FILOSOOFIA (0)

FILOSOOFIA
VALGUSTUSAEG
Ülevaade valgustusajast
17-18 sajand.
I.Kant: mingis mõttes on valgustusaeg see aeg, mil inimene väljub alaealisusest, peab hakkama ise otsustama.
1740st aastast 1 leksikon ütleb, et filosoof on inimene kes oma vabaduseusus asetab end kõrgemale tavakodaniku kohustusest, ei keela endale midagi, ei austa piiranguid. Tähelepanu keskpunktis asub mõtlev inimene, inimene, kes kasutab oma mõistust, indiviid kes suudab end oma mõistuse abil ise juhtida. Toimub eemaldumine traditsioonist ja autoriteedist.
17.saj alguses tuleb käibele mõiste, mida keskajal väga ei kasutatud: KRIITIKA- esialgu tähendas asjatundlikku antiiktekstide analüüsi, kuid hiljem muutub hinnanguks ka muude elunähtuste kohta. 17.-18. Sajand pöördub kiriku vastu, siis riigi vastu, siis ka valgustusja enda vastu. Kriitika püüab olla erapooletu , aga hiljem pöördub valgustuse enda vastu.
Valgustus Euroopas liigub 2 suunas:

Ratsionalism (Mandri-Euroopas, eelkõige Saksamaal, Prantsusmaal) - ratsionalistid väidavad, et tõde on võimalik haarata puhastest mõtlemise printsiipidest lähtuvalt. Kuna maailm on loogiliselt korrastatud, siis on võimalik seda deduktiivselt haarata. Deduktsioon- üldiselt üksikule. Kogu tõelisus on loodud jumala poolt täiuslikuna ja koosneb kas ühest või mitmest substantsist.

Empirism (Inglismaa, hiljem jõuab Prantsusmaale) – Tõde saab tunnetada eelkõige meeleliselt. Kui miski on tõeline, siis peab seda kogema. Empirism areneb edasi ka mterialismiks- ainuke tõeliselt eksisteeriv on meeleliselt kogetav ehk mateeria (hinge pole olemas, jumalat pole olemas, armastust ei ole olemas jne.). Empiristid toetuvad induktsioonile- üksikult üldisele. Empirism annab tõuke loodusteaduste arengule (meelelist maailma tuleb uurida, sest seal on tõde). Õigusteaduses hakatake rõhutama üksikisiku tähtsust.
Valgustusaja filosoofid paistavad silma ka muude teadustega ( matemaatika , füüsika, loodusteadus, diplomaatia , poliitika jne.).
Peamiseks kirjanduslikuks saavutuseks saab entsüklopeedia . Kirjeldada kogu maailma läbi märksõnade kirjelduse. Esimene Prantsuse entsüklopeedia ilmub 1751-1772. Nimetus: entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat. Ilmub 28 köidet. Pani aluse prantsuse filosoof Denis Diderot . Kuulub peamiste valgustusfilosoofide juurde. Kui ilmub, siis selle vastu stub välja katoliku kirik ja riigivõimud. 2 esimest köidet määrati hävitamisele. Selle levitamise ja müümise eest ähvardas vanglakaristus. Uudsus : üles ehitatud alfabeetiliselt ja käsitleti ühiskonna ja teaduse probleeme, uusi ideid nendega seoses. Lisaks anti hinnanguid (väga kriitilisi) senistele süsteemidele (ühikonnale, riigile, kirikule). Koondas enda ümber tolle aja haritlasi. Sellel oli ka oluline roll valgustusideede levitamisel ja hiljem Prantsuse revolutsiooni ideoloogia levitamisel. Peamine süüdistus on see, et tegu on kuningavõimu nõrgestamisega.
Prantsuse valgustusaega iseloomustab skeptiline suhtumine pärimusse ja traditsiooni. See tõi kaasa kriitilise hoiaku religiooni. Tõde peab saama ka uurida praegu, see ei saa olla see, mis keegi kunagi on öelnud. Meie tõed võivad ajas muutuda. Religiooni tuleb hakata vaatlema mõistusest lähtuvalt. Religioonist tuleb eraldada ebausk . Vlgustusaeg toob endaga kaasa ka tolerantsuse erinevate konfessioonide vahel.
Deism
Deism on arusaam, et jumal on küll maailma loonud täiuslikuna, kuid ei sekku enam maailma käiku .
Matemaatika ja vaatluse
kasutmine iseloomustavad valgustusaega. Loodusteaduste võidukäik. Tulevad uued lähtealused, selle tulemusena muutuvad loodusteadused iseseisvate teadustena populaarseks.
Tuntumaid füüsikuid I. Newton, tema teos „ Mehaanika “ (1687). Põhjalik looduse seletus. On olemas teatud korrapära, üks asi on põhjustatud teisest. (Nt varem: äike on jumala viha väljendus . Inimene haigestub sp, et kuri vaim läks sisse. Loodusteadused ütlevad aga, et äike lööb, sest elektrilaeng on, inimene haigestub, sest on nt bakterid ).
Toimub teaduses läbimurdeid. Samuti valgustusaja tagajärjel võimendub inimeste usk progressi . Inimene ei elatu ainult armuandidest, mis loodus annab, vaid loodus tuleb alistada, sellelt võtta kõik.
Ühiskond
Ühiskonnas hakkab ilma tegema eraldi seisva inimgrupina kodanlus (manufaktuuride omanikud , kaupmehed , pankurid, käsitöölised jne.). Inimesed kel kogunes materiaalseid vahendeid, kogusid jõukust. Algab aadelkonna allakäik. Kodanluse esilekerkimine toob kaasa majanduse kasvu. Liberalism majanduses- vabakaubandus , konkurents .
Toob kaasa üksikisikute õiguste põhjendamise eelkõige riigi ja kaaskodanike suhtes. Kõik inimesed on sünni poolest võrdsed, mitte küll võrdsete eelduste ja võimetega, aga õigustelt võrdsed. (USA iseseisvusdeklaratsioon ja Prantsuse dek.).
Tekib uus haritlaskond Euroopas, mis on ususasjades vabameelne ja poliitiliselt radikaalne (nõuab selgeid muudatusi ühiskonnas). Venemaal toob see kaasa lõpuks dekabristide mässu. Kujuneb välja haritlaste pseudoreligioon – vabamüürlus.
Valgustusajal teeb filosoofia olulised järeldused riigi suhtes:

