Nüüdisühiskonna kujunemine ja tunnusjooned (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
NÜÜDISÜHISKONNA KUJUNEMINE JA TUNNUSJOONED
Koosjata:
Klass: 12 klass, ekstern
Tallinn 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Tööstusühiksonnast teadusühiskonda 4
1.1Tööstusühiskonna põhijooned 4
1.2 Postindustriaalse ühiskonna erinevus tööstusühiskonnast 5
1.3Teadmusühiskonna kujunemine 6
2. Heaoluriik 8
2.1 Heaoluriigi kujunemine 8
2.2 Heaoluriigi olemus ja ülesanded 8
2.3 Heaoluriigi arenguetapid ja tulevik 9
3.Demokraatia levik 11
3.1 Majandusarengu ja demokraatia vahekorrast 11
3.2 Demokratiseerumise lainel 11
3.3 Siirdeühiskond 12
3.4 Demokraatia tunnusjooned 13
3.5 Polüarhia – pluralistlik valitsemine 14
4.Ühiskonna jätkusuutlikkus 15
4.1 Jätkusuutlik valitsemine 16
4.2 Heaolu kasv 16
4.3 Demograafiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus 17
4.4 Kuidas jätkusuutlikkust tagada? 18
Kokkuvõte 20
Kasutatud kirjandus 21

Sissejuhatus

Ajalooteadus tavatseb koondada sajandid pikemateks ajastuteks, mida iseloomustavad teatavad ühiskonnasuhted, elukorraldus ja majandus. Sarnaseid üldistusi kasutab ka sotsiaalteadus, piirdudes küll enamasti lähema ajaloo süstematiseerimisega.
Nüüdisühiskond vormus käsikäes rahvusühiskondade ja rahvusriikide moodustumisega 19. sajandil. Samal ajal kujunesid välja ka ühiskonna kolm põhilist sektorit – turumajandus, avalik ehk valitsussektor ning kodanikuühiskond . Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus , tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.
Tänapäeva ühiskond on mitmetahuline , mistõttu kasutavad teadlased selle iseloomustamiseks mitmesuguseid oskussõnu. Kui huviorbiidis on valitsemine, räägitakse demokraatiast ja diktatuurist. Kui uuritakse majandust ja tehnoloogiat, kasutatakse mõisteid tööstus- ehk industriaalühiskond, postindustriaalühiskond, infoühiskond , teadmusühiskond . Sotsiaalset võrdsust ja õiglust analüüsitakse heaoluriigi mõiste varal . Sotsiaalfilosoofid tarvitavad mõisteid modernsus ja postmodernsus, seades sellega tähelepanu keskmesse väärtused, maailmatunnetuse ja inimsuhted .

Tööstusühiksonnast teadusühiskonda

Tööstusühiskonna põhijooned

Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.
Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed töökojad ja manufaktuurid asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Vabrikutöö viis töölised pikaks ajaks (tööpäev kestis 12–14 tundi) keskkonda, kus kõik määras vabriku töörütm. Töödtegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne , omanik pidas ranget arvestust ning jälgis, et tööline kasutaks aega otstarbekalt. Kui agraarühiskonnas sõltus töötegemine ilmastikust, rahvakalendri tähtpäevadest ja usupühadest, siis tööstusajastul polnud see enam nõnda. Ütlus „Aeg on raha!” kujunes juhtmotiiviks.
Ratsionaalsus sai märksõnaks, mis iseloomustas tööstusühiskonda üldisemaltki. Tootmine kujunes ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid võimusuhted ning argielu. Vähenes tunnete ja kommete roll, kasvas kiretute riigiametnike ning kirjalike normide tähtsus. Ametnike võim ehk bürokraatia tugevnes just koos tööstusühiskonnaga, millele oli omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine.
Tööstusajastul hakkas tööaeg domineerima puhkeaja üle. Tööpäev oli pikk ning tööl veetis inimene lõviosa oma ajast. Palgatöö määras ühiskonnas valitsevad väärtused ja elurütmi. Üksluise ja üdini ratsionaalse tööelu korvamiseks hakati otsima meelelahutust, mis esitaks otsekui väljakutse kainusele ja pidevale arvepidamisele. Linnades levisid kasiinod , kabareed, loteriid ja õnnemängud. Kui agraarühiskonnas pidutseti mingi suurema tööperioodi lõpul ja pidu oli omamoodi jätk töisele tegevusele, siis tööstusühiskonnas eraldusid töösfäär ja puhkesfäär teineteisest selgesti.
Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Täpsemalt öeldes muutusid
• tööhõive majanduse põhivaldkondades ,
• linna- ja maarahvastiku suhtarv,
• leibkonnamudelid.
Tööstustööliste ja linnainimeste osakaal kasvas ning põllupidajate arv kahanes. Linnades kasvas ametnike, poodnike, arstide, rätsepate ning advokaatide arv, sest tööstuse arenedes tõusis järk-järgult elatustase, mis omakorda suurendas teenuste tarbimist.
Varase tööstusühiskonna linnad olid ülerahvastatud ning olme- ja sanitaarolud neis äärmiselt viletsad. Modernne linnatsivilisatsioon arenes välja alles 19. ja 20. sajandi vahetusel. Siis kujunes linn progressi sümboliks, sest seostus suuremate sissetulekute, moodsate side- ja transpordivahendite ( tramm , metroo), suure kaubavaliku ja mitmekülgsete puhkevõimalustega (kinod, kabareed, kohvikud ).
Linnastumine ja tööstuslik areng muutsid ka leibkonnamudelit. Agraarühiskonnas olid ülekaalus suured pered, mis ühendasid mitu põlvkonda. Suurpere olemasolu ei tinginud mitte niivõrd majanduslik kitsikus, kuivõrd põllumajanduslike tööde omapära. Mida rohkem leidus talus töökäsi, seda edukamalt oli võimalik majandada. Talutöö oli mitmekesine , mistõttu oli talus võimalik rakendada ka lapsi ja vanureid. Hoolitsemine väikelaste ja vanurite eest oli agraarühiskonnas pere ülesanne. Tööstusühiskonnas, kus elujõulised mehed ja naised läksid linna tööd otsima, kujunes peamiseks leibkonnatüübiks väikepere. Üheskoos elasid vaid vanemad ja alaealised lapsed, vanavanemad jätkasid elu maal.

