Mükoloogia kordamisküsimused (0)

Mükoloogia kordamisküsimused  ∙   Seente   määratlemine   –   mille   järgi   eristuvad   seened   teistest organismirühmadest.  Seened on: 1) eukarüootsed 2) eoseid moodustavad 3) klorofüllita (heterotroofsed) 4) absorptsiooni teel toituvad 5) suguliselt või mittesuguliselt paljunevad 6) pikad torujad rakud e hüüfid e seeneniidid ∙   Seente   positsioon   eluslooduse   süsteemis   (elupuul).   Kuulumine opistokontide hulka. Seened   on   loomadega   –   opistokondid   lähemalt   sugulased   kui   taimedega. Loomateadlaste   arvates   võis   nende   ühine   eellane   olla   paljuski   sarnane   teatud koloniaalsetele protistidele ja elas vees.  ∙ Kirjeldatud ja seni kirjeldamata seeneliikide arv.  Ühtekokku arvatakse maailmas olevat  1,5 miljonit seeneliiki, millest teadus on siiani kirjeldanud ainult ligikaudu 70 000 liiki ∙   Seente   erinevad   kasvuvormid   -   seeneniidid,   pärmirakud.   Nende
kasvamise eripärad. 
Enamus seeni on üles ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest –  seeneniitidest
ehk   hüüfidest,   mis   harunedes   võivad   moodustada   laiaulatusliku   võrgustiku   –
seeneniidistiku ehk mütseeli. Seene viljakehas asetsevad seenehüüfid
tihedalt pakituna ja läbipõimunult, mis tagab viljakehale vajaliku püsivuse ja tugevuse.
Seenehüüfid jagunevad enamasti vaheseinte abil üksikuteks rakkudeks, mis on omavahel
ühenduses vaheseinas oleva ava kaudu Mitmes   seenerühmas   on   osadel   liikidel   hüüfidena   kasv   asendunud  üksikrakkude
pungumisega ning neid nimetatakse pärmseenteks või ka pärmideks. 
Paljudel   seeneliikidel   esineb   elutsüklis  nii   hüüfidena   kasv   kui   ka   pungumine–seda
nähtust nimetatakse dimorfismiks.


∙ Seente rakukest. 
Kõigil seenerakkudel esineb rakukest, mille peamiseks ehitusmaterjaliks on     kitiin    . ∙ Rakuvaheseinte tüübid. Poori ja selle sulgurmehhanismi otstarve.  Woronini kehad sulgevad rakuvaheseintes esinevad avad.
Dolipoorne – moodustub kesksest poorist, vaheseina paksenditest vastu poori ning mõlemalt
poolt poori katvast poorimütsist ∙ Paljunemine – anamorfi ja teleomorfi staadium. Millal/milleks   kasvatab seen viljakeha. Eoste tüübid anamorfi ja teleomorfi staadiumis.  Seentele   on   iseloomulik,   et  ühel   ja   samal   liigil   võivad   elutsüklis   esineda   mõlemad staadiumid. Sellisel juhul nimetatakse mittesugulist staadiumi anamorfiks ja tekkivaid
eoseid koniidideks.  Sugulist   arengustaadiumit   nimetatakse  teleomorfiks.   Sellisel   juhul   peab  eosest   või koniidist arenenud    haploidne     mütseel     kohtuma teise sama liigi haploidse mütseeliga, et moodustada viljakeha ja seal eosed.  Mittesuguline ehk anamorfi staadium  on seene leviku seisukohalt tihti efektiivsem ja ilmselt   seetõttu   on   paljudel   seeneliikidel   suguline   staadium   evolutsioonis   kaduma
läinud ja nad eksisteerivad ainult anamorfidena. ∙   Seente   tähtsus   looduses:   seened   kui   orgaanilise   aine   lagundajad
(saproobid, biotroofid). 
Saprotroofid  ehk  surnud   organismide   kudedest   toituvad   seened  on   üldises   looduse