• Lepinguteooria- arusaamine, et valitsemist tuleks vaadelda kui valitsejate ja rahva vahelist lepingut.
  
• Rahvasuveräänsus- riiklik võim on rahva käes. Rahvas valib enda esindajad, riigi valitsemine toimub rahva huvides.
  
• Võimude lahusus - võimu kuritarvitamise vastu, peavad seadusandlik-, täidesaatev- ja kohtuvõim olema eraldi.
  
• Kõigi demokraatlik osalemine- rahval on õigus ja kohustus osaleda võimus. (Inglismaal: konstitutsiooniline monarhia , Mandri-Euroopa: valgustatud absolutism, Prantsusmaa: revolutsiooniline radikalism )
  

Polriseeritud mõtlemine – mõtlemine jaguneb selgelt positiivseks ja negatiivseks. Hakatakse läbi mõistete vastandama . Nt:

• Mõistus versus Ilmutus
  
• Teadmised versus Traditsioon
  

Prantsuse valgustus
Esmased impulsid saab Inglismaalt, võtab siiski oma eripärase vormi Prantsusmaal. 3 iseloomulikku tunnust:

Radikalism – Pr tehakse kõige kaugemale ulatuvad järeldused nendest eeldustest, mida filosoofia pakub. Kui räägiti vabadusest, vendlusest, võrdsusest ei piisanud ainult seisustest vabanemisest, vaid tuleb hukata monarhismi pooldajad .

Agiteeriv suunitlus – see mis oli uus idee, mis pähe tuli, tuli kohe välja kuulutada. Seda tehti vaimustusega ja pidi vaimustama suuri rahvahulkasid. Küsimus polnud mõtte õigsuses.

Ateistlik põhihoiak- prantsuse religiooni süsteemis puudus alternatiiv katoliiklusele. Kuna kirik oli kuningavõimu toetaja ja absolutism oli end ammendanud siis oli ka kirik end ammendanud.
Blaise Pascal (1623- 1662 )
Matemaatik , füüsik. Prantsusmaalt. Tugevalt mõjutatud Descartes ’t. Tegi esimese arvuti. 1654 elab läbi religioosse pöördumise. Saab temast veendunud kristlane . Pärast seda pühendab oma elu usu teenistusse. Tähtsaim teos: „Pensees“ („Mõtted“). Tegu märkmetega, mis esialgu olid paberitükkidel. Võtab Descartes’i mõtted ja paneb religioossesse mõtteskeemi: inimene seisab lõputuste vahel. On lõputult väike ja lõputult suur. Kuna meie mõistus ei suuda haarata lõputut, siis tõeliseks tunnetusvahendiks saab süda.
31.10.2011
2 tunnetusvahendit:

