Karistuse mõiste ja selle liigid (1)

Eesti Maaülikool
Majandus- ja sotsiaalinstituut
KARISTUSE MÕISTE JA SELLE LIIGID
Juhendaja: Marek Ranne
Tartu 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Karistusõiguse eesmärk 4
Karistusõiguse põhimõtted 5
Süütegu: 6
Õigusvastasus 9
Karistus 11
Karistuse mõistmine 15
Karistusest vabastamine 17
Kokkuvõte 21
Kasutatud kirjandus 22

Sissejuhatus

Karistusõigus ehk kriminaalõigus
Õigus on riigivõimu poolt kehtestatud üldkohustuslik käitumisnormistik, mis sisaldab nii keeldusid kui ka õigustusi. See loob võimaluse indiviididele valida õiguspärane käitumine. Õigusnormide täitmise tagamiseks on kehtestatud vastav materiaalõiguslike ja karistuslike sanktsioonide süsteem.
Alates 1960-ndatest aastatest kuritegusid käsitlevat õigusharu nimetati kriminaalõiguseks. Samuti kuriteo avastamist ja selle eest vastutuse kohaldamist reguleeris kriminaalmenetluskoodeks. Käesolevaks ajaks on koostatud uued vastavad seaduseelnõud, mis Riigikogu poolt vastu võetud ning kehtivad. Alates aastast 2002 enne 1. septembrit, toimus kõige suurem muutus õigusharu nimetuses endas – kriminaalõiguse asemele võetakse kasutusele mõiste karistusõigus ning kriminaalkoodeksi asemele astub karistusseadustik . Tegelikkuses on kriminaalõiguse reformi käigus toimuvad muutused siiski põhimõttelised. Näiteks koondatakse karistusseadustikku ka haldusõigusrikkumised. Nendeks on väiksemad õigusrikkumised, nagu autoga lubatud kiiruse ületamine, bussis ilma piletita sõit jne. Haldusõigusrikkumised nimetatakse ümber väärtegudeks, samas kui kuriteo nimetus jääb samaks. Mõlemad – väärtegu ja kuritegu – hõlmatakse aga ühise nimetusega süütegu.
Karistusseadustik jaguneb üld- ja eriosaks. Üldosas on kirja pandud üldised põhimõtted kõigi süütegude ja karistuse kohta. Eriosas on kirjeldatud üksikuid süütegusid ja ettenähtud karistus nende toimepanemise eest.
Väljavõte karistusseadusest § 3. Süütegude liigid:
(1) Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.
(2) Süüteod on kuriteod ja väärteod.
(3) Kuritegu on käesolevas seadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
(4) Väärtegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest .
(5) Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.

Karistusõiguse eesmärk

Karistusõiguse ülesanne on kõige olulisemate õigushüvede (põhiväärtuste) kaitse õigusvastaste rünnete eest.
Näiteks tapmine on suunatud elu, vargus aga võõra vara vastu. Kuna nii tapmine kui ka vargus on keelatud ja karistatavad, siis järelikult peetakse elu ja vara ühiskonnas olulisteks väärtusteks. Samuti ka ühiskondlikku julgeolekut, avalikku korda ning inimese tervist peetakse olulisteks väärtusteks, mida peab kaitsma.
Karistusõiguse kesksed mõisted on süütegu ja karistus. Kuriteo toimepannud isiku karistamisel on vähemalt kaks ülesannet:

• mõjutada kuriteo toimepannud isikut hoiduma edaspidi kuritegelikust käitumisest;
  
• kaitsta ning mõjutada ka teisi ühiskonnaliikmeid karistuse ähvardusel hoiduma kuritegelikust käitumisest.
  

Karistusõigusel on väga kindel eesmärk – võidelda kuritegevuse vastu.

Karistusõiguse põhimõtted

Ainult seadusega saab ette näha, kuidas ja kui palju võib mingi teo eest karistada ja muidugi sisalduvad Eestis ka karistused nii nagu kuriteodki karistusseadustikus.
Muidugi ei pea kuritegudest ja karistusest teadasaamiseks tingimata lugema seadust. Juba meie kasvatusest ja kultuurilisest taustast tuleneb teadmine tapmise või varastamise kuritegelikkusest. Kuid vaevalt, et keegi teab peast , missugune karistus on mõne konkreetse kuriteo eest ette nähtud.
Näide: Kalavarude hävitamine. Tõenäoliselt ei tea paljud sedagi, et kalavarude hävitamine on kuritegu. Seepärast oleks enne lõhkeaine või elektriga kalaleminekut mõistlik heita pilk karistusseadustikku, sest kehtib põhimõte – seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.
Karistusõiguse ühed olulisemad põhimõtted on:

• iga süütegu toob kaasa karistuse;
  
• seadusega saab mingi teo tunnistada kuriteoks.
  

Väljavõte karistusseadusest § 2. Karistamise alus
(1) Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
(2) Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
(3) Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.
(4) Tegu ei või tunnistada süüteoks seaduse analoogia põhjal.
Väljavõte karistusseadusest § 5. Karistusseaduse ajaline kehtivus
(1) Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.
(2) Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud.
(3) Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.
(4) Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast.

Süütegu:

Süütegude liigitus:

• Inimese ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod
  
• Isikuvastased süüteod
  
• Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod
  
• Süüteod perekonna ja alaealise vastu
  
• Rahvatervisevastased süüteod
  
• Varavastased süüteod
  
• Intellektuaalse omandi vastased süüteod
  
• Riigivastased süüteod
  
• Avaliku rahu vastased süüteod
  
• Ametialased süüteod
  
• Õigusemõistmise vastased süüteod
  
• Avaliku usalduse vastased süüteod
  
• Keskkonnavastased süüteod
  
• Majandusalased süüteod
  
• Üldohtlikud süüteod
  
• Liiklussüüteod
  
• Kaitseteenistusalased süüteod
  

Väljavõte karistusseadusest § 12. Süüteokoosseisu tunnused
(1) Süüteokoosseis on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus.
(2) Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg.
(3) Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus . Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
Selleks, et esineks süüteokoosseis, peavad selles olema objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Objektiivsed tunnused on kuritegu – s.o. keelatud tegu ise ja selle kahjulik tagajärg. Tagajärg peab olema otseselt selle konkreetse teoga põhjustatud. Sel juhul öeldakse, et teo ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Objektiivseteks nimetatakse neid tunnuseid seepärast, et nad esinevad tegijast väljaspool.
Subjektiivsed tunnused esinevad seevastu tegijas eneses – mida tegija ise oma teost arvas ja mõtles. Alati ei pea süüteokoosseisus sisalduma kahjulikke tagajärgi.
Näide: Kodus relva hoidmine, ilma et relvaluba oleks väljastatud. Seaduse kohaselt on tulirelva ebaseaduslik hoidmine kuritegu. Järelikult on toime pandud kuritegu hoolimata sellest, et ei ole põhjustatud mingisugust kahjulikku tagajärge.
Lisaks süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele peavad seal esinema ka subjektiivsed tunnused, et oleks võimalik kedagi karistada. Subjektiivsed tunnused on tahtlus ja ettevaatamatus. Äärmiselt lihtsustatult võiks neid mõisteid selgitada nii, et ettevaatamatu tegu tehti justkui kogemata , tahtlik tegu aga meelega.
Näide: Keegi meesterahvas lööb Raekoja platsil kaklust lahutama läinud politseinikule, siis on selle konkreetse politseiniku löömine ehk vägivald süüteokoosseisule vastav asjaolu. Toimepandud kuriteos on olemas objektiivse tunnusena tegu – löömine – ja subjektiivse tunnusena otsene tahtlus. Ta teadis, et lööb politseinikku (vormirõivad) ja tahtis teda lüüa.
Väljavõte seadusest § 16. Tahtlus
(1) Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.
(2) Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus.
(3) Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.
(4) Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
Väljavõte seadusest § 18. Ettevaatamatus
(1) Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus .
(2) Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.
(3) Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
Süüteokoosseisu mõistmine on äärmiselt oluline, sest karistada ei saa seda, kelle teos puudub süüteo koosseis, kuna sel juhul polegi tegemist keelatud teoga. Üksnes süüliselt toimepandud õigusvastane tegu on karistatav.
Väljavõte seadusest § 32. Süüpõhimõte
(1) Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.
(2) Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst.
Väljavõte seadusest § 33. Süüvõime
Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.
Näide: Tunnistajate ütlustega on tõendatud kaupluse relvastatud rööv, mille käigus võeti ära kassas leiduv sularaha ja seda tehti tahtlikult. Selleks, et süüdlast karistada, peab ta olema ka süüdi tehtud teos. Kuid kui röövijaks osutus 12-aastane, siis ei ole ta süüvõimeline. Ta pole röövimises süüdi ja teda ei saa karistada seaduses ettenähtud karistusega. Samuti võib kohata süüvõimetust ka 25-aastase röövija puhul, kui ta põeb näiteks vaimuhaigust. Sel juhul ei ole röövija samuti süüvõimeline ja tema suhtes karistust kohaldada ei saa.
Kui aga puuduvad süüd välistavad asjaolud , siis on inimene oma kuritegelikus käitumises süüdi ja teda karistatakse. Kui süüvõime on piiratud, siis võetakse seda karistuse mõistmisel arvesse ja karistus on sel juhul leebem (nt. 14-18 aastane alaealine on piiratud süüvõimega).
Olulise tähtsusega on ka kaks järgmist paragrahvi.
Väljavõte seadusest § 36. Joobeseisund
Tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd.
Väljavõte seadusest § 37. Juriidilise isiku süüvõime
Süüvõimeline on õigusvõimeline juriidiline isik.

