Kordamine ühiskonna kontrolltööks, heaoluühiskond (0)

1.  Kirjelda nüüdisühiskonna kujunemist alates tööstusrevolutsioonist - millised muutused iga uue ühiskonnatüübi tulemisegaühiskonnas kaasnesid?
2.  Kuidas iseloomustasid sotsiaalteadlased Smith, Marx , Weber ja Durkheim tööstusühiskonda?
3.  Kirjelda heaoluriigi kujunemist.
4.  Iseloomusta heaoluriiki.
5.  Millised on heaoluriigi arenguetapid ja mida toob tulevik?
6.  Kas majandusareng ja demokraatia on üksteisega lahutamatult seotud? Miks?
7.  Kirjelda demokratiseerumise laineid 19.-20. sajandil.
8.  Mida kujutab endast siirdeühiskond?
9.  Millised muutused kaasnesid Eestis seoses siirdeprotsessiga ? Millises seisus on Eesti täna?
10. Mida kujutab endast polüarhia?
11. Mida kujutab endast ühiskonna jätkusuutlikkus? Kuidas seda tagada?
12. Mis iseloomustab jätkusuutlikku valitsemist ja demograafilist ning sotsiaalset jätkusuutlikkust?
Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest, kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi. (tööstusühiskond – ühiskonnatüüp, kus suurem osa inimestest on hõivatud tööstusliku tootmisega, sai alguse 17.sajandil tööstusliku revolutsiooniga Inglismaal ehk mingi üle masinatootmisele, toimus linnastumine (70% linnades), algselt oli tööaeg 16-18h, muutus sotsiaalne jaotus (enamus töölised) Koos tööstusühiskonnaga tõusis majanduses tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed töökojad ja manufaktuurid asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Tööpäevad kestsid 12-14h. Töö tegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne , omanik pidas ranget arvestust ning jälgis, et tööline kasutaks oma tööaega otstarbekalt. Juhtmotiiv : „Aeg on raha!“ ehk vabu päevi praktiliselt polnudki. Tööstusühiskonna märksõnaks sai ratsionaalsus . Tootmine kujunes ratsionaalsemaks tänu konveieritöö ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtule, asisemaks muutusid võimusuhted ning argielu. Vähenes tunnete ja kommete roll, kasvas kiretute riigiametnike ning kirjalike normide tähtsus. Ametnike võim ehk bürokraatia tugevnes just koos tööstusühiskonnaga, millele oli omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine. Tööaeg hakkas domineerima puhkeaja üle. Linnades hakkasid levima kasiinod , kabareed, loteriid ja õnnemängud. Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust, täpsemalt öeldes muutusid: tööhõive majanduse põhivaldkondades, linna-ja maarahvastiku suhtarv , leibkonnamudelid. Tööstustööliste ja linnainimeste osakaal tõusis ning põllupidajate arv kahanes. Linnades kasvas ametnike, poodnike, arstide, rätsepate ning advokaatide arv, kuna elatustase tõusis järk-järgult ning see suurendas teenuste tarbimist. Linnad olid slummistunud ning olme-ja sanitaarolud neis viletsad. Kujunes välja massikultuur . Peamiseks leibkonnatüübiks kujunes väikepere. Üheskoos elasid vaid vanemad ja alaealised lapsed, vanavanemad jätkasid elu maal.
Nüüdisühiskonda iseloomustavad:

• Ãœhiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seostus
  
• Tööstuslik kaubatootmine
  
• Rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises
  
• Vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus
  
• Inimõiguste tunnetamine
  

Postindustriaalne ühiskond:

• Ãœhiskonnatüüp, kus suurem osa inimesi on hõivatud teenindussektoriga (teenindusühiskond) ning tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses
  
• Kujunes välja 20.sajandi viimases veerandis
  
• Haritud spetsialistid
  
• Keskklass (kindel ja kõrge sissetulek, ametnikud)
  
• Masstootmine ja massikultuur
  
• Kõige suurem osa oligi just keskklassil, kõrg-ja alamklassi inimesi oli tunduvalt vähem
  

