Kinesioloogia konspekt II (0)

I LOENG
KINESIOLOOGIA AINE
• Kinesioloogia (kr. kinesis “liikumine” + logos “õpetus”) on teadus inimese motoorikast
• Kinesioloogias on kesksel kohal liikumisaparaadi, motoorika juhtimise, motoorse arengu ning motoorsete oskuste õpetamise probleemid
KINESIOLOOGIA HARUD
• Uurimisobjekti ja tugiteaduste alusel eristatakse järgmisi kinesioloogia harusid:
- anatoomiline kinesioloogia – uurib motoorse tegevuse funktsionaalanatoomilisi aspekte
- mehaaniline kinesioloogia – uurib motoorse tegevuse biomehaanilisi aspekte.
- füsioloogiline kinesioloogia – uurib motoorse tegevuse füsioloogilisi aspekte. Siia kuulub motoorika juhtimine, mis uurib motoorse tegevuse neurofüsioloogilisi aspekte
- psühholoogiline kinesioloogia – uurib motoorse tegevuse psühhofüsioloogilisi ja pedagoogilisi
aspekte. Siia kuuluvad liigutusõpetus ja pedagoogiline kinesioloogia
- patokinesioloogia – uurib motoorikahäirete morfofunktsionaalseid ja biomehaanilisi aspekte
INIMESE MOTOORIKA JUHTIMISE ÜDPRINTSIIBID
• Motoorika juhtimine on liikumisaparaadi ja seda juhtiva kesknärvisüsteemi kooskõlastatud talitlus liigutustegevuse ja kehahoiaku teostamisel
TUGI- JA SIHTMOTOORIKA
- Organismi motoorses tegevuses eristatakse kahte põhifunktsiooni – kehahoiakut ja liigutustegevust
- Vastavalt sellele eristatakse kahte motoorika vormi – tugi- ja sihtmotoorikat
- Tugimotoorika on seotud kehahoiaku funktsiooniga. Seda juhitakse põhiliselt ajutüve struktuuride tasandilt
- Sihtmotoorika on seotud liigutustegevuse funktsiooniga ja seda juhitakse põhiliselt ajukoore tasandilt
SPINAALMOTOORIKA JA KÕRGEM MOTOORIKA
• Sõltuvalt kesknärvisüsteemi kui motoorikat juhtiva organsüsteemi hierarhiast eristatakse:
- spinaalmotoorikat, mis teostub seljaaju talitluse alusel peamiselt spinaalsete motoorsete refleksidena
- kõrgemat motoorikat, mis teostub peaaju talitluse alusel
INIMESE MOTOORIKA ISEÄRASUSED
Inimesel saavutas liikumisfunktsioon suurima keerukuse seoses järgmiste asjaoludega:
• Toimus üleminek püstiasendisse, mis tegi kehahoiu funktsiooni komplitseeritumaks:
- KRK paikneb suhteliselt kõrgemal võrreldes loomadega
- tugipind on suhteliselt väike
- alajäsemete lihased on suure toonilise aktiivsusega
• Toimus esijäsemete (ülajäsemete) spetsialiseerumine töö- ja teiste koordineeritud ja täpsete liigutuste sooritamiseks
• Liikumisaparaati hakati kasutama kommunikatsiooniks (kõneks)
KÕNE JUHTIMINE
Motokorteks (juhib kõnemotoorikaga seotud lihaseid)
Broca kõnekeskus (juhib kõnemotoorikat motokorteksi kaudu)
Wernicke kõnekeskus (interpreteerib kuuldud sõnu)
Tagumine kiirusagarik (muudab visuaalse sisendi auditoorseks)
Visuaalne korteks (võtab vastu visuaalse sõnalise stiimuli)
Tserebralisatsiooni ja kortikalisatsiooni roll inimese motoorika juhtimisel
• Inimese motoorika juhtimist mõjutavad oluliselt kaks fülogeneesis toimunud kesknärvisüsteemi arenguprotsessi:
- tserebralisatsioon – peaaju osatähtsuse tõus seljaajuga võrreldes
- kortikalisatsioon – suuraju poolkerade koore osatähtsuse tõus funktsioonide juhtimisel peaaju teiste osade suhtes
• Inimese motoorika juhtimisse on lülitatud ajutegevuse kõrgemad vormid, mis on seotud teadvusega, mis
annab aluse nimetada inimese liigutusi sihipärasteks.
