on elamine. See absurditunne sunnib põgenema kas lootusse või enesetappu. Samuti ütleb Camus, et see "iiveldus", mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Absurditunde põhjuseks peab Albert Camus ühel hetkel pinnale kerkivat küsimust - milleks?. Samuti tülpimust igapäevarutiinist ning rahutust, mis ongi absurditunde aluseks. Absurd tekib irratsionaalse ja meeletu selguseiha vastandumisest, mis sõtlub nii inimesest kui ka maailmast. 1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimede suhtes). Selgitage! Blaise Pascal ütleb, et inimene looduses on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. See tähenda, et inimene asub täpselt kahe äärmuse
valguses on ta hõlmamatu. o Kui meilt vahel küsitakse, mida me mõtleme, ja me vastame: ,,Ei midagi", siis võib see mõnel puhul olla vale. Armastajad teavad seda väga hästi. Aga kui vastus on siiras, kui ta kajastab seda isepäralikku hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks, kus argipäevaste toimingute ahel katkeb, kus süda otsib asjata siduvat lüli, siis see on absurdi esimene märk. o Absurdi tunne on mõtlemine, et elamine on naeruväärne harjumus. Enesetapp on absurdi lõpetamine. Kui inimene tahab vabaneda sellest mõttetusest, siis peab ta enese tapma. Me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse ja inimene on oma harjumuste ori. Kui juba alustada, siis on raske lõpetada. Absurdi tunne avaldub selles kui inimene mõistab, et praegune elu on mõttetu ja maailm on täis absurdi.
Kas inimesed eiravad filosoofilisi küsimusi või polegi selliseid küsimusi ja filosoofid on need enda jaoks lihtsalt välja mõelnud, vaevavad end ilma põhjuseta? Leian, et kohati võib tõesti märgata, et teatud küsimusi või elunähtusi püütakse nii-öelda üle seletada, kuigi saaks ka palju lihtsamalt ja loogilisemalt asjasse suhtuda. Samas on minu arvates kindlasti vajalik, et inimese elus tekiks see hetk, kus peaks küsima oma elu eesmärkide, põhjuste jms kohta. 7. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage Maailm on lõputu sfäär ning seda on inimesel üpris võimatu hoomata, sest kogu nähtav on ainult nähtamatu täpp looduse avaruses. Inimeste kujutlusvõime ja mõtted aga ei küündi selleni. Inimene ise on selles määratu suures maailmas samamoodi vaid tilluke osa, on lõpmatuse ja olematuse vahel -
3. Filosoofiaga alustamiseks on tähtis tunda teadmistejanu ja ära tabada see meeleolu, millest filosoofia lähtub. * Aristotelese seisukoha järgi algab filosoofia fundamentaalsest imestusest. Miks ja kuidas on asjad nii nagu nad on? * Saksa filosoofid Georg W. F. Hegel ja Martin Heidegger leidsid, et metoodiline üleminek filosoofiasse puudub: me kas oleme juba sellega seotud või jääb see meile alatiseks võõraks. * Prantsuse filosoof René Descartes leidis, et tuleks absoluutselt kõik kahtluse alla seada ning kui sõelale jääb miskit, milles enam kahelda ei saa, siis saab alles alustada filosoofilise ülesehitusega. * Prantsuse filosoof Albert Camus’ seisukoht oli selline, et filosoofia algab absurditundest, millega seonduvad maailmast võõrandumine ja põhiküsimus: „Miks ma ei ole siiani sooritanud enesetappu?“.
