Lapse areng (0)

Tallinna Ülikool

Kasvatusteaduste instituut
Klassiõpetaja

Külli Kelder

ÕPIMAPP

Tallinn 2011

J. I. Clarke ; C. Dawson; D. Bredehoft „Millal saab küllalt?”

On olemas kolme liiki järelandlikkust:

• Mõistest liiga palju ja küllalt mittearusaamine
  
• Ülehoolitsemine
  
  • Vanemad hoolitsevad üle tehes liiga palju, hellitades ning pöörates neile üleliia tähelepanu. Sellega panevad vanemad lapse mõtlema ainult iseendale ning ei lase lapsel õppida vajalikke tegevusi
    
• Leebe kasvatus
  
  • Vanematel puuduvad reeglid või nad ei nõua olemasolevate reeglite täitmist.
    

Liigne järelandlikkus on üheks lapse hooletussejätmise vormiks. See ei lase lapsel täita oma arenguülesandeid ega õppida elus toimetulekuks vajalikke oskusi. See võib hilisemas elus põhjustada palju probleeme, näiteks kui osata teha asju, mida teised peavad iseenesestmõistetavateks ning ei mõisteta, millal on küllalt.
Järelandlikkus on olemas mingil määral igas perekonnas ning see ei tee halba. Vahetevahel järelandlikkus toob ellu värvi ning rõõmu. Kahjulikuks muutub see siis kui järelandlikkus muutub krooniliseks või automaatseks käitumiseks.
Mõisted hellitamine ja liigne järelandlikkus ei ole samad mõisted. Hellitatud laps on selline, kelle käitumine häirib täiskasvanuid, nad käituvad nõudlikult, tänamatult, enesekeskselt ning segavad vahele. Liigses järelandlikkuses kasvanud lapsed on tihtipeale väga võluvad ja hästikasvatatud käitumisega.
Arvatakse, et liigne järelandlikkus on rikaste probleem, kuid seda esineb igas klassis.

Liigse järelandlikkuse näitajad:

• Vanemad teevad lapse eest asju, mida peaksid nad ise tegema või oskama
  
• Lastele ei panda koduseid kohustusi
  
• Lapsed saavad endale kõik riided, mida tahavad
  
• Tagatud on igasugused privileegid
  
• Muretsetakse liiga palju mänguasju
  
• Antakse liiga palju vabadust
  
• Vanemad lasevad lastel peres juhtida ja valitseda
  
• Vanemad on üliarmastavad ja püüravad liiga palju tähelepanu
  
• On olemas reeglid, aga lapsed ei pea neid täitma
  
• Vanemad korraldavad kogu lapse aja ära(rennid,laagrid, tunnid jne)
  
• Laps veedab liiga palju aega üks ja liiga vähe aega vanematega
  

Liigse järelandlikkuse seitse ohtu

Lastel, kellele liigselt järele antakse, võib tekkida lapsepõlves või täiskasvanueas probleeme. Neil võib olla:

• Raske õppida kannatlikkus
  
• Raske loobuda pidevast tähelepanu keskmes olekust
  
• Raskusi
  
  • Igapäevaoskuste omandamisel
    
  • Enese eest hoolitsemisel
    
  • Teistega suhtlemisel
    
• Raske võtta isiklikku vastutust
  
• Identiteediprobleeme
  
• Raske tunda millal on küllalt
  
• Raske aru saada, mida teised inimesed normaalseks peavad
  

Küllalt

Lastele tuleb selgeks teha millal on küllalt. Inimestel, kelle suhtes oldi väga järeleandlikud ei tea tihtipeale millal on „küllalt”. Nad võivad leppida liiga vähesega või tahta liiga paljut. Neil ei ole kunagi kindlustunnet, millal on midagi just parasjagu, neil puudub rahuldustunne.
Vanemate ülesanne ei ole ainult lastele õpetada millal on küllalt vaid ka „küllalt mida?”. On viis viisi, kuidas lastele armastust väljendada:

• Füüsiline puudutus
  
• Sõnaline heakskiit
  
• Lapsele pühendatud aeg
  
• Kingitused
  
• Millegi tegemine lapse heaks
  

Vanemad peavad selgitama välja, milline on just nende lapse poolt eelistatud viis. Sest näiteks puudutusi eelistav laps võib kingitustest koormatuna tunda, tegusid eelistav laps võib liiga tihedaid kallistusi võltsiks pidada.

Ülehoolitsemine

Hoolitsemiseks võib nimetada kõiki viise, kuidas teiste ja enese eest hoole kantakse. Laste eest tuleb hoolitseda, muidu nad ei jää elama. Nad vajavad süüa, riideid, kaitset, puudutust, tunnustust ja armastust. Kuid kahjuks on paljud vanemad või vanavanemad üleliia hoolitsevad, mis pidurdab lapse arengut. Ülehoolitsemine võrdub järelandlikkusega.
Ülehoolitsemise tagajärjed:

• Teadmatus, millal on küllalt
  
• Õpitud abitus ja omandatud suutmatus
  
• Suutmatus eristada tahtmisi ja vajadusi
  
• Veendumus , et ollakse maailma naba ja sellele vastav käitumine
  
• Veendumus, et lapsel puuduvad oskused või võimed probleeme lahendada.
  
• Passiivsus
  
• Identiteetsegadus
  

Ülehoolitsemise tavapärased vormid:

• Vanemad teevad ära ülesanded, mida laps suudab ise teha
  
• Liigne tähelepanu vanematelt
  
• Üliarmastavad vanemad
  
• Lapsel liiga palju privileege
  
• Pideva meelelahutuse otsimine lapsele
  
• Pidev reageerimine viimase hetke palvetele (nt kooli vaja viia koogikesi, laps teatab sellest paar tundi ennem minekut, ema tormad koogikesi küpsetama)
  
• Pidev sülle võtmine juba vanemas eas ( 3 - …)
  

Mida teha:

• Suunata hoolitsemine mujale, näiteks võtta osa mõnest vabatahtlike projektist või võtta koduloom
  
• Hinnata oma vajadust aidata ja tunda end olulisena ning leida neile rakendus mujal (väljaspool kodu)
  
• Otsida professionaalset abi ja nõustamist, kui ülehoolitsemine on juba pikaajaline harjumus ja seda on raske muuta
  

Tähelepanu

Tähelepanu on piisavalt siis, kui tuntakse ennast kellegi hoole all turvaliselt, toetatuna, aga mitte ülehooldatuna. Küllalt julgena, et midagi ise teha proovida. Piisavalt kindlalt, et tunda ennast tunnustatuna ja et luua sidemeid . Liiga palju tähelepanu röövib lapselt algatusvõime. Head vanemad tahavad, et nende laps oleks õnnelik. Aga kui see on ainus eesmärk ning lapse heameeleks tehtaks kõik tema jaoks võib lapsest kasvada nn türann, kes kontrollib pereelu. Suur tähelepanu võib panna last teisi inimesi umbusaldama ning ta ei lase endale ligi kedagi.
Inimese üheks peamiseks vajaduseks on vajadus kokku kuuluda . See vajadus on nii tugev, et lapsed kiinduvad oma hooldajatesse, ükskõik milline on neile osaks saav hoolitsus . Head vanemad mõistavad seda, nii hoiduvad nad vastsündinud lähedusse, aga annavad rohkem vabadust suuremale lapsele ja koolieelikule. Laps õpib kasvades vanemaid usaldama , ta saab kodunt eemale minna ja tulla tagasi iseseisvamana. Kui Vanemad liida kõvasti kinni hoiavad, takistab see loomulikku eraldumist. Vanematena peame õppima taluma laste ebamugavusi, et nad saaksid tõhusa õppetunni, kuidas ennast ja teisi usaldada , kuidas leida enda oht teiste hulgas ja kuidas hakkama saada.

Meelelahutus

Vahetevahel on vaja lõõgastumist ja lõbustamist, et elu ei oleks ühekülgne. Kuid liiga tihti muutub vanemate huvi lapse lõbustamine ülehoolitsemiseks ja poputamiseks. Ülemäärane sõltumine meelelahutustest võib luua harjumuse igavleda.
Liigse lõbustamise ja järelandlikkuse seitse ohtu:

• Kannatlikkuse õppimine läheb vaevaliselt
  
• Suutmatus loobuda tähelepanu keskmesolemisest
  
• Raskused oskuste omandamisel
  
  • Elulised oskused
    
  • Enese eest hoolitsemine
    
  • Teistega läbikäimine
    
• Raskused isikliku vastutuse võtmisega
  
• Raskus oma identiteedi kujundamisega
  
• Hädas arusaamisega, millal on küllalt
  
• Ei tea, mis n teiste inimeste jaoks normaalne
  

Televiisori vaatamine ja arvuti/PS2 mängud

Vanasti on iseenda meelelahutamine suurest iseenda teha aga tänapäeval kasutatakse selleks tihtipeale arvutid ja televiisorid. Lapsed, kel on komme isetegemise või lugemise asemel end monitori ette sättida, võivad kergesti igavust tundma hakata. Arvutimängudega liialdamine võib tulla nii vanemate soovist oma lapsi lõbustada kui ka vanemate hõivatusest või arusaamast, et töötamine materiaalsete asjade saamiseks on olulisem lapse eest hoolitsemise viis kui temaga ühine ajaveetmine.
Telekast ja internetist tulev mõjutav info:

• Seksi, vägivalla, ebaviisakate ja manipuleerivate laste ja alatute täiskasvanutega reklaamid
  
• Mängud, mida iseloomustab vägivald ja nii palju draamat, et igapäevaelu tundub selle kõrval igav
  
• Pikad tunnid füüsilist jõudeolekut ja teiste inimeste elu passiivset jälgimist, kus probleemid lahendtakse mõne minutiga
  
• Arvutimängud, kus laps lahendab probleemi pigem näpude väleduse ja vägivallaga kui empaatilise või eetilise mõtlemisega
  
• Internet pornograafia ja pommivalmistamisjuhistega
  

Televiisor ja arvuti ei liida inimesi ega loo hoolivat side. Oleme pakumiste üleküllusest killustunud. Pole vahet kes oleme või missugused on meie huvid, igaühe jaoks leidub alati mõni saade – ning tõeliste inimestega suhtlemine on asendunud kujuteldava sidemega ekraanil tegutsevate kujudega.

Leebe kasvatus

Inimesed, kes kasvasid üles leebe kasvatusega, kellele ülearu järele anti ning kelle suhtes rakendati pehmeid kasvatusmeetodeid on tähendanud, et nad:

• Ei saanud aru, millal on küllalt
  
• Omasid nõrku sotsiaalseid ja isiklikke piire
  
• Olid vastutustundetud
  
• Mõistsid valesti oma õigusi
  
• Usuksid ja tegutsesid maailma nabana, olid peres domineerivad
  
• Nende vanemad ei oodanud, et nad täidaksid kohustusi
  
• Nad ei pidanud õppima neid oskusi, mida teised lapsed
  
• Reeglid puudusid täielikult
  
• Vanemad andsid liiga palju vabadusi
  

Reeglid on kasvatuse kõige kandvam osa, nn luustik . Need kehtestatakse, arvestades lapse arenguvõimeid, lapse vastutusvõime ja küpsuse taset. Neid muudetakse vastavalt lapse kasvamisele. Reegleid kehtestatakse lapse kaitsmiseks ja rahustamiseks, näitamaks, et teda hoitakse ja armastatakse.
Reeglid, mis võimaldavad arvesse võtta nii inimesi, kui ka olukordi , aitavad tõmmata piiri:

• Turvalisuse ja ebaturvalisuse vahele
  
• Kooselu edendava ja pärssiva vahele
  
• Lugupidamist vääriva ja mittevääriva vahele
  
• Abistava ja kahjustava vahele.
  

Saades aru, millest on abi ja mis teeb kahju, ja kujundades oma seisukohta, määratleme selle, kes me ise oleme.

Neliktest

Need neli küsimust aitavad aru saada kas on tegemist liigse järeleandmisega:

Kas olukord takistab lapsel täitmast ülesandeid, mis eakohast arengut ja õppimist soodustavad?

Kas mõni laps saab teistega võrreldes pere vahenditest ebavõrdselt suurt ruumi? (Vahendid võivad hõlmata raha, ruumi, aega, energiat, tähelepanu ja hingelist pühendumist)

Kas olukord on tekkinud ja püsib pigem lapse või täiskasvanu huvides?

Kas lapse käitumine võib mingil moel teisi inimesi, ühiskonda või maailma kahjustada?
Kui kasvõi ühele nendest küsimustest on vastus kindel jah on tegemist liigse järelandlikkusega.

Elizabeth C. Vinton, M.D. „Kuidas piire seada“

Piiride kehtestamine tähendab reeglite ja korralduste - raamide määratlemist, mis võimaldavad meil võtta vastu otsuseid ning käituda vastutusvõimeliselt. Lapsevanemad peavad piire seadma, et saavutada kontrolli enda ja laste üle, aja möödudes saavad lapsed kontrolli ka oma elu üle. Vanemad landetavad alguses otsuseid, ajapikku on vaja välja töötada viis, kuidas kontrolli lapsega jagada ning millal see lõpuks lapsele üle anda. Iga lapse jaoks tuleb olla paindlik ja iga ning mitte kasutada samu võtteid nagu eelmisega .
Lapsi tuleb korrale kutsuda õigeaegselt, seadma piirid kohatule või ohtlikult käitumisele. Neile tuleb õpetada vastutustunnet. Kuna lapsed vajavad kindlustundeks piire on see iga vanema kohus need luua. Ning tuleb jälgida, et kõiki piire järgitaks järjekindlalt. Kõige parem viis lastele näidata piiride seadmist on see, kui vanemad peavad ise ka nendest piiridest kinni. Kasvatus toimib läbi eeskujude, lapsed õpivad rohkem tegudest kui sõnadest.. Impulsiivset käitumist peaks vältima.
Lapse kasvatamisega kaasnevad nõudmised ja ülesanded on igal arengustaadiumil erinevad. Imik vajab otsest kontakti rohkem kui väikelaps; väikelapse puhul läheb vaja ettevaatlikkust ja tal tuleb pidevalt silma peal hoida. Koolilaps, samuti nagu ka teismeline , avardab oma raame ja nõuab rohkem tegevusruumi. Tormide tekkimine on loomulik, kuid viis, kuidas need vaibuvad, sõltub sellest vundamendist, mis te lapsevanemana olete ladunud..

Vastsündinu

Selles vanuses sõltub laps täielikult vanemast. Tähtis on juba varakult piirid paika panna. Väga hea on, kui olete lapse jaoks olemas, kuid oma kohalolekut ei pea peale sundima. Paika tuleb panna režiimid – magamine , söömine.
Kui on juhtunud, et imik on raskelt haige olnud, tuleb varuda aega, et nii vanem ise kui ka laps sellest toibuksid. Haigused kurnavad kogu perekonda nii füüsiliselt kui ka hingeliselt.
On oluline, et lapse kasvatamise küsimustes püüaksite abikaasaga tõsiselt koostööd teha. Samuti kandke hoolt, et te mõlemad olete valmis majapidamises kehtivatest reeglitest alati kinni pidama . Püüdke ajas ette mõelda ja arutage, mis piirangud tuleks kehtestada ja pidage neist vankumatult kinni.

