Eesti looduslikud pühapaigad (0)

Eesti looduslikud pühapaigad
Looduslikest pühapaikadest kõnelevad teabeallikad
Looduslikud pühapaigad:

• Mitmekesised: olemuselt , väärtustelt, teabeallikate poolest
  
• Interdistsiplinaarne teema
  
• Uurimisseis ebaühtlane , uurimisvõimalusi on väga erinevaid, oleneb, kuhu keegi oma fookuse seab.
  
• Et terviklikult uurida, tuleb erinevat päritolu teave koondada ja süstematiseerida
  

Uurimistööde käik:

• Olemasoleva teabe koondamine
  Süsteemne lähteteave on õnnestunud välitööde eelduseks.
  Erinevat päritolu allikad täiendavad üksteist.
  Fragmentidest moodustub esialgne tervik, mida tuleb välitööde käigus tihendada.
  
• Välitööd
  a) intervjuud külaelanikega
  b) paikade ülevaatus
  c) (arheoloogilised uuringud)
  
• Uurija enda järeldused
  

Looduslikest pühapaikadest kõnelevad allikad ja vastavad distsipliinid:
1. Kirjalikud allikad: kroonikad , reisikirjad, kiriku ja kohtute materjalid, mitmesugused 18.-19. Sajandi publikatsioonid jne.
2. Rahvaluule allikad
3. Keelelised allikad: murdetekstid ja kohanimed
4. Arheoloogilised allikad: a) arheoloogilised arhiiviallikad – kihelkonnakirjeldused, aruanded , juhuteated, juhuleiud b) teave pühapaigale pühendatud arheoloogilistelt välitöödelt
5. Kartograafilised allikad: a) ajaloolised kaardid, talukaardid, külakaardid, mõisakaardid, piirikaardid, katastrikaardid , maakonnakaardid b) tänapäevased kaardid
6. Kodu- ja kultuuriloolised ning muud allikad: kihelkonnakirjeldused, koduloolaste käsikirjad ja publikatsioonid, erineva mahu ja sisuga trükised
7. Tänaseni säilinud suuline teave: kohapärimus, teadmised, kogemused, mälestused
Kirjalikud alaooallikad
Mitmekesine allikaliik – kõiki ei jõua siin tuvustada.
Näited pühade puude ja salude kohta: Henriku Liivimaa kroonika kuni 1227, Taani hindamisraamat 1241, 1428 . aasta Riia provintsiaalkirikukogu statuut, Piiskop Kyveli visitatsioonikorras (arvatavasti 1519), Balthasar Russowi kroonika 1578, uustrükk 1584, David Dubberhi volikiri 1586, Jesuiitide teated 16. sajandi lõpust ja 17. sajandi algusest, Dionysius Fabriciuse kroonika 1611 , Franz Nyenstede kroonika 1609/1611, Tallinna sinod 1627, Johannes Gustlaf 1644 jne.
Kokkuvõtvalt
Kirjalikud allikad loovad diakroonilise silla läbi sajandite, annavad hilisemale pärimusele sügavama ajalise dimensiooni, näitavad nähtuste püsivust.
Teavet on palju rohkem: ka teised rahvausu valdkonnad, paikadest iseäranis kabelikohad, ristid , matusekohad, ka sellised looduslikud ohvrikohad, mille puhul pole juttu puudest.
Teabe iseloom: enamjaolt üldine taust, harvem andmeid konkreetsetest paikadest.
Rahvaluule allikad
Intensiivsem kogumistöö algab 19. Sajandi II poolele, kogujaiks õpetlased, kaastöölised
Teave pühapaikadest enamasti järgmistes kogudes: Jakob Hurda kogu 1860-1906 (H), Matthias Johann Eiseni kogu 1880-1934 (E) jne.
… muud allikad, vaata õisist
Tänaseni säilinud suuline teave
Jäädvustamiseks korraldatakse välitöid. Välitöödel viiakse läbi intervjuud külaelanikega
Intervjueerimise aluseks on süstematiseeritud allikakogu ehk lähteülesannete kataloog ja küsitluskava
Hea on, kui välitööd toimuvad metoodiliselt (juhend). Hea on, kui jäädvustused on tehniliselt kaasaegsel tasemel.
Mari ja Udmurdi pühapaigad
Kesk-Venemaal elavad marid ja udmurdid on oma identiteedi säilitanud mitmeski mõttes paremini kui eestlased.
Mari pühapaigad
Iga mari küla juures on kohad ohvritalituste ja suuremate ühispalvete jaoks. Need on kas eraldiseisvad või metsast mõtteliselt või aiaga eraldatud puusalud. Veel 20. Sajandi alguses oli igal külal kuni neli püha salu, mille kasutamist määrasid palvuse tähtsus, tähistatav püha või lepitatav jumal. Praeguseks on suur osa ohvrisaludest alles, ehkki paljudes palvusi enam ei peeta.
Pühas salus hoiti iga puud, eriti aga onapuud. Arvati onapuu ladvas elavad jumalad. Seetõttu oli nendega seotud terve rida tabusid, mis osalt laienesid kogu küsoto’le. Küsoto oli püha, seal ei tohtinud vanduda, tülitseda, halba mõelda, sülitada, loomulikke vajadusi rahuldada, vilistada, kõvasti naerda, puid lõhkuda, neilt oksi murda ega lehti katkuda.