aineringes   väga   tähtsad   kuna   lagundavad   surnud   orgaanilise   aine   lihtsamateks,   teistele
organismidele kättesaadavateks ühenditeks. 
Osa   seeni   on   aga   võimelised   hankima   orgaanilisi   ühendeid  teiste   organismide   elusatest
rakkudest  ja   seetõttu   nimetatakse   neid  biotroofideks.   Biotroofide   hulka   kuuluvad   nii
parasiidid  kui   ka   teiste   organismidega   vastastikku   kasulikku   kooselu   omavad   seened.
Viimaseid nimetatakse ka sümbiontideks. ∙ Seente kasutamine toiduks (söögiseened ja seente kaasabil valmivad
toiduained); muud  kasutusviisid. 
Veini,   viski,   õlu   jt.  alkohoolsete   jookide  üks   hinnatuim   komponent,   alkohol,   tekib
pärmseente  elutegevuse   tulemusena.   Üldtuntud   on   pärmseente   kasutamine  taigna
kergitajatena.  Seened   Penicillium   roquefortii   ja   P.   camemberii   annavad   teatud
juustusortidele  eripärase,   et   mitte   öelda   võrratu   lõhna   ja   maitse.   Sama   seeneperekonna
esindaja Penicillium chrysogenum abil toodeti esmakordselt  penitsilliini  – antibiootikumi,
mis leidis bakterpõletike ravimisel edukat rakendust juba Teise Maailmasõja päevil. ∙   4   klassikalist   seenehõimkonda:   nimetused   eesti   ja   ladina   keeles; eristamine   suguliseks     paljunemiseks   vajalike   struktuuride   ja
tekkivate eoste järgi.  1. Viburseened, Chytridiomycota (iseloomulik viburi esinemine) 
2. Ikkesseened, Zygomycota (sügospoori esinemine) 
3. Kottseened, Ascomycota (eoskoti e. askuse esinemine) 
4. Kandseened, Basidiomycota (eoskanna e. basiidi ja pannalde esinemine) ∙   Viburseente   tallus,   eosed   ja   paljunemine,   toitumistüübid,
elukeskkond. 
Tallus  kerajas   kuni   munajas   rakk   (risomütseeliga   või   ilma)   või   vaheseinteta
hulktuumne lihtne seeneniit, harva seeneniidistik
Mittesuguline paljunemine zoosporangiumides arenevate zoospooridega 
Suguline   protsess  valdavalt   gametogaamia,   milles  sügoot   moodustub   gameetide
ühinemisel. Sügoodist areneb  puhkesporangium, mõnel juhul aga esmalt diploidne
tallus,   mis   alles   hiljem   moodustab   puhkesporangiume.   Viimased   idanevad   otse
haploidsete zoospooride moodustumisega.
Saproobid või taimede, seente ja loomade parasiidid vees ja märgades või niisketes
tingimustes maismaal. ∙   Kahepaiksete   kütridiomükoos   ja   seda   põhjustavad   viburseened
Batrachochytrium  dendrobatidis ja B. salamandrivorans.  ∙ Viburseente elutsükkel liigi Allomyces arbusculus näitel. 


