Rousseau (3)

Tartu Ülikool

Sotsiaal- ja haridusteaduskond
KELA AÜ Bak. II
Viivika Kasuk

Rousseau „ Emile “ ja lapsekeskse pedagoogika algus

referaat
Tartu 2009

Sisukord

Tartu Ülikool 1
Rousseau „Emile“ ja lapsekeskse pedagoogika algus 1
Jean-Jaques Rousseau 3
Rousseau pedagoogilised vaated 3
Varane lapseiga 4
Emile’i kasvatus kuni 12. eluaastani 5
Emile´i kasvatus kuni 15.eluaastani 6
Sofie ehk naine 6
William Blanchard „Rousseau ja mässumeel“ 7
Juhani Hytönen „Lapsekeskne kasvatus“ 8
Kasutatud kirjandus 9
Jean-Jaques Rousseau 3
Rousseau pedagoogilised vaated 3
Varane lapseiga 4
Emile’i kasvatus kuni 12. eluaastani 5
Emile´i kasvatus kuni 15.eluaastani 6
Sofie ehk naine 7
William Blanchard „Rousseau ja mässumeel“ 7
Juhani Hytönen „Lapsekeskne kasvatus“ 8
Kasutatud kirjandus 10

Kriitika lapsekeskse kasvatuse suhtes on sajandite jooksul vähenenud. Paljugi on muutunud tänapäeval enesestmõistetavaks, mida ta polnud aga lapsekeskse pedagoogika rajaja Jean-Jaques Rousseau ajastul. Rousseau annab meile palju teadmisi, kuidas lapsi võimalikult looduslähedaselt kasvatada. Kuidas alustada ja kuidas ka lõpetada selle lapse õppimisaastad õpetajana (Blanchard, 2000). Annab juhtnööre ja nõuandeid, mida me ka tänapäeval juba ohtralt kasutame, kuid oleme ajajooksul kippunud need siiski unustama . Iga last tuleb võtta isiksusena ja vastavalt vanusele ka harida.

Jean-Jaques Rousseau

Jean- Jacques Rousseau sündis 28.juunil 1712 a. Genfis. Ema suri ja Rousseau jäi elama koos isaga. Rousseau elu oli väga keeruline. Pärast 1738a lahkus Rousseau Genfist Lyonisse, kus ta töötas koduõpetajana. Sellest ajast on pärit õppekava visand, mis oli eeltööks „Emile´ile“. Aastaid hiljem kohtus ta Tereese Levasseuriga, kellega peale 25 a. kooselu ta ka abiellus. Ta oli väga musikaalne ja õppis muusikat palju.
Rousseau lükkas tagasi kõik talle annetatud rahad ja tiitlid ja pensionid . Ta arvas , et ta pole kõlblik sotsiaalse elu jaoks kõigi selle köidikute ja kohustustega. Rousseau viimane suurem töö oli „Pihtimused“. Mille ta lubas avaldada alles pärast oma surma. Rousseau teine suurem töö “Emile“ ilmumine tõi tema ellu suure pöörde. Ta oli sunnitud Prantsusmaalt põgenema. Senat otsustas 9.juuli 192 põletada „Emile“ tuleriidal ja arreteerida autor. Ta põgenes Shveitsi, sealt edasi Peetri saarele , siis Inglismaale . Aastatel 1770-1778 elas Rousseau taas Pariisis ja elatus nootide kirjutamisest. Rousseau suri 2. juuli 1778. Selline on siis põgus ülevaade mehest, kelle elu oli pühendatud tõe otsimisele.

Rousseau pedagoogilised vaated

Dr. Paul Sakmann küsib: Mis on „Emile“? Ja vastab: Kui peaksime kinni pealkirjast, siis on meie ees pedagoogika-,kasvatus- ja õpetuskunsti teooria. Aga see pole kaugeltki tõde. Kõige enam vastaks aga sisule järgmine: Isiksus, nagu ta on, nagu ta kasvab ja küpseb ja kuidas võib inimene inimese kasvatamisele ja küpsemisele kaasa aidata. „Emile“ on mõtete ja vaatluste kogu ilma mingi korrata . Rousseau kasvatusideaal väljendub ainsa sõnaga: Inimene, kes on tervik, väärtus iseeneses, olevus, kes elab pidevas ühtsuses ja kooskõlas iseenesega. Inimesed, olge inimlikud! Ela, et elada!
Mõistus ja loodus käivad tema jaoks käsikäes. Kogu kasvatuskunsti aluseks on loodus. Lase loodusel tegutseda! Hoia eemale kultuuri kahjulik mõju! Järelikult-mitte midagi teha! Lapses tuleb luua tööriistad, millega ta ise kogub endale teadmisi. Keha- ja vaimne tegevus peavad toimuma mitte teineteise järel või kõrval, vaid teineteise sees ja teineteise läbi. Esimene metoodiline käsk on vaatlus . Teine on isetegevus ja kolmas terviklikus. Kasvatussüsteeme on Rousseau arvates 7. Nendeks olid intellektuaalne haridus , tahtekasvatus, seksuaalpedagoogika, tundekasvatus , esteetiline kasvatus, usuline kasvatus ja naise kasvatus.

