"Hiiekohad Urvaste kihelkonnas" (0)

Antsla Gümnaasium
KAREL VARIK
11B klass
HIIEKOHAD URVASTE KIHELKONNAS
uurimistöö
Juhendaja :
õpetaja
ANU SINIMETS
Antsla 2011
Sisukord
Sissejuhatus ....................................................................................................................... 3
1. Hiis püha paigana ........................................................................................................... 4
1.1 Kohad, kus asus hiis .......................................................................................... 5
1.2 Mütoloogilised olendid, kes hiies elasid ............................................................. 5
1.3 Aeg, millal ja miks hiies käidi ............................................................................. 6
1.4 Põhjused, miks hiies käidi .................................................................................. 6
1.5 Loodusobjektid , mida hiies austati ..................................................................... 7
1.6 Ohverdamise aeg ............................................................................................... 8
1.7 Ohverdamine ...................................................................................................... 9
2. Urvaste valla pühadpaigad ........................................................................................... 10
2.1 Ohvriallikas Silmaveeallikas ............................................................................. 10
2.2 Ohvriallikas Põrguläte ...................................................................................... 11
2.3 Ohvriallikas Silmaläte ....................................................................................... 12
2.4 Rahvapärimustega seotud Valgehobuse kivi ................................................... 13
3. Sõmerpalu valla pühadpaigad ...................................................................................... 14
3.1 Ohvrikivi Helsekivi ............................................................................................ 14
3.2 Ohvrikivi ........................................................................................................... 15
3.3 Rahvapärimustega seotud Lootuskivi .............................................................. 16
3.4 Rahvapärimustega seotud Kirstkivi .................................................................. 16
3.5 Ohverdamiskoht ja hiietamm Pühaliistu tamm ................................................. 16
4. Kohajutud ...................................................................................................................... 17
Kokkuvõte ......................................................................................................................... 18
Kasutatud allikad .............................................................................................................. 19
LISAD ............................................................................................................................... 20
LISA 1. Silmaveeallikas .......................................................................................... 21
LISA 2. Põrguläte ................................................................................................... 22
LISA 3. Silmaläte .................................................................................................... 23
LISA 4. Valgehobuse kivi ....................................................................................... 24