1.2 Postindustriaalse ühiskonna erinevus tööstusühiskonnast

19. sajandil kujunenud tööstusühiskond omandas 20. sajandi viimaseks veerandiks sedavõrd palju uusi jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast. Sotsioloog Daniel Belli pakutud termin märgistas kõrgeltarenenud tööstusühiskonda, millele olid omane kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kuivõrd postindustriaalne ühiskond on tööstus- ehk industriaalühiskonna jätk, iseloomustatakse seda sageli võrdluses tööstusühiskonnaga.
Suurim nihe ühiskonna arengus puudutas tootmistegevust. Tertsiaar - ehk teenindussektori osatähtsus kasvas kiiresti hankiva ja töötleva tööstuse arvel. Majandusressursid hinnati ümber. Sellest tulenevalt lähtutakse riigi majandusliku võimsuse hindamisel erinevatest kriteeriumidest – tööstusühiskonna puhul peetakse tähtsamaks tööstustootmist ja tootmisvõimsust, postindustriaalses ühiskonnas aga teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Tööstusajastul oli eesmärgiks võimalikult suure kaubahulga tootmine. Seetõttu hinnati ka riike selle järgi, mitu tonni sütt ja rauda või mitu miljonit paari jalatseid seal toodeti. Postindustriaalset ühiskonda kirjeldavad aga sellised näitajad nagu insenertehnilise personali ja teenindussektori osakaal tööjõus. Kui tööstusühiskond vajas rohkesti konveieritöölisi, siis postindustriaalne ühiskond vajab hoopis teistsugust tööjõudu – haritud spetsialiste, kes on saanud tehnoloogilise, administratiivse ja juhtimisalase koolituse.
Bell analüüsis ka tööstusjärgse ühiskonna juhtimist, leides, et see peab olema tsentraliseeritum ja paremini kooskõlastatud kui tööstusühiskonnas. Viimases koordineeris riik ainult poliitikat ja õiguskorda, nüüd peab aga valitsus hea seisma ka majandusarengu eest. Et ühiskonna juhtimine oleks efektiivne, peavad poliitilised liidrid lubama valitsemisinstitutsioonidesse ka tehnokraate, kes lähtuvad otsuste tegemisel majanduslikust otstarbekusest , mitte poliitilisest või ideoloogilisest eelistusest. 1970. Aastatel uskusid paljud, et tehnoloogiline progress suudab lahendada kõik ühiskonnaprobleemid, sealhulgas vähendada vaesust ja poliitilisi erimeelsusi.
Tegevjuhtide mõju tugevnemine majanduses vähendas järk-järgult juriidilise omaniku rolli ettevõtetes , aga ka ühiskonnas tervikuna . Niisugune areng oli sedavõrd üldine, et hakati rääkima koguni mänedžeride revolutsioonist . Kujunes keskklass – kõrge kvalifikatsiooni ning kindla ja suhteliselt kõrge sissetulekuga inimesed, kes töötasid ametnikena büroodes ja pankades, pakkusid haridus -, tervishoiu- või nõustamisteenuseid.
Tehnoloogiline progress lähendas ka inimeste elustiile. Tööstusühiskonda iseloomustas maa ja linna, proletaarlase ja kodanlase elustiilide suur erinevus. 20. sajandi keskpaiku aga inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustus. Selle majanduslikuks eelduseks oli elatustaseme üldine tõus, kuid erilist rolli mängis masstootmine ja massikultuur . Raadio, televiisor , telefon ja külmkapp polnud eurooplastele ning ameeriklastele enam mingid luksuskaubad. Nende omamine oli jõukohane enamikule. Ka kultuuritarbimine ühtlustus tänu heli- ja videotehnika kiirele arengule. Massimeedia kujunes postindustriaalse ühiskonna lahutamatuks tunnusjooneks. Raadio- ja televisioonisaadetel oli üks auditoorium, kuhu kuulusid peaaegu kõik, lihttöölisest jõuka ärimeheni.

