KASVATUSEMEETODID JA ABINÕUD (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST12 KÕ1
KASVATUSEMEETODID JA ABINÕUD
Õpimapp
Õppejõud:
MÕDRIKU
2013

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.Kavatusmeetodid 4
1.1Vabakasvatus 4
1.2Mittesekkuv kasvatus 5
1.3Autoriteedi- põhine kasvatus 5
1.4Autoritaarne kasvatus 6
1.4.1Autoritaarse kasvatuse probleemid 7
2.KASVATUSE ABINÕUD 8
1.5Distsipliin 8
1.6Käsk ja keeld 9
2.2.1USALDUS 9
2.2.2KONTROLL JA ENESEKONTROLL 9
1.7Karistus 10
2.3.1Karistuse vormid 10
1.8Kiitus 11
Kokkuvõte 12
3. Kasutaud allikad 13

SISSEJUHATUS

Ma valisin oma õpimapi teemaks just kasvatuse liigid kuna sovisin aimu saada millised on meie ühiskonnas valdavad kasvatusmeetodid ning abinõud. Kui aastaid tagasi kasutasid perekonnad prääniku asemel piitsa, siis nüüd on tegelikult asjad muutunud üha leebemaks. Loomulikes oludes algab kasvatus perekonnas, kus kasvatajaina esinevad vanemad, varemail eluaastail peamiselt ema. Kuna mõjud, mis saadud lapsena, jäävad püsima kõige tugevamaina, siis on tähtis, et kasvatus oleks seatud õigele alusele juba perekonnas lapse kõige varasemas eas. Seega esitab kasvatus oma esimesed ning suuremad nõuded emale. Kodus ema hoole all algab lapse kõlbeline arenemine, ta õpib tundma õiglust, ausust, armastust ning kohusetunnet. Õdede, vendade keskel kasvades, juurdub temas see solidariteedi tunne, mida peab ta hiljem tundma oma kaaskodanike vastu. Perekonnas kasvades, omandab laps ühiskondliku elu algmõisted , siin õpib ta painduma korra alla, õpib mõistma seaduste vajadust. Lapsed on saanud palju rohkem vabadust kui vanemas põlves. Kasvatusi on suurepäraseid ja väga halbu. Kasvatusi on palju nagu Maal inimesi ja nende nägemusi kasvatusest. Kuid kõigil kasvatustel on üks sarnane joon – “kontroll”. Samas uurime ka millised oleksid kasutavad karistusmeetemed ja kuids tuleks last kiita.

Kavatusmeetodid

Kasvatuses on tegelikult kasutusel neli kasvatusmeetodit, vabakasvatus , mittesekkuv kasvatus, autoriteedi - põhine kasvatus ja autoritaarne kasvatus. Need kõik erinevad teineteistest väga, ühel juhul antakse lastele suurt vabadust ja teha mida vaid soovitakse, samas kui teine pool neist hoiab lapsed kindla kontrolli all oma reeglite ja normidega.

