Majanduse alused konspekt 1 (0)

MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
1
1. Sissejuhatus  majandusteooriasse  
Majandusteadus  püüab vastata mitmetele meie igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Need küsimused on 
seotud kaupade ja teenuste tootmise ja tarbimisega, palkade ja kapitalituludega, tööpuuduse ja  inflatsiooniga , 
valitsuse kulutuste ja maksustamisega, rahvusvahelise kaubandusega ning heaolu jaotumisega ühiskonnas. 
Tootmine, tarbimine ja  tehnoloogia  areng: ehk kuidas inimesed otsustavad, et mida tarbida ja kuidas seda 
toota ning mil moel sõltuvad need  valikud   tehnoloogia  uuenemisest. 
Palgad   ja  sissetulekud:  ehk  mis  määrab  kindlaks  inimeste  sissetuleku  ja  miks  mõned  inimesed  saavad 
sarnase jõupingutuse eest kõrgemini  tasutud  kui teised. 
Tööpuudus: ehk mis on tööpuudus ja miks on mõned ühiskonnagrupid töötuks jäämisega rohkem ohustatud 
kui teised. 
Inflatsioon : ehk miks hinnad tõusevad ja miks mõnedes riikides tõusevad hinnad kiiremini kui teistes. 
Valitsused: ehk miks valitsused teevad otsuseid raha kulutamise osas ning mis juhtub kui valitsus otsustab 
oma kulutusi, kas suurendada või vähendada. 
Rahvusvaheline  kaubandus:  ehk  mis  määrab  kindlaks  selle,  et  millega  ja  missuguses   mahus   kaubeldakse 
ning  missugust  mõju avaldavad tollid ja kvoodid rahvusvahelisele  kaubandusele . 
Heaolu: ehk mis on see mis põhjustab erinevusi riikidevahelises heaolujaotuses, muutes ühe riigi elanikke 
rikkamaks  ja teise riigi elanikke vaesemaks. 
Kõikide nende probleemide põhjuseks on tõsiasi, et mitte alati ei ole võimalik saada seda mida me tahame. 
Me  elame  maailmas,  kus  ei  ole  piisavalt  vahendeid  selleks,  et  rahuldada  kõiki  oma  vajadusi.  Kaupade ja 
teenuste  hulk  mida  inimesed  soovivad  tarbida  on  suurem  kui  kaupade  ja  teenuste  hulk  mida  on  võimalik 
toota. Nappus ongi majandusteaduse lähtepunktiks. Vajaduste rahuldamiseks on võimalik tarbida hüviseid 
(kaupu  ja  teenuseid)  ainult  piiratud  koguses,  kuna  tootmistegureid  ei  jätku  kõige  ihaldatava  tootmiseks 
soovitaval hulgal. 
Et  olukorras  kus  ressursside  hulk  on  piiratud  maksimaalset  tulemust  saavutada  tuleb  pöörata  tähelepanu 
nende  ressursside  parimale  võimalikule  kasutamisele  ja  hüviste  optimaalsele  valikule.  Selleks,  et  mõista 
kuidas olemasolevaid ressursse efektiivselt kasutada ja teha parim otsus kaupade ja teenuste tarbimise osas 
peame teadma, kuidas jaotuvad  ressursid  ja hüvised ning kuidas kujuneb majanduslik tasakaal. 
Inimeste  piiramatute  vajaduste  rahuldamine  ressursside  piiratuse  tingimuses  toobki  endaga  kaasa 
majandustegevuse  ehk  majandamise.  Majandusteooria  omakorda  on  õpetus  sellest,  et  kuidas  inimesed 
kasutavad oma piiratud ressursse, et rahuldada tekkinud vajadusi.  Eelpool   mainitud   seitse  suurt küsimust on 
mõned näited kõige  olulisematest  probleemidest millega majandusteooria tegeleb. 
1.1 Valik 
Kui meil ei ole võimalik saada kõike mida me tahame, peame me  valima  olemasolevate alternatiivide vahel. 
Tõsiasi et hüviseid on alati liiga vähe järjest kasvavate vajaduste rahuldamiseks sunnib meid valima. Seetõttu 
ongi  majandusteooriat  tihti  nimetatud  teaduseks  valikust  ehk  siis  sellest,  kuidas  inimesed  teevad  oma 
valikuid  ja mil moel mõjutavad seda valikut muutused muudes tingimustes.  
Tehes  valikut  me  võrdleme  tulu,  mida  saame  mingi  täiendava  hüvise  omamisest  kulutustega,  mis  tekivad 
seoses sellega, et peame mingist teisest hüvisest  loobuma . Sellist tulude ja kulude võrdlemist nimetatakse 
optimeerimiseks.  See  tähendab,  et  me  kas  püüame  saavutada  maksimaalse  vajaduste  rahuldamise  aste 
piiratud vahenditega või  otsime  võimaluse mingi vajaduste rahuldamise astme saavutamiseks minimaalsete 
vahenditega. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
2
Seega  kujutab  ka  valiku  tegemine  endast  teatud  mõttes  kulu.  Majanduses  kasutatakse  sellises  olukorras 
mõistet  alternatiivkulu . See tähendab, et mida enam soovitakse tarbida teist hüvist, seda enam tuleb esimese 
hüvise tarbimist piirata. Näiteks on õpilasel, kelle koolipäev algab kell 9.00, võimalik valida koolimineku ja 
magamise  vahel.  Kas   magada   või  minna  kooli?  Kooli  minemise  alternatiivkuluks  õpilasele,  kes   armastab  
magada ongi  kaotatud  uneaeg. 
Mitte kõik  alternatiivkulud  ei ole seotud meie individuaalsete valikutega. Mõnikord tekib alternatiivkulu ka 
tulenevalt teiste inimeste valikutest. Näiteks kui te tipptunnil ei mahu linnaliini  bussi , siis tuleb teil kanda 
kulu valikutest mida tegid need inimesed, kes on selle bussi täitnud. 
Kõigel mida me teeme ja kõigel mida me tarbime on alternatiivkulu. Tehes valiku mingi tegevuse kasuks 
oleme  me  otsustanud,  et  kulutused,  mis  selle  valikuga  kaasnevad  (s.t.  tegevus  millest  me   sealjuures  
loobume), on seda väärt et maksta. Seega ei too nappus endaga kaasa mitte ainult kulutusi vaid  viitab  veel 
ühele olulisele probleemile inimeste elus -  konkurentsile . 
Kui  soovid  ületava  võimalusi  mida  maailmas  olemasolevate  ressurssidega  saab  toota,  siis  peavad  meie 
soovid omavahel  konkureerima . Seega konkureerime me piiratud ressursside valdamise üle. 
1.2 Majanduslik ringkäik 
Majandus ehk  majandamine  on  mehhanism , mis  jaotab  olemasolevaid piiratud ressursse. Selline mehhanism 
peab vastama kolmele väga lühikesele ent olulisele küsimusele: 
Mida? - Missuguseid kaupu ja teenuseid tuleks toota ja missugustes  kogustes ? 
Kuidas? - Mil moel (kuidas) neid erinevaid kaupu ja teenuseid peaks  tootma ? 
Kelle jaoks? - Kelle jaoks tuleks neid kaupu ja teenuseid toota? 
Mõistmaks  kuidas  majandus  toimib,  peab  teadma  missugustest  osapooltest  see  koosneb  ja  kuidas  need 
osapooled omavahel seotud on. Majanduse erinevaid osapooli ja nendevahelisi  seoseid  iseloomustab joonis 
1.1. Majandusmehhanism koosneb kolmest suurest grupist majandusotsustuste tegijatest: 
Majapidamised  
Ettevõtted 
Valitsus 
Majapidamine   on   inimgrupp ,  kes  elab  koos  ja  teeb  ühtseid  majandusotsustusi.  Majapidamised  võivad 
koosned  nii  ühest  inimesest  kui  ka  perekonnast  või  lihtsalt  inimeste  grupist.  Meie  käsitluses  kuulub  iga 
inimene mingi majapidamise koosseisu. 
Ettevõte on  organisatsioon , mis toodab kaupu või osutab teenuseid teistele ettevõtetele, majapidamistele või 
avalikule sektorile. Kõik sellised tootjad on ettevõtted, sõltumata nende  suurusest  või toodangust. 
Valitsus  ehk  avalik   sektor   on  organisatsioon  millel  on  kaks  peamist  funktsiooni:  kaupade  ja  teenuste 
pakkumine  majapidamistele  ja  ettevõtetele  ning  sissetuleku  ja  heaolu  ümberjaotamine.  Üheks  valitsuse 
oluliseks funktsiooniks on ka majandustegevuse õigusliku raamistiku loomine. 
Selleks et toota kaupu ja teenuseid on ettevõtetel ja avalikul sektoril vaja tootmistegureid. Tootmistegureid 
kui majanduse produktiivseid ressursse saab jagada kolmeks: 
Töö 
Maa 
Kapital  
Töö on inimeste  musklid  ja aju. Maa all peetakse silmas erinevaid loodusressursse. Kapitaliks nimetatakse 
kõiki neid juba toodetud kaupu, mida on võimalik kasutada teiste kaupade tootmiseks. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
3
Majapidamised varustavad ettevõtteid ja avalikku  sektorit  tööjõuga. Vastutasuks makstakse majapidamistele 
palka. Samuti peavad majapidamised hea seisma selle eest, et ettevõtetel ja avalikul sektoril oleks kasutada 
vajalikus  koguses  maad  ja  kapitali.  Seda  saab  teha  mitmel   erineval   moel.  Näiteks  võivad  majapidamised 
anda  oma  maa  ja  hooned  ettevõtete  käsutusse  ning  ettevõtted  maksavad  neile  renti.  Samuti  võivad 
majapidamised osta maad ja hooneid ning anda need seejärel selliste ettevõtete käsutusse mille  omanikud  
need  majapidamised  ise  on.  Sellisel  juhul  saavad  nad  osa  ettevõtte  kasumitest.  Kolmandal  juhul  võivad 
majapidamised  laenata  ettevõtetele  ja  avalikule  sektorile  raha  ning  saada  intressi.  Lisaks  palgale,  rendile, 
intressile ja  kasumile  saavad majapidamised raha avalikult sektorilt  toetuste  ja abirahade näol. Jooniselt on 
näha,  et  majapidamised  kulutavad  ühe  osa  oma  sissetulekutest  maksudele  ja  teise  osa  ettevõtete  poolt 
pakutavate  kaupade  ja  teenuste  ostmisele.  Lisaks  ettevõtetelt  ostetud  kaupadele  ja  teenustele  saavad 
majapidamised tarbida ka avaliku sektori poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid. 
Nagu me nägime pakuvad ettevõtetele tootmistegureid majapidamised. Ettevõtted omakorda kasutavad neid 
tootmistegureid kaupade ja teenuste tootmiseks. Nad otsustavad missuguseid kaupu ja teenuseid toota ning 
missugustes kogustes. Samuti otsustavad nad kuidas neid kaupu ja teenuseid toota. Oma toodangu müüvad 
nad  majapidamistele  ja  avalikule  sektorile  ning  saadud  tulu  eest  ostavad  nad  tootmistegureid.  Ühtlasi 
maksavad ettevõtted makse avalikule sektorile ning mõned ettevõtted saavad subsiidiume valitsuselt. Lisaks 
sellele saavad ettevõtted kasu selliste avaliku sektori poolt pakutavate kaupade ja teenuste kasutamisest nagu 
näiteks  maanteed  ja politsei. 
Avalik  sektor  saab oma  tootmistegurid  samuti majapidamistelt ning otsustab missuguseid kaupu ja teenuseid 
nende  tootmisteguritega  toota  ja  kuidas  seda  teha.  Vahendeid  tootmistegurite   ostmiseks   saavad  nad 
majapidamistelt  ja  ettevõtetelt  kogutud  maksudest.  Osa  sellest  rahast  kasutatakse  aga  majapidamistele 
toetuste ja abirahade ning ettevõtetele subsiidiumide maksmiseks. 
Kuidas  aga  on  võimalik,  et  kõik  need  majapidamiste,  ettevõtete  ja  avaliku  sektori  poolt  tehtud  otsused 
omavahel kokku sobivad? Mis paneb majapidamisi pakkuma just sellist tüüpi tööjõudu nagu ettevõtted osta 
soovivad? Kuidas teavad ettevõtted mida toota, et seda toodangut ka ostetaks? 
Selleks, et otsustada, kuidas jaotada hüviseid ja tootmistegureid  majandussubjektide  vahel, on olemas kaks 
mehhanismi: 
Käsumajandus 
Turumajandus  
Esimesel juhul on tegemist süsteemiga, kus otsused mida, kuidas ja kelle jaoks toota kaupu ja teenuseid teeb 
keskvõim. 
Turumajanduse puhul kujunevad otsused mida, kuidas ja kelle jaoks toota kaupu ja teenuseid individuaalsete 
otsustuste  põhjal. Neid individuaalseid otsustusi koordineerib  turg . 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
4
 
HÜVISTE TURG 
MAJAPIDAMISED 
VALITSUS 
ETTEVÕTTED 
TEGURITURG  
Joonis 1.1 Majanduslik ringkäik 
 
1.3 Majandusteadus 
Oluline  on  teha  vahet  küsimustel,  et  “mis  on”  ja  “mis  peaks  olema”.  Esimest  liiki  küsimused  on 
positivistlikud  ja  teist  liiki  küsimused  on  normatiivsed.  Positivistlik  analüüs  kirjeldab,  kuidas  majandus 
toimib.  Kuidas  majandussubjektid  ühes  või  teises  olukorras  käituvad,  või  millised  on  nähtuste  vahelised 
seosed. Positivistlik analüüs põhineb faktilisel materjalil.  Normatiivne  analüüs annab juhendeid ja  soovitusi , 
kuidas  majandus  peaks   toimima .  Normatiivsed  väited  sõltuvad  hinnangutest  ja  neid  ei  saa  testida. 
Majandusprotsesside  uurimine  peame me kasutama nii positivistlikku kui ka normatiivset analüüsi. 
1.4 Mikroökonoomilised ja makroökonoomilised mudelid 
Mikroökonoomikas  lähtutakse  üksikust  majandussubjektist.  See  teeb   eeldatavasti   hulgaliselt 
majandusotsustusi  (majapidamine  tarbimise  ja  säästmise,  ettevõte  tootmise  ja  investeerimise  vallas). 
Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside 
kogumit. 
Makroökonoomikas 
seevastu 
on 
majandussubjektid 
agregeeritud  
sektoriteks, 
üksikhüvised 
hüvisekomplektideks ja hüviste  turud  mitmesugust liiki turgudeks ( kaubaturg , kapitaliturg,  rahaturg ). Selline 
käsitlusviis  teeb  makroökonoomika  nii  ülevaatlikumaks  ja  paremini  mõistetavaks  kui  ka  empiiriliselt 
paremini kontrollitavaks. 
Mikroökonoomika ja makroökonoomika on kaks meetodi sama uurimisobjekti teaduslikuks käsitlemiseks. 
 
