Mullateaduste eksami kordamise materjal (2)

1 HALB

Neelamisnähtused mullas

Mulla võimet siduda mitmesugused gaasilisi, vedelaid ja tahkeid aineid seal ringleva vee ja õhu kaudu nimetatakse selle neelamisvõimeks. Olenevalt vahetust neeldumise põhjusest need ained ringlevad vee ja õhu kaudu. Eristatakse:

mehaaniline neeldumine. Seisneb selles et kõik tahked osakesed ja tahke ollus, mis mulda satub, peetakse mulla pinnal või pindmises kihis kinni, sest selle olluse või osakeste läbimõõt on suurem mulla pooride läbimõõdust. Muld toimib filtrina.

Mulla füüsikaline neelamisvõime seondub mulla tahkete osakeste vaba pinna energiaga pindpinevusnähtustega. Muld peab kinni neid osakesi, mis vähendavad seda vaba pinna energiat. Kuid on osakesi ja ühendeid, mis tegelikult mulla vaba pinna energiat isegi suurendaksid. Nendeks ioonideks on: NO3- ja Cl-. Füüsikaline neeldumine on seda suurem, mida raskema lõimise ja huumusrikkama mullaga on tegemist ehk mida kolloididerikkam on.

Mulla keemiline neelamisvõime seisneb selles, et mullas kulgevate keemiliste reaktsioonide tulemusena muudetakse lahustuvad ühendid lahustumatuteks. Juhul kui on happeline muld, siis seal leiab aset asendusreaktsioon kus ClH fosfaadist tekib raua või alumiiniumi fosfaat , mis ei lahustu ei vees ega nõrkades juureeritistes.

Biologiline neelamisvõime on mullaga seonduvate elusorganismide võime siduda mullast bioloogilisse ringesse toiteelemente. põhk on lämmastikuvaene ja süsinikurikas ja see võtab ära mulla vaba lämmastiku põhjustades sellega lämmastiku defitsiidi mullas

Füüsikalis-keemiline neelamisvõime e asendusneeldumine – seondub mulla neelava kompleksiga. Asendusneeldumine on väga kiire – toimub momentaalselt. Toimub ekvivalentsetes ehk võrdsetes hulkades ja on pöörduv reaktsioon, seega toimub ioonide vahetus mulla lahuse ja mulla tahke paasi vahel. Asendusneeldumine on sisuliselt mulla väetusõpetuse aluseks, sest erinevate muldade neelamisvõime on väga erinev, sest neelava kompleksi koostis on erinev. Mida raskema lõimisega on muld ja huumusrikkam on muld, seda suurem on selle mulla neelamisvõime.
Mulla happesus – NBNB!
..on põhjustatud vesinikioonidest mullas ja olenevalt sellest, kus need vesinikioonid paiknevad, eristatakse järgmisi happesuse liike:

Mulla aktiivne happesus on põhjustatud vabadest vesinikioonidest, mis paiknevad mulla lahuses. Aktiivset mulla happesust väljendatakse pH ühikutes. pH skaala mulla puhul mõõdetuna kaaliumkloriidis on järgmine: alla 4,5 tugevasti happeline muld; 4,6 kuni 5,5 mõõdukalt happeline; 5,6 kuni 6,5 nõrgalt happeline; 6,6 kuni 7,2 neutraalne ja üle 7,2 on leeline keskkond. Tõeline aktiivne mulla happesus saadakse siiski teada kui me mulla happesust mõõdame destilleeritud vee suspensioonis. Me võime pH-d mõõta pH- meetriga , kuid me mõõdame pH-d sageli välja universaalindikaatoriga.

Potensiaalne happesus on põhjustatud mulla kolloididel neeldunud H ja Al ioonidest. Seda võib nim. mulla tahkeks baasiks
a) asendus happesus H5,6 mg – ekr/ 100g (muld). Mulda segatuna tõrjub K välja nõrgema. Seotuid Al, H. Selle meetodiga on võimalik eraldi välja tuua Al asendushappesus.
b) hüdrolüütiline happesus H8,2. Na või Ca atsetaadilahusega. H8,2 alati suurem, kui H5,6. hüdrolüütilist happesust on vaja, et arvutada lubjatarve.
Osad taimed on indikaator taimed nt. põldudel ja aias näitavad happesust väike oblikas , põld-nälghein(see näitab, et põld on ka äärmiselt toitaine vaene), põlkannike, põldrõigas(Lõuna-Eestis). Heinamaal näitab hapesust maarjahein. Rabataimed on kõik hapesuse indikaatortaimed. Põhja-eestis näitab leeliselist reak. Põldsinep, põldmurakas, ussikeel, varretu ohakas ja kõige enam lubikas.
Põldudel või aias näitavad happelist reaktsiooni väike-oblikas, põld-kaderohi, põld-nälghein, põld-kannike ja põld-rõigas. Looduslikul alal on happesuse näitajaks jusshein.
Mulla viljakus NB!
..on mulla põhiline spetsiifiline kvalitatiivne tunnus, mis avaldub selle võimes rahuldada kultuurtaimede nõudlusi kasvukeskkonna suhtes. Eristatakse 2 viljakuse liiki:

looduslik mullaviljakus – see on looduslikus seisundis olev maa viljakus, kus inimene ei ole mingil moel sattunud aineringesse. Selle loodusliku mulla viljakuse avaldumine võib olla: a) potensiaalne e kvalitatiivne – see seisneb mulla omadustes, režiimides jne.b) efektiivne looduslik viljakus – kvantitatiivne avaldumine. Erinevad mullad sõltuvalt mullatekketingimustest on erineva loodusliku viljakusega.