Hiite juures asusid ka saunad . Saunad asusid nendes hiites, kus inimesed tulevad väga kauge maa tagant kokku ning oli nõue, et enne hiiele minekut peavad inimesed saunas käima.
Ohvritalitusi peetakse mõnes kohas ka mäejalamil, kuna mäe otsas paiknev hiis on nii püha, et sinna ei tohigi sisse minna.
Mari pühapaikades on keelatud juua ning purjus inimestel on keelatud pühapaikadesse minna.
Udmurtide pühad salud
Ohvrihiis oli püha, hiiepuud ei tohtinud raiuda ega murda neilt oksi. Üleüldse ei tohtinud hiiest midagi võtta.
Pühapaikades juuakse traditsioonilist puskarit, kuigi pudelist ei võeta lonkse, vaid kastetakse pigem huuli.
Looduslikud pühapaigad ja arheoloogia
Pühapaik on muistis .
Osa muististekompleksist, mis on mingi külakohaga seotud
Pärit kindlast ajast
Arheoloogia uurimisobjekt .
Arheoloogia on pühapaikade tegelenud seni suhteliselt vähe, aga potensiaalselt on need kindlasti paigad , mille arheoloogiline uurimine võib anda väga põnevat informatsiooni.
Kaevatud 3 hiie -nimega paika:
Sammaste Kirikuase: olnud hiiekoht
Paluküla Hiiemägi: kiviaed: 18. Sajandi lõpp. Aed mattunud, otstarve teadmata
Kunda Hiiemägi: varased tarandkalmed
Virumaal mitmeid tulemusteta proovikaevamisi: Äntu, Aburi, Miila, Kolu , Tammiku, Vaeküla – võeti lahti ruutmeeter või paar ning vaadati, kas sealt midagi leitakse, kuid ei leitud.
Kõduküla ohvritamm Tartumaal
Helme ohvriallikas
Analüüsitasandid:
Kaevamine
Vaadatakse paiknemist võrreldes teiste muististega.
Muistised:
Ohvripuud, - kivid , -allikad jt kohad
Lohukivid
Hiis- nimeosisega paigad – viitab paiga kunagisele sakraalsusele, ka siis kui kohta ennast enam alles ei ole. Tuleb aga jäldiga, mis ajast need toponüümid on, kuna hilisematel aegadel pandi nt taludele ka niisama Hiie nimeks.
Kabeliasemed
Kalmepuude pühadus. Kalmed kui looduslikud pühakohad? Kalmete pealt puid ei raiuta, mille poolest on nad pühad.
Juhuleiud
Koorküla ohvriallikas: kaks 8-9. Sajandi odaotsa, viikingiaegsed
Noorema rauaaja ehteid hiiemägede lõhkumiselt, ohvriallikatest
Teated mündileidudest: hiiekohad, ohvriallikad
Etnograafilised teated Lääne-Eesti ohvrileidudest: klaasikillud, naelad , hobuserauad.
Pühapaikade „vanus“, st tagasiulatuvus ajas
Arheoloogilised kaevamised/ leiud : noorem rauaaeg (9-13 saj)
Seos asulakohtadega, mis tekivad viikingiajast (9 sajandist); osa varasemaid hiis- kalmeid jäävad edasi
Usundilooline analüüs: esivanematekultuse taandumine riitustes esimese aastatuhande keskpaiku pKr – riitused kalmetelt teistesse paikadesse. On toimunud suur murrang muinasuusundis, kuni selle ajani on olnud kalmed väga tähtsad riitusepaigad.
Potensiaalsed pühapaigad:
Looduses on sobivaid kohti küllaga. Külade ümber on mõistlik hulk potensiaalseid hiiepaiku, mõnes külas neid ei olegi.
Piirkondlikud erinevused ja nende taust:
Meresidusad alad – kuni Pärnumaa, Järvamaa ja Virumaani
Sisemaa – alates Viljandimaast ja Tartumaast
Nende alade vahel on sooalad.
Lohukivid on levinud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis. 5-7 cm läbimõõduga lohukesed, ligi 1750. Rainnikusidusad maakonnad. Lohkude põhjus? Viljakusmaagia? Surmakultus? Seos maaviljelusliku asustusega.
Liukivid jäävad samuti merelisse ruumi. Kivide pealispind on tasane , sile, kulumisjälgedega.
Hiied
Mis on hiis? Umbes nagu looduses paiknev kirik , kus käidi ja kuhu viidi ohvreid. On olnud ühtaegu mitte ainult koht, vaid ka olend , hingestatud ruum, kellega inimene suhtleb. Hiis ise on kommunikatsioonipartner.
Hiie mõiste on levinud eelkõige Põhja- ja Lääne-Eestis. Lõuna-Eestis kohtadel teistsugused nimed (nt Himmaste Toromägi)
Hiis kui kalme ? See on stereotüüp , tegelikkuses on maastikul hiis ja kalme täiesti erinevad paigad. Külal on hiis ja külal on kalme, kuid nad asuvad eraldi. Vaid 2.8% hiiekohtades on seotud mõne kalmepärimusega.
