Paigalind Vares Kristofer Vuks Liigitamine · Vareste liikide ja alamliikide eristamises pole üksmeelt. · Vareseliike on üle 60. · Teada on üle 10 väljasurnud liigi, kellest enamus on välja surnud inimtegevuse tagajärjel. Eestis elutsevad järgmised vareseliigid · Hakk Corvus monedula · Künnivares Corvus frugilegus · Vares Corvus corone Hallvares Corvus corone cornix · Ronk ehk kaaren Corvus corax Varese mõõdud · Tiiva pikkus on 31...34 cm. · Kaal on keskmiselt 480...360 g. Rahvapärased nimed · Vares, varene, vaak, jaak, varesjaak, nonn, tolgus, tolkvares, korbus, vargahokk, sarvnina, raagus, va kalts. Mõistus · Vareste aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil...
Nurmkana Kaitse Eestis: Looduskaitse alla ei kuulu. Millal võib Eestis kohata: Aastaringselt, nurmkana on paigalind. Välimus: Nurmkana on ümar kanaline, hallikaspruuni selja ning valgete külgede ja rinnaga. Pea esiosa ja saba on hele-pruunikaskollane. Kõht on valge, enamasti kukkede rinnal, kuid kohati ka kanadel, on suur kastanpruun hobuserauakujuline laik. Emas- ja isaslind on väga sarnased, emaslinnu rinnal paiknev kastanpruun laik on isaslinnu omast tavaliselt väiksem. Eristada on võimalik näiteks kõrvuti vaadeldes ka
TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽ ÜHISKONNATEADUSTE LEKTORAAT Irina Kisseljova KELA 2 KODULOO ÕPIMAPP Laste vanus: 5-7 aastat LOOMAD JA LINNUD Juhendaja lektor Maret Vihman NARVA 2015 SÕNASTIK LOOM - ЖИВОТНОЕ LIND - ПТИЦА METSLOOM – ЛЕСНОЕ ЖИВОТНОЕ KODULOOM - ДОМАШНЕЕ ЖИВОТНОЕ RÄNDLIND – ПЕРЕЛЕТНАЯ ПТИЦА PAIGALIND – ОСЕДЛАЯ ПТИЦА TALVEUNI – ЗИМНЯЯ СПЯЧКА SIIL - ЁЖ ORAV - БЕЛКА REBANE - ЛИСА KARU - МЕДВЕДЬ PÕDER – ЛОСЬ METSKITS - КОСУЛЯ HUNT - ВОЛК JÄNES - ЗАЯЦ ILVES - РЫСЬ KASS - КОШКА KOER - СОБАКА LEHM – КОРОВА HOBUNE - ЛОШАДЬ METSSIGA – КАБАН MÄGER - БАРСУК LAMMAS - ОВЦА SUITSUPÄÄSUKE - ЛАСТОЧКА KULDNOKK - СКВОРЕЦ KAJAKAS - ЧАЙКА
musträhn Koostas: Kristiina Veelaid · Musträhn on Eesti suurim rähn · Ta võib kaaluda umbes 300 g · Levinud on ta nii Euroopas kui ka Aasias · Erinevalt teistest Eesti rähnidest on ta süsimust, läikiva seljaga · Tihti tegutseb poolpõlenud puudel · Musträhn kuulub looduskaitse alla · Liiginimi ladina keeles -Dryocopus martius · On paigalind · tiivad on tal ümaratipulised · Levinuim rahvapärane nimi on vahest ehk nõgikikas. · Pesitsemine algab juba märtsikuus · Algul on pojad väga pisikesed · Põhitoiduks on musträhnil putukad ja nende vastsed · Puidukahjurite hävitajana on metsale üks kasulikemaid linde · Pesakoopa raiub musträhn tavaliselt haava- või männitüvesse · Haudumine kestab 12...14 päeva · Muneb 3-5 muna · Pesitsemisest annab märku isaslinnu vali trummeldamine
Rabapüü ( Lagopus lagopus ) Evelyn Landing EMÜ 2013 Sissejuhatus kerge ülevaate rabapüüst,tema arvukusest eestis ning kuidas on tagatud liigi säilumine ka edaspidi. eesmärk on uurida rabapüü bioloogiat ja tema kaitsemeetmeid eestis ning kas praegused kaitsemeetmed on efektiivsed. Liigi bioloogia Välimus Söök Pojad Paigalind Suguküpsus Sigimisaeg Pesa Haudumine 3 erinevat sulestikku(Kevad, suvi, talv) Liigi levik ja arvukus Eestis umbes 50- 100 paari rabapüü levila piirdub Eestis praegu põhiliselt Alutaguse, Lääne-Eesti ja Pärnumaa sooaladega Ohutegurid Peamisteks vaenlasteks on rebased, kullid ja kotkad Üleküttimine, lumevaesed talved, soode kuivendamine ja turbavõtmine on tema arvukust pidevalt vähendanud.
KaelusPapagoi (Psittacula krameri) Linnu kirjeldus Kaeluspapagoi on paigalind, kes on tuntud oma roheka sulestiku ja valju hääle poolest. Kaeluspapagoid on üldjoontes rohekad, ent pea muutub kukla suunas sinakaks. Kurgualune on must, samuti kui nokast silma poole kulgev kitsas riba. Tiiva pikkus on 16 cm, üldpikkus umbes 42 cm. Leviala Elutseb Aafrikas kuni kuni Põhja- Etioopiani. Veel leidub teda lõunaosas(India). Teda on toodud Euroopasse ja USA- sse. Liigi arvukus kasvab. Pesitsus Emane muneb 3-4 muna umbes kolm päeva pärast pesategemist.
• Pesa tunneb ära tema ebameeldiva lõhna ja omapärase vooderduse poolest, milleks on tema enda räppetompude ja kõdunenud puupuru segu. • Muneb tavaliselt 2-5 muna. • Haudumine kestab 30 päeva. • Pojad on pesahoidjad. Kodukaku pojad • Kooruvad eri aegadel. • Väljuvad pesast pooleldi udusulgedes. • Lendama hakkavad 30-35 päevaselt. Kodukaku talvitumine • Talvitub enda tavalisel territooriumil, ei rända. • Kodukakk on paigalind Kasutatud materjal • Couzens, D. “Linnud”. Varrak 2005 • Kuresoo, R. jt. “Eesti elusloodus”. Varrak 2001 • Jonsson, L. “Euroopa linnud”. Eesti Etsüklopeediakirjastus 2008 • Ling, R. “Loomade elu. Linnud”. Valgus 1980 • www.looduspilt.ee/loodusope/index.php? page=liigitutvustused_liik&id=81 • http://www.eoy.ee/kodukakk/kodukakk/koduka kk
Kurnas on aprilli lõpus 6–12 muna. Munad on kollakasvalged, nõrkade plekkidega. Haub ainult emaslind, haudumine kestab 24–29 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 15–20 päevaga. ● Aastal 2008 valiti teder Eesti aasta linnuks. Toitumine, elupaik ja liikumine ● Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest ja rohttaimedest. Pojad toituvad algul enamasti putukatest. Teder on paigalind. ● Teder elutseb metsades ja soodes. Suurema osa oma elust veedab ta suvel maapinnal, talvel puudel. Teder lendab kiiresti ja kergelt, oma tugevate kaardus tiibadega kiiresti vehkides. Ta lendab vabalt üles nii puu otsast kui maapinnalt. Maapinnalt tõustes tekitavad tiivad valju vurinat, kuid puu otsast lendab teder peaaegu kuuldamatult. Jälitamise eest ei põgene teder kunagi joostes, vaid tõuseb lendu ja tavaliselt lendab kaugele.
kaljukotkas Kim Wüthrich Üldine info • Kaljukotkas (Aquila chrysaėtos) on suur kiskja • Ta on looduskaitse all ja kuulub kaitstavate liikide 1. kategooriasse • Kaljukotkal puuduvad looduslikud vaenlased • Eestis on kaljukotkas paigalind • Eestis pesitsevad 40-50 paari (2002) • Alates 17.sajandist on teda tagaaetud Välimus Emased Isased Üldpikkus 90-100cm 75-90cm Tiibade siruulatus 200-230cm 190-210cm Kehakaal 3,8-6,7kg 2,8-4,6kg Pesitsemine • Ta pesitseb kaljude küljes (eriti koobastes) või kõrgetel puudel • Nende pesad võivad olla u 1,3m läbimõõdus ja 0,7 kuni 1,1m kõrged • Pesa ehitatakse tugevatest okstest ja on polsterdatud
vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda
Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias ja Aafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda. Üks tingimus on tal aga veel:
• 19. sajandi lõpuni oli rabapüü tavaline jahilind. Rabapüü välimus • On umbes varesesuurune, jässaka keha ja suhteliselt väikese peaga lind. • Emane ja isane rabapüü ei erine teineteisest oluliselt ei suuruselt ega välimuselt. • Sulgib väga pika aja jooksul:märtsist kuni novembri lõpuni või detsembri alguseni • Selle aja jooksul kokku kolm osalist sulgimist ja üks täielik, talve-eelne sulgimine. Rabapüü käitumine • Eestis paigalind • Isaslinnud hakkavad mängima enamasti märtsis • Territoorium sageli mõne hektari suurune • Veedab oma elu põhiliselt maapinnal • Suguküpseks saavad esimese eluaasta lõpul • On monogaamsed (moodustavad paare) Pesa ja toitumine • Pesa asub maapinnal tavaliselt männi all või tihedas puhmastikus. • Pesalohk vooderdatud roht- ja puhmastaimedega • Talvel põhiliseks toiduks paju-ja kasepungad koos võrsete tippudega
Salumets on kõige viljakama mullaga ning kõige liigirohkem mets. Salumetsades pesitsevad kasevaksikud, pähklikärsakad ja toominga võrgendikoid. Salumetsas on veel palju erinevaid putukaid, kuid need on erilisemad. Veel on liblikalisi, kiililisi ja sihktiivalisi, mille alla kuuluvad rohutirtsu laadsed. Salumetsas esineb palju linde( osad neist on paiknevad linnud teised rändlinnud). Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu,
Munade ja pesapoegade suurimad vaenlased on hallvares ja orav. Harakapojad hakkavad lendama 22-27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema. Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida. Haraka eluiga pole pikk – keskmiselt 4–5 aastat. Seni teadaolevalt vanim harakas on elanud Inglismaal, kandes jalarõngast pisut üle 15 aasta. Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi
harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakapojad hakkavad lendama 22... 27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema. Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida. Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi. Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid. Harakas ei kuulu looduskaitse alla. Harakad elutsevad tavaliselt paaridena ja on koos aasta ringi
Arvukus = Eestis massiline haudelind, praegu arvatakse pesitsevat ~150...200 tuhat paari erinevates puistutes. Elupaik ja -viis = Elupaigaks on igasugused looduslikud ja kultuurpuistud (v.a. pidevad tihedad okasmetsad). Rasvatihane on ka üks tavalisemaid liike inimasulate juures. Paiga- ja hulgulind, osaliselt rändlind. Kevadel pesitsusajal elavad paaridena. Suve lõpupoole kui pojad on suureks kasvanud võivad moodustada ka kolooniaid. Päevase eluviisiga. Ränne = Eestis paigalind, kes osalt võtab ette hulgurändeid. Vähemalt noorlinnud võtavad ette aastaajalisi rändeid, siirdudes sügisel Kesk-Euroopasse. Tagasi rännatakse veebruaris-märtsis. Eestisse toimub ka kevadine juurderänne põhjast ja idast. Toitumine = Segatoiduline. Suvepoolaastal on ülekaalus selgrootud loomad, võib rüüstata ka teiste lindude pesi. Talvepoole lisanduvad taimeseemned, marjad, puuviljad ja muud taimeosad.
Hiireviu kasutab oma pesa mitmel aastal järjest. ELUKOHAD Hiireviu on levinud Euroopa ja Aasia metsa- ning metsastepivööndis. Lõuna pool Himaalaja mäestikku hiireviusid ei leidu. Hiireviud esineb peale selle veel Assoori ja Kanaari saartel ning Madeiral ja Rohelise neeme saartel. Külmematel aladel: Ida-Euroopas ja Põhja-Aasias ( seal hulgas ka Eestis ) on hiireviu rändlind, muudes pesitsusala osades paigalind. Talvitumas käib hiireviu Kesk-Aasias, Pakistanis, Põhja-Indias, Birmas, Lõuna-Hiinas ja ka Aafrikas Saharast lõuna pool. Enamik Põhja-Euroopa hiireviusid rändab edelasse enne novembrikuud, tagasi saabuvad hiireviud hiljemalt aprillis. 5 . Hiireviu on looduskaitse all olev lind. 6 KOKKUVÕTE Uurimistööst sain palju huvitavat teada röövlinnust hiireviu.
erista paljude lindude laule. 2.4. Vaatlustulemused 2.4.1. Selts: tuvilised (Columbiformes), sugukond: tuvilased (Columbidae) 2.4.1.1. Kodutuvi (Columba livia) Minu vaatluse põhjal võik kodutuvi olla mitmevärviline ja mustriline sulestik, mõni täiesti valge- ja hallikirjud, osa üleni tumehallid, tumedatähnilised või valged. Nokk on neil tumedat värvi, pikk ja paks. Jalgade värvus on punakas. (Vaata pilt 5) Kodutuvisi leidub Eestis aastaringselt ehk ta on paigalind. Võib näha teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Peamiseks tegevuseks on toidu otsimine. Leidub linnas või suuremates asulates, ehk inimeste ümbruses, sest eriti talvel neil pole mujalt toitu saada kui inimestelt. Kodutuvid tegutsevad valgel ajal, väljaarvatud vihmastel päevadel, siis nad rohkem poevad vihma eest peitu. Toitub asulas või selle läheduses põldudel ning aedades. Toit on peaaegu eranditult taimne. Teadaolevalt pesitseb meil vaid tehisvormides
Alapool on valge, pruunide pikimärgistega. Karpaatides esineb tumepruune isendeid. Vikerkest on tumepruun, nokk on kollane ja küünised mustad. Näoketas on hästi arenenud. Kõrvad asetsevad ebasümmeetriliselt. Saba on pikk ja kiiljas. Sulestik on ühesugune igal aastaajal ning kummastki soost lindudel. 4 1.3. Eluviis Händkakk on öise eluviisiga paigalind, kes toitub pisinärilistest ja väikelindudest. Pesitsemise ajal eelistab ta närilisi. Näriliste arvukus määrab händkaku arvukuse: headel hiireaastatel on pesas poegi rohkem. Halbadel saagiaastatel muutub händkakk hulgulinnuks. Ta ründab suuremaidki saakloomi, näiteks jäneseid. Väljaspool pesitsushooaega ründab händkakk linde alates värvulistest kuni tedreni. Pesa teeb enamasti puutüükasse või -õõnsusesse, tavaliselt teiste lindude vanades pesades
Tuttpütt on hästi kohastunud vee-eluks. Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias jaAafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda.
Peoleo põhitoiduks on putukad ja nende vastsed, vähemal määral ämblikud ja teised selgrootud. Suve teisel poolel marjade valmides sööb ka neid. Eelistades küpseid kirsse ja mureleid võib aedu rüüstata. Arvukus. Eestis pesitseb 1020 tuhat paari, Euroopas 2,4 4,1 miljonit paari. Rasvatihane Rasvatihast võib meil kohata aastaringi. Levinud peaaegu kogu Euraasias (va tundras) ja LoodeAafrikas. Eestis on levinud üle kogu territooriumi. Enamasti paigalind, kuid just noorlinnud võtavad ette rändeid, siirdudes sügisel Kesk Euroopasse. Mida inimasustusele lähemal on rasvatihase elupaik, seda paiksem ta on. Tagasiränne veebruarismärtsis. Must pealagi, valged põsed, kollane kõhualune, mida läbib must pikkivööt ja hallikasroheline selg. Isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem. Eelistab piisava valguse ja avatusega segapuistuid. Elupaigaks ei sobi lausokaspuumetsad.
