Teadusrevolutsioonide struktuur (2)

Teadusrevolutsioonide struktuur
Thomas S. Kuhn
Just “Teadusrevolutsioonide strukuur “ oli teos, mis T.S. Kuhni kuulsaks tegi, sest sellel ajal oli laialtlevinud veendumus , et teadus areneb kumulatiivselt, see tähendab, et midagi ei heideta kõrvale, vaid ainult täiendatakse n-ö teaduse püramiidi või ehitist. Kuhn aga leidis, et tegelikult ei arene teadus nii, vaid teaduse arengus leiavad aeg-ajalt aset revolutsioonid ehk paradigmavahetused.( http://www.hot.ee/indrme/kuhn.ht m) Seega tema teose, mida ta ise nimetab esseeks, sest see ilmus Encyclopedia of Unified Science ’i ühe köitena ning ei anna päris raamatu täismõõtu välja (lk 11) , eesmärk on põhiliselt tõestada, et teadlaste senine arusaam teaduse arengust on kohati väär ning ta tõestab seda väga paljude näidetega.
Esimese asjana käsitleb Kuhn oma raamatus normaalteadust ja ka teed selle juurde. “Käesolevas essees tähendab normaalteadus uurimist , mis baseerub kindlalt ühel või enamal mineviku teadussaavutusel, saavutustel, mida mõnesugune teadlaskond tunnustab teatud ajal kui vundamenti oma edasiseks tööks” on ta öelnud. ( lk27 ) Leian, et see definitsioon võiks kehtida ka väljaspool seda esseed, sest tegemist on igati loogilise lähenemisega ning sobiks ka üldisesse normaalteaduse konteksti. Selleks, et teadlane saaks midagi uurida, peab tal olema mingisugune baasteadmine juba olemas. See omakorda tähendab, et need baasteadmised tuleb kuskilt saada, peamiselt saadi need varasemate teadlaste töödest. Kuhni järgi olid eeskujuks sellised teosed nagu: Aristotelese “Physica”, Ptolemaiose “Almagest”, Newtoni Principa ja Opticks, Franklini Electricity jpt.(lk 27) Nende loetlemine ehk polegi antud hetkel nii tähtis, kui teadmine, et teadlased uurisid edasi eelnevate teadlaste töid ehk võtsid need aluseks, seega lisasid midagi juurde ning me jõuame tagasi selle juurde, et teadus areneb kumulatiivselt. Teadmised lisanduvad olemasolevatele teadmistele juurde. Rääkides normaalteaduse olemusest, võib väita, et normaalteaduses on kolm põhilist probleemide klassi - oluliste faktide kindlakstegemine, faktide kooskõlastamine teooriaga ja teooria artikuleerimine.(lk 53) Mis aga saab siis kui eelnevad teooriad ei sobi uute faktidega? Ka Kuhn kirjeldab, kuidas teadlased on läbi aegade üritanud oma teooriaid sobitada olemasolevate teadussaavutustega ning kui ilmneb mõni uus ja sobimatu asjaolu siis vaikitakse see maha. Kuid seljuhul ei ole tegemist enam õige ja usutava teadusega . Iga uue fakti ilmnemise puhul tuleks püüda leida üles põhjused, miks see varasemate teooriatega ei klapi. Siis on tegemist õige ja päris teadusega. Maha vaikimine ei anna küll erilist tulemust arengu suunas. Veel räägib Kuhn normaalteaduse eesmärkidest, mis seondub mingil määral ka eelneva lausega, see tähendab, et võib-olla polegi teadlaste eesmärk alati avastada olulisi tähtsaid uudsusi (lk56) , vaid mõningad tulemused on olulised ka seetõttu, et need lisavad paradigma rakendusalale ulatust ja täpsust. Niisiis sõltub teadlaste tegevus suuresti sellest, mis nende eesmärgiks on, kuid Kuhn leiab, et see siiski ei seleta seda entusiasmi ja pühendumust, mida teadlased ilmutavad normaalteaduse probleemide vastu( lk56). Eesmärk peaks olema normaaluurimise probleemi lõpuleviimine, kuid selleni jõuavad vähesed, sest see on tunduvalt keerulisem kui lihtsalt probleemi leidmine, sest see nõuab keeruliste instrumentaalsete, kontseptuaalsete ja matemaatiliste mõistatuste lahendamist.
