1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2
Olulisimad ilmed on seotud silmade ja suu ümbrusega. Zestid on kultuurisidusad ja konventsionaalsemad kui ilmed. Zestide sisu ei ole otseses seoses nende välise vormiga (nt jaatus/eitus noogutamine, tervitamine). Tavaliselt on verbaalne ja mitteverbaalne sõnum kooskõlas. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel. Rääkides suunab kõneleja pilgu vastuvõtjale (kõne lõppedes suunab kõneleja pilgu mujale). 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Kui keel ei oleks süsteemne, ei saaks seda omandada ega kasutada. Keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Keeleline suhtlus tähendus ja heli (keele duaalne põhiolemus). Keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile
keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema
•tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2
Keel on teinud võimalikuks inimkonna kultuurilise arengu (inimese sünnipärane keelevõime, mis bioloogilise ja kognitiivse nähtusena teeb võimalikuks üksikkeelte olemasolu, omandamise ja kasutuse. Tavalises keelekasutuses esineb mõiste ,,keel" rohkem või vähem metafoorselt: kehakeel, zestid, miimika, spetsiaalsete eesmärkide jaoks loodud kokkuleppel põhinevad zestide keeled (nt lennujaamades, tuletõrjujatel), viipekeel, morse. Üksikkeelt, mis on uurimise objektiks, nimetatakse objektkeeleks, kirjelduses kasutatav keel on metakeel. Verbaalne suhtlus Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab muuhulgas zestide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus. Loomuliku keele vahendusel väljendatud sõnumid vahendavad sisu, mis ei ole sõnumi välise vormiga otseses suhtes
keelevõime. Lisaks on võib keel tähendada ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, näiteks formaalkeel, mis on välja arendatud eelkõige teaduslikel ja tehnilistel eesmärkidel. Teist liiki tehiskeeled on veel rahvusvahelised abikeeled, mida on loodud usus, et neist võiks saada universaalkeel. Tavalises keelekasutuses esineb mõiste keel rohkem või vähem metafoorselt seoses mitmesuguse suhtluskäitumisega, näiteks kehakeel , sealhulgas nii kõnekeelt saatvad estid, kui ka näiteks viipekeel. Objektkeel on üksikkeel, mis on uurimise objektiks. Metakeel on kirjeldustes kasutatav keel, mõistete süsteem. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, see tähendab, et selle tähtsamad elemendid on sõnad, sõnakombinatsioonid. Verbaalne suhtlus teenib palju erinevaid eesmärke. Eesmärkideks on eelkõige informatsiooni vahendamine, aga ka emotsionaalse seisundi
U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasutab
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt seostub verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Sissejuhatus lk 15-64, sellest eriti lk 55-64 Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimust vastama, ei pea lugema, aga võivad:) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 1. Keele mõiste. (loengu fail) Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad
o Metakeel (Objektikeele kirjeldamiseks kasutatav keel, teoreetilised mõisted) o Elusa keele süsteemi pidev muutumine o Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus o Keelesüsteemide variantid o Keele omandamine lapseeas 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus) o Pragmaatika (lause tähendus teatud olukorras) Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline keeleteadus keele uurimine ühes ajas.