Nende arvates ei ole mingit mõtet küsida eksistentsialistlike küsimusi. Eksistentsialistid arvates aga need inimesed eiravad selliseid küsimusi. Mina isiklikult arvan, et ei ole mingit mõtet süveneda eksistentsialistlikesse probleemidesse kuna maailma toimimine olevikus sisaldab piisavalt palju küsimusi, mille üle mõelda. (lause kehtib kui olen õieti aru saanud, mille üle eksistentsialistid filosofeerivad) Pascali tekstid Blaise Pascal peab inimese loomuseks harjumist. Pascal toon oma filosoofilistes tekstides välja, et inimene juba lapsena harjub erinevate õpetussõnadega, mida vanemad temale räägivad. Näiteks olema viisakas, käituma korralikult, mitte panema käsi kuumale pliidile. Pascal mainib, et isegi eriala valik on seotud harjumisega. Kui meile lapsest saati räägitakse, et õpetaja amet on auväärna ja tore siis me hajume selle mõttega ja hakkamegi õpetajaks. Harjumine takistab
Lõputusest on kergem ehk aru saada kui mõelda päikese peale. Päikese kõrval oleme meie- inimesed nii tühised ja imetillukesed. Samas kui päike ise on võrreldes universumiga põhimõtteliselt samas vahekorras. Kui mõelda aga millegile väga väikesele meie- inimeste mastaabis on see meie jaoks ju sisuliselt olematu, olgugi et reaalselt täiesti olemas. Inimene võrreldes lõpmatusega = olematus, olematusega võrreldes kõiksus keskpunkt ei millegi ja kõige vahel. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Esimene harjumus on meie loomus. Kes harjub usuga, jääb sellele truuks ega saa enam lakata põrgut kartmast. Meie loomulikud põhimõttedki on lihtsalt harjumuspärased põhimõtted, mille me oleme omandanud vanematelt. Kui me oleme harjunud kasutama mingeid valesid põhjendusi (näiteks loodusnähtuste tõestamisel), siis ei tahagi me õigeid põhjendusi omaks võtta, see ongi meie loomus
Kuid samas on see ka vajalik- see võib anda uusi mõtteaineid mõnes teises valdkonnas, tuua välja mingeid erilisi seoseid. Samuti nõustun sellega, et igal inimesel võib tulla peale soov filosofeerida, või teevad nad seda isegi enese teadmata. Tihti peetakse filosoofilist arutelu või mõtteid vähetähtsateks, tänapäeval kaaluvad selle üle kiire elutempo ning pidev muretsemine, soov pürgida materiaalsete eesmärkide poole. 7. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! Inimene on keskpunkt eimillegi ja millegi vahel, olematuse ja lõpmatuse vahel. Olematuse jaoks on inimene kõiksus, lõpmatuse jaoks olematus. Kui võrrelda inimest kõige väiksemate osakestega, mida ta ise ei näe ning millest tal aimugi pole, on ta tähtis, suur, kõikvõimas. Kuid
lähtuvad absurdimomendi olemasolust, kus oluline on võõrandatus, Bibihhin aga peab olulisimaks meeleolu ning nn tuju puudumist/määratlematust. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne situatsioon lähtub justkui elu mõtte küsitavusest, küsimusest, kas keegi on meie käest küsinud nõusolekut olemasoluks. Eksistentsiaalse situatsiooniga tegelevad Camus, Pascal, ka Heidegger. 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? Postmodernistlik lähtekoht peab filosoofiat suureks hulgaks tekstipraktikateks, essentsialistlik määratlus on selle järgi siiski vaid üks paljudest. 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem?Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Filosoofia elitaarsus seisneb eksistentsiaalsete küsimuste olemasolus/ nende
sisetunded Mille nimel tavalised töölised taluvad valusid, ületunde, ohte..? Et teenida välja söömaaeg, voodikoht ning alustada järgmine päev uuesti ja viilida nii paljlu kui võimalik. See ongi põhjus, miks me ei püstita ausammast metrooehitajatele, ehkki linnad on rajatud nende kannatlikule südamele ning vastupidavusele. Küsimused Platoni Phaidoni kohta: Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e). Mida Sokrates Kebesele vastab? Et seda ei tohi, kuid ta ei tea ise ka miks ei tohi Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegelegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a). Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Sokrates seletab et filosoof ei hooli maistest naudingutest ega riietest
Keel- olemise koda. Hool- maailmas olemise viis. Meil pole olla võimalik maailmas muudmoodi, kui asjade pärast muretsedes, teiste eest hoolitsedes.. Sartre- Inimene on projekt või visand. Teadvus- olemine, mille loovus on olla teadlik oma olemise olematusest. Maailma suhtes on teadvus maailma eitus. Mõte olemasolevatest asjadest ei ole sama, mis need asjad ise on. Teadvus võimaldab protesteerida, võidelda, mitte aksepteerida... Seda mina, kes rolli esitab, ei ole. Eksistents eelneb olemisele. · Klassikaline. Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi. Substants- olev asi. Liitsubstants on asi, mis on moodustatud mitmest algsest osast. Inimene on liitsubstants, mis koosneb... ... kehast ja hingest. ... kehast, maisest hingest ja kosmilisest hingest. Kehast, vegitatiivsest (või loomsest hingest) ja siis ühest hingeaspektist veel. Mikrokosmos- Inimene on mikrokosmos, väike maailm, mis peegeldab suuremat maailma. Mis on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga.