Hiite rühmad:
1. Varased. Pole seotud asustusüksusega; looduslikult omposantses kohas. Vanem rauaaeg 1100-500 pKr. Seotud kivikalmetega, mis mäel (Kunda) või mäe kõrval (Purtse, Tõrma). Riitustes keskne koht esivanematel. Mõned kestavad ka hiljem edasi. Hiie tähendust sel ajal ei tea keegi, leide , mis viitaksid looduslikes pühapaikades ohverdamisele, ei ole.
Jõelähtme kivikirstkalmed (ca 800 eKr)
Kunda Hiiemägi (üksikud kalmed suurel mäel)
2. Hilised . Külade juures ning nendega seotud. Jäävad mõistlikkusse lähedusse külade suhtes, kuni 1 km. Teke nooremal rauaajal (800-1200 pKr). Ei pruugi olla silmapaistvad. Ei ole seotud kalmetega, vaid on nendest lahus. Ei keskendu enam esivanematele, vaid jumalustele ning hiitele endale.
3. Asustusest eemal. Ristiusuaegse tekkega? Neid on väga vähe, asuvad soodes, metsades, rabasaartel ning muudes raskesti ligipääsetavates kohtades. Arvatakse, et need võivad olla kasutuselevõetud, kui külade lähedal enam ei saanud hiites ohverdada. (See on paljas oletus )
Looduslikud ravipaigad
Väga palju on neid Lääne-Eestis
Rõkandi kivi – liukivi, mida rahvatraditsioon tunneb pigem ravimiskohana. Liujäljed on seal väga vanad.
Ravimistoiming ei ole mingi rituaal, ei nõua ohvreid, vaid minnakse sinna kindla probleemiga ,et saada loodusest abi. Viiakse küll tihti midagi kivi juurde, kuid mitte annina, vaid selle põhimõttega, et antakse haigus ära ning selle vastutasuks ka midagi.
Ei ole pühapaigad, asjade võtmine on sealt küll keelatud, kuid seetõttu, et kui sa võtad midagi ära, siis saad endale selle haiguse, millega teine inimene on sinna läinud.
Sisemaa
Hiis-toponüümi puudumine
Ainult ravimiseks kasutatud kohtade puudumine (va silmalätted)
Üksikute pühapuude ülekaal
Talude ohvrikohad ( Mulgimaa )
Ristipuud Võrumaal – need puud on ka pühad, kuigi neid pühadeks ei nimetata.
Kagu-Eesti: raviallikatele ohverdamise vähesus.
Erinevused jumaluste nimedes:
Järvamaal ja Virumaal on Uku
Pärnumaal , Harjumaal ning ka Järvamaal on Tõnn
Mulgimaa lõunaosas on Pell
Võrumal on Tõnis ehk Tennüs
Setomaal on looduslikud pühakud, Peko
Neis kohtades on selliste nimedega kohad, kivid jmt.
Setomaa iseärasused:
Lautsipuud – puud, mis kasvasid küla piiril ning kuhu terve küla saatis surnu ära viimisel , edasi läksid kaasa ainult omaksed. Seal löödi puruks surnupesemise pott, põletati surnu riided, õled , millel surnu oli lebanud.
Lautsipuud kui arheoloogiamälestised? On küll arheoloogiamälestised ning kaevamisel leiaks kindlasti hulgaliselt informatsiooni ning esemeid, kuid mõnes mõttes on see praegusel ajal ebaeetiline , kuna see traditsioon on liiga värske ning taolised traditsioonid kestsid seal kauem.
Saatse kirik Setomaal – seal kasvas mänd , mille otsas olnud Püha Päätnits Paraskeeva. Esialgne mänd raiuti küll maha, kuid praegu on seal lähedal juba uus puu, mis on samuti püha.
Erinevuste põhjused:
1. Traditsiooni erinev kadumiskiirus – moderniseerumine algas hiljem kui mujal Eestis, alles 20. sajandil.
2. Kultuuritausta ja –orientatsioonide erinevused – Õigeusu kirik on looduse pühadust kirikliku pühadusega sidunud, kuid Läänekirik mujal Eestis tekitas neile selge vahe.
3. Konfessionaalsus
Tsässon – kasutati surnute hoidmiseks
Pühapaik – seosed asustusmustriga ja koht sakraalmuististe võrgustikus
Pühapaikade hierarhia – pühapaigad ei olnud kindlasti ühesuguse tähtsusega, olid küla hiiepaigad, kihelkonna hiiepaigad ning siis veel mõned eriti tähtsad hiiepaigad, kus käisid inimesed väga pika maa tagant.
Kesksed ja lokaalsed pühapaigad – staatus tuletatav kohast vastava ajastu asustusmustris, keskusperifeeria süsteemist
Keskseid pühapaiku:
Võnnu Mäesuitsu ohvrikoht
Paluküla Hiiemägi: keskne pühakoht kolme kihelkonna piirialadel
Kõrvaline pühapaik on näiteks Hatajärv, kuhu käisid nõiad on andameid viimas ja millest üldjuhul eemale hoiti.