Teadmusühiskonna kujunemine

Postindustriaalne majandus arenes tänu uue tehnoloogia ulatuslikule kasutusele kiiresti, ettevõtted uuendasid pidevalt toodangut ja tegelesid innovatsiooniga. Senisest olulisemaks muutus suutlikkus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni. Teave oli mõjukas mitte ainult majanduskonkurentsis, vaid ka argielus. Inimesed tarbisid infot rohkem, sest nad olid haritumad ning teave muutus üha hõlpsamini kättesaadavaks. Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides, hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka infoühiskonnaks.
Teabe edastamise võimalused avardusid tänu satelliit- ja kaabeltelevisioonile, mobiiltelefonidele ja internetile. Tänapäeval hästi tuntud lühend www (ingl world- wide web – ülemaailmne võrgend) annab hästi edasi põhimõttelist muutust info edastamisel. Teateid saab tänu arvutitele edastada sekundite jooksul üle kogu maailma, mis muudab ümbritseva ühiskonna tajumist. Kui varasematel sajanditel hinnati ühiskonda, lähtudes kriteeriumist „siin, enne ja praegu”, siis nüüd on võrdluskriteeriumiks „praegu, siin ja seal”. Kui varem kõrvutasid inimesed oma elatustaset vanavanemate omaga , siis praegu kõrvutavad nad seda eeskätt endataoliste inimeste eluga teistes maades.
Esialgu pandi rõhku infotehnoloogia ja kommunikatsioonivahendite arendamisele, et info muutuks tõeliselt massiliseks ja kergesti kättesaadavaks. Peagi aga taibati, et igasugune teave ei ole veel teadmine. Selleks et ühiskond või ettevõte oleks edukas, tuleb osata teavet valida ja rakendada. Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutuvad olulisemaks; nii poliitilised kui majanduslikud otsustused peaksid tuginema uuringutele ja teaduslikele analüüsidele. Seda tüüpi ühiskonda, kus infot majanduses ja poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse, nimetatakse teadmusühiskonnaks.
Teadmusühiskond, nagu eelnevadki ühiskonnatüübid, muudab samuti töö iseloomu. Tööstusajastule tunnuslik konveieritöö asendub paindlikuma ning vabama töökorraldusega. Oluline on loovus, oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi. Ülemuse ja alluva roll pole enam nii rangelt määratud, üha rohkem tekib töökohti, kus töötaja peab oma tegevust ise kavandama ja korraldama . Kui tööstusajastul hinnati töölist, kes oskas kiirelt ja täpselt sooritada üht detailset operatsiooni, siis teadmusühiskonnas eelistatakse laiapõhjalist ettevalmistust ja põhioskusi, mida saab loovalt rakendada pidevalt muutuvates töö- ja konkurentsitingimustes.
Teadmusühiskond kannab endas ka ohte . Eeskätt on need seotud tootmise ja tehnoloogia mõjuga loodusele ning keskkonnatasakaalule. Näiteks võimaldavad teadussaavutused nuumata lihaloomi üha kiiremini, kasvatada üha suuremad maasikaid, saada aastas mitu saaki. Aga millise hinnaga? Teine ring ohte seostub eetiliste probleemidega. Kui teadus suudab kõike, siis kas kõik on ka eetiliselt vastuvõetav? Kas inimese kloonimine on õigustatud lahendus, et korvata rahvastiku vähenemist arenenud maades?
Täna kutsuvad need probleemid esile elavaid avalikke arutelusid, ka mõned valitsused on võtnud vastu asjakohaseid otsuseid, näiteks muundatud toiduainete ja geenitehnoloogia rakendamise osas.

Heaoluriik

Majanduse ja tehnoloogia areng avaldab suurt mõju inimeste elukorraldusele ja nende heaolule. Nii nagu tehnoloogia valdkonnas, nii toimusid ka heaolus muutused samm- sammult , kuid samas pidevalt.

2.1 Heaoluriigi kujunemine

19. sajandi lõpuks oli Lääne-Euroopas aset leidnud kaks põhjapanevat ühiskonnamuutus. Esiteks, tööstusrevolutsioon oli muutnud vabrikutöö valitsevaks, muutes varasemaga teistsuguseks ka inimeste elustiili. Üha rohkem inimesi elas linnades ja töötas vabrikutes . Vajadus elatist teenida sundis ka naisi palgatööle. Lapsed ja vanurid jäid sageli omapäi ning vajasid toimetulekuks üha enam ühiskonna abi. Varem, agraarühiskonnas, riik pidi riik tagama korra ja turvalisuse ning kaitsma maad välisvaenlaste eest, sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja hariduse vallas tal alalisi ülesandeid ei olnud. Neid kohustusi kandsid kirik ja perekond, mõnikord ka küla- või vallarahvas. Ühesõnaga, tööstusühiskonnas ootasid inimesed riigilt enamate ülesannete täitmist.
Teise muutuse tingisid kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisrežiimid , samuti kujunes välja kodanikuühiskond. See sotsiaalmajanduslik ning poliitiline olukord tingis erilise ühiskonnatüübi – heaoluriigi kujunemise.
Heaoluriigi kujunemine vältas aastakümneid. Saksamaal võib heaoluriigist rääkida alates 1880. aastatest, Põhja-Euroopas 20. sajandi esimesest aastakümnest. Põhja-Ameerikas seondub heaoluriigi sünd alles 1930. aastate ja Franklin Delano Roosevelti uue kursi poliitikaga.

2.2 Heaoluriigi olemus ja ülesanded

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkasidki Lääne-Euroopa riigid tegelema ka sotsiaal-majanduslike probleemidega. Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Ta pakub teenuseid (nt haridus ja tervishoid), millest turg pole huvitatud, ning pehmendab turukonkurentsist ja inimese elukaarest tulenevaid riske. Näiteks ei suuda inimene oma elu algus- ja lõpuperioodil ise endale elatist teenida, samuti võib igaüks kaotada töö või jääda haigeks . Siis aitabki heaoluriik tal toime tulla.
Heaoluriik täidab niisiis lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele ( seadusloome , õiguskord , riigikaitse ) ka sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib majandust. Heaoluriik sekkub aktiivselt majandusse – jagab maksupoliitika abil ümber tulusid ning korraldab haridust, tervishoidu ja perepoliitikat. Heaoluriik ei saa olla sajaprotsendilise tururegulatsiooniga ühiskond, kus kehtib täiskonkurents ning üleüldine ostmisemüümise põhimõte. Majanduslikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega. Kas ja kuidas tõhusust ning õiglust tasakaalustada? Selle üle vaidlevad jätkuvalt liberalistliku ning sotsiaaldemokraatliku ühiskonnanägemuse pooldajad. Nii arvavad parempoolsed ( liberaalid ), et sotsiaaltoetusi saab suurendada alles siis, kui majanduskasvuga on kogutud selleks piisav varu. Vasakpoolsed ( sotsiaaldemokraadid ) väidavad, et majandust ei tohi edendada inimarengu arvelt.
Heaoluriigi oluliseks eesmärgiks peetakse ka ühishüvede pakkumist. Võttes enda kanda niisuguseid teenuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole, tõstab heaoluriik kaudselt ka turumajanduse efektiivsust .
Heaoluriigil on kaks põhilist tunnust. Esimene neist avaldub nimetuses ülekandeühiskond, mida heaoluriigi kohta ka vahel kasutatakse. See on üpris täpne, kuna ressursside ülekandmine on sedalaadi ühiskonnale tõepoolest omane. Ressursse, eeskätt rahalisi, võib üle kanda valdkonnast valdkonda (nt väliskaubandusest kaitsepoliitikasse või tervishoidu), samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematele. Ülekande ulatus on riigiti erinev ning on üheks aluseks, millest lähtudes tuuakse välja 13 heaoluriigi mudelid. Teiseks annab heaoluriigist tunnistust asjaolu, et umbes pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks. Majandamis- ja maksutulusid võib riik ju kulutada mitmel otstarbel : kasumi võib suunata majandusse, võib suurendada sõjalisi kulutusi, ehitada transpordi- ja sidekanaleid. Ka neil juhtudel on tegu ühiskonna huvidele vastava tegevusega , ent selline riik ei pruugi veel olla heaoluriik.

