Koidula referaat (0)

Sissejuhatus

Ma valisin Lydia Koidula sellepärast, et on oli üks eesti kuulsamaid ja armastatumaid luuletajaid ning ma tahan temast rohkem teada saada, mida ta teinud on. Ma loodan temast teha pika referaadi, kus on temast palju infot. Mu eesmärk on temast palju teada saada.

Lapsepõlv vändras

Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula (ta sai oma kirjanikunime Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) oli meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja. Peale nende oli ta ka ajakirjanik ja ühiskonnategelane. Väga suur väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks.
Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter   lõuna suunas, Suur-Jaani pole viiva maantee juures. Koidula lapsepõlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad ja ait. Maja oli hästi ilus. Maja ees asetsesid lillepeenrad, maja kõrval oli ka tiik. Maja ees oli ka väga suur aed, kus kasvas palju õunapuid, pirnipuid ja kreegipuid. Selline ilus ja vaheldusrikas loodus, mis oli väljaspool kodu, oli tulevase luuletaja Lydia Koidula eelkooliea mängumaaks ja sügavate mõtete allikaks. Lydia Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (Johann Voldemar Jannseni nimeks oli esialgu Jaan Jensen , aga hiljem muutis ta selle ära) oli põline vändralane, kelle esivanemad olid töötanud Vändras juba mitu põlvkonda möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Jäänud varakult vaeslapseks, pandi noor Johann valla kulul kihelkonnakooli. Seal hakkas Johann Voldemar Jannsen  tundma huvi muusika vastu. Tal endal oli olnud ka väga hea lauluanne. Hiljem sai Jansen koolis õpetaja koha. Johann Voldemar Jannsen on meile tuntud kui Eesti hümni sõnade autor. Samuti oli ta „Pärnu Postimehe“ ja hiljem ka „Eesti Postimehe“ väljaandja. Peale nende oli ta veel lausa I Üldlaulupeo juht.
Koidula ema Emilie Jannsen oli saksa soost. Emilie Jannsen oli pärit kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks keeleks saksa keel. Tänu vanaemale , isale ja külarahvale õppis Lydia Koidula ladusalt ka eest keelt rääkima. Lydia Koidula oli peres vanim laps. Hiljem sündisid veel talle veel õde Eugenie ja vennad Julius , Leopold, Harry ja Eugen. Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud märkmed olidki siis Lolla nime all. Lydia hakkas juba varakult tundma huvi Eestimaa ja eestlaste vastu. Ta jälgis ka huviga isa toimetusi kui isa tegi midagi. Ükskord läks noor Lydia Koidula oma isa kirjutuslaua juurde ja küsis: “Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?”. ”Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks, mine sa ema juurde kanni tegema; palu ,ema annab sulle natuke saia.”--,,Aga isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mind ka neile kirjutada ühe tillukese raamatu. Isa, kas lubad?—Jah, muidugi, mu laps, sina oled ju eesti lapselaps, kes sulle seda keelab?”
Koidula lahkus oma sünnikohast, Vändrast 10. aprillil 1850, kuna J.V.Jannseni ”Sõnumitooja” edu peale otsustas kade pastor tunduvalt vähendada köstri sissetulekuid maast. Selline ebaõiglus solvas sügavalt J.V.Jannsenit ning väljapääsu leidmaks, otsustas ta elukoha ära vahetada. Arvestades tolle aja tingimusi, kestis see tülikas  reis kaks päeva. Kuigi Koidula oli veel kuue aastane, võttis ta Vändrast kaasa sügavad muljed lapsepõlvekodust, sealsest ilust ja seal kuuldud rahvajuttudest ja lauludest, mis olid hiljem inspiratsiooniks paljudele tema luuletustele, milleks on näiteks “Meil aiaäärne tänavas”. 
Materjal - http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m ( „Sissejuhatuseks“),
http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula
Pilt - http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Lydia_Koidula_portrait.jpg

Koidula noorusaastad Pärnus

Kui Jannsenite perekond Pärnusse kolis, ei olnud see supellinnana eriti populaarne . See oli aga üle Eesti kõige tähtsam väljaveosadam. Pärnus elas Lydia Koidula Ülejõe koolimajas. Sellest viis ta oma tulevikukutsumusele kaasa erksa loodusetaju. Esimesel kolmel aastal Pärnus ei käinud Lydia koolis, sest oma alghariduse oli ta saanud oma isa käest.1854. aasta sügisel astus Koidula aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis oli tol ajal kõrgeimaks õppeasutuseks tütarlastele Baltimail ja vastas umbes keskkooli tasemele . Sealses koolis sai Lydia Koidula selgeks prantsuse ja vene keele ning eesti ja saksa keelt ta juba oskas. Kooli lõpetas ta kursuse parimate hinnetega ja  see aitas tal saada kodukooliõpetaja eksamile Tartu Ülikoolis. Lydia Koidula unistus oli aga eesti tütarlastekooli asutamine, aga selleks puudusid reaalsed võimalused. Koolipõlveaastad tütarlastekoolis olid Koidulale oluliseks kujunemisperioodiks ning seal ta laiendas oma kirjanduslikke teadmisi. Ta nimel luges välismaisete kirjanike teoseid. Inglise kirjanikest olid Cooper , Calderon ja ka Shakespeare tähtsal kohal. Vene kirjanikest olid Lermontov , Nekrassov, Puškin ja Gontšarov tähtsal kohal. . Samuti tutvus Lydia Koidula ka saksa suurte klassikutega. Nendeks olid Goethe, Schiller , Lessing jt. Oma teadmisi hakkas ta õpetama ka oma õele ja vendadele . Juba siis alustas Koidula loomingulisi katseid, esialgu küll saksa keeles. Oma viimaseil aastail Pärnus alustas ta aktiivselt omaenda raamatukogu rajamist. Ta tellis raamatuid isegi Tartust. J.V.Jannsen oli kindlasti oma tütrele eeskujuks ja juba sellepärast hakkas ta kirjandusega juba noorelt tegutsema. Pärast “Pärnu Postimehe” ilmumahakkamist (1857) jõudis see varsti Koidula otsese kaasatõmbamiseni toimetustöösse ning tema kõrvalharrastuseks tütarlastekoolist saigi isa aitamine selle ajalehe sisustamisel. Koidula esimene proosapala “Kivirist” ilmus ,,Pärnu Postmehes” (nr.31) ning tähistas tema avaliku kirjandusliku tegevuse algust. Hiljem väljus juba ulatuslikum jutustus “Ojamölder ja tema minia ”(1864) eri raamatuna ja äratas huvi ka väljaspool Eestit (Saksamaal ja Soomes). Isa abistamine ei piirdunud aga ainult kirjanduslike ülesannete täitmisega, sest Koidula valmistas ette isa kooli piirkonnast kreis-ja tütarlastekooli astujaid eriti saksa ja vene keeles. Peale tütarlastekooli lõpetamist, ärkas temas huvi perenaisekohustuste vastu. Oma kirjas õde Eugeniele (3.augustist 1862) teatab ta uhkusega, kuidas tal õnnestus ema äraolekul rukkilõikuse talgute puhul perenaise osa nii edukalt etendada, et talgulised teda tema osavuse pärast kiitsid. Samas isegi siis, kui Lydia Koidula ema kodus haigena pikutas, tegi Koidula juba ka siis kõik tööd ära mida ema ei saanud teha. Ta sai juba noorena iseseisvaks ja ta kogus endale rohkesti kindlust .
1863.aasta lõpul oli Jannsenite perekond tingitud uuesti kolima . Seekord juba Tartusse , sest Johann Voldemar Jannsen oli rahulolematu “Pärnu Postimehe” majandusliku olukorraga.
Materjal - http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m ( „Koidula noorusaastad Pärnus“)