• Mõistus (aju)
  
• Süda
  

Teatud printsiibid saab mõistus tunnetada ainult tagant järgi nt ruum.
Südame poolt juhitud vaim on peenetundelisuse vaim. Mõistuse poolt juhitud vaim on geomeetria vaim. Mõlemad peavad koos töötama. Leiab, et inimese mõistuse kõige säravam tegu on võime iseennast piirata. Süda peab langetama kõige olulisema otsuse – otsus kas usu kasuks või usu vastu.
Tuleb välja omapärase kihlveo seletusega jumala olemasolu kohtu:
Küsime: Kas jumal on olemas? Kas on olemas igavene elu? Sellele me ei saa mõistusega vastust anda. Ometi peame sellele vastama, et teaks millist elu elada. Kui peaksime kihla vedama, kas jumal on olemas või jumal ei ole olemas. Panus on maapealse elu peale. Kui me usume, et jumal on olemas, siis meie suurim võimalik tasu on igavene elu. Suurim võimalik kahju on põrgu. Otsustan, et jumalat pole, aga on. Kui otsustan, et jumal on, aga tegelikult ei ole, elan moraalselt head elu. Parim valik on uskuda . Kui ei usu ja jumalat polegi, elame moraalselt halba elu.
Skeptik peaks ristiusu väiteid vähemalt põhjalikult uurima .
Kui inimene on valiku teinud, otsustanud, et jumal on olemas, siis rajab inimene ka oma elu jumalale . Inimene on oma vaimu tõttu ingel , oma madaluse tõttu peaaegu loomad. Inimene on vaheolend. „Inimene on pilliroog, aga mõtlev pilliroog.“
Prantsuse tuntumad valgustajad :

• Voltaire ( Francois Marie Arouet)
  
• Denis Diderot
  
• Montesquieu
  

Jean Jacques Rosseau (1712-1778)
Sündis Genfis . Isa oli kellassepp , sündides jääb emast ilma. Isa jätab poja sugulastele kasvatada. Õpihimuline, lugemishuviline, ei huvitunud koolist. Haridustee lünklik, oli suur seikleja. 1 katoliku preestri vahendusel satub elama kellegi Pr Warensi juurde, kes keelitab teda astuma katoliku usku. U 8 aastat elab selle tädi juures, tegeleb filosoofia, kirjanduse ja muusikaga. 1741 läheb Pariisi, et olla koduõpetaja. Saab tuntuks Pariisi radikaalsemate haritlaste seas, abiellub lihtsa tüdrukuga, see saab teistele teada 25 a hiljem. Saavad 5 last, annab kasvatus-asutustesse. Töötab ka sekretärina. Toimus konkurss 1750.a Dijoni akadeemias , kirjutiste konkurs . Ta kirjutab töö „Arutlus teaduse ja kunstide üle“ püüab vastata küsimusele: Kas teaduse ja kunstide uuendamine aitab kaasa ka kommete õilistamisele? Sellega saab ta üleöö kuulsaks . 5 a hiljem ilmub teine teos „Arutlus ebavõrdsuse üle inimeste keskel“. Lisaks veel teoseid nt „Ühiskondlik leping“, 1 kasvatusalane teos: „ Emile ehk kasvatusest “. Teosed toovad üleeuroopalise kuulsuse, prantsusmaal need lõpuks keelustatakse, pagem inglismaale . 1770 saab loa tagasi minna ja lõpetab/avaldab viimase teose „Pihtimused“.
Rosseau rõhutab vabadust. Valmistab ette protesti valgustusele.
Ta lisab läänefilosoofiale 3 revolutsioonilist ideed:

Tsivilisatsioon ei ole hea või neutraalne , vaid selgelt taunitav nähtus.

Elu peab mõistuse asemel juhtima süda. Kõik peaks vastama meie tunnetele ja instinktidele.