 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
5
ÜLESANDED: 
1.  Mille poolest erinevad ja sarnanevad mikroökonoomika ja makroökonoomika? 
2.   Iseloomustage  majanduse kolme põhiküsimust: mida toota? kuidas toota? kellele toota? 
3.  Sa oled seisnud 20 minutit järjekorras, et pääseda karuselliga sõitma. Järsku märkad silti, mis ütleb, 
et sellest hetkest alates pead ootama veel 30 minutit. Nüüd tuleb otsustada, kas  ootad  veel pool tundi 
või lähed midagi muud tegema. Missugustel alustel teed oma otsuse. Kas juba oodatud 20 minutit 
mõjutavad Sinu otsust. 
LISA: Majandusmõtte ajalugu 
Teoreetilise  majandusteaduse väljakujunemine 
Võrreldes  õigus-  või  arstiteadusega  on  majandusteadus  noor   teadusharu .  Majandusteadus,  mis  moodustab 
osa  inimese  ühiskondlikust  teadvusest,  tekkis  koos  turusuhete  arenguga.  Majanduslike  ideede  ja  teooriate 
erinevus  ühiskonna  ajaloo  erinevatel   perioodidel   on  põhjuslikult  tingitud.  Seda  on  võimalik  selgitada 
ühiskonna materiaalse elu tingimustega erinevatel perioodidel. Seega tuleb majanduslike vaadete, ideede ja 
teooriate  juuri  otsida  mingil  maal  valitseva  majandussüsteemi  olemuses.  Samas  võib  ühe  ja  sama 
majandussüsteemi  raames  tekkida  mitmeid  erinevaid  majandusliku  mõtlemise  suundi.   Teisalt , 
majandusteadus mitte ainult ei  peegelda   tegelikku  olukorda vaid ka mõjutab seda. Teoreetiliste  seisukohtade  
hindamisel peab arvestama ka vastava ajajärgu teaduse taset ja muid tingimusi. 
Majandusteaduse  lähtepunktiks  on  nappus  ehk  ressursside  piiratus.  Ajalooliselt  on  selle  probleemi 
lahendamiseks  kasutatud  nelja  moodust.  Vanim  vahend  on  brutaalse  jõu  kasutamine,  mis  eksisteeris 
varasemates  ühiskondades.   Nappuse   probleemi  lahendamisel  on  olnud  olulisel  kohal  ka  traditsioon,  mille 
kohaselt  ressursside  jaotuses  lähtutakse   varasemast   kogemusest.  Tsivilisatsiooni  arenguga  kerkis  esile 
kolmas  vahend.  Selleks  oli  kõrgem  võim  näiteks valitsuse või kiriku kujul. Tänapäevane vahend nappuse 
probleemi  lahendamiseks  on  turg  ning  kaasaegsed  majandused  on  turumajandused.  Seega  tegeletakse 
tänapäeval vähem brutaalse jõu, traditsiooni ja kõrgema võimuga seotud küsimustega. Ajal kui üks inimene 
ei sõltunud niivõrd teisest turul osalejast uuriti eelkõige turuväliseid jaotusmehhanisme. 
Klassikalise majandusteaduse välja kujunemisele eelneva perioodi võime jagada kaheks. Vahemik 800 e.m.a. 
kuni  1500  m.a.j.  ja  1500  kuni  1776.  Klassikalise  majandusteaduse  alguseks  loetakse  Inglise  poliitilise 
ökonoomia koolkonna väljakujunemist 18. Sajandi teisel poolel. 
Üks  esimesi  süsteemseid  majanduslikke  doktriine  on  tuntud  merkantilismi  nime  all.   Merkantilistlik  
mõtteviis jääb ajavahemikku 1500-1750. Merkantilistlike teooriate kirjutajad olid enamasti  kaupmehed , kes 
uurisid   kaubanduse  ja  maksustamisega  seotud  küsimusi.  Peamine  tähelepanu  pööratigi  rahvusvahelisele 
kaubandusele. Merkantilistide  eelduseks  oli, et maailma jõukus on fikseeritud. Rahvusvahelist kaubandust 
nähti nullsummalise mänguna. Sellise lähenemise kohaselt oli ühe riigi tulu alati teise riigi kaotus.  Eksport  
pidi  ületama  importi  ja  kasu  kaubandusest   laekus   kuld-  ja  hõberahana  riiki.  Rahva  rikkus  ei  olnud 
individuaalsete  rikkuste  summa  ja  kaupade  rikkalik  pakkumine  riigi  siseselt  ei  olnud   soovitav .  Seega  oli 
merkantilismi  perioodil  majandusliku  tegevuse peamiseks eesmärgiks tootmine. Sellise arusaama kohaselt 
peeti õigeks valitsusepoolset sekkumist turule, kehtestades piiranguid  impordile  ja soodustades eksporti. 
Merkantilistlikele  seisukohtadele  vastukaaluks  kujuneb  18.  sajandi  teisel  poolel  Prantsusmaal  välja 
koolkond,  mis  hakkas   otsima   uue  rikkuse  loomise  taga  reaalseid  jõude.  Erinevalt  merkantilistidest,  kes 
väitsid,  et  rikkust  loob  vahetus,  leiti  et  rikkuse  allikaks  on  põllumajandus.  Samuti  nõuti  minimaalset 
valitsusepoolset  sekkumist  majandusse.  Selle  koolkonna  esindajad  on  tuntud  kui  füsiokraadid. 
Füsiokraatide  koolkond  tegutses  küllaltki  lühikest  aega.  Kõik  olulisemad  teosed  jäävad  vahemikku  1750-
1780. Füsiokraatide koolkonna vaimseks  liidriks  oli Prantsuse õukonna arst  Francois   Quesnay  (1694- 1774 ). 
Füsiokraadid väitsid, et vaid põllumajandus võib luua uut väärtust, sest vaid seal esineb loomulik juurdekasv. 
Muudes valdkondades töödeldakse vaid looduslikke saadusi ümber ja uut väärtust ei looda. Sedasi jagavad 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
6
füsiokraadid majanduse sektoritesse. Kesksel kohal on põllumehed, sest vaid nemad loovad uut väärtust kõik 
muu  on   viljatu   tegevus.  Lisaks  põllumeestele  on  veel  maaomanike  klass  ning  käsitööliste  klass.  Võibki 
öelda,  et  füsiokraatide  üheks  peamiseks  panuseks  majandusteaduse  edasisse   arengusse   oli  majandusliku 
ringkäigu mudeli arendamine. Nägemus sellest, et majanduse erinevad  sektorid  on omavahel seotud. 
Klassikaline periood 
Klassikaline periood majandusteaduses märgib majandusliku liberalismi väljakujunemist. Varasemalt nähti 
rikkuse   allikana   kas  rahvusvahelist  kaubandust  või  põllumajandust.  Majanduslikud   liberaalid   seavad 
esikohale   inimese  töö.  Vaid  inimese  töö  muudab  looduses  olevad   varad   inimesele  kasutamiskõlblikuks. 
Klassikaline poliitiline ökonoomia ehk teoreetiline majandusteadus saab alguse Adam  Smithi  ( 1723 -1790) 
raamatu “Uurimus rahvaste rikkuse iseloomust ja põhjustest” ilmumisega 1776. aastal. Lühemalt tuntakse 
seda, ehk kõige  olulisemat  raamatut üldse kogu majandusteaduse ajaloos, pealkirja “Rahvaste rikkus” all. 
Smithi  nägemuses  on  ideaalseks  majandussüsteemiks  isereguleeruv  turg,  mis  automaatselt   rahuldab   kõik 
rahvastiku majanduslikud vajadused. Ta kirjeldas seda turumehhanismi kui nähtamatut kätt (invisible  hand ), 
mis  juhib  kõiki  indiviide  oma  isikliku  kasu  tagaajamisel  nii,  et  tulemusena  maksimeeritakse  ühiskonna 
kasulikkus.  Oma  majandusteooriat   luues   võttis  Smith  üle  palju  füsiokraatide  seisukohti,  heites  kõrvale 
käsitluse põllumajandusest kui ainsast tootlikust harust. Adam Smithi peamiseks panuseks majandusteaduse 
arengusse  võib  pidada   uurimust   täieliku  konkurentsiga  turust,  kus  hind  hakkab  pikaajaliselt  võrduma 
tootmiskuludega. Tema käsitluse kohaselt vajab  konkurents  suurt hulka müüjaid, ehk ressursiomanikke, kes 
on  teadlikud  palkadest,  rentidest  ja  kasumitest,  ning  tootmistegurite  vaba  liikumist  tööstusharude  vahel. 
Selliste tingimuste kohaselt viivad ressursiomanike isiklikud huvid lõpuks loomuliku hinna kujunemiseni. 
Klassikalise  koolkonna  teiseks  silmapaistvaks  teoreetikuks  on  David   Ricardo   (1772-1823),  kes   arendas  
edasi Smithi seisukohti ja süstematiseeris klassikalise majandusteaduse peamised seisukohad. Klassikalise 
koolkonna käsitlus majandusest baseerub mitmetel eeldustel mida täna tuntakse ka kui Ricardo eelduseid. 
Üheks  olulisemaks  eelduseks  on  see,  et  muutused  suhtelistes  hindades  on  põhjustatud  muutustest 
tööjõukulus.  Seega  võetakse  aluseks  tööväärtusteooria,  mille  kohaselt  kauba  väärtuse  määrab  tema 
valmistamiseks kulutatud töö. Ricardo käsitluses on olulisel kohal ka põhimõte, et tööstuses on  tulukus  püsiv 
aga põllumajanduses kahanev. Täna ütleksime me, et tööstuses on  piirkulu   konstantne  ja põllumajanduses 
kasvav, sest põllumajandusliku tootmise suurenemine toob endaga kaasa üha kasvavaid täiendavaid kulutusi. 
Samuti lähtuti eeldustest, et turul valitseb täielik konkurents ning täielik tööhõive. Klassikalisest mõtteviisist 
on tuntud ka palgafondi  doktriin , mille kohaselt töölise palgamäär võrdub  palgafond  jagatud tööliste arvuga. 
Samuti lähtus Ricardo oma majandusmudeli loomisel ratsionaalselt käituva inimese eeldusest. 
Neoklassikaline  koolkond 
Neoklassikalise perioodi alguseks majandusteaduses võib pidada 1870ndaid aastaid. Sel perioodil kirjutavad 
kolm  autorit,  William  Stanley  Jevons  (1835-1882),  Carl  Menger  (1840-1921)  ja  Leon  Walras  (1834-
1910 )  teineteisest  sõltumatult,  et  kauba  hind  või  väärtus  sõltub  selle  kauba  piirkasulikkusest  tarbijale. 
Neoklassikaline majandusteadus tegeles suhteliselt vähe makroökonoomika probleemide uurimisega. Tulude 
kasvu määra ja taseme uurimisele pöörati vähe tähelepanu. Peamine tähelepanu pöörati selle kuidas leiab 
aset  vahetus  turul,  kuidas  kujunevad  hüviste  ja  tootmistegurite  hinnad.  Neoklassikaline  majanduskäsitlus 
püüab selgitada, kuidas kujuneb välja iga hind müüja ja ostja vahel ja kuidas need hinnad üksteist mõjutavad. 
Uue analüüsivahendina omandas majandusteaduses suuremat tähtsust marginaalanalüüs. Marginaalanalüüsi 
kasutamine  tähendab  seda,  et  majanduslike  protsesside  kirjeldamisel  ei  lähtuta  mitte  enam   sellistest  
näitajatest  nagu  näiteks   kogutulu ,   kogukulu   ja  kasulikkus  vaid  tähelepanu  pööratakse  nende  näitajate 
muutumisele. Uuritakse lisanduvat tulu, kulu ja kasulikkust. Majandusteoorias  tunneme  me neid mõisteid kui 
piirtulu , piirkulu ja  piirkasulikkus . Uued analüüsi meetodid aitasidki kaasa neoklassikalise majandusteaduse 
väljakujunemisele.  Marginaalanalüüsi  kasutamine  viis  ressursside  paigutuse  ehk  siis  mikroökonoomika 
probleemide  uurimiseni.  Esimeseks  rakenduseks  oli  nõudlusteooria,  kus  arendati  välja  piirkasulikkuse 
kontseptsioon . 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
7
Neoklassikalise  mõtteviisi  üheks  olulisemaks  arendajaks  ja  süstematiseerijaks  saab  19.  sajandi  lõpul 
Cambridge ’i  koolkonda  esindav   Alfred   Marsahall  (1842-1924).  Oma  peateoses  “Majandusteaduse 
printsiibid ”  väidab  Marshall,  et  igal  metodoloogilisel  lähenemisel  on  omad  plussid  ja  miinused  ning,  et 
majandusteaduse probleemid on liiga keerukad lähtumaks vaid ühest metodoloogiast. Oma peateose püüdis 
ta  kirjutada  nii,  et  sellest  saaksid  aru  lisaks  majandusteadlastele  ka   tavalised   lugejad.  Keerulisem 
matemaatiline käsitlus oli paigutatud raamatu lisadesse ja tekstis püüdis ta jääda äärmiselt lihtsaks ja selgeks. 
Marshall väitis, et majandusteadlased ei suuda kogu  keeruka  süsteemi elemente hoida konstantsetena, aga 
peaksid seda tegema teoreetilises arutelus ning  uurima  vaid üht asja korraga. Selline meetod on tuntud kui 
ceteris    paribus ,  ehk  kõigi  muude  tingimuste  samaks  jäädes.  Ceteris  paribus  meetodi  kõige  olulisemaks 
rakenduseks  oli   osalise   tasakaalu  mudeli  välja  arendamine.  Sellisel  juhul  uurime  me  vaid  ühe 
majandusnäitaja muutumist arvestades, et kõik muud tingimused ei muutu. 
Kaasaegse  mikro - ja makroökonoomika kujunemine 
Kui  mikroökonoomika  väljakujunemisel  seisab  olulisel  kohal  neoklassikaline  koolkond,  siis 
makroökonoomika  probleemidega  on  tegeletud  alates  merkantilistidest  kuni  tänapäevani  välja  ent 
neoklassikalisel  perioodil  pöörati  makroökonoomika  probleemide  uurimisele  suhteliselt  vähe  tähelepanu. 
Tänapäevane  makroökonoomika  kujunes  välja  paljude  erinevate   koolkondade   vastasmõju  tulemusena.  20. 
sajandi  esimesel  poolel  on  kõige  rohkem  makroökonoomika  väljakujunemist  mõjutanud  John   Maynard  
Keynes (1883-1946), kes pakkus majandustegevuse uurimiseks välja uue lähenemise. Erinevalt klassikalise 
koolkonna esindajatest, kes uskusid, et kapitalistlik majandus on oma  olemuselt  stabiilne, väitis Keynes et 
kapitalism   on  ebastabiilne  ja  turujõudude  toimel  jõutakse  sellise  tasakaaluni  mille  korral  eksisteerib 
tööpuudus. Võibki öelda, et kaasaegne makroökonoomika saab alguse  Keynesi  peateose “Tööhõive, intressi 
ja raha üldteoori” ilmumisega 1936. aastal. 
Vastukaaluks  Keynesile,  kes  pooldas  majanduse  valitsusepoolset  reguleerimist,  kujuneb  1950ndatel  ja 
1960ndatel aastatel  Milton  Friedmani (s. 1912) juhtimisel välja monetaristide koolkond, kes väidab, et 
keinsistlik tarbimisfunktsiooni mudel ei arvesta üldise hinnatasemega ning  rahaga . Monetaristid väidavad, et 
raha   pakkumisel   on  majanduses  väga  oluline  roll  ning  seda  ei  tohiks  piirata  vaid  ülesandega  hoida 
intressimäärasid  püsival  tasemel.  Monetaristid  väidavad,  et  majandus  on  oma  olemuselt  stabiilne  ning 
enamus  majandusprobleeme  tuleneb  ebapiisavast  pakkumisest.   Majanduspoliitika   peaks  olema  suunatud 
pikaajalise stabiilse hinnataseme tagamisele. Kogunõudluse mõjutamine rikub majanduse isereguleerimise 
võimet.  Põhjuse   selliseks   kriitikaks  andis  seitsmekümnendatel  aastatel  aset  leidnud  inflatsioon  millega 
kaasnes suur tööpuudus. Sellises olukorras osutusid Keynesi poolt  pakutud  vahendid sobimatuteks. 
Monetaristid väidavad, et ettevõtluse arengu tagamiseks peab kogu riiklik majanduspoliitika olema suunatud 
stabiilse  hinnataseme  tagamisele.  Peamise  majanduspoliitilise  vahendina  stabiilse  hinnataseme   tagamisel  
näeb  monetaristide  koolkond  rahapoliitikat.  Sellel  eesmärgil  pidi  riik  vähendama   maksusid   ja  valitsuse 
kulutusi.  Vältimaks  inflatsiooni  tekkimist  peab  riik  kontrollima  rahamassi  ja  ei  tohi  lasta  ringlusse 
ülemäärast  raha.  Rahamassi  kasvamine  peab  vastama  majanduse  kasvamisele.  Sellisel  juhul  on  tagatud 
stabiilne   hinnatase   ja  soodne  keskkond  eraettevõtluse  arenguks.  Monetaristide  tuntuim  esindaja,  Milton 
Friedman ,  läheb  oma  valitsust  eitavas  ja  turgu  jaatavas  suhtumises  isegi  nii  kaugele,  et  soovitab  näiteks 
arstidele litsentside andmine lõpetada ja lasta meditsiiniteenuse pakkumist reguleerida turul. Monetaristide 
seisukohad omasid suurt kaalu Ameerika Ühendriikide majanduspoliitikas 1980ndatel aastatel. 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
8
2. Tootmine,  spetsialiseerumine  ja vahetus 
Tootmine  on  loodus-,  inim-  ja   kapitaliressursside ,  ehk  siis  maa,  töö  ja  kapitali,  muutmine  kaupadeks  ja 
teenusteks. 
Maa tähistab kõik loodusressursse nagu õhk, vesi, maa ja  mineraalid . Töö all mõistetakse inimese füüsilisi ja 
vaimseid  võimeid.  Kapitaliressursside  ehk   kapitalina   käsitletakse  kõiki  juba  toodetud  kaupu,  mida  on 
võimalik  kasutada  teiste  kaupade  tootmiseks.  Üheks   eriliseks   kapitali   liigiks   on  inimkapital.   Inimkapitali  
moodustavad inimeste oskused ja teadmised, mis on omandatud läbi hariduse, treeningu ja kogemuste. 
Arvestades  olemasolevaid  ressursse  ja  meie  käsutuses  olevat  tehnoloogiat,  saame  me  toota  vaid  piiratud 
koguses.  Selliseid  koguseid  iseloomustab  tootmisvõimaluste  rada.  Tootmisvõimaluste  rada  märgib  piiri 
nende tootmise tasemete vahel, mida me saame ja mida me ei saa toota (saavutada). Seda on oluline mõista 
reaalses  maailmas,  ent  selleks,  et  lahendada  seda  ülesannet  lihtsamalt,  konstrueerime  lihtsa  majanduse 
mudeli. 
Eeldame,  et  kõik  mis  toodetakse  see  ka  tarbitakse.  On  ainult  kaks  kaupa  ning  üks  isik  (Madis),  kes  elab 
üksikul  saarel  ja  kellel  puudub  võimalus  suhtlemiseks  teiste  inimestega.  Oletame,  et  kõik  selle  saare 
ressursid kasutatakse nende kahe kauba tootmiseks. 
Madis töötab 12 tundi päevas ning see kui palju ta toodab sõltub sellest, kui palju aega ta millegi tootmisele 
kulutab . 
 
Tabel 2.1 
Madise  tootmisvõimalused 
Tunnid  
 
Nisu 
 
Kangas  
(kg/kuus) 
(m/kuus) 
0 
Kas 
0 
või 
0 
 
 
6 
 
1 
4 
 
11 
 
2 
6 
 
15 
 
3 
8 
 
18 
 
4 
10 
 
20 
 
5 
 
 
 
Tabelist  2.1 on näha, et kui Madis töötab kaks tundi päevas ning kasutab kogu selle aja nisu tootmiseks, 
suudab  ta  toota  6  kilogrammi  nisu  kuus.  Edasine  töö  lisamine  suurendab  küll  nisu  toodangut,  ent  iga 
järgmine  töötund  toob  endaga  kaasa  järjest  väiksema  nisu  koguse  lisandumise.  Põhjuseks  võib  siin  olla 
näiteks  maa  kvaliteedi  halvenemine.   Viljakat   põllumaad  on  ainult  piiratud  koguses  ning  edasine  nisu 
tootmise  suurendamine  saab toimuda vaid madalama viljakusega maa arvelt. Kui Madis kasutaks kogu oma 
aja nisu tootmiseks, suudaks ta toota 20 kilogrammi nisu ning mitte ühtegi meetrit  kangast . Vastupidiselt, kui 
Madis toodaks vaid kangast siis saaks ta toota 5 meetrit kangast ning ei toodaks nisu. Madis võib aga jagada 
oma  aega  nisu  ja  kanga  tootmise  vahel.  Näiteks  võib  ta  2  tundi  nisu  kasvatamiseks  ja  8  tundi  kanga 
tootmiseks. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
9
Me defineerisime tootmisvõimaluste raja kui piiri saavutatava ja mittesaavutatava vahel. Kasutades tabelis 
2.1  olevaid  andmeid  saame  me  leida  Madise  tootmisvõimaluste  raja.  Neid  erinevaid  tootmisvõimaluste 
punkte iseloomustab joonisel 2.1 olev tabel. 
Võimalus a näitab, et Madis kasutab kõik kümme tundi nisu tootmiseks ja toodab 20 kilogrammi nisu kuus. 
Võimalus b iseloomustab olukorda, kus kaks tundi tööd kulutatakse kanga tootmiseks ja kaheksa tundi tööd 
nisu  tootmiseks.  Ühtekokku   toodetaks   siis  18  kilogrammi  nisu  ja  1  meeter  kangast  kuus.  Võimalus  f 
tähendab, et kõik kümme tundi kulutatakse kanga tootmisele. Need samad punktid on  kantud  joonisele 2.1. 
Horisontaalteljele on kantud kanga kogus ja vertikaalteljele nisu kogus. 
a 
b 
isu 
N
c 
Võimalused 
Nisu 
(kg/kuus) 
 
Kangas 
(m/kuus) 
d 
a 
20 
ja 
0 
z 
b 
18 
ja 
1 
c 
15 
ja 
2 
e 
d 
11 
ja 
3 
e 
6 
ja 
4 
f 
f 
0 
ja 
5 
 
Kangas 
Joonis 2.1 Madise tootmisvõimaluste rada 
 
 
 
Mida  rohkem  Madis  toodab,  seda  rohkem  saab  ta  ka  tarbida.  Maksimaalset  võimalikku  tootmise  taset 
iseloomustab tootmisvõimaluste rada. 
Seega valib Madis tootmiseks punktide b, c, d vahel, aga ei vali punkti z.  Asudes  punktis z saab Madis oma 
olukorda parandada, liikudes näiteks punktidesse b või d, või  valides  mõne punkti punktide b ja d vahel. 
Otsus, missugust punkti valida, toob endaga kaasa alternatiivkulu. Punktis c on Madisel vähem kangast ja 
rohkem nisu kui punktis d. 
Niivõrd  kui  on  tegemist  kahe  kaubaga  ei  ole  raske  valida   parimat   alternatiivi.  Nisu  kogust  on  võimalik 
suurendada, makstes väiksema kanga kogusega. Seega, nisu alternatiivkuluks on see kanga kogus, millest me 
loobume nisu kasuks ja vastupidi. 
Alternatiivkulu mõõtmiseks kasutame Madise tootmisvõimaluste rada. Kui Madis kulutab kogu oma aja nisu 
tootmiseks, toodab ta 20 kilogrammi nisu kuus ja ei tooda kangast. Kui ta otsustab toota ühe meetri kangast, 
kui  suurest  kogusest   nisust   peab  ta  siis  loobuma.  Ühe  meetri  kanga  tootmiseks  peab  ta  loobuma  kahest 
kilogrammist  nisust.  Seega  on  esimese  kangameetri  alternatiivkuluks  kaks  kilogrammi  nisu.  Järgmise 
kangameetri tootmiseks peab Madis loobuma kolmest kilogrammist nisust (vt. Tabel 2.2). 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
10
 
Tabel 2.2 
Kanga alternatiivkulu 
Kui Madis suurendab kanga tootmist: 
Esimene meeter kangast maksab  
2 kg nisu 
Teine meeter kangast maksab  
3 kg nisu 
Kolmas meeter kangast maksab 
4 kg nisu 
Neljas meeter kangast maksab 
5 kg nisu 
Vi es meeter kangast maksab 
6 kg nisu 
 
 
 
Tabelist  on  näha,  et  alternatiivkulu  muutub  koos  tootmismahu  muutumisega.  Esimene  meeter  kangast 
maksab  kaks  kilogrammi  nisu.  Järgmine  kangameeter  kolm  kilogrammi  nisu.  Viimane  kangameeter  kuus 
kilogrammi  nisu.  Seega  kanga  tootmise  alternatiivkulu  kasvab  tootmismahu  suurenedes.  Kasvavad 
alternatiivkulud  tulenevad  piiratud  ressurssidest.  See  tähendab,  et  piiratud  ressursside  tingimustes  ei  ole 
edasine ressursside kasutamine enam nii hea tootlikkusega. 
2.1 Tootmisvõimaluste muutumine 
Vaatamata sellele, et tootmisvõimaluste rada määrab kindlaks piiri saavutatava ning mittesaavutatava vahel, 
ei  ole  see  piir  staatiline.  Tootmisvõimaluste  rada  on  pidevas  muutumises.  Mõnikord  nihkub 
tootmisvõimaluste rada sissepoole, vähendades seega meie tootmisvõimalusi. Sellise nihkumise põhjuseks 
võivad  olla  näiteks  ekstreemsed  klimaatilised  tingimused.  Samas  võib  tootmisvõimaluste  rada nihkuda ka 
väljapoole.  Tootmisvõimaluste  pidevat   laienemist   nimetatakse  majanduslikuks  kasvuks.  Majanduskasvu 
tulemusena saame me täna toota rohkem kui sada aastat tagasi, ning pisut rohkem kui kümme aastat tagasi. 
Majanduskasvu aluseks on kas kapitali akumulatsioon või tehnoloogiline progress. Kapitali akumulatsioon 
on kapitaliressursside, sealhulgas inimkapitali kasv. Tehnoloogilise revolutsiooni all peetakse silmas uute, 
efektiisemate tehnoloogiate  leidmist  kaupade ja teenuste tootmiseks. Ent ka kapitali akumuleerimisel ja uute 
tehnoloogiate leidmisel on oma hind. 
Pöördume tagasi oma  esialgse  näite juurde. Kui Madis kasutab kogu oma tööaja nisu ja kanga tootmisele, 
asub  ta  oma  tootmisvõimaluste  rajal,  mida  iseloomustab  joonis  2.1.  Kui  Madis  toodab  punktis,  mis  asub 
tootmisvõimaluste  rajal,  ei  saa  ta  kulutada  aega  tööriistade  valmistamiseks.  Tema  tootmisvõimaluste rada 
järgmisel  aastal  on   samasugune   kui  käesoleval.  Et  suurendada  tootmismahtu  tulevikus,  peab  Madis  täna 
tootma vähem nisu ja kangast ning kulutama osa ajast tööriistade tootmisele või arendama välja paremaid 
meetoode nisu kasvatamiseks ja kanga tootmiseks. 
Joonisel  2.2  on  esitatud  konkreetne  näide.  Tabel  joonisel  2.2  iseloomustab  tootmisvõimalusi  tööriistade 
tootmiseks. Kui Madis kulutab kogu oma aja nisu ja kanga tootmisele ei tooda ta tööriistu. Mida rohkem 
aega kulub tööriistade tootmisel, seda väiksem on nisu ja kanga toodetav kogus. Kui madis toodab punktis d, 
vähendab ta oma nisu ja kanga tootmist ja toodab ühe tööriista. Tööriistade kasutuselevõtt nihutab Madise 
tootmisvõimaluste  rada  väljapoole.  Mida  suurem  on  tööriistade  tootmise  osakaal,  seda  kaugemale  nihkub 
tootmisvõimaluste  rada.  Esialgne  nisu  ja  kanga  tootmise  vähendamine  on  tööriistade  tootmise 
alternatiivkuluks. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
11
Nisu ja kangas 
Tööristad  a 
(Protsenti 
4
Võimalused 
Tööri stad 
b 
maksimaalsest 
tasemest) 
c 
a 
4 
0 
2
b 
3 
40 
d 
c 
2 
70 
d 
1 
90 
e 
e 
0 
100 
50 
100 
Nisu ja kanga   
toodang 
Joonis 2.2 Madise tööri stade tootmise võimalused 
 
 
ÜLESANDED: 
1.  Lähtuvalt järgnevas tabelis olevatest andmetest, joonista tootmisvõimaluste rada: 
 
Haridus  
Kõik muud  kaubad  
A 
0 
100 
B 
25 
90 
C 
50 
70 
D 
75 
40 
E 
100 
0 
a)  Missugune on hariduse alternatiivkulu liikudes variandilt A variandile B; B-lt C-le; C-lt D-le; D-
lt E-le. 
b)  Kui  see  majandus  toodaks  75  ühikut  haridust  ja  30  ühikut  kõiki  muid  kaupu,  siis  kas  antud 
majandus lahendaks efektiivselt “kuidas toota” küsimuse. 
c)  Kuidas saaks selgitada olukorda kui kunagi hiljem toodaks see majandus 75 ühikut haridust ja 45 
ühikut kõiki muid kaupu. 
2.  Olgu tegemist  lihtsa majandusega, kus kasutatakse vaid ühte tootmistegurit, tööd. Toodetakse vaid kahte 
kaupa,  kurki  ja  tomatit.  Ühe  ühiku   kurkide   tootmiseks  kulub  üks  ühik  tööd  ning  ühe  ühiku  tomatite 
tootmiseks kulub kolm ühikut tööd. Tööjõudu on kokku kasutada 300 ühikut.  
a)  Joonista sellise majanduse tootmisvõimaluste rada. 
b)  Missugune on maksimaalselt võimalik kurkide kogus. 
c)  Missugune on maksimaalselt võimalik tomatite kogus. 
d)  Missugune on maksimaalselt võimalik kurkide kogus kui toodetakse 50 ühikut tomateid. Missugune 
oleks täiendava ühiku kurkide tootmise alternatiivkulu. 
e)  Kuidas muutub kurkide tootmise alternatiivkulu kui suurendada kurkide tootmist. 
f)  Oletame, et aretatakse uus tomati sort, mille tootmine vajab vaid ühe ühiku töö kasutamist. Illustreeri 
joonisega. 
g)  Missugune oleks nüüd  kurgi  alternatiivkulu kui toodetakse 50 ühikut tomateid. 
h)  Suurenegu tööjõu hulk 400-le. Illustreeri joonisega. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
12
3. Nõudlus ja pakkumine 
3.1 Nõudlus 
Nõutavaks  koguseks  on  selline  kaupade  ja  teenuste  kogus,  mida  tarbijad  kavatsevad  osta  antud  perioodi 
jooksul olemasolevate hindade taseme juures. Nõudlus iseloomustab meie otsust oma soovide rahuldamise 
osas, sest soovid võivad olla piiramatud. 
Samuti ei saa öelda, et nõutav kogus oleks sama, mis on ostetav kogus. Kogust mille inimesed tegelikkuses 
ostavad  ja  müüvad  nimetatakse  kaubeldavaks  koguseks.  Mõnikord  osutub  nõutav  kogus   suuremaks  
olemasolevate kaupade ja teenuste hulgast. Sellisel juhul on  kaubeldav  kogus väiksem kui nõutav kogus. 
Nõutavat kogust saab mõõta kui mingisugust kaupade ja teenuste hulk ajaühikus. Näiteks, oletame et keegi 
tarbib ühe pudeli  mineraalvett  päevas. Selle isiku poolt nõutavaks koguseks oleks  pudel  mineraalvett päevas, 
seitse pudelit nädalas või 365 pudelit aastas. Ilma kindlate ajaliste raamideta ei saa me öelda, kas see nõutav 
mineraalvee  kogus on suur või väike. 
Millest sõltub nõutav kogus? 
See hulk mingit kaupa või teenust, mida tarbijad planeerivad osta sõltub mitmetest teguritest. Olulisemate 
tegurite hulka kuuluvad: 
Toote hind 
Teiste toodete hinnad 
Sissetulek 
Rahvaarv 
Tarbijate  eelistused  
Nõudmise  ja  pakkumise  teooria  teeb  oletusi  hindade  kohta,  millega  tooteid  müüakse  ning  müüdavate  ja 
ostetavate koguste kohta. Nõudlusteooria puhul käsitleme me eelkõige toote koguse ja hinna vahelist seost. 
Selle  seose  uurimiseks  peame  me  jätma  vaatluse  alt  välja  kõik  muud  tegurid,  mis  mõjutavad  tarbijate 
planeeritavaid oste. Seega saame me küsida, et kuidas muutub nõutav kogus hinna  muutudes . 
Nõudlusseadus 
Nõudlusseaduse kohaselt: 
Muude tingimuste samaks jäädes, mida kõrgem on hind, seda väiksem on nõutav kogus. 
Miks  vähendab  kõrgem  hind  nõutavat  kogust?  Põhjus  on  siin  selles,  et  üldjuhul  on   igat   toodet  võimalik 
asendada .  Kui  toote  hind  tõuseb,  siis  inimesed  ostavad  vähem  seda  toodet  ja  eelistavad  osta  mõnd  teist, 
samalaadset,  toodet.  Vaatame  helikassettide  nõudlust.  Helikassettidega  sarnasteks   toodeteks   võib  pidada 
heliplaate,  laserplaate,   raadiot ,  televisiooni  ja  kontserte.  Oletame,  et   kassetti   hinnaks  on  120  krooni.  Kui 
kassettide hind peaks kahekordistuma 240 kroonini tükk ning kõigi muude kaupade hinnad jääksid samale 
tasemele , tooks see endaga kaasa arvestatava languse kassettide nõudluses. Inimesed sooviksid osta rohkem 
laserplaate ja vähem kassette. Kui aga samadel tingimustel hind langeks 40 kroonini, suureneks kassettide 
nõudlus ja väheneks laserplaatide nõudlus. 
Nõudlust  võib  väljendada,  kas  tabeli  kujul  või  graafiliselt.  Joonis  3.1  iseloomustab  kassettide  nõutavaid 
koguseid erinevate hindade juures, tingimusel et muud planeeritavat ostu mõjutavad tingimused, nagu teiste 
toodete hinnad, sissetulek, rahvaarv ja eelistused, ei muutu. Joonisel 3.1 on selle toote nõudlust kujutatud 
konkreetse  nõudluskõvera  abil.  Nõudluskõver  iseloomustab  seost  nõutava  koguse  ja  hinna  vahel. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
13
Kokkuleppeliselt on nõutav kogus kantud horisontaalteljele ja hind vertikaalteljele. Nõudluskõveral asuvad 
punktid, a kuni e, vastavad ridadele nõudlustabelist. 
Nõudluskõverat saab interpreteerida kahel moel: 
Antud hinna juures näitab see meile kogust, mida soovitakse osta. 
Näitab meile maksimaalset hinda, mida tarbijad on nõus maksma, viimase ostetava  kasseti  eest. 
Näiteks  maksimaalne  hind,  mida  tarbijad  oleksid  nõus  maksma  kuue  tuhandenda  kasseti  eest  oleks  80 
krooni. 
ind 
 
Hind 
Nõutav kogus 
H
a 
40 
9 
240 
b 
80 
6 
e 
200 
c 
120 
4 
160 
d 
d 
160 
3 
c 
e 
200 
2 
120 
 
b 
  80 
a 
  40 
0 
2 
4 
6 
8 
10  Kogus 
Joonis 3.1 Nõudluskõver ja nõudlustabel 
 
Muutus nõudluses 
Konstrueerides nõudlustabelit ja nõudluskõverat olid meil kõik ülejäänud tarbija otsuseid mõjutavad tegurid 
konstantsed. Ent missugune on nende muude tegurite mõju? 
1. Teiste toodete hinnad. Kassettide kogus, mida tarbijad kavatsevad osta, ei sõltu ainult kassettide  hinnast . 
Ühtlasi  sõltub  see  ka  teiste  toodete  hindadest.  Sellised  tooteid  saab  omakorda  jagada  kaheks: 
asenduskaupadeks ja täiendkaupadeks. 
Asenduskaup on kaup millega saab asendada teist kaupa. Näiteks saab õuna asendada pirniga; bussisõitu saab 
asendada  rongisõiduga.  Meie  näites  on  kassettide  asenduskaupadeks  näiteks  laserplaadid,  raadio  ja 
televisioon .  Kui  mõne   asenduskauba   hind  tõuseb, hakkavad inimesed rohkem kassette ostma. Näiteks kui 
laserplaatide  hind  kahekordistub,  ostetakse  vähem  laserplaate  ning  nõudlus  kassettidele  suureneb. 
Vastupidisel juhul kui plaatide hind langeb, eelistatakse odavnenud plaate ning kassettide  ostmine  väheneb. 
Asenduskauba hinna muutuse mõju ei sõltu siinjuures kassettide hinnast. Vaatamata sellele, kas kassetid on 
odavad  või  kallid,  toob  muutus  asenduskaupade   hinnas   kaasa  eelpoolkirjeldatud  efekti.  Asenduskaupade 
hinna muutus toob kaasa muutuse nõudluses, nihutades seega nõudluskõverat. 
Täiendkaubad  on  kaubad  mida  tarvitatakse  mingi  vajaduse  rahuldamiseks  koos.  Sellisteks  kaupadeks  on 
näiteks  film  ja  fotoaparaat  või arvuti  riist - ja  tarkvara . Täiendkaupade puhul toob ühe kauba hinna (langus) 
tõus  kaasa  teise  kauba  nõudluse  vähenemise  (suurenemise).  Helikassettide  täiendkaubaks  on  näiteks 
magnetofon. Kui magnetofonide hind kahekordistub, ostetakse neid vähem, mille tulemusena ostetakse ka 
vähem kassette. 
2. Sissetulek. Ka tarbijate sissetulek mõjutab nõudlust. Kui tarbijate sissetulek kasvab, soovivad ja suudavad 
nad osta rohkem kaupa igal hinnatasemel. Kui väheneb sissetulek väheneb ka nõudlus. Vaatamata sellele, et 
sissetuleku suurenemine toob kaasa nõudluse suurenemise enamuse kaupade osas, ei tähenda see, et nõudlus 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
14
suureneks  kõigi  kaupade  osas.  Vastavalt  sellele,  kuidas  teatud  hüvise  nõudlus  muutub,  kui  inimeste 
sissetulek muutub, jagatakse hüvised normaalhüvisteks ja inferioorseteks ehk väheväärtuslikeks hüvisteks. 
Kui  sissetuleku  suurenemine  toob  endaga  kaasa  nõudluse  suurenemise,  on  tegemist  normaalhüvisega. 
Kaubad  mille  puhul  sissetuleku  suurenemine  toob  kaasa  nõudluse  vähenemise  on  inferioorsed  hüvised. 
Sellised  hüvised  on  näiteks  odav  liha  ja  bussisõit.  Sissetuleku  suurenedes  hakatakse  tarbima  kallimat  ja 
kvaliteetsemat liha ning eelistatakse bussisõidule autosõitu. 
3. Rahvaarv. Nõudlus sõltub ka rahvastiku suurusest ehk tarbijate arvust. Mida suurem on rahvaarv, seda 
suurem on nõudlus kõikidele kaupadele ja teenustele. Mida väiksem on rahvaarv seda väiksem on nõudlus 
kõikidele kaupadele ja teenustele. 
4. Tarbijate maitse ja eelistused. Eelistused iseloomustavad tarbija  suhtumist  tootesse. Kindlasti erinevad 
muusikahuvilise  inimese  ja  inimese,  kes  ei   huvitu   muusikast  eelistused  helikassettidesse.  Isegi  kui  nad 
saavad võrdset sissetulekut on nende kassettide nõudlus erinev. 
Nõudlust mõjutavaid tegureied ning nende tegurite mõju suunda iseloomustab tabel 3.1 
Tabel 3.1 
Helikassettide nõudlus 
Nõudmisseadus 
 
Nõutavate kassettide hulk 
 
Väheneb kui: 
Suureneb kui: 
Kasseti hind tõuseb 
Kassetti hind langeb 
Muutus nõudluses 
 
Kassettide nõudlus 
 
Väheneb kui 
Suureneb kui 
Asenduskauba hind langeb 
Asenduskauba hind tõuseb 
Kaaskauba hind tõuseb 
Kaaskauba hind langeb 
Sissetulek väheneb 
Sissetulek suureneb 
Rahvaarv väheneb 
Rahvaarv suureneb 
Eelistatakse vähem kassette 
Eelistatakse rohkem kassette 
 
Liikumine mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera  nihe  
Tarbijate  ostusoove  mõjutavad  tegurid  toovad  endaga  kaasa,  kas  liikumise  mööda  nõudluskõverat  või 
nõudluskõvera nihke. 
Liikumine mööda nõudluskõverat. Kui muude tingimuste samaks jäädes toimub muutus toote hinnas, on meil 
tegemist muutusega nõutavas koguses. Sellisel juhul toimub liikumine mööda nõudluskõverat. Kui kassettide 
hind tõuseb 120  kroonilt  200 kroonini,  liigume  me mööda nõudluskõverat punktist c punkti e (vt. Joonis 3.1). 
Nõudluskõvera nihe. Kui hinna konstantseks jäädes muutub mõni muu nõudlust mõjutavatest teguritest, on 
tegemist selle toote nõudluse muutumisega. See toob kaasa nõudluskõvera nihkumise. Vaatame näidet kus 
täiendkauba hind muutub. Oletame, et magnetofoni hind langeb (vt joonis 3.2). Magnetofoni hinna langus 
toob kaasa kassettide nõudluse suurenemise, mis väljendub nõudluskõvera nihkumisega paremale (vt. Joonis 
3.2). 
 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
15
Esialgne nõudlustabel 
Uus nõudlustabel 
ind 
( makk  1250 EEK) 
(makk 300 EEK) 
H
 
Hind 
Kogus 
 
Hind 
Kogus 
240 
a 
40 
9 
a’ 
40 
13 
e 
e’ 
200 
b 
80 
6 
b’ 
80 
10 
160 
d 
d’ 
c 
120 
4 
c’ 
120 
8 
c 
c’ 
d 
160 
3 
d’ 
160 
7 
120 
b 
b’ 
e 
200 
2 
e’ 
200 
6 
  80 
 
a 
a’ 
  40 
0 
2 
4 
6 
8 
10 
Kogus 
Joonis 3.2 Nõudluskõvera nihe 
 
Liikumist mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera nihet iseloomustab joonis 3.3. Kui muutub toote hind, on 
meil tegemist liikumisega mööda nõudluskõverat ning muutub nõutav kogus. Kui meie nõudluskõver on D0, 
toob hinna tõus endaga kaasa nõutava koguse vähenemise ning hinna langus nõutava koguse suurenemise. 
Nooled  nõudluskõveral  D0    iseloomustavad  liikumist  mööda  nõudluskõverat.  Kui  muutub  mõni  teine 
nõudlust  mõjutav  tegur,  mis  suurendab  kogust  mida  inimesed  kavatsevad  osta,  nihkub  nõudluskõver 
paremale (asendist D0 asendisse D2), suurendades nõudlust. Kui muutub mõni nõudlust mõjutav tegur, peale 
hinna,  mis  vähendab  kogust  mida  inimesed  kavatsevad  osta,  nihkub  nõudluskõver  vasakule  (asendist  D0 
asendisse D1), vähendades nõudlust.  
ind 
Nõudluse 
H
suurenemine 
Nõutava 
koguse 
suurenemine 
D
D
1 
0 
D2 
Kogus 
Joonis 3.3 Li kumine mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera nihe 
 
3.2 Pakkumine 
Pakutav kogus on hüvise hulk, mida tootjad kavatsevad müüa antud perioodi jooksul. Sarnaselt nõutavale 
kogusele väljendatakse ka pakutavat kogust kogusena ajaühikus. Pakutav kogus ei ole hulk mida ettevõtted 
tahaksid  müüa,  vaid  hulk  mille  nad  kindlasti  müüvad.  Sellegipoolest  ei  pruugi  pakutav  kogus  võrduda 
kogusega, mis tegelikult müüakse. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
16
Millest sõltub pakutav kogus 
Pakutav kogus sõltub pakkujate arvust ning iga üksiku  pakkuja  plaanidest. Mingi toote kogus, mida ettevõte 
kavatseb pakkuda sõltub mitmetest teguritest. Olulisemateks  teguriteks  on: 
Toote hind 
Teiste toodete hinnad 
Antud toote tootmiseks vajatavate tootmistegurite hinnad 
Tehnoloogia 
Nõudmise  ja  pakkumise  teooria  teeb  oletusi  hindade  kohta,  millega  tooteid  müüakse  ning  müüdavate  ja 
ostetavate koguste kohta. Pakkumisteooria puhul käsitleme me eelkõige pakutava koguse ja hinna vahelist 
seost. Selle seose uurimiseks peame me jätma vaatluse alt välja muud pakkumist mõjutavad tegurid. Seega 
saame me küsida, et kuidas muutub pakutav kogus hinna muutudes. 
Pakkumisseadus  
Pakkumisseaduse kohaselt: 
Muude tingimuste samaks jäädes, mida kõrgem on toote hind, seda suurem on pakutav kogus. 
Miks suurendab kõrgem hind pakutavat kogust? Kui tootmistegurite hinnad ei muutu, siis toote kõrgem hind 
suurendab tootja kasumeid. Suuremad  kasumid  omakorda soodustavad tootmismahu suurendamist. 
 
Pakkumistabelisse (vt. Joonis 3.4) on kantud pakutavad  kogused  erinevate hindade juures. Sealjuures tuleb 
arvestada, et muud pakkumist mõjutavad tegurid ei muutu. Tabelist on näha, et kui helikassett maksaks 40 
krooni ei pakutaks ühtegi kassetti. Hinna 160 juures oleks pakkumine viis  tuhat  kassetti. 
Pakkumistabelit  saab  iseloomustada  pakkumiskõvera  (vt.  Joonis  3.4)  abil.  Pakkumiskõver  iseloomustab 
pakutava koguse ja toote hinna vahelist seost. Näiteks pakutakse pakkumiskõveral asuvas punktis d viis tuhat 
kassetti hinnaga 160 krooni kassett. 
ind 
 
Hind 
Kogus 
H
Kassettide 
e 
pakkumine 
a 
40 
0 
200 
b 
80 
3 
d 
160 
c 
120 
4 
d 
160 
5 
c 
120 
e 
200 
6 
b 
 
  80  a 
  40 
0 
2 
4 
6 
8  Kogus 
Joonis 3.4 Pakkumiskõver ja  pakkumistabel  
 
Sarnaselt nõudluskõverale saab ka pakkumiskõverat interpreteerida kahel moel: 
1.  Antud hinna juures näitab pakkumiskõver meile kauba kogust, mida tootjad plaanivad müüa. 
2.  Samuti  ütleb  see  meile,  missugune  on  minimaalne  aktsepteeritav  hind,  mille  juures  antud  kogus 
pakutakse müügiks. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
17
Muutus pakkumises 
Seni vaatasime, kuidas muutub pakutav kogus hinna muutudes. Et pakkumisele avaldavad mõju ka mitmed 
muud tegurid, siis analüüsime nüüd nende mõju lähemalt. 
1. Teiste toodete hinnad. Mingi toote pakkumist võivad mõjutada ka teiste toodete hinnad. Näiteks võib üks 
autotehas  toota  nii  sportautosid  kui  ka  pereautosid.  Pereautode  tootmine  sõltub  sportautode  hinnast  ning 
sportautode  tootmine  sõltub  pereautode  hinnast.  Need  kaks  toodet  asendavad  teineteist  tootmisprotsessis. 
Seega  toob  ühe  toote  hinna  suurenemine  kaasa  teise  toote  pakkumise  vähenemise.  Tooted  võivad  olla  ka 
teineteist täiendavateks. Sellisel juhul toob ühe toote hinna tõus kaasa teise toote pakkumise suurenemise. 
2. Tootmistegurite hinnad. Tootmistegurite hinnad avaldavad pakkumisele suurt mõju. Juhul kui kassettide 
tootmiseks  kasutatava  töö ja kapitali hind tõusevad, väheneb kassettide pakkumine. 
3. Tehnoloogia. Uued  tehnoloogiad , mis võimaldavad vähendada tootmiskulusid suurendavad pakkumist. 
4.  Tootjate  arv.  Pakkumine  sõltub  ka  tootjate  arvust.  Kui  turule  tuleb  uusi  ettevõtteid,  kes  toodavad 
helikassette, suureneb helikassettide pakkumine. 
Pakkumist mõjutavaid tegureid ning nende mõju suunda iseloomustab tabel 3.2 
Tabel 3.2 
Helikassettide pakkumine 
Pakkumisseadus 
 
Pakutavate kassettide hulk 
 
Väheneb kui: 
Suureneb kui: 
Kasseti hind langeb 
Kasseti hind tõuseb  
Muutus pakkumises 
 
Kassettide pakkumine 
 
Väheneb kui 
Suureneb kui 
Asenduskauba hind tõuseb  
Asenduskauba hind langeb 
Kaaskauba hind langeb 
Kaaskauba hind tõuseb 
Tootmisteguri hind tõuseb 
Tootmisteguri hind langeb 
Mõned tootjad lõpetavad 
Leitakse efekti vsem 
tootmise 
tehnoloogia 
 
Uued ettevõtted sisenevad 
turule 
 
Liikumine mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihe 
Muutused tootjaid ( pakkujaid ) mõjutavates tegurites põhjustavad, kas liikumise mööda pakkumiskõverat või 
pakkumiskõvera nihkumise. 
Liikumine  mööda  pakkumiskõverat  iseloomustab  muutust  pakutavas  koguses,  mis  tuleneb  toote  hinna 
muutumisest (muude tingimuste samaks jäädes). Kui hind muutub 120 kroonilt 200 kroonini kassetti kohta, 
liigume me mööda pakkumiskõverat punktist c punkti e (vt. Joonis 3.4). 
Pakkumiskõver nihkub kui muutub pakkumine. Pakkumise muutumise põhjuseks on mõni muu tegur peale 
hinna.  Pakkumiskõvera  nihkumist  iseloomustab  joonis  3.5.  Pakkumiskõvera  nihkumise  põhjuseks  on  siin 
uue tehnoloogia kasutuselevõtt (vt. joonis 3.5). 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
18
ind 
Esialgne tehnoloogia 
Uus tehnoloogia 
H
e 
e’ 
 
Hind 
Kogus   
Hind 
Kogus 
200 
a 
40 
0 
a’ 
40 
3 
d 
d’ 
160 
b 
80 
3 
b’ 
80 
6 
c’ 
c 
120 
4 
c’ 
120 
8 
c 
120 
d 
160 
5 
d’ 
160 
10 
b’ 
b 
e 
200 
6 
e’ 
200 
12 
  80  a 
 
a’ 
  40 
0 
2 
4 
6 
8  Kogus 
Joonis 3.5 Pakkumiskõvera nihe 
Liikumist mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihet iseloomustab joonis 3.6. Kui muutub toote hind 
toimub  liikumine  mööda  pakkumiskõverat  ning  muutub  pakutav  kogus.  Kui  pakkumiskõver  on  S0,  toob 
hinna  tõus  kaasa pakutava koguse suurenemise ja hinna langus pakutava koguse vähenemise. Kui toimub 
muutus  mõnes  muus  pakkumist  mõjutavas  teguris  (peale  hinna),  mis  suurendab  kogust,  mida  tootjad 
plaanivad müüa, nihkub pakkumiskõver paremale, asendisse S2. Kui kogus, mida tootjad planeerivad müüa 
väheneb, nihkub pakkumiskõver vasakule, asendisse S1. 
Pakutava 
ind 
koguse 
H
suurenemine 
Pakkumise 
suurenemine 
S1 
S0 
S2 
Kogus 
Joonis 3.6 Li kumine mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihe 
 
3.3 Nõudmise ja pakkumise tasakaal 
Seni  vaatasime  kuidas  hinna  muutumine  mõjutab  nõutavat  ja  pakutavat  kogust.  Edasi  analüüsime  kuidas 
hindade kohandumine viib meid tasakaalu hinnani ning tasakaalu koguseni. 
Nõutavaid ja pakutavaid koguseid reguleerib hind: 
1.  Kui hind on liiga kõrge, ületab pakutav kogus nõutava koguse. Tegemist on ülejäägiga. 
2.  Kui hind on liiga madal ületab nõutav kogus pakutava koguse. Tegemist on puudujäägiga. 
MAJANDUSTEADUSE ALUSED 
19
Eksisteerib  vaid  üks  hind,  mille  puhul  nõutav  ja  pakutav  kogus  on  võrdsed.  Sellist  hinda  nimetatakse 
tasakaaluhinnaks.  Missugune  on  see  hind  ja  missugused  on  jõud,  mis  muudavad  hinda  nii,  et  jõutakse 
tasakaaluhinnani (koguseni). 
Joonis  3.7  iseloomustab  nõutavaid  ja  pakutavaid  koguseid,  erinevate  hindade  juures.  Tabelist  on  näha, et 
tasakaal  saavutatakse  kohal kus kasseti hinnaks on 120 krooni ning toodetavaks koguseks neli tuhat ühikut. 
Kassettide turgu iseloomustab joonis 3.7 
 
Kassettide 
Puudujääk (-) 
ind 
H
pakkumine 
Hind 
Nõutav 
Pakutav 
kogus 
kogus 
Ülejääk(+) 
200 
40 
9 
0 
-9 
Ülejääk 
80 
6 
3 
-3 
160 
120 
4 
4 
0 
120 
Tasakaal 
160 
3 
5 
+2 
200 
2 
6 
+4 
  80 
 
Puudujääk 
  40 
Kassettide 
nõudmine 
0 
2 
4 
6 
8  Kogus 
Joonis 3.7 Nõudmise ja pakkumise tasakaal 
 
3.4  Elastsus  
Nõudmise  hinnaelastsus  mõõdab nõutava koguse suhtelist muutumist hinna muutumise suhtes. Kuivõrd hind 
ja kogus muutuvad erinevates suundades, siis on nõudmise hinnaelastsuse väärtus negatiivne. 
Nõudmise  hinnaelastsus  mõjutavad  mitmed  tegurid.  Üheks  oluliseks   elastsust   mõjutavaks   teguriks   on 
asenduskaupade arv ja lähedus. Mida rohkem on mingisugusel kaubal asenduskaupu seda tundlikum on selle 
kauba nõudlus hinna suhtes ehk seda suurem on tema hinnaelastsus. 
Samuti  mõjutavad  hinnaelastsust  kauba  kasutusvõimaluste  arv,  kulutused  kaubale,  tarbijate kohanemisaeg 
ning hinnatase. 
 
Q Q
Q P  
P P
P Q
Nõudlus on elastne kui  >1,  mitteelastne  kui