Kui lapsega suhtlemisel on vanematelt tuleb mitteverbaalne ja verbaalne info korduvalt vastuoluline, siis võib lapse isiksuse areng selle tõttu kannatada. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel. Sõnumi ettevalmistuse ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vastuvõtjale. Pilgu suunamine mujale näitab vastuvõtjale, millal kõnevoor lõpeb, millal avaneb võimalus vooru vahetada. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus). Keelel on kaks põhilist allsüsteemi - häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalse(kaheplaanilise) põhiolemuse. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sümboli motiveerimatus. Onomatopoeetilised sõnad - mitmesuguseid hääli matkivad sõnad
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013 LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimusele vastama, ei pea lugema, aga võivad) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 Moodle'ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik) Kordamismoodul (8.) 1. Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone. keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks
süsteem, seda peetaksegi silmas nt terminis ,,sekundaarsed modelleerivad süsteemid" 2. Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia
Sapir;Whorf: Keele erinevused tingivad mõtlemiserinevusi j aka maailmavaadet Sapir: keeled loovad reaalsuse Taksonoomiline strukturalism USA strukturalismi järgmine arenguetapp Leonard Bloomfield: Language: Bihievioristlik aluspõhi Eitab täielikult keelelist intuitsiooni Generatiivne grammatika Noam Chomsky: Lause pindstruktuur, Süvastruktuur Keel on mentaalne nähtus,ei sõltu keskkonnast Oluline on keeleline kompetents, mitte sooritus Teooria: süvastruktuur on universaal, millele vastanduvad erinevates keeltes pindstruktuurid ...Chomsky... Mida vabam on sõnajärg keeles, seda ebaselgem on kas tegemist on sama või erineva süvastruktuuriga Tõuge psühholongvistikale Pragmaatika: struktuur sõltub keelekasutajast, kontekstist ja keelevälistest teguritest Kõneaktide teooria: seab kesksele kohale kõneleja eesmärgid, mis määravad keelekasutuse Keeletüpoloogia tegeleb universaalsete joonte kaardistamisega
• keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika
Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine Edastame tähendust ja sisu (semantika) Morfoloogia tasandil saame edastada kuulajale sõnumi. Kui läheneda tähenduse poolt: Asjad, suhted, suhted asjade vahel, suhted suhete vahel, omadused jne
•elusa keele süsteemi pidev muutumine; •keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); •kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid:
(krüptotüübid) varjatud kategoriseerimine. Jagas Sapiri ja Boasega inimkonna psüühilise ühtsuse usku. Standard Average Europeani halvustus. 8. Strukturalismi edasiareng 20. sajandil keskel (Bloomfield). Leonard Bloomfield: (1933) Language. Biheivioristliku keeleteaduse tuntuim esindaja. Uurija ei tohi midagi enda poolt lisada keele kohta saab öelda ainult seda, mis on objektiivselt registreeritav. - stiimul -> reaktsioon - foneemi & morfeemi mõisted. Süntaks. - Distributsioon tegeleb mitte operatsioonidega (kuna need pole nähtavad) vaid sellega, mida teatud kontekstis on näha. - empiirik 9. Noam Chomsky generativism: keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid. Noam Chomsky (s 1928), generatiivse grammatika looja, mis oli algselt väga õnnestunud keelekirjelduse esitamise vorm matemaatikast laenatud formalisatsioon. ,,Syntactic structures" (1957) ,,Aspects of the theory of syntax" (1965)
murre; idiolekt keelesüsteemi variantide (allkeelte) olemasolu kõne primaarsus, kirja sekundaarsus keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel), keelepädevuse olemasolu; metakeele olemasolu (?), oskad oma keeles seletada, mida miski tähendab 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei
parandamine" Confucius oli esimene filosoof pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega tooks maale rikkuse ja rahu. Nimede parandamine pigem n-ö asjade parandamine, sest asjad muutuvad ja muutuvad ka sõnade tähendused, seega peegeldavad tähendused varasemat asjade seisu mida vittu. 3. Araabia: Sibawaihi grammatika Araabia kultuur sündis islami usuga 7. saj keskel. Tihti öeldakse, et araabia kultuur laenas palju Kreekast, kuid Sibawaihi süntaks ei näita sellest mingeid märke. Sibawaihi grammatika on vanim ja põhjalikem klassikalise araabia keele grammatika. See on nii grammatilise traditsiooni alusepanija kui selle parim esindaja. Sibwaihi süntaks keskendub rektsioonile, on elemente sellest, mida tänavu peetakse diskursuselingvistikaks, puudub abstraktse lause mõiste. 4. Kreeka 1) filosoofide periood: Platon sõnade päritolust ja häälikusümbolismist; Aristoteles lause struktuurist, keele ja