Tartus toimuvad tegevused

Kui Lydia Koidula ja teised Tartusse kolisid , asusid nad elama Tiigi tänavale. Tartus hakkas Lydia Koidula isa, Johann Voldemar Jannsen välja andma  “Eesti Postmeest”. Nii nagu ka “Pärnu Postimehes”,  nii ka “Eesti Postimehes” hakkas Koidula toimetama ja oma isa abistama, kuid enda isa Johanni käe haiguse tõttu langes kogu töö koormus tema peale. Nüüdsest hakkas Lydia Koidula avaldama artikleid, mis sügavalt muutsid konservatiivset maailmavaadet kui ka loomingulisi traditsioone. Samuti artiklites avaldus ka Koidula ühiskondlik aktiivsus, patriootiline andumus ja uudne kunstiline sõna, mis kõik väga üllatas lugejaid. Tartus hakkas Koidula rohkem oma aega ka oma luuletuste kirjutamisele.1866.aastal ilmus tema esimene luulekogu “ Vainulilled ”( Mis kandis siis nime “Waino-Lilled”),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Juba aasta hiljem ilmus teine luulekogu “Emajõe ööbik” (“Emajõe Öpik”). See luulekogu julgustas teda ning ta võttis otsustavalt ja julgelt võitluslipu endale kätte, paljastades orjastajaid ja sisendades rahvale väljapääsulootusi orjus -aja pimedusest ,,koiduvalgusesse”. Koidula on kirjutanud ka hea palju ballaade. Üks nendest on ,,Udumäe kuningas’’, mis kajastab tema varast huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, sest Koidula oli võtnud selle ballaadi aluseks tema samanimelise muistendi . Koidula on ,,Eesti Postimehes’’ avaldanud ka mitmeid artikleid jututubades, kuid 1867.aastaga jõudis see lõpule. Tartus hakkas 60-ndate ja 70-ndate aastate vahetusel luule ja proosa looming vaibuma, aga Lydia Koidula leiab uue väljendusvõimaluse dramaatilises loomingus. Koidula esimeseks katseks draamaloomingu alal oli ühevaatuseline farss ,,Saaremaa onupoeg ’’(Ilmus aastal 1870). ,,Saaremaa onupoja’’ lavastamine 24.juulil 1870 tähendas tegelikult eesti teatri avamist . Hiljem on valminud veel mitmeid näidendeid, nagu näiteks: ,,Kosjakased’’, ,,Säärane mulk ’’ jt .Nende Koidula algatusel, juhtimisel ja osavõtmisel lavastatud teostega rajas Lydia Koidula eesti rahvusliku teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Carl Robert Jakobson . Ka luule alal näeme pärast ,,Emajõe Ööbikut’’ lähenemist tegelikkusele, kuigi romantiline laad ei võimaldanud siin samasugust konkreetsust kui dramaatika ja jutuloomingu alal. Samas jätkas Lydia Koidula ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi’’ aluseks  F.R.Kreutzwaldi kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar’’.
Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud Lydia Koidula tervis vastu, käsi jäi ülepingutustest haigeks ja siis tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki , siis pühendas ta need vägagi haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud: LYDIA JANNSEN. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas Lydia Koidula Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega ta samuti veel Tartus abiellus.
Materjal – K. Mihkla. „Lydia Koidula elu ja looming“, peatükk III Tartus (1863 – 1873) LK 83-205