Mittesugulise ja sugulise põlvkonna vaheldumine. 
Haploidsed   ja   diploidsed   organismid   on  väliselt   eristamatud  seni   kuni   moodustuvad
paljunemisorganid. 
Gametotallusel  (ingl.k.   gametophyte,  haploidne  isend!)   tekivad  värvusetud emasgametangiumid   ja   oranžikad   isasgametangiumid.  Gametangiumitest   vabanenud
emasgameedid eritavad isasgameete ligimeelitavat hormooni. Peale emas- ja isasgameedi
ühinemist kaotab sügoot viburid ning idanedes moodustab diploidseseeneniidistiku ja sellel
diploidse sporotalluse (sporophyte). 
Viimasel arenevad kahte eri tüüpi sporangiumid: 
1)   värvusetud   sporangiumid   on  mittesugulise   paljunemise   organid,  milles   tekivad
diploidsed zoospoorid. Idanedes moodustavad zoospoorid uue diploidse sporotalluse; 
2) pruuni värvi ja paksukestalised sporangiumid on ebasoodsa aastaja üleelamiseks, peale
puhkeperioodi  leiab  sporangiumis  aset  meioos  ning tekivad  haploidsed zoospoorid.  Iga
idanev zoospoor võib anda uue haploidse gametotalluse. ∙   Ikkesseente   tallus,   eosed   ja   paljunemine,   toitumistüübid, elukeskkond. Rakukesta ja  rakuvaheseinte eripära.  Tallus     hästiarenenud hulktuumne rakuvaheseinteta seeneniidistik, tihti risoididega.    Mittesuguliselt  paljunevad   sporangiumides   tekkivate  sporangiospooridega.  Suguline paljunemine  sügogaamia  teel.   Sügoodist   moodustub   sügospoor,   mis   tüüpiliselt
areneb sporangiumikandjal tekkivaks sporangiumiks.  Maismaal,   harva   ka   vees   elunevad     saprotroofid      või   taimede,   loomade   ja   seente     parasiidid;   mükooside   tekitajad;   paljud   liigid   on   tuntud  käärimisprotsesse
põhjustavate seentena.  Osa saprotroofe on  väga kiire kasvuga  ja esinevad tihti mitmesugustel  toiduainetel nagu pagaritooted ning puu- ja juurviljad ∙ Ikkesseente elutsükkel musta täpphalliku näitel.  Mittesuguline   paljunemine  toimub  haploidsete   aplanospooride  abil.   Selline paljunemine   on   valdav   kõigi   ikkesseente   puhul,  suguline   paljunemine  toimub   märksa
harvemini.   Aplanospoorid   tekivad   musta   kestaga  sporangiumides,   mis   annavad   seenele
iseloomuliku   värvuse   –   palja   silmaga   vaadates   on   seene   kohev   mütseel   kaetud   mustade
täppidega.  Suguline  paljunemine  leiab  sellel  seenel  aset  kahe erinevasse  paarumistüüpi  kuuluva seeneniidistiku kokkukasvamisel.  Kahe seeneniidi kokkusaamiskohal tekivad  kaks haploidset
gametangiumi, mille  ühinemisel  tekib  diploidne sügosporangium.  Sügosporangiumis  tekib
üks paksukestaline  sügospoor,  mis võib enne idanemist läbida pika puhkeperioodi. Vahetult
idanemisele   eelneb  sügospooris   meioos.   Seetõttu   on   sügospooril   tekkivas   sporangiumis
haploidsed spoorid. ∙ Kottseente kasvuvormid (seeneniidistik ja/või pärm), rakuvaheseinad,
toitumistüübid,   võimalikud   paljunemise   strateegiad   (anamorf   vs.
teleomorf) ja vastavad eosetüübid. 


