Jean- Jagques Rosseau "Emile" kokkuvõte (1)

SISSEJUHATUS
Rosseau pedagoogilised mõjustused ulatuvad meie ajani. Tema vaade peitub tema lipukirjas: „Tagasi looduse juurde“. Ta nõudis kultuuri tervendamist ja noorendamist, inimese vabastamist ahelatest, mis osutusid talle võimatuks. Ta tegi kultuuri küsitavaks, et seda hiljem päästa ja värsketest allikatest lasta ammutada uusi sihte. Vananeva ja kõduneva asemele tõusis paratamatu edusammuvajaduste värske loomisrõõm, surnud ja tarretunud asemele astus arenemisjanune inimloomuse lakkamatu noorusvärskus ja hingelisus, välispidisuse ja ühekülgse mõistusehariduse asemele tundliku südame tungiv keel, kunstliku asemele loomulikkus.
Kuid kogu tööst käib läbi punase joonena armastus lapse vastu. „Ei tunta lapseiga ja seepärast satutakse valeteedele... Lapses otsitakse ikka meest, ei teata aga, mis on laps enne, kui ta saab meheks. Õppige oma lapsi paremini tundma, sest tõepoolest – teie ei tunne neid. Kui teie loete seda raamatut selles mõttes, siis arvan ma, pole see kasuta.“
Nii lausus Rosseau.
Jean- Jagques Rosseau elulugu
Kuidas möödusid lapseiga ja noorus?
Rosseau sündis Genfis 28. juunil 1712 . aastal. Ta õppis palju varem lugema kui teised lapsed ja andus juba viie- või kuueaastaselt isa kõrval hoolsale, aga korratule lugemisele. Sügavat mõju avaldas poisile Plutarchos. Temast võis ta hiljem öelda, et ta on harinud tema südant ja mõistust. Ta õppis linna kirjutaja juures, siis vasegraveerija juures, kuni põgenes kodulinnast Annecysse ühe katoliku preestri juurde – poiss astus katoliku usku. Rosseau harrastas muusikat ja botaanikat, õpetas muusikat ja komponeeris laule. Peale selle katsetas ta veel füüsika alal ja koduõpetajana. Rousseau on aga öelnud, et ei kõlba kasvatajaks. Ta mõtles ka nootide ülestähendamist lihtsustada ja sellele ehitas ta lõpuks oma lootused. Otsustas minna Pariisi ja seal oma õnne katsuda .
Kui tähtsad olid Rosseaule aastad Pariisis?
Tema uus nootide süsteem ei leidnud Pariisi Teaduste Akadeemia poolt vastuvõttu. Teenis endale põhiliselt leiba nootide kirjutajana ja kirjanikuna. Peaaegu kümme aastat elas Jean – Jagques veel kuulsuseta ja puudusega võideldes. Pansionis , kus ta elas tutvus ta Tereese Levasseuriga, kes kunagi ei õppinud õieti lugema ja kirjutama, keda Rosseau aga siiski kiidab hea iseloomu ja praktilise mõistuse pärast. Ta hoolitses mehe eest nii headel kui halbadel päevadel. Kahekümne viie aastase kooselu järel tunnistas Rosseau ta pühalikult oma naiseks . Sai tööd sekretärina maksuametis kõrgepalgalisel laekahoidja kohal, kuid mõte, et sellise töö juures pole tal võimalik kuulutada kõrgeid ideid ja armastust rahva vastu, piinas teda nii, et ta jäi raskesti haigeks. Paranedes andis ta sõna, et kunagi ei tohi tema elupraktika erineda teooriast. Aastal 1752 etendati tema ooperit „Küla võlur.“ Edu oli nii suur, et kuningas tahtis talle määrata pensioni. Kuid Rosseau lükkas selle tagasi, leides et siis kaotab ta õiguse kõneleda sõltumatusest ja omakasupüüdest. 1749 aastal kuulutas Dijoni linna akadeemia välja auhinnatöö teemal „Kas teaduste ja kunstide uuendus on aidanud kaasa kommete puhastamisele ?“ Rosseau osales, kuis ta sai küsimusest teisiti aru, kui akadeemia- ta lisas pealkirjas „puhastamisele“ veel juurde „hävitamisele.“ Akadeemia kroonis töö auhinnaga, olgugi et see tema ootusi ei täitnud. Aastal 1753 kuulutas akadeemia välja uue võistlustöö teemal „Millel põhineb inimeste mittesarnasus; on see loomuliku seadusega õigustatud?“ Rosseau kirjutas ka selle kohta töö, kuid akadeemia poolehoidu enam ei võitnud.
Rosseau kirjutas ka töö riigikorralduse kohta, millega pani põhja hiljem kirjutatud „Seltskondlikule lepingule.“ Ajajärk (1756 – 1762) oli kõige viljakam tema elus. Ta arvas, et pole kõlblik sotsiaalse elu jaoks kõigi selle köidikute ja kohustustega. Seepärast püüdiski ta alati elada romantilise mustlasena, nüüd aga ühendas see mustlane end naisega, kes sünnitas talle lapse. Ta oli siiski sotsiaalsetesse suhetesse sattunud! Selle konflikti lahendas ta sel teel, et andis oma viis last kohe pärast sündimist kasvatusmajja. Igavene häbiplekk mehele, kes nii tuliselt kuulutas armastust laste vastu. Ise ta tunnistas seda ja ütles, et kes ei või täita isakohustusi, sel pole õigust isaks saada. Sai suure entsüklopeedia kaastööliseks (muusikalised kirjutised ja ühe poliitilisest ökonoomiast).
1762 ilmus kolmas tähtsam töö „Ühiskondlikust lepingust või avalik õiguse põhimõtetest.“ Viimane suurem töö „Pihtimused.“ See on vabaduse, sarnasuse ja vendluse külvaja vääriline luigelaul.
Kuidas lõppes Rosseau elutee?
Rosseau kolmanda suure elutöö „Émile“ ilmumine tõi tema ellu suure pöörde. Teadmine, et oled loonud midagi suurt, mis aga ei leia kinnitust, mõjus tema tervisele ja hingele halvasti. Kõigepealt pidi ta Prantsusmaalt põgenema. Senat otsustas põletada „Émile“ tuleriidal ja arreteerida autor. Rosseau oli sunnitud minema Preisimaale, edasi Inglismaale . Ka see maa ei saanud talle puhkepaigaks, vaid ainult vahejaamaks kannatusteedel. Aastatel 1220 – 1778 elas ta jälle Pariisis ja elatus nootide kirjutamisest- nii rahuldas ta oma ohjeldamatut iseseisvustungi.
Tema iseloomustamiseks sobib ta enese kirjeldus. Välimuse kohta: „Ta pole tõeliselt sugugi ilus mees, ta on väike, kaldub käies ettepoole , on lühinägija, silmad väikesed, sügaval peas sees, hambad hirmsad, korrapäratud, näojooned vanusest rikutud.“ Tema sisemuse kohta võib öelda ühesõnaga: ta oleneb täiesti oma temperamendist ja kogu õnnetuse peale vaatamata, mis on valmistanud temale saatus ja inimesed, on ta jäänud selleks, milleks loodus on ta kujundanud. Rosseau eluõhtu jõudis lõpule 2. Juulil 1778. 11.oktoobril 1794 viidi Rosseau kirst Panteoni ja asetati tema surmavaenlase Voltaire kõrvale kirjaga: „Siin puhkab looduse ja tõe inimene.“
Nii lahkus omapäraseim inimene, kes kunagi elanud. See on inimene, keda peab armastama ja imetlema , ning ometi talle kaasa tundma. Ta enese sõnad: „Ma tahan ja ei taha, ma tunnen end samal ajal orjana ja vabana, ma armastan head, aga teen siiski halba, ma tegutsen, kui kuulen mõistust, ei või aga vastu seista kui kired kaasa kisuvad ja minu kõige suurem piin on see, kui kukkudes tunnen, et ma enam kunagi ei tõuse.“ Rosseau armastas üksindust ja unustusi. Tema võõrandumise peapõhjus oli see, et oma suure tundelisuse ja aeglase mõtlemisega ei olnud ta tolle aja ühiskonna sobiv liige.