Kunstlik viljakus – kujuneb loodusliku viljakuse baasil inimese tootmistegevuse tulemusel. Kunstlik mullaviljakus jaguneb: a) potensiaalne – mis esineb kõigis mullaomadustes, režiimides, b) kvantitatiivne viljakuse avaldumine, mõõdupuuks on saak. Söötühik SÜ 1kg otra SÜ=3,5kg kartulit
Maade hindamine e boniteerimine NB!
Maa hinne – boniteet
Kuna maa on erineva viljelusväärtusega siis maid on hinnatud läbi aegade. On kasutusel olnud väga erinevaid maade hindamise süsteeme. Põhimõtteliselt võib kõik maadehindamise süsteemid jagada 3 rühma:
1) puhtalt majanduslik hindamissüsteem (rahas välja)
2) hindepunktides (suhteline hinne) – võetakse kõik positiivsed tegurida ja negatiivsed tegurid ning liidetakse kokku. Saadakse sumaarne hinne hindepunktides.
3) Tootlikus, tootmistehnilisi tingimusi arvestav
tootlikkuse all mõistame maa võimet rahuldada kultuurtaimede nõudeid kasvutingimuste suhtes. Mullad on jaotatud 10 boniteediklassi: esimene on parimad mullad – 91 kuni 100 hindepunkti. Kõige halvemad on 1 kuni 10.
Maade hindamine toimub tänapäeval järgmiselt: Tehakse mullakaeve ja määratakse kindlaks, mis mullaga meil tegemist on. Kui mullaprofiil on kirjeldatud, võetakse kätte hindamistabelid ja leitakse nende põhjal kõigepealt alghinne. Alghinde leidmise aluseks on järgmised parameetrid : 1) mulla liik 2) huumuskihi tüsedus 3) huumuse sisaldus 4) lõimis.
Eesti kunagise haritava maa kaalutud keskmine boniteet on ligikaudu 40 hindepunkti.
Tänasel päeval kui haritava maa boniteet on alla 30 hindepunkti, on vaja väga tõsiselt kaaluda, millise põllumajandusliku tegevusega on seal üldse mõtet teha tegemist.
Üks hindepunkt on umbes 270 kg kartuleid .
Praegu on Eestis kasutusel 100punkti skaala, mis on jaotatud 10 klassiks 1) kl. 90-100 2) kl. 80-89 jne.
Muldade hindamisel tuleb teha kindlaks:
Leitakse olemasolev hinne e. alghinne. Siin võetakse aluseks lõimis, huumushorisondi tüsedus ja huumuse sisaldus. Alghinnet hakatakse korrigeerima ja viiakse parandused sisse. Parandused protsentuaalselt suurendavad või vähendavad alghinnet. Peale mida saame perspektiivhinde. Parasniisketel muldadel ongi perspektiivboniteet olemasolevaks hindeks. Liigniisketel ja ka happelistel muldadel tuleb veel sisse viia parandused, vastavalt liigniiskuse astmele . Mullakaardil kirjutatakse mulla hinne hindepunktides. Praegu kehtiva hindamissüsteemi järgi on Eesti keskmine boniteet alla 40punkti. 1hp ~ 30-40SÜ.

Ühtse mullatekkeprotsessi olemused ja mullatekke elementaarprotsessid

Ainsaks tõeliseks mullatekketeguriks on elusorganismid ja nende laguproduktid. Mullatekke tingimusteks on kliima, reljeef, lähtekivim ja maakoha vanus. Mullatekkeprotsess seondub ühelt poolt elusorganismide maakoore pindmiste kihtide kasutamisega ja teiselt poolt ümberkujundusega. Need kaks aspekti on omased kõikidele muldadele . Olenevalt mullatekketingimustest eristatakse ühtse mullatekkeprotsessi raames terve rida mullatekke elementaarprotsesse:

Leetumine – mullatekke elementaarprotsess, mis leiab aset karbonaadivaesel lähtekivimil. Leiab aset mulla mineraalosade hüdrolüüs. Leetumisel on terve rida etappe , kuid järk järgult selle käigus muutub muld järjest happelisemaks.

Lessiveerumine – mullatekke elementaarprotsess, mis leiab aset karbonaatsel kivimil läbiuhtumistüüpi veerežiimi tingimustes. Leiab aset neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooni tingimustes, kuid ei põhjusta ise mulla edasist hapestumist. Kihisemine on sügavamal kui 60 cm.

Savistumine – leiab aset ka Põhja-Eesti rähkmuldades. Kihisemine on kõrgemal kui 30 cm.

Näivleetumine – mullatekke elementaarprotsess, mis leab aset mehaaniliselt koostiselt e lõimiselt kahekihilistel lähtekivimitel, kus alumiseks materjaliks on punakas-pruun liivsavimoreen, mis on kaetud geoloogiliselt päritolult hilisemate setetega. See kattekiht võib olla erineva tüsedusega. Näivleetunud mullad jaotame kaheks: a) pruunid näivleetunud mullad LP, gleistunud pruunid näivleetunud mullad LPg, pruunid näivleetunud gleimullad LPG b) heledad näivleetunud mullad L(P), gleistunud heledad näivleetunud mullad L(P)g, L(P)G. Levivad need mullad valdavalt Lõuna-Eestis. On happelised , valdavalt kihisemine puudub. Vajavad lupjamist ja ülavee likvideerimist. Drenaaž siin hästi ei toimi. Siin on vaja sügavkobestamist.

Soostumine – mullatekkeprotsess, mis leiab aset liigniiskuse tingimustes. Kaasneb kas leetumisega, lessiveerumisega, näivleetumisega jne. Alati kaasneb millagagi. Soostumisel on 2 etappi : a) gleistumine
Kamardumine tähendab huumuse kogunemist mulda, seega ei loeta seda mullatekkeprotsessiks.
Leostumine - väljauhutumine
Leostumine ja küllastumine ei ole samuti mullatekkeelementaarprotsessid vaid kaasenavad mõne protsesseiga.

Eesti mullad

I Karbonaatsete muldade tüüp (K). Need on mullad, mis on kujunenud lubipael või seda katval valkjashallil rähkmoreenil, seega on aluspõhi lubipaas ja põhiline lähtekivim on valkjashall rähkmoreen. Põhiline diagnostiline tunnus on, et kihisemine on neis muldades kõrgemal, kui 30 cm. Sageli kohe maapinnalt alates on näha üksikud rähatükid. Levivad mullad Põhja-Eestis, Loode-Eestis, Saaremaal. Jagunevad:

Paepealsed mullad (Kh). Need on mullad, mis on kujunenud välja lubipael, kus peeneseline mullakiht on alla 30 cm, seega need mullad on erakordselt põuakartlikud mullad. Paepealsed mullad levivad põhjarannikul, kus asub paekallas ehk klint . Näiteks Ontikal, Türisalu pangal Mullaprofiil A-D ( huumushorisont ja aluspõhi). Jagunevad need mullad järgmiselt:

Väga õhukesed paepealsed mullad (Kh’). Peeneseline mullakiht kuni 10 cm.