LISA 5. Helsekivi .................................................................................................... 25
LISA 6. Ohvrikivi ..................................................................................................... 26
LISA 7. Lootuskivi .................................................................................................. 27
LISA 8. Kirstkivi ...................................................................................................... 28
Sissejuhatus
Ma valisin enda uurimistöö teemaks ,,Hiiekohad Urvaste kihelkonnas“. Seda teemat soovitas mulle õpetaja. Hiie -teema on põnev ning igale huvilisele jagub avastusruumi, kuna hiis on mõistatus, millel võib täna olla mitu vastust. Üks ei pruugi olla õigem kui teine. Selle tööga tahan ma saada rohkem informatsiooni hiite kohta, sest see on minu jaoks teema, mille kohta ma midagi eriti ei tea. Selle käigus soovin ma teada saada, kuidas hiiel käidi, kuidas ohverdati ning mida ohvriks toodi ja millal oli ohverdamise aeg. Selle töö jaoks kasutan ma põhiliselt Internetti ja raamatuid, millest saan vajaliku informatsiooni. Ma olen teadlik ka uuest materjalist pühadepaikade kohta, aga selle uurimiseks pole mul aega. Põhilise materjali saan ma muinasmälestiste registrist ning hiitest rääkivast raamatudest. Töö sisu jaoks olen käinud ka inimestelt küsimas pühadepaikade kohta jutte ja nendega seonduvat.
3
1. Hiis püha paigana
Põhja- ja Lääne-Eestis tihedalt esinev sõna hiis on tähistanud midagi püha ja samas eluliselt tähtsat, aukartusttekitavat ja rituaalenõudvat, kindlalt kõrgemate ja vägevamate jõududega seostuvad – pärinegu need jõud siis maas või ilmast. Hiis paiknes kindlas kohas maastikul , ta polnud midagi ebamäärast, vaid silmaga nähtav ja kõigi meeltega tajutav pühadus. Ta oli ühteaegu nii kes kui mis – temas tunnetati väge või jõudu, mis asus mingil piiratud maa-alal, olles rohkem koondunud ühte või mitmesse puusse, kivisse, allikasse, lohku vms., aga ka kujudesse-sammastesse. Muljet hiiest kui paigast maastikul süvendab sõna laialdane esinemine kohanimedes(Hiiepõld, Hiiesoo, Hiie talu jne.).
Võiks ju väita, et hiiekohad on vanad kalmed , kuhu on koondunud esivanemate jõud ja energia, mida ohvritega saab mõjutada ning enda kasuks rakendada. Liiga palju on hiisi, mis pole kunagi olnud kalmed. Ometi on üle Eeesti siin ja seal teada üksikuid hiisi-matusepaiku, kus juures Lõuna-Eestis näib see seos olevat pisut tihedam. Kalmeid ja kalmepuid peeti mõistetavalt pühaks ilma hiie-sõna kaasamatagi. Üks näide selle kohta on Kanepi kihelkonnast Krootuse vallast Kõlleste külast, kus ohverdati Kalmutemäel kasvavale kuusele.
Rahvapärimustest selgub , et mõnel pool on surnute hingi toidetud hiies. Seda tihti sügiseselt hingedeajal, mil usuti esivanemaid taas oma kodu külastavat.[1 lk 15-18]
Hiis on püha paik, kus kehtivad iidsed käitumistavad
Hiies:
- hoitakse rahu ja puhtust;
- puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga;
- hiierajatisi ei lõhuta;
- hiide jäetud ande ei võeta kaasa;
- ohvrikivi otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse;
- loodusande ei korjata;
- hiide ei viida (lemmik)loomi;
- lõkkepuuks tohib võtta vaid mahalangenud puid, soovitav on lõkkepuud kaasa tuua;
- loomulikke vajadusi rahuldatakse väljaspool hiit ;
- hiiest lahkudes võetakse kaasa vaid isiklikud asjad ja prügi.
Võimaluse korral:
- Hiide minnakse ja sealt lahkutakse värava kaudu. Mõlemal puhul oleks