2.3 Heaoluriigi arenguetapid ja tulevik

Laia leviku saavutas heaoluriik 20. sajandi keskpaigaks. Algul arvati, et riigi ulatuslik sekkumine majandusse ja sotsiaaltoetuste maksmine kestab niikaua , kuni riigid on II Maailmasõja hävingust taastunud. Paraku läks areng teistmoodi – 1960.–1970. aastatel teenused ja toetused hoopis suurenesid. Lääne- Euroopas läks sotsiaalkuludele juba kolmandik või enam riigieelarvest, pensioni- ja tervisekindlustus oli umbes 90 protsendil elanikest. Heaoluriigist oli saanud niisugune ühiskonnakorraldus , mille hüvesid ja teenuseid tarbis praktiliselt kogu elanikkond. Kuna maailmamajandus kasvas, siis olid ka riigi tulud suured ning toetuste maksmisega probleeme ei tekkinud. Kõik paistis olevat sedavõrd hästi, et 1960-70-aastaid hakati kutsuma „heaoluriigi kuldajaks”.
1980-ndatel aastatel, kui naftahindade tõus maailmaturul oli majanduskasvu alla surunud, muutus heaoluprogrammide rahastamine raskemaks. Makse laekus vähem, ent samas oli töötuid ja vaesunud inimesi, kes abi vajasid rohkem. Mitmetes riikides tekkis riigieelarve defitsiit ja hakati rääkima heaoluriigi kriisist. Parempoolsed kriitikud väitsid koguni, et heaoluriik ongi kõikides hädades süüdi, kuna kulutab liiga palju ja paisutab riigibürokraatiat. Ometigi näitas areng hoopis vastupidist. Need riigid, kus rahva heaolule tehti jätkuvalt suuri kulutusi riigieelarvest, suutsid 1980-ndate aastate majanduslangusest kiiremini välja tulla ning asuvad täna maailma edetabelite tipus nii inimarengu näitajate kui majandusliku konkurentsivõime poolest. Selliste maade hulk kuuluvad näiteks Soome, Taani, Norra, Kanada.
Heaoluriigi suuri kulutusi kritiseeritakse tänagi, kuid heaoluriigi olulist kokkutõmbamist pole kuskil toimunud. Pigem püütakse heaoluriiki ümber korraldada, muuta seda tõhusamaks ja paindlikumaks. Selle saavutamiseks üritatakse jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandja, mittetulundussektori ning kodanike vahel. Sotsiaalsed õigused ei saa eksisteerida ilma vastutuseta ning igaühe enda panustamiseta oma heaolu tagamisse. Enamikus Euroopa maades ongi sellesuunalised reformid käimas.

Demokraatia levik

3.1 Majandusarengu ja demokraatia vahekorrast

1950.–1960. aastatel peeti lääne ühiskonda ideaaliks ning arvati, et kõik ülejäänud maailma regioonid peaksid liikuma samasuguse ühiskonnakorralduse poole. Demokraatia arengu vältimatuks tingimuseks peeti majanduslikku progressi, seepärast andsid lääneriigid arengumaadele ulatuslikku majandusabi. Arvati, et vaeses ühiskonnas pole demokraatia võimalik, kuna just heaolu ning rahva haritus loovad eeldused demokraatlike väärtuste ja käitumisnormide kujunemiseks. Nii üritatigi Aafrikas ja Aasias juurutada läänelikku demokraatiat, arvestamata nende maade kultuurilise ja usulise eripäraga.
Need seisukohad peegeldasid 1960. aastail valitsenud ülioptimismi majandusliku ja tehnoloogilise arengu suhtes. Majanduslikus jõukuses nähti justkui võluvitsa, mis lahendab kõik ühiskonnaprobleemid. Paraku ei toonud tehnoloogia ning kaupade tarnimine vähearenenud riikidesse kaasa ainult positiivset , vaid ka negatiivset – sagenes korruptsioon ning arengumaade võlg arenenud riikidele kasvas tohutuks, massimeedia mõjutas elustiili ja väärtuste kujunemist, poliitikas muutus oluliseks raha. Samuti ei kujunenud mitmetes kiire majandusarenguga Aasia ja Ladina-Ameerika riikides demokraatiale omast laia keskklassi ega laienenud kodanikuõigused ja - vabadused . Niisiis osutus kapitalismi ja demokraatia suhe üpriski vastuoluliseks.
1980.–1990. aastail loobuti lääne ühiskonna matkimisest ning keskenduti reformidele, mis viidi läbi kohalikke olusid arvestades. Sotsioloogid jõudsid järeldusele, et kultuur mõjutab demokraatia arengut enam kui majandusareng . Nüüdismaailmas on väga rikkaid riike, mida valitsetakse autokraatlikult ja inimõigused pole seal tagatud (nt Kuveit , Singapur, Saudi Araabia ). Teisalt leidub vaeseid riike, kus tunnistatakse poliitilisi vabadusi ja tunnustatakse rahva osalemist ühiskonna asjades (nt Mali , Botswana). Niisiis pole majanduse ja demokraatia suhe tänapäeval kaugeltki ühene. Kuigi majandus mõjutab poliitikat, on ühiskonna arengus olulised ka teised faktorid , nagu demokraatlikud väärtused ( tolerantsus , usaldus inimeste vahel, koostöövaim) ning poliitiline kultuur tervikuna.