Kottseente   keha   koosneb   tüüpilistest  eukarüootsetest   rakkudest,   mida   ümbritseb rakukest.  Rakukesta   koostisaineteks   on   erinevates   vahekordades  kitiin   ja   glükaanid.
Rakuvaheseintes esinevad nö. lihtsad avad, mis võimaldavad rakusisaldiste liikumist rakust
rakku. Samas võivad seda takistada mitmesugused membraaniseoselised struktuurid, näiteks
nn. Woronini kehad    , mis sulgevad rakuvaheseintes esinevad avad.    Kottseente   kehaks   võib   olla   vaid  üks   rakk   (pärmidel)  või  pikk   niit,   mis   on vaheseintega   jaotatud  rakkudeks  (seeneniit   ehk  hüüf).  Pärmid   paljunevad  pungumise  või
jagunemise teel; seeneniidid ehk hüüfid kasvavad tipmiselt ning annavad külgmisi harusid.
On ka  dimorfseid  kottseeni, kes  sõltuvalt keskkonnatingimustest  esinevad kas üherakulise
või hüüfilise eluvormina. Parasiidid:   taimedel,   seentel,   imetajatel,   lülijalgsetel   (ka   kaaslejad),   nematoodidel (kägistajad)  Sümbiondid: taimedega: endofüüdid samblike moodustajad (koos rohevetikate ja/või tsüanobakteritega), erikoidse ja ektendomükoriisa moodustajad loomadega (sh. putukatega)  Saprotroofid: puidul, puukoorel ja taimedel koprofiilid 
Elukeskkonnaks:  maismaa – maapealsete ning maa-aluste viljakehadega kottseened veekeskond  –   mage-   ning   merevees   elavad   kottseened,   saprotroofid,   parasiidid   või
endofüüdid taimedel ja loomadel. Pleomorfism  –   sugulise   ja   mittesugulise   paljunemise   (arengujärgu)   vaheldumine seene elutsüklis; väga levinud kottseente hõimkonnas (kandseentel palju harvem).  Teleomorf  –   seene  sugulise  paljunemise   arengujärk,   mille   käigus   valmivad meiospoorid.  Anamorf – seene mittesugulise paljunemise arengujärk, mitospoorid. 
Holomorf – seen kõigis oma väljendusvormides (steriilne seeneniidistik + anamorf + teleomorf).  On kottseeni, kellel esineb nii anamorf kui teleomorf, teistel teatakse aga vaid anamorf või teleomorf. ∙ Ürgkottseente, pärmkottseente ja päriskottseente erisused.  Archaeascomycetes  (ürgkottseened)   –   üherakulised   või   seeneniitide   ja   üherakulistena
esinevad kottseened. Reeglina viljakeha puudub. DNA tunnustel piiritletav rühm. 
Hemiascomycetes  (pärmkottseened)   –   enamik   liike   üherakulised,   pärmi   eluvormiga,
‘basaalsed’ taksonid moodustavad seeneniite. Viljakeha puudub. 
Euascomycetes  (päriskottseened)   –   ca   90%   kottseentest,   moodustavad   seeneniite   ning
peaaegu kõik suguliselt paljunevad liigid ka viljakehasid. ∙ Kottseente viljakehade tüübid. 
1) eoskotid arenevad mütseelil, viljakeha puudub; 
2) peiteoslas e. kleistoteetsiumis – eoskotid valmivad täielikult suletud viljakehas; 
3) sulgeosla e. periteetsium – suletud viljakeha, kuid valmimisel areneb selle tipus avaus e.
ostiool, mille kaudu kotteosed vabanevad; 
4) lehtereosla e. apoteetsium – täiesti avatud eoslavaga viljakeha


∙   Kottseente   elutsükkel:   sugulise   ja   mittesugulise   paljunemise vaheldumine,   askogoon,     askogeensed   hüüfid   ja   paaristuumaline
faas,   konksuraku   otstarve,   diploidne   faas,     eoskoti   ja   kotteoste
arenemine.   Ühetuumsete   ja   paaristuumsete   rakkude   osalemine
viljakeha moodustumisel. Haploidse  kotteose  (ascospore) idanedes   tekib  haploidne  seeneniidistik  (n). Viimasel võivad tekkida  mittesugulisel  paljunemisel  koniidikandjad koniididega. Iga koniid
võib alguse anda uuele haploidsele seeneniidistikule.  Sugulise  paljunemise   korral   ühinevad  kahte   erinevasse   paarumistüüpi   kuuluvad seeneniidistikud.   Ühinemisel   tekivad   ühel   seeneniidistikul  askogoonid (emasgametangium) ja teisel anteriidid (isasgametangium).  Askogoonil  tekib   väljakasv,   nn.  trihhogüün  (trichogyne),   mis   ühineb  anteriididga. Anteriidis paiknevad tuumad ja tsütoplasma liiguvad trihhogüüni kaudu askogooni.  Peale   seda   arenevad   askogoonil  dikarüootsed   askogeensed   seeneniidid   (n   +   n). Kottseene viljakeha ehitatakse üles  kahe     haploidse     seeneniidistiku ja askogeensete     hüüfide poolt.  Askogeensete seeneniitide tippudes tekivad tagasikeerduva hüüfi tipu
tõttu konksukesed (croziers).  Konksurakkudes toimub  karüogaamia:  kahe haploidse  tuuma liitumine  (    2 n    ) , millele järgneb kohe meioos. Tekivad neli haploidset tuuma, mis läbivad veel ühe mitoosi.  Selle   tulemusena   on   konksurakus  kaheksa   haploidset   tuuma,   mis   annavad   alguse kaheksale kotteosele. Konksurakk ise areneb eoskotiks ehk askuseks (ascus). ∙   Osata   tuua   näiteid   ilma   viljakehata,   peiteoslaga,   sulgeoslaga   ja lehtereoslaga kottseente kohta.  Ilma   viljakehata   -   Kaseluudik   (Taphrina   betulina),   Pneumocystis   jiroveci,   Pagaripärm (Saccharomyces cerevisiae), Yarrowia lipolytica Peiteoslaga   -   kabja-sarveseen,   (Onygena   equina)  teraline   hirvepähkel   (Elaphomyces granulatus) Sulgeoslaga   -     kedristõlvik   (Cordyceps),   Tolypocladium.     hiina   mardustõlvik (Ophiocordyceps   sinensis),   Harilik   tungaltera   (Claviceps   purpurea),   üleniidik
(Hypomyces lactifluorum), sarvjas süsik (Xylaria hypoxylon),  Lehtereoslaga   -     pruun   liudik   (Peziza   badia),     kevadkogrits   (Gyromitra   esculenta), kuhikmürkel   (Morchella   conica),   kurrel   (Verpa   bohemica),     limatünnik   (Sarcosoma
globosum), Chorioactis geaster, Kollane bisporell (Bisporella citrina), väike rohetiksik
(Chlorociboria   aeruginascens),   Cookeina   tricholoma,   Arachnopeziza   aurelia,
Hyaloscypha,   Plectania melastoma ∙ Kedristõlviku parasiteerimine putukatel.  ∙   Kandseente   kasvuvormid   (seeneniidistik   ja/või   pärm),