Läänemeresoome pühapaigad ja neis käimised
Rahvapärased uskumussüsteemid ja problemaatika
Traditsiooniökoloogilised kultuuritüübid:
alepõllundus - karjakasvatus vs põllumajanduskultuur ning erinev looduskultuuriline modelleeritus
Kristliku superstraadi problemaatika:
õigeusk vs protestantism ning erinevalt modelleeritud suhted loodususu ja kristluse vahel
Vepslastel ei ole säilinud hiiekohti, need on sulandunud õigeusuga, kuid sellegipoolest on neil palju animistlikke traditsioone. Näiteks metsa minnes teretatakse metsa, kuid see on nagu käitumise loomulik osa mitte niivõrd usklik käitumine, pöördumised kohalike vaimolendite poole, et oma kohalolekut teadvustada.
SU rahvaste traditsiooniökoloogilised kihid (Honko 1994):
- Arktilise piirkonna kütikultuur
- Põdrakasvatuskultuur
- Alepõllundus ja karjakasvatuskultuur (püsiasustuse teke, animismi süvenemine, haldjausk, esivanematekultus ja omandisuhted, maagias: õhk, maa, tuli, vesi)
- Põllumajanduskultuur ( dualism , külapühamud, viljakusmaagia ja preestrid , surnutel mitmed asupaigad)
Kristluse kihistused läänemeresoome ruumis:
Venemaa kristianiseerimine 988. aastal, kloostrite rajamine
13. saj. ristisõda läänest
16. saj. Moskoovia misjonid Loode-Venemaal
16.-17. saj. protestantism Läänemere ääres
18. saj. hernhuutlik liikumine
19. saj. ekstaatilised usuliikumised
20. saj. Nõukogude võim
21. saj. valikuline sekulariseerumine
Protestantistlikus kultuuriruumis
Kas algsete usuvormide assimileerumine (pirunkirkko, hiisi jne). Halvustav tähendus
Või algsete usuvormide isoleerumine (hiis, vanapaganad) Kujunenud piir kristliku ja mitte-kristliku vahel
Õigeusklikus kultuuriruumis
Spetsiifiline sümbioos algsete ja kristlike usuvormide vahel:
Rahvapärases usuelus tähtsam piir mitte kristliku ja mitte-kristliku, vaid inimliku ja ambivalentse teispoolsuse (metsikus, surmavald) vahel, kus kristlikud ja paganlikud elemendid võivad asuda mõlemal poolel.
Piiride (taas)kehtestamine rituaalides. – näiteks itkemine haual – äratatakse surnu, kurdetakse muresid, palutakse, et surnu ei tuleks kummitama, pannakse magama tagasi.
Inimeseks olemine tähendab ennast inimesena piiritlemist.
Algsete usuvormide assimileerumise juhte (Tšuudid jm eelrahvad folklooris)
Poollooduslikud pühakohad vadha ja vepsa rahvausus
Muinasaegsed „eelrahvuslikud“ isoleerunud
Sulandunud kasutuses:
- mitte-kristlikud
- zavetnõje (tõotuspühad) – tulenenud mingist probleemist, karjaga mingi probleem või saagiga. Suurema tähtsusega ning läbiviimine toimub koha peal. Antakse lubadusi, et tehakse midagi ning vastutasuks probleem laheneks. Nt külastatakse pühakohta kolm aastat järjest.
Riskivi – rändrahn Nemži külast ca 5 km kaugusel metsas, looduslik rist peal, kivi all olnud allikas, Pole seotud konkreetse aja või uskumusolendiga, siiani käiakse.
- prestol ´nõje (patroonipühad) – pühendatud ühele või teisele patroonile
Arvestada veel: kollektiivsus-individuaalsus, seotus religioossete institutsioonidega, rituaalse käitumise eripärad, …
Ristipuud maastikul, rahvausundis ja kombekäitumises
Surmakultuur ja matusekombed.
Kui nad asuvad maastikul, siis on nad osad pärandkultuurist.
Kultuuripärand – laiem mõiste, keel, kirjandus, muusika
Pärandkultuur – võeti kasutusele 1990. aastatel, hakati huvi tundma inimtegevuse vastu aladel, mis praegu on metsastunud.
Maailmapuu
Jaotab ilmaruumi kolmeks tasandiks vertikaalselt – ülalilm kõrgemate vaimolendite tarvis, keskmine ilm lihtsurelike jaoks ja allilm siit ilmast lahkunute hingede ja pahasoovlike vaimolendite jaoks.
Horisontaalselt aga jaotab ilmapuu ilmaruumi neljaks ilmakaareks. Tuntud eelkõige šamanistlikust kultuuriruumist.
Puude külge või puudesse matmine
Lahkunu hing võtab surmajärgselt linnu kuju ja niimoodi on tal tunduvalt lihtsam külastada oma endist asukohta , kui ta keha on asetatud puu külge või puul asuvale spetsiaalsele lavatsile.
Ristipuu mõiste ja sisu
Ristipuu all mõistetakse (rist)teeäärset suuremat puud või puud ristimetsas, mille tüvesse surnu ristipojad või lähimad meessoost sugulased lõikavad matuserongiga kalmistule minnes (harvemini tagasiteel ) lahkunu mälestuseks vm põhjusel ristimärgi.