Mänguplatsil on igal isaslinnul vastavalt tema positsioonile hierarhias kindel koht. Kõige "paremad" linnud on platsi keskel, kehvemad äärealadel. Mäng lõpeb mais. Pesalohu kraabib varjatud kohta maapinda, teinekord vana rohukulu alla või põõsaste varju. Hauduma asub teder mai algul, pesas on siis 7...10 kreemjat tumepruunide täppidega muna. Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest ja rohttaimedest. Pojad toituvad algul enamasti putukatest. Teder on paigalind. Teder on looduskaitse all. 2Sookurg Grus grus Elupaik ja -viis Soodel ja rabadel, peale saabumist mõnda aega salkades inimasustuse läheduses, siis hajuvad paaridena inimkaugetele soodele, luhtadele, järvekallastele. Enne pesitsemist iseloomulikud pulmatantsud. Koos suguküpsetega tulevad pesapaikadesse ka üheaastased: 6...10 isendit salgas. Pesade vahekaugus harikult üle 5 km. Salga toitumisel tavaliselt 1...2 valvavad hädaohu õigeaegseks märkamiseks
merikotkaga võib kaljukotka samuti segamini ajada. Pesitsemine looduses Kaljukotkas on põhjapoolkera metsa- ja metsastepi vööndi lind. Ta elab ka mäestikes. Kaljukotkas haarab oma saagi õhust ja seepärast tunneb ta end kõige paremini avatud territooriumidel. Euroopas ja Põhja-Ameerikas elab ta mägedes ja steppides. Eestis on kaljukotkas suhteliselt haruldane. kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma ka kord kasutatud pesasid. pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Pesa rajab kaljukotkapaar tavaliselt kuhugi üksildasele rabasaarele või rabarinnaku metsa. Rabad, mida nad asustavad, on harilikult paari tuhande hektari suurused. Eestis pesitseb kaljukotkas peamiselt Alutaguse, Aegviidu ja Alam-Pedja aladel. Pesapuuks valitakse enamasti mänd, harvem kuusk ja haab. Jämedatest puuokstes pesa
Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe-
laidudel, arvatavasti pesitseb vähesel arvul ka Soome lahe saartel. (T. Randla, 1976) talle ette satuvad. Eestis Eesti koguarvukus on ainult 20-100 paari.(eoy.ee) Värbkakk - meie väikseim kakuline: III kategooria kaitsealune liik. Sulestik põhiliselt hall, alapool peaaegu valge, tumedate triipudega. Kõige aktiivsemini tegutseb õhtul hilja. Aktiivne ka päeval. Vibutab sabaga. Hääl peenike vilerida. Ülpikkus 16, 5 cm. Värbkakk on Eestis väiksearvuline paigalind. Asustab kuusa-segametsi, lodusid, metsistunud parke. Põhja-Kõrvemaal on asustustihedus 0,2 paari 1000 ha metsamaa kohta, Eidapere kandis, aga 0,4 paari Neerutis 1 paar 1000 ha kohta. (T. Randla, 1976) Arvukus varieerub Eestis erinevatel andmetel 300 kuni 800 paari vahel. Talvine arvukus on 600-2500 lindu, sõltuvalt talvest.(eoy.ee) Värbräts: Ei kuulu Eestis kaitsealuste liikide hulka. Kõige väiksen sulgkõrvadekestega kakk. Kivikakust pisut lühem, väiksema peaga. Sulestik
sisalikest, konnadest, ka raipest, marjadest, seentest, juurtest. Sügisese intensiivse toitumisega kogub talveks endale rasvavarud, mis võivad moodustada 50...60% kehakaalust. 47 Linnud 1. Harakas (Pica pica) Rahvakeeli kiitsharakas, ka kiitsakas Haraka levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euraasiat ja Loode-Aafrikat. Harakas on üsna tavaline ka Eestis. Harakas on paigalind, teda võib meil kohata ka talvel. Haraka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 15 000 30 000 paarile, talvist arvukust 40 000 80 000 isendile . Haraka meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid, ta üldiselt väldib paksu metsa ja rannikualasid. Harakate toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Samuti on nad tuntud munavargana, sest söövad teiste lindude pesadest mune ning isegi teisi linnupoegi
harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakapojad hakkavad lendama 22...27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema. Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida. Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi. Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid. Harakas ei kuulu looduskaitse alla. Kahepaiksed Harilik kärnkonn
annaabi.ee 