MOTOORSED KESKUSED
• Motoorikat juhtivad struktuurid – motoorsed keskused – paiknevad kesknärvisüsteemi erinevatel tasanditel, alates seljaajust ja lõpetades suuraju koorega
• Seejuures on tegemist ilmekalt väljendunud keskustevahelise hierarhiaga, mis on kujunenud fülogeneetiliselt järjest täiustuva motoorse tegevuse kohastumisega vastavalt keskonnatingimustele ja tegevuse eesmärkidele
KÕRGEMA MOTOORIKA KESKUSED
Kõrgemas motoorikas eristatakse kahte tasandit:
• kortikaalne tasand – teostub suuraja koore talitluse alusel tahtelise liigutustegevusena
• subkortikaalne tasand – teostub koorealuste tuumade, vheaju ja ajutüve struktuuride talitluse alusel asendirefleksidena ja automatiseerunud liigutustegevusena
PEAAJU TOPOGRAAFILINE JAOTUS
• SUURAJU
• VAHEAJU
• AJUTÜVI
• VÄIKEAJU
KÕRGEMA MOTOORIKA KESKUSED
Kortikaalne tasand:
• assotsiatsioonikorteks
• premotokorteks
• suplementaarne motokorteks
• motokorteks
Subkortikaalne tasand:
• põhimiktuumad (basaalkanglionid)
• väikeaju
• talamus
• vaheaju
• ajutüvi
LIIGUTUSTEGEVUSE PLANEERIMINE
• Motoorse tegevuse planeerimine toimub assotsiatsioonikorteksis, kus formeerub ettekujutus (taju) eelseisvast motoorsest tegevusest
• Selleks vajalik informatsioon saabub sinna nii limbilisest süsteemist, kus toimub organismi eluliste vajaduste teadvustamine kui ka teistest ajustruktuuridest
LIIGUTUSTEGEVUSE PROGRAMMEERIMINE
• Liigutustegevuse programmeerimist teostavad premotoorne ja suplementaarne motokorteks, väikeaju,
põhimiktuumad ja ajutüves paiknevad tuumad.
• Need struktuurid osalevad liigutustegevuse taktika väljatöötamises, s.o. kuidas antud liigutustegevuse plaani realiseerida
TAGASISIDE JA MOTOORSE TEGEVUSE KORREKTSIOON
• Igasugust tegevust saab edukalt juhtida vaid siis, kui on tagatud adekvaatne informatsioon ülesande täitmise kohta
• Ka motoorse tegevuse reguleerimiseks ei piisa üksnes programmeerivatest ja juhtivatest närvikeskustest
• Motoorika koordinatsioonile on iseloomulik töötavalt organilt reguleerivale närvikeskusele tagasipöörduvate signaalide ehk tagasiside (ingl. feedback) olemasolu
• Kesknärvisüsteemi informeerimine perifeerias esile kutsutud talitlusest toimub eelkõige proprioretseptoritest (lihaskäävid, kõõlusorganid) lähtuvate aferentsete signaalide abil
• Seda täiendab informatsioon
- nägemisorganist
- kuulmisorganist
- tasakaaluorganist
- naha- ja liigeseretseptoritest
Tagasisidestuva informatsiooni alusel
• Tehakse liigutustegevuses või kehahoiakus vajalikke korrektiive
• Kooskõlastatakse liikumisaparaadi erinevate lülide tegevust
• Tagasisidestuv informatsioon koondub väike- ja vaheaju (põhiliselt talamuse) spetsiifilistesse tuumadesse, kust see juhitakse edasi suuraju koorde
• Motoorikat juhtivad närvikeskused saavad vahetpidamata tagasisidestuvat informatsiooni liikumisaparaadi seisundist, mis võimaldab teadvuses peegeldada
- keha ja tema osade asendeid
- liigutuste suunda ja kiirust
- rakendatava lihasjõu suurust
- hoitavate esemete kaalu, kuju, mõõtmeid
KORRIGEERIMISAPARAADID
• Motoorset tegevust korrigeeriva lüli moodustavad mitmed kortikaalsed ja subkortikaalsed keskused
• Korrigeerimisaparaadid (komparaatorid) asuvad
- suuraju laubasagarates
- põhimiktuumades (sabatuumades)
- väikeajus
EKSTRAPÜRAMIDAALSÜSTEEM
• Motoorika juhtimise subkortikaalne tasand realiseerub eelkõige ajutüves paiknevate motoorsete keskuste kaudu, mis moodustavad neli ekstrapüramidaalsüsteemi juhteteed :
- rubrospinaalkulgla
- tektospinaalkulgla
- retikulopinaalkulgla(d)
- vestibulospinaalkulgla(d)
• Koos väikeaju ja ajutüve retikulaarformatsiooniga moodustavad need juhteteed olulise lüli:
- lihastoonuse regulatsioonis
- kehahoiaku regulatsioonis
- automatiseerunud liigutuste koordinatsioonis
ASENDIREFLEKSID
• Asendiefleksid – reflektoorsed reaktsioonid, mis on seotud lihastoonuse ümberjaotamisega Maa gravitatsiooniväljas
• Refleksikeskused asuvad põhiliselt ajutüves ja ka kõrgemates keskustes
• Jaotatakse 2 rühma:
- staatilised refleksid
- statokineetilised refleksid
II LOENG
LASTE MOTOORNE ARENG
SÜNNIJÄRGSE ARENGU ETAPID:
• Imiku- e. väikelapseiga (1. eluaasta )
• Lapseiga :
- varajane lapseiga (1-6 a.)