Kroonlinnas

1873. aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega. Selle tubli mehe nimeks oli Eduard Michelson . Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas (praeguses Leningradis) ning nad suundusid koos sinna. Kroonlinnas polnud Lydia Koidulal palju aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd, artiklike kirjutamist), sest siis sündisid tal esimesed lapsed. Hans-Voldemar, ta vanim poeg sündis aastal 1874 , kuid ta elas ainult neli aastat ja suri 1878.aasta 29. juulil leetritesse. Hedwig- Hedda , Lydia Koidula tütar sündis aastal 1876 ja suri alles 1941 aastal.1878 aastal sündis tal tütar Anna, kes suri 1965 aastal. Viimane poeg Max, sündis tal aastal 1884, kuid ta oli kahjuks elamisvõimetu.
Lydia Koidula on aga oma esimese pojaga (Hans Voldemariga) reisinud Saksamaale, (Hedwig-Hedda jättis ta Jannsenite hoole alla), kui Eduard Michelson sai oma erialadel täiendõpet. Saksamaal oli Koidula peamisteks huviobjektideks Goethe, Schilleri ja Lessingi töödega seotud kohtade külastamine ( mälestusmärgid, muuseumid , teatrid). Kui Saksamaal olles, Viinis sündis Koidulale kolmas tütreke, siis muutus olukord kriitiliseks, sest majaomanik (selle maja omanik, kus nad parasjagu viibisid) keeldus korterit edasi üürimast, sest see majaomanik ei talunud oma majas väikeseid lapsi. Seda kuuldes tuli Koidula isa Jannsen otsekohe neile Viini järgi ja viis nad Tartusse, enne kui Michelson oma õpingutega lõpule jõuab. Tartus aga juhtuski selline õnnetus – Koidula poeg Hans-Voldemar suri leetritesse ja see oli nii Koidulale endale kui ka teistele pereliikmetele väga suureks tragöödiaks. Kui Koidula tagasi Kroonlinna suundus, võttis ta siidkotikese täie mulda oma poja haualt.
Kroonlinna tagasi jõudes Lydia tervis halveneb. Oma kirjas õele kirjutas Lydia, et tema juuksed on juba peaaegu kõik hallid . Kui just nendel aastatel lõi Koidula väga häid luuletusi ja ta arendas oma oskusi jutukirjanikuna.
1880. aastal kirjutas Koidula oma viimase näidendi, mille nimi oli ,, Kosjaviinad ’’. Lydia
Koidula viimastel aastatel juhtub aga palju kurbi sündmusi: Ta isa, Papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880. aastal). Hiljem (1882. aastal) haigestus Koidula vähktõppe. See haigus on esinenud paljudel Koidula ema sugulastel ja mõni aasta hiljem suri ka Lydia õde, Eugenie. Vähktõvest sai Koidula võitu Peterburi Punase Risti Haiglas. Uueks löögiks tema nõrgale tervisele on emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri tal poeg Max. Sellele aga järgnes uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes üritab puupalgist kinni haarata ja samal ajal rebestas ta ära oma värskelt õmmeldud operatsioonihaava. 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal, tal olid seal ka lapsed kaasas. Ta lapsed elasid haigla ja mere lähedal, kus nad vahest ka suplemismõnusid nautida said. Ravil olles hakkas Koidula end paremini tundma ning suundus Kroonlinna tagasi heade lootustega, kui rinnavähi sündroomid hakkasid uuesti nähtavale tulema. Siis otsustas Koidula leida oma lastele kasvataja, kes peale tema surma hakkaks laste eest hoolitsema. Kirjas õele kirjutas ta nii: ,, Elul ei ole minu kohta õlekõrre võrra väärtust! Alaliselt kasvav nõrkus, tolliviisi suremine...’’. Koidula sureb vaikselt Kroonlinnas kolmapäeval, 30. juulil (11 augustil) 1886 . Ta põrm sängitatakse Kroonlinna kalmistule laupäeval,2. (14.) augustil kell 2 pärast lõunat. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart – Hedwig Hedda 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Koidulauliku maine põrm sängitakse küll maamulda, aga tema vaimne kirjanduspärand jäi rahvale iganematuks lugemisvaruks.
Lydia Koidulal ei õnnestunud kahjuks oma tehtud loomingut trükkimiseks koguda ja seda välja anda. Ta tahtis ja kavatses seda tegelikult teha. Lydia jättis oma pärandi abikaasa valdustesse, kuid peale tema surma 1907. aastal läks see pärand edasi nende tütardele. Aga kuna noorem tütar Anna pidi lõplikult välismaale ära kolima, siis jäi kogu pärandus Koidula tütre Hedwigi hoole alla. Päranduses oli palju käsikirju. Hiljem sai nendest käsikirjadest kokku üks Lydia Koidula raamatukogu.
Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Selle tegevuse auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis Lydia Koidula mälestusaktus. Koidula loomingu üle aegade ulatuvat mõjujõudu tõstab eredalt esile M. Raud oma pateetilises pühendusluuletuses :
Ja küsis Koidulaulik, kurb ja üksi olles:
kas laulutuligi, mis näis nii suur ja puhas,
ei kustu varsti nagu halud koldes
või nagu õitselise lõke oma tuhas ?
Ei kustu. Kunagi. See hõõgab üle aja.
Materjal – K. Mihkla, „Lydia Koidula elu ja looming“ LK 223-294, http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m „Koidula kroonlinnas

