situatsioonidega, millel on teatud iseloomulikud omadjused hoolimata sellest, kas inimene neid teadvustab või kas need talle meeldivad. Kuid siiski ei suudeta ka teisi käsitlusi täielikult ümberlükata ning seega jääb lõpuks ikkagi igaühele oma arvamus. Ei saa öelda, et teadust võiks käsitleda üdini objektivistlikult, kuna indiviidide veendumused mõjutavad neid alati mingil määlal. Päris maha ei saa kanda ka induktivismi ja falsifikatsionismi, kuna vaatluste ja eksperimentide abil on tehtud edukaid ennustusi ning falsifitseerimise abil on võimalik jõuda uute teooriateni. Sellest võiks järeldada, et igaüks leiab endale sobiva käsitluse ning tegutseb sellele vastavalt, jõudes siis arusaamale, kas see on parim viis või mitte.
5