kena koputada lokulaulale.
-Hiies oleks esmalt hea käia allikal ja loputada silmi. Allikale jäetakse (valge) münt või kaabitakse hõbevalget.[13.]
4
1.1 Kohad, kus asus hiis
Hiie asukoha leidmiseks ei ole reeglit. Ta võib olla mäel, orus, tasandikul, jõe- või soosaarel. „Roogendiku talust Roostoja külas 2 km raba sees on Iissaar. Ennemalle, kui ristiusk meie maale toodi, tulid eestlased salaja oma jumalaid kummardama. Nad tulid maailma kaugelt läbi rabade ja soode soosaartele. Seal olid nende pühad hiied . Seal nemad siis ohverdasivad oma andisid, mis neil oli, ja palusivad oma jumalaid.[14.]
Enamasti asuvad hiied kõrgendikul. Kohe tulevad meelde Kuremäe, Purtse , Võrkla, Ebavere ja Kunda hiiemägi. Võimalik, et hiiekoha valikul arvestati meile tundmatuid tingimusi, näiteks maavägesid. Tõenäoliselt on mõnedki ohvri- või hiiekünkad inimeste rajatud, kivid sinna veetud. Sellised võivad olla Lavi ja Kongula pühakohad.
1.2 Mütoloogilised olendid, kes hiies elasid
Kõige sagedamini on mainitud, et seal elasid jumalad, hiie jumalad või vanade eestlaste jumalad ehk vanad jumalad. Veel on nimetatud vaime, hiievaime, hiielasi, hiiehaldjaid, hiiehobust. Teati, et Samma Tammealuse hiietammes elas vanade eestlaste jumal, Tudu hiies haldjas või vaim jne. Vahel teatakse hiies elava jumala nime – Äntu hiies Uku, Niinemäel – Niine.
Vana korra järgi on hiies või selle juures elanud inimesed. Soonurmes elanud Uku-nimeline perekond, kelle esiisa sealsamas hiies asjameheks oli. „Vohnja“ Soomukse küla lähedal on Hiiemets. Seal Hiieallikas ja Ukukivi. Allika juures elanud pika musta kuuega mees. Seal olnud kaks kaarnat, kes istunud hiie juures püstitatud kahe tulba otsas. Nende tulpade juurde viinud rahvas söögi- ja rahaandeid. Rahaanded peitnud vanamees. [14.]
5
1.3 Aeg, millal ja miks hiies käidi
Suuremad urjamised ja palved korraldati tavaliselt pühade puhul. Hiliseimana on hiies tehtud leedotulesid. Nädalapäevadest on kindlalt eelistatud neljapäev. Siis püüti toimetada kõik hiietalitused. Neljapäev oli meil pühaks päevaks veel ajalooliselgi ajal.[14.]
1.4 Põhjused, miks hiies käidi
Maarahvas käis hiies nõu pidamas, palumas, kohut mõistmas, tantsimas, kadunuid matmas ja austamas. Käidi veel annetamas, et saada hästi läbi hiieasukatega, et nende abil edeneks kari ja tuleks parem saak, oleks kala- või jahiõnne. Või siis, et tänada. Mõnel pool soovitati seal palumas ja urjamas käia iga suurema ettevõtmise eel. Viimasel ajal ja eriti Maavalla õhtukyljel jäi kombeks hiitest tervist nõutada. Selgi puhul oli tarvis urjata. Hiieväed aitasid ka siis, kui kosilased ei tahtnud tulla või polnud lasteõnne.
Hiit peeti pühaks tähenduses, et ta kaitseb, toob õnne ja aitab maarahvast hädades. Hiis oli puutumatu . Tema või isegi ta jäänuki ümber tehti tara , et hoida eemal loomi. Näiteks Mahu Tammealuse hiietamme ümber oli aed. Usuti, et kui läheduses on hiis, kaitseb ta sõjakahjude, varguste ja tõbede eest.
Hiies kehtisid omad seadused. Sealt ei tohtinud midagi võtta ega murda, või kui, siis ainult ravimiseks. Ja ka siis pidi vastutasuks annetama. Janu kustutamiseks ei tohtinud küünitada suud hiieallikani. Hiies oli keelatud igasugune kurjus , ka kurjad sõnad. Hiide pidi minema puhta keha ja puhta meelega.
Hiis karistas oma seadustest üleastujat. Rahvas teab palju juhtumeid, kus rikkujat tabas mõni häda: kätetuks, jalutuks, pimedaks jäämine või surm.[14.]
6
1.5 Loodusobjektid, mida hiies austati
