Füsioloogia kontrolltöö küsimused (0)

Erutuvate kudede füsioloogia uurib välis- ja sisekeskkonna mõjutuste ja bioloogiliste reaktsioonide vahelisi üldiseid seaduspärasusi.
Ärrituvus on kõikidele elusatele organismidele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega (omane nii taimedele, kui ka loomadele).
Ärritajad on välis- ja sisekeskkonna faktorid , mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone, jaotatakse energeetilise olemuse alusel ( füüsikalised temp valgus heli elekter, keemilised hormoonid ravimid mürgid ja füüsikalis-keemilised osmootse rõhu muutused, pH, elektrolüütide kooseisu muutused ) ja füsioloogilise toime alusel (adekvaatsed on ärritajad mille vastuvõtuks kude on evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud omades suurt tundlikkust ja mitte-adekvaatsed ei ole spets kohanenud ja ei ole tundlikkust nt elekter,temp).
Ärritus on ärritaja toime eluskoele, jaguneb: alaläviärritus reaktsioon ärritajale avaldub nõrga lokaalse vastusena, läviärritus minimaalne vastureaktsioon , mille puhul avaldub funktsionaalne efekt, üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus.
Erutuvus on närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. Erutuse üldiseks tunnuseks on rakumembraani depolarisatsioon puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine. Erutuse spetsiifilised tunnused närvikoel on närviimpulsi teke ja levik, lihaskoel kontraktsioon ja näärmekoel sekreet .
Pidurdus on erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse vähenemine või lakkamine ärritajate toimel. Eristatakse kahte vormi: otsene pidurdus seotud pidurdavate neuronite ja sünapsitega (pre ja postsünaptiline pidurdus) ja ülepiiriline pidurdus ei ole seotud sünapsitega, tekib ülemäära sageda ja kestva erutuse puhul, kestev depol, püsiv erutuskolle e parabioos .
Elektrostimulatsioon leiab füsioloogias kasutamist närvi- ja lihaskoe funktsionaalse seisundi hindamisel. Elektrivool on mitteadekvaatsetest ärritajatest kõige adekvaatsem kuna erutuvate kudede talitlusega kaasnevad alati elektrilised nähtused (biovoolude teke ja levik)
Alalisvoolu kasutatakse elektrostimulatsioonil, selle tugevust, toimeaega ja sagedust on kerge doseerida.
Doseerimine toimub voolutugevuse, toimeaja, voolugradiendi (kasvu suuruse) ja sageduse alusel.
Otsene elektrostimulatisoon antakse elektroodi kaudu otse lihasele kiired ja suured lihased
Kaudne elektrostimulatsioon antakse lihast innerveerivale närvile aeglased ja väiksemad
Polaarsuse seadus voolu sisselülitamisel tekib erutus katoodi (neg elektroodi) piirkonnas ja voolu väljalülitamisel anoodi (pos elektroodi) piirkonnas.
Elektrotoonus voolu sisselülitamisel tõuseb erutus katoodi ja väheneb anoodi ümbruses, voolu väljalülitamisel aga vastupidi.
Akkommodatsioon elektrivoolu aeglasel tugevnemisel rakumembraan kohaneb ärritaja toimega ning erutuse teket ei järgne isegi tugeva voolu korral.
Ärrituse toimejõu ja aja seos erutusprotsessi tekitavad ainult piisava toimejõu ja kestusega ärritajad, nad peavad toimima teatud aja vältel. Minimaalset aega, mis on vajalik erutuse esilekutsumiseks, nim kasulikuks ajaks. Mida tugevam on ärritus, seda lühem võib olla toimeaeg.
Reobaas min voolutugevus , mis on vajalik piiramatu toimeaja tingimustes erutuse tekkeks.
Kronaksia min aeg, mis on vajalik min vastureaktsiooni esilekutsumiseks kahekordse reobaasi tugevusega voolu toimel.
Labiilsus on koe omadus vastata ärritusele nende rütmi muutmata. Mida suurem on labiilsus, seda suurem arv erutuslaineid võib ajaühikus koes tekkida.
Optimum on ärritussagedus mis kutsub esile max vastureaktsiooni.
Pessimum on liigsest ärritussagedusest tingitud vastureaktsiooni vähenemine.