Õigusvastasus

On ütlemata selge, et tapmine on keelatud ja karistatav, samuti kehavigastuste tekitamine. Kuid tunduks ebaõiglane karistada inimest, kes oli sunnitud tarvitama äärmuslikke vahendeid, et päästa oma elu. Igaühel peab olema õigus kaitsta ennast ja teisi kuritegeliku ründe eest. Seejuures ei tohi ainult ründajale liigset kahju tekitada. Selline enesekaitse ei ole õigusvastane ja seepärast kehtib põhimõte, et karistatav ei ole süüteokoosseisule vastav tegu, mille õigusvastasus on välistatud. Peamised õigusvastasust välistavad asjaolud on hädakaitse teostamine või tegutsemine hädaseisundis.
Väljavõte seadusest § 27. Õigusvastane tegu
Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
Väljavõte seadusest § 28. Hädakaitse
(1) Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.
(2) Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.
(3) Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.
Väljavõte seadusest § 29. Hädaseisund
Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.
Hädakaitset ja hädaseisundit käsitlevad paragrahvid on üpriski sarnased. Erinevus nende vahel on see, et hädakaitse korral võib kahjustada vaid õigusvastaselt ründaja õigushüve. Hädaseisundi korral võib aga kahjustada ka nende isikute õigushüvesid, kes pole ründega üldse seotud.
Hädaseisundiga oleks tegemist näiteks juhul, kui kellegi majja visatakse läbi lahtise akna granaat. Enne kui see jõuab plahvatada, viskab majaomanik selle naabri aeda. Kahjustada saavad naabri aias olevad puud ja põõsad. Selline majaomaniku tegevus ei ole õigusvastane, sest kaitstav õigushüve (elu) on igal juhul olulisem kui kahjustatud puud ja põõsad.
Kokkuvõtvalt on üksnes selline süütegu karistatav, milles esinevad süüteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, isiku süü ning milles puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Alkoholi- või narkojoove ei välista süüd.

Karistus

Nagu juba eelpool mainitud sai, on karistusõiguse keskseks kaks mõistet, süütegu ja karistus. Karistusõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on, et iga süütegu toob kaasa karistuse. Lisaks sellele, et karistusõigus määrab kindlaks, millised teod on süüteod, kehtestab karistusõigus:

• karistused;
  
• muud mõjutusvahendid;
  
• karistuste ja mõjutusvahendite kohaldamise korra.
  

Muud mõjutusvahendid on sotsiaalse ja meditsiinilise iseloomuga sunnivahendid, näiteks kohtupsühhiaatriline ravi või vara konfiskeerimine. Kõige tähtsamaks kuritegevuse vastu võitlemise vahendiks on siiski karistus.
Karistus on sunnivahend, mida kohus või väärtegu menetlev ametnik kohaldab isikule, kes on süüteo toimepanemises süüdi mõistetud.
Karistust iseloomustavad kaks põhilist tunnust:

• karistus tähendab konkreetse süüteo hukkamõistmist;
  
• karistus peab süüdimõistetule tekitama teatud ebameeldivusi ( tema vabadust piirama, teatud tegude toimepanemist keelama, tema vara vähendama).
  

Karistusel on mitu eesmärki:

• süüdimõistetu parandamine;
  
• uute süütegude ärahoidmine;
  
• süüdlasele tehtud teo eest karistamine.
  

Nagu me teame, on füüsilised ja juriidilised isikud oma olemuselt erinevad õigussubjektid. Seega on ka nende karistuste eesmärgid erinevad.
Kui süüteo paneb toime füüsiline isik, võib teda karistusseadustiku kohaselt karistada kas rahalise karistuse, aresti või vangistusega. Karistused on erineva raskusega – kõige kergem on rahaline karistus ja kõige raskem on vangistus.
Kui süüteo paneb toime juriidiline isik, võib karistusseadustiku kohaselt mõista põhikaristuseks kas rahatrahvi või sundlõpetamise. Rahatrahv on juriidilisele isikule kõige enam kohaldatav karistus ja sundlõpetamine kõige karmim . Kui karistuseks määratakse sundlõpetamine, siis juriidilise isiku tegevus lõpetatakse riigi poolt.
Rahaline karistus füüsilisele isikule tähendab seda, et kohus määrab teatud rahasumma ( trahvi ), mille süüdimõistetu peab karistuseks maksma riigile. Selle rahasumma arvutab kohus iga süüdimõistetu puhul eraldi välja, võttes arvesse kas näiteks isik töötab ja teenib raha ise või õpib ja sissetulek puudub.
Väljavõte seadusest § 44. Rahaline karistus
(1) Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära.
(2) Rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni.
(3) Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks.
(4) Päevamäära suurus väljendatakse täiskroonides.
(5) Teo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni kakssada viiskümmend päevamäära. Rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut.
(6) Rahalist karistust võib mõista ka lisakaristusena koos vangistusega, välja arvatud juhul, kui vangistus on asendatud üldkasuliku tööga.
(7) Rahalist karistust ei mõisteta lisakaristusena koos varalise karistusega.
(8) Juriidilisele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse viiskümmend tuhat kuni kakssada viiskümmend miljonit krooni. Rahalise karistuse võib juriidilisele isikule mõista ka lisakaristusena koos sundlõpetamisega.
Arest ja vangistus on vabaduskaotuslikud karistused Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Arest on lühiajaline ja vangistus on pikaajaline.
Vangistus on kõige raskemate kuritegude eest kohaldatav karistus. Vangistus on kas tähtajaline või eluaegne. Eluaegne vangistus on ette nähtud väga äärmuslikeks juhtudeks.
Väljavõte seadusest § 45. Vangistus
(1) Kohus võib kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse .
(2) Kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust.
Rahaline karistus, arest ja vangistus on põhikaristused. Põhikaristus on selline karistus, mille karistusseadustiku eriosa norm näeb konkreetse kuriteo eest ette.
Näide: Kui varguse eest karistatakse isikut vangistusega, siis on vangistus varguse eest põhikaristus.
Lisaks põhikaristusele võib füüsilist isikut karistada ka lisakaristusega. Lisakaristus on karistus, mida kohus võib mõista lisaks juba mõistetud põhikaristusele. Kui isikule mõistetakse mõni lisakaristus, siis tähendab see reeglina mõne õiguse ära võtmist.
Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused:

• tegutsemiskeeld
  
• sõidukijuhtimise õiguse äravõtmine
  
• relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine
  
• jahipidamis-ja kalapüügiõiguse äravõtmine
  
• riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse äravõtmine
  
• loomapidamise õiguse äravõtmine
  
• varaline karistus
  
• väljasaatmine
  

Kuritegude eest on võimalik mõista väga erinevaid karistusi. Kuritegude eest karistuse mõistmisel saab kohus valida, kas kohaldada kergemat või raskemat karistust, rahalist või vabaduskaotuslikku karistust ning kas kohaldada lisaks põhikaristusele ka lisakaristust. Väärtegude puhul on asi lihtsam. Väärteo eest on karistuseks rahatrahv või arest (30 päeva). Rahatrahv ja rahaline karistus on tegelikult samad karistused. Erinevus tuleb sellest, et ühte ja sama asja tähistatakse kahe erineva mõistega. Rahaline karistus on kuriteo eest kohaldatav karistus ja rahatrahv väärteo eest kohaldatav karistus.

Karistuse mõistmine

Karistuse mõistmise alused on ühised nii kuritegude kui väärtegude toimepanijatele.
Väljavõte seadusest § 56. Karistamise alus
(1) Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
(2) Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.
Karistuse mõistmisel tuleb kindlasti arvestada:

• milline oli isiku süü teo toimepanemisel;
  
• süüdlase isikut
  
• vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid
  

Ühiskonna muutudes võivad muutuda arusaamad põhiväärtustest ning samuti sellest, mis tingimustel ja kuidas võib kasutada karistusõigust. Üheks selliseks küsimuseks on karistuse ranguse üle otsustamine.
Näide: Jahimees läheb karujahile .Puude vahel märkab ta suurt pruuni kogu ja tulistab. Hiljem selgub, et pihta oli saanud hoopis suurt kasvu meesterahvas, kes tegi metsas hagu ja kandis pruuni kasukat.
Süü suuruse kindlaks määramisel selgitab kohus alati välja, kas on olemas süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud. Seaduses on kirjas ainult näitlik loetelu asjaoludest, mida kohus võib süüd kergendava asjaoluna arvesse võtta. Kohus peab asjaolusid hindama alati konkreetse juhtumiga seoses.
Väljavõte seadusest § 57. Karistust kergendavad asjaolud
Karistust kergendavad asjaolud on:
1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist;
2) kahju vabatahtlik hüvitamine;
3) süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine;
4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul;
5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni , samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul;
6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul;
7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt;
8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel;
9) leppimine kannatanuga.
Väljavõte seadusest § 58. Karistust raskendavad asjaolud
Karistust raskendavad asjaolud on:
1) omakasu või muu madal motiiv;
2) süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades;
3) süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku, samuti raske psüühikahäirega isiku suhtes;
4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses;
5) süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal;
6) süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades;
7) süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil;
8) raske tagajärje põhjustamine;
9) süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks;
10) süüteo toimepanemine grupi poolt;
11) süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.

Karistusest vabastamine

Karistuse asendamise peamine eesmärk on vältida vangistuse kohaldamist. Tavaliselt ongi asenduskaristused just vangistuse asendamiseks trahvidega. Vangistuse võib teatud juhtudel asendada üldkasuliku tööga. Üldkasulikku tööd tehes on süüdimõistetud kohustatud töötama riigi määratud töökohal ilma selle eest tasu saamata.
Väljavõte seadusest § 69. Üldkasulik töö
(1) Mõistes kuni kaheaastase vangistuse, võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga. Ühele päevale vangistusele vastab kaks tundi üldkasulikku tööd. Vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul.
(2) Üldkasuliku töö kestus ei tohi ületada kaheksat tundi päevas. Kui süüdimõistetu teeb üldkasulikku tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi selle kestus ületada nelja tundi päevas. Üldkasuliku töö eest süüdimõistetule tasu ei maksta.
(3) Üldkasuliku töö mõistmisel määrab kohus selle tegemise tähtaja, mis ei või ületada kahtekümmend nelja kuud. Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel tähtaja kulgemise peatada süüdimõistetu haiguse või perekondliku olukorra tõttu või ajaks, mil süüdimõistetu on kutsutud tegevteenistusse või õppekogunemisele kaitsejõududesse.
(4) Üldkasuliku töö tegemisel peab süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi vastavalt käesoleva seadustiku §-s 75 sätestatule.
(5) Üldkasulikule tööle rakendatud süüdimõistetule laienevad töö- ja tervisekaitset reguleerivad õigusaktid. Vajaduse korral määrab kohus enne vangistuse asendamist süüdimõistetule tervisekontrolli eesmärgiga selgitada, kas süüdimõistetu tervise seisund võimaldab tal teha üldkasulikku tööd.
(6) Kui süüdimõistetu hoidub kõrvale üldkasulikust tööst, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pöörata talle mõistetud vangistuse täitmisele. Vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks süüdimõistetu tehtud üldkasulik töö, mille kaks tundi võrdub ühe päeva vangistusega.
(7) Kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus mõistetakse vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule.
Kui kohus inimese karistusest tingimisi vabastab, tähendab see seda, et kohus määrab küll karistuse, kuid seda ei pea kandma hakkama. Kohus määrab katseaja kolmest kuni viie aastani. Süüdimõistetu ainus kohustus katseajal on hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Kui isik selle kohustuse täidab, ei pea ta karistust kandma. Kui ta paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse mõistetud karistus täitmisele. Tingimisi vabastamist võidakse kohaldada ka rahaliste karistuste puhul.
Kui kohus otsustab, et isik tuleb karistusest tingimisi vabastada, võib ta panna isikule kohustuse alluda katseajal jooksul käitumiskontrollile. Süüdimõistetu jääb kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja ta peab täitma talle kohtu poolt pandud kohustusi.
Enne tähtaega saab isikut vabastada ainult vangistusest. Et kedagi enne tähtaega vabastada, peab isik juba olema teatud aja vangistuses olnud. Enne kui kedagi ennetähtaega vabastada, peab kohus olema veendunud, et isik ei hakka vabaduses uusi süütegusid toime panema . Kohus arvestab enne vabastamist süüdlase varasemat elukäiku ning kindla elukoha ja perekonna olemasolu.
Süüteo aegumine tähendab seda, et teatud aja jooksul kaotab riik toimepandud süüteo suhtes huvi. Aegunud süüteo eest enam kedagi süüdi mõista ei saa. Süütegude aegumise põhimõte on võetud kasutusele ka seetõttu, et aja möödudes tunnistajad unustavad antud asjas tähtsad asjaolud või muutub nende leidmine võimatuks.
Väljavõte seadusest § 81. Süüteo aegumine
(1) Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud:
1) kümme aastat esimese astme kuriteo toimepanemisest;
2) viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest.
(2) Süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu.
(3) Väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat.
(4) Jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Vältava süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega vältava teo lõppemisest.
(5) Kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses järgmiste menetlustoimingute tegemisega:
1) kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega või tema vara või rahapesu objektiks oleva vara arestimisega;
2) süüdistatava kohtu alla andmisega;
3) kohtuliku arutamise edasilükkamisega süüdistatava ilmumata jäämise korral;
4) kohtulikul arutamisel süüdistatava ülekuulamisega;
5) kohtulikul arutamisel ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramisega.
(6) Kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteo toimepanemises siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg.
(7) Süüteo aegumine peatub:
1) kahtlustatava, süüdistatava või menetlusaluse isiku kõrvalehoidumisel kohtueelsest menetlusest, kohtuvälisest menetlusest või kohtust kuni isiku kinnipidamiseni või tema ilmumiseni menetleja juurde;
2) väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni;
3) seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisel noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni , kui kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist.
(8) Käesoleva paragrahvi lõike 7 punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel ei uuene aegumine, kui kuriteo toimepanemisest on möödunud viisteist aastat või väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat.