3.2 Demokratiseerumise lainel

Viimaste diktatuuride kokkuvarisemine Lääne-Euroopas 1970. aastail ning Nõukogude bloki kollaps 1980.–1990. aastate vahetusel tõstatasid uuesti küsimuse, millised on demokraatia leviku seaduspärasused. Ühest küljest laienes demokraatlike maade ring pidevalt, teisalt käis see läbi tõusude ja mõõnade. Just seda iseärasust märkaski Samuel P. Huntington , kes tõi välja demokratiseerumise lained.
Demokratiseerumise esimese laine ( 1826 –1922) lõpetas fašismi võimulepääs mitmes Euroopa riigis. Teise maailmasõja lõpp andis tõuke uueks lühikeseks demokratiseerumislaineks: Lääne-Euroopas taastati demokraatlik valitsemiskord ning stalinismi kokkuvarisemine aastail 1953–1956 suurendas mõnevõrra vabadust ka Ida-Euroopas. 1960.–1970. aastatel kaugenes maailm demokraatiast taas. Kolmas laine algas diktatuuri langemisega Portugalis 1974. aastal, sellele järgnes õige pea autoritaarse korra kukutamine . Hispaanias ja Kreekas. Kolmandasse lainesse mahub ka Nõukogude Liidu lagunemine , mille tagajärjel vabanesid totalitaarsetest režiimidest Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning Nõukogude satelliitriigid Aafrikas. Just kommunistliku bloki lagunemine muutis demokraatia ja diktatuuride vahekorda maailmas, kus veel 1980. aastate lõpul olid ülekaalus autoritaarsed režiimid.
Erinevalt varasematest demokratiseerumislainetest ei ole kolmandale lainele siiani järgnenud tõsist tagasilööki ning demokraatia levik on olnud 20. sajandi viimase veerandi võimsaim ülemaailmne suundumus. Kui 1970. aastate alguses oli demokraatlikke maid umbes 40, siis 20. sajandi lõpuks nende arv kolmekordistus. Umbes 40 protsenti maailma rahvastikust elab täna demokraatlikes riikides.
Samas tuleb tõdeda, et viimasel kümnendil pole demokraatlikke riike maailmakaardile lisandunud. Nii on Araabia maailmas jätkuvalt ülekaalus monarhiad ja diktatuurid, demokraatia pole suutnud end kindlustada kõikides Nõukogude Liidu järglasriikides, ebastabiilsus püsib Ladina-Ameerikas. Uue demokratiseerumislaine saabumise lähiajal teeb küsitavaks vajalike eelduste puudumine regioonides, kus siiani valitseb diktatuur. Kesk-Aasias, Sahara-Aafrikas ja Araabia maades on autoritaarsusel pikad traditsioonid, reeglina on neis riikides elatustase madal ning sagedasti tuleb ette etnilist ja religioosset vägivalda. Seega kujuneb lähimate aastakümnete tõenäoseks põhitrendiks demokraatia kindlustumine, mitte aga levimine.

3.3 Siirdeühiskond

Demokraatia kindlustamine kulgeb järkjärguliste ning kõiki eluvaldkondi hõlmavate ümberkorralduste kaudu, mis võtavad aastaid. Seda perioodi, mille jooksul üks valitsemiskord vahetub teisega tuntakse kui ülemineku- ehk siirdeperioodi. Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, üleminekuaja lõppu on aga keerulisem määratleda. Üleminekuaega võib lugeda lõppenuks kui demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnaelu valdkondades ja suhetes.
Siirdeühiskonna ümberkorraldused on eripärased ja keerukad , mõnes mõttes midagi reformide ja revolutsiooni vahepealset. Ühest küljest avaldab rahvas võimule pidevat survet, teisest küljest on reformid ikkagi õiguspärased, st tuginevad parlamendi poolt vastu võetud seadustele ning valitsuse määrustele.
Siirdeühiskonna ees on mitmeid ohte, millest jagusaamiseks tuleb poliitiline julgus ja mõõdukus hoida tasakaalus. Rahvas nõuab tihti kiireid lahendusi ja elujärje paranemist ning demokraatia näib mõnigi kord liiga aeglane (ebaefektiivne) ja ebamäärasust tekitav valitsemismudel. Seetõttu võivad populaarseks muutuda autoritaarse valitsemise ja nn kindla käe loosungid. Üleminek ühelt valitsemiskorralt teisele toob reeglina kaasa ka majanduskriisi, mille tagajärjel elatustase esialgu hoopis langeb. Niisugustes oludes on noor valitsus otsekui sundseisus – kas valida nn šokiteraapia ja kiired majandusreformid või anda rahva rahulolematusele järele ning võtta vastu populistlikke, majanduse toimimise põhitõdesid eiravaid otsuseid. See võib mõjuda hukutavalt rahandussüsteemile, mille tulemusel elanike elujärg halveneb veelgi.
Siirdeühiskonna probleemiks on kujunenud ka reformide ebaühtlane tempo. Põhiseaduse reform ja vabad valimised õnnestuvad tavaliselt kiirelt, demokraatlik poliitiline kultuur juurdub aga aeglaselt, ametnikud ja poliitikud pole veel piisavalt asjatundlikud, esineb korruptsiooni ja väärtusvaakumit. Analüütikute arvates kujuneb demokraatliku ühiskonna kujundamisel võtmeküsimuseks just reformide tasakaalustamine.