Parabioos on labiilsuse langusega seotud nähtus, mille lõpptulemuseks on pidurdus, eluskude ei ole enam võimeline ärriusele vastama.
Membraaniteooria biopotentsiaale tekitab ioonide mittetasakaaluline jaotus rakumembraanidel ja sellest tulenev ioonide liikumine.
Membraani puhkepotentsiaal rakumembraan on polariseerunud , välispind on pos ja sisepind neg. Närvirakus on see -70 mV ja lihasrakus -90mV. Puhkepotentsiaali põhjustavad: katioonide ja anioonide mittetasakaaluline jaotus raku sise ja välispinnal, permeaablus erinevate ioonide osas, Na ja K aktiivne transport.
Depolarisatsioon membraani puhkepotentsiaali vähenemine
Hüperpolarisatsioon membraani puhkepotentsiaali suurenemine
Repolarisatsioon puhkepotentsiaali lähtetaseme taastamine
Elektrotooniline potentsiaal tekib nõrga alalävise ärrituse puhul.
Lokaalne vastus tekib ärritustugevusel 0,5-0,9 depolarisatsiooni kriitilisest piirist , ilmneb ka mõningane amplituudi tõus pärast ärritaja toime lõppu, säilib teatud aja vältel.
Aktsioonipotentsiaal närviimpulsi vaste , erutuse levitaja, kuni 120 mV. Struktuur: 1) Tipppotentsiaal (kiire depolarisatsioon, ümberpolarisatsioon, kiire repolarisatsioon) ja 2) Järelpotentsiaal (neg järelpotentsiaal ja pos järelpot).
AP tekkemehhanism kui erutus on saavutanud kriitilise piiri, siis Na/K pumba töö häirub ajutiselt , tekib AP, Na konsentratsioon kasvab ja seejärel Na pump sulgub, avaneb K pump ja K konsentratsioon kasvab.
AP iseärasused lävi - ja üleläviärritused kutsuvad alati esile ühesuguse max amplituudiga AP ehk vastureaktsioon toimub seaduse kõik või mitte midagi järgi. AP liigub mööda närvi ja lihaskiudu ilma dekremendita (amplituudi alanemiseta)
Erutuslaine leviku seadused Kudede anatoomilise ja füsioloogilise terviklikkuse seadus: erutuslaine levik närvi- ja lihaskoes on võimalik vaid nende anatoomilise terviklikkuse ja rakumembraani normaalse funktsionaalse seisundi tingimustes. Isoleeritud juhtivuse seadus: närvi- ja lihaskiudu mööda liikuv erutus ei kandu naaberkiududele. Erutuse kahepoolse leviku seadus: närvi- ja lihaskoe mingis punktis tekkinud erutus levib edasi mõlemas suunas. Kõik või mitte midagi: mööda närvi ja lihaskiu membraani liikuva AP amplituud ei sõltu teda esile kutsunud ärrituse suurusest .
Erutav postsünaptiline potentsiaal kujutab endast postsünaptilise membraani lokaalset depolarisatsiooni mediaatori toimel.
Pidurdavad postsünaptilised potentsiaalid kujutab endast närviraku membraani hüperpolarisatsiooni pidurdava mediaatoraine toimel.
Erutuslaine leviku mehhanism tekivad lokaalsed tasakaalustusvoolud erutunud ja mitteerutunud alade vahel. Erutus levib järjest edasi, uutes erutuskolletes tekib membraani välispinna elektronegatiivsus ja nii saavad alguse uued tasakaalustusvoolud.
Koe erutuvuse muutused erutuslaine levikul lokaalsete vastuste ajaline ja ruumiline summatsioon põhjustab AP tekkimise, AP depolatisatsioonifaasis koe erutuvus kaob, siis erutus järk-järguliselt taastub kuni kõrgenenud erutuseni, järgneb subnormaalne faas.
Erutuse ülekanne neuromusk sünapsis eripärad: Erutuse ülekanne on ligi 1000 korda aeglasem kui närvikius, ühesuunaline (närvilt lihasele), tekib keemilise mediaatoraine (atsetüülkoliini) vahendusel. Mehhanism: närviimplsi saabumine aksonisse, atsetüükoliini vabanemine närvilõpmest sünapsipilusse ja selle reaktsioon kolinoretseptoritega, membraani ioonkanalite avanemine , lõpp-plaadi potentsiaali teke, kriitiline depolarisatsioon, AP teke ja levik.