Väikelaps

Tema seesmine uurimis - ja katsetamisvajadus sunnib teid piire avardama ja seega teid kui lapsevanemat proovile panema . See aga ei tähenda, et väikelapse periood on ebameeldiv- lihtsalt teile esitatavad nõuded on kõrgemad. Heatahtlikud õpetussõnad ja leebus on sellel eluhetkel väga vajalikud, rahulikkus , täpsus ja selgus on väga tähtsad. Suhtuge austusega lapse vajadusse uurida, avastada ja katsetada. Võimaldage talle selleks nii ruumi kui ka aega. Valikute tegemine on väga oluline, nii et soovitatav oleks pakkuda mõningaid valikuid talle, nt unejutu või võileiva katte valimisel. Aga tuleb läbi mõtelda, millisel määral ja millal lapsele valikuvõimalus anda. Pole õiglane anda lapsele valikuvõimalus ja siis temalt see jälle ära võtta. See oleks lapse petmine . Kui aga siiski otsustate lasta väikelapsel valida, piirake võimaluste hulka. Ei maksa teda liiga paljude variantide vahel valima panna ja teda sel moel segadusse ajada. Muutke valikud võimalikult lihtsaks ja väikese ulatusega – 2/3 valikut
Üritades oma maailma leida ja avastada vaidleb väikelaps teile vastu ja üritab oma iseseisvust kehtestada, ta katsetab ja testib. Tema avastamiskirge ei tasu summutada, kuid teda tuleb hoida ohtude eest ja kehtestada teatud käitumisnormid. Ta vaidleb teile pidevalt vastu. See on tema töö. Teie oma on aga reeglite kehtestamine. Algatuseks püüdke luua keskkond, mis on väikelapsele sobiv: mitte täis eitusi ja kitsendusi, vaid kujundatud tema vajadusi silmas pidades. Hoolitsege selle areneva lapse eest. Laske tal tegutseda, püüdke seda meeletut energiat ära kasutada. Minge õue ning jookske. Kodus ei maksaks tema asju ära peita, vaid need peaks olema nähtaval ja kättesaadavas kohas. Need peaks olema kenad ja mängule kutsuvad . Tema raamatute, klotside ja muude mänguasjade hoidmiseks oleks hea kasutada ilma kaaneta kasti. Seal on tema asjad! Kastis peaks valitsema teatav kord ja korras peaksite hoidma ka oma asju.
Loomulikult ei saa ta aru sellistest väljenditest nagu „täna mitte“ või „ homme ehk“. Tal on käsil ääretult enesekeskne staadium, kus kõik vajadused tuleb rahuldada viivitamatult. Ootamine ja jagamine ei kuulu veel tema käitumisnormide hulka. Selle asemel laseb ta kuuldavale „Mina!“ ja „ Kohe!“. Püüdke lapse pidevale vastuvaidlemisele vaoshoitult reageerida. Ärge laske pead norgu, kui lapse poolt vähimatki nõustumise märki pole näha - imetlege hoopis tema järjekindlust.
Õpetage väikelast omandist lugu pidama, olgu siis tegu teile või kellelegi teisele kuuluvale asjaga. Leidke see aeg, et lapsega konstruktiivselt koostööd teha. Hoidke enda asju lapse asjade ligiduses- just nagu beebigi puhul. Õpetage teda enda ja teiste asjadel vahet tegema.
Piiranguid kehtestades tuleb püüda ette näha, õnnetusi ennetada. Reeglite ja raamide paika panemisel tuleb olla väga konkreetne ja vältida üldsõnalisust. Kui aga karistusest mööda ei pääse, tuleb lapsega pahandada või teda halva käitumise pärast noomida, mitte aga teda ennast rünnata. Loomulikult tuleb kõikidest hoiatustest ja keeldudest pidevalt ning kindlalt, samas aga rahulikult kinni pidada. Ning kui on tekkinud mõni olukord, mis on halb, siis tuleb reageerida kohe. Oluline on järjekindlus. Ning laps peaks aitama kaasa koristamisele, kui on midagi laiali ajanud vms.
Tuleks meeles pidada, et vale või halb saab olla ainult lapse käitumine mitte aga laps ise. Tuleks selgitada välja, miks laps tegi nii mitte tembeldada teda „pahaks poisiks/tüdrukuks”. Suuri karistusi ei tohiks rakendada.
Nagu juba juttu oli, tuleb lapsele alati ja kõikjal pakkuda vastuvõetavat tegevust. Ei saa eeldada, et väikelaps istub vaikselt ja ei tee midagi. Kuid kui on aeg mänguplatsilt või lastesõimest ära minna, tuleb olla konkreetne. Minge siis, kui lubasite, ei maksa venitada ja veel viis või kümme minutit lisaaega anda. Viige laps sõbralikult kokkulepitud ajal minema, kui ta aga vastu hakkab, võtke ta sülle.
Isetegevus on väga tähtis. Lapsele peab õpetama, kuidas mõningaid asju ise teha, küll teie juhendamisel, kuid ilma teie otsese osavõtuta. Lapsevanemana on kohustus oma järglase arengut jälgida, veenduda, et see on kooskõlas tema vanusega. Lapsel peaks olema laua ääres või tema toolis kindel koht. Ei tohiks lubada tal söögi ajal ringi käia ega televiisorit vaadata, samuti ei tohiks teie samal ajal muude põnevate asjadega tegeleda. Kaheaastane peaks, mõningase teiepoolse abiga, ise sööma. Kuid mingisuguseid lõbustusi söömise ajal ei tohiks olla. Ja ei tohi ära unustada, kes on vastutav . Kui te mööda maja oma last pudrukausiga taga ajate, siis kes on keele ümber oma väikese sõrme keeranud? Õige ei ole pidada toidutaldrikut päev otsa laual: see on ebahügieeniline ja annab lapsele vale signaali- ta arvab , et võib süüa, millal iganes ja mida iganes. Söögikorrad peaksid olema rõõmsameelsed, regulaarsed ja rahulikud.
Oluline on, et uusi sõnu kogu aeg juurde tuleks, sõnad peaksid häälduma suhteliselt selgelt ja umbes pool tema jutust peaks olema mõistetav ka teistele inimestele, mitte ainult teile. Küsimused ja valikud peavad olema lihtsad. Formuleerige küsimused selgesti, siis on muutused lihtsamad nii lapsele kui ka teile endale.
Magamamineku rituaaliks tuleb piisavalt aega varuda. Vannitamiseks, riiete vahetamiseks ja õhtujutu lugemiseks peaks piisama oma poolest või kolmveerand tunnist . Kui leiate, et sellest on vähe, tuleb aega rohkem planeerida . Igajuhul ei tohi magamaminek toimuda kiirustades. See peaks olema pingevaba . Kui laps hakkab lasteaias või koolis käima, võib uinaku asemel juurutada vaikset hetke. Muutke see harjumuseks ja võtke ka ise tempo maha. Kasutage seda kas lugemiseks või lõõgastumiseks, võtke lihtsalt aeg maha.

Koolieelik

Kolme- kuni viieaastane laps hakkab ennast avastama ja isiksuseks muutuma . Tema intellektuaalsete ja füüsiliste võimete ning sotsiaalse arengu kiiruses on midagi müstilist.
Kujutlusmängud võimaldavad hea ja halva teemalisi dialooge , koos lapsega saate kiita head ja karistada halba. Agressiivse käitumise saate omistada sõduritele või metsikutele koletistele. Kui koos mängite, võivad need karakterid olla sobimatute tegude vahendiks ja väljundiks. Selgitage lapsele, mis vahe on mängul ja elul , mida võib mängudes teha ja mis tegelikus elus lubatud on. See peaks aitama tal ka oma energiat sobivasse suunda juhtida. Tehke talle selgeks, et tegelikus elus pole lubatud lüüa, vanduda, varastada, petta ega valetada. Midagi ei tohiks teha kiirustades. Järgige lapse tempot, ärge sundige teda endaga sammu pidama.
Koolieelik hakkab esitama küsimusi „Miks?“, „Millal?“, ja „Kas ma tohin..?“ Küsimuste jada ei taha lõppeda. Esitades pidevalt uusi väljakutseid ja küsimusi, on ta midagi Sokratese ja prokuröri vahepealset. Tal on palju õppida. See on tema töö. Meie kohus on aga kõigile neile küsimustele sobivad vastused leida, neid küsimusi toetada ja põhjendatult seletada. Lapse teadmisjanu tuleb austada. Võib viivitada vastuse andmisega, isegi tunnistada, et te vastust ei tea.
Ärge unustage rahu säilitada, andke eeskuju olles lahke , andestav ja tunnustav. Karistuseks laske tal mõnda aega üksinda olla, lükake mingit lõbustust edasi, muutke keskkonda, võtke mänguasi ära või keelustage mõni privileeg . Kui ütlesite „ei“, siis nii ka jääb. Käituge nii, nagu tahaksite, et teie laps käituks.
Magamamineku rutiinis saab koolieelik veelgi aktiivsemalt osaleda kui söögi ettevalmistamise protsessis. Õhtujutud võib ta igal juhul ise välja valida ning ka muul moel aidata seda hetke kujundada.
Koolieelik saab juba osaliselt ise hommikul riided selga ja õhtul seljast ära. Talle võib usaldada selgapandavate rõivaste väljavalimist. Ikkagi tuleb valikuid piirata: kogu kapi ulatuses ei tohiks lasta tal valida. Ta alles hakkab maailma avastama - püüdke sellest osa saada. Jagage tema rõõmu ja erutust.

Varane kooliiga

Algklasside laps astub teiega samasse ühiskonda ning õpib, kuidas vastutusvõimeliseks kodanikuks saada - ta sirutab oma tiibu. Sedamööda, kuidas kool ja lähinaabrus tema elu keskmeks kujunevad, avardub ka tema maailm. Mõelge oma peaga ja püüdke olla õiglane. Olge ise eeskujuks ning tähtis on iseendaks jäämine.
Laske lapsel teha üha enam valikuid ise, kuid hoolitsege, et need oleks lihtsad ja mitte liiga laiahaardelised. Andke talle mõningaid õigusi, olgu siis tegu kooliväliste üritustega või pere väljasõiduga. Tehke talle oma ootused ja lootused arusaadavaks. Karistada ja kritiseerida tuleb käitumist, mitte last, ta on veel piisavalt väike nii et ei tasu oodata perfektsust. Las laps näeb, et alati pole ka teie täiuslik, et ka teie teete vigu ja mitte üksnes käitumisvigu, vaid eksite ka oma hinnangutes . Pikkamööda võiks lapsele anda kergemaid töid (nt laua katmine , ajalehe toomine vms).
Hetkel, kui laps kooliuksest sisse astub, väheneb teie kui lapsevanema kontroll tema elu üle järsult. Standardeid kehtestavad nüüd õpetajad ja koolikeskkond ning lapse edusamme mõõdetakse neid paika pandud normidega kõrvutades. Lapsele, kes on maast madalast piiridega harjunud , tundub koolis nõutavate reeglite järjekindel järgimine loomulikuna.
Maharahunemiseks ja ööunele sättimiseks peaks piisama poolest tunnist. Selle ajaga peaks jõudma vajaduse korral vannis käia, mänguasjad ja riided ära panna, hommikused asjad välja otsida ja ka õhtujuttu ära kuulata. Vanemad peaksid õhtujutu aja pühaks kuulutama, selleks ajaks ei tohiks muid asju planeerida.

10- 12- aastane koolilaps

Ta mõtleb ja käitub juba peaaegu nagu täiskasvanu. Selles vanuses suudab laps arutleda ja iseseisvalt järeldusi teha, emotsioone kontrollida ning isiklike vajaduste rahuldamise eest hoolt kanda. Samas ei saa temalt oodata täiskasvanulikku käitumist. Ikka vajab ta vanema juhendamist. Kuid pidage lugu lapse valikutest, tema sõpradest ja hobidest. Laske lapsel oma tiibu sirutada, sedamööda õpib laps rohkem iseseisvust. Kuid tuleb panna paika täpsed kodused reeglid: mis on lapse kohustused ja õigused. Voodisse tuleks minna õigel ajal, mille teie paika panete ja millest laps kinni peab. Iialgi ei tohi lasta lapsel end kamandada - samuti ei tohi teie teda kamandada. Kodus ei tohiks keegi kedagi kamandada.
Sõbrad ja eakaaslased vallutavad üha tähtsama koha lapse elus. Sõpradega seotud probleemid muutuvad keeruliseks. Pisarad voolavad ojadena, kui populaarsusega iga päev kedagi uut õnnistatakse. Selles eas lastele võib tunduda, et nad ei meeldi kellelegi. Oluline on tunnustada oma lapse suutlikkust sõpru ja tegevusalasid valida. Kui teil on õnnestunud talle õiged käitumisreeglid hästi selgeks õpetada ja teda õiges suunas kujundada, ei tohiks õigete sõprade ja tegevuste valik mingeid probleeme valmistada - loodetavasti esindavad nad samasuguseid standardeid.

Teismeline/ nooruk

Nüüd on käes aeg, mil teil tuleb tõsiselt kaaluda ja läbi mõelda, mis teie pere puhul toimib ja mis mitte. Austage oma teismelise võimet ise otsuseid langetada, olgu siis tegu koolitöö või kohtamise määramisega. Kuid peate jõudma järeldusele, kui palju vabadust olete nõus oma teismelisele andma, sellel eluperioodil võetakse palju riske ning vanemad peaksid paika panema väga kindlad kodused reeglid ja ootused. Oma ootustes olge järjekindel. Kodused reeglid pole sellepärast veel muutunud, et teil teismeline majas on.
Rohkem kui kunagi varem tuleb teil last kui isiksust austada. Jätke talle ruumi. Ärge suruge end talle peale. Tema pole ju teie. Kuid las ta pealegi teeb teist patuoina „mu ema ei luba“, see võib aidata lapse mõnest täbarast olukorrast välja tulla, talle pääseteeks osutuda. Sedamööda, kuidas teismeline oma identiteeti kehtestab, kuidas elu ohjad enda kätte võtab, peab ta ka oma valikute ja otsuste eest vastust kandma.
Noorukiiga on katsetamise ja eksperimenteerimise aeg. See on tohutute kiusatuste ja iseseisvate valikute tegemise aeg. Rääkige lapsega maailma asjust avameelselt. Hoolimata teie ja lapsepoolsetest kangelaslikest jõupingutustest ei pruugi teismeline sugugi otsustada või tahta nii teha, nagu teie talle soovite või ise teete. Kuid tuleb ikkagi olla olemas, sest kunagi ei või teada millal nad vajavad oma vanemaid. Las teismeline teab, kui ta üle uhke olete.
Käige välja tagatis . Sõlmige lapsega igati formaalne leping, mis sätestab, et kui ta peaks kunagi sattuma olukorda, mis on ebamugav või väär, lähete talle küsimusi esitamata järele ja toote koju sõltumata kohast ja kellaajast. Ainus asi, mis ta peab tegema on teile helistama. Aga teismelised ei tohiks öö peale jääda st varaste hommikutundideni väljas olla. Nad peavad ütlema, kus nad on, kuhu lähevad ja kellega.
Tavaliselt on teismelise terved, kuid haigusi tuleb ikka ette. Stress ja üleväsimus võivad ükskõik kelle jalalt murda ning kasvueas teismeline pole mingi erand . Teismelisele on vaja tervislikku toitu, mõõdukat päevaplaani, aega magamiseks ja väljapuhkamiseks, et end taastada. Kui ta seda ei saa, jääb ta haigeks .

Dr. Richard; C. Woolfson „Arukas imik”; „Arukas maimik ”

Kehaline aktiivsus

Esimestel elunädalatel toimuvad kehalised liigutused reflektoorselt ning automaatselt näiteks neelab suhu sattunud piima alla, ehmatuse korral tõmbab küüru selja ja lükkab käed-jalad õhku ( Moro refleks). Vastsündinute liigutused on üllatavalt tugevad kuid need on siiski veel juhuslikud. Keha juhtimine algab peast allapoole ja rindkerest väljapoole. Näiteks hakkab laps kõigepealt pead ise üleval hoidma ning siis suudab selgroo piisava tugevuseni jõudes iseseisvalt istuda. Või suudab ta kõigepealt rindkere põrandast lahti tõsta ja alles siis kätega haarama hakata. Nende suundade arenemine on tingitud lapse aju arengust, mis toimub faaside kaupa kõndimise võime väljakujunemise poole.
Vanemad peavad lapsel laskma leida ise raja oma keha liikumise saavutamiseks. Kuigi on välja kujunenud mõningad normid, millal mingi tegevus, näiteks küljele keeramine , peaks aset leidma on kõik lapsed on erineva arengukiirusega ning ei tasu võrrelda lapsi omavahel.
Vastsündinu kõige vabam asend on selili lamamine, mis võimaldab tal vabalt oma jalgu ja käsi liigutada. Lisaks peaks tema vaatevälja asetama mänguasju, mis stimuleerib tema püüdlusi liigutada. Kuid imik tüdineb kiiresti ning selle tõttu peaks mitmekesistama mänguasjade valikuid ning vahetama ka mänguasjade asukohti, mis aitab imikul kasutada erinevaid lihaseid. Lisaks meeldib beebile lamada kõhuli. Selles asendis püüab ta loomupäraselt pead tõsta, et näha ümbritsevat.
Neljanda ja kuuenda kuu vahel täiustuvad lastel liikumis ja tasakaalutunne. Sellel ajal tekib lapsel enesekindlus teha erinevaid tegevusi ning kui ta on võimeline juba istuma on talle kättesaadav palju suurem mänguasjade ja tegevuste valik. Nendel kuudel oleksid suureks kasuks selja, rindkere, kaela lihaste harjutuste tegemine, kuid mitte kunagi ei tohi neid teha vastu tema tahtmist. Näiteks võttes ta põlvele istuma ja anda talle kätte erinevaid mänguasju areneb lapse tasakaalutunne kiiremini, sest ta peab keskenduma kahele asjale korraga.
Alates kuuendast kuust peaks aitama lapsel istumist harjutada ja tasakaalutunnet edasi arendada. Näiteks kui panna laps istuma ja tema ümber erinevatesse kohtadesse panna ning lasta tal mängida võtab beebi kätte erinevaid mänguasju ning paneb need tagasi, selle käigus arendab ta oma ülakeha liikumist ja tasakaalutunnet. Selles vanuses võiks harjutada last juba seismise ja kõndimisega, pannes ta kindla toe kõrvale seisma ning julgustada teda seisma. Lisaks võiks panna lapse istuvasse asendisse ning temaga rääkida, samal ajal toas rahulikult ringi liikuda , et laps jõuaks jälgida. See tegevus arendab tema jälgimisvõimet ning aitab kontrollida pea liigutusi.
7. elukuul võib laps näidata esimesi märke soovist roomata. Selleks, et teda stimuleerida võiks beebi asetada kõhuli põrandale ning panna tema vaatevälja mõni huvitav või lemmik mänguasi, piisavalt kaugele, et ta seda kätte ei saaks, kuid samas mitte liiga kaugele, sest siis kaotab ta huvi. Laps püüab mänguasja poole nihkuda tõmmates kätega või tõugates jalgadega ennast edasi.
Kümnekuune laps suudab juba pingutuseta roomata. Eriti tuleks kasuks, kui panna laps ühte toanurka ning teda teisest toanurgast enda juurde meelitada. Võiks ka panna talle teele mõne takistuse näiteks suure ja koheva padja. Kui lapsel on piisavalt tahtejõudu ronib ta sellest üle, et ema juurde pääseda. Ka kõndimist väiks julgustada selles vanuses aidates ta püsti seisma ning julgustades teda igati enda poole tulemist. Just julgustamine on väga tähtis, sest lapsel on vaja enesekindlust uute asjade proovimiseks. 10. elukuul ilmutavad mõned lapsed huvi püstiseismise vastu. Selleks võiks lapse tõsta kaenalde alt kinni hoides mõne laua või tooli juurde, kust ta saaks kinni haarata. Kui käed mõned sentimeetrid imikust eemale lasta, võib ta lauda või tooli kasutades iseseisvalt edasi seista.
Viieteistkümnendaks elukuuks on enamik lapsi teinud oma esimese sammu. Kõige suurem abi selles vanuses on tema enesekindluse suurendamine . Kogu maailm on selles vanuses uus, sest püsti seistes paistab ümbritsev lapsele hoopis teistmoodi kui istudes . Kahjuks võib igasugune väike tagasilöök nagu kukkumine või enda ära löömine tema enesekindlust vähendada, selleks peaks iga ema väga suurel määral oma last julgustama : naeratama, kallistada, kiita kui ta hakkama saab kõndimisega iseseisvalt. Selles vanuses tulevad abiks ka kõndimistraksid, sest kui laps on saavutanud piisava enesekindluse kõndimises tahab ta igale poole joosta .
Kõige olulisem on maimikule julgustamine. Kui kõndimine on selgeks saanud, kuid ei olda veel väga kindlad jalgadel tuleb tihti ette kukkumisi või ebaõnnestumisi. Sellisel juhul on julgustamine väga tähtis, et laps ei jätaks katki proovimist. Näiteks kui laps trepist ronib on hea, kui ema või isa on juures, käed abivalmilt ette sirutatud. See tekitab lapsele turvatunde ning see soodustab edasi proovimist. Jätkuvalt tuleks kiita õnnestumiste korral. Maimikud armastavad väga erinevaid liikumismänge. Näiteks meeldis mu noorimale vennale kui ka noorimale õele tagaajamis mäng, kus nad jooksid ümber laua ja ma püüdsin neid kätte saada. Alati oli maja selle mängu ajal naeru ja kilkeid täis.
Lähenedes teisele eluaastale oleks hea, kui vanemad mõtleksid välja erinevaid liikumismänge. Näiteks nukuvankriga toas ringijalutamine või kasvõi vanematele järgnemine igapäevastes toimetustes. Lastele väga meeldib näidata, kui millegagi hakkama saab, nii et kiitmine on endiselt väga tähtis, sest see julgustab teda edasi õppima uusi oskusi. Pallimängud on sellel ajal väga kasulikud, sest jalgade koordinatsioon on paranenud palju. Mäletan, et mu noorema venna lemmikmäng sellel ajal oli palli viskamine ning mu noorima venna lemmikmäng oli jalgpall.
Teisel eluaastal on lapse füüsis juba päris palju arenenud, ta on teinud suuri edusamme liikumisoskustes ning suhtlusoskustes. Ta tahab selles vanuses juba mängida omavanuste lastega. Väga hea oleks, kui vanemad viiksid oma lapsi mängväljadele või kui on olemas endal aed osta või meisterdada sinna midagi väikese mänguväljaku taolist. Last tuleks ergutada olema aktiivsem ja julgem, näidata kuidas üht või teist tegevust teha. Ka teiste lastega mängimine ergutab last olema aktiivsem ning arendab teda palju, sest mängides tahavad nad parimad olla.
Kolmandal eluaastal on laps juba kiirem ning võimeline hakkama saama kõikide atraktsioonidega mänguväljakul. Sellel eluhetkel on liikumine parim asi lapse jaoks, oleks hea, kui laps saaks palju õues mängides veeta. Värske õhk ei tee kunagi liiga ning väljas saab laps joosta nii palju kui süda lustib. Kiikumine on tihti selles vanuses lemmik tegevus. Ka minu 3 aastase õe lemmiktegevus õues on kiikumine, mida suurem hoog seda parem. Mäletan ka enda lapsepõlvest, et kiikumine oli mul meelistegevus. Madalate servade peal nagu näiteks kõnnitee servad, väiksed müürid on ideaalsed lapse tasakaalu harjutamiseks.

Käte – silmade koordinatsioon

Kolm esimest kuud ei ole laps veel suuteline ise asju kätte saama ja võtma. Sellel ajal sõltub laps väga palju vanematest, sest lihtsalt lamades hakkab peagi igav. Oleks hea kui ema paneks mänguasja talle sõna otseses mõttes kätte ning liigutada ta kätt edasi tagasi. Selle kaudu õpib beebi ise niiviisi tegema ning areneb käte liikuvus.
Sellel ajal sobivad hästi piisavalt väikesed, et lapsele kätte ära mahuks kuid ei oleks ohtlikud, ja erksavärvilised mänguasjad, mis soovitatavalt teeksid lisaks veel mingisugust häält, näiteks kõrisevad. See on selle jaoks hea, et värvilised ja kõrisevad lelud tekitavad lapses huvi seda lähemalt uurida. Ka lapse asendi muutmine aitab kaasa huvi tekkimisele. Näiteks kui laps diivanil pikali olles ei taha mängida värvilise mämmiga, siis kui sülle võtta arvatavasti pakub see mõmmi talle huvi. Kasuks tulevad ka erinevad mängud näiteks meeldib paarikuustele väga tõmbamismängud, kus kergelt tõmmata mänguasja nende käest ära, kuid niiviisi, et see ikkagi nende kätte jääks.
Nelja kuni kuue kuustel lastel on juba võimalus mänguasju ise kätte saada. Nad otsivad pingsalt pilguga mahakukkunud mänguasju ning püüavad ise jõuda nendeni . Vanemad peaksid julgustama ja ergutama oma lapse püüdeid. Sel perioodil on lastel komme kõiki asju suhu panna. Sellisel juhul võiks lastele anda kätte toidu, mis on väga hea tõuge silmade ja käte koordinatsiooni harjutamiseks. See motiveerib proovima uuesti ja uuesti toitu lusika peale saada ning seejärel püüda suhu panna või mõnd näppudega toitu kõigepealt kätte võtta ja siis suhu panna.
Siis kui laps suudab juba omal jõul istuda avanevad tema jaoks palju suuremad võimalused areneda. Sellel perioodil on kasulikud igasugused mängud, mis eeldavad asjade üksteise peale või sisse panemist või mõnd muud sellist tegevust mis eeldab käte ja silmade koordinatsiooni. Ka erinevad liigutustega jutud ja laulud on väga kasulikud.
Esimese eluaasta viimasel veerandil võiks lasta lapsel teha esimesi katsetusi joonistamises. Kuna laps saab selleks ajaks juba päris paljust aru, kuigi ise ta veel ei räägi, võiks temaga mängida otsimise mängu, kus palud lapsel endale mõni ese ulatada, mis toas parasjagu on näiteks lusikas, tass, raamat, see paneb lapse keskenduma ning püüd kõike õigesti teha arendab tema sihikindlust. Vannis olles saab harjutada lapsega vee valamist ühest anumast teise, mis on suurepärane käe juhtimise arendamiseks.
Aasta kuni umbes pooleteise aastast last võiksid juba huvitada keerulisemad ülesanded nagu näiteks lihtsamate puslede kokkupanemine. Neile pakub väga lõbu kui koos ema või isaga panna kokku mõni pilt lemmik multikategelase pilt. Kiitmine on äärmiselt tähtis -mitte ainult selles vanuses, vaid kogu lapsepõlve vältel - , sest see ärgitab edasiminekult. Seetõttu, kui lapsel midagi õnnestus tuleb laialt naeratada ning kiita. Paljud selles vanuses lapsed tahavad juba ise riietuda, ka seda tuleks igati julgustada.
Pooleteise vanune laps suudab juba päris palju ise ära teha. Ta suudab igale poole minna ning peaaegu kõike teha. Sellepärast peab lapsel koguaeg silm peal olema. Käeline tegevus on selles vanuses väga tähtis. Hästi sobivad talle raskemad pusled ning ka joonistamine on juba päris käpas. Näpuvärvid oleksid väga head vahendid käelise tegevuse arenemiseks ning lastele meeldib väga nendega värvida. Selles eas lapsele meeldib ennast ise riietada ning ise süüa. Nende mõlema harjutamine on äärmiselt tähtis. Tuleks leppida väikese segadusega ning lasta tal harjutada.
Kaheaastastele meeldib igale poole küünitada ja kõike puudutada. Sellega võib tekkida pahandusi sellepärast tuleb lapsega enne kõik selgeks rääkida, mida tohib ja mida ei tohi. Selles vanuses lapsed aega ajalt eelistavad mängida turvaliste tuttavate mänguasjadega, sest nad teavad kuidas need toimivad . Vanemad peaksid sellel eluhetkel julgustama ja koos mängima uute mänguasjade ja pusledega. Voolimine on väga hea tegevus nii et tasuks varud koju kas plastiliini või kellel on aed muretseda liivakast.
Lähenedes teisele eluaastale on lapse käteosavus tublisti arenenud. Teda võiks kaasata nüüd toiduainete lahtipakkimisel ning pakendite avamisel. Ka joonistamisoskus on selles vanuses väga palju edasi jõudnud. Ta suudab nüüd erinevaid kujundeid järgi joonistada. Sellest tulenevalt võiks ema või isa joonisata paberile mõne lihtsa kuju ning laskma lapsel järgi joonistada. See vanus on ka küpsetamise õpetamiseks hea aeg. Lapsele võiks anda segamiseks taignaid või lasta tal tainas lati rullida.
Kolmandaks eluaastaks on lapse käeline tegevus väga palju juba arenenud. Ta suudab kasutada söögiriistasid ja ennast ise riietada. Nüüd võib talle anda raskemaid tegevusi näiteks käevõru meisterdamine nööri ja pärlitega, muidugi peab sellel ajal olema täiskasvanu juures, et laps ei paneks pärleid suhu. Lapse joonistused muutuvad nüüd juba selgemaks, on arusaadav mida ta joonistab. Selles vanuses võiks ka potilkäimist õpetada.

Kõne

Vastsündinud ei oska veel rääkida, sellepärast peavad nad kasutama suhtlemiseks mitteverbaalset keelt, milleks on nutmine, näoilmed ning liigutused. Esimestel elukuudel on väga tähtis lapsega rääkida palju, sest siis kuuleb laps palju erinevaid häälikuid, mille põhjal ta hiljem hakkab üksikuid häälikuid häälitsema ehk koogama ning lõpuks kõnelema õpib. Ka laulud on väga tähtsad, sest see näitab lapsele keele erinevaid kasutamis võimalusi. Selles vanuses imiku jaoks on ema hääle kuulmine väga tähtis, kuna laps sõltub väga oma emast mõistõttu mida rohkem oma lapsega räägid seda parem.
Neljanda ning kuuenda elukuu vahel jätab laps maha koogamise ja hakkab lalisema ehk erinevaid hääliku ühendeid kasutama. Sellel perioodil hakkab laps aina rohkem suhtlema . Kuigi laps ei oska endiselt veel rääkida oleks hea, kui rääkides lapsega teha juttudesse aega ajalt pausid , et ta vastata saaks. Lisaks on ha küsida küsimusi näiteks „Kas läheme nüüd õue mängima?” või „Kas sul on parem nüüd täis kõhuga olla?” või muud sellised küsimused ning jäta talle ka vastamiseks väike paus . Kuigi imik ei ole võimeline vastama korralikult arendab ikkagi see arusaama kuidas vestlus käima peaks. Lisaks peaks selles vanuses arendama kuulmist .
Seitsmendast elukuust alates hakkab imiku lalisemises tekkima mingisugune süsteemsus ning ta võib sarnaseid häälikuid kordama samasugustes olukordades . See aga viitab sellele, et laps väljendab ennast juba mõtestatult ning lalisemine allub tema tahtele. Jätkata tuleks kõiki endiseid tegevusi, et beebi saaks edasi arendada oma kõneoskust lisaks võiks lapsele igapäevaste asjade nimetusi korrata näiteks auto, kass , koer, tool jne. See on suureks abiks kõne arenemisel.
Tõenäoliselt ütleb laps oma esimese sõna kümnenda ja kaheteistkümnenda elukuu jooksul. Mitte mingil juhul ei tohi lapsele survet avaldada esimese sõnaga, sest iga laps on erinev, mõni alustab rääkimist enne esimest eluaastat mõni hiljem. Lastel tähendab selles vanuses tihtipeale häälikute kombinatsioon mõnda sõna, näiteks minul oli „ll” lill ja „nana” vanaema. Tuleks igati julgustada kui laps ütleb näiteks „ll” siis naeratada ning noogutades ütlema: „See on lill”. Niiviisi saab laps matkida ema või isa öeldud sina ning oma kõne arendada. Ka selles vanuses tulevad erinevad laulukesed kasuks. Nüüdseks on juba mitmed laulud talle tuttavad ning püüdes kaasa laulda areneb tema kõne ning ka kuulmisoskus.
Kui laps ei ole ennem rääkima hakanud siis 15. elukuuks on ta kindlasti mõne sõna juba ütelnud. Sellel ajal võiks temaga mänguliselt õppida erinevaid sõnu näiteks kehaosi, kodus olevat mööblit või midagi muud sellist. Seda tuleks teha pika aja jooksul, kuid alati mänguliselt, sest muidu võib laps tüdineda sellest. Selles vanuses oleks hea, kui laps saaks mängida omavanuste lastega. Tavaliselt on selles vanuses lapsed väga huvitatud teiste lastega mängimisest, tahtes nendega sarnaneda ning matkida, suhtlemine arendab aga lapse kõneoskust.
Maimiku sõnavara kasvab pidevalt juba loomulikult, kuid ikkagi saab veel aidata tal vestlusoskust arendada. Paljude laste jaoks on lemmik mänguks selles vanuses, kui mänguloomad nendega räägivad. Minule endale meeldis selles vanuses vanaemaga metsas käia ning puude ja põõsastega rääkida. Lapse sõnavara saab suurendada ka temaga rääkides tehes laused pikemaks näites selle asemel, et ütelda „Tõsta see üles” võiks ütelda „Tõsta see mänguasi põrandalt üles”.
Kaheaastast võik ergutada rääkima oma elust, mis ta päeval tegi. Lastele väga meeldib jutustada mida nad tegid päeval. Uute sõnade õppimiseks on hea kasutada näitlikust. Näiteks kui ütled, et see koer on väga väike, siis pane käsi madalale. See aitab lapsel palju paremini sõnade tähendust meelde jätta. Lapsed kasutavad väga tihti vanemate sõnavara, nii et tuleks rääkida selgelt ning kasutada mitmekesist sõnavara, et ka laps seda teeks . Selles vanuses tehakse veel palju keelelisi vigu. Et parandada last võiks korrata valet lauset õiges vormis järgi.
Kolmeaastasele meeldivad väga rollimängud, mis on väga head ka kõne arendamiseks, sest laps peab kehastuma kellekski teiseks. Ka selles vanuses meeldib lastele väga jutustada oma tegemistest. Kui näidata üles huvi tema jutu vastu esitades küsimusi ning suunates teda on see väga kasulik keeleline harjutus.

Õppimine

Õppimine toimub vaatluse teel või teisi järele aimates ning osa katse-eksitus meetodil.(4) Vastsündinu on väga usin õppija. Ta tahab aru saada maailmast kuhu ta sündis, silmitsedes ning ka katsudes kõike, mis tal nägemis ja ulatus piirkonnas asub. Ta õpib ka igapäevastest toimingutest näiteks mähkmete vahetamisest, juureldes kust ja miks see mähe äkki ilmus. Lapsele peaks näitama sellel ajal erinevaid mänguasju, samal ajal rääkides. Tuleb vaadata, et võrevoodis või vankris oleks alati nähtavalt kohal mõni värviline mänguasi, sest need annavad imikult teadmisi kujust , värvist ja materjalist.
Umbes neljandal kuul võiks hakata arendama imiku keskendumisvõimet, sest see on õppimise seisukohast äärmiselt tähtis omadus. Näiteks võiks asetada mõne lapse lemmikmänguasja mõnda nähtavasse kohta nii, et ka laps näeks seda, siis mängida temaga mõnda aega ning siis küsida kus mänguasi on siis laps peaks otsima selle üles. Kui laps on mänguasja kätte saanud tuleks teda julgustada seda lähemalt uurima ja sellega mängima. Tihtipeale on selles vanuses nii, et kui laps saab kingituse, siis palju põnevam on uurida kinkekarpi, kui kingitust ise.
Seitsme-, kaheksa- ja üheksakuused laste jaoks on tihtipeale huvitavad asjad, mis on neist kaugel, kõrgel või mida ei ole näha. Just sellepärast upitavad nad kõrgel riiulil asetseva klaaskujukese järgi või pistavad käe videomaki kassetiavasse. Selles vanuses on imikud väga uudishimulikud , nii et hea oleks mängida erinevaid tule-ja-võta mänge, kus paned midagi karbi sisse ja lased lapsel avastada, mis karbi sees on.
Kümnekuuselt on lapse tähelepanu võime juba niivõrd arenenud, et ta on võimeline ühe mänguasja juures istuma kaua ning sellega mängida. Vanemad võiksid sellel ajal lapsele lugeda erinevaid pildiraamatuid juhtides igal leheküljel tähelepanu piltidel olevatele tegelastele, asjadele, loomadele või muudele sellistele asjadele. Ka pusled võiksid kuuluda selles vanuses igapäevaste tegevuste hulka.
Umbes pooleteise aastaselt tekib lastel kujutlusvõime, mis võimaldab tal mõelda mõnele mänguasjale uue otstarbe , näiteks puuklotsist saab auto, pallist päike jne. Vanemad võiksid mängida lapsega sellel eluhetkel rollimänge, panna nad tegema igapäevaseid toimetusi, mida ta on näinud ema või isa tegemas näiteks triikimine. Loomulikult mitte päris triikrauaga siin tuleb mängu ennist mainitud kujutlusvõime areng, kus laps saab kujutleda, et mõni teine mänguasi on triikraud. Ka käeline tegevus on väga teretulnud. Näiteks voolisin ma oma vennaga selles vanuses savist erinevaid kujundeid või kui ta juba natuke osavam oli siis loomi või taimi.
Pooleteise aastane laps suudab juba ise lahendama ettetulevaid igapäevaseid ülesandeid. Suurenenud mälumaht võimaldab tal juba ka minevikku mäletada ning ka keskendumisvõime on oluliselt paranenud. Lugemine on jällegi väga tähtis tegevus, sest see ergutab lapse kujutlusvõimet. Ka veega mängimine on väga kasulik, see arendab lapse taju mahust ja suurusest ning erinevate materjalidega voolimine õpetab asjade kuju, suurust ja mustreid tundma. Linnas jalutades pööra lapse tähelepanu ümbritsevatele objektidele ning räägi nendest.
Kahe aastane tahab kõike jälgida. Lapsel võiks lasta käia emal järel ning tema küsimustele vastata, see parandab lapse arusaama miks asjad maailmas nii või naa toimuvad. Lisaks võiks selgitada kuidas liigitada näiteks loomi, linde, toite jne.
Kolmeaastane on väga uudishimulik pisiasjade suhtes ning selletõttu on tal ka palju küsimusi, mida tuleks selgitada. Üksikasjade nägemine avaldub kõige paremini raamatute lugemisel, kus laps näeb palju rohkem asju, kui enne mistõttu võiks igal lehel kauem peatuda, kui varem. Kõige paremad mängud on elu jäljendavad mängud nagu kodu või poe mängimine. Ka lihtsaid mälumänge võiks selles vanuses mängida. Peaks ka julgustama last ise jutte välja mõtlema, see ergutab nende kujutlusvõimet.

Sotsiaalne ja emotsionaalne areng

Esimestel nädalatel tekib ema ja lapse vahel tugev side. Selleks, et laps ennast hästi tunneks oleks hea, kui ema oleks rahulik. Teine võimalus lapsega tugev side luua on lohutamine , kui vastsündinu pahas tujus on. Kui laps on teistel inimestel süles parandab see tema sotsiaalset arengut.
Nelja kuuselt võiks proovida lasta lastel omavanustega mängida, kuigi nende huvi ei ole veel püsiv on sellel suur kasu nende sotsiaalsete suhete arengule. Suurenenud käte-silmade koordinatsioon avab imikule uusi võimalusi, kuid ka võib tekitada hirmutavaid olukordi. Sellisel juhul peab ema lapse enesekindluse rahustades taastama ning pisaraid pühkides julgustama uuele uurimisretkele minema.
Seitsmekuuse sotsiaalne areng on juba nii palju edasi liikunud, et laps hakkab vaikselt juba suhtlema lalisedes. See on esimene aeg natuke distsipliini kehtestada, et lapsel tekiks arusaam, et ka teistel on samasugused tunded kui temal endal ning see arendab sotsiaalset teadlikkust. Selles vanuses tuleb kasuks stabiilne päevakava, kindlatel kellaaegadel magamine, söömine jne tekitab turvatunde ning on emotsionaalsele arengule kasuks.
Esimese eluaasta lõpu poolel tekib lastel tavaliselt võõrastamine. Sellel ajal võiksid vanemad julgustada last teistega suhtlema. Õnneks võõrastamine läheb mõne kuuga mööda. Sellel ajal ei ole veel lapse arusaama teiste emotsioonidest ning selle tõttu võib tulla mõningaid olukordi, kus imik võtab teiselt ära mänguasja. Sellistel juhtudel tuleb rahulikult lapsele seletada, et nii ei tohi ja lelu omanikule tagastada.
Teise eluaasta alguses tekib lapsel ise tegemise hoog. Selleks, et asi ülekäte ei läheks tuleb kehtestada piirid, kuigi need ei pruugi lapsele endale meeldida, kuid ajapikku ta õpib, et need on tema enda jaoks. Sellel ajal peaks välja kujunema minapilt, millele saab kaasa aidata lapse nime üteldes. Mida lõpu poole seda rohkem hakkab laps ennast maksma panema, ta hakkab aina rohkem näitama oma enda initsiatiivi. Kuid samas vajab ta väga kindlaid reegleid, et püsiks turvalisus Ka muutub suuremaks huvi teiste laste vastu, mis on üks parimaid sotsiaalse kontakti suurendamise viise. Tuleks selgitada, kuidas seltskonnas käituda näiteks „Tere” ütlemine.
Teise eluaasta maimikuid nimetatakse tihti „kohutavateks kaheaastasteks”, sellel ajal on lapsed tihtipeale tujukad ning esineb jonnihooge. Kõige olulisem vanema jaoks oleks säilitada rahulikku meelt ning pidada meeles, et see on loomulik osa elukäigust. Tuleks näha oma lapses tema häid iseloomuomadusi ning tunnustada tema saavutusi. Sellel ajal tavaliselt on lapsed juba õppinud selgeks potil käimise. Selle eest tuleb teda palju kiita, kui ta potil on käinud. Kui ka vahepeal juhtub mõni õnnetus tuleks last lohutada, et säiliks tema enesehinnang , mis aitab märgamist kontrolli alla saada. Sellel eluajal hakkavad sõbrad aina tähtsamat rolli mängima.
Lähenedes kolmandale eluaastale lähenedes võib välja lüüa emme igatsus. Sellel ajal võib tekkida ärevus sellisel lihtsalt põhjusel, et ema läheb korraks välja ning jätab lapse vanaema või hoidjatädi hoole alla. Kui laps sellisel hetkel ei suuda rahuneda, võiks kallistada ning lohutada teda ning seejärel lahkuda. Lühike ja südamlik hüvastijätt võib teha palju kasu. Sellel ajal hakkab laps natuke rohkem oma asju jagama, kuid sellega võib endiselt olla raskusi, sellisel juhul tasub temaga rääkida ning natuke selgitada. Teise aasta viimasel veerandil oleks õige aeg panna last huvituma enda riietamisest.
Kolmandal aastal muutub laps hoolivamaks ning seltskondlikumaks. Jagatakse rohkem ning sõpradega meeldib neile väga mängida. Tasapisi hakkab laps rohkem reeglitega arvestama ning ei püüa neist üle astuda. Selles vanuses laps on juba võimeline tegema mõningaid koduseid töid. Neid tuleb küll natuke seletada, kuid laps täidab neid innuga. Ka minapilt on peaaegu välja kujunenud, teda huvitab kuidas teised temasse suhtuvad ning ta tunneb ennast juba päris hästi. Oleks soovitatav, et laps saaks teha ise otsuseid näiteks riiete valikul .
28