teadmatus. Psüühikal on kolm distantsi: id(miski), ego(mina), superego(ülemina). Lacan töötas välja strateegia, milles peab oluliseks „puudumise olukorda“, mida üritatakse ületada kolmes etapis: imaginaarses, sümboolses ja reaalses. Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia – Inimest mõistetakse kui keha ja vaimu kooslust. Lähtutakse sellele, et „mina“ käib vaimu kohta. Millise rolli omistab Seneca filosoofiale 8. ja 16. kirjas? Filosoofia annab meile vabaduse, kui me orjame filosoofiat. Filosoofia roll on elu korraldada. Filosoofia jagab inimesele reegleid, mida teha ja mida mitte teha. Mida arvate askeesi ideaalist õnnelikku elu saavutamiseks? Tõeline õnn saavutatakse võimalikult vähesega, kui põlatakse ära kõik üleliigne ja mittevajalik. Vajalik on materialismist loobuda, sest see teeb inimesed orjaks, soovima aina rohkem ja rohkem
Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? Filosoofia on vabadus, XVI kirjas väidab Seneca, et õnneliku elu võimaldab täiuslik tarkus. Kui õnn on täiuslik tarkus, ja filosoofia võiks olla püüdlemine tarkusesse, siis võiks filosoofia olla ka õnneliku elu eeldus. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 35, XVI 79) Seejuures huvitab mind, kas loobumine sellest, millest Seneca räägib, nt liigne luksus, millel ajastuvaimu kohaselt võib olla erinev hinnang, toob kaasa ka nö emotsionaalse askeesi? Arvan, et askeesi vajaduse kuulutamine ja askees on alati vajalik, selle poole tuleks rohkem püüelda, see annab selguse. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV'e kirjale? Inimese muudab õnnetuks kõikjalt ähvardav surmahirm, kahtlused. Meid kohutab õnnetuse osakssaamise võimalus.
Maailm- see on lõputu sfäär. Keskpunkt asub kõikjal, kuid piirjoont mitte kusagil. Sellele kõigele mõeldes satub inimese kujutlusvõime suurde segadusse. Sellest, mis toimub meie ümber, on inimene enamjaolt siiski teadlik, kuid mitte alati. Samuti puudub filosoofilises mõttes inimesel kindel asukoht. Ta asub kusagil, eimillegi ja kõige vahepeal. Oleme üksi, kuid samas ka nii piiratud kõige ja kõigiga. Inimene on nii väike, kuid samas ka nii suur. 2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Harjumus on meie teine loomus. Loomus ise polegi midagi muud kui esimene harjumus nii nagu harjumus on teine loomus. Loomust sunnib tagant harjumus. Pole olemas midagi, mida ei saa muuta loomulikuks, pole midagi loomulikku, mis ei võiks kaduda. Inimese enda loomuseks on keha ja vaim, kuid need mõlemad on inimese jaoks ka suurimad mõistatused kuna pole veel täpselt kindel ja selge, et mis on täpselt mis.