Lokaalsete lõpp-plaadi potenstiaalide teke kutsub esile mööda lihaskiudu liikuba AP tekke.
Erutuse ja kontraktsiooni sidestus Lihaskontrakstsioonile eelnev lihaskoe erutumise seotud elektriliste, keemiliste ja mehaaniliste nähtuste kompleks . Ca2 kontsenrratsioon suureneb.
Libisemisteooria 1) jämedate ja peenikeste filamentide pikkus kontraktsiooni käigus ei muutu 2) sarkomeeri pikkuse muutused on müosiini- ja aktiinifilamentide omavahelise pikisuunalise nihkumise tulemus 3) ristisillaksed on paigutatud nii, et nad saaksid ühineda aktiini komplementaarsete aktiivsustsentritega 4) ristisillakesed liiguvad on kinnituskohtadel umbes 45 kraadises suunas, tekitades pikasuunalise tõmbejõu 5) osa ristisillakesi kinnituvad kohe aktiivsustsnentri külge, teised aga jätkavad otsimist 6) pärast aktiinfilamendi külge kinnitunud ristisillakestega toimunud struktuureid muutusi, mille käigus nad arendavad tõmbejõudu, järgneb kohe nende lahknemine.
Aktiivne seisund Periood, mille käigus lihaskontraktsiooni kontraktiilne komponent lüheneb, tekitades lihasesisese pinge. Edasipidiselt toimub järjestikuse elastse komponendi struktuuride väljavenitamine teatud tasemeni, tänu milleke tekib tõmbejõule(kontraktiilsetest protsessidest tulnud) lisaks pinge, mistõttu on lihases võimalik registreerida jõudu.
Lihaskiudude lõõgastumine algab siis kui Ca2+ ioonide kontsentratsioon müofibrillaaralas langeb alla kriitilist taset.
Lihase üksikkontrakstioon mitte eriti tugev ja ühekordne kontraktsioon mis vastab ühekordsele ärritusele. Faasid: latentsifaas (ajaintervall ärrituse momendist kuni jõuarenduse alguseni ), kontraktsioonifaas (ajaintervall jõuarenduse algusest, kuni selle maksimumini), lõõgastusfaas (ajaintervall jõuarenduse maksimumist kuni selle kadumiseni)
Trepifenomen seisneb üksikkontraktsiooni jõu järkjärgulises suurenemises rütmilise madalsagedusliku stimulatsiooni tingimustes.
Teetanuse järgne potenseerumine seisneb üksikkontraktsiooni jõu olulises kasvus ja kontraktsioonifaasi samaaegses lühenemises vahetult peale lühiajalist teetaanilist kontraktsiooni.
Tetaaniline kontraktsioon tekib üksikute kontraktsioonide summeerumise tulemusena.
Kontraktsioonide summeerumine tekib siis,kui kahe ärrituse aeg on väiksem üksikkontraktsiooni kestusest, ületab AP kestuse ja langeb eelmine kontraktsiooni lõõgastusfaasi.
Hambuline teetanus osaline Sile teetanus täielik
Motoorne ühik on närvi-lihasaparaadi põhiliseks morfofunktionaalseks elemendiks , mille moodustavad alfamotoneuron koos innerveeritava lihaskiududega.
Motoorsete ühikute tüübid morfoloogiliselt suured motoorsed ühikud (kiired, suur erutuslävi, suured pingutused), väiksed motoorsed ühikud (aeglane, madal lävi, väikesed pingutused)
Motoorsete ühikute tüübid füsioloogiliselt aeglased (S-tüüpi, Slow ), kiired-väsimusresistentsed (FR-tüüpi, fast resistant to fatigue), kiired-kiireltväsivad (FF-tüüpi, fast fatigable)
Lihasbiopsia ensüümide aktiivsuse, lihastüübi selgitamiseks.
Motoneuronpuul alfamotoneuronite kogumik ( seljaaju hallaine esiservades) mis innerveerib ühte lihast või selle ühte pead.