3.4 Demokraatia tunnusjooned

Demokraatia kujunemine kulgeb erinevates maades erinevalt. Sellele vaatamata on demokraatia põhijooned ühesugused. Demokraatia on valitsemiskord, mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused.
Demokraatia küpsusaste on riigiti erinev. Näiteks demokraatia miinimumnõue on vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Kus valimisi ei toimu, seal pole ka demokraatiat. Samas on valimised ainult üks demokraatia tunnus. Demokraatia „kvaliteet” sõltub ka vabaduse ja pluralismi tunnustatusest, võimude seaduslikkusest ja aruandekohustuslikkusest. Täielik liberaalne demokraatia peab lisaks vabadele valimistele evima järgmisi tunnuseid.
• Kodanikuvabaduste tunnustamine
• Õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees
• Võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus
• Kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite (keskvalimiskomisjon, keskpank , riigikontroll) poliitiline sõltumatus
• Vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus, mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid huvide väljendamiseks
• Vähemuste õigustega arvestamine
• Tsiviilkontroll relvajõudude üle
Nende tunnuste ellurakendumine eeldab omakorda põhiseaduse ja mitmesuguste valitsemisinstitutsioonide olemasolu. Põhiseaduslikke norme ja demokraatlikke väärtusi peavad pooldama nii poliitiline eliit, ametnikkond kui ka rahvas. Alles siis, kui kõik tunnustavad demokraatiat, kui nad toimivad demokraatlike normide järgi ja usuvad, et ka nende partnerid ning isegi vastased käituvad samamoodi, on demokraatia ühiskonnas kindlalt juurdunud.

3.5 Polüarhia – pluralistlik valitsemine

Nägemus sellest, milline on küps demokraatia on ajapikku täienenud. Seaduste ülimuslikkus (õigusriik) ja võimuorganite valitavus on küll olulised tunnused, kuid nad ei ava demokraatia üht väga olulist tahku – arvamuste ja organisatsioonide pluralismi ehk paljusust.
Demokraatia pluralistlikku külge on rõhutanud eeskätt politoloog Robert Dahl (sünd 1915). Tema arvates erineb nüüdisdemokraatia 19. sajandi liberaalsest esindusdemokraatiast just suurema arvu poliitiliste organisatsioonide, erakondade ja huvigruppide poolest. Tänapäeval jagatakse võim mitmete gruppide vahel, sest ükski neist pole piisavalt tugev selle monopoliseerimiseks. Nii peavad nad otsima endale liitlasi ning minema kompromissidele, et saavutada oma huvide arvestamist poliitikas. Seetõttu nimetabki Dahl nüüdisdemokraatiat polüarhiaks (kr polyarchiā – paljude võim), mis vastandub monarhiale kui ainuvõimule. Iga demokraatliku valitsemisega riik pole veel polüarhia, selleks on vaja, et jagatud ning tasakaalustatud riigivõimuga kaasneks aktiivne ning tegus kodanikuühiskond. Polüarhia olulised tunnused on alternatiivsed infoallikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat.

Ühiskonna jätkusuutlikkus

Jätkusuutlikust arengust hakkasid esimesena rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes juba 1970. Aastail viitasid ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele. Rooma Klubi oli üks esimesi, kes osundas oma ettekannetes, et maailmamajanduse kasv ohustab kliimat ning loodust. Tollal peetigi jätkusuutlikust arengust rääkides silmas eeskätt ühiskonna ja looduse harmooniat. Ökoloogiline tasakaal pole oma tähtsust minetanud tänapäevalgi, ent selle kõrval on hakatud arutlema ka ühiskonna enese jätkusuutlikkuse üle. Enam ei vaielda, kas valida majanduskasv või keskkonnahoid, selle asemel püütakse neid kahte ühitada. Arutelu keskpunkti on tõusnud inimene koos oma arengu- ja elukeskkonnaga. Neid suundumusi väljendab ka üks enamlevinud definitsioone, mille kohaselt jätkusuutlik areng on niisugune arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.
Tänane ettekujutus jätkusuutlikkust arengust rõhutab, et vaja on hoida ühiskonna kui süsteemi terviklikkust. Teisiti öeldes – ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga jätkusuutlikust selline strateegia, mis seab eesmärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja unustab, et kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. Keerukus seisnebki selles, et need eesmärgid on ise mõnevõrra vastuolulised, õigemini – võimendatud liikumine ühe eesmärgi suunas pärsib teise saavutamist.

4.1 Jätkusuutlik valitsemine

Valitsemine on tihedalt seotud võimu kasutamisega. Võim tähendab aga võimulolijate tahte ning otsuste pealesurumist ka teistele. Võimulolijad ei saa aga valitsetavate arvamust siiski täielikult eirata, sest terrori abil on nüüdismaailmas üha raskem võimul püsida. Järelikult peab võim korraldama valitsemist niimoodi , et rahvas võimu tunnustaks ning võimu kehtestatud reegleid ja seadusi täidaks. Teisiti öeldes peab võim olema legitiimne ehk õiguspärane. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis, kui võimulolijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas.
Legitiimsus tugineb pigem tunnetele kui mõistusele. Legitiimne on näiteks ka võim, kes lihtsalt suudab panna rahva uskuma, et olemasolev valitsemiskord on hetkel parim, kuigi tegelikult on poliitika lühinägelik ning kahjulik. Nii olid paljud Nõukogude inimesed sõjajärgsel perioodil lojaalsed diktaator Stalinile, kuigi tema majanduspoliitika viis riigi sügavasse kriisi, rääkimata terroritegudest oma rahva vastu. Sarnane olukord valitses Saddam Husseini ajal ka Iraagis . Niisugune propagandaga saavutatud petlik legitiimsus ei püsi kaua ning pole seega jätkusuutlik. Viimastel aastatel on sotsiaalteadlased kasutusele võtnud mõiste hea valitsemine. Lisaks legitiimsusele pean niisugune valitsemine olema efektiivne ( tulemuslik ), läbipaistev ja kodanikke kaasav.
Valitsemise efektiivsus näitab, kui edukalt suudab võim valitseda ja rahuldada erinevate sotsiaalsete gruppide (nt väikeettevõtjate, põllumeeste, lastega perede) põhihuvisid. Hea valitsemise tunnuseks on see, kui ühegi grupi huve ei tähtsustata pikka aega teiste arvelt, vaid huvide rahuldamine käib tasakaalustatult, mitmesuguste poliitiliste meetmetega.
Efektiivse valitsemise korral kaasatakse huvigruppe poliitikasse juba õigusaktide ja otsuste kujundamise algstaadiumis . Kaasatus pole tähtis mitte ainult seepärast, et oleks võimalik arvestada erinevaid huvisid. Äärmuslike ja mässumeelsete gruppide kaasamine poliitiliste otsuste tegemisse muudab nad kaasvastutajaks, mis tavaliselt vähendab nende nõudmiste käremeelsust ning võimaldab sündmustelareneda rahumeelselt. Näitena tuuakse siin sageli Euroopa roheliste parteid, kes pärast rahvusparlamentidesse jõudmist on oma keskkonnapoliitilised nõudmised ümber hinnanud, nii et neid saab rakendada riigi majanduspotentsiaali oluliselt kahjustamata.