Õhukesed (Kh’’). Peeneseline mullakiht kuni 20 cm.

Keskmise sügavusega paepealsed mullad (Kh’’’). Peeneseline mullakiht kuni 30 cm.
Paepealsete muldade eripära on see, et nende huumuse sisaldus võib olla 10, 20 või enam protsenti. Kuid vaatamata kõrgele huumusesisaldusele, jäävad need ikkagi väga vähe viljakateks muldadeks.

Rähkmullad (K). Need on mullad, mis on kujunenud välja lubipael või seda katval valkjashallil rähkmoreenil. Moreeni tüsedus võib olla väga erinev. Võib olla meetreid tüse see moreeni kiht, aga tunnuseks on, et see moreen on väga rähatükiline. Tavaliselt on seal 70-80% korest. Need mullad eristuvad paepealsetest selle poolest, et paas on sügavamal, kui 30 cm sageli mitme mitme meetri sügavusel. Kihisemine on kõrgemal kui 30 cm. Need on kõige ulatuslikumalt levivad mullad (Põhja-Eestis, Virumaal, Loode-Eestis, Saaremaal). Kõige levinumad mullad on rähkmullad. Rähkmullad jaotatakse:

Väga õhukesed (K’) – Kõige põuakartlikumad ja vähem viljakamad rähkmullad

Õhukesed (K’’)

Keskmise sügavusega (K’’’)

Sügavad (K’’’’)

Gleistunud karbonaatsed mullad:

Gleistunud paepealsed mullad (Khg) – Sageli välised morfoloogilised tunnused ei ilmnegi

Gleistunud rähksed mullad (Kg)
Liigniiskus on põhjustatud pealevalguvatest pinnavetest või põhjaveest pinnale tõusvatest kapillaarvöödetest.
II Leostunud muldade tüüp (K0) – Eesti viljakaimad mullad, mis on kujunenud välja karbonaatsel lähtekivimil. Kihisemine on neis muldades sügavamal kui 30 cm, kuid kindlasti mullaprofiilis esineb. Need on välja kujunenud kas siis savistumise, lessiveerumise või siis nendega kaasneva gleistumise tulemusena. Jagunevad:

Leostunud mullad (K0) – On kujunenud välja savistumise tulemusena pruunikas-hallil või kollakas -pruunil karbonaatsel liiv-savi või savi-liiv moreenil Kesk-Eestis. Neid võib esineda ka üleminekumuldadena Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti vahel. Siis võib lähtekivimiks olla ka valkjas-hall rähkmoreen. Põhitunnuseks on savistumine. Need on Eesti parimad mullad. Kihisemine on 30-40 cm alates.

Leetjad mullad. Mullad on kujunenud välja lessiveerumise tulemusena karbonaatsel lähtekivimil. Levivad sageli kas koos leostunud muldadega

Gleistunud leostunud mullad (K0g). Jagunevad:

Gleistunud leostunud mullad

Gleistunud leetjad mullad
III Leetunud mullad (Lk). Mullad, mis on kujunenud välja karbonaadivaestel lähtekivimitel. Kihisemine mullaprofiilis puudub. Jagunevad:

Näivleetunud mullad (LP). On kujunenud välja lõimiselt kahekihilisel lähtekivimil. Levivad põhiliselt Lõuna-Eestis. Jagunevad:

Pruunid näivleetunud mullad

Heledad näivleetunud mullad

Leetunud mullad (Lk):

Nõrgalt

Keskmiselt

Tugevasti

Gleistunud leetunud mullad:

Gleistunud näivleetunud mullad – Pruunid ja heledad. Pruunidel on Baf- horisont

Gleistunud leetunud mullad
IV Leedemullad (L) – metsamullad, mis on kujunenud välja karbonaadivaestel liivadel. Jagunevad:

Huumuslikud leedemullad. Põhitunnuseks huumushorisont U.

Huumuslikud leedemullad

Gleistunud leedemullad
V Leetunud gleimullad (LKG) – Kestvalt või pikka aega liigniisked mullad, mis on kujunenud välja reljeefi madalamatel aladel kõrge põhjavee seisu korral. Kihisemine puudub. Jagunevad:

Näivleetunud gleimullad

Leetunud gleimullad (Lkg). On tekkinud leetumise ja intensiivse soostumise tulemusena. Mullaprofiil sõltub lõimisest.
VI Leede -gleimullad – metsamullad. Pindmiseks horisondiks O, siis järgneb ülemises osas U, valkjas-hall liiv E, Bhf horisont ja siis G.
VII Gleimullad (G) – Need on karbonaatsel lähtekivimil kujunenud mineraalmuldade soostumise tulemusena tekkinud mullad. Samuti tekivad taoliselt lubjarikka põhjavee mõjutusel. Kestvalt liigniiske. Jagunevad:

Karbonaatsed gleimullad (Gk). Mullad, kus kihisemine on kõrgemal kui 30 cm. Jagunevad

Paepealsed gleimullad (Gh)

Rähksed gleimullad. Tekkinud karbonaatse soostumise tulemusena.

Leostunud gleimullad (G0). Ühed viljakamad, kui ära kuivendada ja kasutusele võtta. Kihisemine sügavamal kui 30 cm. Jagunevad:

Leostunud gleimullad (G0). Mullaprofiiliga A-T-Bm-G-C-G

Leetjad gleimullad

Gleimullad. Lubarikka põhjavee mõjutusel välja kujunenud

Küllastunud gleimullad

Küllastumata gleimullad

Turvastunud gleimullad.