Vabakasvatus

Vabakasvatus on mõiste, mis sai tuntuks eriti tänu Summerhill-kooli (Ühendkuningriigid, asut 1921) asutajale ja kauaaegsele juhatajale Alexander Neill `ile (1883-1973). Neill´i tees on, et lapsed on olemuselt head ja lastel on õigus olla õnnelik. Kui tahetakse, et nad jääksidki headeks, et areneks enesemotivatsioon, vastutustunne , kriitiline mõtlemine ja kooselu oskused - peavad nad end vabana tundma. Kasvatamise asemel on võtmesõnadeks lapse toetamine , mõistmine, solidaarsusel, empaatial ja kokkulepetel põhinev elukorraldus. Koos kasvamine – see on ühine maailma tõlgendamine ja kujundamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimaluste vastu.Vabakasvatus kui meetod annab vabaduse lapsele, mitte teda kasvatavale täiskasvanule. Sellega koos käivad nii väärtused kui vastuolud. Olulisim erinevus vabakasvatuse ja mitmete teiste kasvatusmeetodite vahel on, see, et ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammut tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja milline käitumine on aktsepteeritav, tagab toimetuleku. Lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine toimub kaudselt . Laps tunneb end vabana, ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Laps peab kõik ise ära proovima, areng ja õppimine toetub lapse kogemustele . Selle aluseks on lapse ja vanema vaheline sügav usaldus. See tekib ainult siis kui lapsevanem pühendab lapsele enda aega ja on suure kõrvana olemas kui vaja. Vabakasvatuse tugevaks küljeks saabki lugeda inimese otsustusvõime ja iseseisvumise arengut. Usalduslikud suhted vanematega ning vabadus ise enda elu juhtida läbimõeldud – see loob eelduse, et vabakasvatusega noorest sirgub kord edukas inimene.Vabakasvatus kogus Eestis laiemat kõlapinda 1990ndatel, mil nii koolis kui paljudes peredes võeti eeskuju skandinaavialikust vabakasvatusest. Minu leian, et vabakasvatuse meetod on tõus loomaks oma lapsega usalduslik suhe. Kus laspsel on vabadus, õigis otsutada ja proovida erinevaid tegevusi, samas on olemas ka reeglid, millest laps kinni peab. Vabakasvatus tundus algsel vaatlusel üks ohtlikeimaid kasvatus meetodeid, kus lapsel on võim oma vanema üle ja saab teha kõike mida vaid hing ihkab. Lähemalt uurides tuli siiski minu arust välja üks olulisemaid ja effektiivsemaid kasvatusmeetoditest.

Mittesekkuv kasvatus

Selle kasvatusmeetodiga on vanemad kõikelubavalt ükskõiksed, puuduvad reeglid ja kontroll, ei pöörata tähelepanu lapse vajadustele , arengule, ei arutata asju lastega läbi ega arvestata lapse arvamusega. Vanemad on emotsinaalselt külmad ja endassetõmbunud . Sellises keskonnas, kus vanemad on laste suhtes ükskõiksed, ei panda rõhku laste arendamisele ja haridusele. Sotsiaalsete oskuste arenematus või puudumine põhjustab lapsele ebameeldivusi, mis võib grupis kaasa tuua isoleerituse ja kiusamise. Kohatut käitumis ei mõisteta ja ning seetõttu väheste sotsiaalsete oskustega last enamasti tõrjutakse nii lasteaias kui koolis. Lapsel lastakse teha seda, mida laps ise vaid soovib, pööramatta tähelepanu tema tegemistele, puudub ka lapsele suunatud kiitmine. Selline kasvatusmeetod on pigem kasutusel sellises perekonnas, kus vanemad pööravad rõhku näiteks töötamisele, mitte laste huvidele. Kui laps pöördub vanema poole abipalvega või mingis teatud küsimuses saab ta tihti vastuseks oota natuke mul ei ole pragu aega. Nii aga laps lõpuks võtab selle lause omaks ja ei suhtle vanemaga enam nii intensiivselt vaid pigeb proovib ise kõigega hakkama saada. Selline meetod on aga vägagi ohtlik, nii võib laps sattuda valedele teedele, kuna ei ole ta ju saanud oma vanematelt, kellel ei olnud tema jaoks aega piidavalt õppetussõnu ega nõuandeid. Samas jäävad osad lapsele vajalikematest arenguetappidest ilma, mis võib tekitada hilisemas eas suuri probleeme nii lapsele kui ka vanematele. Sellist meetodit kasutanud vanemad hilisemas heas mõtlevad tagant järgi, mida kõike oleks võinud teisiti teha.