Luule

Varasele surmale vaatamata oli Koidula eesti rahvusliku liikumise aja viljakamaid kirjanikke. Tema loominguline tegevus kestis 25 aastat (1861 – 1886), mille vältel kirjutas ta üle 300 luuletuse , 86 proosatööd, 7 artiklit ja 4 näidendit. Tema kirjutatud näidendid olid näiteks „Saaremaa onupoeg“ ja „Säärane mulk“. Lydia kirjanduslikuks kasvatajaks oli üheltpoolt saksa kirjandus, millega ta sai tutavaks pärnu tütarlaste koolis ja teiselt poolt meie oma kirjandus, mis pakkus talle huvi juba varases nooruses.
Ta alustas luule kirjutamist 1865 aastal oma esimese luulekoguga ,,Waino-lilled“. Lydia Koidula luuletused on lennukad ja kirglikud, mille taga on tunda suurt ja tugevad jõudu, tunde jõudu. Lydia Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli tema mälestused kodukohast Vändrast, armastus Eesti rahva ning Eestimaa vastu ning kirjanduslikud eeskujud . Lydia Koidula põhiliseks luule žanriks, mida ta tavaliselt oma luuletes kasutas oli isamaaluule . Ta luuletustes domineerivad tihti vägagi abstraktsed mõisted nagu Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld , süda, rõõm, mille sisust on ilustavate epiteetide ülem õnn ja õitsev Eestimaa ning muu rikka kujundilise konteksti nagu isikustamiste, võrdluste ja metafooride kaudu esile tõstetud omadusi. Isikustamist süvendades kõneleb Lydia Koidula, kuidas rahva valust räägivad ja jutustavad linnud , pilved ja tuuled. Kui võtta kokku kõik Lydia Koidula luuletused mis ta kirjutanud on, siis on näha, et nende välisvorm on vägagi mitmekesine. Näiteks on seal kasutatud nelja-, viie-, kuue-, seitsme ja kaheksa värsilisi stroofe, kusjuures värsside pikkus vaheldub suhteliselt pidevalt. Erinevalt teistest luule stiilidest on isamaaluules selgelt tunda agiteerivat intonatsiooni. Lydia Koidula luuletuste sõnastuses valitseb romantiline stiil koos sellele iseloomulikele stilistiliste vahenditega. Näiteks tunderõhulised laused , apostrofeerimine, kõigi heakõla vahendite rõhutamine, ulatuslik personifikatsioon ja veel rohked võrdlused ja metafoorid . Isamaalise üürika kõrval on Lydia Koidula luule teiseks tähtsamaks alaks looduse üürika. Loodusmeeleoludest kõige silmapaistvaim on kevade ja selle tunde esiletuleku kujutlemine, kuid selle kõrval leidub ka teistelt aladelt mitmekesiseid ja häid tähelepanekuid, mis jõuavad
Mõnikord välja ka filosoofiliste üldistusteni.
Kuulsamad luuletused:

• MU ISAMAA ON MINU ARM
  
• SIND SURMANI
  
• KADUND
  
• MAAILMALE ÄRA ÜTLE!
  

K. Mihkla „Lydia Koidula: elu ja looming“ lk 323-332 „Koidula kirjanduslik pärand“
http://www.slideshare.net/ailuj123/lydia-koidula-1985917
http://www.litterature-estonienne.com/koidulaluulet.html

Luuletused

MU ISAMAA ON MINU ARM!
Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma,
sul laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb ,
sul õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaks sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames
mu isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele
mu püha Eestimaa!
Sul linnud und mul laulavad ,
su põrmust lilled õtsetad
mu isamaa.
Eesti Raamat, Lydia Koidula „MU ISAMAA ON MINU ARM“, lk 48
KADUND
Küla vainul väike oja voolab,
tihe pärnapuu ta kaldal seisab:
seal ma tihti seisin sinuga.
Kõneldes küll näitas latv end väänvat,
kõnet näitsid lained kohisevat –
õnnelaulu kuulsin kõigis ma.
Täna jälle kuulen nende hääli –
õnn on läinud, pisarad on jäänud!
Pärn veel haljas; lilled, õitsete;
ojalained voolavad veel ruttu –
minu valust räägivad nad juttu
ja su valest kadund armuke.
Eesti Raamat, Lydia Koidula „MU ISAMAA ON MINU ARM“, lk 52
Jutt
Eestimaalt tulen,
väsinud olen:
Kõikusin kodumaa latvade lehtes,
kevade ehtes
hiilgavad vainud ja väljad ja aas!
Eesti Raamat, Lydia Koidula „MU ISAMAA ON MINU ARM“, lk 190

Suhted rahvuslike tegelastega

Fr. R. Kreutzwald
Fr. R. Kreutzwaldi kirjandusliku tegevuse kõrgajaks tuleb pidada 1850-ndaid aastaid ja 1860-ndate esimest poolt. Siis koostas ta ja toimetas trükki mitmed populaarteaduslikud teosed, sealhulgas ka rahvuseepose „Kalevipoeg“. Fr. R. Kreutzwaldil oli tihe kontakt ka luuletaja Lydia Koidulaga, keda ta suunas ideoloogiliselt ja kirjandusliku arengu seisukohalt. Peale selle on Fr. R. Kreutzwald osa võtnud Koidula uudsest algatusest – eesti teatri loomisest. 1867. aasta sügisel sugenes Kreutzwaldil kirjavahetus hoogsalt esiletõusnud noore naisluuletaja Lydia Koidulaga. Koidulale pakkus huvi Kreutzwaldi pooleliolevad tööd, siis saatiski Kreutzwald talle 21. aprillil 1868 „Tuletorni“ käsikirja. Koidula võttis käikirja suure õhinaga vastu ja hakkas seda kohe lugema, talle meeldis see väga. Koidula sattus kohe vaimustusse Kreutzwaldi tõlke rikkast keelest ja analüüsis seda kõike. 1865. aastal asustati Tartus lauluselts „Vanemuine“, kus Koidulaga abi pakkus, nii palju kui see oli tol ajal naisterahvale lobatud. 11. mail 1868 kirjutas Koidula Fr. R. Kreutzwaldile, et mõned „Vanemuise“ liikmed on juba kõrgel kultuuritasemel ja võiks plaanida korraldada teatrikatse. Kreutzwald saatis oma arvamuse Koidulale tagasi aga kahjuks pole sellest mingit jälge säilinud. Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetus oli tihe. Nad saatsid üksteisele ka oma luuletusi ja jutte. Alguses Kreutzwald ei mõistnud Koidula luuletusi. Hiljem hakkas ta mõistma Koidula luulepära ja selle mõtterikkust. Mõne ajapärast hakkas Kreutzwald Koidulas nägema oma kirjanduslikku järglast. Kreutzwald oli Lydia Koidula tugi ja vaimustusallikas tema luuletajatee jätkamisel. Soe vastastikune usaldus arenes kiiresti mõlemapoolseks sügavaks austuseks ja kiindumuseks. Nende tihedast kirjavahetustest on tehtud ka palju raamatuid.
R. Põldmäe „Kirjamehi mitmes mõõdus“ lk 42-58
Carl Robert Jakobson
C. R. Jakobson oli üks väljapaistvamaid rahvusliku liikumise tegelasi. Jakobson oli see mees, kes andis Lydiale kirjanikunimeks Koidula, mis tähendas koiduaega. Koidulal oli suur soov Eesti teatrit arendada ja ise mõnda näidendit kirjutada ja ette kanda. Carl Rober Jakobson andis teatri rajamisel Koidulale palju nõu ja aitas teha teatri asustamiseks palju eeltööd. Kirjavahetustes jagas ka Jakobson sageli Koidulale häid nõuandeid.
Antti Almberg - Jalava
Peale selle, et Lydia Koidulal oli tihe kirjavahetus Fr. R. Kreutzwaldi ja C. R. Jakobsoniga oli tal ka kirjavahetus Antti Almberg-Jalavaga. Kirjavahetus hakkas hoogu saama peale seda kui Soomes oli näljahäda ja „Eesti Postimees “ neile väikese summa abiraha saatis. „Uuesti Suometari“ Peatoimetaja reageeris sellele suure austusega saates „Eesti Postimehe“ puuduskannataile edasitoimetamiseks abirahasid. 1870. aastal saadab Koidula 10 rubla üliõpilasmaja rajamiseks Soome. Almberg reageeris sellele sedasi, et saatis Koidulale kutse tulla selle maja avamist vaatama. Tänu sellele teole tekkibki pikk ja elav kirjavahetus.
Peale nende suhtles Lydia Koidula ka F. J. Wiedemanniga. F. J. Wiedemann on meile tuntud kui eesti keele akadeemik . Lydia Koidula pühendas talle isegi ühe luuletuse. Selle luuletuse nimeks sai „Minu armsale taadile F. J. Wiedemannile“. Ta pühendas selle luuletuse 16. septembriks 1880-taks aastaks. Kõik kokkupuuted mis ta tegi P. Blumbergiga, Carl Rober Jakobsoniga, Jakob Hurdaga ja Fr. R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaadete kujunemist ja loomingulist arengut. 60-ndate aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja demokraatliku suuna patriootilise võitlusvaimumõjukaim väljaandja eesti luules. Märkimata ei saa jätta ka Lydia Koidula suuri ja tihedaid kirjavahetusi, näiteks Fr. R. Kreutzwaldiga.
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m

