Jean-Jacques Rousseau elulookirjeldus (0)

Jean- Jacques Rousseau

Elulugu

Rousseau sündis Genfis 28. juunil 1712 . aastal. Ta luges raamatuid juba viie- või kuueaastaselt ja õppis muusikat. Sügavat mõju avaldas poisile Plutarchos . Ta õppis linna kirjutaja juures, siis vasegraveerija juures, kuni põgenes kodulinnast Annecysse ühe katoliku preestri juurde – poiss astus katoliku usku. Siis lasi preester talle muusikat õpetada, õppis ka botaanikat, siis kunsti ja teadust, milles näitas üles erilist andekust. Ta hakkas komponeerima ka laule, katsetas füüsika alal ja koduõpetajana. Rousseau on aga öelnud, et ei kõlba kasvatajaks. Ta mõtles ka nootide ülestähendamist lihtsustada ja sellele ehitas ta lõpuks oma lootused. Pariisis üritas läbi lüüa nootide kirjutajana ja kirjanikuna, kirjutas võistluskirjutisi, mis krooniti auhinnaga. Kirjutas ka töö riigikorralduse kohta.
Tema tähtsust võib suruda mitmesugustesse vormelitesse, kuid nad kõik tuletuvad tegevusest, et ta julges kõnelda sellest, mis täitis ta südant, ja et ta seesuguste sõnadega tabas selle elunärvi, mida igatses aeg.
Rousseau vaade peitub tema lipukirjas: „Tagasi looduse juurde.“ Aga ta ei nõudnud siiski tagasiminekut, vaid kultuuri tervendamist ja noorendamist, inimese vabastamist ahelatest, mis osutusid talle võimatuks.
1756-1762 olid tema elu kõige viljakamad aastad.
Ta arvas , et pole kõlblik sotsiaalse elu jaoks kõigi selle köidikute ja kohustustega. Seepärast püüdiski ta alati elada romantilise mustlasena, nüüd aga ühendas see mustlane end naisega, kes sünnitas talle lapse. Ta oli siiski sotsiaalsetesse suhetesse sattunud! Selle konflikti lahendas ta sel teel, et andis oma viis last kohe pärast sündimist kasvatusmajja. Igavene häbi plekk mehele, kes nii tuliselt kuulutas armastust laste vastu. Ise ta tunnistas seda ja ütles, et kes ei või täita isakohustusi, sel pole õigust isaks saada.
Sai suure entsüklopeedia kaastööliseks (muusikalised kirjutised ja ühe poliitilisest ökonoomiast).
1762 ilmus kolmas tähtsam töö „Ühiskondlikust lepingust või avalik õiguse põhimõtetest“
Viimane suurem töö „Pihtimused.“ See on vabaduse, sarnasuse ja vendluse külvaja vääriline luigelaul.
„Émile’i“ ilmumine tõi tema ellu suure pöörde. Ta tundis, et kogu maailm on ässitatud tema vastu ja see mõjus halvalt tema hingele . Genfis põletati juba 19. juunil „Ühiskondlik leping“ ja „Émile“ tuleriidal ning anti välja autori arreteerimiskäsk.
Tema iseloomustamiseks sobib ta enese kirjeldus. Välimuse kohta: „Ta pole tõeliselt sugugi ilus mees, ta on väike, kaldub käies ettepoole , on lühinägija, silmad väikesed, sügaval peas sees, hambad hirmsad, korrapäratud, näojooned vanusest rikutud.“
Rousseau suri 2. juulil 1778. aastal.

Rousseau pedagoogilised vaated

Kui peaksime kinni pealkirjast „Émile ehk kasvatus“, siis oleks meie ees pedagoogika-, kasvatus- ja õpetuskunsti teooria. Ja tõesti, seda ta ongi, seda tahaks ja peakski olema, sellelt seisukohalt on teda sadade arvustajate poolt võetud, hinnatud ja tema üle otsustatud. Aga see vaade on vildak.
Mees peab kõrgeimaiks varaks vabadust ja suurimaks paheks nimetab sõltuvust, orjust, aga „Émile’i“ kirjutamise ajal ei näe Rousseau enam vabadust puhtnaturalistlikult.
Ideaali alus – loodus. Höffding leiab Rousseau looduse mõistel kolm erisugust tähendust. Tema looduse mõiste on 1. osalt teoloogilist, 2. osalt loodusloolist, 3. osalt psühholoogilist päritolu.