Autoriteedi- põhine kasvatus

Autoriteedi-põhise kasvatuse juures lapsevanem või õpetaja: kinnitab oma eeskujuga sama, mida ootab lapselt. Suudab olla veenev ja valmis koos lapsega töötama, annab lapsele nõu seal, kus laps seda tõepoolest vajab. Tõstab esile lapse tublidust ja ei rõhuta puuduseid, tunnistab oma eksimusi, ergutab lapse tahet sobivate ja arendavate ülesannetega. Autoriteedi-põhine kasvatuse eelduseks on see, et laps, tunnustab kasvatajat-õpetajat ning vanemat autoriteedina. See ei ole võimupositsioon vaid usaldusväärsuse ja eeskujuga saavutatud positsioon. Autoriteeti on põhjalikult analüüsinud G. Kerschensteiner. Tema arvates võib autoriteet olla nii sisemine, välimine, moraalne , füüsiline. Kerschensteiner eristab nn intellektuaalset autoriteeditunnet, mis tähendab, et mõistetakse ja tunnistatakse seda, et ühiskonnas peab olema kord – vastasel juhul tekib kaos. Sellest erinev on aukartustunne, mida Kerschensteiner nimetab kõige tähtsamaks ja kestvamaks. See on austamistunne millegi üleva ees, mis oma suuruse ja võimuga, ka iluga sunnib meid oma väiksust tundma. Selline peaks olema püsiv vahekord täiskasvanuks, iseseisvaks saanud laste ja nende vanemate vahel. Nendest samm edasi järgneb autoriteediusk, mis võib põhineda traditsioonil, järeleaimamisel, kohandamisel ja harjumisel. Arvatavasti on autoriteedipõhine e aotoriteetne kasvatus üks tõhusamaid kasvatusstiile. Autoriteedi käe all kasvab lapsest kohusetundlik ja väärikas inimene, kes teab norme ja viisakusreegleid, käitub eakohaselt, on saanud piisavalt kiitust, kel pole alaväärsustunnet. Usutavasti sooviks iga laps sooviks endale vanemat ja õpetajat, keda saaks autoriteediks pidada. Kasvatajale on oluline teadvustada, et peab olema ise (ja kõik pereliikmed) heaks eeskujuks ja tegema seda, mida lapseltki oodatakse .

Autoritaarne kasvatus

Autoritaarset kasvatust iseloomustab laste maailma, lapse vajaduste vähene tunnustamine, sõnakuuleliku allumise nõudmine , tugev kontroll ning iseseisvuse pärssimine. Lapse sõltumatus ja võimalus end väljendada on alla surutud, temalt ei oodata mõistmist vaid allumist, mistõttu langeb tema usk enesesse . Sageli iseloomustab autoritaarset kasvatusstiili kamandamine ja kritiseerimine , halvustamine, mida laps tajub alistamisena ja solvamisena. Autoritaarset kasvatusstiili pooldavad vanemad usuvad kindlalt, et nad teevad kõik oma lapse jaoks. Selliste vanemate hulka kuuluvad ka need, kes igapäevaelus on harjunud kõike oma laste eest ette-taha ära tegema, need, kes näägutavad oma last pidevalt tema tegemata jäetud asjade pärast, kui ka need, kes tegemata asjade eest füüsiliselt karistavad. Autoritaarsed vanemad ja õpetajad nõuavad, et laps alluks vastuvaidlematult kõikide nende poolt kehtestatud reeglitele ning last karistatakse iga eksimuse eest. Ebaõnnestumise korral on autoritaarsuse tagajärjeks see, et noor võib muutuda hirmunult passiivseks, sattuda kuritegelikule teele ja kampadesse, hakata tarvitama alkoholi ja narkootikume, kodust põgeneda, koolis vägivaldselt end kehtestama, või hoidub kooliskäimisest. Sellise meetodi kasutamisel nõuavad vanemad rohkem kui laps suudab vastu anda. Sellele kui laps ei suuda langeb ta solvangute osaliseks , kuidas sa saad nii loll olla või mis sul viga on see on ju nii lihtne. Tihti võivad vanemad sellel puhul kasutada ka kehalist karistust, kas siis vitsa või rihma. Selline meetod tekitab lapsele suuri komplikatsioone ning raskusi elus edasi minna, tekitades just hingelisi haavu . Kui aga pidevalt lapsele rõhutada, et ta on loll, siis võibki laps endast seda arvata eriti kui kuuleb seda juba pisikesest peale. Nii tekivad ka koolis õppimisraskused, mille tagajärjeks on vanemate poolt tihtipeale just karistus .

Autoritaarse kasvatuse probleemid

Sellise kasvatusmeetme puhul seavad vanemad enese ja lapse ette ebareaalsed eesmärgid ülehinnates lapse võimeid. Vanemad tunnevad ka süütunnet, kuna paljud nende eesmärgid võivad jääda täitmatta, seades lapsele kohustusi endast lähtudes. Paljud vanemad pole võimelised oma vanemarolli nautima ja võivad olla ka kibestunud, sest nad püüavad oma isiklikke vajadusi maha suruda näiteks siia kuuluvad ka soovimatud lapsed kelle eest hoolitsedes peavad vanemd suruma enda tahtmised ja vajadused alla. Vanemad tahavad küll enda arust head kuid sellega purustavad oma suhted lastega, eelkõige kuna nõutakse rohkem kui laps täita suudab. Lapses juurdub iseseisvus ja sellega kaasneb see, et ta ei suhtle nii piisavalt enam oma vanematega. Hiljemas eas väljendub see konfliksuse ja agressiivsusega.

KASVATUSE ABINÕUD

Kasvatusabinõud aitavad meil saavutada kontrolli nii enese kui ka perekonna suhtes. Abinõusid kasutusele võttes saame muuta üht või teist olukorda ja seda siis positiivses suunas. Räägin mõningatest abinõudest ka lähemalt.

Distsipliin

Dissipliinist rääkides võib seda sõna kasutada erinevates tähendutes. Enamlevinum tähendus on kontroll pealesurutud allumise abil ja karistamine . Vähemlevinud tähendus on enesekontrolli korrigeeriv ja tugevdav kasvatus (Lindgren 1994). Eesti Entsüklopeedia selgitab distsipliini kui kindlaksmääratud korrast kinnipidamist, olgu see kas vabatahtlik või sundusega saavutatav (ENE 1987: 136).
Enamasti mõistetakse distsipliini kui allumist teatud reeglitele, mis on kohustuslikud kõigile, kes kuuluvad antud ühiskonda või teatud gruppi. Näiteks kui me lasemeloomaaias kasvanud looma vabasse loodusesse öeldes oled vaba, siis ta tõenäoliselt hukkub, sest ta ei tunne looduses valitsevaid kindlaid reegleid, mis tagavad olelusvõitluses ellujäämise. Seega reeglid ja normid aitavad meil kohaneda ja ellujääda tunmatus maailmas. Kasvatussüsteemis räägitakse reeglitest,normidest kinnipidamisest ja distsipliinist kui mõeldakse karistamist ning korralikku käitumist. Lapse käitumise suunamine ja kontrollimine eeldab seda, et teda eksimuse korral karistatakse. Distsipliin ei ole kaasasündinud ega tule iseenesest, see ei ole võimalik ilma kontrollivate ja juhtivate vanemate ja kasvatajate poolt. Distsipliin tekib kui laps suunab oma tähelepanu teda huvitavale nähtusele, kui ta süveneb harjutamisse ja saab rahuldustunde ettevõetud tegevuse õnnestumisest. Laps ei tunne ennast hästi, kui tema tegevusele ei seata mingeid piire ja lastakse tal tegutseda ainult oma tahtmist mööda. See seostub mittesekkuva kasvatusmeetodiga, kus vanematel ei ole aega oma lastega tegeleda ning, lapsed teevad mis vaid pähe tuleb. Andmata neile mingeid juhtnööre millegagi tegelemaks.