Kuigi normaalteaduse mõistet käsitleb Kuhn kõige esimesena, on mõiste “ paradigma ” sellest isegi tähtsam, olles normaalteadusega ka tihedalt seotud. Paradigma Kuhni essees tähendab põhimõtteliselt teooriat, millest lähtutakse teatud valdkonna nähtuste käsitlemisel ning ka ettekujutus teaduslikust tegevusest (näiteks milliseid väärtusi tunnistatakse) Sellised paradigmad on näiteks: Ptolemaiose astronoomia , Koperniku astronoomia, Aristotelese füüsika, Newtoni füüsika jne. ( http://www.hot.ee/indrme/kuhn.ht m) Teadlased, kes sama teooriat pooldavad, moodustavad teadlaskonna. Normaalteadusest rääkides peavad eksisteerima paradigmad, ilma nendeta ei saa uurimustööd teha, küll aga on Kuhn välja toonud selle, et paradigmad võiksid määrata normaalteaduse, ilma et avastatavad reeglid sekkuksid(lk 69) Seda seetõttu, et teadlased lähtuvad teooriatest , reeglid ilmnevad alles praktiseerimise käigus, kui teooriad on omaks võetud. Ja ainult teooriatest lähtuda saab täpselt nii kaua kuni antud teadlaskogukond aktsepteerib juba saavutatud probleemilahendusi. Seega, niikaua kuni teadlased on üksmeelel ning paradigmades pole põhjust kahelda, ei ole reeglid tähtsad, kuid kui paradigmade suhtes ollakse ebakindlad, on reeglite funktsioon oluline. Ja siinkohal peab Kuhn õigeks just reeglite asendamist paradigmadega, sest reeglid on ühesed väga laiale teadlasrühmale, kuid paradigmad ei pruugi seda olla. See tähendab, et reeglite kaudu saaks palju objektiivsema ülevaate uuritavast nähtusest. Näiteks nagu (lk 74) väljatoodud keemiku ja füüsiku näide, kus vastati sama asja kohta, kuid nende vastused ei langenud kokku, see tulenes paradigma erinevustest. Füüsik lähtus vastamisel enda teadusliku ettevalmistuse ja uurimispraktika põhjal ning keemik tegi sama enda paradigmast lähtudes, seetõttu ei saanud neilt ühest vastust. Kuid kui arvestada, et me räägime
reaalsest elust, kus paradigmasid on kõvasti rohkem kui keemiku ja füüsiku näite puhul, siis kuidas me teame, milline vastus on õige? Paradigmast kui mõistest rääkides on tähtis see, et hiljem, oma postskriptumis nimetab ta sõna paradigma ümber distsiplinaarmaatriksiks, et vältida segadusi, mida mitmetähenduslik sõna kaasa võib tuua, kuid sõna tähendus jääb sellegipoolest samaks – teooria(d), millest kindel teadlaskogukond lähtub. Ühtlasi lisas Kuhn, et “paradigma” tähistab selle raamatu keskseid filosoofilisi elemente ning see oli raamatu tähtsaim ja selgusetuim küsimus( lk224) Teadagi andis just tema sellele sõnale reaalse tähenduse, hoolimata asjaolust, et antud terminit on kasutatud vähemalt kahekümne kahel erineval viisil.
On teada, et kui teadlased lähtuvad kindlatest paradigmadest, siis üritavad nad kogu loodust sobitada nende teooriatega , nö mahutada nad oma teooria piiridesse, mõnikord aga nende katsed ei õnnestu ning kui ebaõnnestunud katseid saab olema juba rohkem, siis toob see kaasa anomaalia. Teadlastel tuleb tõdeda, et loodus pole täitnud paradigmast tulevenaid ootusi. See toob omakorda kaasa ulatusliku läbiuurimise, mis lõppeb alles siis kui see probleem on lahendatud . Paradigmadele vastavaid teooriaid tuleb muuta nii, et need uuesti loodusele vastavad ning teadlastel tuleb õppida antud nähtust teistmoodi nägema, vastasel juhul ei ole uus fakt päriselt teaduslik teooria. Tihtipeale suudavad teadlased oma teooriad faktidega sobitada, kuid kui see ei õnnestu, on tulemuseks kriis teaduses , sest kehtivat paradigmat ei saa kõrvale heita enne kui on olemas uus paradigma ning vana puhul on kindel, et see ei kehti. Näiteks nagu Koperniku juhtum, kui avastati et Ptolemaiose astronoomia ei kajasta loodust tõetruult, tuli Kopernikul hakata uut otsima , sest teaduses oli eelnevalt kirjeldatud põhjustel kriis. (94) Kriis tuleb aga lahendada, on teadlasi, kes võtavad selle isegi oma eriala peamiseks ülesandeks. Kahtluse alla seatakse peaaegu kõik kehtiva paradigma probleemide lahendused ning sellele järgneb põhiliselt kaks võimalikku lahendust : esimesel juhul teadlased järeldavad, et lahendust ei ole nende uurimisala antud seisundis peatselt oodata ning probleem jäetakse tulevase põlvkonna lahendada, kellel on selleks paremad vahendid. Teisel juhul aga võib kriis lõppeda uue paradigma esilekerkimisega ning järgneva võitlusega selle tunnustamise eest.(113) Võib väita, et see on kogu raamatu üks tähtsamaid kohti minu arvates, sest siin tuleb selgelt välja, miks teaduse areng ei toimu vaid kumulatiivselt. Toimub kumulatiivselt siis kui on mingi kehtiv paradigma, kuid kriisiolukorrast välja tulles toimub paradigmavahetus, milles kogu Kuhni teooria seisneb.