teoloogiline looduse mõiste leiab käsitlust, kui on juttu lihtsusest ja kooskõlast, mida nimetatakse Jumala ürgeliseks tööks vastupidi inimeste moonutamisele oma kunstide abil.

looduslooline looduse mõiste on lauseks, kui käsitletakse primitiivset olukorda. Siin tahab Rousseau hoiduda üleloomulikust maigust ja kunstlikust kaunistustest. 1-le ja 2-le on ühine asjaolu, et nad mõlemad leiavad aset kaua enne kultuuri. Muidu aga erinevad nad täiesti.

psühholoogilise looduse mõiste leiab Rousseau enesevaatluse teel. Ta jätab siin ilmutuse ja loodusloo ning süveneb selle tajumisse, mis ilmub inimhinges, et sel teel leida inimese põhilised jõud ja tungid .
Rousseau arvab , et lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus. Ta tahab asju muuta, sest iga muutus on tegevus. Laps võib väärtuslike asjade lõhkumisega teha väga palju kahju, kuid tahet kahjutegemiseks pole tal see juures ometi mitte. Kuri on tema tegevus ainult meie ihnus , aga mitte meie mõistuse silmis. Inimene on oma olemuselt hea, aga ühiskond on teda rikkunud.
Erilise tähelepanu osaliseks saab lapseiga . Rousseau on teadlik, et ilmutab sellega uue tunnetuse . Sageli kõneldakse valmis mehest; vaadelgem ometi kord ka valmis last – see on meile uus näidend. Nagu inimsool on oma koht asjade käigus, nii on ka lapseeal oma koht elu käigus. Loodus tahab, et lapsed oleksid lapsed, enne kui saavad meesteks; lastel on omapärane viis näha, mõelda, tunda. Lapseiga on mõistuse uneaeg. Esimesed võimed mis lapses arenevad, on meeled. Ta näeb, kuuleb, maitseb ja nuusutab peaaegu sama hästi kui täiskasvanu. Nii leiavad ka teised arenemisastmed tunnustamise ja omapärase hindamise.

Kasvatussüsteem

Parem ärgu õppigu ta midagi, kui et teeb seda ilma puhta huvita.

Ja milleks kasutatakse siis lapse aega? Talle õpetatakse asju, millest tal puudub igasugune arusaamine. On need teadmised, mis talle külge poogitakse? Ei! Need on ainult sõnad.

Lapses tuleb luua tööriistad, millega ta ise kogub endale teadmisi. See sünnib täies vabaduses looduse juhtimisel kehaliste harjutuste kaudu. Kui kardetakse , et sel teel ainult keha harjutatakse ja vaimu nüritakse, siis teadku, et lapseeas on see ainuke võimalus vaimu harimiseks.

Vaimu haridus peab sündima samal ajal meelte arendamisega. Kõik lapse kujutlused peavad piirduma meeleliste tajudega. Aga meelte vallas peab noor inimene olema mitmekülgne, seda ala peab ta meisterlikult valdama . Kõik see peab sündima ühenduses mänguga, võimlemise ja meelte harjutamisega, kuid ikka vabatahtlikult, mida tuleb juhtida ainult kerge, nägematu käega. Sel teel loome samal ajal mõtleva ja tegutseva inimese.

Vaatlus ! Kõlab esimene metoodiline käsk.

Isetegevus! Kõlab teine metoodiline käsk.

Terviklus ! Kõlab kolmas metoodiline käsk.

Mitte teadmisi ei pea me pakkuma kasvandikule, vaid arendama vaimujõudu, mis võimaldab tunnetuse: valgust, rõõmu, elavat jõudu. Mitte tõdesid ei pea me pakkuma; me tahame talle ainult näidata, kuidas igal asjal tõtt leida. Mitte teadmistest pole siin jutt, vaid võimistest.

Tahtekasvatus

Esimene aste – Émile peab parem paluvalt ütlema „Tehke seda!“ kui käskivalt paluma „Ma palun teid!“.

Teine aste – Kadugu „sa pead!“, „sa peaksid!“. Sõnad „sõnakuulmine“, „käskimine“ ja „kohustus“ ei kuulu Émile’i sõnastikku.

Kolmas aste – Émile peab oma sõltumatuse alal hoidma niipalju, kuipalju see üldse on ühiskonnas võimalik.

Neljas aste – ilmuvad tugevad ja õilsad jõud, mis seni uinusid. Need on: suguline tung ja tundmusilm.

Kasutatud kirjandus

Jean-Jacques Rousseau „Émilie“
http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Jacques_Rousseau
4