rakuvaheseinad, toitumistüübid. 
  Paljunevad  mittesuguliselt   koniididega   või   pungumisega   (pärmid).  Kandseente kübaraga viljakehad on sugulise paljunemise organid, seen ise elab ja hangib toitu mullast,
puidust, taimejuurtest või mujalt.
Dolipoorne  –   moodustub   kesksest   poorist,   vaheseina   paksenditest   vastu   poori   ning
mõlemalt poolt poori katvast poorimütsist. 
Parentosoom   ehk   poorimüts  –   mõlemalt   küljelt   rakuvaheseina   keskset   poori   kattev
spetsiaalne rakuorganell, mis teiselt poolt ühildub tsütoplasmavõrgustikuga. 
Pannal  –   väike   külgmine   väljakasv   seeneniidil   vaheseina   kohal.   Esineb   ainult
kaksiktuumalisel ehk dikarüootsel seeneniidil  ja on seotud kahe eritüübilise tuuma lahus
hoidmisega hüüfi kasvamise käigus toimuvates mitootilistes tuumade jagunemistes. Ainult
kandseentel!
Valgemädanikku tekitavad kandseened lõhustavad taime rakukesta komponente  ligniini,
hemitselluloosi ja tselluloosi.
 Pruunmädaniku tekitajad lagundavad eelkõige taime rakukestas esinevaid polüsahhariide
– tselluloosi ja hemitselluloosi. 
∙   Kandseente   elutsükkel:   paaristuumalise   seeneniidistiku   teke   ja
esinemine   peamise     eluvormina,   pandla   otstarve,   viljakeha
moodustumine, eoskandade ja kandeoste teke. 
* haploidse eose idanemisel tekib haploidne seeneniidistik, mis on lühiealine
* kahe suguliselt sobiva haploidse seeneniidistiku ühinemisel tekib dikarüootne ehk
kaksiktuumaline mütseel
* kaksiktuumaline mütseel on pikaealine ja peamine esinemisvorm kandseentel
* viljakehad ja noored probasiidid on samuti dikarüootsed
* karüogaamia leiab aset probasiidis, millele järgneb koheselt meioos
* tekib neli haploidset tuuma, mõnedel liikidel järgneb meioosile mitoos ja tekib
kaheksa haploidset eost
* haploidsed tuumad liiguvad läbi eostugede ehk sterigmade arenevatesse eostesse
* tavaliselt vabanevad eosed eoskannalt aktiivselt - nn.ballistospoorid (Bulleri tilgake) ∙ Eoskanna tüübid, sterigmad, kandeosed, Bulleri tilgake. 
holobasiid – vaheseinteta ehk üherakuline eoskand; 
fragmobasiid – risti- või pikivaheseinte abil tüüpiliselt neljaks osaks jagunenud eoskand
(näiteks roosteseentel).
eostugi ehk sterigma – metabasiidi ja eoste vahelised basiidi väljakasvud. Nende kaudu
liiguvad haploidsed tuumad tekkivatesse kandeostesse. ∙   Kandseente   viljakehade   tüübid:   eoseid   kandev   pind   eoslehekestel,