Küllastunud turvastunud gleimullad

Küllastumata turvastunud gleimullad
VIII Soomullad. Soode puhul peame teadma turba liiki ja lagunemisastet. Turbaliigi määrab ära taimkate , milles turvas moodustub. Jagunevad kolmeks:

Madalsoo

Siirdesoo

Raba

IX Lammimullad

X Sooldunud rannikumullad

Rannikugleimullad

Turvastunud rannikumullad

Ranniku madalsoo
Erodeeritud mullad:

Nõrgalt

Keskmiselt

Tugevalt
Deluviaalmullad ehk pealeuhtemullad (D). Vee režiimi alusel jagunevad:

kamardeluviaal mullad e. parasniisked D

niisked e gleistunud deluviaalmullad

deluviaalgleimullad

turvastunud deluviaalmullad
Eesti agromullastikuline rajoneerimine NB!NB!NB!
Mullad ei paikne juhuslikult, vaid kindlate seaduspärasuste alusel. St vastavalt mullatekketingimustele. Kuna mullatekketingimused Eesti erinevates piirkondades on väga erinevad, siis seetõttu erinevab ka eri piirkondade mullastik kardinaalselt. Sellest tlenevalt Alfred Lillema koostaski muldade rajoneerimise skeemi. Kuna see muldade territoriaalne piiritlemine annab agronoomilisi eesmärke, seetõttu nimetatakse mullastiku rajoneerimist agromullastikuliseks rajoneerimiseks. Alfred Lillema jaotas Eestimaa 8 rajooni e valdkonda. Need omakorda mullastiku iseärasuste alused jaotatakse allrajoonideks e allvaldkondadeks ja need omakorda mikrorajoonideks e mikrovaldkondadeks. Need 8 rajooni on:
I Karbonaatsete ja analoogsete soostunud muldade valdkond Põhja-Eestis ja saartel. Siin on aluspõhjaks lubjakivi , dolomiit ja domineerivaks lähtekivimik valkjashall rähkmoreen. Domineerivateks muldadeks on karbonatsed ja analoogselt soostunud mullad (paepealsed ja rähksed mullad ning analoogsed gleistunud ja gleimullad). Mullad ei ole väga hea viljakusega. Valdkond jaguneb allvaldkondadeks järgmiselt:
Ia Mandriosa Põhja-Eesti
Ib Saaremaa
Ic Hiiumaa
Id Varbla -Tõstamaa
Kõige koreserikkamad, kõige rähksemad on need rähkmullad Saaremaal. Seega kõige põuakartlikumad. Hiiumaalne on suhteliselt anormaalne, mittetüüpiline, sest siin on väga palju gleimuldi. Liiga palju märgi muldi Hiiumaal. Varbla-Tõstamaa on jällegi anormaalne, mittetüüpiline seetõttu, et lisaks rähksetele muldadele, karbonaatsetele muldadele levib ka mittetüüpilisi muldi – leetunud muldi, happelisi muldi.
II Leostunud ja leejate ning analoogsete soostunud muldade valdkond Kesk-Eestis. Siin on valdavaks aluspõjaks juba Siluri ajastu lubimerglid ja lähtekivim on oluliselt vähem koreseline ja karbonaatne . Levib pruunikas-hall karbonaatne liivsavi - saviliiv moreen. Valitsevateks domineerivateks muldadeks on leostunud ja leetjad mullad. See on Eesti viljakamate muldade piirkond. Jaguneb:
IIa Pandivere – domineerivad leostunud mullad. Üleminekumuldadena kohtame ka rähkmuldi
IIb Põltsamaa-Jõgeva – domineerivad juba leetjad mullad ja analoogsed soostunud mullad
IIc Maidla -Peressaare – natuke kehvem piirkond, sest siin on juba ka piisavalt palju mittetüüpilisi muldi. Kaasaarvatud leetunud muldi.
III Leetunud, näivleetunud, leetjate ja analoogsete soostunud muldade valdkond Lõuna-Eestis (v.a. Kagu-Eesti moreenkuplistiku ala). Valdavaks aluspõhjaks Kesk- Devoni liivakivi . Lähtekivim on domineerivalt punakaspruun saviliiv-liivsavi moreen või lõimiselt kahekihiline lähtekivim. Moreeni karbonaatsus pidevalt lõuna suunas väheneb. Domineerivad mullad leetunud, näivleetunud ja analoogselt soostunud mullad. Mullad vajavad tingimata lupjamist. Valdkond jaguneb:
IIIa Tartu-Viljandi – kõige viljakamate muldadega (eriti Viljandi). Siin on väga palju üleminekumuldadena leetjaid muldi. Põhiliselt siiski leetunud ja näivleetunud mullad.
IIIb Tõrva- Abja – vahepealne variant. Nii näivleetunud, nii leetunud muldi. Suhteliselt viljakamad on Abja ümbruses.
IIIc Põlva-Valga – dmoneerivad praktiliselt ainult näivleetunud ja analoogselt soostunud mullad.
IV Glei ja lammimuldade valdkond Lääne-Eestis. Siin on domineerivaks soostumine. Haritaval maal sageli on liigniiskete muldade osatähtsus isegi üle 90%. Mitmesugused gleimullad – leostunud, leetjad, küllastunud/ küllastumata turvastunud mullad. Valdkond jaguneb:
IVa Vigala – Palju savimuldi. Lõimiselt raskemad mullad
IVb Pärnu
Ilma korraliku kuivenduseta pole põllupidamist mõtet edendada.
V Leet , soostunud leet- ja soomuldade valdkond Vahe-Eestis. Erakordselt kehvade muldade valdkond. Happelised ja toitainete vaesed mullad. Peab tingimata lupjama.
Va Aegviidu-Käru
Vb Häädemeeste-Saarde
VI Leet, soostunud leet- ja soomuldade valdkond Peipsi ääres. Domineerivad toitainete vaesed, happelised, liigniiseked mullad ja valdavalt liivadel. Jagunevad:
VIa Avinurme -Vask-Narva
VIb Varnja-Võõpsu
VII Klindi ehk paekalda ja mere vahelisel alal põhjarannikul. Siin levib kiviste leetunud muldade valdkond.
VIIa Põhjarannik
VIIb Nõva – mullad pisut paremad, sest seal on piisavalt palju lubjarikka põhjavee mõjutusel tekkinud küllastunud ja küllastumata leetmuldi.
VIII Erodeeritud ja delluviaalmuldade valdkond Kagu-Eesti moreenkuplistiku alal. Võtab enda alla Otepää, Karula ja Haanja kõrgustiku ala. Jaguneb:
VIIIa Otepää-Karula – lähtekivim ääretult kirju. Siin on rohkem karbonaatseid materjali. Pinnavormid on väiksemad - kuplid madalamad, kuid järsema nõlvaga. Seega erosioon nõlvadel väga intensiivne. Mullad ei ole nii happelised.
VIIIb Haanja – lähtekivim karbonaadivaesem. Mullad happelisemad. Pinnavormid/ kuplid kõrgemad aga laugjama nõlvaga. Siin levib väga palju erodeeritud muldi kompleksis delluviaalmuldadega. Suhteliselt vähe viljakate muldade valdkond. Mullastik on erakordselt kirju.