4.2 Heaolu kasv

Üldlevinud arvamuse kohaselt on majandusareng ja sellele ehitatud heaolukasv kõige kiirem, kui riik ei sekku turumajandusse. Niisuguseid ideid propageerisid juba 19. sajandi poliitökonomistid; majandusse mittesekkuva riigi edulisuse näitena tuuakse ka Kagu-Aasia riikide 20. sajandi teise poole majandusedu. Tõepoolest, liigne bürokraatia pärsib ettevõtlust ja vähendab välisinvesteeringuid. Samas on viimasel kümnendil hakatud teisiti suhtuma ka nn sotsiaalsetesse investeeringutesse. Täna rõhutavad isegi mitmed vabaturumajandust pooldavad organisatsioonid , nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (ingl International Monetary Fund – IMF), et kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte koorem , vaid investeering . Sotsiaalmaksud, mida tööandjad maksavad, toetavad pikas perspektiivis haritud ja asjatundliku tööjõu taastootmist. Mida enam materjalimahukas tootmine asendub teadmis- ja innovatsioonimahuka tootmisega, seda enam sõltub pikaajaline majandusedu inimressursist.
Taasiseseisvumise järel tõid mitmed välisfirmad oma tootmise Eestisse, kuna siin oli Aasia maadest kvalifitseeritum tööjõud ja Lääne-Euroopast madalamad maksud. Sellel suunal püsimine oleks Eesti jätkusuutlikkusele hukutav, kuna kokkuhoid sotsiaalmaksu arvelt vähendaks arstiabi kättesaadavust ja sotsiaaltoetuse eraldamist abivajajatele.
Majandusarengu sotsiaalsete mõjurite arvestamine ei tähenda, justkui poleks majandusliku rikkuse kasv oluline. Rikkus võimaldab ühiskonnal investeerida võtmevaldkondadesse, arendada infrastruktuuri, pakkuda ühishüvesid, tagada julgeolekut. Ka leibkondade majanduslik elujärg on tähtis, sest loob kindlustunde ja aitab kaasa inimressursi taastootmisele. Nii Eestis kui Euroopa riikides läbi viidud uuringud kinnitavad, et majanduslikult heal järjel olev inimene usaldab rohkem avalikke institutsioone ja näeb ühiskonna arengut helgemas valguses. Ka Eesti euroreferendumil mõjutas inimeste otsust majandusliku kindlustatuse küsimus.

4.3 Demograafiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus

Majandusliku heaolu kasvust tähtsam on küsimus, kuidas jaotub see heaolu inimeste vahel. Prantsuse valgustusfilosoof Charles de Montesqieu rõhutas, et demokraatlikuks ei tee ühiskonda mitte see, palju riigil rikkust on, vaid see, kuidas riik rikkust ühiskonnaliikmete vahel jagab.
Arenenud riikidele on jätkusuutlikkuse tagamisel majanduslikust heaolust tähtsamaks kujunenud rahvastikutaaste probleemid. Rahvastik vananeb ja väheneb. See on paljusid riike sundinud võtma vastu võõrtööjõudu, et suurendada töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas ja tõsta maksulaekumisi. Kui 1960. aastail oli Euroopas keskmiselt 0,5 vanurit ühe töötava inimese kohta, siis praegu on selleks suhtarvuks kujunenud 1,2. Pensionärid moodustavad Euroopa Liidu maades umbes 20 protsenti rahvastikust, nende osakaal suureneb pidevalt madala sündimuse ja keskmise eluea pikenemise tõttu.
Eesti rahvastiku olukord on samuti keeruline – sündimus jääb alla suremusele, lisaks oleme Euroopa kõige kiiremini vananeva rahvastikuga ühiskond. 2003. aastal moodustasid pensionärid 27 protsenti Eesti rahvastikust. Prognoosi kohaselt on keskmine eestlane 2050 . aastal 53 aastat vana. Need negatiivsed suundumused on toonud kaasa rahvastiku vähenemise. Demograafilise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks suurendada sündimust sel määral, et sündide arv ületaks surmade arvu. Lihtsa matemaatika põhjal peaks enamikul abielupaaridel olema kaks-kolm last, et säiliks praegune rahvaarv. Teine võimalus on sisserände soosimine. Näiteks USA-s, kus sisserändepoliitika on aastakümneid olnud leebe , pole rahvastikuvananemise probleemi.
Sama oluline kui rahvaarv, on ka rahvastiku kvaliteet – inimeste haridustase, tervis, tööpotentsiaal, kaasatus ühiskonda. Inimarengu mõõtmisel arvestatakse näiteks kinnipidamisasutustes olevate inimeste osakaalu, vägivaldseid surmasid, töötuse määra, krooniliste haiguste levikut, sotsiaalhoolekandeasutustes elavate inimeste hulka, koolist väljalangevust. Need näitajad annavad ettekujutuse, kuidas ühiskond inimressurssi kasutab. Ka väikese rahvaarvuga ühiskond on jätkusuutlik, kui igal lapsel on võimalus toituda tervislikult, kasvada puhtas keskkonnas, saada hea haridus, arendada oma võimeid, kujuneda ühiskonnaasjades osalejaks.
Eesti sotsiaalteadlased tõdevad strateegias „Säästev Eesti 21”, et lähenemas on kriitiline piir: inimressursi kvantiteedi ja kvaliteedi halvenemine ohustab Eesti jätkusuutlikkust enam kui teised strateegilised valdkonnad (hea valitsemine, majanduskasv, keskkonnatasakaal).
Ühiskonna jätkusuutliku arendamise põhimõtted
• Majanduse ja keskkonna ühendamine: majanduslike otsuste langetamisel tuleb arvestada nende mõju loodusele.
• Kohustus tulevaste põlvkondade ees: silmas tuleb pidada praeguste majanduslike ja poliitiliste otsuste pikaajalist mõju järgmistele põlvedele.
• Sotsiaalne õiglus : kõikidel inimestel on õigus puhtale keskkonnale.
• Keskkond: keskkonnakaitse.
• Elukvaliteet : inimväärika sissetuleku, eluaseme ning kultuuritarbimise võimaldamine kõigile.
• Osalemine: erinevad seisukohad peavad olema kuuldavad poliitiliste otsuste tegemisel.
• Kultuur: mitmekesisuse väärtustamine.
• Ressursid : lõhede vähendamine regioonide ja sotsiaalsete klasside vahel.