Koidula ja teater

Teatri sünniks oli terve hulk eeltingimusi. Kõigepealt oli vaja head paika, kus ilmale tulla. Selleks sai „Vanemuise“ selts, mis rajati 1865. aastal. Vanemuise seltsist kasvas välja esimene Eesti laulupeo mõte ja algatus. Koidula kirjutas 11. mail 1868 aastal oma kirjas Kreutzwaldile, et tal on plaan seltsi majas teha teatrimängu katseid. Koidula aga ei teadnud kas ta peaks selle vastu ärkava huvi üle rõõmustama või kurvastama. Sama aasta alguses (1868) oli aga „Vanemuises“ ette kantud muusikaline duett „Teomees ja karjapoiss “.
1858. aastal oli ehitatud Tamme kõrtsi kõrvale Tartus teatrihoone, mida üliõpilased nimetasid „Novumiks“. Sinna mahtus umbes 600 inimest. Selle teatri esimene etendus toimus 1858. aasta suvel ja viimane etendus toimus 11 aastat hiljem ehk 1869 aastal. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise’’ väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J. V. Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J. V. Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama . Arvestades selle aja võimalusi, siis oli „Novumi“ trupp suhteliselt heatasemeline, kelle hulgas esinesid aeg-ajalt külalistena Peterburi keiserliku saksa teatri jõud.
Sel aastal kui „Saaremaa Onupoeg“ algatas „Vanemuise“ teatritegevuse, kirjutas Lydia Koidula teiste värsside hulgas oma „Kallima kingituse“. Veel püsis mõisnike omavoli, haagi - ja sillakohtutele oli jäetud õigus talupoegade suhtes edaspidigi rakendada – mis sellest, et kitsendustega – julma , häbiväärset, alandavat ihunuhtlust. Koidula aga kutsus oma kaasmaalasi uskuma. Ehkki jumalatel on võimalik jagada igasuguseid andeid, pole kallimat kingitust, kui olla sündinud eestlasena. Lydia Koidula oli patrioot. Ta oli seda nii luules kui ka elus. Ta nõudis seda teisteltki. Eelkõige nõudis ta seda haritud eestlastelt. „Tea, vend, isamaa sind ülendab, öeldes: ,,Mu laps!““. Nii pöördus Koidula oma värssidega oma rahvakaaslaste poole. Koidula meelest pidi harutud inimene olema kohustatud oma tööd ja võimeid teiste heaks rakendama. Sellepärast ei võinud temagi piirduda ühe teatrikatsega. Saalipoolne heakskiit julgustas omakorda tagasihoidlikku, nõudlikku ja teatrimõttesse kiindunud Koidulat veel uuteks ettevõtmisteks. „Saaremaa onupojale“ järgnesid veel kaks tema lavastust. Milleks olid „Kosjakakased ehk Maret ja Miina“, mis toimus 1870 aastal ja siis „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“. Viimane toimus 1871 aastal. „Kosjakaskedes“ kasutab Koidula laenatud sužeed. Ta võtab selle saksa kirjaniku W. O. Horni teose põhjal kirjutatud J. V. Jannseni „Naabre tütardest“, aga ta on palju vabam ning algupärasem kui „Saaremaa onupojas“. „Säärane mulk“ on aga läbinisti originaalne. Mõlemas jätkad Koidula kõnelust rahva haridusolude teemal. Tal oleks see nagu „Saaremaa onupojas“ lõpuni rääkimata jäänud. Mõlemast õhkub vaenu balti parunite ja kiriku vastu. „Viha sakslaste vastu on tüdruku juures juuri ajanud“, nii kirjutad Fr. R. Kreutzwald oma kirjavahetuses Koidula kohta. „Kosjakased ehk Maret ja Miina“ hoiatab Lydia Koidula lõhe eest rikaste ja vaeste ning peremeeste ja sulasrahva vahel ja peab vajalikuks lõpetada oma näidend sellise üleskutsega:
„Käsikäes õiglased eesti pojad isamaa põllul töös: ja seda ma tahaksin näha, kes meie vaimu- ja ihulikku õigust peaks jõudma kütkes pidada! Samm-sammult, nagu seal koit hommikuse taeva veerele, saab vaimu vabadus Eesti taevale tõusma – aga niisama kindlalt! Ühendus kasvatab, ühendus kangestab, ühenduses astugem edasi! Elagu meie Eestimaa ja tema rahvas. – Hurraa!“ See oli samasugune otsene pöördumine rahva poole nagu C. R. Jakobsoni isamaakõned, mida võis kuulda kas või kolm päeva järjest ilma söömata. Koidula näidendi jõudsid tunduvalt kaugemale „Vanemuise“ saalist. Neid viidi mõttes koju kaasa, jutustati edasi ja nakatati teisigi teatripisikuga, et rohkem teatrikülastajaid tuleks. Koidulale meeldis väga kuidas saal rahvast alati täis oli ja ta kirjutas sellest ka kirja Kreutzwaldile. Lõhed rahvuslikus liikumises hakkasid kasvama. 1870 aastal puudutas „Eesti Põllumees“ esmakordselt „ mulgi küsimust“. Sellest sai alguse vaen tartlaste ja mulkide vahel. Koidula kiirustabki lava kaudu omapoolset lausuma ja mõlemaid pooli manitsema. Koidulal on hoopiski olulisem silme ees – eesti rahva teiste rahvaste võrdõiguslikuks saamine ning võrdvõimeliseks võrsumine. Koidula rõhutab veelkord teatrilaval haridust, et ilma hariduseta on inimene pime ning jõuetu ka terve silmanägemise juures. Kuna Koidula näidendeis puudutatud probleemid olid aktuaalsed, väljendatud mõtted lähedased, erutavad, siis sellepärast huvi tema etenduste vastu järjest kasvas. Näiteks „Säärase mulgi“ esietendus ei mahutanud kaugeltki kõiki soovijaid, ehkki saal oli puupüsti täis ja 250 pileti asemel oli välja müüdud 300. „Eesti Postimees“ leidis, et näitemängud, kui nad rahva elust välja lõigatud, õpetuseks ja rõõmustuseks, siis ka rahvas tahab etendusi väga hea meelega vaadata. Veel leiti, et näitemängud on ka näitused, mis nähes palju rohkem kui lugedes ja seletades õpetavad. Kõneldes ümbritsevast elus ja kutsudes selle üle mõtlema, õiglus ülekohtust eraldama, lähtus Koidula seejuures teadlikult teatri kasvatuslikust funktsioonist. Koidula teatrialane tegevus piirdub eelpool nimetatud kolme lavastusega. Arvuliselt ja ajaliselt pole seda kuigi palju, kuid sisuline maht on märksa suurem. Ühteaeg habras ja mehine isamaalaulik süütas oma töö, vaimu ning sõnaga teatritule, Koidula oli teatrialgataja. Ta rajas oma kolme lavastusega kindla eesmärgi, laadi ja sõnaga teatri. Õigustatult nimetame seda Koidula teatriks, mille jõud pole niivõrd süütamises, kuivõrd sellest, et tuli jäi ilusti põlema.
K. Kast „Teatritegijad, algatajad“ lk 35-45

Lydia Koidula memoriaalmuuseum

Pärnu Muuseumile(mille filiaal on Lydia Koidula memoriaalmuuseum) pani aluse 1896. aastal asutatud baltisakslastest ajaloohuviliste linnakodanike ühendus Pärnu Muinasuurimise Selts (Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft).Seltsi eesmärgiks oli kohaliku ajaloo uurimine ja talletamine.Nii annetuste kui ostude teel kasvanud kollektsioon otsustati muinasuurimise seltsi I peakoosolekul, 3. novembril 1896, avada ka laiemale publikule. Lydia Koidula memoriaalmuuseum asub 19. sajandi keskpaigast pärinevas koolimajas Pärnu Ülejõel. Täpne aadress on Jannseni 37. Lydia Koidula muuseum avati 21. juulil 1945 kunagise Pärnu Ülejõe koolimajas. Juba 1924. aastal tähistas marmortahvel tekstiga : „Siin elan J. W. Jannsen aastatel 1850-1863 ja siis kasvas ka tema tütar Lydia. Kirjandusteadlase Karl Mihkla pool aastat pingsat tööd viis väljapanekuni, tutvustas ärkamisaja suur luuletajat , Lydia Koidulat selle miljöö taustal, kus ta elas, töötas ja võitles. Memoriaalmuuseumi ümber alustati ka iluaia rajamist. See Lydia Koidula muuseum paiknes alguses vaid kahes Jansenite kodu toas. Hiljem, 1951 aastal laienes see muuseum veel kahe ruumi võrra. Juba 1959. aastal avas uue ekspositsiooni. 1966. aastal asendati see juba veel uuemaga. 1974 aastal sai Lydia Koidula memoriaalmuuseum oma valdusesse kogu kunagise koolihoone. Selline tegevuskäik tähendas täiesti uusi võimalusi. Üks olulisemaid võimalusi oli Jannseni koolitoa sisustamine . Nendel aastatel koostatud püsinäitus elas üle ruumide remonte, nii suuri kui ka väikeseid remonte. Nende kasinate täiendustega ja parandustega pidas see maja vastu peaaegu 22 aastat. Seda aega vääristas „Vaimude tund Jannseni tänavas“. Need 300 elamuslikku etentust, mis toimusid Jannseni klassitoas, tõid Koidulage tema Pärnu kodusse kohtuma üle tuhande inimese. Järgmised remonditööd toimusid 1998. aastal. Seoses nende töödega alustati veerandi lõpus ka uue püsinäituse koostamisega. Peale aastat ootamist oli ekspositsiooni põhiosa valmis. Muuseum avanes varasemast hoopis erineva nurga alt nii ülekantud tähenduses (uus sisuline ja kujunduslik kontseptsioon ), aga ka täiesti otseses mõttes. Nüüd hakati sisenema tänavapoolsest uksest. See uks avaneb klassituppa. Niimoodi on see uks Lydia Koidula memoriaalmuuseumi ja Jannseni kodu omaaegse tähenduse märk. Kui siis veel ka aastaid muuseumi kantseleiks olnud J. V. Jannseni kirjutustuba ajaloolise kujunduse sai, oli saavutatud kujundlik tervik koolimaja idatiiva Jannseni - aegsest miljööst. Hetkel saab seda muuseumit külastati teisipäevast kuni laupäevani, kella 10.00 kuni kella 17.00. Juuli, juuni ja august on see muuseumi avatud samadel päevadel, aga kella 10.00 on ta nüüd avatud kuni kella 18.00. Pileti hinnad on suhtelised soodsad. Nimelt täispilet on 15 krooni, üliõpilastele ja pensionäridele 10 krooni ja õpilastele 5 krooni. Koolieelikud ja ajateenijad saavad muuseumit külastada aga hoopis tasuta. On olemas ka tasuta lahtioleku päev. Selleks on iga kuu esimene teisipäev.
http://www.pernau.ee/
http://www.kultuuri.net/n/parnu/lydia-koidula-memoriaalmuuseum.do?op=events&pid=2133