Kokkuvõte

Karistusõigusel on väga kindel eesmärk – võidelda kuritegevuse vastu. Karistus on sunnivahend, mida kohus või väärtegu menetlev ametnik kohaldab isikule, kes on süüteo toimepanemises süüdi mõistetud.
Karistusõiguse keskseks on kaks mõistet, süütegu ja karistus. Karistusõiguse üks olulisemaid põhimõtteid on, et iga süütegu toob kaasa karistuse. Lisaks sellele, et karistusõigus määrab kindlaks, millised teod on süüteod, kehtestab karistusõigus karistused, muud mõjutusvahendid ning karistuste ja mõjutusvahendite kohaldamise korra. Karistust iseloomustavad konkreetse süüteo hukkamõistmine ja karistusega süüdimõistetule teatud ebameeldivuste tekitamine ( vabaduse piiramine, vara vähendamine). Karistusel on mitu eesmärki: süüdimõistetute parandamine, uute süütegude ärahoidmine ja süüdlase tehtud teo eest karistamine.
Karistusseadustik jaguneb üld- ja eriosaks. Üldosas on kirja pandud üldised põhimõtted kõigi süütegude ja karistuse kohta. Eriosas on kirjeldatud üksikuid süütegusid ja ettenähtud karistus nende toimepanemise eest.

Kasutatud kirjandus

[1] Inimene ja õigus
A.Adamson, M.Eerik, K.Floren, M.Kahru, U.Läänemets, T. Ruus , A.Seene, M. Tammsaar
Jaan Tõnissoni Instituut
Tallinn 2001
[2] Riigikohtu lahendid Eesti õiguskorras: tähendus ja kriitika
Eesti Vabariigi Riigikohus
Sihtasutus Eesti Õiguskeskus
Tartu 2005
[3] Karistusõiguse üldosa
Paigo Nuuma
TTÜ kirjastus
2004
[4] Karistusõigus 2005 & kommentaarid. Seaduste tekstid seisuga 15.03.2005
Andrus Lauren , Meelis Masso
Agitaator OÜ
2005
[5] Karistusseadustik
[6] Rooma eraõiguse alused
Elmar Ilus
Kirjastus Ilo
2000
22