Karlssoni "Üldkeeleteaduse" kokkuvõte (4)

Keeleteadus
I Sissejuhatus
Keele all mõeldakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Loomulikud keeled on sümbolilised ja neis on mitmeid allsüsteeme.
Loomulik keel:
1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik.
2) inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata
3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks.
Sõnadel on üldiselt palju tähendusi, st nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed.
Keel: 1) inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja, mingi rahva või rahvuse suhtlemisvahend
2) sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
Teise tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme ( formaalkeel ). Nende kasutusalad on kitsapiirilised, seda ei saa kasutada tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks, sümbolite arv väike ja nende tähendused täpsed. Formaalkeeled on tehiskeeled, mis on välja arendatud eelkõige teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades.
Kuid loomulike keelte sõnade mitmetähenduslikkus ja tähenduste vaheliste piiride hajusus ei osuta nende nõrkusele, vaid väljendusjõule ja paindlikkusele.
Erinevad keelekujud ehk allkeeled on näiteks ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid (üldkeel, argikeel , kõrgstiil, släng) ning isikukeeled ehk idiolekt .
Keel on teinud võimalikuks inimkonna kultuurilise arengu (inimese sünnipärane keelevõime, mis bioloogilise ja kognitiivse nähtusena teeb võimalikuks üksikkeelte olemasolu, omandamise ja kasutuse.
Tavalises keelekasutuses esineb mõiste „keel“ rohkem või vähem metafoorselt: kehakeel , žestid, miimika, spetsiaalsete eesmärkide jaoks loodud kokkuleppel põhinevad žestide keeled (nt lennujaamades, tuletõrjujatel), viipekeel , morse.
Üksikkeelt, mis on uurimise objektiks, nimetatakse objektkeeleks, kirjelduses kasutatav keel on metakeel.
Verbaalne suhtlus
Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab muuhulgas žestide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus.
Loomuliku keele vahendusel väljendatud sõnumid vahendavad sisu, mis ei ole sõnumi välise vormiga otseses suhtes. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil, st on kokkulepeline. Konventsioonid ehk kokkulepped on kodeeritud süsteemi, mis ongi loomulik keel. Igas keeles on olemas väljendid igapäevaelu põhivajaduste ja –olukordade väljendamiseks.
Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad).
Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne . Keelelise suhtluse tähtis tunnus on selle intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja rohkem või vähem teadlikul kavatsusel saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid, väljendada toetust jne. Inimesed on vaba mõistusega agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks nad rääkida tahavad.
Kuigi suhtlussituatsioon mõjutab mitmeti sõnumi kuju ja selle tõlgendust, on keele üks olulisemaid omadusi see, et seda on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, valetada, teha nalja , olla irooniline ja kavandada oma tulevikku.
Normaalsel inimesel on bioloogiline kaasasündinud keelevõime, mis teeb keelte omandamise võimalikuks. Kuid sellegi poolest on õppimisprotsess nii õpitava hulga kui ka selleks kuluva aja poolest üsna ulatuslik.
Keelelise suhtluse eesmärkidest on kõige tavalisem informatsiooni vahendamine . Vahendatud informatsioon võib olla vastuvõtjale uus või mitte. Semantilise informatsiooni puhul kasutab kõneleja enda väljendamiseks sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente. Informatsiooni all võidakse mõelda ka statistilist informatsiooni, mis põhineb kood märkide arvul ja nende esinemise tõenäosusel.
Keeleline suhtlus kannab ka teisi eesmärke: nt emotsionaalse seisundi väljendamine, palumine ehk siis saamise eesmärk, tervitamine ehk äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamise märk. Seega teenib keeleline suhtlus mitmesuguseid eesmärke.
Mitteverbaalne suhtlus
Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma:
1) häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid
2) (muu) ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon ehk kehakeel (eelkõige ilmed , žestid, pilgud ja asendid)
Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele.
Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente – häälikuid, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku ja muud seisundit . Hääle kõrgus ja tugevus võivad anda rääkija kohta mitmesugust informatsiooni.
Ilmed, žestid ja pilgud võivad edasi anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja isegi selle sisusse.
Mitmesuguseid teateid on võimalik edasi anda žestidega, kuid nad on tihti kultuurisidusad ja konventsionaalsemad kui ilmed. Žestide sisu ei ole otseses seoses nende välise vormiga.
Vähem konventsionaalsem on verbaalse sõnumiga kaasnev žestikuleerimine ja miimika kasutamine.
Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel.
Normaalselt on verbaalne ja mitteverbaalne sõnum omavahel kooskõlas.
Keel kui struktuur
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Kui keel ei oleks süsteemne, ei saaks seda omandada ega kasutada. Keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalsuse, kaheplaanilise põhiolemuse.
Keele struktuursus avaldub sümbolisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omaahelistes suhetes.
Sümbolisus
Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Igal sõnal on oma vorm ja sisu. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.
Enamasti on sümboli tähenduse ja vormi seos motiveerimata , sellepärast erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest täiesti suveliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad, kus sisu ja tähenduse vahel on motiveeritud seos (vulisema, sulisema, kihisema jne).
Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks.
Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid nendest moodustatud liitsõna pudrupada on sedavõrd motiveeritud, kuivõrd selle kogutähendus on liitsõna osade tähenduste küllaltki otsene summa „pada, milles on puder“. Kuid alati ei pruugi see nii olla (nt pudrupea = loll , rumal)
Motiveeritud märgid:
Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.
Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga.
Allsüsteemid
Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest.
1) Semantika – tähenduste uurimine (tähendussüsteem)
2) Fonoloogia – häälikute struktuuri uurimine (häälikusüsteem)
3) Leksikon ehk sõnavara – kinnistunud sõnade allsüsteem
4) Morfoloogia – sõnade sisestruktuuri allsüsteem
5) Süntaks – lauseehituse allsüsteem
Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keeleline vorm). Selle vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem (tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus).
Keelesüsteemi avatus
Suhtlussüsteemid jagunevad avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv nendes on piiratud v mitte.
Ainult loomulikud keeled on avatud süsteemid. (Sõnu on võimalik juurde luua, sõnad on mitmetähenduslikud.) Avatud süsteemi tähtis omadus on loovus . uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele. See on võimalik sellepärast, et morfoloogiaosa teatud tuletus- ja ühendamisvahendid on produktiivsed. Oluline semantiline mehhanism on metafoorsus, mis suurendab loomuliku keele väljendusjõudu.
Keeleuniversaalid
Universaalse grammatika põhihüpoteesiks on sageli olnud see, et mingil konkreetsete keelte tõelistest lausetest sügavamal, abstraktsemal või semantilisemal analüüsi tasemel on olemas kõigile keeltele ühiseid struktuure.
Teistsugune lähenemine lingvistiliste universaalide ehk keelte võimalike ühiste omaduste ja struktuuride uurimisele on empiiriline keeletüpoloogiline võrdlus. Siiski on kõik väited universaalsuse kohta esialgsed.
Paljud esitatud universaalid on implikatiivsed. Omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Omadusest b järeldub seega a, kuid a-st ei järeldu b-d.
Implikatiivse universaali vastandiks on mitteimplikatiivne universaal, mis kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (näiteks kõigis keeles on oraalseid vokaale).
Absoluutne universaal – üldistused on eranditud
Universaalne tendents – lubab mõningaid erandeid
Sotsiaal-kultuuriline aspekt keeles
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid.
Keelemängud – palumine, nuiamine, küsimine, vastamine, naljatamine, kaevamine jne. Keelemängudega saadakse soovitud infot või mõjutatakse teisi inimesi midagi tegema, kuid samal ajal realiseeritakse nende kaudu ka rohkem või vähem teadvustatud sotsiaalseid eesmärke: viidatakse teatud rühma kuulumisele, domineerimisele või alistumisele, staatusele jne.
Tähtsaim normisüsteem on igapäevases elus kasutatav suuline keel. Normid on teadvustamata käitumisjuhised. Normi rikkumisel on vastavad tagajärjed (nt keelelise normi rikkumise puhul ei saada sõnumist aru). Loomulikud keeled oma normipäraste grammatikate, sõnavarade ja tähendustega kujutavad endast põhilisi esimese astme sümbolisüsteeme, mis funktsioneerivad kollektiivide liikmete kõige tähtsama maailma kujutamise vahendina.
Sapiri ja Whorfi keelelise relatiivsuse hüpoteesi järgi määravad esimese keele sõnavara, tähendussüsteem ja grammatika indiviidi maailmapildi, tema tegelikkuse mõistmise viisi. Reaalsem on hüpoteesi nõrgem variant, mille järgi esimene keel küll teatud määral mõjutab ja suunab meie taju (meeli) ja reaalsuse mõistmise kujunemist, kuid ei määra seda.