Käsk ja keeld

Käsk ja keeld aitavad tagada väikelapse ohutust , käsu ja keelu abil õpib ta maailma piire tundma. Käsk ja keeld on aluseks ka kõlbelisele arengule. Tuleb siiski jälgida, et käskude ja keeldudega ei mindaks liiale- parem kui keelata on takistada, parem kui käskida on juhtida. Kui aga on vaja käskida ja keelata, siis olgu käsk ja keeld selline, et seda on võimalik täita ja tingimata on vaja täita. Sellisel juhul tuleks vältida seletusi ja jääda selle läbiviimisel järjekindlaks. Tuntud pedagoog Anton Makarenko arvates saab laps käsust-keelust aru juba 1,5-2 aasta vanuselt. Seega soovitas tema just vanematele ja kasvatajatele, et käsku ei tohi anda kujalt, valjuhäälselt ja ärritatult, kuid see ei tohi kõlada ka meelitamisena. Samas ei tohiks käsu täitine nõuda lapselt liiga suuri pingutusi, seetähendab käsk peab olema kooskõlas lapse võimetega. Kui vanem on midagi käskinud, tuleb seda kontrollida ja olla järjekondel käsu täitmisega. Kõige tähtsam on siiski see, et lapsel ei tuleks tahtmist käsust kõrvale hiilida. Kui ollakse algusest peale käsu andmise juures nõudlik , siis ei tule hiljem ka karistust kasutada.

USALDUS

See on kasvatuse kui kahepoolse koostöösuhtluse paratamatu tingimus. Reeglina ei ole koostöö ilma usalduseta võimalik või vähemalt mitte tulemuslik. Vastastikuse usalduse väljenduseks on vaba ja sundimatu suhtlemine , julgus väljendada oma arvamust, heatahtlik suhtumine oma koostööpartnerisse. Usalduse eelduseks on just armastus. Seda noort kes teab, et teda armastatakse on kergem suunata kui armastuseta jäetud noort. Kui last armastatakse vaid siis kui ta vastab meie ootustele ja lootustele, hakkab laps pidama end saamatuks nig tema ebakindluse, hirmu ja madala enesehinnaguga takerdub nii tema vaimne kui ka füüsiline areng. Armastus annab selguse, et piirangud- käsud ja keelud on vajlikud selleks, et tagada lapse turvaline areng. Usalda, kuid sea piirid! Usalda, aga kontrolli!

KONTROLL JA ENESEKONTROLL

Väikese lapse puhul ei ole ta võimeline oma tegude eet ise vastutama, seega lasub kogu kontroll lapse tegevuse üle vanematel ja õpetajatel. Selle eesmärgiks on kaitsta last halbade ja ohtlike olukordade eest, seni kuni ta suudab seda ise teha. Mida vanemaks ja iseseisvamaks lapsed saavad, seda enam peab kontroll taganema ja asenduma enesekontrolliga. Kasvatajatel tuleb see ülesanne muuta võimalikult sujuvaks ja valutuks. Kui laps on saanud täiskasvanus peaks laskma kontrolli lõdvemaks andma talle võimaluse ja soovi ise oma eluüle otsutada. Vabakslaskmine ei tähenda oma lapse armastusest ja toetamisest loobumist, temast mitte enam hoolimist- oma last jääme alati armastama. See tähendab arusaamist, et sinu ülesanne- aidata oma lapsel täiskasvanuks saada-on nüüd täidetud (Dainow 1997).

Karistus

Karistus peab olema vastavuses sooritatud üleastumise raskusega. Karistus on kasvatusliku mõjutamise vahend, mida kasutatakse siis, kui kasvatatav ei täida nõudmisi või rikub käitumisnorme ja reegleid. Karistus peab seostuma väära käitumisega ja muutma selle ebameeldivaks, nii, et valiku ees seistes otsustataks soovitava käiumise kasuks. Laps, kes kannatab oma teo loomulike tagajärgede pärast, et tunneta seda ülekohtuna või vägivallana ning tal pole põhjust kasvataja peale viha kandma, nende vahekord jab südamlikuks ja sõbralikuks. Näiteks kui laps lõhub ära oma mänguasjad on karistuseks see, et ta on ilma mänguasjadest.

Karistuse vormid

Loomulik karistus tähendab, et teo tagajärgede tundmisest oli kasu. Laps saab ise aru oma süüst ja süü tagajärgedest, millega ta peab leppima kuna tal pole põhjust teiste peale vihane olla.
Rahakaristus on vanemate karistus. Paljudele vanematele on see raske ehk isegi võimatu. Teistele, kel palju raha on see kerge ja seetõttu muutub karistus naeruväärseks.
Toidukaristust võib kasutada toidu solkimise ja toiduga mängimise korral.
Aukaristus on näiteks vestluse katkestamine, etteheitev pilk, sõnaline etteheide, avalik laitus näiteks kooli puhul klassi ees direktori juurde saatmine .
Vabakaristuse all mõeldakse karistusi, mis kitsendavad või vähendavad laste vaba aega näiteks kinnijätmine, karistustööde tegemine.
Kehaline karistus on läbi aastatuhandete olnud see, mida eeskätt mõeldi karistuse all. Kas siis pahanduse tegemisel vitsaga või rihmaga löömine, tutistamine.

Kiitus

Kiitust võib käsitada kui tasu hea teo eest või kui positiivse kinnituse tingimust. Kiitust peaks siiski käsitlema kui esineb soovitud käitumine. Seda tehakse kui see aitab kindlustada häid harjumusi. Kiita saab naeratusega, kiitva sõnaga, julgustava märkusega, puudutusega ja miks mitte ka paremal juhul mõne kingitusega.

Kokkuvõte

Oma töö kokkuvõtteks võib öelda, et laps on enda kodu peegel . Paljugi meie kasvatusmeetoditest sõltub tegelikult sellest, kuidas on meid endid kasvatatud. Kui oleme kasvanud keskonnas, kus ei ole karstatud vita ja pole selleks ka õieti vajadust olnud siis, tavaliselt kasvatavad need inimesed enda järeltulijaid kas vabakasvatusena või siis autoriteedi-põhise kasvatusega. Kui on aga ise kasvanud vitsaga siis tunduvalt arvab selline vanem, et teisiti kuidagi ei saa ja selline käitumine ja lapse karistamine on enesest mõistetav, nemad kasutavad pigem autoritaarset kasvatusmeetodit. Nad nõuavad oma lastelt palju, mis võib olla pole vastavad lapse võimetega ja kuna laps ei suuda selliseid tingimusi ja ootusi täita otsustatakse teda karistada, et ta tekas kellele peab ta kuuletuma ja kuidas oleks õigem asju sooritada . Tänapäeva noored suures segaduses kasutavad pigem mittesekkuvat kasvatust, kehtib kui lapsed on tulnud liiga varakult ja siis jäävad enda kui noore vajadusesd rahuldamatta ning samas ei osata ka õigesti lapsele tähelepanu pöörata õigeid tegevusi leida ning pigem antakse siis lasele õigus ise otsuatada ja teha mida tahab. Vähene tähelepanu on just see, mis mõjutab last oluliselt ja loob ebasoodsa vundamendi tema edaspidiseks eluks. Vähese vaba aja, mille vanemad lapsega veedavad, üritavad nad mitte käitumisnorme kehtestades mööda saata, vaid veeta aega positiivselt ja kvaliteetselt. Lapsele soovitakse pakkuda parimat. Kindlasti on selles osa süümepiinal, et puhkusevabal ajal pole nii palju aega suhelda. Siis ongi näiteks vahel jogurti kaela kallamine lubatud ning vahel keelatud. Vanemad on kohustatud kasvatama omi lapsi nõnda, et nad alati suudaksid kohaneda oludele, meelt heitmata võiksid magada niihästi kõval põrandal, kui pehmes voodis, söönuks saada ka kõige lihtsamaist toitudest. Siis kaob see hellitatud laste abitus, ja iga ema võib olla kindel, et ta tütrest ja pojast saavad elujõulised inimesed, kes ei kaota pead ka kõige raskemates oludes, vaid leiavad igakord õige pääsetee.

Kasutaud allikad

Maie Tuulik „ Kasvatusõpetus“ Tallinn 2001
Reijo Wilenius „ Kasvatuse eeldused“ 1992 Visand kasvatusfilosoofiast
http://www.epl.ee/news/arvamus/maie-tuulik-miks-me-ei-usalda-klassikalist-kasvatust.d?id=65355256
http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/RKP6007/Pohilised_kasvatuskasitused/index.html