Füsioloogia kontrolltöö küsimused (0)

Erutuvate kudede füsioloogia uurib välis- ja sisekeskkonna mõjutuste ja bioloogiliste reaktsioonide vahelisi üldiseid seaduspärasusi.
Ärrituvus on kõikidele elusatele organismidele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega (omane nii taimedele, kui ka loomadele).
Ärritajad on välis- ja sisekeskkonna faktorid , mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone, jaotatakse energeetilise olemuse alusel ( füüsikalised temp valgus heli elekter, keemilised hormoonid ravimid mürgid ja füüsikalis-keemilised osmootse rõhu muutused, pH, elektrolüütide kooseisu muutused ) ja füsioloogilise toime alusel (adekvaatsed on ärritajad mille vastuvõtuks kude on evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud omades suurt tundlikkust ja mitte-adekvaatsed ei ole spets kohanenud ja ei ole tundlikkust nt elekter,temp).
Ärritus on ärritaja toime eluskoele, jaguneb: alaläviärritus reaktsioon ärritajale avaldub nõrga lokaalse vastusena, läviärritus minimaalne vastureaktsioon , mille puhul avaldub funktsionaalne efekt, üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus.
Erutuvus on närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. Erutuse üldiseks tunnuseks on rakumembraani depolarisatsioon puhkeolekule iseloomuliku rakumembraani sisepinna negatiivse laengu vähenemine. Erutuse spetsiifilised tunnused närvikoel on närviimpulsi teke ja levik, lihaskoel kontraktsioon ja näärmekoel sekreet .
Pidurdus on erutuvate kudede funktsionaalse aktiivsuse vähenemine või lakkamine ärritajate toimel. Eristatakse kahte vormi: otsene pidurdus seotud pidurdavate neuronite ja sünapsitega (pre ja postsünaptiline pidurdus) ja ülepiiriline pidurdus ei ole seotud sünapsitega, tekib ülemäära sageda ja kestva erutuse puhul, kestev depol, püsiv erutuskolle e parabioos .
Elektrostimulatsioon leiab füsioloogias kasutamist närvi- ja lihaskoe funktsionaalse seisundi hindamisel. Elektrivool on mitteadekvaatsetest ärritajatest kõige adekvaatsem kuna erutuvate kudede talitlusega kaasnevad alati elektrilised nähtused (biovoolude teke ja levik)
Alalisvoolu kasutatakse elektrostimulatsioonil, selle tugevust, toimeaega ja sagedust on kerge doseerida.
Doseerimine toimub voolutugevuse, toimeaja, voolugradiendi (kasvu suuruse) ja sageduse alusel.
Otsene elektrostimulatisoon antakse elektroodi kaudu otse lihasele kiired ja suured lihased
Kaudne elektrostimulatsioon antakse lihast innerveerivale närvile aeglased ja väiksemad
Polaarsuse seadus voolu sisselülitamisel tekib erutus katoodi (neg elektroodi) piirkonnas ja voolu väljalülitamisel anoodi (pos elektroodi) piirkonnas.
Elektrotoonus voolu sisselülitamisel tõuseb erutus katoodi ja väheneb anoodi ümbruses, voolu väljalülitamisel aga vastupidi.
Akkommodatsioon elektrivoolu aeglasel tugevnemisel rakumembraan kohaneb ärritaja toimega ning erutuse teket ei järgne isegi tugeva voolu korral.
Ärrituse toimejõu ja aja seos erutusprotsessi tekitavad ainult piisava toimejõu ja kestusega ärritajad, nad peavad toimima teatud aja vältel. Minimaalset aega, mis on vajalik erutuse esilekutsumiseks, nim kasulikuks ajaks. Mida tugevam on ärritus, seda lühem võib olla toimeaeg.
Reobaas min voolutugevus , mis on vajalik piiramatu toimeaja tingimustes erutuse tekkeks.
Kronaksia min aeg, mis on vajalik min vastureaktsiooni esilekutsumiseks kahekordse reobaasi tugevusega voolu toimel.
Labiilsus on koe omadus vastata ärritusele nende rütmi muutmata. Mida suurem on labiilsus, seda suurem arv erutuslaineid võib ajaühikus koes tekkida.
Optimum on ärritussagedus mis kutsub esile max vastureaktsiooni.
Pessimum on liigsest ärritussagedusest tingitud vastureaktsiooni vähenemine.
Parabioos on labiilsuse langusega seotud nähtus, mille lõpptulemuseks on pidurdus, eluskude ei ole enam võimeline ärriusele vastama.
Membraaniteooria biopotentsiaale tekitab ioonide mittetasakaaluline jaotus rakumembraanidel ja sellest tulenev ioonide liikumine.
Membraani puhkepotentsiaal rakumembraan on polariseerunud , välispind on pos ja sisepind neg. Närvirakus on see -70 mV ja lihasrakus -90mV. Puhkepotentsiaali põhjustavad: katioonide ja anioonide mittetasakaaluline jaotus raku sise ja välispinnal, permeaablus erinevate ioonide osas, Na ja K aktiivne transport.
Depolarisatsioon membraani puhkepotentsiaali vähenemine
Hüperpolarisatsioon membraani