4.4 Kuidas jätkusuutlikkust tagada?

Jätkusuutlikkuse tagamine eeldab arengu planeerimist pikema perioodi peale. 1992. aastal Rio de Janeiros peetud ÜRO arengu- ja keskkonnakonverents võttis vastu ülemaailmse keskkonnastrateegia „Agenda 21” ning soovitas igal riigil koostada rahvusliku arengustrateegia . Paljud riigid ongi seda soovitust järginud ja analüüsinud järgmise 20–30 aasta võimalikke arenguteid. Strateegia põhineb hetkeolukorra teaduslikul analüüsil, millest lähtudes tulevikustsenaariumid luuakse . Reeglina pakutakse välja mitu alternatiivset teed, näidates ära igaühe tugevused ja ohud.
Lisaks rahvuslikele strateegiatele koostatakse ka valdkonnastrateegiaid umbes kümneaastaseks perioodiks . Näiteks Eestis on vastu võetud riiklik lastekaitse strateegia aastani 2015, narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012 ja mitmeid teisi.
Strateegiate koostamisele kaasatakse lai ring asjast huvitatud inimesi – teadlasi, eksperte, kodanikuühendusi, ametnikke. Kuna strateegiate elluviimine mõjutab väga paljude, isegi kogu ühiskonna elu, siis on tähtis, et need dokumendid kajastaksid erinevaid huve. Samas toob niisugune mudel kaasa oma ohud – võrdse partnerluse ja laia kaasatuse oludes võtab otsuste kooskõlastamine kaua aega, vahel ei õnnestu konsensusele jõudmine kuidagi. Kodanikeühenduste koostatud strateegiate puhul tekib raskusi ka ideede teostamisel. On ju vajalikud ressursid siiski riigi käes ning valitsus ei pruugi lihtsalt kodanikeühenduste seisukohtadega nõustuda.
Iga strateegiaga peaks kaasnema ka tegevuskava, kus on kirjas vastutavad institutsioonid , vajalike rahaliste ressursside maht ja allikad ning ajakava. Vastasel juhul jääb kavandatu vaid paberile.

Kokkuvõte

Ajalooteadus tavatseb koondada sajandid pikemateks ajastuteks, mida iseloomustavad teatavad ühiskonnasuhted, elukorraldus ja majandus. Sarnaseid üldistusi kasutab ka sotsiaalteadus, piirdudes küll enamasti lähema ajaloo süstematiseerimisega.
Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.
Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.
19. sajandil kujunenud tööstusühiskond omandas 20. sajandi viimaseks veerandiks sedavõrd palju uusi jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast. Sotsioloog Daniel Belli pakutud termin märgistas kõrgeltarenenud tööstusühiskonda, millele olid omane kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kirju klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud. Kuivõrd postindustriaalne ühiskond on tööstus- ehk industriaalühiskonna jätk, iseloomustatakse seda sageli võrdluses tööstusühiskonnaga. Suurim nihe ühiskonna arengus puudutas tootmistegevust.
Majanduse ja tehnoloogia areng avaldab suurt mõju inimeste elukorraldusele ja nende heaolule. Nii nagu tehnoloogia valdkonnas, nii toimusid ka heaolus muutused samm-sammult, kuid samas pidevalt.
Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Heaoluriik täidab niisiis lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele (seadusloome, õiguskord, riigikaitse) ka sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib majandust.
1950.–1960. aastatel peeti lääne ühiskonda ideaaliks ning arvati, et kõik ülejäänud maailma regioonid peaksid liikuma samasuguse ühiskonnakorralduse poole. Demokraatia arengu vältimatuks tingimuseks peeti majanduslikku progressi, seepärast andsid lääneriigid arengumaadele ulatuslikku majandusabi. Arvati, et vaeses ühiskonnas pole demokraatia võimalik, kuna just heaolu ning rahva haritus loovad eeldused demokraatlike väärtuste ja käitumisnormide kujunemiseks.
Demokraatia kujunemine kulgeb erinevates maades erinevalt. Sellele vaatamata on demokraatia põhijooned ühesugused. Demokraatia on valitsemiskord, mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents, hääleõigus ja kodanikuõigused.
Tänane ettekujutus jätkusuutlikkust arengust rõhutab, et vaja on hoida ühiskonna kui süsteemi terviklikkust. Teisiti öeldes – ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Näiteks ei taga jätkusuutlikust selline strateegia, mis seab eesmärgiks ainult majandusliku kasumi tõstmise ja unustab, et kiire majanduskasv mõjutab sotsiaalset võrdsust ja keskkonda. Keerukus seisnebki selles, et need eesmärgid on ise mõnevõrra vastuolulised, õigemini – võimendatud liikumine ühe eesmärgi suunas pärsib teise saavutamist.

Kasutatud kirjandus

„Ühikonnaõpetus“ Gümnaasiumiõpik – Katrin Olenko, Anu Toots

http://raulpage.org/koolitus/yhisk12.pdf