NB! Murendi ja mulla mehaaniline koostis.

Tavaliselt jääb orgaanilise aine aine sisaldus 1-6% vahele.
Mulla mineraalosa osatähtsus on 99-100%, siis on mõistetav kuivõrd oluline on teada, millistest osakutest see mullamass koosneb. Neid osakesi nim. ka mulla mehhaanilisteks elementideks. Kõik osakesed, mis on mullas üle 1mm, neid nim. mulla koreseks ja kõik mis on alla 1mm on mulla peenes. 1-10mm kruus, üle 10mm – kivid . Ümardunud kive nim. veeriseks lapikuid kive klibuks, teravaservalisi rähaks, 10 – 40cm munakad, üle 40cm rahnud(ümaramad) teravaservalised pangaselised. Osakesi läbimõõduga 0,01 – 1mm nim. füüsikaliseks liivaks , alla 0,01mm füüsikaline savi, alla 0,001– ibeosakesed Erinev mineraloogiline ja keemiline koositis. 0,05-0,01 jäme tolm, 0,01-0,005 keskmine tolm, 0,005-0,0001 peenike tolm
Erinev mineraloogiline koostis agrofüüsikaliste omadustega keemilise koostisega.
Ibe ja savi osakesed on mulla viljakuse kandjad .
Mulla viljakuse kandjateks on eeskätt mulla peenimad osakesed, mis koosnevad biokeemiliselt tähtsatest mineraalidest ja nende koostises olevatest elementidest. Sidususe ja veekinnipidamisvõime sõltub samuti peenimatest koostisosakestest.
NB Mulla klassifitseerimine mehhaanilise koostise alusel
Mulla mehhaanilise koostise e. lõimise aluseks on Katsinski võtnud füüsikalise savi suhtelise sisalduse.

0-5% füüsikalist savi kogu mulla massist – sõre liiv ( l1)
5-10% sidus liiv, liivmullad (l2) kuni 10% liiv
10-20% saviliivmuld (sl) saviliivad
20-30% kerge liivsavi (ls 1)
30-40% keskmine liivsavi (ls 2) liivsavid
40-50% raske liivsavi (ls 3) üle 50 savimullad
50-65% kerge savi (s 1)
65-80% keskmine savi (s 2)
80- rasked savimullad (s 3)

Mullad jaotatakse kolmeks: kerged mullad → liiv- savimullad on poorsed , õhutatud, kuid väikese veekinnipidamisvõimega seega põuakartlikud. Saak sõltub sademete hulgast suvel. Keskmise raskusega mullad → kerged ja keskmised liivsavi mullad. Õhutatud ja võrdlemisi hea vee hoidja. Rasked mullad → rasked liivsavi ja savimullad. Veekinnipidamisvõime. Halvasti õhutatud. NB! Kartul ja rukis kasvavad paremini kergelõimisega muldadel. Tali nisu, aga kasvab raske lõimisega muldadel hästi, samuti ka heintaimed.
NB Raske lõimisega muld seob saaste aineid rohkem, kui kerge lõimisega muld.
NB Aluspõhi(kõik vanaaegkonna setted, mis lasuvad graniitsel kristalsel aluskorral. Põhjarannikul alamkambriumi sinisavi ja liivakivi, Põhja – Eestis ordoviitsiumi ajastu lubibaas ja dolomiit, Lõuna - Eestis valdavalt keskdevoni liivakivi, Kagu – Eestis ülemdevoni lubjakivi. Kõikjal on aluskord kaetud hilisema pudeda settega, mille ülemine mullatekke protsessist haaratud osa moodustab mulla lähtekivimi.), pinnakate, mullalähtekivim – lähtekivimid on Eestis kolm põhi moreeni. Lõuna – Eestis levinud ka kahe kihiline lähtekivim. Soomuldadel turvas lähtekivimiks. Jää ja pärast jää aegsete veekogude setted.
Põhja-Eestis karbonaatsed mullad, Lõuna-Eestis lubja vaesed e. happelised mullad.

NB Mulla orgaaniline osa

Orgaanilise aine hulk mullas võib olla väga erinev (0-50%-60%). Peamiseks orgaanilise aine allikaks on kõrgemad taimed, mis fotosünteesi käigus päikeseenergia toimel sünteesivad orgaanilisi ühendeid. Sammalde, samblike, seente ja bakterite orgaanilise ainega. Pärast organismide elutegevuse lõppu ladestub pinnale või pindmistesse kihtidesse. Algab orgaanilise aine lagundamine, mis on vastupidine fotosünteesile. Mille tulemusel tekivad samad ained, mis algul võtsid osa: vesi, CO2, mineraalsoolad ja mingil määral soojusenergiat. Orgaanilise aine koostises võib eristada süsivesikuid, N-ühendeid, rasva, valku, vahasid, parkaineid ja vett. Erinevate organismide puhul on nende komponentide osatähtsus väga erinev.
Seente kuivaines – 50% valku, bakterite massis – 80% valku. Rasvad – rohkem seentes . Vahad, vaigud , parkained on kaitseaineteks. Ca 5% on mineraalained .
Orgaanilise aine lagunemisega toimub ka humifikatsiooni protsess, mille käigus tekib poollagunenud orgaanilise aine molekulide ja ...................valkude liitmine ja tihkestamine, tekib huumus .
Orgaanilise aine lagunemine sõltub keskkonnast:

aeroobne lagunemine hapniku rikkas keskkonnas leiab aset aeroobne org. aine lagunemine. See toimub kiiresti ja kuni lihtsamate aineteni välja (vesi, CO2 jne.)