jääb see meile alati võõraks. Descartes- radikaalse kahtluse printsiip. Meditatsioonide alguses ütleb, et tuleb teha nii, et seame kahtluse alla kõik selle, mis vähegi võimalik. Kui kahtleme metoodiliselt ja radikaalselt kõiges, mis on (kas maailm üldse olemas on?) ja vaadata kas jääb järele midagi, milles enam kahelda ei ole võimalik. Sellisel juhul oleme leidnud esimese kindla kivi, millelt alustada. Camut- väidab et filosoofia algab absurdist ja absurd ei ole teoreetiline konstruktsioon, see on meeleolu (sama fundamentaalne kui Aristotelese imestus, Decarte kahtlus). Absurd- olukord, kus tunneme võõrandatust. Näeme selgemini, et meil ei ole siin kohta. Filosoofia põhiküsimus: ,,Miks pole ma siiani sooritanud enesetappu?" Bibihhin- mõtleb meeleolude üle. Tuju puudumine ei tähenda seda, et pole tuju ja meeleolu. Meeleolu pole seepärast, et meie olemine on meelestatud millestki muust. Tuju on küll aga ei tea
uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldprintsiipe, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. 16) Mis on eetika ja millised on eetika olulisemad küsimused? Vastus : Eetika on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Üks vanimaidteoreetilisi distsipliine, ehk uurimis objektiks on moraal. Eetika käitumises peegelduv väärtuste süsteem (ld moralis, = kõlblus). Olulisemad küsimused: hea või halb? EETIKA (komme, harjumus) filosoofia haru, mis õpetab tegema valikuid õige-vale, hea-halva vahel; nimetus pärineb Aristoteleselt. Eetika mõiste võttis teoreetilises arutluses kasutusele Aristoteles moraali aga Cicero (ld. mos, mores- komme). Tavaliselt kasutataksegi neid mõisteid läbisegi. Siiski eristatakse filosoofias
Naturfilosoofia e. loodusfilosoofia. Püüdlesid teadmise ja tundmise poole.Oskasid arvutada taevakehade liikumist. Kosmoloogiline huvi, mida püütakse rahuldada maailma algaine avastamisega Nende mõtlemise objektiks oli loodus. Neist sai alguse süstemaatiline ja metoodiline mõtlemine. Teadsid väga palju universumist. Tegelesid füüsilise loodusega. Thales,Anaximenos, Anaximandros. Jne. See oli ka 3) Mida õpetas Herakleitos? Kreeka filosoof.Herakleotose järgi on looduse algaineks tuli, kui kõige muundumisvõimelisem ja liikuv algaina.Tulest on tekkinud maailm tervikuna, üksikud esemed ja isegi hinged. Ütleb, et maailma valitseb äike. Maailm muutub koguaeg,miski pole püsiv. Pidas maailma tähtsamaks omaduseks liikumist, talle omistatakse ka ütlus "kõik voolab? Tema kasutas tule sümboolikat. Maailm on igavene, aga muutuv. See oli ka
Platon: esimene eeldus on see, et kõik inimesed tahavad olla õnnelikud. Selleks, et olla õnnelik, on vaja raha, tervist, atraktiivset välimust, olla sündinud suursugusest soost, õnne, vedamist, au, tasakaalukust. Oluline on aga see, et nende asjade omamine mind õnnelikuks ei tee. Ma pean teadma, mida nende asjadega peale hakata. N: kui ma ei tea, mida rahaga peale hakata, siis ei saa ma sellest ka õnnelikuks. Mul peab olema teadmine õnneliku elu kohta. Kodus: Seneca ,,moraalikirjad ..?.." Ööülikool - Tõnu Viik ,,Õnne mõttest" *Õnne mõiste tuleb Aristotelesega, enne räägitakse lihtsalt heast elust *Õnnelikud tahavad olla ka need, kes pole kunagi mõelnud selle peale, et mis on õnn. Tahta olla õnnelik on igasse inimesse justnagu kodeeritud. Mis Teile endale kõige lähem teooria on? ,,2 tüüpüleskutset: Platoni populaarne hedonism asjad, mida peab endale hankima;