Ristilõikamise rituaal märgib teadlikult või alateadlikult sümboolset piiri, millest üle viiduna on surnud kogukonna liige lõoplikult elavate hulgast välja arvatud.
Ristipuude fenomenis on läbi aastatuhandete konserveerunud arusaamad puust kui lahkunu hinge uuest asupaigast.
Uskumused puudest kui lahkunute hingede uutest asupaikadest on kosmopoliitsed. Naisterahva hing siirdub lehtpuusse, meesterahva hing okaspuusse.
Reeglina ei murta ristipuude oksi, neid puid ei langetata eha kahjustata mingil muul moel. Ristipuude ümbrusest ei ole kombeks korjata marju, seeni jmt.
Ristimärk – püha märk
Ristimärk on eelkristlik sümbol, mis on tähendanud surematust, elu, hinge, keha.
Nelikjaotus – neli aastaaega , neli ilmakaart , neli ürgainet
Hea õnne märk – plussmärk
Võllapuu – ohverduse ja piinamise sümbol
Ristiusu tähtsaim sümbol. Jumalik tarkus, usk, armastus, lunastus, meeleparandus, ohverdus, pääsemine jne. Kristlik ristisümboolika sisaldab ka ristiusueelset semantikat. Jeesuse ristilöömine, lunastus, kannatus, igavene elu.
Ohver ristipuule
Lepitus - ja mälestusohvrid (pahatahtlikule) surnu hingele .
Tõrjemaagilised toimingud
Rituaalne söömine -joomine
Ristipuud läbi aja
Varaseimad teated juba 17 sajandist (von Brand , Adam Olearius)
Süsteemsed teated 19 sajandi II poolel ERA kogudest (M. J. Eisen, Hurda kogud jne)
Soomlaste kirjalikud teated 13. sajandist. Traditsiooni õitseaeg 1800 aastate paiku, tava hääbus 19/20 sajandi vahetusel
Lätlastel hääbus tava nõukogude perioodil – metsa-ametnikud trahvisid „rohelise kulla kahjustajaid“. Enne seda oli tava väga levinud.
Ristipuud mujal Eestis
Lautsipuud Setumaal – osaliselt elujõuline
Ristipuud Lääne-Saaremaal – traditsioon hääbunud
Ristipuud ja nende analoogid hajusalt üle Eesti – traditsioonid hääbunud või hävinud
Pühapaikade uurimine
Muhu , Juuru , Hargla, Põlva ja Räpina kihelkonnas on 2012 aasta seisuga toimunud pühapaikade uuringud.
Kõlbelised lähtekohad (Uurimiseetika)
Uuringus osalemine on vabatahtlik, keegi ei ole kohustatud jagama enda pärimusi, teadmisi, isikuandmeid.
Isikuandmete avaldamiseks on vaja vastava inimese luba, see luba peab olema jub intervjuu käigus salvestatud.
Austav suhtumine põlisrahva tõekspidamiste ja pühapaikade suhtes
Vastutuse võtmine uuritavate paikade turvalisuse eest.
Uuringute eesmärk
Koguda teaduslikke andmeid pühapaiga asukoha, koosseisu, seisundi ja sellega seotud vaimse pärandi kohta nende hoidmiseks, tutvustamiseks ja taastamiseks.
Andmete kogumine ei tohiks halba teha inimestele, pühapaikadele ega nendega seotud traditsioonidele.
Peamine eesmärk: inimese ja rahvuse, k.a põlisrahva heaolu.
Uuringute väljundid:
Muinsuskaitse ja looduskaitse alla võtmine
Kaitse ja maastikuhoolduse korraldamine
Teadustöö
Pärandi tagasi andmine kogukonnale
Pühapaiga teadlik kasutamine
Tööde järgud:
Andmete koondamine enne välitöödele minekut. Kogu teave, mis varem selle pühapaiga kohta talletatud, kroonikad, ajalooürikud, ajalookirjandus, kaardid jne.
Välitööde ette valmistamine – puudutab seadmeid, inimesi, koostöövõrgustikku
Välitööd – maastikul liikumine, külades inimeste küsitlemine, paikade kaardistamine
Kameraaltööd
Järeltööd
Andmete koondamine
Andmete plaan, mida koondada: kaardid, pärimus, arheoloogia, ajalugu, haldus, loodus. Kasutatakse exceli tabelit plaani loomiseks.
Koondamine: otsimine, sisestamine , süstematiseerimine
Analüüs: teksti- jm andmete läbitöötamine , võrdlemine
Kokkuvõte: andmekogumiku koostamine, välitöödeks küsimuste ja ülesannete sõnastamine
Välitööde ettevalmistamine
Koostöövõrgustik: koostöövõrgustiku loomine kohalikest elanikest, olemasolevate andmete ja ülesannete tutvustamine, avalikkuse teavitamine . Jagatakse kogukonnale teavet, et uuring on algamas, samas ka kogutakse olulisi kontakte, kelle poole pöörduda ning informatsiooni.