anaeroobne lagunemine. Halvasti õhustatud kk-s, liigniiskete muldade puhul. Lagunemine on aeglane. Tekib rohkesti laguvaheprodukte ja org. aine ei lagune lõpuni välja. Nt. metaan , väävelvesinik
Orgaaniline lagunemine sõltub aine koostisest (koosneb: ligniinist, lämmastik ühendid, rasvadest, veest jne.)
Valkude lagunemisel on 2 etappi: 1) ammonifikatsiooni protsess (tegutsevad igas mullas) NB! Kui org. aines, mida hakatakse lagundama on alla 2% lämmastikku, kasutatakse kogu N ära.
2) nitrafikatsiooni protsess (tekivad happesoolad, nitraadid mulda). Nitrifitseerivad bakterid on väga nõudlikud. Ei sobi liigniisked mullad, happelised mullad. Nitraate muld ei seo. Vihmaga uhutakse nitraadid välja ja lähevad põhjavette. Üleliigselt nitraate mõjuvad kantserogeenselt.
Osa org. ainest teatud tingimustel üldse ei lagune ja jääb püsima mitmeks sajandiks. Orgaanilisest ainest kasutavad mikroorganismid ära oma keha üles ehitamiseks maks. 25% üle jäänul on energeetiline väärtus. Orgaanilise aine lagunemise teatud etapil leiab aset humifikatsiooniprotsess – st mikroobse valgu molekulide ja laguneva orgaanilise aine molekulide liitumisel tekib huumus. Huumus on oma ehituselt palju keerulisem kui algainete ehitus. Tava mullas on u. 80% huumus 20% taimsed loomsed jäänused.
Rasvad - aeroobsetes tingimustes tekib vesi ja CO2. Anaeroobsetes tingimustes tekivad rasvast bituumid (kõrgmolekulaarsed ühendid)
Vaik - laguneb aeroobses keskkonnas päris lihtsalt ja anaeroobses kk-s ei lagune.
Vahast tekivad anaeroobsestes tingimustes bituumid.
Orgaanilise aine vormid: 1) mittespetsiifiline orgaaniline osa. Taimsed loomsed jäänused mullas. 2) spetsiifiline orgaaniline osa – huumus.
Huumuse koostiskomponendid on huumushapped ja huumusained.
Huumushapped jagunevad:

Humiinhapped. Annavad humaate (soolasid), mis on vees vähemlahustuvad seega ei allu väljauhtumisele on püsivamad. Jäävad mulda pidama .

Fulvohapped annavad vees kergesti lahustuvaid soolasid (fulvaate). Soolad on liikuvad – välja uhutavad. Toimub leetumine, mullast kantakse soolad minema ja alles jääb ainult kvarts.
Huumust tekib kõige rohkem, siis kui aeroobsed tingimused vahelduvad aegajalt anaeroobsetega. Huumus annab mullale mustjas pruuni värvuse. Et huumust tekiks on vaja viia mulda orgaanilisi väetisi – sõnnikut, komposte, haljasväetis kultuure (mesikas), heintaimede kasvatamine soodustab huumuse teket. Mulla viljakuse seisukohalt on huumus väga oluline. Huumust peaks olema vähemalt 3 protsenti, Eestis on poolel haritavast maast huumuse sisaldus alla selle.
Huumusest sõltub mullatekke protsessi iseloom. Mulla omadused sõltuvad huumus sisaldusest (nt. struktuursus, mulla energeetika jne.)
Mulla huumuse tähtsus seisneb:

Huumushapped, võttes osa kivimite ja mineraalide murenemisest, mõjutavad seega aineringe, on mullatekke protsessi teguriks .

Huumus parandab mulla füüsikalisi ja füüsikalis-mehaanilisi omadusi. Savides vähendab ja kergetes muldades suurendab sidusust.

Huumus mõjutab mulla füüsikalis-keemilisi omadusi. Mulla happesust, neelavusmahutavust.

Huumus on toitainete allikaks. Sellesse talletub liikuvate toitainete..................

Huumus toimib kasvustimulaatorina.
Huumuse sisialduse hindamise skaala
Alla 1,5% väga madal
1,5 – 2,5% madal
2,5 – 3,5% keskmine
3,5 – 5% kõrge
üle 5% väga kõrge
igaljuhul ei tohiks see olla alla 3%. Liigniisketes muldades huumuse sisaldus suureneb. Gleimuldades on 5 – 6% või isegi üle 10%.

Niiskusrežiim ja veerežiim

Mulla vett võib käsitleda, kas kvalitatiivsest aspektist lähtudes või kvantitatiivsest aspektist lähtudes. Kvalitatiivse käsitluse puhul peame silmas mullavee liikuvust ja taimede poolt omastatavust. Lähtudes kvantitatiivsest aspektist räägime Veerežiimi 3 põhitüüpi: 1) läbiuhtumistüüpi veerežiim, kus aastas kokku sademed ületavad aurustumist. See on iseloomulik ka Eestile. Toimub muldade vaesumine keemilistest ainetest.
2) mitteläbiuhtumistüüpi veerežiim. Stepi tsoonis
3) aurumisetüüpi veereziim . Sademed on väiksemad, kui aurustumine . Leiab aset muldade sooldumine , tekivad sooldunud mullad.