mõjutamisel, mis võib otsustada nende elu. Nad peavad suutma näha ja kuulata enesetapja südamesse, tema hinge, kuna seal võib tavaliselt vastus end peita. Enesetapjate nimekirja võib lisanduda ka neid, kellel on elu mõte olemas. Neil on käsil mingi projekt või idee, neil on olemas kindel tegevusplaan, mis on nende elust tähtsaim. Kui nad saavutavad selle, siis nad tapavad endid, kuna neil ei ole enam midagi tähtsat, mis neid elus hoiaks. Absurdi müürid. Absurd on kõikjal meie ümber. Kõik, mis me teeme, kõik, mida me mõtleme, kõik, millest me unistame. Kõike seda võime me absurdiks nimetada. Absurdi mõistmine on nagu iseenda tundma õppimine. See on teekond tõelise mina juurde, teekond, kus me maalime ise enda tõelise mina-pildi. Kõik tegevused ja toimetused, mida me igapäev teeme, on üks osa meist. Kui aga tekib küsimus, milleks seda kõike? Kui meie senised tegevused ei paku enam pinget, siis tuleb hakata
Religioosne eetika vaatleb inimese ja jumala vahekorda praktilisel tasandil ja tegeleb küsimustega kuidas olla jumalale meelepärane, millised on inimese käitumise eesmärgid kui ta mõnda religioossesse kogukonda kuulub.. jne. Religioonifilosoofia töötab teisel tasandil. Religiooni küsimus võiks olla: kas inimese olemasolul, eksistentsiaalsel situatsioonil on mõte? Kui on, siis kust see tuleb? Kust tähendus ja mõte tuleb, et inimese olemasolul on mõte? Pascal leiab, et mõte tuleb üles leida. Kui ma leian et mu elul on mõte, kas see on paigutatav minu enda tegevuse tagajärge (kas inimene ise on suuteline mingisuguse mõtte oma elusse sisendama?)? Inimese elu mõte kõige laiemalt on andnud talle teised inimesed. Mõte kehtestub läbi teiste (ema: elu mõte on laps). Kas jumal on olemas? Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Või et jumalat ei ole? Kes või mis on jumal? Kas tema olemust on võimalik määratleda? Miks on maailmas kurjus
o imaginaarne o sümboolne o reaalne III loeng NB!! EKSAMIS ON POOLED KÜSIMUSED TEKSTIDE KOHTA JA ÜLEJÄÄNUD LOENGU TEKSTIDEST... Maailm on see tervik, mis moodustab inimestele vastuse küsimusele kus. Maailm on see koht, kus kõik on ja mis struktureerib seda kõike. Meeleolu kaudu tajume seda suurt tervikut. Eetika ehk praktiline filosoofia 1. klassikaline paradigma Sokrates 18 saj. · Milline on hea elu? Mis on õnn? · Milles hea elu seisneb? Mis selle heaks teeb? Milles õnn peitub? · Mida teha, et olla õnnelik? Kuidas elada hästi? 2. uusaegne(modernistlik) 18.saj tänapäev · Mis on õiglus? · Milline on õiglane tegu? · Kuidas käituda enese/teiste suhtes? Milline on hea elu? Mis on õnn?
