50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-04-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
153 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Argo Roosiaas
Õppematerjali autor
“. * Vene filosoof Bibihhini arvates algab filosoofia sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse. 4. Eksistentsiaalne situatsioon on olukord ja sellele vastav meeleolu, kus inimene tunneb, et... a) ta on siia maailma paisatud enne, kui on saanud selgust selles osas, kuhu ta täpsemalt sattunud on ja kas ta üldse tahab siin olla b) maailm tundub talle võõras, ebakohane ja vastuolus tema endaga. Sedasi määratles eksistentsiaalset situatsiooni Camus, kes on öelnud ka seda, et me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse. Heidegger määratleb eksistentsiaalset situatsiooni öeldes, et inimene on Dasein (siinolu, kohalolu, maailmas olemine), mis on tema kõige sügavam ja fundamentaalsem ontoloogiline tunnusmärk ning kõik edasine järgneb sellele. 5. Postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta on seotud kahtlusega, kas
"Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga tuleb alustada nii, et tuleb kahtluse alla seada kõik, milles kahelda saab ja seejärel vaadata, milles enam kahelda pole võimalik. Camus - Filosoofia algab absurdist, mis on olukord, kus tajume võõrandatust ümbritsevast, tajume, et see pole meie maailm. Bibihhin - Filosoofia algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse. 4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon on olukord ja sellele vastav meeleolu, kus tajume, et oleme paisatud siia maailma, ilma et oleks küsitud, kas me tahame siia maailma tulla. See maailm, kuhu oleme paisatud,
Nende arvates ei ole mingit mõtet küsida eksistentsialistlike küsimusi. Eksistentsialistid arvates aga need inimesed eiravad selliseid küsimusi. Mina isiklikult arvan, et ei ole mingit mõtet süveneda eksistentsialistlikesse probleemidesse kuna maailma toimimine olevikus sisaldab piisavalt palju küsimusi, mille üle mõelda. (lause kehtib kui olen õieti aru saanud, mille üle eksistentsialistid filosofeerivad) Pascali tekstid Blaise Pascal peab inimese loomuseks harjumist. Pascal toon oma filosoofilistes tekstides välja, et inimene juba lapsena harjub erinevate õpetussõnadega, mida vanemad temale räägivad. Näiteks olema viisakas, käituma korralikult, mitte panema käsi kuumale pliidile. Pascal mainib, et isegi eriala valik on seotud harjumisega. Kui meile lapsest saati räägitakse, et õpetaja amet on auväärna ja tore siis me hajume selle mõttega ja hakkamegi õpetajaks. Harjumine takistab
ümbritsetavast, tihkus. · Bibihhin- meeleolu võib muutuda paljudeks asjadeks või isegi haihtuda. Meelestatus avab ukse filosoofiasse. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon- mingi olukord ning sellele vastav meeleolu. Vastuolu tajutava maailma ning selle vahel kas meil oli soov seda tajuda, tajuma tulla. Maailm, milles elatakse, tundub võõras. Eksistentsiaalse situatsiooni kuulsaim sõnastaja on Camus. Martin Heidegger- määratleb inimese kohalolu. Inimese tunnusmärk- inimene on maailmas, kõik edasine järgneb sellest. inimene on Dasein (maailmas olemine). 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Kas filosoofial on ajatu loomus, olevus? Kas on olemas normatiivne etalonkuju, millega võrrelda, kas mingi asi või nähtus on filosoofiline või filosoofia? Filosoofia kujutab endas suurt
Lõputusest on kergem ehk aru saada kui mõelda päikese peale. Päikese kõrval oleme meie- inimesed nii tühised ja imetillukesed. Samas kui päike ise on võrreldes universumiga põhimõtteliselt samas vahekorras. Kui mõelda aga millegile väga väikesele meie- inimeste mastaabis on see meie jaoks ju sisuliselt olematu, olgugi et reaalselt täiesti olemas. Inimene võrreldes lõpmatusega = olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me oleme harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus
1. Kuidas kirjeldab Pascal absurditunde avaldusi? Albert Camus on öelnud, et inimene omandab elamise harjumuse enne, kui mõtlemise harjumuse. Ühel hetkel hakkab inimene mõtlema argipäevastest toimingutest väljapoole, hakkab mõistma, et maailm on talle võras ning miski maailmas ei samastu temaga. Samuti hakkab inimene mõistma, kui mõttetu on kannatada. Sellisel hetkel avaldub Camus sõnul absurditunne. Inimese vai justkui ärkab ning hakkab mõistma tegelikkust seda, mis on väljaspool seda rutiini ja ärgipäevamöllu. Sellisel hetkel paljastub ka, kui arusaamatu on elamine. See absurditunne sunnib põgenema kas lootusse või enesetappu. Samuti ütleb Camus, et see "iiveldus", mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: · Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?- Maailma tihkus ja võõrus on absurd. Kõhedus, mida meis tekitab inimese enda ebainimlikkus on absurd. See võõras, kes meile aegajalt peeglis vastu tuleb, kelle me enda fotode järgi ära tunneme on absurd. Niipea kui absurdi tunnistatakse muutub ta kireks mis on piinavam kui ükski teine kirg. Absurditunde avaldused väljenduvad erinevates, kuid sugulaslikes maailmates ja nimelt aru, elukunsti ja lihtsalt kunstimaailmas
Religioosne eetika vaatleb inimese ja jumala vahekorda praktilisel tasandil ja tegeleb küsimustega kuidas olla jumalale meelepärane, millised on inimese käitumise eesmärgid kui ta mõnda religioossesse kogukonda kuulub.. jne. Religioonifilosoofia töötab teisel tasandil. Religiooni küsimus võiks olla: kas inimese olemasolul, eksistentsiaalsel situatsioonil on mõte? Kui on, siis kust see tuleb? Kust tähendus ja mõte tuleb, et inimese olemasolul on mõte? Pascal leiab, et mõte tuleb üles leida. Kui ma leian et mu elul on mõte, kas see on paigutatav minu enda tegevuse tagajärge (kas inimene ise on suuteline mingisuguse mõtte oma elusse sisendama?)? Inimese elu mõte kõige laiemalt on andnud talle teised inimesed. Mõte kehtestub läbi teiste (ema: elu mõte on laps). Kas jumal on olemas? Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Või et jumalat ei ole? Kes või mis on jumal? Kas tema olemust on võimalik määratleda? Miks on maailmas kurjus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid