Maeterlinck (1)

Referaat
Maurice Maeterlinck 2005
TÕSTAMAA KESKKOOL
11 klass
Merlin Miido

MAURICE MAETERLINCK

Referaat
Tõstamaa 2005
SISUKORD
Belgia kirjandus.............................................................................lk 3
Maurice Maeterlincki elulugu........................................................lk 4
Maurice Maeterlincki loomingu iseloomustus...............................lk5-6
“ Pimedad ”.......................................................................................lk7
“ Sinilind ”........................................................................................lk8
Kasutatud kirjandus........................................................................lk9
Belgia kirjandus
XIX sajandi lõpp ning XX algus tähistasid erakordset ja tormilist arengut ka belgia kirjanduses. Ainuüksi paari aastakümne vältel kerkis Belgias esile hulk autoreid, kelle looming kuulub maailmakirjanduse paremikku. Nende kirjanike hulgas on silmapaistvamad Charles De Coster, Emile Verhaeren ja maurice Maeterlinck.
Et Belgias sai põhiliseks põllumajanduslik arengusuund, siis säilisid siin patriarhaalsed suhted, mis Inglismaalt, Prantsusmaalt ja isegi Saksamaalt selleks ajaks juba ammu kadunud olid.
1880-ndate aastate algul toimusid kogu maal murrangulised muudatused. Tööstuse ja ka metallitööstuse tormiline areng nõudis massilist tööjõudu. Selle tõttu laostusid ja kadusid Belgia külad ja inimesed läksid elama ning tööle suurtesse linnadesse.1880-ndate vallutatakse ja koloniseeritakse suuri alasid Kesk-Aafrikas, moodustub niinimetatud Belgia Kongo. Need sündmused soodustasid Belgia muutumist imperialistlikuks riigiks.
Paari aasta jooksul teiseneb kogu maa tundmatuseni. Tüüpiliseks maastikupildiks said tööstusrajoonid. Kogu elu oli nüüdsest peale koondunud kaevanduste ümber, ning brüsseli ja Antverpeni taolistesse suurtesse tööstus- ja sadamalinnadesse.
Noor Belgia kirjanus , mis arenes tihedas kontaktis prantsuse kirjandusega, oli peamiselt prantsuskeelne, mille põhjuseks oli ajalooliselt väljakujunenud vaimusugulus.
Maurice Maeterlincki elulugu
Belglane Maurice M aeterlinck (1862- 1949) on sümbolistliku draama väljapaistvaim esinadaja. Sümbolisimi sünnimaaks oli Prantsusmaa. Maeterlinck oli küll flaam, kuid kirjaniku sünnikohta genti, nagu ka Belgiasse tervikuna, ulatus tugev prantsuse keele ja kultuuri mõju. Maeterlinck ise kirjutas oma teosed prantsuse keeles.
Maeterlinck lõpetas Genti ülikooli õigusteaduskonna 1885. aastal. Juba järgmisel aastal oli ta Pariisis ja tutvus sümbolistlike luuletajatega. 1896. aastast alates elas kirjanik peamiselt Pariisis. 1919. aastal sai tema alatiseks elukohaks Vahemere- äärne ja Itaalia piiri lähedane Nice. Maurice Maeterlinck oli Prantsuse ja Belgia Akadeemia liige. Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati ta 1911. aastal.
Kirjandusse tuli Maeterlinck 1889. aastal lüürikuna. Samal ajal kirjutas ta esimese draama “ Printsess Maleine”, mis algul ei äratanud mingit tähelepanu ja väikest tiraaži ei müüdud ära. Kuid peagi tuli ootamatu pööre. Maeterlincki kaasmaalane, tuntud luuletaja Georges Rodenbach saatis näidendi Mallarme`le ja tollelt omakorda sattus see mõjuvõimsa ning küünilise kriitiku Octave Mirebau kätte. Vastu ootusi avaldas Mirebau artikli, milles ülistas Maeterlincki näidendit peaaegu taevani. Kriitik oli avastanud pärli, ja tõepoolest, nagu nüüd teme , oli “Printsess Maleine” uue teatriajastu kuulutaja. Mitte et see oleks olnud uue suuna parimaid teoseid, aga see oli esimene sümbolistlik draama.
1985.- 1918. aastatel oli tal suhe laulja Georgette Leblanciga. 1919. aastal abiellus ta aga Renée Dahoniga. Koos abikaasaga läks ta elama Ameerikasse.
1932. nimetas Belgia kuningas Albert I Maeterlincki krahviks.
1939. aastal lendas ta Ameerikasse ja oli seal aastani 1947.
Maurice Maeterlinck suri Prantsusmaal Nice´is 1949.