torude sisepinnal või  ogade pinnal. Viljakeha: basidioom ehk basidiokarp 
Mõisted: 
* kübar ja jalg 
* eoslava ehk hümeenium 
* eoslehekesed ehk lamellid 
* torukesed 
* narmad ∙   Lõhislehiku   ristumistüübid.   Vajalik   geneetiline   tingimus dikarüootse seeneniidistiku  tekkimiseks.  
∙   Roosteseente   eluviis,   majanduslik   tähtsus,   peremeestaimede vaheldumine.   Elutsükkel  Puccinia   graminis  näitel:   spermogoonid,
paaristuumalise mütseeli teke, kevadeosed,  suvieosed, talieosed, talvitumine, meioos,
kandeosed.   Seeneniidistik taimesisene ja taimerakkude vaheline, enamasti lokaalne, kuid võib olla ka difuusne (levib kogu taimes); haustorid tungivad rakkudesse Elutsüklis kuni 5 arengujärku, mida tähistatakse rooma numbritega järgmiselt: 
0 – spermogoonid, 
I – kevadeoslad ehk etsiumid, 
II – suvieoslad ehk uredosoorused, 
III – talieoslad ehk teliosoorused, 
IV – eoskannad ehk basiidid.  Omapärane   on   vaheperemeestaime   olemasolu   elutsüklis,   peremeestaimede   vahetus   ei   ole
seeneriigis mujal nii levinud. Seen läbib vaheperemeestaimel teatud arengujärgud (0, I).
1)   Roosteseene   arenemine   algab  kevadel   haploidse   kandeose   (n)   idanemisega  vee-   või
kastetilgas.10–12   päeva   pärast   arenevad   lehe   ülemisel   pinnal  spermogoonid.  Viimastes
valmivad  spermaatsiumid,   mis   väljuvad   koos   lõhnava   nektaritilgakesega.   Haploidne
seeneniidistik muutub kaksiktuumaliseks ehk dikarüootseks (n + n).
2) Kevadeoslates (aecium) tekivad tuulega levivad dikarüootsed kevadeosed (aeciospores). 
kevadeos peab tuulega levima nisutaime lehe või varre rakkudele. 
3)   Nisutaime   kudedes  areneb   dikarüootne   seeneniidistik,   millel   tekivad   suvieoslad
(uredinium) dikarüootsete suvieostega (urediniospores), mis levivad tuule abil. 
4)  Sügisel   toimub   talieoslate  (telium)   teke   ja   dikarüootsete   kaherakuliste   talieoste
(teliospores) areng. Kahe haploidse tuuma ühinemine ehk karüogaamia toimub talieostes (2
n) enne talvitumist. 
5) Peale talvitumist toimub  talieoses meioos ja idanemine.  Ühel talieose rakul tekib üks
eoskand (täpsemalt fragmobasiid), millel tekivad neli haploidset eost. ∙ Mükoriisa definitsioon, selles osalevad osapooled.  