- keskmine lapseiga (7-10 a.)
• Noorukiiga (11-21 a.)
MOTOORSETE FUNKTSIOONIDE ARENGUT MÕJUTAVAD FAKTORID
• Närvisüsteemi ja sensoorsete süsteemide areng
• Närvi-lihasaparaadi areng
• Somaatiline areng (kehamõõtmete suurenemine)
• Suguline areng
NÄRVISÜSTEEMI ARENG
NÄRVISÜSTEEMI ARENG IMIKUEAS
• Kesknärvisüsteem (KNS) on sünnimomendiks arenenud niivõrd, et teostuksid eluliselt vajalikud reflektoorsed liigutustegevused ( hingamine , toitumine)
• Refleksikaared, mille vahendusel need tegevused toimuvad, on enam välja arenenud seljaaju tasandil
• Kõrgematest närvikeskustest ( ajukoor , põhimiktuumad) lähtuvad juhteteed on veel müeliniseerumata
• Esimestel elukuudel jätkub närvikiudude järk-järguline müeliniseerumine, mis on uute liigutuste aluseks
• Enamik reflekse ja liigutuslikke reaktsioone toimuvad esimestel elukuudel rubrospinaalsete ja vestibulospinaalsete juhteteede vahendusel
• Imiku KNS-i arengus toimub oluline murrang 5.-6. elukuul
• Seejuures toimub ajutüves paiknevat närvikeskuste ja põhimiktuumade morfoloogiline väljaarenemine, mis on aluseks tahtelise liigutustegevuse ilmnemisele imikul
• Esimese eluaasta II poolel jätkub närvikeskuste morfofunktsionaalne areng ning ja ajukoore mõningate
osade lülitumine liigutustegevuse regulatsiooni
• Ajukoore ja põhimiktuumade järk-järgulisel lülitumisel motoorika juhtimisse toimub mitmete elementaarsete motoorsete reflekside ja stereotüüpsete liigutuste pidurdumine
• Täiustuvad erinevate analüsaatorite vahelised seosed, milledest olulisemaks on liigutusanalüsaatori ja
nägemis- ja vestibulaaranalüsaatori koostöö
• Tugimotoorsete funktsioonide väljakujunemine toimub juba esimese eluaasta jooksul
• Sihtmotoorika (tahtelise liigutustegevuse) väljaarenemine ja täiustumine kestab kogu lapse- ja osaliselt ka noorukiea jooksul
• KNS-I funktsionaalne areng ja küpsuse saavutamine lõpeb murdeeas (13-15 a.)
• Lapseeas on närviprotsesside jõud veel suhteliselt tagasihoidlik
• Lastel ilmneb kiire ülepiirilise pidurduse teke eriti monotoonsete ja kestvate ärritajate suhtes, mis võib
liigutuskoordinatsiooni häireid põhjustada
• Pidurdusprotsesside suhteline nõrkus ja tähelepanu ebapüsivus lastel on liigutuskoordinatsiooni häirumise üheks olulisemaks põhjuseks
• Tahteline tähelepanu tekib umbes 4,5-a. lapsel
• Keskmise lapseea lõpuks (10.-11. eluaastat) on tekkinud närviseosed püsivamad ka keeruliste liigutustegevuste omandamisel
• Koos liigutusliku mälu mahu ja reprodutseerimisvõime suurenemisega asendub liigutuste mehaaniline jäljendamine üha enam liigutusülesande lahtimõtestamisega
NÄRVI-LIHASAPARAADI ARENG
• Lihaskiudude diferentseerumine algab imikueas, kusjuures ülekaalus on neil aeglased lihaskiud
• Lihaskiudude diferentseerumine kiireteks ja aeglasteks jätkub lapseeas
• Müofibrillide arv ja läbimõõt prepuberteediealiste laste lihastes on väike ning seoses sellega on
jõugenereerimise võime väike
• Prepuberteediealistel lastel on lihaskidude glükolüütiliste ja oksüdatiivsete ensüümide aktiivsus
madal
• Puberteedieas toimub lihaskiudude morfo -funktsionaalne täiustumine, mis väljendub jõugenereerimise võime järsus kasvus
• Laste võime rekruteerida motoorseid ühikuid tahtelisel maksimaalsel pingutusel on madalam kui täiskasvanutel
IMIKU MOTOORSED TEGEVUSED
• Imiku motoorse aktiivsuse esimestel elunädalatel moodustavad elementaarsed motoorsed refleksid:
- toitumisrefleks
- silmade pilgutamisrefleks vastusena valgusärritusele
- haaramisrefleks , mis seisneb sõrmede kõverdamises vastusena peopesa ärritamisele