Olles jõudnud nüüd Kuhni teooriani ja raamatu põhieesmärgini, et teaduse arengus toimuvad revolutsioonid, võib veelkord välja tuua selle, miks see nii on. Nagu eelnevalt ka mainitud , siis teadlased uurivad loodust mingi paradigma alusel. Kui loodus aga käitub teisiti kui paradigmas ette nähtud ning seda suures osas, tekib teadlastel probleem, sest nende arusaam asjast ei ühti reaalsusega. Probleemi püütakse uurimuste ja katsetega lahendada, kuid kui see ei õnnestu tekibki teadlastel arusaam, et nende teooria ei kehti. Seega on neil vaja uut teooriat, mis oleks loodusega jälle vastavuses. Vana teooria väljavahetamist uue vastu, nimetataksegi antud teoses paradigmavahetuseks. Need revolutsioonid toovad kaasa muutuse ka teadlase maailmapildis, sest kogu nende senine arusaam pööratakse pahupidi , asju hakatakse nägema täiesti uues valguses, mistõttu jääb alles ka palju vana paradigma pooldajaid . Keegi ju ei garanteeri, et uus parem on. Kuhni arvates on teadusrevolutsioonide teooria või vähemalt selle tunnistamine küll objektiivsem lähenemine teadusele, kuid sellegipoolest ei vii see inimesi tõele lähemale või teisisõnu, ei muuda inimeste arusaama maailmast tõesemaks, lihtsalt täpsustab ehk teaduse arengu protsessi meie jaoks. Pealegi oli ta veendunud, et teaduse areng ei ole mingi konkreetse asja poole suunatud, sest progress võib aset leida ka ilma sihita. Progressi eesmärk on hoopis jõuda detailsema arusaamani loodusest, et loodust paremini mõista.
Minu arvates on raamat põhjusega tuntud. Tema lähenemine kogu teaduse arengule oli tõepoolest uudne ning ei saa ka väita, et ta oleks selles osas eksinud , sest ta ei väitnud kordagi , et teaduses kumulatiivsust ei ole, vaid pigem seda, et teaduse arengus eksisteerivad peale kuhjumise ka revolutsioonid, mis tegelikult on täiesti tõsi, kuidas muidu saaks me rääkida niipaljudest revolutsioonidest. Samuti oli tegemist väga keerulise raamatuga , sest sõnastus polnud just lihtne ning et sellest aru saada, tuli mitmeid kohti korduvalt lugeda. Oma keerukuse tõttu kippus ka tähelepanu korduvalt hajuma ning aeg-ajalt tundus raamat seetõttu ka igavavavõitu. Raamatu sisu kohta aga ei ole otseselt midagi halba öelda. Tegemist on raamatuga, mida tuleb mõne aasta pärast kindlasti uuesti lugeda, sest nii nagu teaduses, nii toimub progress ka inimese (antud hetkel minu) elus: saan targemaks, näen asju natuke teises valguses ja siis on mul raamatust ehk veel parem ülevaade ja oskaks ka juba rohkem kommenteerida seal väljatoodud fakte. Antud hetkel puuduvad mul teaduse vallas spetsiifilisemad teadmised, seega ei saa ma näiteks tema näiteid või seisukohti ka natuke kriitilisema pilguga vaadata või kommenteerida. Praegusel hetkel saan vaid väita, et huvitav ja asjalik raamat, laiendas teadmisi ja sõnavara ehk täitis oma põhieesmärgi.