Perekond

Lydia Koidula isa nimi oli Johann Voldemar Jannsen. Ta õige sünninimi oli Jaan Jensen. Ta sündis 16. mail 1819 ja suri 13. juulil 1890. Johann Voldemar Jannsen oli koolmeister ja üks rahvuslike liikumise juhtidest. Johann sündis vana vändra vallas. Ta töötas kantori, hiljem ka köstrina ja alates 1838. aastast koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. Pärnusse kolis ta 1850 aastal. 1863. aastani oli ta seal Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Jannseni kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Tema kolmes teoses on kokku 1003 laulu koos viisidega, ja neil on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. E hõlbustada laulukooride tööd, siis andis ta välja 1860. aastal laulude kogu, mis kandis nime „Eesti Laulik“. Tema peamiseks loominguks on siiski küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal hakkas ta aga välja andma esimest korrapäraselt ilmuvat ajalehte. Selle ajalehe nimeks sai „Pärnu Postimees“, mis siis kandis veel nime „ Perno Postimees“. Pärnus ilmus see ajaleht kuni 1887. aastani. See ajaleht pakkus talupoegadele palju infot maailmas toimuva kohta. Peale selle, et Jannsen kasutas ajalehes „maarahva“ asemel „eesti rahva“ pöördumist, õhutas ta veel seal ajalehes rahvalaule ja –kombeid. Ta tahtis vanu rahvalaule ja –kombeid kasutusele võtta. 1865. aastal asutas just tema Tartusse „Vanemuise“ seltsi. Peale selle organiseeris ta ka esimese üldlaulupeo. Kahuks 1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse ja suri sellese haigusesse 10 aastat hiljem ehk siis 13. juulil 1890. Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, aga säilinud on nende aeda istutatud „Koidula tamm“. Lydia Koidula ema nimi oli Emilie Jannsen. Ta oli saksa soost. Sellepärast oligi Lydia Koidula koduseks keeleks saksa keel aga tänu vanaemale, isale ja külarahvale õppis Lydia Koidula ka eesti keele ära. Koidula oli oma pere vanim laps. Hiljem sündisid talle õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja Eugen. Koidula lapsepõlve hüüdnimeks oli Lolla. Lydia Koidula mehe nimeks oli Eduard Michelson. Ta oli sõjaväe arst. Neil sündis palju lapsi. 1874. aastal sündis nende esimene poeg Hans-Voldemar. Ta suri 1878 aastal. 1876. aastal sündis perre aga esimene tütar. Tütre nimeks sai Hedwig-Hedda. Tema suri 1941. aastal. 1878 aastal sündis perre teine tütar. Tema nimeks sai Anna. Ta suri 1965. aastal. Neil sündis vahepeal ka poeg Max, aga tema oli kahjuks elamisvõimetu ja suri koheselt.
Isa - http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
Ema - http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m Sissejuhatus, 5. lõik
Lapsed ja mees - http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/9klass/2teema/kirjandus/lydia_koidula.ht m

100.- rahatäht

1992. võttis Eesti kasutusele oma raha. Selleks oli Eesti kroon. Eesti kroon andis siinsele majandusele võimaluse areneda osana Euroopa majandusruumist. Eesti rahatähtedele on pandud mitmeid kuulsaid Eesti inimesi. Just 100. kroonisel rahatähel asubki meie kõigi poolt armastatud luuletaja Lydia Koidula. Tema portree pilt asub raha esiküljel. Temast paremal pool portreed istub lind oksal ja siristab. Rahatähe teisel pool asub aga Lydia Koidula kirjutatud luuletus. See on salm luuletusest, mille nimeks on „Unenägu“. Luuletuse salm on selline:
Silla otsad ühendatud,
Kandes ühte isamaad,
Tõe templiks pühendatud…
Nägu – millal tõeks saad?!.
Luuletuse all paremal nurgas on kujutatud Lydia Koidula allkiri. Tagaküljel on veel näha suurt ja kõrget kaljupanka, mille vastu tuiskavad mere lained.