Varane lapseiga

Rousseau soovitab kaitsta oma lapse hinge juba varakult kõrge müüriga. Kasvatus pole midagi muud kui harjumus, ütleb Rousseau. Ja et kasvatus on kunst , siis on peaaegu võimatu, et ta õnnestuks. Inimese kavatus on ainuke, mille suhtes oleme täielikud peremehed . Et inimest kujundada, tuleb teda takistada, et ta midagi ei teeks .
Lapsed topitakse peale sündi kohe mähkmetesse, mis Rousseau arvates väga vale on. Lastel peaks olema vabadust. Kõndima õppimisel peaks lastel laskma kukkuda ja haiget saada, et ta õpiks tundma valu. Lapse esimeses nutus peitub palve , aga kui seda ettevaatlikult ei võeta, siis muutub see peagi käsuks. Alguses lasevad nad end aidata, lõpuks aga juba teenida. Sellest saab alguse sõltuvustunne. Seepärast ütlebki Rousseau, et mida enam laps karjub, seda vähem tuleb seda tähele panna. On tähtis, et ta juba varakult meie kamandamisega ei harjuks. Näiteks, kui laps näeb midagi ja ta seda väga tahab, tuleks laps viia asja juurde, mitte asi lapse juurde. Kindlam abinõu laste tujukat nuttu takistada on tähelepanu mujale juhtida.
Hea kasvatus ei koosne mitte käskudest vaid harjutustest. Rousseau arvates pole inimesed loodud selleks, et sipelgatena hunnikus elama. Ei tohiks lubada seda, et lapsele pärast sündimist kitsad ihukatted antakse. Kasutada võiks mähkmeid, mis lapsel liigutada lasevad. Laste kiigutamine pole samuti tarvilik ja kui laps juba tugevamaks saab tuleb lasta lapsel roomata! Tavalise kasvatusviisi juures on ainult kehaline arenemine tähtis, et juba varakult last ette valmistada iseseisvaks eluks.
Rousseau Emile oli orb. Olgugi, et tal olid nii ema kui ka isa. Sest Rousseau võttis tema kasvatamisega üle ka ema isa kohustused ja õigused. Ema ja isa peab austama, kuid õpetaja sõna kuulama ! Palju kõneldakse ka hea õpetaja omadustest. Rousseau arvates peaks õpetaja olema võimalikult noor. Lapsed on küll vanade vastu mõnikord õrnad, kuid ei armasta neid kunagi.
Isa kohustused lapse kasvatamisel on kahjuks kõige viimased . Kes oma isakohustusi ei suuda täita, sel pole ka õigust isaks saada. Ei vaesus , töö ega ükski inimvahekord või teda vabastada oma lapse toitmisest ja nende kasvatamisest. Rousseau kordab siinkohal, et inimese kasvatus algab tema sündimisega: enne kõnelemist, enne arusaamise algust õpib ta kogemuse teel. Kogemus aga käib õppimise eel. Lapsi tuleks varakult harjutama pimedusega, et nad seda ei kardaks. Samuti liiga suur korrapärasus toitmis- ja magamisaegades tekitab lastes peagi tarviduse asemel harjumuse vajaduse. Ainuke harjumus, mis lapsel tohib olla, on see: mitte ühtegi harjumust omada!
Lapse nutu kohta kirjutab Rousseau, et kui laps nutab , siis ta kannatab. Siis tuleb leida see põhjus ja see kõrvaldada. Kui seda aga ei leita, siis võib pidev võib kannatus katkeda ja võidakse isegi last seepärast lüüa! Kõnelemise koha pealt soovitab Rousseau lapsega rääkida nii et laps ka aru saaks, ning sõnad oleksid lapsele arusaadavad. Kõneleda tuleks laste juuresolekul alati õigesti. Kõige suurem viga, mis võidakse teha on lapse liiga varane rääkima sundimine. Ja kõik väikesed keelevead , mis hirmuga eemale hoitakse on tühised, aga milles ise süüdi ollakse jäävadki parandamata.
Esimesed lapseea arengud sünnivad peaaegu kõik ühel ajal. Kõne, rääkimine, söömine, käimine. See on esimene ajajärk lapse elus.