- ehmumisrefleks, mille kutsub esile tugev heli ning millele imik reageerib jäsemete ja keha painutamisega
- Moro refleks , mis seisneb jäsemete painutamises kaelapiirkonna äkilise liikumise korral
• Umbes 3. elukuul ilmnevad imikul lisaks elementaarsetele motoorsetele refleksidele ka asendirefleksid ja lokomotoorsed refleksid
• Asendirefleksid on seotud pea ja kehaasendite säilitamisega (näit. püstumisrefleks) ning on aluseks sihtmotoorse tegevuse ilmnemisele, kindlustades vajaliku lihastoonuse ja kehaasendi
• Lokomotoorsete reflekside, mille aluseks on põhiliselt seljaaju närvikeskuste vahelised seosed, hulka kuuluvad:
- sammumisrefleks
- roomamisrefleks
- ujumisrefleks
- ronimisrefleks
• Need refleksid pidurduvad 3-5 kuu möödudes ja nende alusel kujunevad välja lapse põhiliigutustegevused
SAMMUMISREFLEKS
• Ilmneb 2.-3. elunädalal ja seisneb sammumisliigutustes püstiasendis
• On aluseks hiljem kujunevale iseseisvale kõnnioskusele
ROOMAMISREFLEKS
• Ilmneb esimestel elunädalatel ja seisneb roomamisliigutuste sooritamises kõhuliasendis
UJUMISREFLEKS
• Seisneb ujumisliigutuste sooritamises imiku asetamisel vette või isegi hoides teda vee kohal
RONIMISREFLEKS
• Ilmneb 1. eluaasta lõpul ja seisneb käte ja jalgade retsiprookses liikumises redelil seistes
RÜTMILISED STEREOTÜÜPSED LIIGUTUSED
• Need on mittetahtelised liigutused (ringitamised, siplemine, vehkimine jt.) käte ja jalgadega (üle 50 liigi), millel puudub kindel eesmärk
• Võivad moodustada kuni 40% imiku ärkveloleku aja tegevusest
ESIMESED TAHTELISED LIIGUTUSTEGEVUSED
• Ilmnevad imikul 1. eluaasta teisel poolel ja on seotud kehahoiaku võime omandamisega
• Vertikaalse kehaasendi omandamisel suureneb imikul oluliselt tahteliste liigutustegevuste hulk ja mitmekesisus
OLULISEMAD SIHTMOTOORSE TEGEVUSE VORMID ESIMESEL ELUAASTAL
• Ümberpööramine seliliasendist kõhuliasendisse – ilmneb 3 kuu vanuses
• Roomamine – ilmneb 4.-5. elukuul
• Istumine – ilmneb tooniliste kaelareflekside pidurdumisel
• Seismine – omandatakse 1. eluaasta lõpul
MOTOORSED TEGEVUSED VARASES JA KESKMISES LAPSEEAS (1-10 a.)
PÕHILIIGUTUSVILUMUSTE VÄLJAKUJUNEMINE
• Varases lapseeas (1- 6 a.) kujunevad välja põhiliigutustegevused:
- kõnd
- jooks
- hüppamine
- viskamine ja püüdmine
KÕND
• Kujuneb 1. eluaasta lõpul või 2. eluaasta alguses
• On tihedalt seotud seismisoskuse omandamisega
• Suur osa 2. eluaastast kulub lapsel kõnni täiustamiseks ja dünaamilise tasakaalu saavutamiseks kõnnil
• Kõnni kinemaatilised parameetrid saavutavad täiskasvanule lähedase struktuuri 6.- 7. eluaastal, elektromüograafilised parameetrid aga alles puberteediea alguseks
JOOKS
• Jooksule iseloomulik lennuperiood ilmneb tavaliselt 6-7 kuud pärast iseseisva kõnni ilmnemist
• Esimesed jooksuliigutused on kiirkõnni moodi
• Täiskasvanule iseloomulik jooksu kinemaatiline struktuur saavutatakse 5.-6. eluaastaks
HÜPPAMINE
• On koordinatsiooniliselt oluliselt keerulisem kui kõnd või jooks
• Lihtsamad hüppamise vormid ilmnevad enne 2- aastaseks saamist
• Bilateraalne (kahe jalaga koos) äratõuge horisontaalsetel ja vertikaalsetel hüpetel ilmneb 3.- 4. eluaastal
• Keerulisemate hüppevormide täiustumine kestab kogu lapseea jooksul
VISE JA PÜÜDMINE
• Vise on koordinatsiooniliselt keeruline liigutustegevus, mis eeldab liigutuste planeerimist
• 3-6-a. lapsel on viskeliigutuste põhistruktuur välja kujunenud, kuid selle komponemntide täiustumine jätkub veel puberteediperioodil
• Tütarlastel ei saavuta viskeliigutused sageli viimast arengustaadiumi
MOTOORSETE FUNKTSIOONIDE ARENG NOORUKIEAS (11-21 a.)