Möödunud aja suurtest meestest pole meile keegi lähemal kui tema: tema mõttemaailm, täis piiramatuid, tänini lahendamata probleeme, ulatub kaugesse tulevikku. Ta püüdis ausalt , kui ta ka eksis. Ta võis uhkusega tunnistada, et on oma elu pühendanud tõe otsimisele.
Millises teoses väljenduvad kõige eredamalt Rosseau pedagoogilised vaated?
Kui peaksime kinni pealkirjast „Émile ehk kasvatus“, siis oleks meie ees pedagoogika-, kasvatus- ja õpetuskunsti teooria. Ja tõesti, seda ta ongi, seda tahaks ja peakski olema. Sellelt seisukohalt on teda sadade arvustajate poolt võetud, hinnatud ja tema üle otsustatud. Aga see vaade on vildak. Uus antropoloogia ja uus eetika on see raamat enam veel kui uus kasvatusõpetus. Kui tahetaks leida pealkirja, mis tema sisule kõige enam vastaks, siis kõlaks see: Isiksus, nagu ta on, nagu ta kasvab ja küpseb (aga ka degenereerub) ja kuidas võib inimene inimese kasvatamisele ja küpsemsele kaasa aidata. Peale selle on „Émile“ veel sotsiaalse reformi ja revulutsiooni kava.
Rosseau kasvatusideaal?
Rosseau kasvatusideaal väljendub ainsa sõnaga: Inimene, kes on tervik, väärtus iseeneses, olevus , kes elab pidevas ühtluses ja kooskõlas iseendaga . Inimesed, olge inimlikud! See on esimene kohus; ei ole teist tarkust kui on inimlikkus. Teine väljendus samale sisule on : Elu. Mis see on? Elada tähendab läbistada oma olemust rõõmude ja kannatustega. Rosseau südame järgi iseloomustub inimene kõige paremini sõnadega: õnn, headus , vabadus, selgus.
„Émile“ kirjutamise ajal ei näe Rosseau enam vabadust puhtnaturalistlikult. Ta lausub: „Vaba on see inimene, kes ainult tahab seda, mida ta võib ja teeb, mis talle meeldib. Vaba olla tähendab – vähe oleneda inimlikest asjadest. Vähem käte kui südame jõudude piiramine teeb meid sõltumatuks ja vabaks.“
Ideaali alus – loodus. See ideaal ei ole lihtne mõtete kombinatsioon, mis toetub fantaasiale või lihtsale teoretseerimisele. Höffding leiab tema looduse mõistel kolm erisugust tähendust: osalt teoloogilist, osalt loodusloolist, osalt psühholoogilist päritolu. Teoloogiline – loodus on inimese loonud õnnelikuks. Õnnetus on midagi, mida ei peaks olema ja mille vältimine ja kaotamine oleneb meist endast. Looduslooline – siin tahab Rosseau hoiduda üleloomulikust maigust ja kunstlikust kaunistusest. Psühholoogilise looduse mõiste leiab Rosseau enesevaatluse teel. Ta süveneb selle tajumisse, mis ilmub inimhinges, et sel teel leida inimese põhilised jõud ja tungid . Kolmest tähendusest on talle kõige lähedasem psühholoogiline; see vastab tema meetoditele ja on ühenduses tema isiksusega. Rousseau arvab , et lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus. Ta tahab asju muuta, sest iga muutus on tegevus. Laps võib väärtuslike asjade lõhkumisega teha väga palju kahju, kuid tahet kahjutegemiseks pole tal seejuures ometi mitte. Kuri on tema tegevus ainult meie ihnus , aga mitte meie mõistuse silmis . Inimene on oma olemuselt hea, aga ühiskond on teda rikkunud. Erilise tähelepanu osaliseks saab lapseiga. Rousseau on teadlik, et ilmutab sellega uue tunnetuse . Sageli kõneldakse valmis mehest; vaadelgem ometi kord ka valmis last – see on meile uus näidend. Nagu inimsool on oma koht asjade käigus, nii on ka lapseeal oma koht elu käigus. Loodus tahab, et lapsed oleksid lapsed, enne kui saavad meesteks; lastel on omapärane viis näha, mõelda, tunda. Lapseiga on mõistuse uneaeg. Esimesed võimed mis lapses arenevad, on meeled. Ta näeb, kuuleb, maitseb ja nuusutab peaaegu sama hästi kui täiskasvanu. Nii leiavad ka teised arenemisastmed tunnustamise ja omapärase hindamise.
Milles seisneb Rosseau kasvatussüsteem?

Intellektuaalne haridus
Lase loodusel tegutseda! Hoia eemale kultuuri kahjulik mõju! Järelikult- mitte midagi teha. See aeg, mis halvasti tarvitati on palju halvemini kasutatud, kui täiesti puhatud aeg. Lapses tuleb luua tööriistad, millega ta ise kogub endale teadmisi. See sünnib täies vabaduses looduse juhtimisel kehaliste harjutuste kaudu. Lapseeas on see ainuke võimalus vaimu harimiseks . Vaimu haridus peab sündima samal ajal meelte arendamisega. Kõik lapse kujutlused peavad piirduma meeleliste tajudega. Kõik see peab sündima ühenduses mängu, võimlemise ja meelte harjutamisega, kuid ikka vabatahtlikult, mida tuleb juhtida kerge, nägematu käega. Keha- ja vaimne tegevus peavad toimima teineteise sees ja teineteise läbi. Sel teel loome samal ajal tegutseva ja mõtleva olevuse. Vaatlus ! kõlab esimene metoodiline käsk. Mitte midagi pakkuda, mida laps ei või näha, mitte midagi öelda, mida pole võimalik praktiliselt läbi viia! Isetegevus! Kõlab teine metoodiline käsk. Kõige kohta mida laps usub, peab ta teadma, miks ta usub. Kui kasvandik enese mõistust tarvitab, mitte teiste oma, siis on need teadmised tõeliselt tema omandus . Vaatlus ja isetegevus tulevad siduda teineteisega. See sünnib sel teel, et kõik tööriistad ja õppevahendid, mida laps vajab, leiutab ja valmistab ta ise. Kolmas käsk: terviklus! Iga üksik asi peab teisi kaasa haarama . Tähtis didaktiline abinõu on õigesti käsitletud küsimus ning sellega elustatud järelemõtlemine, probleemide püstitamine ning lahendamine. Mitte teadmisi ei pea me pakkuma kasvandikule, vaid arendama vaimujõudu, mis võimaldab tunnetuse: valgust, rõõmu, elavat jõudu. Mitte tõdesid ei pea me pakkuma; me tahame talle ainult näidata, kuidas igal asjal tõtt leida. Mitte teadmistest pole siin jutt, vaid võimistest.

Tahtekasvatus
Esimene aste – Émile peab parem paluvalt ütlema „Tehke seda!“ kui käskivalt paluma „Ma palun teid!“ Mis kord on keelatud, peab selleks ka jääma.Teine aste – Kadugu „sa pead!“, „sa peaksid!“. Sõnad „sõnakuulmine“, „käskimine“ ja „kohustus“ ei kuulu Émile’i sõnastikku. Mõisted moraalist ei ole lastele kohased, sest nad pole arusaadavad enne mõistuseiga. Ainuke mõjuv kasvatusvahend on vabadus, hästi korraldatud vabadus.Vabadust ei korraldata aga mitte loengute ega karistusega, vaid kogemustega. Laske tal kogeda põhjuse ja tagajärje seadust. Kolmas aste – Me peame kasvandikku õpetama inimtegevust õigesti hindama , ilma eelarvamusteta. Émile peab oma sõltumatuse alal hoidma niipalju, kuipalju see üldse on ühiskonnas võimalik. Neljas aste – ilmuvad tugevad ja õilsad jõud, mis seni uinusid. Need on: suguline tung ja tundmusilm.

Seksuaalpedagoogika
Rosseau oli ka sel alal teerajaja. Juhuse hooleks ei tohi seesugust asja jätta; tärkavate kirgede elus peab looma korda ja selgust. Esimene imperatiiv : mitte rutata. Lubamatu oleks aga uudishimulike küsimuste tagasitõrjumine. Teil olgu lugupidamist tõe vastu, näidake seda lihtsas kõnes, mis midagi ei varja. Selline meelsus lubab laste pärimustele leida ka õigeid vastuseid.

Tundekasvatus
Inimeste tundmaõppimisele aitab suurel määral kaasa ajalugu. Seltskonnas kannavad inimesed maski, ajalugu aga võimaldab neid näha nii, nagu nad on.

Esteetiline kasvatus
Pooldamist leiavad vabadus, sarnasus ja kõlblus. Antiikaja kirjanikud on rohkem väärt, kui kaasaegsed. Teater pole moraalne asutus ega tõekool, ta on ainult koht, kus inimene võib harjutada oma esteetilist otsustusvõimet.

Usuline kasvatus
Laps ei ole usule veel küps. Sest usk on esijoones maailmavaade ja tema mõistete arusaamiseks vajab ta kõrgesti arenenud ja metoodiliselt koolitatud vaimu. Emilile ei õpetatud mitte ühtegi usku, aga lasi võimalus valida, millele juhib teda tema enese mõistus. Usk on küpse isiku ülim eraasi.

Naise kasvatus
Naine on loodud mehele meeldima ja temale alistuma. Looduse poolt on naine määratud laste sünnitajaks ja nende hooldajaks. Seepärast on emainstinkt õnneks sünnipärane . Mees peab naisele elu ülalpidamist võimaldama, tehes seda hea meelega armastusest ja austusest naise vastu. Naise kasvatuse juures tuleb järgida põhimõtet: samaväärilisus, aga mitte sarnasus. Ühesugune kasvatus mõlemale sugupoolele pole lubatav! Naise kasvatus pab oleme sihitud mehe poole. Sõnakuulmine ja truudus mehe vastu, armastus ja hool laste vastu. Õige naine on perenaine ja tema koht on kodus, mitte avalikus elus. Tütarlaps leaib rõõmu enese ehtimises. Seda tuleb talle lubada, kuid tuleb hoida liialduste eest. Naine on loodud alistuma, sellepärast tuleb kasvatuses tarvitada kõva kätt, et ta harjuks teiste tahtega. Isegi mängudes ei tohi ta täiesti omapead talitada. Õppimisel on maksev sama põhimõte mis poistegi juures: mitte õppida seda, millest aru ei saada. Ka usuelus on erinevaid jooni. Elu lihtsas kohustuste ringis , Jumala silme ees ja südames, aga ilma kartuseta armastuses ja rõõmus – see on tütarlaste usk.
Kas Rosseau kasvatusteeoriad- ja printsiibid oli läbinisti õiged?
Rosseau usub, et lapsed on loomult head ja nende halvad küljed on senise kasvatuse vili. Siin unustab ta ühe asja- pärilikkuse. Tema tugevus ei seisnegi süstematiseeritud teduse edasiandmises, vaid geniaalsete, viljakate juhtlausete pildumises. Üks asi aga milles Rosseaul on vääramatud teened, on tema töökooli printsiibi arendamine. Kuna ta arvestab lapse kasvatamisel lapse loomust, siis on talle tähtsamaid kasvatusvahendeid enese kogemus ja isetegevus ning käsitöö. Kogu õpetus peab algama lihtsamate kogemustega, mitte instrumentidega. Need peavad olema kogemuste tulemuseks ja õpetaja ning õpilase enese valmistatud. Sel teel harjutatakse mõistust mitte alistuma võõrale autoriteedile, vaid omandatakse võime asjade suhteid leida, ideid assotsieerida, instrumenete leiutada... Rosseau on pidanud käsitööd kogu kasvatust läbivaks printsiibiks. Ta on niihästi individuaalpedagoogika kui ka sotsiaalpedagoogika seisukohalt tööprintsiibi sügav põhjendaja ja selle arengu suurim tõukejõud. Rosseau neli imperatiivi: vaatlus, isetegevus, praktika, siduvus on ja jäävad klassikalisteks.
Émile
Varajane lapseiga (esimene raamat)
Kõik on hea, mis tuleb Looja kätest, kõik hävib inimeste kätes. Selles olukorras, milles asjad praegu seisavad, oleks inimene kõige moonutatum olevus, kui ta jäetaks sündimisest peale enese hooleks teiste hulka. Kõik mis meil sündides puudub, mida aga vajame täiskasvanuna, saame kasvatuse teel. Selle kasvatuse saame looduse või inimeste või asjade kaudu. See, kelles mitmesugused õpetused ükststeisele vastu räägivad, on halvasti kasvatatud ja ei või enesega kunagi rahul olla; see aga, kelle juures kõik õpetused ühte punkti kokku jooksevad ja ühe sihi poole püüavad, saavutab sihi ja elab järjekindlalt. Kasvatus pole midagi muud, kui harjumus. Me sünnime tundelisena ja sündimisest saadik mõjustavad ümbritsevad asjad meid väga mitmekesiselt. Selle asemel, et inimest iseendale kasvatada, tahetakse teda kasvatada teistele. Olles sunnitud hävitama loodust või ühiskondlikke korraldusi, peab valima , kas tahetakse kasvatada inimest või riigikodanikku: mõlemat korraga saavutada pole võimalik. Loodusinimene on kõik enesele. Ta on arvuline üksus, absoluutne tervik, kes suhtub ainult enesesse või omasarnastesse. Kultuurne inimene on ainult murd tervikust, mis oleneb nimetajast ja tema väärtus seisneb suhtumisest tervikusse, ühiskonnasse. Et olla alati ise ja sama, peab tegutsema, ikka kindel olema seisukohas, mida tahad käsitleda, seda kindlalt haarama ja kõrvalekaldumata jälgima.
Mis tuleks teha, et kujundada õigesti inimest?
Takistada, et midagi ei tehta. Kasvatus on vaid niipalju kasulik, kui saatus lepib meie jaoks vanemate kutsega; igal teisel juhul on ta kasvandikule kahjulik eelarvamuste kaudu, mis temale külge on poogitud. Enne kui vanemad tahavad teda millekski kujundada, kutsub loodus teda inimeseks . Hea kasvatus ei koosne mitte eeskirjadest, vaid harjutustest. Mitte see inimene pole palju elanud, kes palju aastaid elanud, vaid see, kes elus kõige rohkem tundmusi läbi elanud. Kogu meie tarkus koosneb orjalikest eelarvamustest. Kõik meie harjumused on ainult alandus, piinamine ja sund. Kultuuriinimene sünnib, elab ja sureb orjuses.
Millist teed näitab loodus lapse kasvatamisel?
Loodus harjutab alaliselt ja vahetpidamata lapsi; ta karastab nende keha mitmesuguste katsetega, ta teeb neid juba varakult valude ja raskustega tuttavaks. Võitluses nende katsumustega saab laps aga jõudu ja oskab elu õigesti kasutada, siis on elu alus tugevam ja kindlam . Kogemus õpetab, et hellitatud lastest sureb suurem hulk kui teistest. Karastage nende keha aastaaegade, ilmastiku, nälja ja väsimuse vastu.
Kui tähtis on vanema roll lapse kasvatamisel?
Hoidke teda sellest silmapilgust, kui ta ilmale tuleb. Ärge laske teda silmist enne, kui ta meheks saab – muidu ei saavuta te midagi. Nagu ema on õige toitja, nii on isa õige õpetaja. Nad peavad töötama täielikus kooskõlas. Laps peab vaheldumisi ühe käest teise kätte minema. Arukas isa on parem kasvataja, kui kogu osavam õpetaja kogu ilmas, sest hool asendab ennem talendi kui talent hoole. Laste sigitamise ja toitmisega täidab isa ainult ühe kolmandiku oma kohustustest. Ta võlgneb oma soole inimesi, ühiskonnale ühiskondlikke inimesi, riigile kodanikke . Kes oma isakohustusi ei suuda täita, sel pole õigust isaks saada.
Milline on lapsele hea õpetaja ja kasvataja?
Lapse kasvataja peab olema noor. Ta peaks olema ise võimalikult laps, et ta oleks oma kasvandikule seltsiks ja võidaks oma osavõtuga mängudest ja lõbustustest tema usalduse. Harilikult soovitakse, et kasvataja olgu juba praktiliselt tegutsenud. See on liig: üks inimene ainult võib ühte kasvatust juhtida. Ainult ühte teadust peab lastele õpetama: see on teadus inimkohustustest. Kasvataja ei pea mitte reegleid andma, vaid kasvandikku harjutama neid ise leidma.
Milliseks kujuneb Émile elu ja kasvatus? Millal ja mismoodi peaks toimima väikelapse kasvatus?
Vaene ei vaja kasvatust – tema kasvatus on talle tema olukorraga peale sunnitud ja tal pole võimalik teist saada. Rikast kasvatades jõuame vähemalt rahuldustundele, et oleme ühe inimese kasvatanud, kuna vaene iseenesest inimeseks saab. Sel põhjusel oleks hea, kui ka Émile oleks kõrgemast seisusest. Ta on orb, olgugi et tal on oma ema ja isa. Oma vanemaid peab ta austama, kuid ainult minu sõna kuulama . Ja et meid ilma meie nõusolekuta kunagi ei lahutata. Siis kasvandik ei häbene nooruses järgida oma sõbra nõuandeid, kes temale ka täiskasvanuna sõbraks peab jääma. Kasvataja aga andub kogu hingega sellele, kelle vilja ta peab korjama. Émile on hea tervisega , tugev ning terve laps. Kes koormab end muredega nõrga ja haiglase kasvandikuga, see vahetab oma kasvatajakutse haigeravitseja teenistusega. Ma ei oska õpetada elama seda, kes ainult selle peale mõtleb, kuidas oma surma eemale peletada. Mina ei kutsu arsti ei enesele ega Émilile, olgu siis, kui ta nähtavas hädaohus viibib, sest halvimal juhul võib arst ta ju ainult surmata. Laps peab õppima haige olema, sest ta ei oska ju iseennast arstida. Kunst haige olla asendab arstimise ja viib sageli õnnelikumatele tagajärgedele – see on ju looduse kunst . Inimese kasvatus algab juba tema sündimisega. Esimesed muljed, mis lapsed omandavad on välise ilmega. Ainult lõbu- ja noruaistingutele on nad vastuvõtlikud. Ainuke harjumus, mis lapsel tohib olla, on see: mitte ühtegi harjumust omada. Niipea kui laps hakkab eristama asju, on tähtis hoolsasti valid aneid, mida talle tahetakse näidata. Loomulikult huvitavad kõik uued asjad inimest. Ta tunneb end nõrgana, et ta kardab kõike tundmatut. Harjumus uusi asju näha ilma hirmu tundmata, hävitab selle kartuse. Last peab harjutama uute asjade- inetute, vastikutega muidugi järk-järgult, alguses kaugelt, kuni ta harjub ja lõpuks julgeb isegi puutuda. Aeglase ja ettevaatliku järjekindlusega võib kartmatust harjutada niihästi täiskasvanule, kui lapsele. Laps tahab kõike puutuda ja katsuda- ärge takistage teda selles! Kõigepealt õpib laps oma nägemis- ja kompimistajusid võrdlema ja harjub juba silmaga hindama mõju, mis tema sõrmed esile võivad kutsuda. Ainult liikumise kaudu õpime, et väljaspool meid on teised asjad. Et lapsel see kujuttlus veel puudub, siis haarab ta nende asjade järele mida ta saada tahab, olgu nad ükskõik kui kaugel. Hoolitsege selle eest, et ta sageli liiguks, et teda kantaks ühest kohast teise, et ta koha muutuste kaudu õpiks tundma ruumilist kujutlust. Et inimese esimest olukorda iseloomustavad häda ja nõrkus, siis on tema esimesteks häälteks ka kaebed ja nutt . Laps tunneb oma tarbeid , ei saa neid aga rahuldada ja kutsub oma kisaga abi. Nendest pisaratest, millele nii vähe tähelepanu pööratakse, kasvab inimese esimene suhtumine tema ümbrusse. Sellega valmistatakse kogu pika ahela esimene lüli, millest kujuneb hiljem sotsiaalne kord. Lapse esimeses nutus peitub palve, aga kui seda ettevaatlikult ei võeta, siis muutub see käsuks. Lastele tuleb lubada tõsist vabadust, aga vähem valitsemishimu. Neid tuleb harjutada rohkem tegema ise, kui nõudma seda teistelt. Laps, kes juba kõnelema hakkab, peab ainult seesuguseid sõnu kuulma , millest ta aru saab ja seesuguseid järele kõnelema, mida ta võib artikuleerida. Kõnelge nende kuuldes ise alati õigesti ja te võite kindlad olla, et ka lapsed teie eeskujul oma kõnet alatasa puhastavad. Lapsele on kahjulik, kui tal on sõnu rohkem, kui mõisteid ja kui ta asju võib sõnadega nimetada, aga mitte nende üle mõelda.
Émile kasvatus kuni 12. eluaastani (teine raamat)
Kuidas reageerite Émile nutule ja kannatustele?
Kui lapsed hakkavad rääkima, nutavad nad vähem. Kui Émile ütleb: „Mul on valu“, siis peavad valud väga suured olema, et nuttu välja kiskuda. Olgu lapsel nii valus kui tahes, ta nutab harva, teades et on üksi ja kuulajaid ei ole. Haavamise puhul tunneme valu vähem haavast, kui hirmust selle vaatamisel . Kui laps näeb, et ma kohe juurde ei jookse, näeb ta minu külma verd, siis arvab ka tema seda omavat ja arvab valu paranenuks, kui ta seda enam ei tunne. Seesuguste kogemustega areneb lapses juba varakult julgus ja kartmatus, kergemate valude kannatamisega õpib ta kannatama ka suuremaid valusid. Kannatamine on esimene asi, mida Émile peab tundma õppima ja mida ta kõige rohkem vajab. Niipea kui ta kõndima õpib, toetame teda ainult kivisel pinnal, et teda võimalikult kiiresti sealt ära viia. Iga päev viibib ta väljas murul mängides. Seal võib ta vabalt joosta ja hullata, seal võib ta kukkuda - seeläbi õpib ta jälle üles tõusma. Ta saab nii mõnegi muhu, on aga sellele vaatamata alati rõõmus. Ta peab olema laps; ta peab tundma oma nõrkust, aga selle all mitte kannatama, ta peab olema sõltuv, aga siiski vaba orjalikust sõnakuulmisest, ta peab paluma, mitte käskima. Ta alistub teistele ainult oma vajaduste tõttu, sest neil on paremini teada, mis temale on kasulik või kahjulik. Kellelgi pole õigust käskida lapsel teha seda, mis ei ole temale kasuks.
Kuidas suhtuda laste sõltuvustesse?
On olemas kaht liiki sõltuvust: asjadest ehk loomulik ja inimestest ehk ühiskondlik. Hoidke laps sõltuvuses ainult asjadest, siis jälgite kasvatuses looduse seadusi. Ei tarvitse keelata paha teha, küllalt on seda takistada. Tema kogemus või tema võimetus peab tema jaoks olema ainuke seadus. Ärge täitke ühtki tema soovi, sest et tema seda tahab, vaid et tal selle järele on tarvidus.
Kuidas mõjutab lapse arengut füüsilise valu tajumine?
Kui meil füüsilises suhtes läheb väga hästi, sammume tagurpidi kõlbelisuse suhtes. Inimene, keda pole puudutanud ükski valu, ei tunne inimarmastuse liigutust ega kaastunde mõnu. Tema süda jääb tuimaks iga mõju vastu.
Millised on selles vanuses õiged kasvatusvahendid?
Kohelge oma kasvandikku, nagu nõuab seda tema iga. Ärge keelake seda, millest ta peab hoiduma, vaid takistage teda seda korda saatmast- ilma sõnadeta, ilma seletusteta. Mida temale lubate, seda lubage esimese sõna peale, ilma nõumisteta ja palveteta, ilma tingimusteta. Lubage rõõmuga, keelake vastumeelsusega; aga teie keelamised peavad olema muutumatud. Ärge jagage oma kasvandikule sõnalisi õpetusi, ainult kogemus peab neid talle andma. Esimesed looduse tungid on ikka head; inimese südames pole sünnipäraseid pahesid. Ainuke inimlik kirg looduse kaasavarana on enesearmastus laiemas mõttes. Kuni enesearmastuse juhtija – mõistuse ilmnemiseni on tähtis, et laps ei tee midagi teiste pärast, vaid ainult seda mis loodus temalt nõuab. Alles siis kui lapse hing on täiejõuline, võib temalt nõuda tegevust. Esimene kasvatus peaks seega lapse südame hoidmises pahede eest ja tema mõistuse kaitsmises kahjulike eksituste eest. Laske lastes lapseiga täielikule küpsusele jõuda.
Milline on Émile kasvukeskkond ?
Émilet tahan ma kasvatada maal, kaugel närustest teenijatest, kaugel linna mustadest kommetest. Maal on kasvatajal palju kergem isand olla asjade üle, mida lastele tuleb näidata. Esimene mõiste, mis ma püüan lapses äratada, pole mitte vabaduse, vaid omanduse mõiste ja et seda mõistet omandada, peab ta ise midagi omama. Laps, kes elab maal, loob endale mingi mõiste maatöödest. Ta vajab selleks vaid silmi ja vaba aega. Igas eas, eriti lapseeas, ilmneb tema tung luua, järele aimata, oma jõudu ja tegevust proovida. Ja ma ei takista tema lõbu; ma soodustan seda, jagan huvi, töötan temaga – mitte tema, vaid oma rõõmuks; vähemalt usub ta seda. Ta omandab maa, torgates sinna oa, iga päev käime ube kastmas ja imetleme rõõmuga nende tärkamist. Suurendan seda rõõmu veel seeläbi, et selgitan talle, kuidas ta selle omandas. Lastele tuleb selgeks teha algmõisted, selgub kuidas omandusemõiste tuletub loomulikul teel omandusõigusest, mis alguses on saavutatud töö kaudu. Siit omandusõiguseni ja selle vahetuseni on siis ainult veel üks samm, millest kaugemale ei tohi astuda.
Miks lapsed valetavad?
On kahte liiki valesid: Kui asjaolude kohta kõneldakse teadlikult ebatõtt (tõsiasjade vale) ja kui antakse lubadus, mida ei kavatsetagi pidada (õiguslik vale). Tõsiasjade vale pole lastele iseloomulik; see on sõnakuulmise seadus, mis esile paratamatuse valetada. Sõnakuulmine on koormav ja seda püütakse salamahti võimalikult palju kergendada. Huvi pääseda karistusest saab võidu kaugema üle tõtt rääkida. Õiguslik vale on veel vähem loomulik, sest lubadused midagi teha või tegemata jätta on lepingutaolised tegevused, mis asuvad väljaspool looduslikku olukorda ja piiravad vabadust. Et laps ei tea, mida ta teeb lubadust andes, siis ei või ka valetada ennast kohustades. Olles võimetu tulevikku pilku heitma, ei või ta näha asjade tagajärgi. Siit järgneb, et laste valed tuleb kirjutada ainult kasvatuse arvele; kõik õpetused tõe väljendamiseks pole midagi muud kui juhatused valetamiseks.
Kuidas lahendate valetamise probleemi Émilega?
Émile õpib alles hilja tundma, mis on vale ja kui ta seda õpib, siis imestab ta, milleks üldse valetatakse. See on selge: mida sõltumatumaks ma ta teen tema teiste tahtest ja otsustest, seda enam vähendan tema huvi valetamiseks.
Milline peaks olema lapse kõlbeline õpetus?
Ainus kõlbeline õpetus, mis on sobiv lapseeale ja samal ajal kõige tähtsam igale eale, lausub: ära tee kellelegi paha! Laske loodusel kaua tegutseda, enne kui tema asemele astute ja hoiduge tema toiminguid takistamast. Halvasti õpetatud laps on tarkusest kaugemal kui see, keda üldse pole õpetatud.
Mida arvate erinevate ainete õppimisest lapseeas?
Kui ei ole teadust, mis koosneb ainult sõnadest, siis pole ka lastele vastavat õppimist. Kui neil pole tõelisi mõisteid, pole neil ka tõelist mälu, sest selle sõnaga ei sa ometi nimetada muljete alalhoiu võimet. Iga õppimise juures on kujutavad märgid mõttetud ilma kujutatavate asjade mõisteteta. Siiski piiratakse lapse õppimine alati nende märkidega ilma temale kujutatavat asja selgitamata. Pole vaja laste päid kataloogitäie märkidega täis tuupida , kui nad ei ühenda nendega kujutlusi. Émile ei õpi kunagi midagi pähe – isegi mitte valme , sest valmi sõnad pole veel valmid , nagu ajaloo sõnad pole veel ajalugu. Valmid võivad olla õpetuseks täiskasvanule, lastele peab aga ütlema alasti tõtt. Niipea, kui see kaetakse linikuga, ei vaevu nad seda kergitada. Ma vabastan lapsed ka raamatutest. Lugemine on lapseea piits ja peaaegu ainuke tegevus, mis neile anda osatakse. Émile teab kaheteistkümne aastaselt vaevalt, mis on raamat. Laps peab õppima lugema alles siis, kui see toob talle kasu; seni võib see talle ainult igavust valmistada. Hoolitsege selle eest, et see temale rõõmu valmistaks, siis hakkab ta varsti ilma teie surveta sellega tegutsema. Meie esimesed filosoofia õpetajad on meie jalad, meie käed, meie silmad. Nende asemele raamatuid pakkuda ei tähendaks mitte meid mõistlikult õpetada otsustama, vaid teiste mõistust kasutama, see õpetaks meid palju uskuma ja mitte kunagi midagi teadma.
Kuidas Émile lugema õpib?
Émile saab vahetevahel isalt, emalt, sõpradelt kutsekirju lõnasöögile, paadisõidule või mõnele pidustusele. Need kirjad on kirjutatud selgelt ja lühidalt. Nüüd peab ta iga kord otsima kedagi, kes talle selle ette loeks. Seda pole aga mitte alati leida. Nii möödub juhus ja möödub õige aeg. Kui talle kiri ette loetaks on juba hilja. Ah, kui ta ometi ise oskaks lugeda! Nüüd saab Émile jälle kirju. Need on lühikesed, nende sisu on väga huvitav. Meeleldi tahaks ta teha katset nende sisu avastamiseks. Vahel leiab ta abi, vahel talle seda keelatakse. Ta pingutab kõigest jõust ja mõistab lõpuks poole kirja sisu. Kui palju vaeva on vaja, et ka lõpuosa välja veerida! Kuid ta saab sellega hakkama.
Miline oleks lapse õige areng ja kasvatus?
Tahate te välja kujundada oma kasvandiku vaimu, siis arendage neid jõude, mida ta peab valitsema . Harjutage lakkamatult tema keha, et ta muutuks tugevaks ja terveks, selleks et teha teda targaks ja mõistlikuks. Ta olgu alaliselt liikvel. Esiti olgu ta mees jõu poolest, siis on ta seda peagi ka mõistuselt. Kasvataja peab õppima kasvatama ilma eesmärkideta. Iialgi ei kasvata me tarku, kui me pole neid enne lasknud nende loomulikus metsikuses üles kasvada. Hoolega korraldatud kasvatuse juures juhib õpetaja ja arvab end valitsevat, tegelikult valitseb aga laps. Iga silmapilk peab temaga kokkuleppeid sobitama. Tavaliselt loeb laps paremini õpetaja hingest kui õpetaja lapse omast. Et kõik, mis mõistusesse tungib, jõuab sinna meelte kaudu, siis on inimese esimene mõistus meeleline mõistus; see on aluseks intellektuaalsele mõistusele. Kasvava keha liikmeid peaks katma ainult mugavate ja avarate riietega. Laste kehalised ja vaimsed puudused tekivad ühel ja samal põhjusel: neid tahetakse enneaegu teha täiskasvanuks! Tavaliselt riietatakse lapsi liiga soojalt. Parem oleks neid enam külma kui sooja vastu karastada.
Milline on Émile karastamine ja füüsiline areng?
Émile peab talvel vabas õhus, jääs ja lumes liikuma. Niipea kui ta higistab ja janu tunneb, võib ta juua; pärast joomist peab ta jälle edasi liikuma, siis pole mingit kahju karta . Ma sooviks pigem, et ta oleks vahepeal haige, kui et alati oma tervisele tähelepanu juhiks. Émile tunneb end vees sama kodus kui kuival . Et võimalik oleks ujumist harjutada ilma hädaohtu kartmata, siis õpib ta seda oma isa pargi kanalis üle jõe ujuma . Igal aastaajal võib Émile paljajalu toas, trepil ja aias ringi joosta. Ta peab oma jalgu harjutama kõigi liigutustega , mis on vajalikud keha harimiseks – ta peab õppima kaugele ja kõrgele hüppamist, puu otsa ronimist, müürist üleronimist ja sealjuures ikka tasakaalu hoidma.
Kuidas toimub Émile õppimine?
Ainult käimise, kompimise lugemise, mõõtmise teel õpime ulatusi hindama. Laske kõik ise lapsel teha. Mina sooviks, et Émile oskaks joonistada, et omada kindlat silma ja teha käed painduvaks. Tahan, et tal poleks teist õpetajat, kui loodus, poleks teisi eeskujusid kui asjad ise. Tal peab silme ees olema originaal, mitte aga paber, millel see on kujundatud. Sellega omandab ta teravama pilgu, kindlama käe, teadmised loomade, taimede ja muude looduskehade tõelisest suurusest ning kujust . Minu eesmärk on, et ta asju tundma õpiks, aga mitte neid järele ei maaliks. Ma riputan pildid teatud korras seintele , iga joonistus kakskümmend korda korratud ja igal eksemplaril joonistaja edu ära märgitud. See astmestik on meile ja teistele vaatamisväärt, samas kannustab ikka elavamale tegutsemisele.
Mina ei kavatse Émilele geomeetriat õpetada, tema peab seda koguni minule õpetama. Mina otsin suhteid ja tema leiab nad, sest ma otsin neid sel viisil, et temal olek võimalus neid leida. Geomeetria on minu kasvandikule kunst tarvitada õigesti joonlauda ja sirklit. Ta ei tohi seda ära vahetada joonistamisega, kus ta seda ega teist abinõu ei tohi kasutada. Joonised võtame jalutuskäikudele kaasa ja kõneleme selle üle, mis me oleme teinud ja kavatseme teha.
Nii jõuabki laps oma lapseea küpsuseni; ta on elanud lapse elu ja saavutanud oma täiuse, mitte aga oma õnne kulul. Omades oma ea mõistuse, oli ta nii õnnelik ja vaba, kui seda lubas tema olukord.
Émile kasvatus kuni 15. eluaastani (kolmas raamat)
Kaheteistkümnendal või kolmeteistkümnendal eluaastal arenevad lapse jõud kiiremini kui tema vajadused. Tema soovid ei ulatu kaugemale tema kätest, ta suudab ennast mitte ainult rahuldada, vaid tal on jõudu rohkemgi , kui vaja. See on ka ainuke aeg tema elus, kus jõudu on ülemäära. Nüüd on seega tööaeg, õppimisaeg, uurimisaeg – see aeg on looduse poolt meile kätte näidatud. Alguses on lapsed ainult kehaliselt liikuvad, siis saavad nad uudishimulikuks ja see uudishimu on tõukejõud, kui seda äieti juhitakse just selles eas, kuhu me nüüd jõudsime. Vaimu esimeste toimingute juures peavad meeled olema juhtijateks. Juhtige oma kasvandiku tähelepanu looduse nähtustele, siis teete ta varsti teadmishimuliseks. Esitage tema arusaamale vastavaid küsimusi ja laske talendal leida vastus. Tema teadmised peaksid olema tema enese uurimuse tulemus. Ammutage teadmisi maailma kohta maailmast enesest ja teadmisi päikese kohta päikeselt eneselt. Ärge seadke asja asemele selle pilti, kui asja nitamine pole just võimatu. Pole nii tähtis lapsele teadmisi pakkuda, kui äratada temas huvi teaduse vastu ja lasta omandada meetodeid nende õppimiseks, kui huvi on juba küllalal arenenud. See on kindlasti iga hea kasvatuse fundametaalne põhimõte.
Pidage alati silmas ja lõpetage kõik, mis mis võib minna igavaks; sest nii tähtis pole see sugugi, et laps midagi õpiks, vaid palju enam, et ta ei teeks midagi vastikusega. Oleme juhuslikult saanud mõne kogemuse, siis sooviksin ma, et peaksime leiutama abinõu, millega seda tõestada. Parem olgu meie instrumendid mitte nii täiuslikud ja täpsed, aga seevastu meie ideed sellest mis nad peavad olema, niisama ka nende mõjust, oleksid selgemad ja täpsemad. Mida tundlikumad on meie tööriistad, seda vähem väljaarenenuks jäävad meie meeled. Kui lasta lapsel töökojas töötada selle asemel, et raamatute taga istuda, siis töötavad tema käed vaimu kasuks: temast saab filosoof , olgugi et ta ta peab end käsitööliseks. Lõpuks loob see harjutus veel teisi paremusi, kuidas filosoofilisest mänglemisest võib tõusta inimese tõelise tegevuseni. Võimalikult palju peab kõnelema tegevuse läbi ja sõnu tarvitama ainult seal, kus tegu on võimatu.
Milline on raamatute tähtsus Émile elus?
Kui meile raamatud tõepoolest vajalikud on, siis on olemas üks, mis pakub kõige õnnelikuma käsitluse looduspärasest kasvatamisest. See on „ Robinson Crusoe“. Seda raamatut peab Èmil kõigepealt lugema. See raamat on huvitav igale eale ja seda võib tuhande abinõuga teha lastele meeldivaks. See olukord ei ole ühiskondliku inimese oma, aga see peab temale teiste olukordade mõõdupuu olema. See romaan, vabastatud igasusgu kõrvalistest lisandustest, annab Èmile´ile kogu siin kirjeldatud aja kestel nii lõbu kui õpetust. Ma tahan, et ta peaks end teiseks Robinsoniks, selle kuju kogu groteskses varustuses. Kui teadmiste ahelühendus sunnib teid inimeste vastatstikust sõltuvust näitama, siis juhtige kogu tema tähelepanu kohe tööstusele ja mehaanilistele kunstidele. Et teha last meistriks, olge ise alati õpilane ning teadke, et ta ühest tunnist töötamisest saab enam õppust kui päevpikkusest seletamisest. Èmile peab hindama kõiki looduskehasid ja kõiki inimeste töid nende meelelise suhte järgi oma kasu, oma kindlustuse , oma olemise, oma heaoleku seisukohalt. Sellepärast on raual tema silmis kaugelt suurem väärtus, kui kullal . Niisamuti on kingsepp ja müürsepp suuremas lugupidamises kui mõni keiser . Kõige tähtsam ja auväärsem kõikidest kunstidest on põllutöö; sepatöö teisel, puutöö kolmandal astmel. Kui palju leiab Èmile selles suhtes Robinsonilt eeskuju!
Milline põhimõte valitses Èmile kasvatuses?
Niipea kui Èmie teab mis on elu, on minu esimene mure teda õpetada seda alal hoidma. Seni pole ma vahet teinud seisuste ja varaliste olukordade vahel ja mõtlen ka edaspidi nii toimida, sest inimene jääb igas seisuses inimeseks. Inimese kasvatus olgu kooskõlas sellega, mis ta on. Kes töötamata sööb seda, mida ta pole omandanud , see varastab . Töötamine on seega ühiskondliku inimese paratamatu kohustus. Èmilele on kõik maatööd tuttavad ja nendega tegeleb ta ikka ja jälle. Õpi käsitööd, siis on oled usin ja karske, võid oma teenistusega elada kogu elu vabaduses, tervises, tõelisuses, töökuses ja aususes. Kui Èmile õpib käsitööd, siis õpin mina koos temaga, sest põhjalikult õpib ta ainult seda, mida õpime koos. Ta peab töötama kui talupoeg ja mõtlema kui filosoof. Kasvatuse suur saladus seisab oskuses korraldada seda nii, et kehalised ja vaimsed harjutused oleksid vastastikku puhkuseks. Nüüd jääb inimese täiendamiseks üle teha temast ka armastav ja tundeline olevus, see tähendab – täiendada tema mõistust tundmustega.
Milline on Èmile oma 15. eluaastal?
Èmilel on vähe teadmisi, aga need on kindlasti tema omandus; ta ei tea midagi poolikult. Nende väheste asjade hulgas, mis ta teab ja kindlalt teab, on tähtsam see, et on veel palju asju, mis ta hiljem tundma õpib. Tal on universaalne vaim, mitte käsitustelt, vaid võimelt neid omandada. Tal on lahtine , tark, kõigele valmis olev ja õpetatav vaim. Èmilel on teadmisi ainult looduse alat ja puhfüüsikalisi. Ajalugu ta ei tunne ja sama vähe teab ta, mis on metafüüsika või moraal . Ta tunneb geomeetriajooniste abil abstraktset ruumi ja algebraliste märkide abil abstraktset suurust. Ta hindab võõrast asja ainult suhtumise kaudu temasse- see hindamine on täpne ja kindel, mitte segatud eelarvamustega. Mis on talle kasulik, seda hindab ta kõige kõrgemalt, ta ei lase end kõigutada avalikust arvamusest. Èmile on töökas, kannatlik , kindel ja julge. Ta on vähetundlik pahedele, oskab kannatada mehiselt, sest pole õppinud sõdima saatuse vastu. Mis on surm, seda ta veel hästi ei tea, kuid vabalt elada ja võimalikult vähe lasta end aheldada inimlikest asjadest – see on parim abinõu õppida surema. Èmile omab oma voorustest kõik, mis suhtub temasse endasse. Et omandada ühiskondlikke voorusi, puudub tal veel nende olukordade tundmine. Tal puuduvad ainult need vaated, milleks tema vaim on nüüd vastuvõtlik. Ilma kellegi rahu rikkumata on ta elanud rahulikult , õnnelikult ja vabalt, nagu loodus on seda võimaldanud.
Èmile kasvatus naitumiseni (neljas raamat)
Üldiselt pole meesloodud, et alaliselt lapseea astmele jääda. Meeleolu muutus, sagedased äkilised hingeliigutused, lakkamatu vaimne ärritus asetavad lapse peaaegu juhtmata olukorda. Ta ei alistu ühegi juhatusele. Esimene tundmus, mille hoolikalt kasvatatud noor inimene on vastuvõtlik, ei ole armastus, vaid sõprus. Tema poolehoid pöördub enne oma soole kui vastassugupoolele. Sellel ajal tärkava tundelisuse abil on võimalik noormehe südamesse istutada inimsuse idusid. Ärge näidake talle asjade välispidist ilu enne, kui ta pole õppinud hindama tõelisi väärtusi. Et saada tundeliseks ja kaastundlikuks, peab laps teadma endasarnaste olemasolu, kes kannatavad, mis temagi on kannatanud ja tunnud samasugust valu, nagu ta isegi. Enne kujutlusvõime ärkamist pole võimali ka kaastunde tekkimine. Harjutage teda mitte lootma seisusele, tervisele, rikkusele, vaid näidake talle saatuse muutlikkust. Õpetage oma kasvandikku kõiki inimesi armastama, ka neid, kes põlgusega oma kaasinimeste peale alla vaatavad. Noorele inimesele valitagu ainult seesugune seltskond, millest tal oleks hea arvamus, kuna samal ajal õpetatakse teda maailma nii hästi tundma, et tal kõigest mis seal sünnib, tekiks halb arvamus. Nüüd on tulnud õige aeg ajaloo õpetamiseks. Selle kaasabil võib ta ilma filosoofia õpetuseta lugeda inimeste südameist, selle abil võib ta inimesi vaadelda erapoolikult. Kui tahetakse inimest tundma õppida, peab teda nägema tegutsema. Ajaloo üks suur varjukülg seisab selles, et ta kujutab inimest palju enam halvast, kui heast küljest. Ajaloolisi sündmusi ei pakuta meile tõsiasjade tõelise kujutlusena. Kõige kahjulikumad ajalookirjutajad noorele mehele on need, kes ikka oma otsuse juurde lisavad . Otsus peab jääma inimese enda teha, sellega omandab ta inimeste tundmise.
Milline on oma loomuses Èmile neil aastatel?
Émile teab, et tema esimene kohustus on täita kohustusi enese vastu, et noored inimesed ei tohi täielikult iseend usaldada , et nad oma ülevalpidamises on ettevaatlikud, vanemate inimeste vastu aupaklikud, oma väljendustes tagasihoidlikud ja mõõdukad. Ükskõiksete asjade suhtes viisakad, aga head tehes südikad ja tõtt tunnistades julged . Èmile ei armasta kära ega tüli, ta on rahuliku meelega, kaastundlik teiste suhtes. See tegev abi, mis ta teistele annab, loob temas vaate , mida kõvema südame juures poleks üldse mitte või mis oleks omandatud alles palju hiljem.
Missuguses usus Èmilet kasvatatakse?
Me ei kasvata teda ei selles ega teises usus, teeme tema aga võimeliseks valima seesuguse, millele juhib teda tema mõistus. Looduse korraldusi palja mõistusega vaadeldes juhitub inimene loomulikule usule. Looduse tundmaõppimise juurest on lihtne asuda tema looja uurimisele. Nüüd alles leiab ta oma tõelise edu – olla hea, teha head, olla õiglane jumaliku ja iseenese tahte vastuolus , täita oma kohustusi isegi elu kaalule pannes ning kanda oma südames voorust ; seda armastusest oma olemuse ürgalguse vastu, mis ühineb enesearmastusega; ja lõpuks maitsta püsivat õndsust, mida talle lubab hea südametunnistuse rahu ja ülima olemuse vaatlemine teises maailmas, kui ta on hästi kasutanud maapealset elu.
Milline noormees on Èmile?
Lõpuks tuleb ka looduse õige silmapilk, kui ta peab tulema. Et inimene peab surema, siis peab ta elu edasi andma. Nüüd ta pole mitte teie kasvandik, vaid juba õpilane. Temast on saanud mees ja teda tuleb kohelda, nagu meest. Kui keegi armastab , siis tahab ta, et ka teda armastataks. Èmile armastab inimesi, ta tahab neile meeldida. Seda enam tahab ta meeldida naisele. Tema vanus, kombed, kavatsused – kõik ühineb selleks, et toita seda soovi. Èmile armastab üldse inimesi, kui omasarnaseid, aga rohkem armastab neid, kes temaga sarnanevad kõige enam. Ta õpib inimesi tundma nende kommete järgi, nagu ta neid enne ajaloos kirgede järgi õppis tundma, siis on tal sageli põhjust mõelda, mis meeldib või on inimsüdamele vastik. Nüüd on ta jõudnud niikaugele, et filosofeerib maitse põhialuste üle ja see õping on temale sel ajal kohasem. Et Èmile hoida puhas ja terve, võtan ma tarvitusele kaugeleulatuvamad abinõud. Lõbustuste keerises ei unusta ma kõnelusi kasulikest asjadest, juhtides tema tähelepanu sellele, mis on talle niihästi meeldivad, kui õpetlikud. See on lugemise ja meeldivate raamatute aeg. See on aeg, mil ta peab õppima kõnet analüüsima ja leidma kõneosavuse ning väljenduste ilu. Ma viin ta ka teatrisse, et ta õpiks maitset , mitte kombeid; sest nendele kes oskavad mõelda, näitab maitse end eriliselt. Näitekunsti õppimine juhib luulekunsti õppimisele; mõlemal om ühine eesmärk. Kui tal viimase vastu huvi on, siis õpib ta ka luuletajate keeli: kreeka, ladina, itaalia keelt. See õppimine on talle ajaviiteks sunduseta, tema edusammud selles on kiiremad. Et inimene pole loodud üksi olema, siis tuleb meil leida ka Èmilele seltsilise. See seltsiline on Sofie .
Sofie ehk naine (viies raamat)
Milline peab olema ideaalne naine?
Kõiges, mis pole soo omapära, on naine samasugune kui mees. Tal on samad organid , samad vajadused, samad võimed. Selles, mis neil on ühist, on nad sarnased; selles, mis neil on erilist, on nad teineteisega võrdlematud. Täiuslik naine ja täiuslik mees ei tohi teineteisega sarnaneda ei vaimult, ega näolt. Ka nende kasvatus ei tohi olla sarnane. Nad peavad ühiselt tegutsema, aga ei pea ühte ja sama tegema. Nende tööde lõppsiht on ühine, aga nende tööd erinevad. Loodus on annud naisele meeldiva ja osava vaimu. Ta tahab koguni, et nad mõtleksid, otsustaksid, armstaksid, tunnetaksid, et nad oma vaimu ja keha hariksid. Nad peavad palju õppima, aga ainult seda mis neile sobib. Kogu naise kasvatus peab suhtuma meestesse: neile meeldida, neile kasulik olla, nende silmis armastatud ja austatud olla, kasvatada neid noortena, hoolitseda nende eest täiskasvanutena, neile nõu anda, neid trööstida, teha nende elu mugavaks ja magusaks – need on naiste kohustused igal ajal ja seda peab õpetama juba lapsele. Naised peaksid niipalju jõudu omama, et teha kõike võiksid teha kaunilt; mehed vajavad niipalju osavust, et teha kõike kergelt. Esimene ja tähtsam naise omadus on mahedus; loodud alistuma mehele, kes sageli on ebatäiuslik, vigade ja puudustega olevus. Vahel peab naine isegi õiglusetust kannatama ja nurisemata mehe ülekohtu väljakannatama; seda kõik enese, mitte mehe pärast, et olla mahe . Midagi pole naise poolt, kui vaid ta kunst ja ilu. Aga ilu pole antud kõigile, ta ka närtsib aastatega. Iluduse õige võit on hiilata iseenesega. Noor tüdruk peab liikuma, mängima, naljatama, laulma, tantsima nii palju kui tahab ja oma ea ilmsüütuid lõbusid maitsma. Peagi tuleb aeg, mil ollakse auväärne ja tehakse tõsine nägu. Mees kõneleb, mis ta teab, naine kõneleb mis talle meeldib. Üks vajab kõnelemiseks teadmisi, teine maitset. Mees tahab teid teenida, naine püüab teile meeldida. On vähem tähtis, et noored tüdrukud vara teaksid oma usku, kui see et nad seda hästi teaksid ja seda armastaksid. Kergem on naiste kohustusi tunda, kui neid täita. Esimese asjana peaksid naised õppima armastama oma kohustusi oma kasu huvides. Igal seisusel ja eal on omad kohustused. Tähtis on olla see, milleks meid on määranud loodus. Et rahulikku ja kodust elu armastada , peab seda ise tundma.
Milline naine on Sofie?
Sofie on sündinud heade vaimuannetega ja hea iseloomuga , tal on väga tundeline süda ja see annab temale võimsa kujutlusvõime, mida on raske ohjeldada . Tal on vähem täpne kui läbitungiv vaim, kerge kuid ebaühtlane huumor, meeldiv kuju, nägu mis tõotab hingelisust ega valeta. Ta oskab oma vigu kasutada; oleks ta täiuslikum, siis poleks ta enam nii meeldiv. Ta on huvitav ilma pimestamata; ta on võluv; ilma et öelda võidaks, miks. Ta armastab ja oskab end ehtida, tal on hea maitse riietumiseks. Ta ei armasta seda mis hiilgab, vaid seda mis sobib. Ta ei paljasta oma võluvust, vaid katab selle- jättes kujutlusvõimele vaba voli . Sofiel on loomulikke talente, kõige paremini oskab ta naiskäsitööd. Ta tunneb kõiki majapidamise peensusi. Loodud olema ise kord pere emaks , õpib ta seda isa maja valitsedes. Sofiel on kütkestav vaim, aga ilma sädeluseta, tema mõistus pole kujunenud raamatute lugemisega,vaid ainult kõnelustest vanematega, tema enese järelemõtlemisest ja vaatlustest teda ümbritsevast maailmast. Loomult on ta lõbus, kuid on muutunud väga tagasihoidlikuks . Sofiel on oma usk, aga mõistlik ja lihtne. Et ta teist olulist usuavaldust peale moraali ei tunne, siis pühendab ta kogu oma elu Jumala teenimisele, mis esineb püüdes teha head. Sofie armastab voorust. Ta jääb karskeks ja kõlbeliseks kuni surmani. Ta ei otsi austajaid, küll aga armastajat. Õnnelik loomus on temale suuremaks abiks, kui palju kunsti. Ta oskab käituda korrektselt, lahkumata viisakuse piiridest, mis talle sobib. Ta teab et mees, keda tema otsib loba ei armasta ja ei kannata seda ka teistelt. Vanemad saatsid Sofie linna tädi juurde et eluseltsiline leida. Tädi viis ta seltskondadesse, lõbustustele- ta laskis tal maailma vaadata. Sofiele ei meeldinud see kärarikas elu sugugi. Et Sofie ei leidnud, mis ta otsis, muutus elu linnas talle igavaks, ta pöördus tagasi koju. Ta olin kurb arvates, et ei leia iial sellist hinge kes teda ja keda teda võiks armastada.
Kuidas toimus Èmile ja Sofie tutvumine ja edasine kooselu?
Sofie leiab varsti oma õige. See on Èmile, kes oma kasvatajaga matkal eksinud ja sattus juhuslikult nende majja. Sofiest saab Èmile mõrsja. Èmile läheb pikemaks ajaks reisile ja tagasi tulles viib ta Sofie naisena koju. Nüüdseks on minu kohustus Èmile ees täidetud ja üle antud. Mõne kuu pärast teatab mulle Èmile, et loodab varsti isaõnne osaliseks saada. Mulle jääb surmani tema armastus, austus ja lugupidamine.