Maeterlincki loomingu iseloomustus
Maurice Maeterlinck viljeles sümbolistlikku draamat ja rajas ühtlasi vastava teooria. Tema loometee oli pikk ja viljakas. Maeterlincki sulest on ilmunud arvukalt näidendeid, luuletusi ja filosoofilisi traktaate. Kirjaniku viimased teosed ilmusid juba pärast Teist maailmasõda. XX sajandil loobus Maeterlinck paljudest 1890-ndate aastate seisukohtadest, sai üle oma pessimismist ning lähenes realismile, hiljem aga langes taas pessimismi.
Euroopa kirjandusse läks Maeterlinck siiski eelkõige sümbolistliku draama loojana. Kui sümbolistliku luule esimesed võrsed tärkasid Prantsusmaal, siis sümbolistliku näitekirjanduse hälliks sai Belgia. Prantsuse keelt kõnelevas Belgias tunti hästi prantsuse kirjanike loomingut.
Sajandivahetusel arenes Belgias tööstuslinnade ja raudteede võrk. Samal ajal aga säilisid Belgia külades patriarhaalsed suhted ning kiriku tugev mõju. See vastuolu kajastus väga selgelt ka belgia kirjanduses ja sellest sündiski Maurice Maeterlincki dramaturgia. Müstikuna ja jumalaotsijana jägis ta tähelepanelikult ja murelikult tehnika arengut, tööstuslinnade kasvu. Kirjanukku häiris kapitalistliku tsivilisatsiooni areng ning ta tundis oma jõuetust selle ees. Maeterlinck oli erakordselt vastuoluline inimene. Ta tundis huvi keskaja müstikute õpetuse vastu ning samal ajal harrastas poksi, vihkas industrialiseerimist ja ülistas masinaid. Maeterlinck oli ka esimesi Euroopa kirjanikkem kes õppis autot juhtima . Vastuolud tema iseloomus olid suurelt osalt tingitud tema ajastu vastuolulisusest.
Maeterlincki heidutas inimese väärtuse langemine masinate ajastul. Nägemata vastuolude sotsiaalseid põhjusi, püüdis kirjanik neid lahendada subjektiivse sümboolika kaudu üksikisiku seisukohalt, kelle jaoks väliskeskkonna vastuolud omandasid paratamatult traagilise, saatusliku iseloomu.
Maeterlinck püüdis toetuda antiikkreeka dramaturgiale, kuid jättis seejuures tähelepanuta asjaolu, et tema kaasaegseid ja antiikajastu inimesi jäid lahutama enam kui kaks tuhat aastat ning arvukad avastused teaduses ja sotsiaalses elus.
Maeterlinck arvas et inimese hinges peituvad mingid salapärased jõud, mis müstilisel viisil on seotud väliste sündmustega ning mis sageli sunnivad inimest käituma vastu omaenda tahtele.
Inimene ja armastus, inimene ja surm- selline on Maeterlincki 1890-ndate aastate probleemistik.
Kirjaniku esimene näidend “Printsess Maleine” ilmus 1889. aastal. See äratas otsekohe prantsuse kriitikute tähelepanu ning nad ennustasid 27-aastasele algajale autorile isegi Shakespare´i kuulsust . “Printsess Maleine´is” käsitleb Maeterlinck elu põhiprobleeme. Teose peategelane allub tahtejõuetult salapärastele tundmatutele jõududele. Inimese ja vastutuse teema, mis esineb Shakespere´i teistes, asendub maeterlinckil millise tahes elusolendi kaitsetuse ja paratamatu hukkumise motiiviga. Isegi armastuse teema ei kõla Maeterlincki varasemates teostes kunagi optimistlikult. Armastus ja elu käivad tema näidendites kumbki oma teed ning surm võidab armastuse.
Maeterlincki 1890-ndate aastate näidendites ple reaalset aega ega kohta. Tegevus toimub muinasjutulossides, nõiutud metsade ja orgude taustal. Teoste tegelastel on ilusad, ebatavaliselt kõlavad nimed, mis samuti meenutavad vanu muinaslugusid. Tema lembeteemalistes näidendites on palju omapärast võlu.
Hüpiknukku ja mängukanni meenutava inimese kontseptsioon viib kirjaniku paratamatult ka teistsuguste näidendite loomisele. 1890-ndatel aastatel kirjutab ta neli lphidraamat, mida hiljem nimetab nukunäidenditeks. Need on “Sissetungija”, “Pimedad”, “Sisemus” ja “Tintagiles´i surm”.
“Pimedad”
Näidendi tegevus toimub kaugel ookeanis asuval üksikul saarel iidses põhjalaanes kõrge tähistaeva all. Kaksteist pimedat istub mahalangenud puutüvel ja kuulatab sünge metsa vaikuses sammude kaja. Pimedad ootavad oma vaimulikust teejuhti, kes tõi nad varjupaigast mere äärde jalutama ning peab nad jälle tagasi viima. Pimedad ei tea seda mida näeb vaataja: “Lava keskel istub ööpimeduses raugastunud vaimulik pikas mustas mantlis...Mehe nägu on vaha karva kahkjas, sinkjad huuled pooleldi avatud. Tühja pilguga tardunud silmad ei vaata enam igaviku siinpoolset, nähtavat külge..., nägu aga on kõigest ümbitsevast kaamem ja liikumatum...”
Hoolikalt on läbi mõeldud värvid: vaimuliku must mantel, pimedate ühesugused hallid riided, ööpimedus metsas, milles kuukiire valgus tõstab esile ainult surnud teejuhi kahvatu tähendusrikka näo ja pikavarreliste asfodillide, leinalillede helendavad laigud. Napp on ka näidendi keel. Pimedad räägivad vähe. Nende lühikesi, rõhutatult lihtsaid repliike katkestavad pikad pausid. Vaikimisel on Maeterlincki dialoogides eriline koht. Näidendis “pimedad” avaldub Maeterlincki keerukas lihtsus, nimelt vaikimine , milles paljugi jääb vaataja kujutlusvõime aimata ja täiendada. Pimedad avastavad lõpuks, et nende teejuht on surnud, ning otsustavad midagi ette võtta. Ainus nägija nende hulgas on sülelaps, kes ei oska veel rääkida.
Näidend “Pimedad” on sümbolistlik draama. Pimedad sümboliseerivad üldisemas tähenduses kogu inimkonda, kes ei leia teed elu ürgmetsadest välja ning kelle neelab igavik. Saart ookeanis võib tõlgendada kui maakera universumis, kui tänast päeva aastate pikas reas või veel kuidagi kolmandat moodi. Surnud teejuhti on tõlgendatud kui kadunud usku, kauget tuletorni merel kui teadust, noort pimedat kui kunsti ja ilu, väikest last aga kui uut tärkavat usku.
Näidendi põhiidee on selge: inimene on pime, üksildane ja kaitsetu surma ees. “Surm juhib kogu meie elu ning elul pole muud eesmärki kui surm,” sõnastas selle idee Maeterlinck ise.
“Sinilind”
“Sinilind” on kirjutatud 1908. aastal ja on Maeterlincki parim näidend. Ka siin kasutas dramaturg rahvamuinaslugude vormi. Puuraiduri poeg Tyltyl ja tütar Mytyl saavad jõuluööl haldjalt käsu minna Sininilindu otsima. Nagu muinaslugudes ikka, ei jää ka elutud asjad tegelaste vastu ükskõikseks. Ühtedest saavad nende sõbrad, teistest vaenlased. Lastega asuvad koos teele Vlagus, Leib, Suhkur, Tuli, Koer ja Kass . Kõige ustavamaks sõbraks osutub Koer, Kass aga on riukalik.
Oma rännakul satuvad Tyltyl ja Mytyl mitmetesse võluriikidesse: mälestuset maale, kus elavad nende surnud vanaema ja vanaisa, sündimata laste maale, Öö paleesse, metsa, kus puudel on kõnevõime.
Haldja antud ülesanne on keerukas. Sinilindu on peaaegu võimatu kätte saada. Tyltylil läheb vaja palju mehisust, meelekindlust ja vastupidavust , et kõik raskused ületada ja inimese vaenlasi värisema panna.
Lastel ei õnnestunud ehtsat lindu kaasa tuua. Mälestustemaalt toodud lind värvus mustaks, Tulevikuriigist toodud punaseks, Ööpaleest pärit lind aga suri. Siniseks värvus hoopis Tyltyli kodus puuris olnud tavaline kall lind, kui poiss tahtis teda vaesele naabritüdrukule kinkida .
Maeterlinck vihjas “Sinilinnus” sellele, et inimkond peab alati edasi püüdlema, et eksirännakutel areneb inimene ka ise. Samuti ka see, et inimene ei pea ainult edasi püüdlema, vaid peab ka hea olema.
“Sinilind” pole siiski traditsiooniline muinasjutt . Selles leidub Maeterlinckile iseloomulikke sümboleid ning ennete, unenägude ja unistuste kehastust lavakujudes. Rahvamuinasjuttudes ei tunta selget vahetegemist asjade näilise välise külje ja tegeliku olemuse vahel naq Maeterlincki “Sinilinnus” see esineb. Kirjanik püüab jõuda lihtsuse juurde läbi keerukuste. “Sinilind” kujutab endast pigemini muinasjutu sümbolistlikku stiliseeringut.
Kasutatud kirjandus
Jüri Talvet , Gustav Liiv, Kirsti Rannaste, Ülle Pärli, Luule Epner, Kerttu Wagner (1999) Maailma kirjandus 2. Tallinn: Koolibri
Väliskirjandus XIX ja XX sajandi vahetusel. (1974). Tallinn: Valgus
http://www.theatredatabase.com/19th_century/maurice_maeterlinck_001.html
http://www.brainyencyclopedia.com/encyclopedia/m/ma/maurice_maeterlinck.html
9
Tõstamaa Keskkool
Merlin Miido