• Noorukiiga iseloomustab enamiku organsüsteemide morfo-funktsionaalne väljaarenemine, kusjuures suuremad arengulised muutused toimuvad puberteedieas
• KNS-i funktsionaalne küpsemine lõpeb 12.-14. eluaastal, mis võimaldab olemasolevaid neurofüsioloogilisi mehhanisme ära kasutada
• Jätkub juba omandatud liigutusliku kogemuse laiendamine ja uute liigutusvilumuste omandamine suures osas olemasolevate seoste baasil
• Motoorset tegevust võib komplitseerida puberteedieas toimuvad muutused nooruki psüühikas ning kiire somaatiline areng
• Keha pikkuse järsk suurenemine puberteedieas (kasvuspurt) põhjustab teatud perioodil ebaproportsionaalsuse kehaliste võimete ja keha mõõtmete vahel
LIHASJÕU ARENG
• Lihasjõu areng lapseeas sõltub kasvuga seotud morfo-funktsionaalsete faktorite koosmõjust
• Lihasjõu rakendamine liigutustegevusel sõltub lisaks lihasmassile ka motoorsete närvikiudude müeliniseerumise astmest ja närvisüsteemi küpsusest
• Kuna paljude motoorsete närvikiudude müeliniseerumine ei ole enne puberteediiga veel lõppenud, siis on lihaste neuraalne kontroll lapsel ebatäiuslik
• Laste võime rekruteerida motoorseid ühikuid (lihasesisene koordinatsioon ) tahtelisel maksimaalsel pingutusel on suhteliselt väike, mis tingib osaliselt nende jõukarakteristikute madala taseme
• Ka lihasesisesed faktorid (lihaskiudude kompositsioon, läbimõõt, glükolüütiliste ensüümide aktiivsus), samuti lihastevaheline koordinatsioon mõjutavad lihasjõu arengut
KEHA TASAKAAL
• Keha tasakaalu areng toimub varases lapseeas
• Tasakaalu areng sõltub suurel määral väikeaju arengust, mis eelkoolieas ei ole veel morfofunktsionaalset küpsust saavutanud
• Tugimotoorika arengus on murranguline periood 4.-6. eluaastal, kusjuures täiskasvanule omane küpsus saavutatakse 7.-10. eluaastaks
• Laps tugineb esimestel eluaastatel keha tasakaalu reguleerimisel põhiliselt visuaalsele informatsioonile, 3-6-a. laps aga kasutab rohkesti juba ka kinesteetilist informatsiooni
III LOENG
MOTOORSETE FUNKTSIOONIDE MUUTUSED VANANEMISEL
INIMESE ELUIGA
• Eluiga on ajavahemik inimese sünnist kuni surmani
• Üldiselt jaotatakse inimese eluiga järgmiselt:
- lapseiga – kuni 15. eluaastani
- noorus – 15.- 45. eluaastani
- keskiga – 45.- 65. eluaastani
- vanuriiga – 65.- 90. eluaastani
- raugaiga – alates 90. eluaastast
VANANEMISEGA SEOTUD PROBLEEMID
• Vananemisega seotud probleemid on tänapäeval eriti aktuaalsed seoses vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemisega ühiskonnas
• Praegu on Eestis üle 60-aastaste elanike osakaal 19%, aastal 2050 on see prognooside kohaselt üle 40%
• Elanikkonna vananemine mõjutab tervishoiu ja sotsiaalteenuste nõudlust, samuti tööhõivet
• Olulisel kohal on ka vanemaealiste taastusravi ja tervisespordiga seotud probleemid – kasvab vajadus vanuritega tegelevate füsioterapeutide ja tervisespordi treenerite järgi
VANANEMISPROTSESS JA SEDA MÕJUTAVAD FAKTORID
• Vananemise puhul on tegemist multifaktoriaalse bioloogilise protsessiga, mida patoloogilised faktorid modifitseerivad
• Vananemine on pärilikult määratud protsess, mis järgib teatud graafikut , nagu kasvamine ja areng
• Vananemise põhimehhanisme veel ei tunta
• Inimese kasvamist kuni täiseani juhivad geneetilised regulatsioonisüsteemid, mis ei ole veatud ja seetõttu võib esineda kaasasündinud haigusi ning funktsionaalseid puudeid
• Geenidel on suur tähtsus sellele, kui terveks ja töövõimeliseks organism kasvamise ajal kujuneb, kuid
spetsiaalset vananemise programmi ei ole olemas
VANANEMIST MÕJUTAVAD TEGURID
• Vananemisprotsessi mõjutavad tegurid jaotatakse sisemisteks ja välisteks
• Sisemisi tegureid ei tunta
• Välised tegurid on mitmesugused elutavad ja elutingimused
• On võimalik, et samad riskitegurid , mis soodustavad haigestumist paljudesse levinud haigustesse , mõjutavad ka vananemisprotsessi
Põhilised enneaegset vananemist soodustavad tegurid:
• Liigne närvipinge
• Kõrgenenud vererõhk (hüpertoonia)
• Ebaõige toitumine
• Kahjulikud harjumused (alkoholism, suitsetamine jt.)
• Liigne kehakaal
• Liikumisvaegus (hüpokineesia)
GERONTOLOOGIA
• Gerontoloogia on interdistsiplinaarne teadusharu , mis uurib vananemist
• Eristatakse järgmisi gerontoloogia harusid:
- biogerontoloogia
- sotsiaalgerontoloogia
- psühhogerontoloogia
- kinesioloogiline gerontoloogia
• Kinesioloogiline gerontoloogia uurib inimese motoorsete funktsioonide muutusi vananemisel
• Gerontoloogia rakendusharu on geriaatria – meditsiinivaldkond, mis tegeleb vanemaealiste haiguste ja nende raviga
• Gerontoloogia tegutseb põhimõttel: lisada mitte elule aastaid, vaid aastatele elu
• See tähendab, et tuleb muuta vanemate inimeste elu aktiivsemaks, vältides haigusi, üksindust ja isoleeritust, anda vanuri elule uus mõte ja sisu
MORFO- FUNKTSIONAALSED MUUTUSED NÄRVISÜSTEEMIS VANANEMISEL
NÄRVISÜSTEEMI VANANEMISE PÕHITEGURID:
• Ajuatroofia
• Närvisüsteemi suurenenud haavatavus kahjulike tegurite suhtes
• Närvisüsteemi puudulik autoregulatsioon ja kompensatsioonivõime
AJUATROOFIA
• Vananemisel tekib ajuatroofia – väheneb ajumass ning neuronite arv pea- ja seljaajus
• 25. ja 70. eluaasta vahel kaotab peaaju oma massist keskmiselt 100 g (7%)
• 20. ja 50. eluaasta vahel atrofeerub hallaine (ajukoor) kiiremini kui valgeaine , kusjuures valgeaine atrofeerub ajukoorest kiiremini 70. ja 90. eluaasta vahel
• Naistel algab aju intensiivne atroofia keskmiselt peale 60. ja meestel 70. eluaastat
• 80- aastastel on neuronite arv KNS-is vähenenud 1/3 võrra võrreldes 20- aastastega
• Ajuatroofia korral suurenevad ajuvatsakesed
• Väheneb neuronite dendriitide arv
• Aksonid võivad kaotada osa müeliinikihist (demüelinisatsioon) ja paisuda
• Väheneb sünapsite arv ajukoores
• Väheneb ensümide aktiivsus närvikoes
• Neuronitel on evolutsiooniliselt kujunenud mitmekordsus – reserv, mida vananemisel jätkuv degenereerumine intensiivsemalt kulutab
• Vananemisel toimub neuronite selektiivne hävimine – väliste tegurite toimel hävib KNSis eri kohtades erineva kiirusega pidevalt närvirakke
• Enamik degeneratiivsetest haigustest ( Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi jt.) on neuronite selektiivse hävimise tagajärg
NEURONITE SUURENENUD HAAVATAVUS
• Vananemisel närvirakkude haavatavus, so. tundlikkus kahjulike tegurite suhtes suureneb
• See avaldub hapnikupuuduse (hüpoksia) halvemas talumises ja aeglasemas paranemises pärast ajukahjustust
• Närvirakud muutuvad tundlikumaks võõrainetele ( alkohol , raskemetallid, ravimid, mürgid)
NÄRVISÜSTEEMI AUTOREGULATSIOON JA KOMPENSATSIOONIVÕIME VANANEMISEL
• KNS-ile on omane plastilisus – võime kohaneda nõudmistele
• Plastilisuse käivitavad välised ärritajad, millest saadava informatsiooni töötlemiseks uusi närviseoseid kasutatakse
• Vananedes on järel sadu miljardeid neuroneid , millel on võime moodustada uusi sünaptilisi kontakte rivist välja langenud rakkude poolt tekitatud aukude parandamiseks
• Kompensatsiooni korral on kortikaalsed neuronid soodsates tingimustes võimelised suurendama
dendriidivõrgustiku tihedust
• Kompenseerimist ei toimu degeneratiivsete haiguste (näiteks Alzheimeri tõve, dementsuse) korral
Degeneratiivsed ajuhaigused
• Alzheimeri tõbi
• Parkinsoni tõbi
• Dementsus
• Sclerosis multiplex
MUUTUSED SENSOORSETES SÜSTEEMIDES VANANEMISEL
• Nõrgeneb nägemisfunktsioon
- väheneb nägemisteravus
- alaneb silma akommodatsioonivõime
• Nõrgeneb kuulmisfunktsioon
• Halveneb vestibulaaaanalüsaatori talitlus - 40% esiku -teonärvi ( sensoorse närvi) kiude on hävinud peale 70. eluaastat
• Väheneb naha- ja proprioretseptorite tundlikkus (v.a. valutundlikkus )
AJUFUNKTSIOONIDE MUUTUSED VANANEMISEL
• Aeglustub erutuse juhtimise kiirus motoorsetes ja sensoorsetes närvikiududes
• Nõrgenevad ja aeglustuvad refleksid
• Halveneb mälufunktsioon
• Aju verevarustuse ulatuslik häirumine vananemisel on reeglina tingitud arteriosklerootilistest protsessidest
• Vananedes toimuva intellektuaalsete funktsioonide languse osas esineb suur individuaalne variatiivsus
MORFO-FUNKTSIONAALSED MUUTUSED LIIKUMISAPARAADIS VANANEMISEL
MUUTUSED KEHA KOOSTISES VANANEMISEL:
• Väheneb luukoe hulk ja mineraalainete sisaldus luukoes (osteopeenia)
• Väheneb lihakoe hulk ja suureneb sidekoe hulk lihastes ( sarkopeenia )
• Suureneb rasvkoe hulk
MORFO-FUNKTSIONAALSED MUUTUSED NÄRVI-LIHASAPARAADIS VANANEMISEL
SARKOPEENIA
• Vananemisel tekib lihasatroofia – sarkopeenia
• Sarkopeenia on põhjustatud nii hormonaalsetest nihetest kui ka kehalise aktiivsuse langusest vanemas eas
SARKOPEENIA KORRAL TOIMUVAD JÄRGMISED MUUTUSED:
• Väheneb lihaste ristlõikepindala
• Väheneb lihaskiudude arv ja nende suurus
• Lihaskiududes väheneb kontraktiilvalgu (aktomüosiini) ja veesisaldus
• Väheneb ensüümide (kreatiinkinaasi, aldolaasi jt.) sisaldus lihasvalkudes
• Lihastevahelised sidekoelised kelmed paksenevad ning nahaalusesse piirkonda ja lihaste vahele koguneb rasva
• Toimub aeglaste ja kiirete lihaskiudude arvu ja ristlõikepindala suhte muutus aeglaste lihaskiudude
kasuks, mida seletatakse kas kiirete kiudude selektiivse atroofiaga või aeglaste kiudude hüpertroofiaga
• Toimub lihaskiudude motoorse lõpp-plaadi funktsioneerimise langus, mis on suurem kiiretes lihaskiududes
• Väheneb seljaaju motoneuronite arv ja seoses sellega motoorsete närvikiudude ning motoorsete ühikute arv
• Raskeneb motoorsete ühikute rekruteerumine lihastalitlusel
MOTOORSE VÕIMEKUSE MUUTUSED VANANEMISEL
LIHASJÕU VÄHENEMINE VANANEMISEL
• Lihasjõu väheneb oluliselt alles alates 50-60- eluaastatest
• Alajäsemete lihaste jõu langus on suurem võrreldes ülajäsemetega
• Kiirusjõu langus on suurem võrreldes maksimaaljõuga
• Naistel on lihasjõu suurem langus seotud menopausiga
• Kehaliselt aktiivsetel on lihasjõu langus väiksem
• Lihasjõu vähenemine on suurem nuuroloogiliste ja ortopeediliste haiguste korral
VANANEMISEL
• Lihaste kontraktsiooni- ja lõõgastumise kiirus väheneb
• Reaktsiooniaeg helile ja valgusele pikeneb
• Hüppevõime väheneb
• Lihasvastupidavus jääb muutumatuks või isegi suureneb
• Liigeste liikuvus ( painduvus ) väheneb
• Liigutuskoordinatsioon halveneb
• Keha tasakaal halveneb
• Kõnni kiirus väheneb
IV LOENG
KEHALISE AKTIIVSUSE JA INAKTIIVSUSE MÕJU MOTOORSETELE FUNKTSIOONIDELE
KEHALINE AKTIIVSUS
• Kehalise aktiivsuse tase võib olla:
- mittiküllaldane – tegemist on liikumisvaegusega (hüpokineesia) koos sellele omase negatiivse mõjuga
- minimaalne – liikumisvaeguse negatiivne mõju tervisele on välditud, kuid puudub tervistav mõju
- optimaalne – saavutatakse tervistav mõju
- ülemäärane – tegemist on hüperkineesiaga, mille tulemusena tekib kurnatus ja/või ülepingutusnähud (näiteks sportlastel tekib ületreening)
KEHALINE TREENING
• Kehaline treening on samalaadse kehalise tegevuse kordamine kas süstemaatiliselt organiseerituna (näiteks sportlik treening, liikumisravi) või spontaanselt, igapäevase tegevuse raamides
• Kehaline treening käivitab organismis adaptatsiooniprotsessid – kehalise koormusega kohanemise
• Adaptatsioon kehalistel koormustele allub superkompensatsiooni seadusele
KEHALISE TREENINGU LIIGID
• Jõutreening – sisaldab jõu erinevate liikide (absoluutse jõu, kiirusjõu) arendamist
• Vastupidavustreening – sisaldab vastupidavuse erinevate liikide ( aeroobne , anaeroobne, jõuvastupidavus) arendamist
• Painduvustreening – sisaldab nii liigeste liikuvuse kui ka lihaste elastsusomaduste arendamist
• Kiirustreening – sisaldab kiiruse erinevate liikide ( liikumiskiirus , liigutuste kiirus) arendamist
NEURAALNE JA MÜOGEENNE APTATSIOON KEHALISEL TREENINGUL
Müogeenne adaptatsioon:
• Lihashüpertroofia
• Lihaskiudude vaskularisatsioon
• Muutused müosiini rasketes ahelates
• Muutused sidekoes
Neuraalne adaptatsioon:
• Suurenenud motoorsete ühikute rekruteerumine
• Suurenenud motoorsete ühikute talitluse sünkronisatsioon
• Lihastevahelise koordinatsiooni täiustumine
LIHASHÜPERTROOFIA
• Jõutreening (anaeroobne treening) põhjustab ulatusliku lihaste hüpertrofeerumise
KEHALISTEST KOORMUSEST PÕHJUSTATUD LIHASTE KAHJUSTUSED
• Suuremahulised ja tugevad lihaskontraktsioonid, eelkõige ekstsentrilised kontraktsioonid kutsuvad esile lihase ülekoormuse
• Kahjustused on rohkem seotud lihaskontraktsioonide ulatusega kui kiirusega
• Nõrgemad lihaskiud on rohkem ülekoormatud ja seoses sellega ka rohkem kahjustatud
LIHASKAHJUSTUSE TOIMEL
• Kahjustuvad enam kiired lihaskiud
• Ilmneb lihasjõu (lihase töövõime) pikaajaline langus – ingl. delayed muscle soreness
• Ilmnevad põletikulised nähud kahjustatud piirkonnas
• Ilmneb lihase ultrastruktuuri kahjustus → häirub Ca2+ vabanemise mehhanism sarkoplasmaatilisest retiikulumist
• Ilmneb lihaskiudude turse , mis põhjustab surve valuretseptoritele ja seetõttu tekib valutunne lihastes
LIHASE REGENERATSIOON
• Makrofaagide infiltratsioon tekitab satelliitrakkude aktiveerumise
• Satelliitrakud paiknevad lihaskiudude kattemembraani piirkonnas (basaalmembraani ja sarkolemmi vahel)
• Satelliitrakud migreeruval (liiguvad) kahjustatud piirkonda
• Satelliitrakud diferentseeruvad müoplastideks ja edasi toimub müotuubulite formeerumine
TREENITUS
• Kehalise treeningu tulemusena kujuneb treenitus – organismi pikaajaline adapteerumine ( kohanemine )
kehaliste koormustega, millega kaasneb saavutusvõime tõus
• Treenitus on spetsiifiline, sõltudes kasutatud kehalise koormuse iseloomust
• Saavutusvõime tõus oleneb treeningkoormusest – treeningu kestusest ja intensiivsusest
• Saavutusvõime piir on individuaalne, sõltudes lisaks treeningule ka andekusest
HÜPOKINEESIA
• Hüpokineesia on liikumisvaegus, liikumise vähesus, üks nn. tsivilisatsioonihaigusi
• Hüpokineesia peamised põhjused:
- suur osa inimesi elab linnades (urbaniseerumine)
- materiaalsed väärtused luuakse masinate abil (mehhaniseerumine)
- kõndimine on asendunud sõitmisega
- sagenenud on istuv eluviis (lad. Homo sedalis)
• Hüpokineesia võib põhjustada hüpodünaamiat – liikumisvaegusest tingitud tõbe, mida on võimalik ravida
süstemaatilise kehalise töö või treeninguga (lad. Labor corpus firmat – töö tugevdab keha)
• Hüpokineesiaga on vahetult seotud:
- istuv eluviis – tingib rida haigusi (alaseljavalud, veenihaigused jt.)
- immobilisatsioon ( voodis lamamine, kipsmähis, ortoos jt.)