Inimühiskond on omaenda tahtega kollektiivne olend ja iga kodanik peab alluma sellele üldisele tahtele.
Ta eeldab, et inimesel on olemas mingi vaba ja loomulik olemine. See on selline seisund, kus inimene on tugev, üksik kõndija, iseoleja ja elab vastavalt talle omasele loomulikule korrale. Inimene on sünni poolest hea ja rikkumatu. Selles sünniseisundis võib inimene täielikult usaldada oma tunnet . Inimene on sündinud vaba, aga ometi on ta kõikjal ahelais. Kuna inimene on algselt hea, siis armastab ta ka õigsust ja korda. Kõige põhjapanevamaks toeks peab ta enesearmastust, sellest tulenevad kõik tunded, ka kaastunne. Inimene elab ürgses olukorrasm kus kõik on ühine ja hea, aga kui tekib kultuur, siis loomulik võrdsus hakkab kaduma. Algselt hea enesearmastus muutub isekuseks. Kui tekkis tööjaotus ja eraomand , siis läks metsa. Tekib konkurents. Hea tallutakse jallude alla. Kultuur andis nõrkadele uued ahelad ja rikastele uue võimu. Mõistus ja teadus on ka nõrgendanud inimene loomulikku kõlblust. Mida kultuursem ühiskond, seda sügavamad pahed. Kultuur on võõrandanud inimese.
Võõrandamise mõiste võtab Rosseau kasutusele. Kuna kultuur kammitseb inimest, siis sellele vastandub vabadus. „Emile...“ raamatus käsitleb: kasvatus peab hoolitsema, et noor inimene ei satuks ühiskonna halva mõju alla. Südamekasvatusest räägib. Lapsed peaksid ise kogemusi kogema, muidu rikume lapse ära. Kasvatuse ülesanne on kohanduda lapse arenguga. Kasvatuse esimeses faasis peab laps ise korjama kogemusi ja arenema sõltumatult, kui algab noorus, siis nooruse alguses tuleb last harida kunstis, kirjanduses ja religioonis. Samuti tuleks lapsele õpetada ka käsitööd. Kuulub lihtsa ja õnneliku elu alguse juurde nagu ka raamatute lugemine.
Vabadust saab taastada ka ühiskonna muutmisega. Tuleb välja ühiskondliku lepinguga. Iga kodanik allutab iseenda kogukonnale ja samuti ka kõik selle, mis tal on, allutab end ka ühise tahte kõrgema juhtimise alla. See tagabki meie vabaduse ja võrdsuse. Lisaks loomulikule vabadusele on vaja ka õiguslikku vabadust. Seadusi võetaks vastu nii, et kodanikud arutavad asja läbi ja hääletavad. Rahvas võib ise valida, kelle õlule valitsemise paneb. Kui inimesed pole õigesti informeeritud, võivad valesti valida. On vaja selliseid inimesi, kes vaistlikult taipavad ära, milline on rahva üldine tahe . Nad koostavad seaduseelnõud ja veenavad inimesi nende poolt hääletama. Ühiskondlik leping tagab ka rahva suveräänsuse. Väikesed demokraatiad on siis ideaalsed. Kodanikud peaksid olema lihtste kommetega ning õigustelt ja varanduslikult võimalikult võrdsed.
09.11.11
Kant’i kategooriline imperatiiv
Toimi selle põhimõtte kohaselt, mille saamist üldiseks seaduseks sa saad soovida .
Inimene peab moraali otsima enda seest. Sellise moraali, mis võiks kõigile kehtida. Peaksime toimima selliste põhimõtete järgi, mille täitmisega teiste hulgas ma nõustun. Moraal võib olla ka mulle ebameeldiv, seada piiranguid. Need moraalinormid peaksid olema absoluutsed. Ma sean need iseendale , mitte et kõik peaks nii käituma. Ise sean omale piirangud, leian seadused mida võin pidada üldkehtivaks. Nt: sean kohuse omale, et ei valeta, ehk siis tahan et teised ei valetaks. Need peavad olema iseenesest võimalikud täita. Kategoorilist imperatiivi tuleb järgida tagajärgedest sõltumata, isegi kui tagajärg on ebameeldiv. Mõjutab ka praktilisi eluvaldkondi. Moraal oma olemuselt ei ole apostorioorne vaid on aprioorne ehk ei tugine kogemusele, vaid eelneb sellele. Moraali käsk on meile antud puhta mõistuse faktina. Kui keegi ei käitu nii, siis moraal sellest ei muuta. Isegi siis, kui keegi ei jälgi seda, on ikka moraal. Moraali alused on meis kõigis olemas.
Iseseisvad väärtused on ka olemas:

• Inimlikkus – inimene on alati eesmärk, pole kunagi vahend. Inimlikkus on absoluutne väärtus. Inimene võib olla ise pühaduseta, aga inimlikkus temas on püha. Teist inimest tuleb austada.
  

21.11.11
Kunsti olemuses on tõlkida ennast looduse keelde. Seisab meelelise ja puhtmõtlemise vahepeal .
Kunstist kõrgemal seisab religioon . Kristlus kõrgemail astmel. Kristliku religiooni sisu langeb täiesti ühte tõelise filosoofia sisuga.
Inimene teab Jumalast nii palju kuivõrd Jumal on inimestes iseendast teadlik. Mingis mõttes saame jumalast teada läbi selle, et jumal mõtleb endast läbi meie. Kõige kõrgem selle aste on filosoofia. Alles filosoofias saab absoluutne vaim puhta, mõttelise kuju. Sinna pole haaratud meie tunded, ilumeel, tundmused. Alles filosoofias jõuab see vaim iseendasse tagasi.
Hegeli mõju on kõige tähtsam ajalookäsitluses. Maailmavaimu ja üksikisiku mitteolulisus selles. Hegel annab uue käsitluse ajaloost – kõik praegune on varasemate sündmuste jätk. Mingismõttes valmistab H dialektiline mõtlemine ette revolutsioonilist mõtlemist Euroopas.
POSITIVISM
Prantsuse positivism
19.saj algus: revolutsioon läbi, Napoleon . Ääretult muutusterohke.
Positivismi rajajaks Auguste Comte (1798-1857). Rangest perest , sai tugeva põhja mates ja loodusteadustes. Teadis täpselt mis peale hakkab eluga. Kirjutab eluprogrammist teose. See ei saa rakendatud, tekib tõrkeid.
1824 avaldab „Positiivse filosoofi süsteem“ pärast seda satub vaimuhaiglasse, on eneka äärel. Pärast peab eraloenguid oma süsteemist . Surmani töötab mateõpsina, annab eratunde, on rahaliselt sõltuv oma sõpradest (nt Mill). Nendes tingimustes avaldab oma peteose „Positiivse filosoofia kursus“ 6 osaline.
Positivismi printsiip
Positivism tähendab talle metafüüsika eitamist. Tuleb lähtuda antud, ehk tegelikest nn positiivsetest tõsiasjadest, kõik muu tuleb heita kasutuna kõrvale. Positiivne- see mis on olemas. Mis on meil positiivset olemas? ILMING. Peame meile antud ilmingud vastu võtma, seejärel tuleb need teatud seaduste järgi korrastada ja siis tuleb järeldada tulevasi sündmusi. Positivism annab tugeva toe teaduslikule maailmakäsitlusele. Positivismi meetod on vaatlus ja eksperiment . Selle käigus saab selgeks ka põhjus-tagajärg skeem, kuidas üks asi viib teiseni. Pole jumalikku plaani, on teatud sündmused. Tunnuslause: teada, et ette näha. Me ei pea tegelema asjade uurimisega, et mis nende põhjus, olemus. Saame neid uurida ainult nii, nagu nad on meile antud.
Tunnused:

Metafüüsika eitamine - olulised on ainult vaadeldavad asjad

Ontoloogia eitamine – arusaamine, et lõpliku tõde pole võimalik saavutada, saame esitada ainult tõepäraseid hüpoteese.

Enesestmõistetavuse eitamine – mitte midagi ei saa võtta lihtsalt niisama, vaid kõik peab leidma kinnituse loogilisest arutelust.

Subjektiivsuse eitamine – teaduslikus objektiivses hoolimises on see ainult takistuseks. Teadus peab olema objektiivne, ei pea lähtuma vaatleja huvidest.

Tugev normiteadlikkus – mis on normaalne, mis on raamistikku mahtuv - selleks on ainult meeleline kogemus ja loogiline mõtlemine on normaalne.
Iga inimese mõtlemine läbib 3 staadiumit:

Teoloogiline – Fiktiivne : inimese vaim püüab leida sjade sisemist loomust või tegeletakse esmase põhjuse või viimse eesmärgiga. Selles staadiumis usub inimene, et on võimalik absoluutset/tõde tunnetada puhtal kujul. Inimene usub, et ta saab läbi iseenda seletada kõiki ilminguid maailmas.

Metafüüsiline – abstraktne : inimene üleloomulike jõudude asemel, keskendub abstraktsetele jõududele, mõistetele, asjade olemusele.

Positiivne – teaduslik: inimene saab aru, et kõik senised otsingud on viljatud. Loobub põhjuse ja eesmärgi otsimisest, inimene tegeleb ainult olemasolevate tõsiasjade uurimise ja võrdlemisega.
Iga inimene läbib need kolm staadiumit.
Ka teadused on teatud hierarhias. Mida lihtsam on teaduse uurimisobjekt, seda kiirem on selle teaduse areng. Nimetab 6 positiivset teadust, mis tegelevad tõsiasjadega. Iga järgnev tugineb eelmistele.

• Matemaatika
  
• Astronoomia
  
• Füüsika
  
• Keemia
  
• Bioloogia
  
• Sotsioloogia
  

On ka palju neid teadusi, mis pole jõudnud positiivsele astmele .
Ka ühiskond on läbi teinud 3astmelise arengu. Igale mõtlemise astmele vastab kindel ühiskonnakorraldus. Teoloogiline: feodaalne. Metafüüsiline: (prantsuse) revolutsioon. Positiivne: uus ühiskonnakord. Ühiskond, mis toetub praktliste erialade inimestele. Seda peaks juhtima majandusinimesed. Üksikisik peab end allutama. Täiuslik ühiskond on see, kus egoism on asendunud altruismiga. Suur olend. Sarnaneb väliselt katoliiklusele, aga seal pole jumalat. Leiab, et võimalik on luua mõistusel põhinev ühiskond. Ühiskond liigub edu suunas.
Inglismaa
Inglismaal leiab Comte filosoofia suurema toetuse. Ühiskondlikud protsessid olid ka Inglismaal varem sündinud kui Prantsusmaal.
Jeremy Bentham (1748- 1832 )
Utilitarism
Eesmärgiks suurim heaolu võimalikult suurele inimhulgale. Kui üksik inimene tahab olla õnnelik, peab ta oma enda hüve kohandama ühiskondliku hüve suunas. Head on võimalik matemaatiliselt väljendada. Kui palju naudingut üks või teine tegu sisaldab. Karistused ranged . Inimene kalkuleerib peas, leiab et kuriteost saadav nauding ei ületa karistuse raskust.
John Stuart Mill
Reformib Benthami utilitarismi. Loobub matemaatilisest väljaarvutamisest. Peamine teadus on psühholoogia . Leiab, et olulisem naudingu kvantiteedist on selle kvaliteet. Tuleb leida tasakaal indiviidi ja ühiskonna vahel.
28.11.11.
Materialism
Arusaam filosoofias, et reaalsus lõpp-kokkuvõtteks koosnebki mateeriast .
Ludwig Feuerbach (1804-1872). Saksa materialist , ateist. Hakkas õppima teoloogiat, hiljem filosoofiat Berliini ülikoolis. Hegeli õpilane. Temast sai hiljem Hegeli suur kriitik. Tema mõtlemise lähtepunktiks on Goethe lause: „Kellel on teadus, see ei vaja religiooni.“ Ta leiab, et Jumal ei loonud inimest enda näo järgi, vaid inimesed lõid Jumala enda näo järgi. Usk on inimkonna lapseuni, see tuleb asendada inimlikkuse, teaduse ja tsivilisatsiooniga . Universumi kõrgeimaks olendiks on inimene ise. Ta leiab, et inimene on oma võimekuse ja eriti mõtlemisvõime poolest kõikvõimas. Religioon vastupidi hoiab inimest pimedana, et ta ei näe, religioon hoiab inimest lootusetult rumalana. Religioonil on oma panus moraali – religioon andis üksikisiku isekuse asemel taevase iseka olendi, kelle tahte järgi inimene peab tegutsema. Samas kiitis ta ühelt poolt üksikisiku isekust. Individuaalne isekus pole halb, aga inimene võib saavutada kõrgemaid hüvesid ainult ühiskonnas olles. Inimene peab allutama oma isekuse ühiskonnale. Religioon, eelkõige kristlus ei saa olla mõistusepärane. Religioon on üks inimese võõrandumise ilminguid. Eemaldumine algsest puhtusest. Leiab, et õnnetused ja hädad sunnivad inimesi välja mõtlema, et taevas on täiuslik riik. Mida vaesemad inimesed, seda rikkam taevariik ja vastupidi. Kõik mida inimene ideelisel pinnal usub olevat, on inimese omalooming . Inimeste põhiline olemus on kehaline olemus. Inimene on tema keha. Kehad ja aistingud on filosoofia eelduseks .
Ta ei väida, et religioon ei paku inimesele õnnetunnet. Aga leiab, et kui inimesed lõpuks lõpetaksid uskumisse jumalasse, hakkaks nad uskuma endasse ja siis kaoks tõeline kurjus. Tõeline humanism , viib lõpuks armastava ideaalse ühiskonnani. Tema ideed võetakse Saksamaalt üle.
Karl Marx (1818-1883)
Rahvuselt juut , aga polnud judaist. Tema isa oli advokaat . Marx õppis ka alguses õigust, aga siis läks Berliini filo õppima. Hegeli filo elas seal veel, kuigi mees oli ise 5 aastat juba kutu . Võttis Hegeli idealismi ja pani materialismi keelde. Usub et on maailmal olemas suur plaan. Dialektik. Materialist. Saab tõuke ka Feuerbachilt. 1844.a tutvub Engels’iga. Mõlemal suur soov muuta maailma. Noored ja vihased . Töötsid terve elu koos. Neid ühendas arusaam sotsiaalsest ebaõiglusest ja tung muuta ühiskonda. Nad ühinesid revolutsioonilise liikumisega „Õiglaste liit“. Need olid revolutsioonimeelsed käsitöölised, kes olid Prantsusmaale põgenend. Liit vajasid poliitilist programmi Enx hakkas välja töötama. Neil ilmus teos „Kommunistliku partei manifest“. Tegu on maailmaajaloo ühe kõige mõjukama poliitilise kirjutisega. En oli 28, X oli 30. Marx oli pask kõnemees, hea kirjutaja. Läheb Inglismaale, 1849 peateos „ Kapital “ üle 2000 lk pikk. Sellest pidi tulema 4 köiteline teos, eluajal andis välja esimese köite. Elu oli raske Londonis, rahaga olid sitad lood. Tema kuuest räbalast 3 surevad. Viletsad elutingimused.
Enx leiab, et: mitte inimese teadvus ei määra nende olemist, vaid ühiskondlik olemine määrab nende teadvuse. Enx on mõjutatud uuspopulaarsest looduslikust teooriast, darvinismist. Meie olemine on eelkõige materiaalne olemine, sellest tuleneb kõik muu. Alati kui toimub muutumine teadvuses, siis esmalt on muutus materiaalses baasis (sotsiaalne staatus nt). X leiab, et teadvus on ühiskondlik produkt .
X räägib sotsiaalsest kausaalsusest – kui käsikivi andis meile feodaalühiskonna, siis auruveski annab tööstuskapitaliga ühiskonna. Tootmisvahendid kujundavad inimestevahelisi suhteid. Kultuur kõige üldisemas mõttes teenib alati valitseva klassi huve. Valitsevad need, kel on kõige rohkem tootmisvahendeid. Ühiskond on klassiühiskond.Valitsevad klassid ja rõhutud klassid.
Ta on seisukohal, et religioon on inimese produkt. Religioon – see on oopium rahvale. X räägib ka võõrandumisest. Inimene on võõrandunud tööst. Inimene on looduse osa, kuid inimese tõeline inimlikkus väljendub töös. Töö tegi abezjanast inimese. Võõrandumist on võimalik ületada, aga see on võimalik ainult klassideta ühiskonnas. Klassivõitlus, tugevam jääb ellu (nagu Darwinil olelusvõitlus).
Ühiskondlikud formatsioonid:

• Ürgkommunism
  
• Orjanduslik kord
  
• Feodalism
  
• Kapitalism
  
• Sotsialism
  
• Kommunism
  

Et ühiskond jõuaks sotsialismi ja kommunismi on vaja klassivõitlust. Valitsev klass ei taha loobuda oma tehastest jne, et jõuda sotsialismi tuleb valitsev klass kõrvaldada revolutsiooniga. Sellega pannakse alus sotsiaalsele võrdsusele, kaotatakse eraomand, raha pole vaja.
Eksistentsialism
Soren Kirkekaard (1813-1855)
Oma eluajal polnud väljaspool Taanit tuntud, sest kirjutas taani keeles. Tema elu mõjutatud väga palju tema isa. Kui issi oli tal noor, siis nähed Taanis vaesust, siis see masendas Kinkekaardi issit ja needis Jumala ära. Arvas et Jumal maksab kätte. Kodus on isa lastega äkiline. Teine saladus on see, et Kinkekaart saab isalt enne surma tolle surma teada, et Kinkekaardi ema pole see, kelleks ta teda peab vaid on 1 teenijanna hoopistükkis. Kinkekaart õpib teoloogiat. Ta oli huvitatud teatrist . 10 aastat elas üliõpilase elu. Kui isa sureb , lõpetab üliõpilaspõlve, tunneb end elumehena. Kui keegi on 20 a vana ja pole ikka aru saanud, et on 1 imperatiiv NAUDI, see on vana naine. Kihlub noorema neiuga, Regine Olsen’iga, aga katkestab kihluse. Suur S(k)ANDAAL Kopenhaagenis. Läheb Berliini filo õppima. Leiab et pole vastikumat filosoofi kui Hegel. „Kordus“-tema kihluse lugu. Avaldab kui naaseb Kopenhaagenisse. Regine abiellub kellegi teisega . Teravad teosed pärast „Hammustused“, „Hirm“. Temast saab naerualune, sest ta teosed on veidrad . Ta kulutab kogu varanduse vastulauseteks. Kasutab veidraid varjunimesid. Ta teosed on sisult ja stiililt väga erinevalt. Ta kirjanikutöö ei saa mingit vastukaja. Kinkekaart sureb olles üksik ja häbistatud.
Mõtted:
„ Elutee staadiumid“ teoses, räägib ta inimese olemisest. Inimese elu teostub 3lt tasandilt :

• Esteetiline – elu vastavalt meeleolule. Selline inimene, on meeleolu inimene. Elab hetkes. Mängib eluga kuni elu temaga mängib, kuni inimene jõuab kriisi. Seda on võimalik ületada ka positiivselt- leiab aset meeleparanduses ja kahetsuses. Sealt jõuab inimene eetilisse staadiumisse. Jõudmine uuele tasandile ei toimu läbi põgenemise maailmast vaid tänu hüppele teisele tasandile.
  
• Eetiline – inimene muutub vastutavaks. Sarnaneb tüürimehele, kes juhib laeva etteantud kursil. Kui inimene otsustab midagi, siis läbi selle sünnib ajalugu. Selles staadiumis võib jõuda teatud kriisi. Kahtlus . Meeleheide. 3 liiki kahtlust e. meeleheidet:
  

Me võime elada meeleheitlikus teadmatuses , kas me oleme ikka tõelised isiksused Ise.

Me võime kahelda ja olla meeleheites maise ja igavese suhtes.

Meeleheite trotsimine.
Kui inimene jõuab kahtlusse, siis põhiküsimus: kas inimene on piisavalt mees, et riskida usuga? Selleks, et jõuda sellele 3.tasandile, peab inimene tegema hüppe, ehk uskuma. Usk on hüpe tundmatusse. Usk on kindlusetuse jaatamine. Uskumine on eelkõige usaldus. Jumala usaldamine väljendub eelkõige enda teadmatuse/ebakindluse jaatamises.

• Religioosne – inimese elu usus. Vana inimene sureb ja tekib uus inimene. Inimese elu jumalaga tähendab igas situatsioonis vabaduse teed. Inimene ei pea tundma hirmu mitemillegi ees, sest tema tõelist olemist ei sa mittemidagi puudutada. Elu usus tähendab, et olemasolev situatsioon tuleb vastu võtta, kuna see on antud jumalast. Religioossel tasandil inimene ei küsi: mida peaks tegema riik? Mida peaks tegema kirik? Vaid küsib: mida suudan mina teha?
  

Tema puhul üksikisik on väga aktuaalne . Tõde ongi üksikisikus. Rahvahulk on ebatõde, sest see teeb üksikisiku vastutustundetuks. (kambas asju lihtsam teha, sigadusi nt). Ta on subjektivist, kes kaitseb üksikisiku ainulaadsust. Ehtsat filosoofiat kirjutataksegi mina vormis. Tõeline filosoofia on isiklik filosoofia. Ta toob surma sisse, sest surm on mingis mõttes see, mis kogu elu muudab absurdiks. See annabki elule mõtte, kui ma leian selle, mille nimel olen nõus surema.
Inimese elus ei piisa ainult objektiivsetest ja teaduslikest tõdedest, sest teaduslikul seletusel maailma kohta puudub sisu.
Teadus ei anna sügavamat teavet selle kohta, kes inimene on. Seda saame ainult ise tunda, kes oleme. Inimene on alati enamat kui olend, keda saab väliselt vaadata ja kirjeldada. Hegeli abstraktne filosoofia ei suuda vastata tõelistele küsimustele.