Õhk ja õhurežiim

Vesi ja õhk on vastanditeks. Kui sajab tõrjub vesi õhu välja. Kuival ajal on vastupidi vesi aurustub ja õhk tungib mulda.
Mida poorsem muld seda aktiivsem on gaasieristus. Atmosfääris 0,035% CO2, 21% O2. mullas võib CO2-de olla isegi 9%. Milletõttu väheneb mulla õhus hapniku sisaldus.
Aeratsiooni poolsus-kui palju mulla pooridest on täidetud õhuga. Taimed on õhustatuse suhtes väga erineva nõudlusega. Kõige nõudlikumateks kultuurideks õhustatuse suhtes on rühvel kultuurid nt. kartul. Kõige vähem nõudlikumad õhustatuse suhtes on kõrrelised nt. aasrebasesaba. Liigniisketes muldades on probleem õhu puudu jääk. Mulla õhus ja mullalahuses olev hapnik määrab ära mullas kulgevate hapendus -taandusprotsesside vahekorra, mida iseloomustab hapendus-taandus potensiaal (Eh- mv(millivoltides)). Kui see on alla 200mv väga tugevasti anaeroobne keskkond
400-600mv kõik on tasakaalus. Muld on piisavalt hästi õhustatud
üle 700mv liialt läbikuivanud aereeritud muld. Taandus protsessid ei kulge. On ainult hapendunud vormid.
Fe2O3 ↔ FeO-on vaja fotosünteesiks, kuid üleliigne raud on aga hukutavad taimedele
Fe2O3-on meie muldades lahustamatu
Gleistumine – taandunud raua tekkimine
rH2-Eh/29+2pH Juhul, kui see näitaja on alla 20 on äärmiselt taandunud keskkond. 34-36 on normaalne taimne kasv.
Plastilisus on mulla omadus vastu panna välisjõududele ja säilitada oma kuju samuti aitab sidusus säilitada mulla vormi. Eriveotakistus-kui palju on vaja rakendada jõudu vao sisse kündmiseks.

NB Mulla soojusomadused ja soojusrežiim

Mulda jõuab ainult väike osa päikese kiirgusest.

Mulla soojusneelamis võime. Mida tumedam, ebatasasem, märjem ja risti kiirgusega – seda suurem mulla neelamisvõime.
Albeedo – näitab, mitu % soojusest peegeldub tagasi.

Soojusmahutavus – see sõltub peaasjalikult mulla vee sisaldusest, sest vee mahutavus on suurem kui õhu mahutavus.

Soojusjuhtivus – (suurt rolli mängib õhk). On muldade ööpäevased ja aastased tsüklid.
Vesi õhk ja temperatuur on kõik omavahel seotud. Ühe režiimi mõjutamine mõjutab ka teisi režiime.

NB Mulla toiterežiim

10 elementi, mida taimes on kõige rohkem, nimetatakse makroelementideks: Ca, Mg, K, Fe, P, N, S, H, C, O. On asendamatud elemendid. Nt. kui ei ole N’i, ei saa valku sünteesida.
Saagi määrab ära miinimumis olev element/tegur (tünni näide). Mikroelemendid – tuntumad Cu, Mn, Bo, Mo, Co, Zn. Ka neid ei ole võimalik asendada, sest täidavad biokeemiliste protsesside katalüsaatorite funktsiooni. Vask annab lillele varre pikkuse. Kõige olulisem on hoida tasakaalu Ca, Mg ja K vahel. Toiteelemente leidub mullas erinevates vormides . Üldine sisaldus ei näita veel kättesaadavust taimele . Tähtis on liikuvate ehk taimele kättesaadavate toitainete määramine.
N – väetistarvet saab hästi siduda muldade huumuse sisaldusega. Mida huumusvaesem muld, seda rohkem vaja lämmastikku.
Mulla toiterežiimi määravad ära mitte ainult kasulikud vaid ka kahjulikud ühendid mullas. Nt. taandunud ühendid mullas, mulla happesus, liikuv Al jne. Selle tarvis peame rakendama vastavalt võtteid. Nt. liigniiskete muldade kuivendamine, lupjamisega likvideerime happesuse ja liikuva Al mullast. Oskuslik väetamine põhineb muldade väärtustarbel, kasvatatava kultuuri iseärasustes ja plaanitavast saagist.

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 55 allalaadimist

Mullateaduste eksami kordamise materjal #1

Mullateaduste eksami kordamise materjal #2

Mullateaduste eksami kordamise materjal #3

Mullateaduste eksami kordamise materjal #4

Mullateaduste eksami kordamise materjal #5

Mullateaduste eksami kordamise materjal #6

Mullateaduste eksami kordamise materjal #7

Mullateaduste eksami kordamise materjal #8

Mullateaduste eksami kordamise materjal #9

Mullateaduste eksami kordamise materjal #10

Mullateaduste eksami kordamise materjal #11

Mullateaduste eksami kordamise materjal #12

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-01-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

55 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

AnnaAbi Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

doc

Mullateaduse alused

Mullateaduse alused 01.09.09 Rein Kask "Eesti mullad" Endel Kitse "Mullavesi" Raimo Kõlli "Eesti muldade omadused graafikutel" "Muldade määramise ja iseloomustamise maatrikstabelid" - maaülikooli lehelt mullateaduse kohta... Raimo Kõlli "Eesti muldade määraja" Aili Oja "Mineraloogia ja petrograafia praktikum" Mullateaduse aine ülekanded ...loodusteaduse haru, mis uurib muldade teket, omadusi, viljakust ja selle parandamise võtteid, kasutussobivust, muldade klassifikatsiooni jne Mullateadus uurib kõike 3 faasi: tahket, vedelat, gaasilist. Mullateadus jaguneb: 1) mullageneetika uuriti muldade arengulugu 2) mullafüüsika uurib füüsikalisi omadusi 3) mullakeemia keemilist koostist 4) mullamineraloogia mineraloogilist 5) mullabioloogia - elusorganisme ja nende laguprodukte looduses, sh huumust 6) mullageograafia 7) mullakartograafia tegeleb muldade kaardistamisega Mu

Mullateaduse alused

doc

Mulldateaduse loengu konspekt

1 Uugo Roostalu loengud Raamatud: 1. Mineraalid ja kivimid (mineroloogia pertograafia) Raamat mineroloogia ja pertograafia praktikum A. Oja 2. Mullateaduse laboratoorne praktikum (E. Kitse ja I. Oma) 3. Muldade määramise ja iseloomustamise maatrikstabelid (Raimo Kõlli) 4. Muldade määraja 5. Eesti muldade lühiiseloomustus (Raimo Kõlli, H. Lemeti) 6. Eesti mullad (Rein Kask) NB! Eesti mullastik arvudes 8 osa. (Eesti projekteerimisinstituut ,,Eesti põllumajandus projekt") Mullateaduse aine ja ülesanded. Mullateadus on loodusteaduse haru. On üks põhilisi agronoomilisi distsipliine, mis uurib muldade kujunemist, arenemist, omadusi, viljakust ja selle parandamise võtteid. Mullateadus jaguneb terveks reaks teadusteks: 1) mullageneetika uurib muldade kujunemist, arenemist 2) mullafüüsika uurib muldade füüsikalisi omadusi, ve