Puud. Tavaliselt on hiis tuntud puudesaluna – tammikuna. Ometi võivad hiiepuudeks olla kõik kodumaa puuliigid . Tingimuseks on vaid, et maa, millel nad kasvavad, oleks tuntud hiiena. Põhiliselt kohtame üksikuid hiiepuid ja veel enam mälestusi nendest .
Kivid. Virumaal on arvatud, et igas hiies peab olema hiie- või ohvrikivi. Tegelikult polnud lugu nii enam möödunud sajandilgi. Paljud kivid leidsid oma lõpu mõisahoonete ja kirikute seintes. Kuid kive on ka peidetud.Sageli asuvad hiites suured rändrahnud. Mõnelpool kutsuti neid hiie jumala(te)ks või lihtsalt hii(t)eks. Ohvrikivile viidi mitmesuguseid ohvreid, kui taheti, et loomad ästi korda lähevad. Mitmesuguseid toiduaineid viidi sinna. Ja kõik inimesed viisivad, kel oli midagi palumist. Kes selle ohvri ära sõi või pruukis, seda ma ei tia. Aga iiekivile viidi pärgasid, paelu ja ka pearätikuid ja ohvrikivile viidi seda, mis süüa kõlbas. Ohvrikivisid oli iga küla läheduses ehk koplis, aga iiekivisid põld mujal kui iies.
Allikad. Tihti asub hiies või selle läheduses allikas või allikad. Vahel oja. Rakvere Nurme ja Mahu Koila küla hiiest polegi jäänud muud kui Hiieallikas. Kui allikat pole, on mõnes hiies selle asemel kaev.
Kujud. Sarnaselt hõimurahvastega on maarahvalgi pühapaikades seisnud jumalate kujud. Seda mainib juba Henriku " Liivimaa kroonika", kus kõneldakse, kuidas preester Theodorich raiunud arvatavalt Ebavere mäel maha meie jumalate kujud ja näod. Mahu kihelkonna Männiku küla juures asub üsna mere ligidal Hiie lepik. Seal oli vanasti püha hiis, kus asusid jumalate kujud, mida käidi kummardamas.
Tantsuplatsid on teada paljudest hiitest. Reeglina on need ümmargused. Mõnes kohas on ümber tantsuringi veeretatud kivid. Seal on tantsijaid kutsutud hiietantsijateks. Mõistagi kandsid säärased tantsimised taialist iseloomu. Tundub, et selliseid paiku on rahvas väga armastanud. Neis käidi veel sellel aastasajalgi.
Nõupidamiskoht. Rahvusromantiline kirjandus kasutab hiit vahel nõupidamiskohana. Sellel võib tõepõhi all olla. Sope(Purtse)„Hiiemäel Lüganuses elanud muiste , vabal ajal rahvavanemad. Kui nad tahtnud, et rahvas kokku tuleks, teinud nad öösel suured tuled üles. Siis tuli rahvas palvele ja pärast seda peeti nõu.
Kohtupidamise koht. Mõnel pool on selleks hiies rajatisigi püstitatud. Purtse hiiemäel asub Kohtunikkude küngas seitsme istmekühmuga.
Matmiskoht. Nii põletus- kui ka laibamatuseid on tehtud paljudes hiites.
Ehitised. Hiisi ümbritses tara ning küllap oli(d) siis ka värav(ad). Hiites olid hiiesaunad ja hiieaidad. Hõimlaste sarnaseid ehitisi silmas pidades võib arvata, et hiiesaunas pesti enne suuremaid-tähtsamaid urjamisi ja palveid ning hiieaidas hoiti pühi esemeid ja ehk ka urjamisel kogutud vara.
Olemas on veel hiieküüne, -keldreid, -sildu, - kaeve jm. Nagu ka hiiekülasid, -talusid ja -tänavaid. Kõik need on nime saanud mõnelt lähedal asuvalt hiielt, välja arvatud mõned uustalud ja tänavad.[14.]
7
1.6 Ohverdamise aeg
Ohverdamise ajast rääkides tuleb vahet teha üksikute inimeste ja suure hulga ohverdamise vahel. Üksikud võtsid tarbe korral igal ajal ohverdamise ette: hommikul , lõunal ja õhtul, sagedamini ometi pimedal ajal, öösiti. Iga nädalapäev kõlbas ohverdamiseks, kui ka mõnele eesõigus anti, nagu näiteks neljapäevale. Tänuohvri viimisele pandi vähe rõhku nädalapäeva peale, palveohvri viimisel aga seda rohkem; niisugust ohvrit ohverdati tavaliselt neljapäeval või tähtpäeval.
Suure hulga üleüldisi ohverdamised toimetati tavaliselt määratud ajal: neljapäevaõhtutel, tähtpäevadel. Tähtpäevi leidub palju. Nelja aega aastas peeti iseäranis tähtsateks: jõuluaeg, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev.
Ohvritega pühitseti veel aasta algust ja lõppu, uut jõulu, maarjapäeva, tõnisepäeva, nelipüha, vastlapäeva, kadripäeva, hingede aega jne. Neil tähtpäevil tuli harukorral väge suurel hulgal kokku: enamasti ohverdas igal pool iga pere omaette .
Sõja algamise puhul kogus suurem hulk väge kokku ohverdama. Niisama kardetava tõve lahtipuhkemisel. Tõve möllamise ajal ohverdas pere peale selle veel omaette ohvrid .
Räägitakse ka kohuohvrist, s.o kohtusse mineja annist, aga ei selgu küllalt, mida nimelt enne kohtusse minemist ohverdati, vististi aga paelu ja lintegi, nagu teeleminekul. Tihti otsiti kohtusse mineku puhul maagiast abi. Korjati seitsmest karjast mustade lammaste villu, kedrati villad lõngaks, kujuti kangaks. Kangast valmistati vammus ja pandi kohtusse minnes selga . Oli kohtusse mineja süü selge ja määrati talle ka nuhtlus, muidugi peks, ei teinud peks ometi vähematki viga, sest vammus võttis peksuvalu täiesti ära. Kohtusse minekul lausuti ka mõnesuguseid saksaviha võtmise sõnu.
Lühidalt, missugust tähtsamat tööd ehk ettevõtet iganes alusatati, pidi ohver alati kordaminekut muretsema.[2 lk 143-144]
8
1.7 Ohverdamine
Hea vahekorra alalhoidmiseks või halva vahekorra parandamiseks enese ja jumaluse vahel otsis inimene juba varasel ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees. Ohverdamise komme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, et see komme inimese südame sügavast tarvidusest välja on kasvanud. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu tootjate ilmumist. Oma ohvreid nimetasid nad harva ohvriteks , enamasti kutsusid nad neid andideks, aga võimalik ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavaliselt kahja nime.
Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada või kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurema jagu ohvreid püüab kõrgemalt olevuselt armu ja abi; niisuguseid nimetame palveohvriteks.
Oma olemuse poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse neid, mille viimisel mõnelt hingeliselt hing võetakse; seega võikd neid ohvreid ühtlasi tapaohvriteks nimetada. Mitteverised ohvrid langevad kas roaohvrite kilda, kus kõrgemale olevusele mingisuguseid söögi- või joogiaineid viiakse, ehk neid võib varanduseohvriteks nimetada, kus raha, riideid ja muid asju ohverdataks.
Kõige ülimaks ohvriks peetakse inimeseohvrit. See on hirmsam, aga omast kohast kõige tähtsam paganuse ohver. Kõrgema olevuse enese poole meelitamiseks annab inimene ohvriks kas oma kõige kallima, nimelt elu, või oma kõige armsamate- nagu laste, sugulaste ehk jälle vähem kalli vangi elu. Nagu rahvad paganuse ajal, ohverdasid eestlasedki inimesi. Ainult üksikuid ajaloolisi teateid on meil inimeseohvrite kohta olemas, aga tähele pannes muistse aja rahvaste eluviise, peame oletama, et eestlased inimesi sagedamini ohverdasid kui vanad kirjad nimetavad.
[3. lk 7-8]
9
2. Urvaste valla pühadpaigad
2.1 Ohvriallikas Silmaveeallikas
Aadress: Võru maakond Urvaste vald Urvaste küla, Järve.(LISA 1.)
Mälestise tunnus
1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu
2) Maastikuliselt eristatav
3) Kirjalikult fikseeritud pärimuse olemasolu
Mälestise ajalugu
Arheoloogiliselt allikat ega selle ümbrust uuritud ei ole. Esialgu võiks allika kasutamist dateerida II aastatuhandesse. Rahvapärimuses räägitakse allikavee kasutamisest silmade arstimisel. Mälestis on esmakordselt riikliku kaitse alla võetud 1964. aastal.