Uurimisrühma moodustamine, koolitamine – inimeste valimine, kes võiksid selleks tööks sobida ning nende välja koolitamine. Tutvustatakse uurimistehnikat ning õpetatakse seda kasutama (nt GPS)
Välitööde täpse plaani koostamine – jagatakse uurijatele mingid uurimisalad, mille nad peavad läbi töötama.
Varustuse komplekteerimine , majutuse ja logistika korraldamine
Välitööd
Kohalike elanike usutlemine – soovitavalt varem kokku lepitud intervjuud kohalike inimestega.
Paikade asukoha määramine – koos kohalike abiga
Paikade inventeerimine
Inventuurilehtede, kaartide ja andmetabelite täitmine
Varustus:
Seljakott
Internetiühendusega arvuti
GPS
Fotokaamera
Helisalvesti
Mõõdulint
Kompass
Andmekogumik
Kaardid
Küsitluskava
Kirjutamisalus, paber, pliiats
Välitööd: küsitlemine
Korraldus:
Soovitav eelnev kokkulepe
2 küsitlejat
Eelnevalt piirkonna pärimusega tutvunud
Helisalvesti, video- ja fotokaamera, GPS, andmekogumik, kaardid
Küsitluskava järgimine
Koos maastikul käimine
Küsitlemine: mida uurime?
Ajalooline ja vaimne maastik
Oluline võib olla kogu kohapärimus, kohanimed
Tähendus, hoiak ja tegevus võib viidata pühapaigale
Inimesele/kogukonnale olulised paigad
Pühapaigale viitavad tegevused:
Ohverdamine
Ravimine
Ennustamine
Muu usuline kombestik
Paiga säästmine
Kaudsed viited: kiige -, peo-, jaanitule-, matuse-, kardatavad nägemuste jms paigad.
Küsitluse juhtimine:
Lugupidav ja toetav suhtumine
Osavõtlikkuse ja silmside
Küsitluskava ja uuringu eesmärgi sujuv järgimine
Oluliste asjaolude mitmekordne küsimine
Vajadusel korduv külastamine ja küsitlemine
Märkmete tegemine vestluse sisu kohta (olulist pühapaikadest, soovitatud inimesed, taustaandmed)
Reegel: Hoidu sisendamisest!
Küsitlemise tööjärgud
Esmane kontakt, tutvustamine ja töö eesmärgi seletamine, inimese teadmiste esmane hindamine
Usutluse asjaoludes kokkuleppimine
Usalduse loomine, igapäevase pärimusmaastiku uurimine
Pühapaikadega seotud küsimuste uurimine
Hoiakute ja isikliku sideme uurimine ja jäädvustamine
Oluline – usutlemine pühapaigas
Reegel: Algul ei tea keegi midagi!
Küsitluse jäädvustamine
Häirivate heliallikate sulgemine , väljas mikrofoni varjestamine
Intervjuu pildistamine
Küsitlemise koha ja aja, küsitletud inimeste, küsitlejate jm ülesmärkimine
Uuringupäeva õhtul heli- ja fotofailide salvestamine arvutisse/ välisele kõvakettale ning nende kohta andmetabeli täitmine
Küsitlemisel saadud teave:
1) milliseid pühapaiku inimene enda koduümbruses teab
2) milliseid lugusid / jutte kõneldakse nende paikade kohta
3) milline on nende paikade tähendus inimeste jaoks
4) paikade täpsed asukohad, võimalikult palju andmeid, mis aitaksid seda paika piiritleda
Kirjelduse meediumid
Pärimustekstid
Inventeerija loodav sõnaline kirjeldus
Fotod
Skeem, joonis
GPS koordinaadid
Välitööd: paiga kirjeldamine
Et näidata üles austavat suhtumist põlismaalaste pärandisse, pälvida usaldust ja hoida oma tervist, tuleb uurijal järgida ajaloolisi tavasid:
Ei murta kasvavat/püstist puud või põõsast või selle oksa
Ei võeta kaasa ande
Ei rahuldata loomulikke vajadusi
Ei vannuta ega riielda
Ei minda jalgupidi allikasse
Inventeerimine
Ülevaatuslehe nr
Ülevaatuse tegemise kuupäev
Ülevaatajad
Seni teadaolevad kohanimed
Kohapealt kogutud kohanimed
Kirjeldada pühapaiga asetsemist maastikul
Asendiskeem
Pinnavormide kirjeldamine
Taimestik
Põlispuud
Loomastik
Kivid, kiviaiad, kivikogumid
Veekogud (allikad, kaevud, ojad, jõed, veesilmad, järved)
Anndi jm pühapaigale viitava inimtegevuse märgid
Kõrvaline inimtegevus: hoonde, rajatised, kaeved, kuivendamine, maaviljelus, niitmine , karjatamine, raie, põlemine, turism , muu mõju
Kaitsetähis
Hinnang pühapaiga seisundile (5 palli)
Pühapaiga taastatavuse hinnang
Kiireloomulised tööd
Pildistamine
Suuline pärimus
Märkused
Juurdepääs
Kameraaltööd
Inventuurilehtede sisestamine
Piltide, helisalvestiste ja filmide kandmine registrisse
Heli- ja videosalvestiste lindnimestike koosatmine
Lindnimestikest olulise teabe valimine
Heli- ja videosalvestiste litereerimine – kirjutatakse sõna-sõnalt välja.