Üldbioloogia

doc

Kritsiine linnaosa ajaloost

HUUMUSE koostises on huumushapped Alltüüp 3.Gleistunud karbonaatsed Vahe-Eesti leet-, soostunud leet- ja ja huumusained. mullad Kg on kõik eelnevate muldade soomuldade agromullastiku valdkond Huumushapped jagunevad: analoogsed, ainult on ajutiselt liigniisked. pindalaga ca 6,8%. Loksa, Aegviidu, Lelle, a)Humiinhapped -annab katioonidega II Tüüp Leostunud mullad K0 Kolu, Türi, Kilingi-Nõmme, Häädemeeste. humaate (soolasid), mis on vees viljakaimad mullad. Kihisemine Väheviljakad mullad. vähemlahustuvad seega on püsivamad ja ei sügavamal, kui 30cm, välja kujunenud a)Aegviidu, Käru allu väljauhtumisele; karbonaatsel lähtekivimil. b)Häädemeeste, Saarde erakordselt b)Fulvohapped annab vees kergesti Allt

Keskkonnaharidus

doc

Mullateadus

struktuurne ja hästi heade omadustega kiht. Bt- tekstuurne sisseuhtehorisont, see järgneb alati EL- ile, on kaa heade omadustega, kuid ta rikastub saviosakestega EL-i kihi arvel. Bhf- huumus- rauailluviaalne sisseuhtehorisont, omane liigniisketele leetunud muldadele, liivmuldades tavaliselt, kuid võib väga kõvaks tiheneda. Rahvas nimetab seda ka vahel nõrgkihiks, need on pahad mullad (Peipsi ümbruses, vahe-Eestis). Nendel muldadel ei tasu põldu teha. Lähtekivim on materjal, millest muld hakkab kujunema, see tähistatakse C. Aluspõhi tähistatakse D. Horisondid võivad olla väga erineva väljakujunemisastmega, eriti leetunud ja lessiveerunud horisondid. Leetunud muld võib olla väga lihtne - A-B-C nõrgalt leetunud muld (LkI), kuid sama muld võib olla ka A-EB-B-BC-C. Kui EB on piisavalt tüse, siis on keskmiselt leetunud muld (LkII). Kui E on selgelt välja kujunenud, siis on tugevasti leetunud muld (LkIII). Mida intensiivsem leetumine, seda kehvem muld

Mullateadus

docx

Mullateaduse eksamiküsimused ja vastused

Võib olla tekkinud saviosakeste, huumuse, rauaühendite või murenemissaaduste sisseuhtel ülemisest horisondist. Värvuselt tumedam nii eelnevast, kui järgnevast horisondist. Jaguneb sisseuhte iseloomu järgi: Bw- metamorfne horisont, Baf amorfse akumulatsiooni horisont, Bt tekstuurne sisseuhte horisont, Bh huumus-illuviaalne horisont, Bs raud-illuviaalne horisont, Bhs huumus-raudilluviaalne horisont. C mulla lähtekivim. Mulla tekkest peaaegu mõjutamata materjal, milles ei toimu mulla mineraalse ja orgaanilise osa ümberpaigutusi ega muundumisi (va. gleistumine) R- aluskivim. Kvaternaarile eelnenud ladestust (devon, ordoviitsium, silur, kambrium) pärinev mullatekkest mõjutamata kivim (paas). G gleihorisont. Alaiselt liigniisketes tingimustes redutseerumisprotsesside tulemusena tekkinud sinakas või rohekas-hall (liivade puhul ka valkjas-hall) horisont, milles esineb sageli oksüdatsioonil moodustunud roostevärvi laike.

Eesti mullastik

doc

Mullateaduse eksam

Maaparandusliku mullateaduse õppeaine eksamiküsimused koos vastustega 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid. Mullaks nimetatakse maakoore pimdmist kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Mulla komponendid: Mineraalaine( 45%), orgaaniline aine(5%), õhk(25%), vesi(25%). 2. Muldi kujundavad faktorid. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta looduse ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Peamised muldi kujundavad faktorid on : *rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid.*lähtekivim, *kliima,*reljeef jne,*aeg,*kaasajal ka inimtegevus 3. Mullaprofiil, pedon, pedosfäär. Mullaprofiil on vertikaalne läbilõige mullast alates mullapinnast kuni muutumatu lähtekivimini. Pedon on muldkattes reaalselt esinev mullasammas, on kolmemõõtmeline. P

Mullateadus

pdf

MULD-EKSAM-1

Värvuselt tumedam nii eelnevast, kui järgnevast horisondist. Jaguneb sisseuhte iseloomu järgi: Bw- metamorfne horisont, Baf – amorfse akumulatsiooni horisont, Bt – tekstuurne sisseuhte horisont, Bh – huumus-illuviaalne horisont, Bs – raud-illuviaalne horisont, Bhs – huumus-raudilluviaalne horisont. C – mulla lähtekivim. Mulla tekkest peaaegu mõjutamata materjal, milles ei toimu mulla 12 mineraalse ja orgaanilise osa ümberpaigutusi ega muundumisi (va. gleistumine) R- aluskivim. Kvaternaarile eelnenud ladestust (devon, ordoviitsium, silur, kambrium) pärinev mullatekkest mõjutamata kivim (paas). G – gleihorisont. Alaiselt liigniisketes tingimustes redutseerumisprotsesside tulemusena tekkinud sinakas või rohekas-hall (liivade puhul ka valkjas-

Eesti mullastik

doc

Mulla eksam

Mullateaduse ja maakasutuse ökonoomika õppeaine eksamiküsimused: 1. Mulla mõiste ja mulla komponendid-Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Muld on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on eluta ja elusa looduse vahelüli ning hädavajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Muld hõlmab maakoore pindmist osa sügavuseni, kuhu ulatub elutegevus. Mulla komponendid on mineraalaine,45% orgaaniline aine, 5% õhk, 25% vesi. 25% 2. Muldi kujundavad faktorid- · rohelised taimed, mikroorganismid ja vähemal määral ka teised elusorganismid. lähtekivim, · kliima, · reljeef,

Mullateadus

Rohkem sarnaseid