Keelekollektiivile olulised kultuurinähtused kodeeruvad juba keele sõnavarasse, see avaldub iseseisvate sõnade või mitmetähenduslike tüvisõnade tähendustes (nt soome keeles sõna saun ).
Teise astme sümbolisüsteemidesse kuuluvad näiteks huumor ( naljad ), rahvaluule, kõnekäänud, legendid , jutustused, uskumused, laulud, vanasõnad, rituaalid jm, mida ei oleks olemas, kui neid ei saaks loomuliku keele abil väljendada.
Keelel on tähtis osa ka indiviidi identiteedi paljude parameetrite kujunemisel. Eesti keele saamine rahvuskeeleks ja sellena püsimine on hea näide keele tähendusest rahvuse identiteedile. ( Etniline identiteet – kes ei valda keelt, on võõras).
Keelest on saanud inimese mälupikendus – kollektiivne mälu, millesse keelekollektiivile kasulik info on kodeeritud eelkõige sõnade ja nende tähendustena.
Bioloogilis- kognitiivne aspekt
Ajustruktuurid ja –protsessid on keelelise suhtluse vältimatuks bioloogiliseks ja kognitiivseks eelduseks. Igal inimesel on olemas tema esimese keele hääldamisharjumused, sõnad ja nende tähendused, võimalikud lausestruktuurid jne. Need on ajus alaliselt esindatud, moodustades mentaalse grammatika ja sõnavara. Kui see nii ei oleks, ei suudaks inimene loomuliku keele abil süstemaatiliselt suhelda.
Paljud lingvistid on nõus sellega, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on loomuliku keele üldistusvõime. Paljud inimesed teavad sadu tuhandeid sõnu ja mõisteid, kuid kasutavad ise aktiivselt kümneid tuhandeid.
II Morfoloogia
Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest – morfeemidest – lähtuvalt. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmiseks ja sõnamoodustuseks.
Sõna
Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Laused koosnevad sõnadest ja sõnad häälikutest.
Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik.
Kõiki järgmisi üksusi nimetatakse sõnadeks:
(1) kala  sõna
(2) kalale, kalu, kaladest  esindajad
(3) kalastama, kalastus , kalane, kalandus  tuletised
(4) kalapulk, kalapüük, kalapaat, röövkala, karpkala  liitsõnad
Ridadel 1-3 on lihtsõnad. Lihtsõna koostises võib olla liiteid ja muutelõppe.
Mis on sõnadele iseloomulikku?
1) Sõna määratlemiseks saab operatsioonitestina kasutada sõna omadust üksi esineda või vabadust kohta vahetada (üksikesinemine).
2) Permutatsioonitestiga saab sõna oma kohta lauses muuta ja lause säilitab oma grammatilisuse.
3) Sõna terviklikkus ehk kohesioon  sõna koosseisu ei saa tuua teisi lauses esinevaid sõnu
Inkorporatsioon – grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (liitsõnad)
Morfid
Need on väikseimad tähendust kandvad üksused. Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides. Morfianalüüsi meetod on sõnavormi segmentimine.
Morfi määratlusse on lisaks tähendusele kaasatud ka grammatilise funktsiooni mõiste, sest tihti on morfide tähendust väga raske kirjeldada. Igal juhul on neil olemas grammatiline funktsioon.
Allomorfid ja morfeemid
1) Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid. Morfeemide (ja morfide) põhiomadus on see, et neil on tähendus (nad on tähenduslikud, kannavad tähendust).
2) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on täiendava jaotumise vahekorras ja sama tähendusega.
3) Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt erinevad , kuid tähenduselt ja jaotumiselt samad.
Eespool kirjeldatud menetlust nimetatakse morfeemianalüüsiks.
Aglutinatsioon ja fusioon
Morfide eraldamine on lihtne, kui nende piirid on struktuuriliselt ja semantiliselt läbipaistvad. Nii on see eelkõige aglutinatiivsetes sõnavormides, milles lõppe või muid elemente lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduste ebamäärastumise ja morfide ühendamise tõttu tekkivate häälikuvariatsioonideta ühel või mõlemal pool morfipiiri. Selline puhtalt aglutinatiivne juhtum on nt eesti talu+de+sse+gi. Iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul. Sellist morfoloogilist protsessi nimetatakse aglutinatsiooniks.
Morfianalüüs on keerukam, kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada. Eesti keele tüvemitmuse vormid nt sõpru, kasse , pilvi ongi näited fusioonist.
Fonoloogiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine
Fonoloogiliselt tingitud variatsioon morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Nt saksa keeles Hund (hääldame hunt) ja Hunde (hääldame hunde).
Kuna käsitletava näite puhul on tegemist puhtalt fonoloogilise nähtusega, opositsiooni kadumisega, siis on võimalik võtta morfeemi representatsioonis kasutusele arhifoneemi mõiste. Arhifoneem /T/ esindaks opositsiooni t/d, arhifoneem /P/ opositsiooni p/b jne.
Grammatiliselt tingitud morfofonoloogiline varieerumine
Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Seda vaheldust nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Eesti keele morfid käsi, käe, kät, käs on sama morfeemi allomorfid. Nad on oma struktuurilt osaliselt ühesugused, tähenduse poolest identsed ja lisaks on nad kõik komplementaarse distributsiooni vahekorras.
Supletiivsus
Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhtes on näiteks mitmuse tunnused –d ja –i (hüppe+d – hüppe+i+l), hea eri tüved (hea – pare+m – pari+m)
IP-morfoloogia ja IA-morfoloogia
Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest. Selle näiteks on saksa keele sõnalõpuklusiilid ja soome keele vokaalharmoonia ning eesti sisseütleva lõpu kirjeldused.
Selle vastand on IA-morfoloogia. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid . IA-morfoloogiline kirjeldus saksa keele helilisuse/helituse varieerumisest võiks olla lihtsalt konstateering, et helitud allomorfid esinevad sõna absoluutses lõpus, teistes kombinatsioonides aga esinevad helilised allomorfid.
Morfeemide liigid
Vaba morfeem – võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente
Seotud morfeem – esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Selle kohta kasutatakse ka terminit afiks .
(Juured ja) tüved – mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub; juurmorfeem – tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi
Leksikaalne morfeem
Grammatilised morfeem
Afiks – liitub tavaliselt tüvele (seotud morfeemid)
Prefiks – tüve ees asuvad afiksid ( eesliited , mis muudavad sõnatähendust)
Sufiks – tüvejärgsed afiksid (ee tunnused ja lõpud)
Tsirkumfiks – prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon (nt ge+komm+en)
Infiks – tüve sees paiknevad afiksid
Nullmorfeem – erandlik morfitüüp, mis ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul (nt kirjuta+n – oleviku tunnus puudub)
Kliitik (kliitiline morfeem) – liituvad sõnavormile (nt -ki ja -gi). Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks.
vaba leksikaalne tüvi
seotud grammatiline afiks
Morfoloogilised protsessid
Liitmine – rohkem või vähem aglutinatiivne (nt käs+i+le+gi). Kuid võivad alluda ka fusioonile ehk sulada kokku nagu sõnavormis murda. Tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine.
Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum – tüve täielik kordumine (nt orang ’inimene’ – orang+orang ’inimesed’)
Prosoodiline transformatsioon rõhu või sõna intonatsiooni abil. Nt rõhu ümberpaigutamisega tehakse inglise keeles vahet eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade vahel.
Liitmise vastand on lühendamine. Nt vene keeles moodustub osade sõnade mitmus ilma tunnuseta (kool – koolid).
Morfotaktika
Morfotaktikaks nimetatakse morfeemiklasside järjestust sõnas ja seda reguleerivaid piiranguid. (Tabel! lk-131)
Üldine tendents on see, et liited asuvad tüvele lähemal kui tunnused ja lõpud. Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele. Samas kohas esinevad morfeemid kuuluvad samasse positsiooniklassi, nt käände või arvu klassi.
Morfotaktika ja semantika on omavahel sellises korrelatsioonis, et semantiliselt olulisemad positsiooniklassid asuvad sõna minimaalsele juurele lähemal kui vähemolulised.
Muutumine
Muutumine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid , st tegelikult muudetud sõna seost lause teiste sõnadega (üldiselt mingi konkreetse sõnaga). Muutevorme saab moodustada kõikide eespool käsitletud morfoloogiliste protsesside abil.
Sõna muutmisel selle sõnaliik üldiselt säilib. Kuid sõnade tuletamisel võib sõnaliik siiski ka muutuda (nt substantiiv – kõne ja adjektiiv – kõne+kas).
Muutumisele omane on veel see , et tüvilekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib. Nt lekseemi loeng vormide hulgas on kõikjal ikka tegemist tüve muutumatu põhitähendusega ’loeng’.