N��dis�hiskonna kujunemine ja tunnusjooned - REFERAAT (0)

Sissejuhatus
Nüüdisühiskond vormus 19. sajandil, mil kujunesid välja ühiskonna kolm põhilist sektorit – turumajandus , avalik ehk valitsevsektor ja kodanikuühiskond. Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus , tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus ning inimõiguste tunnustamine.
Tööstusühiskonnast teadmusühiskonda
Tööstusühiskonna põhijooned
Tööstusühiskond sai alguse tööstuspöördest kuid selle lõplik väljakujunemine võttis aega üle sajandi.
Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed tööstused ja manufaktuurid asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Töötegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne . Oluline oli, et tööaeg saaks kasutatud võimalikult otstarbekalt. Juhtmotiiviks kujunes ütlus „aeg on raha!“. Võimusuhted ning argielu muutusid asisemaks. Vähenes tunnete ja kommete roll, kasvas kiretute riigiametnike ning kirjalike normide tähtsus. Tugevnes ametnike võim ehk bürokraatia. Tööstusühiskonnale oli omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine. Tööstusajastul hakkas tööaeg domineerima puhkeaja üle. Üksluise ja üdini ratsionaalse tööelu kõrvalt hakati otsima meelelahutust – linnades levisid kasiinod , kabareed, loteriid ja õnnemängud. Tööstusühiskonnas oli töö- ja puhkesfääri vahel selge piir.
Tööstuspööre ja üleminek kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Muutus tööhõive majanduse põhivaldkondades, linna- ja maarahvastiku suhtarv ning leibkonnamudelid (tööstusühiskonnas peamiselt väikepered). Tööstustööliste ning linnaelanike arv tõusis ning põllupidajate osakaal kahanes. Järk-järgult hakkas elatustase tõusma, mis omakorda suurendas teenuste tarbimist.
Varase tööstusühiskonna linnad olid ülerahvastatud ning olme- ja sanitaarolud olid neis äärmiselt kehvad. Modernne linnatsivilisatsioon kujunes välja alles 19. ja 20. sajandi vahetusel.
Postindustriaalse ühiskonna erinevus tööstusühiskonnast
20. sajandi viimaseks veerandiks omandas tööstusühiskond sedavõrd palju uusi jooni, et hakati rääkima uuest ühiskonnatüübist – postindustriaalsest ehk tööstusjärgsest ühiskonnast, mis tähendab kõrgeltarenenud tööstusühiskonda, mille omadusteks on kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, kiru klassistruktuur ja mitmekesised väärtushinnangud.
Kiiresti kasvas tertsiaar- ehk teenindussektori osatähtsus. Kui tööstusühiskonnas tähtsustati tööstustootmist ja tootmisvõimsust, siis postindustriaalse ühiskonna juures tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Postindustriaalne ühiskond vajab rohkesti haritud spetsialiste erinevalt tööstusühiskonnale, mis enim vajas konveieritöölisi. Kujunes välja keskklass , kes olid kõrge kvalifikatsiooniga, kindla ning suhteliselt kõrge sissetulekuga inimesed, kes töötavad ametnikena büroodes ja pankades, pakuvad haridust, tervishoiu- või nõustamisteenuseid.
20. sajandi keskpaiku inimeste eluolu ja tarbimine ühtlustusid. Eriline roll progressis, kus inimesed olid muutunud lähedastemaks, oli masstootmisel ja massikultuuril. Raadio, televiisor või külmutuskapp ei olnud eurooplastele ega ameeriklastele enam kättesaamatu luksuskaup.
Postindustriaalse ühiskonna lahutamatuks tunnusjooneks on kujunenud massimeedia .
Teadmusühiskonna kujunemine
Varasemast olulisemaks oli muutunud suutlikkus kiirelt hankida ja töödelda informatsiooni. Teave muutus aina hõlpsamalt kättesaadavaks igaühele. Arenenud postindustriaalset ühiskonda hakati kutsuma ka infoühiskonnaks. Tulid kasutusele satelliit - ja kaabeltelevisioon, mobiiltelefonid ja internet , millede kaudu oli teabe edastamine lihtne ja kiire.
Leiti, et nii poliitilised kui majanduslikud otsused peaksid tuginema uuringutele ja teaduslikele analüüsidele. Oluliseks muutusid teadus, uurimisasutused ja avastusleiutiste rakendamine. Sellist ühiskonda hakati nimetama teadmusühiskonnaks. Ka teadmusühiskond muudab töö iseloomu – konveieritöö asendub paindlikuma ja vabama töökorraldusega. Oluline loovus , oskus töötada meeskonnas ja rakendada oma teadmisi.
Teadmusühiskond kannab endas ka ohte, mis eeskätt on seotud tootmise ja tehnoloogia mõjuga loodusele ja keskkonnatasakaalule. Teadussaavutused on võimalikuks teinud suuremate viljade kasvatamise, saada mitu saaki aastas ning nuumata toiduloomad üha kiiremini. Teised probleemid on seotud eetikaga. Kas kõik, mida teadus suudab on ka eetiliselt vastuvõetav (näieteks inimeste kloonimine )?
Heaoluriik
Heaoluriigi kujunemine
19. sajandi lõpuks oli Lääne-Euroopas aset leidnud kaks põhjapanevat ühiskonnamuutust – valitsevaks oli tehtud vabrikutöö ning kehtestati esimesed demokraatlikud valitsemisrežiimid, kujunes välja kodanikuühiskond. Heaolu riigi kujunemine vältas aastakümneid. Saksamaal võib heaoluriigist rääkida alates 1880. aastatest , Põhja-Euroopas 20. sajandi esimesest aastakümnest, Põhja-Ameerikas 1930. aastatest.
Heaoluriigi olemus ja ülesanded
Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Ehk siis lisaks klassikalistele riigi funktsioonidele täidab riik ka sotsiaalseid ülesandeid ja reguleerib majandust. Heaoluriik sekkub majandusse jagades maksupoliitika abil ümber tulu ning korraldab haridust, tervishoidu ja perepoliitikat. Majanduslikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega.
Heaoluriigi oluliseks eesmärgiks peetakse ka ühishüvede pakkumist võttes enda kanda niisuguseid teenuseid ja riske, millest turg huvitatud ei ole.
Heaoluriigi kaheks põhiliseks tunnuseks on nö ülekandeühiskond ehk ressursside (nt raha) ülekandmine ühest valdkonnast teise ning pea pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajaduste täitmiseks.
Heaoluriigi arenguetapid ja tulevik
20. sajandi keskpaigaks saavutas heaoluriik laia leviku. Heaoluriigist oli saanud selline ühiskond, mille hüvesid ja teenuseid tarbis praktiliselt kogu ühiskond. 1960.-1970. aastaid hakati kutsuma heaoluriigi kuldajaks.
1980. aastatel, kui naftahinna tõus maailmaturul oli majanduskasvu alla surunud, muutus heaoluprogrammide rahastamine raskemaks. Hakati rääkima heaoluriigi kriisist. Parempoolsed väitsid, et heaoluriik oma suurte kulutustega selles süüdi ongi. Need riigid aga, kus jätkati suurte kulutuste tegemist rahva heaolule, suutsid 1980. aastate majanduslangusest kiiremini välja tulla ning asuvad täna maailma edetabelite tipus nii inimarengu näitajate kui majandusliku konkurentsivõime poolest. Nendeks riikideks on näiteks Norra, Soome, Taani ja Kanada .
Demokraatia levik
Majandusarengu ja demokraatia vahekorrast
1950.-1960. aastatel idealiseeriti lääne ühiskonda. Arvati, et vaeses ühiskonnas pole demokraatia võimalik kuna demokraatia väärtuste ja käitumisnormide kujunemiseks on eelduseks rahva haritus.
Valitses ülioptimism majandusliku ja tehnoloogilise arengu suhtes. Paraku ei toonud tehnoloogia ning kaupade tarnimine vähearenenud riikidesse kaasa ainult positiivset , vaid ka negatiivset – sagenes korruptsioon ning arengumaade võlg arenenud riikidele kasvas tohutult, poliitikas muutus oluliseks raha.
1980.-1990. aastail loobuti lääne ühiskonna matkimisest ning keskenduti reformidele, mis viidi läbi kohalikke olusid arvestades. Sotsioloogid jõudsid järeldusele, et kultuur mõjutab demokraatia arengut rohkem kui majandusareng .
Demokratiseerumise lained
Demokratiseerumise esimese laine ( 1826 -1922) lõpetas totalitarismi võimulepääs mitmes Euroopa riigis. Teise maailmasõja lõpp andis tõukeuueks lühikeseks demokratiseerumislaineks: Lääne-Euroopas taastati demokraatlik valitsemiskord ning stalinismi kokkuvarisemine aastail 1953-1956 suurendas mõnevõrra vabadust ka Ida-Euroopas. 1960.-1970. aastatel kaugenes maailm demokraatiast taas. Kolmas laine algas diktatuuri langemisega Portugalis 1974. aastal. Sellesse lainesse mahub ka Nõukogude Liidu lagunemine . Demokraatia ja diktatuuride vahekorda maailmas muutis just kommunistliku bloki lagunemine. Kolmandale lainele ei ole siiani järgnenud tõsist tagasilööki ning demokraatia levik on olnud 20. sajandi viimase veerandi võimsaim ülemaailmne suundumus. Täna elab demokraatlikes riikides umbes 40% maailma rahvastikust. Tõenäoliselt kujuneb lähimate aastakümnete põhitrendiks demokraatia kindlustamine, mitte aga levimine.
Siirdeühiskond
Seda perioodi, mille jooksul üks valitsemiskord vahetub teisega , tuntakse kui ülemineku- ehk siirdeperioodi. Ülemineku võib lugeda lõppenuks kui demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnavaldkondades ja –suhetes.
Siirdeühiskonna ees on mitmeid ohte. Rahvas nõuab tihti kiireid lahendusi ja elujärje paranemist ning demokraatia näib mõnigi kord liiga aeglane ja ebamäärane. Seetõttu võivad populaarseks muutuda autoritaarse valitsemise ja nn kindla käe loosungid. Üleminek ühelt valitsemiskorralt teisele toob reeglina kaasa ka majanduskriisi. Poliitiline kultuur juurdub üsna aeglaselt – võib esineda korruptsiooni ja väärtusvaakumit. Analüütikute arvates kujuneb demokraatliku ühiskonna kujundamisel võtmeküsimuseks reformide tasakaalustamine .
Demokraatia tunnusjooned
Demokraatia on valitsemisvorm , mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents , hääleõigus ja kodanikuõigused. Demokraatia miinimumnõue on vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Kus valimisi ei toimu, seal pole ka demokraatiat. Täielik liberaalne demokraatia peab lisaks vabadele valimistele evima järgmisi tunnuseid:

• kodanikuvabaduste tunnustamine,
  
• õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees,
  
• võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus ,
  
• kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite poliitiline sõltumatus,
  
• vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus , mis pakuvad mitmekesiseid kanaleid huvide väljendamiseks,
  
• vähemuste õigustega arvestamine ,
  
• tsiviilkontroll relvajõudude üle.
  

Alles siis, kui kõik (poliitiline eliit , ametnikkond kui ka rahvas) tunnustavad demokraatiat, kui nad toimivad demokraatlike normide järgi ja usuvad, et ka nende partnerid ning segi vastased käituvad samamoodi, on demokraatia ühiskonnas kindlalt juurdunud.
Polüarhia – pluralistlik valitsemine
Arvamuste ja organisatsioonide paljusus ehk pluralism . Polüarhia ehk paljude võim, mis vastandub monarhiale. Võim jagatakse tänapäeval mitmete gruppide vahel, sest ükski pole neist piisavalt tugev selle monopoliseerimiseks. Iga demokraatlik riik ei ole veel polüarhiline, selleks on vaja, et jagatud ning tasakaalustatud riigivõimuga kaasneks aktiivne ning tegus kodanikuühiskond. Polüarhia olulised tunnused on alternatiivsed infoallikad, vabadus esineda eriarvamusega ja kritiseerida valitsuse poliitikat.
Ühiskonna jätkusuutlikus
Jätkusuutlikust arengust hakkasid esimesena rääkima rohelise mõtteviisi esindajad, kes juba 1970. aastail viitasid ülemaailmsetele keskkonnaprobleemidele. Jätkusuutlikust arengust rääkides peeti silmas eeskätt ühiskonna ja looduse harmooniat. Selle definitsiooniks oleks: Jätkusuutlik areng on niisugune arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.
Jätkusuutlik valitsemine
Võim pean olema legitiimne ehk õiguspärane. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis kui võimulolijad hindavad samu väärtusi, mida rahvas. Legitiimsus tugineb pigem tunnetele kui mõistusele. Võib tulla ka ette propagandaga saavutatud legitiimsust, mis ei ole aga jätkusuutlik ega püsi kaua.
Viimastel aastatel on sotsiaalteadlased kasutusele võtnud mõiste hea valitsemine, mis tähendab lisaks legitiimsusele ka efektiivset valitsemist ( tulemuslik ), läbipaistvust ja kodanike kaasamist. Hea valitsemise tunnuseks on see kui ühegi grupi huve ei tähtsustata pikka aega teiste arvelt vaid huvide rahuldamine käib tasakaalustatult, mitmesuguste poliitiliste meetmetega. Huvigrupid tuleb kaasata poliitikasse juba õigusaktide ja otsuste kujundamise algstaadiumis.
Heaolu kasv
Mitmed vabaturumajandust pooldavad organisatsioonid , nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, rõhutavad, et kulutused sotsiaalpoliitikale pole mitte koorem , vaid investeering . Näiteks sotsiaalmaksud, mida tööandjad maksavad, toetavad pikas perspektiivis haritud ja asjatundliku tööjõu taastootmist. Kokkuhoid sotsiaalmaksu arvelt võib aga hukutavaks kujuneda kuna väheneks arstiabi kättesaadavus ja sotsiaaltoetuste eraldamine abivajajatele.
Ka leibkondade majanduslik elujärg on oluline. Nii Eestis kui Euroopa riikides läbi viidud uuringud kinnitavad, et majanduslikult heal järjel olev inimene usaldab rohkem avalikke institutsioone ja näeb ühiskonna arengut helgemas valguses.
Demograafiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus
Arenenud riikidele on jätkusuutlikkuse tagamisel majanduslikust heaolust tähtsamaks kujunenud rahvastikutaaste probleemid. Rahvastik vananeb ja väheneb. Paljud riigid on sunnitud vastu võtma võõrtööjõudu, et suurendada töötavate inimeste osakaalu ühiskonnas ja tõsta maksulaekumisi. 1960. aastail oli Euroopas keskmiselt 0,5 vanurit ühe töötava inimese kohta, siis praegu on see suhtarv 1,2.
Euroopa kõige kiiremini vananeva rahvastikuga on Eesti, kus 2003. aastal moodustasid pensionärid 27% rahvastikust. Prognoosi kohaselt on keskmine eestlane 2050 . aastal 53 aastat vana. Demograafilise jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks suurendada sündimust sellisel määral, et sündide arv ületaks surmade arvu. Teiseks võimaluseks on sisserände soosimine.
Sama oluline kui rahvaarv, on ka rahvastiku kvaliteet – inimeste haridustase, tervis, tööpotensiaal, kaasatus ühiskonda. Inimarengu mõõtmisel arvestatakse näiteks kinnipidamisasutustes olevate inimeste osakaalu, vägivaldseid surmasid, töötuse määra, krooniliste haiguste levikut, sotsiaalhoolekandeasutustes elavate inimeste hulka ning koolist väljalangevust.
Kuidas jätkusuutlikkust tagada?
Jätkusuutlikkuse tagamine eeldab arengu planeerimist pikema perioodi peale. 1992. aastal peetud ÜRO arengu- ja keskkonnakonverents võttis vastu ülemaailmse keskkonnastrateegia „Agenda 21“ ning soovitas igal riigil koostada rahvusliku arengu strateegia. Paljud riigid on seda ka teinud. Lisaks rahvuslikele strateegiatele koostatakse ka valdkonnastrateegiaid umbes kümneaastaseks perioodiks . Iga strateegiaga peaks kaasnema ka tegevuskava. Näiteks Eestis on vastu võetud riiklik lastekaitse strateegia aastani 2015, narkomaania ennetamise riiklik strateegia ja mitmeid teisi.
TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Maarja Põllu
NÜÜDISÜHISKONNA KUJUNEMINE JA TUNNUSJOONED
Referaat
Juhendaja : Mart Saarmets
TALLINN 2013
Sisukord
Sissejuhatus

Tööstusühiskonnast

Tööstusühiskonna põhijooned

Postindustriaalse ühiskonna erinevus tööstusühiskonnast

Teadmusühiskonna kujunemine

Heaoluriik

Heaoluriigi kujunemine

Heaoluriigi olemus ja ülesanded

Heaoluriigi arenguetapid ja tulevik

Demokraatia levik

Majandusarengu ja demokraatia vahekorrast

Demokratiseerumise lained

Siirdeühiskond

Demokraatia tunnusjooned

Polüarhia – pluralistlik valitsemine

Ühiskonna jätkusuutlikkus

Jätkusuutlik valitsemine

Heaolu kasv

Demograafiline ja sotsiaalne jätkusuutlikkus

Kuidas jätkusuutlikkust tagada?
Kasutatud kirjandus
Kasutatud kirjandus

• Ãœhiskonnaõpetus. Gümnaasiumiõpik. Koolibri 2005 – Katrin Olenko, Anu Toots