Kokkuvõtte

Lydia Emilie Florentine Jannsen ehk kirjanikunimega Lydia Koidula oli meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja. Lydia Koidula oli suur patrioot. Veel oli ta tuntud ühiskonnategelane ja ajakirjanik. Ta aitas oma isa, kes tegeles ajakirjandusega ja andis välja ajalehte nimega „Pärnu Postimees“. Kõige rohkem teame me Lydia Koidulat kui luuletajat. Ta luuletused olid isamaalised. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändras. Vändrast lahkus ta 1850 aastal. Ta läks koos perega elame Pärnusse. 1854 aastal hakkas Koidula käime Pärnu Linna Tütarlastekoolis. Peale selle kooli lõpetamist ärkas tal huvi perenaiste kohustuste üle. 1863. aastal pidid nad uuesti kolima, seekord Tartusse, sest Johann Voldemar Jannsen polnud rahul „Pärnu Postimehe“ majandusliku olukorraga. Tartus asusid nad elama Tiigi tänavale ja Koidula isa hakkas välja andma „Eesti Postimeest“ ja ka selle ajalehe tegemisel lõi Lydia Koidula oma käed külge ning aitas oma isa. Tartus kohtas ka Lydia Koidula oma meest. Mehe nimeks oli Eduard Michelson ja ta abiellus temaga Tartus. Eduard Michelson oli sõjaväe-ja naistearst aga ta oli omandanud ka akušööri eriala. Eduardile pakuti tööd Kroonlinnas mis praegu kannab Leningradi nime ja nad kolisid koos Lydia Koidulaga sinna. Koidulal ja Eduardil sündis palju lapsi. Kahjuks ei läinud kõigiga hästi ja mõned surid noorelt. Näitas Max oli elamisvõimetu ja suri koheselt peale surma. 1885 aastal viibis Koidula Saaremaal ravis. Ta võttis kaasa ka oma lapsed, kes elasid haigla lähedal majas. Koidulal oli rinnavähk. Koidula sureb sellese vaikselt Kroonlinnas kolmapäeval 30. juulil 1886. aastal. Ta põrm sängitatakse 2. augustil Kroonlinna kalmistule. Koidula
ümbermatmine toimus aastal 1949. Koidula pärandas lõpuks oma käsikirjad oma tütardele ja nendest käsikirjadest sai lõpuks Lydia Koidula raamatukogu. Käsikirjadeks olid mitmed luuletused, proosatööd, näidendid ja artiklid. Kuulsamateks luuletusteks on „Mu isamaa on minu arm“, „Sind surmani“, „Kadunud“ ja „Maailmale ära ütle!“. Lydia Koidula oli eesti tetri üheks rajajaks. Eesti teatri rajamise mõte tuli talle siis kui tekkis „Vanemuise“ selts. Koidula etendas 3 näidendit, mis tõid saali publikut täis ja rahvale väga see meeldis. Nendeks näidenditeks olid „Kosjakakased ehk Maret ja Miina“, „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ja „Saaremaa Onupoeg“. Koidulal oli ka kirjavahetusi tuntud Eesti inimestega. Näiteks oli selleks FR. R. Kreutzwald. Temaga olid Koidulal väga tihedad kirjavahetused, mis rääkisid teatrist ja oma loomingutest ja teostest. Veel suhtles Koidula Carl Robert Jakobsoniga. Ta andis Lydia Koidulale nõu teatri asustamiseks. Need mõlemad mehed oli ka rahvusliku liikumise tegelased. Peale nende kahe mehe oli Koidulal kirjavahetus Antti Almberg - Jalavaga. Suhted nende vahel muutusid isiklikuks kui Soomes oli näljahäda ja „Eesti Postimees“ saatis väikese abisumma raha millele ajalehe „Uusi Suometari“ peatoimetaja Antti Almberg - Jalavaga väga tänulikult. Kui Koidula saatis 10 rubla üliõpilasmaja ehitamiseks siis Antti reageeris sellele nii, et saatis Koidulale kutse selle maja avamiseks. Nii tekkiski nende vahel pikk ja elav kirjavahetus. Koidula nime kannab ka üks memoriaalmuuseum. See muuseum asub Pärnus. Lydia Koidula auks on ta pandud kaunistama Eesti 100.- kroonist rahatähte. Kuna 1. jaanuarist 2011 on Eesti rahaks euro, siis enam Koidula meie uuel rahatähel ei ilutse.

Lõppsõna

Referaadi ajal õppisin ma Lydia Koidulast palju asju, mida ma ennem isegi ei osanud arvata. Ma olen rahul, et valisin meie tuntud luuletaja Lydia Koidula. Eesmärgid, mis ma omale ette seadsin teadsin peaaegu kõik. Ise lootsin , et suudan Lydia Koidulast rohkem informatsiooni leida, aga ei õnnestunud.

Portree

Sisukord
Sissejuhatus 1
Lapsepõlv vändras 1
Koidula noorusaastad Pärnus 3
Tartus toimuvad tegevused 5
Kroonlinnas 7
Luule 10
Luuletused 12
Suhted rahvuslike tegelastega 15
Koidula ja teater 18
Lydia Koidula memoriaalmuuseum 21
Perekond 23
100.- rahatäht 25
Kokkuvõtte 26
Lõppsõna 28
Portree 29
Kasutatud kirjandus
Raamatud:

• K. Kast „Teatritegijad, algatajad“
  
• K. Mihkla. „Lydia Koidula elu ja looming“
  
• Eesti Raamat, Lydia Koidula „MU ISAMAA ON MINU ARM“
  

Interneti leheküljed:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/koidula_maili.ht m
  
• http://www.slideshare.net/ailuj123/lydia-koidula-1985917
  
• http://www.litterature-estonienne.com/koidulaluulet.html
  
• http://www.pernau.ee/
  
• http://www.kultuuri.net/n/parnu/lydia-koidula-memoriaalmuuseum.do?op=events&pid=2133
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/9klass/2teema/kirjandus/lydia_koidula.ht m
  
• http://www.eestipank.info/pub/et/dokumendid/publikatsioonid/seeriad/muud_uuringud/turva/_100c.pdf
  
• http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Lydia_Koidula_portrait.jpg
  

31