vaatlusviise, kus tekst on abiliseks ühiskondlike suhete, väärtuste ja muutuste selgitamisel (Kasik 2002a: 7). 7. Tekstianalüüsi seos retoorikaga Tekstianalüüs on ühest küljest seotud kõnekunsti õpetusega ehk retoorikaga. 1970ndatel hakati rääkima uuest retoorikast ja retoorilisest pöördest ühiskonnateadustes. Uue ja vana retoorika vahe seisnes selles, et uues retoorikas, erinevalt vanast, sai keskseks mõisteks tekstuaalsus (Kasik 2002a: 7). 8. Halliday funktsionaalne grammatika Kõige otsesema tõuke andis tekstianalüüsile Halliday funktsionaalne grammatika. Selgeks sai, et keelekasutus ei peegelda objektiivselt maailma, sest keelekasutus on valik paljudest võimalustest. Tekst hoopis loob tähendusi ja kujundab selle kaudu tegelikkust. Hallidaylt võeti tekstianalüüsis kasutusele ka idee kolmest metafunktsioonist. Nimelt on keelel
märgisüsteem/keel · keel kui märgisüsteem~märgisüsteem kui keel (väärtuste süsteem, kus märgi tähendus oleneb selle positsioonist süsteemis · paradigmaatika valikutelg · süntagmaatika- kombinatsioonitelg , sest see on valikuteljelt välja valitud elementide kokkupanemine mingisse reaalsesse teksti e ühel pool on n-ö sõnaraamat, teisel pool konkreetne film või konkreetne raamat tekst ja tekstuaalsus · teksti parameetrid: raamistatus; korrastatus- puudutab füüsiliselt seda,kuidas sõnad korrastatud lauseteks, lõigud peatükkideks jne, vähemalt kahekordne kodeeritus, terviklik tähendus-kui on tekst,mis on korrastatud, siis ta üritab midagi sellist öelda, mis oleks terviksõnum ja mis meile kandastub terviksõnumina · tekstuaalsus- tekstilisus kui mõnevõrra protsessuaalne kui ka teksti parameetreid kandev nähtus, ntk
ajaloolise taustaga, tekstide dateering, konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia. 8(vt. Moodle ‘Kirjandus(aja)lugu’) 3. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. (Vt 6 Moodle’Uushistoritsism ja uus kultuurilugu’) 4.Ajalo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. 5. Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides 6. KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. 7. FEMINISTLIKKIRJANDUSTEOORIA: lähtepositsioon: sooline erinevus on
ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse) Kõige olulisem suund kirjanduslugu: jaotus perioodideks, tekst suhtes ajaloolise taustaga, tekstide dateering, konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia Uushistoritsism Tekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, aga ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus Ühiskonda mõjutavad võimustruktuurid sisalduvad nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides Feministlik kirjandusteooria Lähtepositsioon – sooline erinevus on kategooria, millele traditsiooniline kirjandusteadus pole tähelepanu pööranud, seetõttu vajab kirjandus ja -kriitika ümberhindamist ja analüüsi soolisest perspektiivist Postkolonialistlik teooria
süsteemidena ning levinud arusaama kohaselt väljendab kirjandus inimkonna kõrgemaid huve ning näiteid inimmõtteist. Seega on kirjandus mõjuvõimas kultuuriline praktika, millel on ka sookategooriate üle suur võim. Feministlikke kirjandusteoreetikuid huvitab see, kuidas kirjandus kui kultuuripraksis osaleb tähenduste ja väärtuste loomisel, mis põhjustab naiste ebavõrdset seisundit ühiskonnas. Uushistoritsism. Alused ja põhiseisukohad. Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus. Uushistoritsism vastandub formalismile, uuskriitikale ja dekonstruktsioonile (dekonstruktsonalistid: tekstil pole ainutähendust, tõlgendusvõimalused on lõputud). Fookus on teksti loomise ajaloolistel ja kultuurilistel tingimustel ning selle hilisematel tõlgendustel. Alused: * Louis Althusser: ideoloogia allutab inimesed valitseva klassi huvidele * Bahtini dialogismi teooria
võimalikke maailmu Võib valmistada selliseid olukordi, mida elus pole kunagi olnud Aktiivsem praegu visuaalne kunst, mitte kirjandus (siiani rääkisime signifatiivsest+? Vm semantikast, mis väljendab mingit tähendust) Referentsiaalne (osutav) semantika 2 võimalust seletada asju: kirjeldamine osutus on lihtsam võimalus. Osutus kui index (väliste parameetritega seotud) (see, too, mina, sina, meie teie, siin, seal, nüüd, siis) Kõneakti aktualiseerimine Tekstuaalsus tekst kui signaal Osutus: märk -> signaal > referent Struktuuri aktualiseerimine Vilem Mathesius Transpositsioon Valgusfoor- miks tänaval ja raamatus erinev? Kui raamatul valgusfoori pilt, siis see ei tähenda et me edasi ei loe ega puutu. Kui aga tänaval, siis peatume Märgil on tähendus, vastavalt see kuidas reageerime, on osutus Erinevatel märkidel võib olla sama tähendus. Nt valgusfoor ja ka stopp- märk mõlemad tähendavad "stopp edasi ei sõida". Aga osutus on teine.
IV) Lugeja on subjekt, mille on kujundanud ja mis paigutub suhtes oma ajastu ideoloogiliste struktuuridega. Kirjandustekste ei saa tõlgendada objektiivselt, neutraalselt. Teksti naturaliseerimine oli eesmärk, kohandamine, vastab lugeja ajastule. Kriitikud, mitte ei ava, vaid konstrueerivad sisu. Kriitik ja lugeja on kinni oma olevikus ja ei saa minna minevikku. Tegelikult on dialoog oleviku ja mineviku vahel. 59.Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus on uushistoritsistide moto. Louis Montrose: uushistoritsism > vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu; Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse; Iga teksti võib vaadelda kui kui mingisuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust; KIRJANDUSSEMIOOTIKA (Kadri Tüür loeng)
· Struktuuri vabadus Postdramaatilise teatri kultuuriline kontekst · Meediaühiskond · Infokanalite ja infohulga plahvatuslik kasv. · Multimediaalsus (palju erinevaid infokanaleid). · Eklektilisus, fragmentaarsus, killustatus info edastamise viisides. · Vastuvõtustrateegiate muutumine: aeglase ja süveneva lugemise taandumine. Teatraalsus (theatricality) näitamise ja vaatamise akti rõhutamine, teatri spetsiifika rõhutamine, teatrina toimimine Tekstuaalsus (textuality) dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus Performatiivsus (performativity) etenduslikkus, sooritusest teadlik olemine, selle näitamine, enesele viitamine Postdramaatilist teatrit iseloomustab: · Teatri väljendusvahendite mitte-hierarhilisus · Simultaansus, paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine · Mäng märgi tihedusega · Muude väljendusvahendite esiletõus: muusikalisus, visuaalsus, kehalisus
kultuurilisse ja ühiskondlikku, rahvuslikku, soolisesse jne.) Kõige olulisem suund kirjanduslugu: jaotus perioodideks, tekst suhtes ajaloolise taustaga, tekstide dateering, konteksti ja teksti vastasmõjud, ajalooline metodoloogia. UUSHISTORITSISM: Kirjandustekste vaadeldakse koos või suhtes ajalooliste tekstidega, AGA ajalootekste ei vaadelda kirjandustekstidest eraldiseisvana, vaid samuti kirjandusliku nähtusena. UUS KULTUURILUGU Ajaloo tekstuaalsus ja tekstide ajaloolisus. Võimu ühiskonnas on näha nii ajalooürikutes kui kirjandustekstides KULTUURIUURINGUD: keskendub kultuurilise eneseväljenduse erinevatele aspektidele, kujutav kunst, film, TV, reklaamid, mood, arhitektuur, muusika, massikultuuri erinevad nähtused. Kultuur selle mitmekesistes avaldusvormides, kultuuri toimimine tervikuna. FEMINISTLIK KIRJANDUSTEOORIA: lähtepositsioon: sooline erinevus on kategooria,
neil on oma iseloomulikud tunnused) Tekstide olulisemad omadused on struktuurne sidusus ja sisuline koherentsus. Sidusus ilmeb eelkõige sõnavalikus, semantiliselt kokkukuuluvate sõnade kaudu. Suhtluse diskursuse tasandi normid on lõdvemad kui morfosüntaksi normid ja suhtluse norme ei ole võimalik formaliseerida täpseteks struktuurireegliteks. Kuid see ei tähenda, et neid norme poleks olemas või neid poleks võimalik kirjeldada. Teksti tähtsaim omadus on tekstuaalsus e tekstuur, mille kõige olulisem komponent on piisav sisuline homogeensus e koherentsus. 53. Situatsioonitähendus. Deiktiline element, mis seob lauselausungi antud kõnehetke olukorraga.(täna, eile, homme, siin jne) Deiktilised on ka demonstratiivpronoomenid e näitavad asesõnad. Illokutiivsed jõud e ülesanded, mida lausundid mingis olukorras võivad täita. 54. Teksti sidusus. Tüüpiline tekst on struktuurilt sidus ja semantiliselt koherentne tervik. Semantiline koherentsus ei