saavutamiseks, iseväärtused on aga objektid või asjad, mis sisaldavad väärtust iseendas. Inimene ostab jube kalli karusnahkse kasuka, siis on see tema sotsiaalse staatuse määratlemiseks, samas tavaline talvejope on pigem praktilise väärtusega, kaitseks külma eest. Esimesel juhul on kasukas instrumendiks sotsiaalse staatuse määramisel, teisel juhul on jopel endal kui soojahoidjal väärtus. 5. Kuidas tõlgendas Sokrates Delphi oraaklit, mille kohaselt Sokratesest targemat inimest pole? Esiti hakkas Sokrates ,,järele katsuma" inimesi, keda peeti targaks. Nendega vesteldes sai ta aru, et tema eelis seisnes selles, et kui teised arvasid, et nad teavad kõike, siis tema seda ei teinud. Ta ütles, et teab, et tegelikult ei tea ta midagi. Sellest ideest lähtuvalt tõlgendas ta Delfi oraaklit järgmiselt: järelikult ütles jumal, et tark inimene on nagu Sokrates, kes teab, et ta tegelikult ei tea midagi. 6
· Aristoteles: " Platoniga tarkus ei sure." · Väide (deduktiivne järeldus) · Alamväide (induktiivne järeldus) · Platon: "Õpilane on nagu varss, kes lööb oma ema pärast · Järeldus seda kui ta temast on kogu jõu väljaimenud." · Kõik inimesed on surelikud. · Peale Platoni surma (347 a.e.Kr.) lahkus Aristoteles · Sokrates on inimene. Akadeemiast. · Järelikult on Sokrates surelik. · 342 a. e.Kr. võtab Makedoonia Filippus ta oma poja · Kõik inimesed on mõistusega. kasvatajaks, kelleks on 13.a. vana tulevane Aleksander · Mõned elusolendid on inimesed. Suur. · Järelikult on mõned elusolendid mõistusega. · 335 a.e. Kr
aga objektid või asjad, mis sisaldavad väärtust iseendas. Inimene ostab jube kalli karusnahkse kasuka, siis on see tema sotsiaalse staatuse määratlemiseks, samas tavaline talvejope on pigem praktilise väärtusega, kaitseks külma eest. Esimesel juhul on kasukas instrumendiks sotsiaalse staatuse määramisel, teisel juhul on jopel endal kui soojahoidjal väärtus. 5. Kuidas tõlgendas Sokrates Delphi oraaklit, mille kohaselt Sokratesest targemat inimest pole? Esiti hakkas Sokrates „järele katsuma“ inimesi, keda peeti targaks. Nendega vesteldes sai ta aru, et tema eelis seisnes selles, et kui teised arvasid, et nad teavad kõike, siis tema seda ei teinud. Ta ütles, et teab, et tegelikult ei tea ta midagi. Sellest ideest lähtuvalt tõlgendas ta Delfi oraaklit järgmiselt: järelikult ütles jumal, et tark inimene on nagu Sokrates, kes teab, et ta tegelikult ei tea midagi. 6. Milles seisnes Sokratese iroonia?
Tallinn Ühisgümnaasium ,,Filosoofia raamat" Essee Liina Roosileht 11c 11. aprill 2009 Tallinn See raamat käsitleb mitmeid tänapäeva inimestele olulisi probleeme. Autor valis välja ajaloost kuus suurt filosoofi: Sokrates, Epikuros, Seneca, Montaigne, Schopenhauer, Nietzsche, kelle töödest loeb ta välja juhtnööre igapäevaeluks. Raamat jaotub omakorda kuueks alajaotuseks: lohutus ebapopulaarsetele, lohutus vaesetele, lohutus pettunutele, lohutusküündimatutele, lohutus murtud südametele ning lohutus raskustes olijatele. Alain de Botton toob välja igas alajaotuses mitmeid lohutusi, ta võtab ette ühe filosoofi ning pakub välja tema mõtted, mis peaks igale vaevlevale hingele rahuldust pakkuma. See kõik peaks
· Kui ühel planeedil elab miljon olendit ning teisel 2 miljonit olendit, siis kokku elab neil planeetidel 3 miljonit olendit. · Ükski tudeng ei õpi virtuaalõppes. Sokratese arvates seisnes tema tarkus selles, et · Ta ei arva, et teab seda, mida ta tegelikult ei tea. · Ta ei arva, et ei tea seda, mida tegelikult teab. · Ta arvab, et ei tea seda, mida ta tegelikult teab. Sokratese iroonia seisnes selles, et · Sokrates mängis rumalat ja lasi vestluskaaslasel end õpetada, kuid pärast ajas tolle oma kavalate küsimustega segadusse. · Sokrates tegi näo nagu kuulaks vestluskaaslast ning too läks jutuga hoogu, märkamata, et tegelikult Sokrates teda ei kuulagi. · Sokrates mängis asjatundjat ning hakkas vestluskaaslasega vaidlema, tegelikult lasi aga endale kõik ära seletada. · Sokratesega vesteldes veendus vestluskaaslane, et Sokrates on ise kõne all olevas
periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad. Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias). Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates, kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon, kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles, kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid. Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud, kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi;
Me mõtleme harva selle üle, mis meil on, kuid oleme peaaegu alati mures selle pärast, mida meil pole. (A. Schopenhauer) Iga inimese mälu on tema erakirjandus. (A. Huxley) Kurjusesse usume kohe, headusesse alles pärast järelemõtlemist. Kes põlgab teisi, see peab end tavaliselt suureks inimeseks. (L. de Vauvenargues) See kes armastab ennast, ei pea kartma rivaale. (Ladina vanasõna) Ma ei mõista ainult kahte asja: ennast ja teisi. Kus puudub kriitikavabadus, seal ei saa ka kiitus olla meeldiv. (P. A. de Beaumarchais) Ma pole kunagi olnud vaene, ainult rahatu. Vaesus on meelelaad, rahatus kõigest ajutine olukord. (M. Todd) Iga inimene teab, et teised teda hinnates eksivad, aga ta ei tea, et ka tema ise eksib teisi hinnates. (A. Maurois) Kes ei tee välja millestki, mis temasse ei puutu, sel on kõik olemas. (B. Graciàn) Et asjade üle vaielda, pole vaja neist aru saada. (P. A. de Beaumarchais) Kõige otstarbekamalt on siin maailmas jagatud mõistust. Igaüks arvab, et ainult
Arendasid edasi grammatikat ja ka loogikat ning töötasid välja terve rea sofisme ehk sõna väänamisi. Sarvik! - Kas sa oled kaotanud sarvi? (Ainult vastus ei või jaa). Ei (vastus reeglina), siit järeldus kuna sarvi kaotanud ei ole, järelikult sarvekandja ehk sarvik. KLASSIKALINE ANTIIK-KREEKA PERIOOD Sokrates (469-399 e.Kr) Ta ise ei kirjutanud ühtegi rida ja tema mõtteid tunneme tema õpilaste tööde järgi, eriti Platoni töödest. Ta oli esimene filosoof, kes ütles, et filosoofia ei pea tegelema loodusega vaid inimhingega ja peab õpetama vooruslikult elama. Sokratese tarkus tarkus seisneb selles, kui inimene teadvustab endale oma mitteteadmist, saab aru kui vähe me tegelikult teame kui vähe me maailmast teame. Sokratese meetod ehk dialektia so vestluskunst, arukus vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemuseks oleks probleemi sügavam mõistmine. Kasutas 4 võtet: IROONIA
Peame suhtestuma ühiskonnaga. Ka eraldi, üksikuna olles suhtestume ühiskonnaga. Ei saa olla erak, kui pole kedagi, kelle suhtes erak olla. Eetika moraali eesmärk on ühiskonnaga koos tegutsedes püüelda heaolu poole. Aitab ühiskonnal liikuda ühtse süsteemina õnne ja heaolu suunas. Ühiskonnad erimeelel selles küsimuses. Thomas Hobbes (15881679) oma teoses iseloomustab loodusseisundit: inimene sünnib ilma ja tal puuduvad normid, eetika, moraal, riiklikud struktuurid; looduslaps. Loodusseisund on kõikide sõda kõikide vastu. Ainsaks tungiks on soov ellu jääda. Elu loodusseisundis on üksildane, vaene, räpane ja brutaalne, kui puuduvad reeglid, kuidas hakkama saada. Moraal aitab hoida ühiskonda koos (ühiste arusaamade kogum). Moraali eesmärgiks on ka vähendada inimkonna kannatusi, püüelda parema elu suunas (püüdlemine võib kaasa tuua kannatusi). Ülesanne jagada kiitust, laitust, tunnustust, karistust, süüd.