Lihaspinge regulatsioon motoneuronpuuli tasandil seisneb selles, et sealt saadetavate närviimpulsside mõjul toimub lihaspinge doseerimine ja selle ajaline kooskõlastamine antud motoorse programmi täitmisega.
Lihaspinge regulatsioonimehhanismid motoorsete ühikute rekruteerimine (suuruse printsiip, väike pinge-väiksed lihased, suur pinge-suured lihased, max pingutus -kõik töös), ajaliste suhete regulatsioon/sünkronisatsioon.
Lihaspinge regulatsioonimehhanismid üksiku motoorse ühiku tasandil impulsseerimissageduse muutused (mida suurem on alfamotoneuroni impulseerimissagedus, seda suuremat pinget ühik arendab) , impulssmustri muutused (lihaste poolt arendatav pinge sõltub ka sellest, kuidas on erutunud lihases erinevate motoorsete ühiku impulsatsioon omavahel ajaliselt kooskõlastatud)
Lihastoonus täielikul puhkseisundil skeletilihastele omane teatud pinge.
Maksimaaljõud kõigi lihaskiudude maksimaalse tugevusega kontraktsioonil avalduv jõud (elektrostimulatsioonil)
Tahteline maksimaaljõud jõud, mis avaldub maksimaalse lihaspingutuse korral.
Neuraalne adaptsioon süstemaatilisest treeningust tulenev lihastesisene ja väline koordinatsiooni täiustumine , väljendub hüpertroofias.
Närvisüsteemi peamised funktsioonid:
1)organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks
2)homoöostaas
3)väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine ning organismi kui terviku talitluse ja käitumise reguleerimine vastavalt muutuvatele keskkonnateguritele
Kesknärvisüsteemi funktsioonid:
1)info analüüs
2)organismi adekvaatse vastureaktsiooni väljatöötamine ja algatamine
3)vaime tegevus (teadvus, mõtlemine, emotsioon , intuitsioon)
Perifeerse närvisüsteemi funktsioonid:
1)KNSi varustamine infoga nii sise- kui väliskkeskonnast
2)KNSist lähtuvate signaalide edastamine elektroorganitele.
Perifeerse närvisüsteemi aferentne e sensoorne osa:
1)info suunamine retseptoritelt KNSi
2)retseptorite liigid: eksteroretseptorid, interoretseptorid, proprioretseptorid
3)eferentsete neuronite kehad on ganglionites, mis on selja- ja peaaju närvide lähtekohtade läheduses.
Somaatiline NS:
1)info suunamine KNSist skeletilihastele
2)vastavate neuronite kehad paiknevad KNSis, nende aksonid ulatuvad närvide kaudu neuromuskulaarsetesse sünapsitesse.
Autonoomne NS:
1)info suunamine KNSist silelihastele, südamelihastele, näärmetele.
Sümpaatiline NS:
1) troofiline mõju siseelundite talitlusele ainevahetusprotsesside intensiivsuse ja funktsionaalse seisundi regulatsioon.
2)funktsionaalne mõju avaldub vaid veresoonte seinte silelihaste suhtes
3)sümpaatilise aktiivsuse suurenemine: südame kokkutõmmete sagenemine, veresoonte laienemine, kopsude veresoonte ja bronhide laienemine, kõhuõõne elundite ja veresoonte ahenemine .
Parasümpaatiline NS:
1)peamine funktsionaalne mõju siseelundite talitlusele
2)parasümpaatilise aktiivsuse suurenedes on mõjud vastupidised sümpaatilise NSi omadele.
Närvisüsteemis eristatakse kaht põhilist tüüpi rakkusid neuronid e närvirakud ja neurogliia rakud .
Neuronite jagunemine funktsionaalsuse alusel:
1)aferentsed e sensoorsed neuronid, mis juhivad närviimpulsse perifeeriast KNSi suunas
2)eferentsed neuronid mis juhivad närviimpulsse KNSist perifeeriasse.
3)lülineuronid e interneuronidmis juhivad närviimpulsse ühelt neuronilt teisele.
Neuronite jagunemine struktuuri alusel:
1)multipolaarsed neuronid (1 akson , palju dendriite)
2)bipolaarsed neuronid (1 dendriit , 1 akson)
3)unipolaarsed neuronid (1 akson)
Neurogliia rakud:
1)astrotsüüdid – moodustavad KNSis neuronitele ja veresoontele elastse toese, reguleerivad ajuvedeliku koostist ja lokaalset verevarustust ajus.
2)ependüümirakud – produtseerivad ajuvedeliku tsirkulatsiooni ja on toeseks.
3)mikrogliia – kaitsefunktsiooniga
4)oligodendrotsüüdid – moodustavad müeliinikesta, reguleerivad neuronite varustust toitainetega
5)neurolemmotsüüdid
Refleks on kiire tahtamatu reaktsioon ärritusele
Refleksikaar aferentsed, tsentraalsed ja eferentsed struktuurid , mis kindlustavad adekvaatse vastureaktsiooni.
Refleksikaare komponendid retseptor (refleksi alglüli, mis võtad vastu ärritusi organismi välis või sisekeskkonnast), aferentne lüli (juhib retseptord tekkinud erutuse refleksikeskusesse), refleksikeskus (juhtimis ja infotöötluskeskus neuronite kogumi kojul), eferentne lüli (lõpplüli, mis tagab reflektoorse vastuse)
Tingimatud refleksid käitumisreaktsioonid, mis on kaasa sündinud, ilma et ümbritsev keskkond neile olulist mõju avaldaks. Alati ühesugune reaktsioon ühele ärritajale. Tingimatu refleksi närvimehhanisimid on pärilikud. Tingitud refleks on kogemuslik, kindlale olukorrale kohandunud reflektoorne aktsioon. Ärritaja võib esile kutsuda mistahes reaktsiooni.Ei ole pärilikud, kujunevad eluea jooksul.
Tingitud refleksid elutegevuse käigus individuaalselt omandatud refleksid, mis võimaldavad organismil ümbritseva keskkonnaga kohaneda.
Imikurefleksid reflektoorsed reaktsioonid organismi varajasel etapil pärast sündi, mis hiljem kaovad.
Piklikaju läbivad alanevad ja ülenevad juhteteed , selle kaudu reguleeritakse hingamiselundite, südame ja veresoonkonna talitlust. Reflektoorsed tegevused (imemine, neelamine , köha jne)
Sild kolmik-, eemaldaja -, näo- ja esikuteonärv. Selles paikneb trapetskeha ja osa hingamisneuronite tegevust reguleerivaid rakke.
Väikeaju pea, keha, jäsemete asend, automaatne motoorika , tahtlikud liigutused.
Keskaju silmaliigutaja , plokinärv.Keskaju tuumadest liiguvad närviimpulssid piklikajju ja seljaaju motoorsete rakkudeni. Pupillirefleksi keskus, siin korrigeeritakse lihastoonust.
Vaheaju talamus ja hüpotalamus.
Suuraju sagarad otsmikusagarad (tahtelised liigutused, meeleolu, motivatsioon , lõhnad), kiirusagar (sensoorse info vastuvõtt ja töötlemine), oimusagar ( abstraktne mõtlemine, mälu, otsustamine, lõhnad, kuulmine), kuklasagar (visuaalse info vastuvõtt ja töötlemine)
Suurajukoor suuraju poolkerade välimine õhuke hallainekiht. Koosneb närvirakkudest ja gliiarakkudest.
Talamus kogu sensoorne info läbib omal teels suuraju koorde talamuse (nägemine, kuulmine). Lihastalitlus, meeleoluseisundid, visuaalne ja akustiline info.
Hüpotalamus autonoomne regulatsioon, endokriinsüsteemi kontroll,lihastalitluse regualtsioon, termoregulatsioon , toitumine regulatsioon, emotsioonide ja une/ärkveloleku regulatsioon.
Epitalamus hormoon produktsioon , reguleerib ealist arengut, ärkvelolek/uni, lõhnade tajumine .
Suuraju poolkerade koor primaarsed alad ( perifeersed struktuurid, signaalide vastuvõtt, lihase talitluse kontroll), sekundaarsed alad (analüüsivad retseptoritelt saabuvaid signaale, programmeerivad lihaste talitlust), tertsiaarsed alad (kõrgenad analüüsi ja sünteesi protsessid)
Retikulaarformatsioon ärkvelolek, tähelepanu, orientatsioon .
Juhteteed ajus komissuraalkiud (vasaku ja parema poolkera ühendamine), assotsioonikiud, projektsioonikiud (tagavad suuremate ja väiksemtae üksuste koostöö, ka seljaajuga)
Limbiline süsteem mälu, emotsioonid, enesealalhoid, söömine,paljunemine, siselundite talitluse regulatsioon, valu, mõnu
Basaaltuumad motoorika, suunavad närviimpulsse.
Seljaaju funktsioonid reflektoorne (spinaalsed motoorsed refleksid), juhtefunktsioon (vahejaam erutuse juhtimisel ja edasijuhtimine teostusorganitesse)
Spinaalnärvid paarilised närvid, jaguneb ventraal (kõhtmised lihased, jäsemete lihased, liigesed ja nahk innerveeritakse siin) ja dorsaalharuks (selja nahk, lülidevahelised liigesed, seljalihased ). Ventraalharud on jämedamad ja mood omavahel närvipõimikuid.
Spinaalsegment seljaaju osa, mis sisaldab ühte närvipaari koos kahe ventraal ja dorsaaljuurega ning vastava hallaine ja valgeaine osaga.
Eferentsed neuronid alfamotoneuronid, gammamotoneuronid, vegetatiivse ns neuronid.
Aferentsed neuronid kehad ei paikne seljaajus, vaid spinaalganglionites.
Preganglionaarsed närvikiud lülitatakse vegetatiivses ganglionis ümber teisele närvikiule, mille akson – postganglionaarne närvikiud – jõuab innerveeritava elundini.
Meeleelundid on organismi välis- või sisekeskkonnast tulevaid ärritusi vastuvõtvad elundid e analüsaatorid. Meelelendite teel saadud info põhjal tekivad aistingud ja tajud, mis võimaldab organismil ümbritseva keskkonnaga kohaneda.
Somato- ja vistserosensoorne analüsaator naha (taktiline, valu, temp), liigeste (taktiline, valu), lihaste ja siseelundite tundlikkus.
Naha ja liigese retseptorid valurets (vabad närviõpmed), termorets (sooja, külma), taktiilsed (puute), surve ja survevibratsioonirets.
Vistseroretseptorid kõik siseorganis on rikkalikult varustatud nendega, nad on väga mitmekesised ja reageerivad vastavatele ärritustele: keemilistele, osmootsetele, mehaanilistele, tempile. Täiskõhutunne, õhupuudus , ainevahetus , hingamine .
Tasakaaluanalüsaator vestibulaaraparaadi mood poolringkanalid ja otoliitaparaat.
Kuulmisanalüsaator kuulmine on helide tajumine, võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse alusel ning teha kindlaks heliallika asukoht. Kuulmiselundiks on kõrv, eristatakse sise (transformeerib helivõnked) välis (helilained) ja keskkõrva (kuulmiskile võnkumiste tugevdamine).
Kuulmiskeskus sisekõrvas paiknev kuulmisorgani projektsiooni suurajukoorde ja paikneb oimusagaras.
Nägemisanalüsaator nägemine on valgustatud või valgust väljasaatva eseme ja keskkonna tajumine nägemisanalüsaatori abail optilise kujutisena. 80% infot nägemise kaudu. Silm, nägemisnärv, nägemisteed , nägemiskeskus.
Tsentraalne nägemine silma võrkkestal asuva kollatähni varal toimiv, selge nägemine, silmaläätse
Kumerus muutub vastavalt eseme kaugusele. Võrkkesta ääres Perifeerne nägemine mis on hägusem
aga aitab ruumis orienteeruda.
Haistmisanalüsaator haistmine on lõhnade tajumine ja eristamine selleks spetsiaalselt kohastunud kemoretseptori - haistmiselundi abil. Sensorid -haistmisrakud.
Maitsmisanalüsaator maitsmine on lahustunud ainete mõnede keemiliste omaduste tajumine maitseelundite abil. Retseptorid- kemoretseptorid .
Silelihaskude ehituslikeks elementideks on pikad käävjad ainutuumsed silelihasrakud, lihasrakkude vahel sidekude, kontrahheeruvad aeglaselt, aga võivad nii olla kaua, ei allu tahtele, siseelundite seintes.