Mükoriisaks ehk seenjuureks nimetatakse  seente ja taimejuurte kooselulisi vorme, kus
seen ja taim on vastastikku kasulikes suhetes.  ∙ Ainete liikumise suunad mükoriisas osaleva taime ja seene vahel. Milles seisneb  kooseluga kaasnev kasu kummalegi osapoolele.
Millistel juhtudel ei ole suhted  vastastikku võrdselt kasulikud.  Orgaanilise süsiniku transport taimest seenorganismi ja 
vee ning mineraalainete transport seenest taime. 
Võimaldab taimedel paremini hankida eluks vajalikke toitaineid – mikroskoopilise seenehüüfi   kontakt   mullaosakestega   on   efektiivsem   ja   seenehüüfistik   levib
tavaliselt suuremal alal kui taime juurestik.  Seen   kui   mittefotosünteesiv   organism   saab   aga   taimelt   eluks   hädavajalikke orgaanilisi ühendeid.  Näiteks on seened, kes transpordivad orgaanilist süsinikku fotosünteesivalt taimelt (näiteks   puu)   mittefotosünteesivale   taimele   (näiteks   orhidee   või   seenlill).
Eelkõige saab sellisest ühendusest kasu mittefotosünteesiv taim, kes sisuliselt
parasiteerib seene vahendusel teisel taimel. ∙ Vanim mükoriisa tüüp, selle vanus. 
Vanimad andmed mükoriisa esinemisest Maal pärinevad devonist:  400 miljoni aasta vanune
∙   Mükoriisa   tüübid:   arbuskulaarne,   ekto-,   monotropoidne, erikoidne,   orhidoidne     mükoriisa.   Nende   morfoloogilised
erinevused, osalevad  taimerühmad. Millistes    elupaikades  on
eri mükoriisatüübid valdavaks.  Abruskulaarne  -   Vanim   mükoriisa   tüüp,   hõimkond   krohmseened,   arbuskulite esinemine taime parenhüümkoe rakkudes. Ektomükoriisa  -     hüüfid   levivad   peremeestaime   juurerakkude   vahel,   nende sisemusse tungimata. Hartigi võrgustiku ja seenmantli olemasolu. Orhidoidne   mükoriisa  -     seen   moodustab   juurte   välimistes   rakkudes   tihedaid kerakesi ehk peletone Erikoidne   mükoriisa  -   esineb   sugukondades   kanarbikulised,     iseloomustab anatoomiliselt seenehüüfide sissetung juurerakkudesse, kottseened. Arbutoidne ja monotropoidne mükoriisa  - kandseened, ainete  vahetus toimub juurerakkudesse   tunginud   seenehüüfide   vahendusel,   kuid   neid   kahte   tüüpi
eristab erikoidsest mükoriisast seenmantli ja Hartigi võrgustiku esinemine.  Monotropoidset mükoriisat moodustavad mittefotosünteesivad taimed. ∙ Sambliku definitsioon, selles osalevad osapooled. Sambliku talluse
ehitus. 
Samblik   on   stabiilne,   isemajandav   assotsiatsioon   heterotroofse   seene   (Fungi)   -
MÜKOBIONT  ja  autotroofse   (rohe)vetika  (Chlorophyta,   Viridiplantae)   ja   /või


tsüanobakteri (Cyanobacteria) – FOTOBIONT vahel ∙ Ainete liikumise suunad samblikes mükobiondi ja fotobiondi vahel.
Milles seisneb  kooseluga kaasnev kasu kummalegi osapoolele. 
Mükobiont tagab N- ja P-ühendite kättesaadavuse (absorbeeritakse pinnasest, õhust,
kivist, jm.)
Fotobiont  varustab   seent   süsivesikutega   (fotosüntees),   Tsüanobakter   Nostoc   -
>glükoos, rohevetikad -> suhkuralkoholid: ∙ Sambliku talluse tüübid: heteromeerne ja homöomeerne tallus. 


∙   Sambliku   talluse   morfoloogia:   koorikjas,   lehtjas   ja
põõsasjas tallus. 


∙   Samblikuained,   nende   roll.   Kasutamine   inimeste
poolt. 








∙ Samblike vegetatiivne paljunemine: talluse fragmendid, soreedid,
soraalid, isiidid. 
TALLUSE FRAGMENDID – oluline maapinnal kasvavate samblike puhul
SOREEDID 1) koosnevad vetikarakkudest ja neid ümbritsevatest seeneniitidest; 2)
tekivad südamiku- ja vetikakihi piiril
SORAAL – soreedide kogumik sambliku tallusel. Selle kuju ja paiknemine sambliku
määramisel oluline
ISIIDID – väljakasved talluse pinnal. Isiidi KUJU (pulkjad, koraljad, talbjad, jm.)
oluline määramisel ∙ Samblike suguline paljunemine. 
Eoskotid   moodustavad   koos   neid   toetavate   elementidega   (nt.   parafüüsid)
HÜMEENIUMI


∙   Samblike   ökoloogiline   roll:   aineringes   osalemine,   samblike
domineeritud elupaigad.
  ∙ Lihhenoindikatsioon. Lihhenomeetria. 




∙ Poikilohüdrilisus.