SISUKORD SISSEJUHATUS ........................................................................................................... 3 1 ANTIIKFILOSOOFIA .......................................................................................... 4 1.1 Herakleitos (544 – 483 eKr) ............................................................................ 4 1.2 Sokrates (469 – 399 eKr) ................................................................................ 4 1.3 Platon (427 – 347 eKr) .................................................................................... 4 1.4 Xenokrates (396 – 314 eKr) ............................................................................ 5 1.5 Aristoteles (384-322 eKr)................................................................................ 5 1
FILOSOOFIA KORDAMINE PLATON · Platon (427-347 eKr) on ilmselt kuulsaim antiikaja filosoof, Sokratese õpilane · Platon rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia), kõik ta teosed on ilmselt meieni säilinud · Platon on dualist usub kahe maailma olemasolu: ideede maailm ja meeleline maailm · Ideede maailm on muutumatu (ei teki ega hävi) ja ideedest saab mõelda, meeleline maailm on muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega tajuda · Idee ja meeltega tajutava asja vahekorra 3 tõlgendust: asi jäljendab ideed, idee kehastub asjas, asi on idee vari
Psühholoogilise egoismi teooria järgi on hea see, mis aitab üksikisikul massist eristuda. See on teoreetiline abstraktsioon ehk püüe luua täiuslik olukord. Tavaolukorras ei saa ennast ühiskonnast välja tõsta, sest me peame suhtestuma ühiskonnaga. Isegi eraldi, indiviidina me suhtestume ühiskonnaga. Seega ei saa olla erak, kui pole olemas kedagi või midagi, mille või kelle suhtes erak olla. Eetika moraal Eetika moraali eesmärk on ühiskonnaga tegutsedes püüelda heaolu poole. See aitab kogu ühiskonnal liikuda ühtse süsteemina õnne ja heaolu suunas. Samas on erinevad ühiskonnad selles küsimuses erimeeled. Thomas Hobbes'i teooria Thomas Hobbes iseloomustab oma teoses loodusseisundit. See tähendab, et inimene sünnib maailma ja tal puuduvad normid, moraal, igasugune eetka, riiklikud struktuurid seega on ta tõeline looduslaps
filosoofia tekkis Kreekas – oluliseks peetud demokraatia olemasolu (inimesed vaidlesid), kuid kõige olulisem on see, et Kreeka oli väga müüdirohke maa. Müütide abil seletati maailma ja seal toimuvat. Kaupmehed tõid Kreekasse kaasa oma mütoloogiad, kõik olid erinevad, aga seletasid samu nähtusi. Hakkas tekkima müütide konkurents ja siis arvatakse, et sellises olukorras tekkis alternatiivne seletus. Esimene koolkond – Mileetose koolkond. Thales oli esimene filosoof (u 630 – 570), tema hakkas arvama, et alguses oli lihtsalt vesi ja seda peetaksegi filosoofia tekkeks. Müütide aasemel leiti loodusega seletatav maailma algus. Mileetose koolkonna filosoofid – loodusfilosoofid. 2. Francis Baconi elu ja filosoofia (1561 – 1626) -> üleminekuaja filosoof (keskaeg on lõppenud ja uusaeg alanud) Uusaja esimene filosoof on Descartes, Bacon on teenäitaja Renessansiaeg on möödunud, avastas inimese ja tema loomingulisuse, hakati
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