Teadmusühiskond (I etapp)
Infoühiskond:

• Ãœhiskonnatüüp, kus kõigis elusfäärides on informatsiooni valdamine olulise tähtsusega
  
• Sai alguse sateliit- ja kaabeltelevisiooni, mobiiltelefonide ja inteneti levimisega
  
• Elukestev õpe
  
• Oluline on suutlikus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni
  

Teadmusühiskond – teadmiste põhine ühiskond-ühiskonnatüüp, kus nii majanduses kui ühiskonna juhtmises kasutatakse teadmusuuringute tulemusi. Olulised on teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine. Töö iseloom.
Adam Smith
(1723-1790)
Karl Marx
(1818-1893)
Max Weber
(1864-1920)
Emilie Durkheim
(1858-1917)
1) Inglise majandusteadlane
2) Rõhutas, et väärtusi loob majanduses inimtöö
3) Turumajandus toimib kõigi hüvanguks
4) Turg juhib majandust
1) Uskus, et tunnete ja traditsioonide asemele peab asuma mõistuspärasus
2) Kapitalism – tööstusühiskond, kus tootmisvahendid ja toodang kuuluvad ühe klassi-kapitalistide ehk kodandluse eraomandisse
3) Töölised ehk proletariaat on vabad õiguslikult, kuid mitte majanduslikult
4) Kapitalistliku tootmise kaks põhijoont – toota kasumit ja püsida konkurentsis (tootmise täiendamine)
1) Saksa mõtleja
2) Kapitalistlik tootmisviis arenes jõudamalt nendes kristlikes riikides, kus oli toimunud reformatsioon
3) Uskus, et protestantlikud väärtused soosivad selliste turumajandusega hästi sobivate iseloomujoonte kujunemist – tööarmastus, kokkuhoidlikus, ausus, arvepidamine
4) Kapitalist ei naudi töö tulemust, vaid paigutab selle uuesti tootmisesse, et jõukust veelgi suurendada
5) Võrdles kapitalisti mungaga
6) Rikkuse kogumine
1) Teda huvitas vaimuelu ja sotsiaalse solidaarsuse areng
2) Ühiskondlik tööjaotus, ühiskonnastruktuur läbipõimunum – sotsiaalse solidaarsuse hoidmine
3) Tööstusühiskond suurendas induvidualismi (perekond, kirik, naabruskond kaotasid oma rolli normide kehtestamisel)
4) Tööstusühiskonda ohustas anoomia ehk üldtunnustatud normide puudumine ja egoism
Heaoluriik kujunes samal ajal tööstusühiskonnaga, kuna inimeste elustiil oli muutnud, enamus elas linnas ja töötas vabrikus, ka naised olid sunnitud palgatööd tegema, kuid lapsed ja vanurid jäid sageli omapäi ning vajasid toimetulekuks üha enam ühiskonna abi. Inimesed hakkasid riigilt enamat ootama. Samuti toimusid kodanlikud revolutsioonid, mille tulemusel kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisrežiimid, samuti kujunes välja kodanikuühiskond. See sotsiaal-majanduslik ning poliitiline olukord tingiski erilise ühiskonnatüübi – heaoluriigi kujunemise. Heaoluriigi kujunemine vältas aastakümneid, Sks 1880.a, Põhja-Eur 20.sajandi esimene aastakümme, Põhja-Am 1930.a. Heaoluriik – riik, mis sekkub turumajandusse ning tulude jaotamisse, et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil tururiskide mõju inimese toimetulekule.
Heaoluriigi tunnused on:

• Ãœlekandeühiskond – ressursside ülekandmine. Ressursse, eeskätt rahalisi võib üle kanda valdkonnast-valdkonda, samuti rikkamatelt ühiskonnaliikmetelt vaesematele.
  
• Pool avalikest kuludes läheb sotsiaalsfääri vajadusteks.
  

Näited: Heaoluriik pakub teenuseid, nt Rootsi ja Prantsusmaa, korraldab kogu valdkonda ning peamine eesmärk on ühishüvede pakkumine.
Heaoluriigi arenguetapid:

Algselt pidi riik majandusse sakkuma ja sotsiaaltoetusi maksma seni kuni riigid on II maailmasõjast taastunud.

Peale taastumist teenused ja toetused hoopis suurenesid, Lääne-Europpas läks sotsiaalkuludele juba kolmandik või enam riigieelarvest, pensioni-ja tervisekindlustus oli umbes 90%-il elanikest. Heaoluriigist oli saanud selline ühiskonnakorraldus, mille hüvesid ja teenuseid tarbis praktiliselt kogu elanikkond. 1960.-1970.aastad heaoluriigi kuldaeg.

1980.aastatel aga naftahind maailmaturul tõusis ning surus majanduskasvu alla ning heaoluprogrammide rahastamine muutus raskemaks. Makse laekus vähem, ent abi vajavaid töötuid ja vaesunud inimesi oli rohkem. Tekkis riigieelaeve defitsiit ja hakati rääkima heaoluriigi kriisist.

Need riigid, kus rahva heaolule tehti jätkuvalt suuri kulutusi riigieelarvest, suutsid majanduslangusest kiiremini välja tulla ning asuvad täna maailma edetabelite tipus nii inimarengu näitajate kui ka majandusliku konkurentsivõime poolest. Nt. Soome, Norra, Kanada.

Tänapäeval kritiseeritakse heaoluriiki endiselt, kuid selle olulist kokkutõmbamist pole kuskil toimunud. Pigem püütakse heaoluriiki ümber korraldada, muuta seda tõhusamaks ja pandlikumaks. Selle saavutamiseks üritatakse jagada heaolu tagamise kohustused riigi, tööandja, mittetulundussektori ning kodanike vahel. Sotsiaalsed õigused ei saa eksisteerida ilma vastustuseta ning igaühe enda panustamiseta oma heaolu tagamisse.
Eesti pole minu meelest heaoluriik, kuna eelarvest tehtavad kulutused rahvale on minimaalsed – tasuta ravi puhul on pikad arsti järjekorrad, õpetajate palgad madalad – õpetajate puudus, hoolde-ja vanadekodud on tasulised (pensionist ära ei ela) Tulude järgi oleme küll heaoluriik, kuid summad on väikesed.
Majandusareng ja demokraatia on üksteisega lahutamatult seotud, sest mida kõrgemalt on majandus arenenud, seda rohkem on inimestel võimalik tegeleda riigikorraga – inimeste haridus - ja teadlikustase on kõrgem.
Demokratiseerumise lained 19.-20.sajandil:

• Diktatuuride kokku varisemine Lääne-Europpas 1970.aastatel ning Nõukogude bloki kollaps tõstatasid küsimuse – millised on demokraatia leviku seaduspärasused. Ãœhest küljest laienes demokraatlike maade ring pidevalt, teisalt käis see läbi tõusude ja mõõnade. SAMUEL HUNTINGTON märkas seda ja tõi välja demokratiseerumise lained.
  
• Esimese laine ( 1826 -1922) lõpetas totalitarismi võimulepääs mitmes Euroopa riigis.
  
• Teise maailmasõja lõpp andis tõuke uueks demokratiseerumiseks – Lääne-Euroopas taastati demokraatlik valitsemiskord ning stalinismi kokkuvarisemine aastail 1953-1956 suurendas mõnevõrra vabadust ka Ida-Euroopas. 1960.-1970. Aastatel kaugenes maailm taas demokraatiast. Kolmas laine algas diktatuuri langemisega Portugalis 1974.aastal, sellele järgnes õige pea autoritaarse korra kukutamine Hispaanias ja Kreekas. Kolmandasse lainesse mahub ka NL lagunemine , mille tagajärjel vabanesid totalitaarsest režiimist Kesk-ja Ida-Euroopa riigid ning Nõukogude sateliitriigid Aafrikas. Just kommunistliku bloko lagunemine muutis demokraatia ja diktatuuride vahekorda maailmas, kus veel 1980.aastate lõpus olid ülekaalus autoritaarsed režiimid.
  
• Peale kolmandat lainet ei ole demokratiseerumisele järgnenud tõsist tagasitööli ning demokraatia levik on olnud 20.sajandi viimase veerandi võimsaim ülemaailmne suundumus . Umbes 40% maailma rahvastikust elab täna demokraatlikes riikides. Samas tuleb tõdeda, et viimasel kümnendil pole demokraatlikke riike maailmakaardile lisandunud. Araabia maailmas on jätkuvalt ülekaalus monarhiad ja diktatuurid , demokraatia pole suutnud end kindlustada kõikides NL järglasriikides, ebastabiilsus püsib Ladina-Ameerikas. Uue demokratiseerumiselaine saabumise lähiajal teeb küsitavaks vajalike eelduste puudumine regioonides, kus siiani valitseb diktatuur. Kesk-Aasias, Sahara-Aafrikas ja Araabia maades on autoritaarsusel pikad traditsioonid, reeglina neis riikides on elatustase madal ning sagedasti tuleb ette etnilist ja religiooset vägivalda. Seega kujuneb lähimate aastakümnete tõenäoseks põhitrendiks demokraatia kindlustumine, mitte aga levimine.
  

Seda perioodi, mille jooksul üks valitsemiskord vahetub teisega, tuntakse kui ülemineku- ehk siirdeperioodi. Siirdeperiood algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, üleminekuaja lõppu on aga keerulisem määratleda. Siirdeühiskonna ümberkorraldused on eripärased ja keerukad, mõnes mõttes midagi reformide ja revolutsiooni vahepealset. Ühest küljest avaldab rahvas võimule pidevat survet, teisest küljest on reformid ikkagi õiguspärased, st tuginevad parlamendi poolt vastu võetud seadustele ning valitsuse määrtustele. Rahvas nõuab tihti kiireid lahendusi ja elujärje paranemist ning demokraatia näib mõnigi kord liiga aeglane ja ebamäärust tekitav valitsemismudel. Seetõttu võivad populaarseks muutuda autoritaarse valitsemine ja nn kindla käe loosungid. Üleminek ühelt valitsemiskorralt teisele toob reeglina kaasa ka majanduskriisi, mille tagajärjel elatuse esialgu hoopis langeb. Siirdeühiskonna probleem on ka reformide ebaühtlane tempo.
Eestis kaasnesid siirdeprotsessiga – Vabad
valimised, valitsus võtab vastavalt rahva soovile seaduseid ja reforme vastu. Rahvas nõuab kiireid otsuseid ja elujärje paranemist.
Polüarhia on kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavorm, kus võim on hajutatud erakondade, kodanikuorganisatsioonide ja survegruppide vahel.
Jätkusuutlikus on selline areng, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huvisid. Selleks, et tagada ühiskonna jätkusuutlikus, tuleb tagada ühiskonna kui terviku areng, mis tähendab, et ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt. Tagamine: toetused, hariduse võimaldamine, valdkonnastrateegiad, tegevuskavad jne.
Jätkusuutliku valitsemist ja demograafilist ning sotsiaalset jätkusuutlikust iseloomustab: õiguspärane ehk legitiimne võim, valitsemise efektiivsus, hea ning efektiivne valitsemine. (Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis, kui võimulolijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas) Hea valitsemine – legitiimne, efektiivne, läbipaistev ja peab kaasama kodanikke . Efektiivne valitsemine – näitab kui edukalt suudetakse lahendada erinevate sotsiaalsete gruppide vajadusi, ilma selleta, et ühegi grupi huve ei tähtsustata üle teiste arvelt. Demograafiline jätkusuutlikus – positiivne iide, kvaliteetne rahvastik : hea haridusega, terve, töövõimeline ja huviline, ühiskonda kaasatud. Sotsiaalne jätkusuutlikus – inimsuhete väärtustamine, üksteise abistamine.