Kosmeetiline keemia (2)

Elva Gümnaasium
’’ Kosmeetiline keemia’’
Referaat keemiast
9. D klass
2009
Sisukord
1. Nahk
1.1. Naha struktuur
1.2. Nahaniiskus
1.3. Abi kuiva naha vastu
1.4. Naha rasusus
1.5. Nahk ja ultarviolettkiirgus
1.6. Naha hooldamine
2.Juuksed
2.1. Juuste struktuur
2.2. Juuksed ja rass
2.3. Juuste värvus
2.4. Juuste kasvamine
2.5. Juuste pesemine ja hooldamine
3.Küüned
3.1. Ilusate küünte 5 kuldreeglit
4.Kasutatavad ained
4.1. Rasva- ja õlitaolised ained
4.2. Želeetaolised ained
4.3. Niisutavad ained
4.4. Emulgaatorid ja pindaktiivsed ained
4.5. Desinfitseerivad ja konserveerivad ained
4.6. Lõhnaained
4.7. Lahustid
4.8. Värvained
4.9. Vitamiinid ja hormoonid
5. Kosmeetilised preparaadid
5.1. Kreemid
5.2. Dekoratiivkosmeetika
5.3. Lõhnapreparaadid
KOSMEETILINE KEEMIA
1.Nahk
1.1. Naha struktuur
Nahk kaitseb inimest igasuguste välismõjude eest. Samal ajal peab ta vajalikul määral läbi laskma õhku ja vett. Nahk on keha välispind ja kogu keha katab kokku umbes 2 m² nahka. Nahk on inimese kõige suurem organ ja sellel väljenduvad nii füüsilised kui ka psühholoogilised mõjud. Naha keskmine kaal on u. 14 kg ja seega u. 20% kogu kehakaalust. Nahk sisaldab endas umbes neljandiku kogu kehas paiknevast vedelikust. Ühe ruutsentimeetri suurune nahapind sisaldab endas 600 000 naharakku, 5000 sensoorset e. meelerakku, 4 meetrit närve, 100 higinääret, 1 meeter veresooni, 15 rasunääret, 5 karva- ja 150 000 pigmendirakku.
Naha pealmine kiht marrasnahk ehk epidermis täidab põhiliselt kaitsefunktsioone välismõjutuste vastu. See nahakiht on ka kosmeetilises mõttes olulisim. Epidermise alumises osas – kasvukihis - toimub naharakkude uuenemine ja paljunemine. Pideva regeneratsiooni käigus tõusevad surnud naharakud naha pindmisele kihile , kus need kuivavad ja eemalduvad. Suremisel muutuvad rakkudes muud valgud keratiiniks. Keratiin on kõva ja jäik, ta ei lahustu ega hüdrolüüsu ka kuumas vees ning on ensüümide vastu üsna püsiv. Vee toimel pundub ta märgatavalt. Kogu naharingluse protsess võtab aega umbes 28 päeva.
Naha kõige paksem ja tähtsam osa on pärisnahk ehk derma . Inimesel on see umbes 2 mm paksune. Pärisnahk koosneb võrdlemisi hõredatest kiuliste valkude kimpudest , mis on omavahel risti ja põiki läbipõimunud. Nendest valkudest on tähtsaim kollageen . Kollageenimolekulid on üksteisega seotud vesiniksidemete ja mõningate põiksidemete abil. Kollageenikiud on väga painuvad. Vananedes tekib kollageenimolekulide vahel järjest uusi põiksidemeid, mistõttu naha elastsus ja painduvus väheneb. Kiududes leidub ka elastiini , mis on nii elastne, et tema kiud vetruvad venitusel nagu kummipaelad. Veel on kiududes retikuliini, mis aitab moodustada pärisnaha põhiosa – retikulaarkihi – tugevat ruumilist struktuuri. Keemiliste omaduste poolest on elastiin ja retikuliin kollageeniga sarnased. Külmas vees ei lahustu neist ükski. Pärisnahas on palju vett (umbes 60%), mis moodustab kiukimpude vahel olevate mukoproteiinidega sültja geeli. Mukoproteiinid on liitvalgud , mis sisaldavad ka polüsahhariididetaolisi ühendeid. Geel toimib kollageenikimpude vahel määrdeainena, suurendades naha painduvust.
Cutis ehk sisemine nahakiht on tihedalt seotud epidermisega, seal toimub proteiini teke tänu kollageeni ja elastikkudedele. Nahk püsib nii tugeva ja elastsena. Närvirakud Cutises reageerivad külmale, kuumale ja puudutusele. Ka rasunäärmed, karvarakud ja higinäärmed asetsevad selles nahakihis.
Subcutis ehk kõige sügavam nahakiht on tihedalt seotud keskmise osa e. Cutisega. See on nagu energiareserv kuhu on paigutunud nahale vajalikud toitained ja see nahakiht täidab kõik vajalikud kaitsefunktsioonid.
Sarvkiht on naha kaitsekihina nii mehhaanilises kui ka keemilises mõttes väga tähtis. Silmade ümbruse ja silmalaugude nahas sarvkihti peaaegu ei ole, sellepärast on nahk seal väga õrn. Sarvkihi pealmisest osast eraldub pidevalt väikeste liblede kaupa surnud rakke – kõõma. Sarvkiht on kappelise reaktsiooniga (pH=5). See on põhjustatud karboksüülhappest, mis on tõenäoliselt oksüdatsioonil tekkivad laugusaadused. Rohkem varjatud kohtades – kaenla all, varvaste vahel – võin pH olla kuni 7.
1.2. Nahaniiskus
Hoolimata sellest, et vesi liigub pidevalt läbi naha, püsib naha niiskus ikka ühesugusena (60%). Seda reguleerib vere, rakkudevahelise vedeliku ja rakkude sisemuse tasakaal. Inimese nahast aurustub ööpäevas kuni 200 ml vett higina. Naha kaudu ei saa organism väliskeskkonnast peaaegu üldse vett juurde. Näiteks ujumise või vanniskäimise ajal tungib nahka kuni 50 ml vett, kuid see aurustub sealt 10 kuni 15 minuti jooksul. Sellepärast on väga oluline, et nahk püsiks niiskena. Sarvkihis on üle 20% vees lahustuvaid aineid – aminohapped , karboksüülhapped, suhkrud . Need aitavad vett siduda, kuid võivad ka ise eralduda ning nahk muutub siis liiga kuivaks . Järjest kuivemaks muutub nahk ka vananedes, selle tunnuseks on kõõma eraldumine suurte libledena. Samuti rikub naha vedeliku tasakaalu välisõhu siiskuse vähenemine alla 20%.
1.3. Abi kuiva naha vastu
Et hoida nahas normaalset niiskustasakaalu ja vältida naha liigset kuivamist ja sellega seotud probleeme, tuleks kasutada baaskreeme. Baaskreemid on ravimitehases toodetud niisutus - ja kaitsekreemid, mille koostis on nahale võimalikult turvaline. Baaskreemides ei ole värvi- ega lõhnaaineid, need ei sisalda raviaineid ja allergiarisk on viidud miinimumini.
Baaskreeme võib kasutada terve naha kaitseks ja hooldamiseks, aga neil on väga oluline roll allergilise, kuiva, tundliku või kergelt põletikulise naha hoolduses ja nahahaiguste raviskeemides. Baaskreemide kaitsev toime kestab kolm kuni neli tundi, seega on oluline naha korduv kreemitamine ja kreemi järjepidev kasutamine. Baaskreemi tuleks nahale kanda võimalikult ruttu pärast veeprotseduuri (kolme minuti jooksul).
Kui baaskreemi kasutatakse samaaegselt hormoonsalvidega, kantakse baaskreem nahale 30–60 minutit pärast naha määrimist hormoonsalviga. Baaskreemid on erisuguste rasvainete ja vee segud , millele on lisatud mõningaid abiaineid. Baaskreemidesse lisatakse niiskuse kadu takistavaid, nahas niiskust säilitavaid, rakkude uuenemist soodustavaid ja antimikroobseid aineid.
Baaskreemid võib jaotada kahte gruppi: a)õli-vees-kreemid b)vesi-õlis-kreemid.
1.4. Naha rasusus
Rasunäärmed hoiavad naha väliskihi vajalikul määral rasvasena – hüdrofoobsena. Kui naha pind lahusti abil rasvast puhastada, taastub rasv mõne tunni jooksul. Rasv on vajalik vee aurustumise ja väljast sissetungimise takistamiseks. Sarvkihi keratiin rasva toimel eriti ei pehmene. Noorukieas tekib see seotud rasunäärmete ummistusega.
Kui pärast pesemist laup ja nina ikkagi läigivad ning juuksed muutuvad kiiresti rasvaseks, on tegemist rasunäärmete ületalitlusega, mis väljendub intensiivses rasuvoolus nahapinnale ja enamikel juhtudel ka rasu koostise muutuses. Viimane võib olla nii paikse nahapunetuse, ketenduse, sügeluse, kõõma ja halvemal juhul ka vistrike tekke põhjuseks. Laialtlevinud termin – seborröa - tähendabki rasu voolamist .
Esimene kokkupuude liigrasuse nahaga toimub enamasti teisme-eas. Põhjus on suguhormoonide ümber kõlastumine, mis mõjutab sel perioodil tugevasti rasueritust. Kui täieliku suguküpsuse saabumisel naha liigne rasusus kaob, on tegemist nn füsioloogilise seborröaga. Paljudel aga kipub probleem muutuma pikaajaliseks, kestab aastaid ja viib raskematel juhtudel ka akne tekkele.
Kõige lihtsam naha rasususe testimise viis on järgmine: võta mõnikümmend minutit pärast naha pesemist pehme paberist salvrätik ja pühi sellega nina, laupa , kaela ja dekolteepiirkonda. Kui rätt muutub rasvaseks on selge, et rasueritus kipub olema üle normi. Normaalse rasunäärmete töö korral ei taasta nahk pesemisjärgselt oma loomulikku kreemikihti täielikult enne kolme tundi.
Ka liigne pesemine pole hea. Esmalt pead kindlasti revideerima oma pesemisrežiimi ja -vahendeid. Liigleeliseliste pesemisvahendite kasutamine ja tihe pesemine võib kasu asemel hoopis kahju tuua. Nimelt eemaldab leelis nahalt kogu rasukihi, mitte ainult liigse, ja tekitab naha ülekuivuse. Kui kuivad perioodid tekivad ööpäevas tihti, on efekt loodetule vastupidine . Rasunäärmed proovivad liigkuivuse vastu võidelda veelgi intensiivsema töötamisega ja nahk läigib juba õige lühikese aja pärast. Muutunud rasu koostis tekitab omakorda tõsise ohu akne tekkeks. Ummistub massiliselt poore, nendest tekib rasust ja pisikestest sarvrakkudest koosnevaid korke, mis ei lase intensiivselt tekkivat rasu enam nahapinnale. Eritis koguneb näärme viimajuhas ja paisutab ka nääret ennast. Väga lühikese ajaga toimub selles massis põletikku tekitavate bakterite kolonisatsioon ning ööpäeva pärast on punetav vistrik juba silmale nähtav.
1.5. Nahk ja ultraviolettkiirgus
Nahk on tundlidk ultraviolettkiirguse suhtes. Ultraviolett A (320…380 nm) on võrdlemisi nõrga toimega, kuigi pruunistab natuke nahka. Ultraviolett B (280…320 nm) mõjub tugevasti, põhjustades punetust ja muid naha muutusi. Lühiajalisel päevitamisel tekkinud punetus kaob mõne päeva jooksul ja epidermises tekib mustjaspruun värvaine melaniin, mis kaitseb nahka ultraviolettkiirguse edasise mõju eest. Pikaajaline päevitamine vanandab nahka – sarvkiht pakseneb ja muutub karedaks, pärisnaha kollageen hakkab lagunema ja elastiin jäigastub. Päevitus (melaniini teke) üksi ei kaitse nahka ultraviolettkiirguse eest, eriti tänapäeval, mil osoonikihi hõrenemise tõttu on päikesevalguse ultravioletne osa muutunud intensiivsemaks ja nahavähi oht on suuremaks .
1.6. Naha hooldamine

Kontrolli üle oma toidulaud . Koka, saiakesed , šokolaad ja eriti veel kartulikrõpsud on ju vistrikule tõeline magustoit , sest vistrik ongi ju end nahapinnale pressinud jääkained.

Nahka ei tohi üle toita, sest siis läheb see laisaks . Kui kuival nahal rasuse naha hooldusvahendeid kasutada, võib näo päris põhjalikult ära rikkuda. Kui T-tsoon ehk otsaesine, nina ja lõuaots läigivad, siis on kombineeritud nahk, ja kui terve nägu läigib, siis rasune. Ja vastupidi – kui pärast pesu nägu veidi kisub, siis on normaalne nahk.

Bioaktiivset ja madalmolekulaarset kosmeetikat ei tohi kasutada ilma, et nahk oleks hoolikalt puhastatud !

Kortsude vastu mõeldud elastiini sisaldavad kreemid töötavad tavaliselt väga primitiivse mehhanismi järgi. Need kreemid moodustavad naha pinnal läbitungimatu kile, mis ei lase niiskust nahast välja; selle tagajärjel nahk pisut pundub ja kortsud taanduvad. Kuid kreemi mahapesemisel kortsud taastuvad ning laialt reklaamitud elastiin voolab koos kreemiga (ja tarbija rahaga) kanalisatsioonist alla.

Keemilised koorimised. Keemiline koorimine on naha pindmiste kihtide koorimine erinevate hapetega. Keemiline koorimine annab häid tulemusi erinevate nahaprobleemide korral: probleemne ja aknele kalduv nahk (rosaatsea, seborroiline nahapõletik); naha vananamise ilmingud (nahakuivus, kuperoosa, ebatasane nahastruktuur);  pigmentatsioonihäired (hüperpigmentatsioon, melasma, lentigo, hüpopigmentatsioon).

Kõige parem, kui nahahooldusvahendid sisaldavad aineid, mis ka organismis olemas on. Kalamaksaõli ja nisuiduõli sisaldavad kreemid viivad nahasse vitamiine. Glütserool hoiab nahka kuivamise eest, valgulised ained toidavad nahka.
2.Juuksed
2.1. Juuste struktuur
Juuksed kasvavad välja nahast ja koosnevad tugevast ja kõvast keratiinist, kuid nende ehitus on palju keerulisem ja nende tähtsus kosmeetikas palju suurem.
Juuksekarv jaguneb nahast väljaulatuvaks tüvikuks ja nahas asuvaks juureks. Juure alumises otsas asub juuksesibul, milles toimub juuksekarva kasv (rakkude paljunemine). Sibula sees asuvas näsas on veresooned , mis toidavad juuksekarva. Karva peamine osa – säsi – koosneb värtnakujulistest rakkudest. Rakud koosnevad kiukimpudest ehk makrofibrillidest, need omakorda peenematest kimpudest mikrofibrillidest, mis on moodustunud keratiini molekulidest. Rakkude vahel on liimitaoline aine. Säsi määrab juuste tugevuse ja kvaliteedi, koor juuste läike. Koore pealmine kiht meenutab pisut kuusekäbi soomuseid, vees pundudes lähevad soomused laiali. Juuksesibula ümber on silelihased , mis võivad karvu pisut liigutada (hirmuga tõusevad juuksed püsti), ning õõnsus nahas – karvatupp.
2.2. Juuksed ja rass
Juuste kuju ja asetus peanahas on rassiti erinev. Mongoliididel on karvanääps sirge ja karv väljub peanaha suhtes risti, karva ristlõige on ringikujuline ja karv sirge. Europiididel on karvanääps veidi kõver, karva ristlõige ellipsikujuline ja karv laineline . Negriididel on karvanääps väga kõver, karv väljub peanahast terava nurga all, ristlõige on lapik ja karv tugevasti krussis . Juuksekarva jämedus võib olla 0,05…0,1 mm, heledamad juuksed on enamasti peenemad . Habemekarvad on jämedamad ja rohkem krussis ki juuksekarvad.
2.3. Juuste värvus
Juuste värv sõltub pigmenti tootvate rakkude- melanotsüütide aktiivsusest nahas ja juustes. Punased juuksed e. rutilism on tingitud erilisest melaniinist- alomlaniinist, teiste värvitoonide puhul domineerib lumelaniin. Sagedasemad on blond , punane, pruun ja must juuksevärv ning nende kombinatsioonid.
Vahel võib juuste värvus olla viiteks kehvveresusele, pigmenditustõvele, neeruhaigustele (blond juus). Patoloogiline on ka juuste enneaegne hallinemine. Juuste värv võib muutuda ka mõnede ravimite kasutamise järgselt ja oluliste toitainete puudumise korral.
2.4. Juuste kasvamine
Teatavasti asetsevad juuksekarvad oma juureosaga karvanääpsudes, mille põhjas karvasibulas toimub juukse kasv. Kasvuks vajalikud ained saab karvasibul enda all oleva sidekoelise karvanäsa kaudu. Esimesed karvanääpsud tekivad lootel pealael, kulmude piirkonnas ja huulte nahal, kus neid täheldatakse juba kolmandal raseduskuul. Esialgu paiknevad need hõredalt, kuid aja jooksul nende arv suureneb ja neid ilmub järk-järgult ka teistesse piirkondadesse. Sündimise momendiks on karvanääpsude arv juba lõplikult välja kujunenud, kuid muutused nääpsude ehituses ja talitluses kestavad veel kaua.
Karvanääpsus ei toimu karva kasv kunagi pidevalt vaid tsükliliselt. Nimelt kõhetub perioodiliselt, keskmiselt iga l-4 aasta tagant, karva toitev karvanäsa. Toitehäirete tõttu kõhetub ka näsal asetsev karvasibul, kus seni intensiivselt paljunenud rakud surevad ja sarvestuvad, mistõttu karva kasv lakkab. Esialgu jääb selline surnud karv oma nääpsu püsima, eemaldub aga kergesti juba õrnalt tõmmatesl, näiteks kammimisel. Karvanääpsus moodustub aga endise kõhetunud näsa kõrval paari kuu pärast uus elujõuline näsa, mis võtab eelmise funktsioonid täielikult üle ning kasvatab uue karva. Kuna juuksekarvade normaalsed perioodilised vahetused ei tolmu üheaegselt, siis tavaliselt ei märgatagi, missuguse aja jooksul endised juuksed uutega asenduvad. Ainult spetsiaalsed uurimused on näidanud, et üksiku juuksekarva vanus võib varieeruda küllaltki laiades piirides - keskmiselt mõnest kuust kuni 4-5 aastani. Maksimaalselt ei ületa see siiski 10 aastat, mistõttu ka lõikamata juukse pikkus on enamasti kõige rohkem 1,5 meetrit.
Crinossi laboratooriumis (Itaalia) ja Helsingi Ülikoolis läbiviidud uuringud näitasid üsna veenvalt , et juuksesibul praktiliselt kunagi ei sure täielikult ära, vaid n.ö. atrofeerub. See aga tähendab omakorda, et enamikel juhtudel on inimesel võimalik täiesti loomulikul teel ja ravimeid kasutamata taastada oma juukseid. Kui inimene hakkab juukseid kaotama, jäävad juuksesibulad just kui magama. Nagu, näiteks, taimeseeme kõrbemullas, mis ootab kuni uue vihmaperioodi saabumiseni, et lõpuks idaneda, andes elu uuele taimele.
Helsingi Ülikooli teadlased uurisid mitmeid keemilisi aineid, mis oletatavasti peaksid ravima peanaha vähki inimestel, kes said tugeva UV-kiirguse doosi. Vaatamata sellele, et uurimise all olevad ained ei vastanudki lõpude lõpuks lootustele ja osutusid vähiravimise aspektist vaadates täiesti kasutuks, avastasid uurijad, et paljudel meespatsientidel hakkasid uuesti juuksed kasvama. See pani soomlasi imestama ning nad viisid läbi veel ühe uurimistöö, seekord juba juuste taastamise valdkonnas.
Selleks et mõista süsteemi toimimise mehhanismi, tuleb eelkõige aru saada juuste väljalangemise põhjustest, milleks peamised on stress , kiire kaalu allavõtmine, kiirgus, keemilised toksiinid, psühhotraumad, sünnitused ning vastav geneetiline pärilikkus.
Nii näiteks, meeste kiilaspäisus ongi põhiliselt geneetilise päritoluga nähtus, mis kandub edasi reeglina ema poolset suguvõsa mööda. Asja tuum on hormooni testosterooni metabolismi hälbetes: see meeste hormoon muutub ensüümi 5-alfa-reduktaasi toimel dihüdrotestosterooniks (DHT) – mis on tegelikult harilik nähtus – kuid teatud genofondi mõjul muutub see protsess liiga intensiivseks, mis võib juba organismi negatiivselt mõjutada. Nimelt, mõjutab DHT rasunäärmete tööd nõnda, et normaalse vedela rasu asemel hakkavad nad eritama viskoosset nõret, mida meditsiinis nimetatakse seebumiks. Selline anomaalselt paks rasunäärmete eritis moodustab juuksenääpsude peal rasulist kattu, mis pärsib nende loomulikku elutegevust. Samuti blokeerib DHT närvirakkude retseptoreid, mis annavad uue juukse taastootmiseks vajalikke impulsse. Kogu selle protsessi tulemusena langebki vana juus välja, uusi juukseid aga juurde ei kasva.
Helsingi Ülikoolis katsetatud aine kujutaski endast pindaktiivset emulgaatorit, mis on võimeline lipiide (s.h. ka seebumit ja DHT-d) lahustama. Selle tulemusena taastus juuksesibulas normaalne vereringlus ja rasunäärmed hakkasid uuesti tootma vedelat rasu. Kui juuksenääps vabaneb teda ummistavast seebumikorgist ja teistest tema funktsioneerimist takistavatest ainetest, taastub ka loomulik juuksekasv .
2.5. Juuste pesemine ja hooldamine
a) Normaalne on pesta pead iga kolme päeva tagant. Mehed, nagu ka naised, kel lühike poisipea, võivad pesta ka iga päev. Teistel ei tasu aga pesta tihedamini kui kord kahe-kolme päeva tagant, muidu muutuvad juuksed liiga hapraks ning lähevad ruttu rasvaseks.On täiesti ükskõik, kas pesta pead hommikul , päeval või õhtul, kuid üks nõuanne siiski: pikki raskeid lokke on kõige sobivam pesta õhtul enne magamaminekut, sest siis näevad juuksed järgmisel hommikul välja loomulikud ja ilusad. Kõigi teiste lõikuste ja soengute puhul võib õhtul pestud pea näha hommikul välja nagu linnupesa. Põhjuseks on juuste hõõrdumine padjal, mis muudab nad ka kergesti katkevaks.
b) Šampooniga on nagu mis tahes muu vahendiga – organism harjub sellega ära ja toode ei avalda enam loodetud mõju. Seetõttu tasuks ka šampooni iga kahe nädala tagant vahetada, ja siis taas oma lemmikvahendi juurde tagasi pöörduda. Nii säilitab šampoon alati oma värske toime.
c) Kas kasutada pesemisel šampooni üks või kaks korda, sõltub sellest, kui mustad juuksed on. Kui tulete tolmustelt remonditöödelt või pesete pead üle kahe nädala, siis muidugi kulub ära veel teinegi kord šampooni panna. Ent kui pesete juukseid iga paari päeva tagant, piisab ühest šampoonikorrast. See tuleb kasuks nii peanahale kui ka juustele.
d) Niinimetatud 2-in-1 ehk kaks-ühes-tooted on igati sobilikud küll meestele, kuid naiste pikemad juuksed vajavad siiski eraldi šampooni ja palsamit. Kaks-ühes-tooted muudavad juuksed jõuetuks, mis omakorda vähendab kohevust.
e) Keskmise pikkusega juustele piisab pöidlaotsasuurusest palsamitupsust. Palsamit peaks kandma pealaele, sest kuklas on juuksed tugevamad ja keskkonnamõjude eest paremini kaitstud kui õhukesed pealmised juuksed. Pikkade juuste puhul võiks kanda palsamit ka ainult juusteotstesse.
f) Parim on pesta pead tavalise sooja veega, kuid pikemaid juukseid tasuks loputada jaheda veega – nii sulguvad juuksepoorid paremini ja juuksed jäävad kaunilt läikivad. Samuti on täiesti ükskõik, kas pesete pead püsti seistes duši all või ette kummardudes. Peaasi , et kõik pesuvahendi jäägid saaksid hästi välja loputatud .
g) Pesemisest mitte vähem oluline on loputamine. Tähtis on, et kõik pesu- ja hooldusvahendid ning šampoonivaht korralikult eemaldatakse. Puhtaid juukseid on lihtne ära tunda selle järgi, et nad rätikuga kuivatamisel puhtusest "kriuksuvad".
h) Kui peanahk pärast pesemist sügeleb, on ärritunud või on tekkinud kõõm, on šampoon olnud liiga tugeva toimega. Siis tuleb lihtsalt sobivam pesuvahend leida. Peanahk rahuneb kiiresti, kui kord nädalas pesta juukseid vaid puhta veega ning lakke ega muid sääraseid vahendeid mitte kasutada. Samuti aitab pehme toimega apteegikosmeetika.
i) Kui mehed pärast peapesemist kohe rätikuga juuksed ära kuivatavad, on see täiesti okei. Naised aga võiksid endale rätikust siduda pähe kerge turbani, et see vee endasse imaks. Juuksed rätikuga kohe kuivaks hõõruda pole naistel kuigi tark tegu. Kui turbaniks seotud rätiku peast võtate ja juuksed hakkavad juba kuivama, tuleks nad laiade piidega kammiga läbi kammida.
j) Parim aeg föönitada on siis, kui juuksed on juba kergelt kuivanud. Ideaalvariandis võiks ajakava olla selline: peapesu, turbanis hommikusöök ja meik ning alles seejärel läheb föönitamiseks.
k) Föönitamisel on väga oluline kasutada kuumakaitsesprayd. Kui föönitada juukseid üle pea, eriti lokkide puhul, lisate soengule kohevust. Selleks võib kasutada ka spetsiaalset fööniotsakut – difuuserit. Kui aga föönitada juukseid pealaelt allapoole, jääb soeng siledam ja läikivam.
l) Vanaemade kiidetud õlu ja munad teevad juustega tõepoolest imet . Kui näiteks segada munakollast oliiviõliga, kanda segu juustele ning lasta sel pikalt toimida, muutuvad juuksed silmanähtavalt tervemaks ja läikivamaks. Sellist segu võiks kasutada kord kuus. Õlle juures häirib paraku lõhn, sest seda on juustest raske välja saada.
m) Äärmuslike ilmaolude puhuks mingeid erivahendeid pole, juuste eest tuleb lihtsalt veidi rohkem hoolt kanda. Näiteks ei anna juukselakk väga kuuma ilmaga mingit erilist tulemust; ka juuksevahtu ei soovita, sest palavaga hakkavad juuksed siis lihtsalt kleepima.
3. Küüned
Võrreldes nahaga, on küüned palju lihtsama koostise ja ehitusega, sellepärast on ka nende eest hoolitsemine lihtsam. Küüned koosnevad peamiselt keratiinist, mis on koostiselt lähedane naha sarvkihi keratiinile, kuid on sellest kõvem. Ta pundub vees kergesti ja kuivab ruttu. Küüned sisaldavadavad umbes 10% vett ja 1% rasva. Küünte paksus ja tugevus on suuresti pärilik, kuid seda võivad mõjutada ka mitmesugused haigused. Samasuguseid moodustisi mõningatel teistel loomaliikidel nimetatakse sõltuvalt kujust ja ehitusest ka küünisteks, kapjadeks ja sõrgadeks.
Küüs koosneb küüneplaadist, mida kolmest küljest piirab nahast küünevall. Umbes 4 millimeetrit küünest on naha all peidus. Uute rakkude moodustumine ja küüne kasvamine toimub küünejuures. Küüne tagumist osa katab õhuke kaarekujuline nahand.
Inimese sõrmeküüned kasvavad kiirusega umbes 0,1 mm ööpäevas, varbaküüned 2–3 korda aeglasemalt. Läbipõetud haigused ja vitamiinipuudus võivad jätte küüneplaadile vagusid ja laike. Mõned haigused võivad põhjustada küüneplaadi paksenemist ja murenemist, traumad võivad põhjustada küüne irdumist.
Sõrmeküünte lõikust ja hooldamist nimetatakse maniküüriks, varbaküünte hooldus kuulub pediküüri hulka. Mõnedes kultuurides on kombeks kasvatada ühel või mitmel sõrmel pikki küüsi – kas siis praktilistel, esteetilistel või sümboolsetel kaalutlustel . 20. sajandi lõpust alates on esteetilistel põhjustel kasutatud mitmest materjalist kunstküüsi, mis kleebitakse ehtsate peale.
3.1. Ilusate küünte 5 kuldreeglit:
1)Mõnedel on pikad ja tugevad, teistel aga nõrgad küüned. Mõned ütlevad, et pole lihtsalt looduse poolt antud pikki ilusaid küüsi, aga tegelikult sõltub see rohkem meist, kui loodusjõududest. Küünte jaoks on väga tähtsad kaltsium ja A vitamiin. Kui organismis on kaltsiumi ja A vitamiini puudus, siis ei tasuks unistada ilusatest küüntest ja ühtlasi ka juustest. Lahendus on tegelikult väga lihtne – osta apteegist vitamiine, juua rohkem piima, ning süüa kaltsiumirikast toitu. Muidugi ei märka mingit tulemust nädala pärast. Peab olema kannatlik !
Tähtsamateks ja parimateks kaltsiumiallikateks on piim ja piimatooted. 100 ml pastöriseeritud piima sisaldab 128 mg kaltsiumit. Rasvases kodujuustus(100 g) on 150 mg, rasvatus või väherasvases 120 mg. Kõige kaltsiumirikkamad on aga juustud . 100 g juustus on üle 1000 mg puhast kaltsiumit! Kaltsiumiallikaks on ka kala. Leivas, saias ja pudrus on vähe kaltsiumit(20-30 mg 100 g kohta), ka hernes sisaldab suhteliselt vähe kaltsiumit(55 mg), kusjuures need tooted takistavad kaltsiumi vastuvõtmist organismi poolt. Täiskasvanud inimene vajab ~ 800 mg kaltsiumit ööpäevas.
A-vitamiini nimetatakse ka „kasvuvitamiiniks“ Leidub paljudes puu- ja juurviljades, piimatoodetes, munades, KALAÕLIS.
Number 1 on siis vitamiinid. Kui tarvitate piisavat kogust vitamiine, siis paraneb mitte ainult küünte seisund, vaid ka juuksed, hambad + hea tuju on kindlustatud!
2)Kunstküüned – õigesti pealepandud kunstküüned ei riku, vaid kaitsevad Teie küüsi UV-kiirguse, löökide, olmekeemia jm eest. Aga just ÕIGESTI pealepandud. Seega sõna „kunstküüned“ peaks ühtlasi võrduma sõnadega „ salong “, „meister“, „hooldus“. Kunstküünte eemaldamine on ka üks raske tegevus ja selleks, et mitte rikkuda pärisküüsi peaks ka minema salongi.
Aga ka valesti tehtud maniküür võib põhjustada rohkesti probleeme. Seega tehes maniküüri kodus, tuleks meeles pidada:
Lõigata ja viilida tohib ainult kuivi küüsi.
Küünte töötlemine käib ühes suunas( mitte aga nii nagu paljud teevad – viilides sinna ja tagasi, uuesti sinna ja tagasi jne)
Odavad küünelakid rikuvad küüsi, enne tumeda värvi pealekandmist peaks panema ka läbipaistva aluslaki, muidu läheb küüs kollaseks.
Ärge kasutage metallist küüneviili – see rikub küüsi
Küüsi peab lõikama vähemalt kord kahe nädala jooksul
3)Paar korda nädalas on kasulik teha nn vanne käte jaoks. Selleks lisage sooja vette meresool ja hoidke selles küüned 10-15 minutit.
Soe oliiviõli stimuleerib küünte kasvu. Soojendage supilusikas oliiviõli ja kandke see küüntele, kergelt masseerides.
Mõnus ja kasulik küüntele on järgmine tegevus:
Lõigake üks sidrun pooleks ja pange sõrmeotsad igasse poolde. Sidrunimahl muudab küüsi valgemaks ja tugevamaks!
Aga ärge unustage kätekreemi! Tore, kui see on toitev ja niisutav kreem . Hästi mõnusad on nn. küünte- ja kätekreemid.
4)Seenehaigused. Sageli valesti tehtud maniküür, kunstküüned, vigastused, keemia jm võivad põhjustada mikrohaavasid, mis omakorda põhjustavad ka seeni. Statistika järgi on seentega kokku puutunud iga teine inimene. Siin pole Teil enam midagi teha. Kui tekib kahtlus, tuleb kohe minna vastava arsti juurde(antud juhul dermatoloog), kes teab kindlasti, mida tuleks teha.
5)Viimane soovitus on lihtne: kasutage kodus kummikindaid!
4.Kasutatavad ained
Kosmeetiline keemia kasutab väga palju loodusliku päritoluga aineid, mis on sarnased nendega, mida inimorganism ise toodab või siis omastab väliskeskkonnast, näiteks toiduna. Tähtsamad kosmeetilise keemia lähtained on järgmised keemiliste ühendite klassis: alkaanid , alkoholid , karbonüülühendid, karboksüülhapped, estrid , sahhariidid , aminohapped ja valgud. Oluline on ka ainete liigitamine nende füsioloogilise ja kosmeetilise funkrsiooni järgi.
4.1. Rasva- ja õlitaolised ained
Siia kuuluvad mitmesugused alkaanide segud, mis on mineraalse päritoluga, odavad ja keemiliselt püsivad.

• vedelad
  
• poolvedelad
  
• tahked
  

Näiteks parafiinõli, vaseliini , mäevaha ja parafiini kasutatakse nahka puhastavate kreemide valmistamiseks. Nende füsioloogiline toime on nõrk, kuid väga suure hüdrofoobsuse tõttu ei imbu nad hästi nahasse. Nahka imbumise suhtes on paremad vähem hüdrofoobsed taimesd ja loomsed õlid nind rasvad . Rasvhapete jäägid võivad olla küllastunud ja küllastumata. Looduslikud rasvad ja õlid sisaldavad alati küllastumata rasvhapete jääke (loomsed vähem, taimsed rohkem) ning selle tõttu nad rääsuvad kegesti. Kosmeetikas kasutatakse rohkem taimseid rasvu, nagu kookos - ja kakaovõi ning õlisid näiteks jojoba-, oliivi -, maapähkli-, palmi-, pähkli-, mandliõli jt. Nende rääsumisproduktid pole nii ebameeldiva lõhnaga kui loomsete rasvade omad. Mitmed õlid ja rasvad on väga vitamiinirikkad ning selle tõttu kosmeetikas huvipakkuvad. Näiteks iduõli, mida saadakse peamiselt nisuidudest sisaldab E- ja K-vitamiini, karoteeni , steroide. Kilpkonnaõli sisaldab A-, D-, K- jt vitamiine, kuid küllastumata hapete jääkide suure sisalduse tõttu tuleb seda põhjalikult puhastada, sest muidu lõhnab see väga ebameeldivalt. Järjest rohkem on kosmeetikas hakatud kasutama sünteetilisi rasvu (sünteetilistest küllastunud rasvhapetest), mis ei rääsu. Sama tulemuse annab looduslike rasvade põhjalik hüdrogeenimine.
Rasvataoliste ainete hulka kuuluvad ka vahad (peamiselt looduslikud). Need on küllastunud rasvhapete estrid, kuid alkoholi jääk ei pärine mitte glütseroolist, vaid enamasti mõnest kõrgemast ühe hüdroksüülrühmaga alkoholist, mille süsiniku aatomite arv on samasugune või suuremgi kui rasvhapetel. Vahad on enamasti erinevate estrite segud, sidaldavad ka vabu rasvhappeid ja alkohole . Mesilasvaha on tähtis huulepulkade ja kreemide valmistamisel.
Lanoliini saadakse lambavilla rasvast. Ta sisaldab palju kolesteroole nii estrite kujul kui ka vabalt. Lanoliini kasutatakse samuti kreemide valmistamiseks.
Karnaubavaha saadakse Lõuna- Ameerika palmide lehtedest. Teda segatakse teiste vahade ja rasvadega, kuna ta on puhtal kujul kõva ja rabe. Vahad segunevad hästi looduslike rasvade ja õlideda. Vahade hüdrolüüsil saadakse kõrgemaid alkohole, mida lisatakse kreemidele ja võietele. Looduslike rasvade hüdrolüüsil saadakse rasvhapped, millest on tehtud ka poolsünteetilisi vahasid väga mitmesuguste alkoholidega (saab oluliselt muuta vahade omadusi, näiteks plastsust).
4.2. Želeetaolised ained ( kolloidid )
Need on enamasti looduslikud või polüsahhariidid (kummiaraabikumid, pektiinained, agar , tärklis), polüsahhariide (näiteks tselluloosi) estrid, aga ka valgud (želatiin, soja - ja maisivalgud, albumiin , kaseiin jt). Kõik nad sisaldavad palju funktsionaalseid rühmi (hüdroksüülrühmad, esterrühmad, peptiidsidemed). Seetõttu on nad hüdrofiilsed, kuid ei saa vees päriselt lahustuda molekuli suuruse tõttu ja moodustavad kergesti sültjaid (želeetaolisi) kolloidlahuseid. Nad on väga tähtsad vees lahustuvate (rasvavabade) kreemide ja võiete valmistamisel.
4.3. Niisutavad (niiskust säilitavad) ained
Need on peamiselt polüoolid ehk paljude hüdroksüülrühmadega alkoholid, aga ka mõned suhkrud. Nad lahustuvad hästi vees, vesi aga aurub sellisest lahusest ära väga raskelt . Tuntuim nendest on glütserool, mida saadakse nii looduslike rasvade hüdrolüüsil kui ka sünteetiliselt. Glütserool on organismile täiesti ohutu. 1,2-dioole (näiteks 1,2-etaandiooli) kasutatakse kosmeetikas vähem, sest nad on sageli mürgised, kuigi odavad. Lisaks eelmistele on kasutusel sorbitool ja teised heksooside redutseerimisel saadavad 6 hüdroksüülrühmaga alkoholid, mõned heksoosid (fruktoos) ning polüetüleenglükool . Niisutavaid aineid lisatakse paljudele kosmeetilistele vahenditele.
4.4. Emulgaatorid ja pindaktiivsed ained
Nende vahele ei saa selget piiri tõmmata. Nad on seepide , šampoonide ja kreemide valmistamisel ülitähtsad, sest vähendavad pindpinevust, aitavad hüdrofoobsetel ainetel vees pihustuda ning tavaliselt vahutavad hästi. Pindaktiivsed ained ( detergendid ) ja emulgaatorid on eelkõige mustust eemaldava toimega. Pindaktiivse aine molekulile on iseloomulik võrdlemisi suur hüdrofoobne ( rasvane ) osa, mille küljes on tugevalt polaarne rühm. Ühed vanemad ja tuntumad sellistest ühenditest on seebid (rasvhapete, peamiselt stearhappe Na- ja K- soolad ).
Tavalistel seepidel on kaks puudust. Esiteks pesevad nad halvasti karedas vees, kuna tekivad lahustumatud Ca- ja Mg-seebid. Teiseks on nad hüdrolüüsi tõttu (tugeva aluse ja nõrga happe soolad) üsna tugevalt leeliselise reaktsiooniga ja seetõttu küllaltki söövitava toimega (igaühele on lapsepõlves seep silma läinud). Sellepärast on välja nuputatud mitmeid teisi sooli, mille happed on tugevad ja nende Ca-soolad lahustuvad vees paremini.
4.5. Desinfitseerivad ja konserveerivad ained
Desinfitseerivad ained, konservandid ja antioksüdandid on kosmeetilistes preparaatides vajalikud selleks, et hoida neid riknemise eest. Kosmeetilised preparaadid sisaldavad sageli aineid, mis on mikroorganismidele heaks toitepinnaseks (valgud sahhariidid). Peale selle hävitavad dessinfektsioonivahendid mikroorganisme ka nahal ja juustel. Antioksüdandid väldivad aga mitmesuguste looduslike ühendite (küllastumatudõlid ja rasvad) oksüdeerumist õhuhapniku toimel. Desinfitseeriva ja konserveeriva toimega on etanool , 2-propanool, bensoehape , salitsüülhape, Al-ühendid ( viimased on ka higistmisvastase toimega). Antioksüdantidest on tähtsamad fenoolid , mis sisaldavad aromaatses tuumas eriti o- ja p-asendites, haralisi alküülrühmi. Sellised fenoolid ei ole mürgised.
4.6. Lõhnaained
Peaaegu kõik kosmeetilised preparaadid sisaldavad lõhnaaineid. Lõhnained muudavad kosmeetilise preparaadi meeldivamaks. Kasutatakse nii looduslikke kui ka sünteetilisi lõhnaaineid ja mõlemate kombinatsioone. Eeterlikud õlid, mida taimedest toodetakse, on alati keerulised lõhnainete segud, milles sageli mõni komponent võib domineerida. Tähtsamad eeterlikud õlid, mida kosmeetika kasutab, on roosi -, negi -, jasmiini-, lavendli -, rosmariini- ja bergamotiõli. Tihti peab enne eeterliku õli kasutamist kõrvaldama temast liiga tugeva lõhnaga komponendid ja sellised ained, mis võivad nahka ärritada . Lõhnafiksaatorid (palsamid ja vaigud, nagu peruu palsam ja stooraks, mida saadakse troopikataimedest) tugevdavad lõhnaainete lõhna ja aeglustavad nende lendumist. Samalaadse toimega on loomsed saadused ambra, spermatseet ja muskused. Kuna paljud looduslikud lõhnaained on kallid, kosmeetika vajab neid aga väga suurtes kogustes , sünteesitakse suur hulk lõhnaaineid odavatest looduslikest lähtainetest. Nii sünteesitakse okaspuudes leiduvatest terpeenidest mentooli , kamprit jt defitsiitseid lõhnaineid. Looduslike terpeenalkoholide, näiteks garaniooli ja linalooli esterdamisel madalamete karboksüülhapetega on saadud väga huvitava lõhnaga saadusi, mida looduses ei leidu. Muskused ja bensaldehüüdi derivaadid , mida tänapäeval kosmeetika laialdaselt kasutab, on enamasti sünteetilised.
4.7. Lahustid
Lahustitest kasutatakse kosmeetikas laialdaselt vett, sageli segus etanooli või glütserooliga. Etanool on üldse kosmeetikas üks paremaid ja levinumaid lahusteid, kuna ta lahustab hästi enamikku orgaanilisi aineid, on tugeva desinfitseeriva toimega ning aurates jahutab nahaka. On kasutatud ka l- propanooli ja 2-propanooli. Butanoole ja pentanoole kui raskemini leiduvaid ja mõnevõrra mürgiseid aineid kasutatakse peamiselt küünelakkides. Dietüüleetrit kasutatakse kosmeetikas harva, kuna ta lahustab liiga hästi rasvu (muudab naha kuivaks) ning on väga tuleohtlik: ka atsetoonil, mis on suurepärani lahusti, on samalaadsed puudused. See eemaldab küll hästi küünelaki, kuid lahustab ka küüntest rasva ning küüned muutuvad rabedaks. Sellepärast on estrid nii küünelakkide koostises kui ka nende eemaldamiseks paremad. Rasvataoliste ainete jaoks on parimad lahustid õlid ja vedelad rasvad.
4.8. Värvained
Värvained on kõigist kosmeetikas kasutatavatest ainetest inimorganismile ehk kõige võõramad. Sellepärast tuleb hoolega jälgida, et nad ei oleks mürgised, ärritavate ega allergeensete omadustega. Kosmeetilisi värve kasutatakse küünelaki, huulepumati, põsepuna, ripsme-, kulmu- ja juuksevärvikoostises. Anorgaanilised pigmendid on peamiselt metallide oksiidid (ka soolad). Fü-ühendid annavad musta, pruuni, punase või kollase, Cr-ühendid rohelise, Ti-ühendid valge, süsinik musta värvuse. Kasutusel on väga erinevaid orgaanilisi värvaineid. Enamasti on need samalaadsed nagu villa värvimisel kasutatavad värvid- happelised ja peitsvärvid.
4.9. Vitamiinid ja hormoonid
Rasvas lahustuvad vitamiinid on mitmete looduslike rasvade koostises, millest oli juttu rasvataoliste ainete juures. Nii neid kui ka vees lahustuvaid vitamiine saab kosmeetiliste preparaatide abil naha sisse viia. Hormoonidega on sama lugu. Kosmeetiline keemia kasutab selliseid hormoone, mis ei mõju kogu kehale, vaid ergutavad eeskätt naharakkude paljunemist.
5. Kosmeetilised preparaadid
Kosmeetiliste preparaatide seas on palju emulsioone, kasutatakse ka lahusteid ja želeesid. Pulbritaolisi ja kompaktseid vahendeid on vähem. Üsna harva kasutatakse suspensioone. Peaaegu kõik kosmeetilised preparaadid on lõhnastatud.
5.1. Kreemid
Kreemid on ühed tähtsamad kosmeetilised preparaadid. Kreeme liigitatakse nende rasvasisalduse ja hüdrofoobsuse järgi. Rasvakreemid ei sisalda üldse vett. Emulgeerivad kreemid ei sisalda tavaliselt samuti vett, küll aga pindaktiivsed ained, mistõttu nad imenduvad hästi nahasse ning on kergesti mahapestavad. Emulsioonkreeme on väga palju, mõned neist sisaldavad kuni 90% vett. Väga vedelaid emulsioone nimetatakse piimadeks. Tuntuimad on koldkreemid, mis koosnevad mineraalõlist (50%), veest (35%) ja vahast (15%). Rasvavabad kreemid koosnevad želatiinini või agari geelist, tihti sisaldavad nad ka glütserooli või etanooli. Agar on merevetikatest saadav polüsahhariid, mis moodustab samasuguseid geele nagu želatiin.
5.2. Dekoratiivkosmeetika
Värvilisi kreeme kasutatakse näo ja silmalaugude jumestamiseks. Ripsmetuššide pigmendiks on peamiselt tahm . Kõik preparaadid, millega jumestatakse silmi, peavad olema väga pehme toimega, et juhuslikult silma sattudes ei tekitaks nad kipitust või põletikku. Värvilised kosmeetilised pliiatsid koosnevad vahast ja pigmentidest. Huulepulkade põhiosaks on vaha ja õli segu, mis peab olema võrdlemisi pehme, kuid sulamistemperatuuriga vähemalt 50C. Huulepulkade värvained on rasvlahustuvad . Peale meeldiva lõhna peab huulepulgal olema ka meeldiv maitse.
Puudrite põhiosaks on valged neutraalsed pulbrid- talk , kaoliin , riisitärklis. Lisatakse ka pulbrilist stearhapet ning vajaduse korral pisut kollaseid, punaseid ja pruune pigmente, et saada roosakat või kreemikat värvitooni. Põsepunana kasutatakse punast puudrit.
5.3. Lõhnapreparaadid
Kölni vesi ehk odekolonn on kosmeetikas laialdaselt kasutusel naha puhastamiseks ja desinfitseerimiseks. Kölni vesi kujutab endast lõhnaainete mõneprotsendilist lahust veega lahjendatud etanoolis . Lõhnaõli on lõhnaainete palju konsentreeritum (30%) lahus kuni 90% etanoolis. Lõhnaõli kasutatakse väga väikestes kogustes.
Desodorandid (lõhnaärastajad) on mõne viimase aastakümne jooksul väga moodi läinud. Nimelt tekib nahal higi, mille komponentide oksüdeerumisel ja bakteriaalsel lagunemisel moodustub mitmesuguseid halvalõhnalisi aineid. Desodorantide üheks põhikomponendiks on desinfitseerivad ained, mis ei lase bakteritel areneda. Teiseks sisaldavad desodorandid komponente, mis seovad halvalõhnalisi lagusaadusi . Kolmandaks sisaldavad desodorandid tugeva ja karge lõhnaga lõhnaaineid, mis peidavad pahalõhnaliste ainete jäägid. Nad võivad sisaldada ka aineid, mis vähendavad higi eritumist (antiperspirante). Desodorante toodetakse kõige sagedamini aerosoolballoonides, kuid ka tualettvee, puudrite ja pliiatsitena, millega töödeldakse kõige enam higistavaid kehapiirkondi. Muidugi on desodorandid ajutine abivahend . Põhiline on ikkagi hoolikas ja sage pesemine.
Kasutatud kirjandus

http://www.jolie.ee/pages.php?pageid=11

http://www.mirra24.ee/98est.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Nahk#.C3.9Clesanded

http://www.epl.ee/artikkel/307133

http://www.derma.ee/articles.php?id=179

http://www.casabella.ee/index.php?page=120

http://www.medemis.ee/et/services/peelings/peelings/

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=148900

http://www.fellida.ee/documents/193.html

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=267867

http://www.vita.ee/dyna/site/137est.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Emulsioon

http://et.wikipedia.org/wiki/Suspensioon

http://www.dolores.ee/est/product/display/intensive_moisturizer

Heiki Timotheus ’’Praktiline keemia’’

Mati Karelson ja Aarne Tõldsepp ’’Orgaaniline keemia’’