Mälestise kirjeldus
Allikas on enam-vähem ristkülikukujuline mõõtmetega u 1 x 1,5 m, vee äravool on lõuna poole kitsa madala nirena, mille laius on u 0,3-0,5 m. Allika lähedale puu otsa on üles riputatud tuulekell.
Üldseisukord ja hooldusaste
Ohvriallikas on heas/rahuldavas seisus. Lähiümbrus on mõnevõrra võsastunud, kuid allikas on tähistatud ning võrdlemisi hõlpsasti leitav. Kuigi mälestis paikneb suurematest teedest ja ka matkaradadest tunduvalt eemal, viitab allika kasutamisele lähedale puu otsa riputatud tuulekell. Münte allika põhjast ei paistnud.
Kaitsevööndi ulatus
50 m mälestise piirist .
Mälestise asukoha kirjeldus
Mälestis asub Urvaste vallas Järvekülas Järve talu maal, Uhtjärve linnamäest paarsada meetrit kagu pool, Uhtjärve kaldast u 12 m kirdes.[9.]
10
2.2 Ohvriallikas Põrguläte
Aadress: Võru maakond Urvaste valdVisela küla, Allika.(LISA 2.)
Mälestise tunnus
1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu;
2)Maastikuliselt eristatav;
3)Kirjalikult fikseeritud pärimus.
Mälestise ajalugu
Allika kasutamist ohverdamise kohana võiks dateerida II aastatuhandesse. Rahvapärimuses räägitakse allikasse ohverdamisest. On andmeid, et allikas muudab aegaajalt oma asukohta . Allikas on võetud riikliku kaitse alla 1964.a.
Mälestise kirjeldus
Allikas paikneb lohus, mille mõõtmed on 4,5 m loode-kagu suunas ja 2,5-3 m kirde-edela suunas. Selle lohu keskel on ligikaudu 1,5-2 m läbimõõduga selge veega ala, milles on omakorda ligi 1m läbimõõduga hele liivase põhjaga ala, mille põhi „keeb“ ajades üles liiva. Vee äravool on kagusse ligikaudu 1m laiuses ojas, kus vee sügavus on keskmiselt 15-20 cm. Vee äravooluala on nagu allikaski keskelt heleda liivapõhjaga ala, millest väljapoole jääb tumedam liivaala ja sellest veelkord väljapoole roostepruuni pinnasega ala. Allika ümbrus on võsastunud.
Kaitsevööndi ulatus
Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.
Mälestise asukoha kirjeldus
Allikas asub endise jaotuse järgi Urvaste kihelkonnas, Visela külas. Allikas paikneb Visela oja ürgoru põhjas, oru loodeveeru jalamil, liigniiskel metsaga kaetud alal.[11.]
11
2.3 Ohvriallikas Silmaläte
Aadress: Võru maakond Urvaste vald Visela küla, Allika.(LISA 3.)
Mälestise tunnus
1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu
2)Maastikuliselt eristatav;
3)Kirjalikult fikseeritud pärimus.
Mälestise ajalugu
Allika kasutamise ajaks võiks olla II aastatuhat. Rahvapärimuses räägitakse allikavee kasutamisest silmade arstimisel.
Mälestise kirjeldus
Allikas asub lohus, mille läbimõõt põhja-lõuna suunal ulatub 1m ja ida-lääne suunal 1,2m. Vee äravool on edela poole piki oru veeru alla poole, oja suunas ligikaudu 15-30 cm nirena, milles vee sügavus on 20 cm. Vee sügavus allikas on samuti 20 cm. Allika põhi on risustatud peenemat okste ja lehtedega.
Kaitsevööndi ulatus
Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.
Mälestise asukoha kirjeldus
Ohvriallikas asub endise jaotuse järgi Urvaste kihelkonnas, Visela külas. Allikas paikneb Visela oja loode poole tõusva oru veerul, metsa sees.[12.]
12
2.4 Rahvapärimustega seotud Valgehobuse kivi
Aadress: Võru maakond Urvaste vald Kirikuküla küla, Kanariku.(LISA 4.)
Mälestise tunnus
Kirjalikult fikseeritud pärimus.
Mälestise ajalugu
Selle kivi juures olevat üks usku tooma tulnud mees ära tapetud ja pooleks raiutud. Üks pool maetud kivi alla ja teine viidud edasi Otepää poole. Usutooja olnud valge hobuse seljas .
Mälestise kirjeldus
Liik: Madal lame kivi, kõrgus maapinnast u 50 cm, mõõtmed umbkaudu 150x130 cm. Kivi pealt sammaldunud, looduslikke ega inimtekkelisi lohke kivil leida ei ole.
Üldseisukord ja hooldusaste
Seisukord hea, kivi ümbrus heakorrastatud.
Kaitsevööndi ulatus
50 m mälestise piirist.
Mälestise asukoha kirjeldus
Koigu - Urvaste tee idaküljel, Kanariku talust 250 m loodes , kolhoosi kuivatist 120 m ja Koigu ristist 750 m lõuna pool põllu servas .[10.]
13
3. Sõmerpalu valla pühadpaigad
3.1 Ohvrikivi Helsekivi
Aadress: Võru maakond Sõmerpalu vald Hutita küla, Sõmerpalu metskond .(LISA 5.)
Mälestise tunnus
1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu
2)Kirjalikult fikseeritud pärimus
Mälestise ajalugu
Ohvrikivi pärineb arvatavasti II aastatuhandest. Kivi on kirjeldanud 1923.a O. Ugart Urvaste kihelkonna arheoloogilises kirjelduses lk 16 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kivi on võetud riikliku kaitse alla 1964.a
Mälestise kirjeldus
Helsekivi on rahvapärimuses tuntud ohverdamiskohana. Suur osa kivirahnust on maa sees, välja ulatub kivi 1,4 meetri kõrguselt. Pealt on kivi lauakujuliselt tasane, looduslikult krobelise pinnaga. Aukusid ei esine. Kivi edelaküljel on sügav looduslik vagu. Kivi ümbermõõt poole meetri kõrguselt on 15 m, mõõdud edelast kirdesse 5 m ja vastassuunas 5,6 m.
Kaitsevööndi ulatus
Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.
Mälestise asukoha kirjeldus
Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Urvaste kihelkonnas, Sõmerpalu vallas. Kivi juurde pääseb kui pöörata Sihva-Vidrike-Kärgula-Järvere maantee 29 km ja 30 km vahelt lääne poole väikesele külavaheteele, mööduda Kaabsoo talust ning minna üle väikese Võhandusse suubuva oja metsa. Metsas tee hargneb, kusjuures vasakut kätt pöörduv haru viib ohvrikivini.
Mälestise iseloomustus
Kumera pealispinna, püstiste külgede ja mõnede astmeliste murdepindadega rahn. Rahnu pealispinnal ristuvate lõhede tõttu koorunud lohkvorm 40x50 cm, sügavusega 10-20 cm. Lohus püsib aeg-ajalt vesi. Lagi sammaldunud.[5.]
14
3.2 Ohvrikivi
Aadress: Võru maakond Sõmerpalu vald Hutita küla, Hutta.(LISA 6.)
Mälestise tunnus
1) Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.
Mälestise ajalugu
Ohvrikivi pärineb II aastatuhandest. Kivi on võetud riikliku kaitse alla 1973.a.
Mälestise kirjeldus
Kivi on pikliku kujuga mõõtmetega u 1,2 X 0,7 m, kõrgus maapinnast on vaid u 30 cm, kivi keskel on sümmeetriline u 30 cm läbimõõduga tehislikult süvendatud lohk.
Üldseisukord ja hooldusaste
Mälestise üldseisukord on rahuldav, kuigi vahetult kivi kõrvalt kulgeb mööda pinnasetee, mis on ohtlikult lähedal. Kivil olevasse lohku on asetatud münte.
Kaitsevööndi ulatus
50 m mälestise piirist. Täpsustav kaitsevöönd on määramisel.
Mälestise asukoha kirjeldus
Linnamäe mõisa pargi vastas autoremonditöökoja kõrval, Võru-Viljandi maanteest u 15 m põhja pool.[7.]
15
3.3 Rahvapärimustega seotud Lootuskivi
Aadress: Võru maakond Sõmerpalu vald Kurenurme küla.(LISA 7.)
Mälestise tunnus
1) Kirjalikult fikseeritud pärimus
2) Maastikuliselt eristatav
[6.]
3.4 Rahvapärimustega seotud kivi Kirstkivi
Aadress: Võru maakond Sõmerpalu vald Kurenurme küla, Sõmerpalu metskond.(LISA 8.)
Mälestise tunnus
1)Kirjalikult fikseeritud pärimus
2)Maastikuliselt eristatav
[4.]
3.5 Ohverdamiskoht ja hiietamm Pühaliistu tamm
Aadress: Võru maakond Sõmerpalu vald Osula küla, Põllu.(LISA 9.)
Mälestise tunnus
1)Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu
2)Kirjalikult fikseeritud pärimus
[8.]
16
4. Kohajutud
Helsekivi
Sõmerpalus, Võhandu kaldal seisab suur 22 sammu ümbert mõõta n.n.Helse kivi mille pealt alles tänavu kevade karjalapsed 1831 a. Vene viiekopikalise leidnud. Teda ümbritsev palgimets raiuti alles mineval talvel maha. Kivi on pealt tasaseks põletatud. Rahvas teab rääkida, et vanasti Tõnise päeval siin seapäid ohverdatud. Aastat 35 tagasi vedanud veel karjased ta ümber valget oinast sarvi pidi. Kivi läheduses on väike allik , kuhu katku ajal ratta rummuga liha veetud et katk kaoks.
Pühaliistu tamm
Osulast Tartu-Võru uuele maanteele viivast teest ja kolhoosi väetisehoidlast 200 m kagus on vana hiiepuu - Pühaliistu tamm. Vanasti olnud seal puid rohkem. Rahvas käinud sinna Taarale ohverdamas ja ande viimas. Kui siga tapeti, viidi pea hiide. Hiies elanud Vanajuudas. Kirikuõpetaja käinud kohta õnnistamas, et Vanajuudast ära ajada. Kui vana usk kaduma hakkas, siis osad inimesed käisid ikka hiide, teised enam ei uskunud. Üks mees käis puu alt ande ära korjamas. Teine mees läks seapead hiide viima. Esimene visanud pea toojale järele ja hüüdnud põõsast: „Kurat sa nii väikse tõid!“ Tooja ehmatas väga ära - arvas , et Vanajuudas hüüab. Jutustaja lapsepõlves enam ohverdamisi pole olnud. Jutud on kuuldud veskilistelt, kes oma järjekorda ootasid. Jutustaja isa oli Osula vesiveski mölder.[15.]
17
Kokkuvõte
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida hiiekohti, mis paiknevad Urvaste kihelkonnas. Selles kihelkonnas ei ole neid eriti palju, aga mõned siiski on. Päris vaesed me selles osas ei ole. Uurimistöö oli väga huvitav, sain palju informatsiooni hiite kohta ja kõigest sellega seonduvast. Palju informatsiooni jäi saamata, sest ilmastik segas väga palju. Inimesed kellega ma rääkimas käisin ei osanud pühadepaikade kohta midagi öelda kuna ei mäletata neid enam. Kellegil pole olnud huvi ka nende vastu, et neid varem uurida. Oleksin tahtnud iga paiga juures ise ära käia, aga ei olnud võimalust. Kindlasti tahan ma veel rohkem teada hiitega seonduvast, sest ma olen teadlik, et pühadepaikade kohta on uut informatsiooni. Selle informatsiooniga pole jõudnud ma veel tutvuda, aga seda teen ma kunagi kindlasti.
18
Kasutatud allikad

Eesti Kirjandusmuuseum. 1998. Remmel, M. A.( koost ). Hiie ase: Hiis eesti rahvapärimusteses. Mis või kes on hiis?

Eisen, M. J. 1996. Teder, Ü.(toimet). Esivanemate ohverdamised:
Ohverdamise aeg ja ohvrisaajad.

Eisen, M. J. 1996. Teder, Ü.(toimet). Esivanemate ohverdamised: Inimeseohver. Ohverdamie ja ohvrid.

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13655

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13656

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13657

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13660

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&mtab=main&id=13665

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13672

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13667

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13676

http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=13677

http://www.maavald.ee/failid/Jaotusmaterjal.rtf

http://www.maavald.ee/maausk.html?rubriik=20&id=24&op=lugu

http://www.folklore.ee/lepp/urvaste/index.php?sel_id=2
19
LISAD
LISA 1. Silmaveeallikas
20
LISA 2. Põrguläte
21
LISA 3. Silmaläte
22
LISA 4. Valgehobuse kivi
23
LISA 5. Helsekivi
24
LISA 6. Ohvrikivi
25
LISA 7. Lootuskivi
26
LISA 8. Kirstkivi
27
28