Absolutiiv ergatiivsed keeled - on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant An
Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon: sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega. Foneem: fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles
Dialekt - murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia- on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus - tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs- suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon - sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia- tegeleb sõnade päritolu selgitamisega Foneem- fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika - on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis - kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad
1. loeng Keel kui märgisüsteem, inimkeel ja teised keeled. Sümbol, indeks, ikoon. 1. Keele all mõistetakse eelkõige loomulikku inimkeelt. See on keel üldisemas mõttes. Konkreetselt võib rääkida eesti, saksa, suahiili jms keelest. On ka tehiskeeli, millel on hulk inimkeelega ühiseid omadusi. Ainult inimesel kui liigil on keeleomandamisvõime. Loomad, linnud, putukad jms suhtlevad ka ja neil on omamoodi keel, kuid seda ei saa keerukuse poolest võrrelda inimkeelega. 2. Keelt võib vaadelda erinvalt: - Kui sotsiaalset nähtust
verbiafiskeid. ink meie = mina ja sina eks meie = mina ja tema Keeleuniversaalid: J. Greenberg uuriti keele nähtuseid, mis on kõigi maailma keetes. Täisulik universaalsus esineb kõigis maailma keeltes (nt saab kõigis kirjeldada ehitit) Enamik universaale on tendentsid, sest ka neis on erandid Kõigis keeltes saab miskit moodi väljendada eitust 4. loeng 25.09.2018 I Foneetika. Fonoloogia. Kirjasüsteemid. Saussure, strukturalism Keeltes on häälikud, vormid ja tähendused Kaksikliigendus häälikud, millel ei ole tähendust ühelt poolt ja neist moodustatud tähenduslikud üksused (morfeemid) teiselt poolt. Häälikuid on piiratud hulk Ferdinand de Saussure Cours de linguistique générale 1916, eesti keeles 2017 Strukturalismi põhitõed: Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole).
keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes väga palju sarnast, sest need asjad, millest inimesed räägivad, on sarnased ja inimesed
• elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika
fonotaktilised reeglid- kehtivad alati konkreetse keele puhul formaalkeel- kunstlikult loodud märgisüsteemid, nt. matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide kohta formatiiv e. häälikukuju e. väljenduskülg fraas- lause funktsionaalne struktuuriosa fraasistruktuurigrammatika- keskne lähtepunkt, et lauseid ei saa kokku panna suvalistest fraasidest, vaid on olemas piiravaid reegleid: kaks noomenifraasi lauset ei moodusta, küll aga noomenifraas ja verb või verbifraas. Lause põhistruktuuri saadi niisiis kirjeldada reegliga S NP + VP. Kumbagi peamoodustajat saadi siis edasi jagada struktuuriosadeks koos nende jaoks tarvilike reeglite esitamisega, mis määrasid, mis osadest miski moodustaja võib koosneda. frikatiiv e hõõrdhäälik- konsonant, mille hääldamisel õhuvool läbib küllaltki kitsast kohta ja tekitab müra funktor- eriline grammatiline sõna, mille abil saab lause teemat tähistada
DUAALNE kaheplaaniline REFERENT ese või nähtus, millele tähistaja (sõnakuju) osutab ARBITAARNE meeleväline ONOMATOPOEETILISED SÕNAD mitmesuguseid hääli matkivad sõnad SÜMBOL liik märke IKOON on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis SEMANTIKA tähenduste uurimine FONOLOOGIA häälikulise struktuuri uurimine FONEETIKA päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine LEKSIKON sõnavara, kinnistunud sõnade allsüsteem MORFOLOOGIA sõnade sisestruktuuri allsüsteem SÜNTAKS lauseehituse allsüsteem ELEMENT üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus INHERTNE iseloomulik DISTRIBUTSIOON jaotumine RELATSIOON suhe SÜNTAGMA ühe tasandi elementide järjend PARADIGMA asendusseoses olevad elemendid FUNKTSIONINAALNE ehk DISTINKTIIVNE eristav KORPUS lausung ehk tekstilause INTROSPEKTSIOON uurimismeetod, kus uurija toetub oma keeleoskusele ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