Emile’i kasvatus kuni 12. eluaastani

Olgu lapsel nii valus kui tahes, nutab ta harva, kui teab, et ta on üksi ja kuulajaid pole. Rousseau arvates ei tohiks joosta iga lapse kukkumise, katkise põlve või verise nina pärast kohale. Laps peab valu tundma õppima. Soodustada tuleks laste mänge. Hoolitseda tuleks selle eest, et lapsed rõõmu tunneksid. Ainult see inimene viib oma tahte läbi, kes selle teostamisel teiste inimeste abi ei vaja. Tõeliselt vaba inimene tahab ainult seda, mida ta võib, ja teeb seda, mis talle meeldib (Emile, lk127). Laps peab olema sõltuv, kuid siiski vaba orjalikust sõnakuulmisest: ta peab paluma, mitte käskima. On olemas kaht liiki sõltuvust: asjadest ehk loomulik ja inimestest ehk ühiskondlik. Ei tohi täita ühtki lapse soovi sellepärast et ta midagi tahab, vaid ainult siis, kui tal seda tõesti on vaja. Keelud olgu kindlad ja tagasivõetamatud, kuid neid ei tohiks olla palju.
Rousseau küsib: kas teate, missugune on kõige kindlam abinõu teie last õnnetuks teha? See on see, kui me harjutame teda kõike saama! Lapse soovid kasvavad pidevalt ja kui me siis ühel hetkel ei suuda neid soove täita, siis hakkab laps meie vastu viha pidama . Noortele õpetajatele on Rousseau’l soovitus: iga õpetus nõuab enam tegusid kui sõnu. Ja juhib tähelepanu sellele, et lapsi ei tohi karistada karistuse mõttes, vaid et neid karistusena tabaksid nende halva teo tagajärjed.
Rousseau räägib, et Emile ei õpi kunagi midagi pähe, ka valme mitte. Ja 12aastaselt teeb ta vaevu, mis see raamat on. Kuigi vaieldakse vastu- ta peaks ju ometigi lugema õppima. Sellega on Rousseau nõus, kuid ta peaks seda tegema siis kui see talle kasu toob. Emile sai pidevalt kirju, mida ta aga lugeda ei osanud. Talle loeti küll kirjad ette, kuid alati hilinemisega. Ja lõpuks oli ta ikkagi sunnitud ise lugemise selgeks saama, et ise oma kirju lugema hakata.
Tähtsal kohal lapse arengus on unel. Lapsed peavad saama piisavalt magada . Laps on jõudnud oma lapseea küpsuseni: ta on elanud lapse elu ja saavutanud oma täiuse. Laps peab aru saama, et tema palvete täitmine on inimlik ja heasoovlik nähtus, mitte kellegi kohustus (Zolk, 2006).

Emile´i kasvatus kuni 15.eluaastani

Nüüd on õppimiseaeg, tööaeg, uurimisaeg- ja see pole meie poolt valitud aeg, vaid loodus ise on selle meile kätte näidanud. Kuidas ja mida lastele õpetada? Ei ole vaja kõike teada, mis olemas on, vaid ainult seda, mis on kasulik. Laps ei pea teadust õppima, vaid seda ise uuesti leiutama. Pole tähtis lapsele teadmisi pakkuda, vaid äratada huvi teaduse vastu ja lasta omandada meetodeid nende õppimiseks. Aga tegevus tuleks lõpetada kohe, kui on näha, et see muutub lapse jaoks igavaks. Enda lobiseva kasvatusega kasvatame me ainult lobisejaid. Õpetajate suurim viga seisab selles, et nad eeldavad lapse juures sama huvi, nagu neil endal on teatava asja vastu.
Rousseau soovib, et Emile õpiks käsitööd. Ja samal ajal õpib ta ka ise seda.Väga tähtsal kohal on ka kehaline ja vaimne töö, mis peaksid olema tasakaalus. Sel ajal on Emile’il teadmisi ainult looduse alalt ja puhtfüüsikalisi. Ajalugu ta ei tunne. Geomeetriat tunneb ta jooniste ja märkide järgi, ta on töökas, kannatlik , kindel ja julge. Ühesõnaga Emile omab voorusest kõik, mis suhtub temasse endasse. Ühiskondlikud teadmised tal veel puuduvad.