Litereeringute sisestamine andmekogusse, sidumine erinevate tunnustega
Järeltööd
Andmestiku analüüs
Paiga teabekogumiku koostamine, puuduste kirjeldamine
Vajadusel täiendav andmete kogumine ja välitööd
Paiga lõplik piiritlemine, kaitse eesmärgi ja soovitava kaitsekorralduse määratlemine
Paiga kaitse alla esitamine
Pühapaikade haldamine ja maastikuhooldus
Haldamise eesmärk
Tagada väärtuste säilimine või nende seisundi paranemine:
Vaimne pärand
Aineline pärand
Looduspärand
Elukeskkond
Põllumajanduskeskkond
Usuvabadus
Pühapaikade haldajad
Põlisrahvas, selle ühendused (eeskostjad) – põhilised haldajad, kuna nemad on teatud kohad maastikul mõtestanud, neid kaitsnud ning järginud oma tavasid seal.
Keskkonnaamet / RMK
Muinsuskaitseamet
Omavalitsused
Maaomanikud
EV senise halduspraktika puudused
Ametkondade- ja teadusharude vaheline killustumine
Puudulikud teadmised
Puudulik õigusregulatsioon
Vähesed vahendid
Vähene huvi, ei tunta ega teata neid paiku ning seetõttu ei hoolita neist ega ka kaitsta.
Põlisrahva / kodanikuühiskonna nõrkus
Õiguspõhine lähenemine
Põlisrahvaste õigused
Inimõigused
Vaimse kultuuripärandi kaitse
Ainelise kultuuripärandi kaitse
Looduse ja elukeskkonna kaitse
Muu regulatsioon (planeeringud jne)
EV põhiseadus : EV peab tagama eesti ravuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui koos teistega , avalikult või eraviisiliselt täita usuvabadusi, kui see ei piira teiste inimeste vabadust, kõlblust ja tervist.
Looduskaitseseaduse eesmärk:
1) Looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega;
2) Kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine.
Muinsuskaitseseadus
Üha enam keskendutakse materiaalsele pärandile, kaitstakse vaid inimkätega loodut, pühapaigad kui vaimne pärand jääb seetõttu tahaplaanile.
Ülemaailmne kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon
Kultuuri- ja looduspärandi väljaselgitamine , kaitse, säilitamine, populariseerimine ja edasiandmine tulevastele põlvedele lasub eelkõige Eesti riigil, kuigi tänasel hetkel seda veel ei täideta.
Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon
Eesmärgid:
- Kaitsta vaimset kultuuripärandit
- Tagada austus asjaomaste kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse kultuuripärandi vastu
- Tõsta kohalikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest.
Jällegi Eesti riik on võtnud endale kohustuse seda seadust järgida, kuid tegelikkuses seda ei toimu või toimub valikuliselt.
IUCN
Põhimõtted:
Looduslik pühapaik: maa- või veeala, millel on rahvale või kogukonnale eriline vaimne tähendus
Inimkonna vanimad looduskaitsealad
Leifub igat liiki kaitsealasid
Kaitsealad , kus loodust kaitstakse põlisrahva tavade kohaselt
IUCN ei erista ajaloolisi ja uusi looduslikke pühapaiku.
Eeskostjad – üksikisikud või inimeste rühmad, kes on seotud pühapaikadega, kannavad selle eest hoolt või viivad läbi teatud kombetalitusi. Eestkostjad on seotud ajalooliselt, kultuuriliselt, enesemääratluse ja usutalituste kaudu ning võivad elada nende vahetus läheduses kui ka kaugemal. Eestkostjatel on otsustusõigus kaitse korraldamisel.
Eestis:
- Üksikisikud: maausulisi tõekspidamisi ja tavasid järgivad põliselanikud.
- Maavalla koda, Haanimeeste Nõvvkoda jt põlisrahva ühendused.
Maavalla koda
Suurim eestkostjatest koosnev organisatsioon , tegelikult maausuliste ühenduste katusorganisatsioon
Tegevused:
- Maausuliste esindamine suhetes riigiga
- Usuvabaduse tagamine
- Pühapaikade uuringud, tutvustamine ja kaitse
- Pühapaikade riikliku arengukava partner
- Pärimuskultuuri uuringud ja tutvustamine
Kaitse / maastikuhoolduse kavandamine ja rakendamine. Tööjärgud
1) Inventeerimine ja piiritlemine
2) Olemasolevate piirangute ja kaitsekorralduse välja selgitamine – Mida seal teha saab? LK, MK ja muud piirangud ja kitsendused alal, olemasolevad planeeringud.
3) Muutuste prognoosimine – peaks välja uurima , mis selle paigaga juhtub, kui ta rahule jätta, kasvukohatüübi määramiseks vaja läbi viia (geo) botaaniline uuring, mille järgi saab prgonoosida.
4) Kaitse-eesmärgi ja kaitsekorralduse määramine – Mida, milleks, millistes piirides ja milliste piirangute abil hoida? Looduskeskkond , vaimne kultuuripärand, aineline kultuuripärand, usuvabadus. Indikaatorid – koostatud kaitstavate väärtuste kaart ja võrdlev ülevaade, maavalla koja tingimused usuvabaduse tagamise osas.