Chomskyt mõjutas ühalt distributsionalismi teooria ning teisalt süntaksi loogiline käsitlus. Ta uskus, et om tarvis avastada grammatilise struktuuri üldteooria ning ta võttis analüüsis kasutusele sümbolid, olles veendunud, et selline metodoloogiline protseduur tagab teadusliku kirjelduse maksimaalse täpsuse. 55. Tekstilingvistika teooriad On oma lähenemisviisilt funktsionalistlik. Uurimisobjektiks tervikstekstid. Teksti tähtsaim omadus on tekstuaalsus ehk tekstuur (Halliday), mille kõige olulisem komponet on piisav sisuline homogeensus ehk koherentsus. Teksti pikkusvõib olla ühest sõnast terve raamtuni. Tekst võib olla suuline või kirjalik, monoloogiline või dialoogiline. Argikeeles (intuitiivselt) tähendab tekst tavaliselt kirjalikku üksust, mis on pikem kui lause, näiteks peatükk või koguni terve raamat. Nii kaustatakse teksti mõistet tüüpiliselt ka lingvistikas
ja teatri väljendusvahendite eriline keel. Teater on fragmentaarne, eklektiline ja killustatud. Teatri väljendusvahendid pole hierarhilised. · Simultaansus paljude mängusüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine. · Muud väljendusvahendid muusika, visuaalne ja kehaline pool tõusevad esile. · Palju tehnoloogilisi vahendeid multimediaalsus. · Teatraalsus näitamise ja vaatamise akti rõhutamine. Rõhutatakse ka teatri spetsiifilisust, teatrina toimimist. · Tekstuaalsus dünaamilise tähistamisprotsessi ja kommunikatsiooniprotsessi esiletõus. Tekst on strukturalismis alustatud ja lõpetatud üksus. Tähendus tekib teksti-vastuvõtja protsessis, st see pole paika pandud. Tekste ei looda tavapärasel viisil, esile tõusevad kõne ja esitusviis. Dialoogid on kas väga pikad ja ülepaisutatud või napid. · Performatiivsus etenduslikkus. Sooritusest ollakse teadlik, mida näidatakse ka välja, viidates endale. Kogemuslikkus
Vaid loovad neid, diskursus kui võimu produkt ja selle kandja 3) dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest, Bahtini dialogismi teooria 4) kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz > tihe kirjeldus: mingi kultuurinähtuse jne. lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jne. jooni, mis seda nähtust kujundavad Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus Louis Montrose: uushistoritsism > vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse Iga teksti võib vaadelda kui kui minigsuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust Põhiseisukohad I) Kirjandus ei toimi ajalooüleses esteetilises sfääris
min edasi) – kui osalisele viidatakse temaga seotud tegevuse või tulemuse kaudu. … Tekstistruktuuri analüüs Tekstuaalse funktsiooni analüüsis vaadatakse, kuidas tekst on kokku pandud: mis sõnumiga, mis viisil tekst konstrueeritakse? Mis struktuuritunnuseid tekstis on? Funktsionaalses analüüsis analüüsitakse teksti struktuuris, mis võimalusi teksti vormiline kokkupanek annab teksti tõlgendamiseks ja seletamiseks? See kujundab tähendust. Tekstuaalsus – tekst moodustab terviku. Teksti osade vahel on koherentsus – tekst on sidus. Vaadeldavad tekstitunnused: Tekstisidusus – kuidas lauseid tekstiks seotakse? Prototüüpne tekst koosneb omavahel seoses lausetest. Tekstil on teema, mis teeb sellest temaatilise, sisulise terviku. Terviklikkus tähendab, et tekstil on kindel struktuur ja piirid, algus ja lõpp. Sisulis-tähenduslik terviklikkus = sidusust. Tihe viitesuhete võrgustik, mis aitab lugejal
Vaid loovad neid, diskursus kui võimu produkt ja selle kandja 3) dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest, Bahtini dialogismi teooria 4) kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geertz > tihe kirjeldus: mingi kultuurinähtuse jne. lähilugemine, detailne analüüs määratlemaks kultuurisüsteemi, normide, traditsioonide jne. jooni, mis seda nähtust kujundavad Ajaloo tekstuaalsus ja teksti ajaloolisus Louis Montrose: uushistoritsism > vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse Iga teksti võib vaadelda kui kui minigsuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust Põhiseisukohad I) Kirjandus ei toimi ajalooüleses esteetilises sfääris
annaabi.ee 