Sofie ehk naine

Rousseau arvab , et kui me pole kindlad, et suudame lapsi kuni 16 eluaastani hoida teadmatuses sugupoolte vahede üle, siis peame hoolitsema selle eest, et nad saaksid seda teada enne 10ndat aastat. Kõige lühem viis ebamugavatest küsimustest eemale hoiduda on teema mujale viia ja küsimusele näiteks: kust lapsed tulevad, lihtsalt mitte vastata. Rousseau annab Emile`ile teada, et tal oleks aeg hakata enda kõrvale kedagi otsima ja nad nimetavad teda tinglikult Sofieks. Rousseau viib Emile teatrisse ja näitab nö. maailma, enne kui nad tõeliselt Sofiet otsima hakkavad.
Naine naisena on rohkem väärt kui naine mehena . Ära muuda oma tütart meheks, tee tast korralik naine! Kõigepealt seletab Rousseau Emile`ile nais -ja meessoo erinevustest ja ka sarnasustest. Kogu naise kasvatus peab suhtuma meestesse. Neile meeldida, neile kasulik olla, armastatud ja austatud olla, kasvatada neid noortena, hoolitseda täiskasvanuna, neile nõu anda, teha nende elu mugavaks ja magusaks-need on naiste kohustused igal ajal ja seda peab õpetama juba lapsele. Pole vastikumat olevust, kui seda on must naine. Arendada tuleb kunsti ja ilu. Naine peab tundma majapidamist ja oskama naiskäsitööd. Emile`i Sofie on selles suhtes väga osav. Et rahulikku ja kodust elu armastada , tuleb seda lapsest peale juba tunda saama.
Emile`i leiab oma Sofie matkal olles, kus nad eksinud olid ja „juhuslikult“ Sofie majja sattusid. Kuid kokku neid veel ei lasta. Alles mõni aeg hiljem, kui on selge, et nad siiski teineteist väärivad ja armastavad saavad nad taas kokku ja Emile viib Sofie naisena koju. Eeskuju, eeskuju!! Ilma selleta ei saavuta te laste juures midagi!

William Blanchard „Rousseau ja mässumeel“

Samas lugedes aga Blanchardi versiooni Rousseau kasvatusmeetodist ja Emile`ist tekivad hoopiski vastakad tunded. Blanchard kirjeldab Rousseaud kui julma ja jõhkrat õpetajat, kes oma õpilase emotsionaalselt nii maatasa võib teha, et ka õpilane sellest ise teadlik pole. Samas on ta nõus, et paljud ideed, mis „Emile`i“ esmakordsel avaldamisel tugevat vastukaja tekitasid, näiteks suhtumine religiooni, nõue, et emad imetaksid oma lapsi, mitte ammed, et lapsed vabastataks mähkmetest, et lapsed ei mõtle nagu täiskasvanud ja seetõttu tuleb neid ka teisiti õpetada - ei tekitaks praegusel ajal enam mingit vaidlust.
Minu arvamuse kohaselt on Blanchard oma raamatus keskendunud just Rousseau negatiivsele kujutamisele. Lugedes antud teosest „Emile“ peatükki, tekib juba esimeste lausete järel väga halvustav suhtumine Rousseau kasvatusviisi ja Rousseau isiksusse, sestap ei ole mul edasist soovi antud teose juurde pikemalt jääda.

Juhani Hytönen „Lapsekeskne kasvatus“

Juhani Hytönen toob samuti oma raamatus välja selle, et Rousseau teos „Emile ehk kasvatusest “ on lapsekeskse pedagoogika alus. Deardeni(1968) järelduste põhjal tähendab lapsest lähtumine tavaliselt seda, et kasvatuslikke valikuid ja toiminguid põhjendatakse lapse vajadustega (needs), huvidega ( intress ) ja kasvuga (growth).
Hytönen märgib oma raamatus, et lastekeskse kasvatuse baasiks on isiksuse austamine ja indiviididevaheline võrdõiguslikkuse ideaal: igat last tuleb võtta sellisena nagu ta on. Raamat tutvustab suundi ja muutusi, mis viimase nelja aastakümne jooksul on mõjutanud lääne pedagoogika arengut lapsekesksuse suunas. Näiteks Aukusti Salo (1887-1951) pidas oluliseks hoopis ühtset õppekava. Ja arvas, et õppimine meeldib lapsele siis, kui seal sisaldub mingi mängulaadne tegevus. Nii Salo kui ka John Dewey( 1859 -1952) hoiatavad õpetajaid aga liigse passiivsuse eest.
Üks näide lapsekesksest kasvatusest on raamat „Summerhill“ , mille on kirjutanud Alexander Sutherland Neill (1883-1973). Summerhilli põhimõteteks kujunesid vabadus ja omavalitsus . Summerhilli koolis oli õppimine vabatahtlik. Neill suutis oma kooli töös hoida aastakümneid. Ka Inglise kooliinspektsioon ja haridusministeerium pooldasid ja hindasid Neilli õppeasutust. II Maailmasõja ajal sai Inglise põhikoolides alguse mitteformaalne kasvatus. Inglise mitteformaalseid põhikoole võib pidada 1960- 70ndate aastate tugevaimateks lapsekeskse pedagoogilise suuna arendajateks. Loobuti 45 min. pikkustest tundidest ja üheks murdekohaks oli 11+ eksami ära jätmine (see kujutas endast põhikooli lõpueksamit, mille põhjal valiti lapsi keskkooli). Summerhill eksisteerib ka tänapäeval üsnagi edukalt.
Molly Brearly(1974) ütleb:“ Me elame käesoleval hetkel. Kui koolielu on olemuselt lapsele rahuldust pakkuv , stimuleeriv, ühistegevusele suunatud ja parimal juhul isegi põnev, on kool selle tagajärjel omalt poolt loomas rahvust, kes tahab elada täisväärtuslikku ja huvitavat elu. Sellise rahvuse liikmed on huvitatud ka kaasinimeste heaolust ega ole ainuüksi materiaalsete väärtustega juhitavad .“
70ndatel aastatel pandi Ameerikas alus lapsekeskse koolipraktika suunale, mida on nimetatud ka avatud kasvatuseks. Eesmärgiks oli panna lapsed iseseisvalt õppima ja õpetada neile, kuidas huviobjekte leida ja käsitleda. Õpilased pidid koolis õppima kuidas teiste inimestega suhelda ja kuidas teistega koos tööd teha. Kuid selline meetod ei õigustanud ennast, kuna seda peeti ülilapsekeskseks. Ja ka õpetamine avatud kooli klassis nõudis õpetajalt liiga palju.
On olnud veel muidki lapsekeskseid kasvatusmeetodeid, näiteks Margaret Thatcheri aegne Inglismaal. Või Reagani või Bushi ja ka Clintoni uus hariduspoliitika , mis 1994a. märtsis allakirjutatud sai. President Clinton uus hariduspoliitika erines sellega, et nõuti, et haridusvõimalusi tuleb võrdselt jaotada. Oli eesmärgiks hõlmata ka lapsevanemad ja kohalik kogukond.
Lõpetuseks- olles lugenud mitmeid raamatuid ja väljaandeid lapsekeskset kasvatusest ja erinevatest meetoditest kasvatusalal on Rousseau „Emile“ka tänapäeval taaskord oma koha ühiskonnas leidnud. Kuigi olen ka arvamusel, et tänapäeva lapsi tuleb oluliselt ka rohkem suunata ja juhendada. Panna paika laste jaoks õiglased ja selged piirid ning reeglid. Ja seda mitte nii kaudselt , kui seda sai teha Rousseau, vaid praegusel ajal ikka rohkem ja rohkem ka agressiivsemalt, jõulisemalt. Oleme taas hakanud lapsi rohkem tähtsustama ja nende eripärade ja vajaduste ja ka vanusega arvestama. Ei ole võimalik mõõta lapsi ühe mõõdupuuga. Asi, millest meie- õpetajad peame lähtuma, on armastus lapse vastu.

Kasutatud kirjandus

Blanchard, W. (2000). Rousseau ja mässumeel. Tartu: Greif.
Hytönen, J. (2000). Lapsekeskne kasvatus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjastus.
Rousseau, J.-J. (1997). Emile. Tallinn: Olion.
Zolk, I. Rousseau “Emile.“ Külastatud 3. novembril, 2009, aadressil
http://www.math.ut.ee/~zolki/emile.pdf .