5) Hoolduskava ja/või kujundusprojektide koostamine – Milliseks me selle paiga muudame? Vajalike hooldustööde ja nende ajastuse määramine ( lammutamine , teisaldamine, tasandamine , olemasolevate rajatiste parandamine, põlispuude toestamine jms, puude-põõsaste külvamine, võõrliikide hävitamine), vajadusel ettepaneku tegemine maa sihtotstarbe muutmiseks.
Lammutamine
Kasutusest välja langenud või veel kasutatavad:
Põllumajanduslikud rajatised
Sõjalised rajatised
Trassid
Muud hooned ja rajatised
Teisaldamine
Mälestisele avanevat vaadet ja keskkonda reostavad ning selle kasutamist takistavad tähised, teabestendid, trassid, rajatised ja hooned tuleb lammutada või teisaldada piisavasse kaugusse.
Olemasolevate rajatiste parandamine
Pühapaiga sihtotstarbelise kasutamisega seotud ajaloolised rajatised tuleb taastada piirkonnale iseloomulikus laadis.
Põlispuude aitamine
Pühapaigas asuvate põlispuude kaitseks võib paigutada tugesid ning sulgeda tpves avausi looduslike vahenditega. Võsa jm raie puu ümbert ei ole lubatud.
Puude-põõsaste külvamine
Geo-botaanilisest ekspertiisist lähtudes võib kavandada pühapaiga kahjustatud aladele puude ja põõsaste külvamist, et kiirendad ala loomuliku oleku taastumist.
Istutamine on lubatud vaid erandjuhtudel ja üksikute väikeste puudena.
Võõrliikide hävitamine
Pühapaika istutatud või levinud võõrliigid , mis laiendavad kasvuala või rikuvad vaadet, tuleb hävitada.
Maa sihtotstarbe muutmine
Maastikuhoolduskava koostamise käigus on soovitav teha ettepanek pühapaiga maa sihtotstarbe muutmiseks sotsiaalmaaks.
Ajaloolised rajatised
Kõige sagedamini on pühapaika ehitatud piiravaid aedasid, mis takistavad loomi ja annavad märku, et tegemist on püha paigaga. Tänapäeval peab aed tõkestama ka mootorsõidukite pääsu pühapaika. Kus aed, seal väravad.
Üldine reegel on, et kasutatakse kohalikku looduslikku materjali. Varemalt aiad mõeldud eelkõige loomade kaitseks, tänapäeval piirab aed eelkõige inimeste eest, et märgatakse, et tegemist on teise, püha alaga ning et ei sõidetaks sinna mootorsõidukitega sisse.
Kiigekohad – hiite äärealadel asuvad, peetud on meelelahutuslikke koosviibimisi.
Purded – ei pea kasutama moodsaid tööriistu, et neid teha, vaid saab ka looduslike materjalidega.
Lõkkekohad – kuuluvad kõikide kogukondlike pühapaikade juurde. Peab olema ruumi inimeste kogunemiseks ja toitude valmistamiseks. Arvestama peab ka laienemise võimalusega.
Ajaloolised materjalid – vanade rajatiste parandamiseks või uute ehitamiseks tohib kasutada vaid sellele piirkonnale ajalooliselt omaseid materjale.
Töövõtted võiksid olla võimalikult ajaloolised, samuti ka tööriistad , aega läheb kauem, kuid aitab säilitada looduslikku tasakaalu ja rahu hiiepeaigas.
Oluline on ka maa omanike kaasamine tegevuste kavandamisse. Lisaks paiga kaitset korraldavatele asutustele tuleb hoolduskava koostamisse kaasata maaomanik ja eestkostjad. Maaomaniku arvamus ja koostöö on väga olulised, kuid see ei saa takistada olemasolevate väärtuste ja usuvabaduse kaitset avalikes huvides.
Kaitse kavandamine
Pühapaik
Harjumaa , Kuusalu vald, Rummu küla, Allika talu
Säilinud allikas, mis ei ole kasutusel ning viis kivi, teiselpool teed kalmistu .
Tegevusvaldkonnad, mis eelnevad kaitse kavandamisele:
Arhiivimaterjali kogumine
Andmete koondamine enne välitöödele minekut. Kogu teave, mis varem selle pühapaiga kohta talletatud, kroonikad, ajalooürikud, ajalookirjandus, kaardid jne.
Välitööde ette valmistamine – puudutab seadmeid, inimesi, koostöövõrgustikku
Välitööd – maastikul liikumine, külades inimeste küsitlemine, paikade kaardistamine
Kameraaltööd
Järeltööd
Olemasolevate piirangute ja kaitsekorralduse välja selgitamine – Mida seal teha saab? LK, MK ja muud piirangud ja kitsendused alal, olemasolevad planeeringud
Kuidas tuleks piiritleda:
Paika tuleks piiritleda tervikuna
Kaitstavad väärtused ja tähtsus võrreldes teistega:
On mitu püha objekti koos ning paiknevad kompleksina.
Kaitsmise eesmärgid ning nende saavutamiseks vajalikud piirangud: