Auditeerimine, Viktor Arhipov (0)

Auditeerimine
Aine lõppeb eksamiga. Semestri jooksul kaks testi. Testi tulemus võib anda eksami hinde.
Mõisted
Sise audit , sise audiitor , välisaudiitor-seda enam ei kasutata, rmp kohustus ja kohustuslane,
Vande audiitori funktsioonid
Tema funkts on hinnata rmp arvestuste finantsaruannete kvaliteeti ja korraldusi. Audiitor peab ise teadma kuidas tuleb rmp aruandlus korraldada. Aluseks on rmp ja aruandluse printsiibid .
Rmp ja aruandluse korraldamise printsiibid
Nad on olulised printsiibid kõik, aga kõik ei pruugi olla audiitortegevuses võrdse väärtusega.

Majandusüksuse printsiip
Rmp kohuslane arvestab oma vara, kohustusi ja majandustehinguid, lahus tema omanike, töötajate, klientide jt isikute varast, kohustustest ja majandustehingutest.

Jätkuvuse printsiip
Rmp aruannete kootamisel lähtutakse eeldusest, et rmp kohuslane on jätkuvalt tegutsev ja tal ei ole kavatsust ega põhjust oma tegevust lõpetada või oluliselt selle mahtu vähendada. Juhul kui rmp aruanne ei ole kooskõlas antud printsiibiga, siis peaks juhtkond seletama milliseid arvestuspõhimõtteid rakendati ja kuidas jätkuvus tagatakse. Saneerimine ehk ettevõttele antakse teatud periood et oma ettevõtte seisu parandada.

Arusaadavuse printsiip
Rmp aruannetes peab info olema esitatud nii, et se oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruande kasutajatele, kellel on selleks piisavalt majanduslikud eel-teadmised.

Olulisuse printsiip
Aruannetes tuleb kajastada kogu oluline info, mis mõjutab rmp kohuslase finants seisundit , majandustulemuste rahavoogusid. Oluline on info, mis võib mõjutada aruande lugeja poolt tehtavaid majandusotsuseid . Vähe olulisi objekte või tehinguid võib kajastada lihtsustatud viisil.

Järjepidevuse printsiip
Rmp ja aruannete koostamisel tuleb kasutada järjepidevalt varem kasutatud arvestuspõhimõtteid, aruandlusviise ja skeeme.

Tulude ja kulude vastavuse printsiip
Aruande perioodi tuludest arvatakse maha, nende samade tulude tekkimisega seotud kulud. Väljaminekud, millele vastavad tulud tekivad, mingil muul perioodil kajastatakse samal perioodil kuludena, kui tekivad nendega seotud tulud.

Objektiivsuse printsiip
Aruannetes kajastuv info peab olema neutraalne ja usaldusväärne . Rmp aruanded tuleb koostada konservatiivselt, kaalutletult ja ettevaatlikult, et vältida varade ja tulude ülehindamist või kohstuste ja kulude alahindamist. Eriti taunitav on selline tahtlik tegevus.

Avalikustamise printsiip
Aruannetes tuleb esitada kogu info, mis võimaldab saada rmp kohuslase finantsseisundist, rahavoogudest ja majandustulemustest õige ja õiglase ülevaate.

Sisu ülimuslikkuse printsiip
Majandustehingute kajastamisel rmp-s ja aruannetes, tuleb lähtuda nende sisust ka siis, kui see ei ühti nende juriidilise vormiga .
Tekkepõhine printsiip
Kajastatakse siis kui nad on toimunud sõltumata sellest, kas raha on laekunud või tasutud.
Kassapõhine printsiip
Kajastatakse majandustehingud raha liikumisel.
Majandustehingute õige ja õiglane kajastamise printsiip
Õige kajastamine – kõik majandustehingud tuleb kajastada vastavalt algdokumentidele.
Õiglane kajastamine –
1. Finantsarvestus
Finantsarvestuse infot kasutavad ettevõttejuhid /juhtkond, kuid samas ka välistarbijad. ( aktsionärid ), riigi institutsioonid . Välistarbijad saavad peamise osa infost finantsaruannetest. Finantsaruande ettevalmistamine, koostamine ja analüüs ongi finantsarvestuse keskne ülesanne, mis on reguleeritud eelkõige riiglike õigusaktidega. Finantsarvestuse korralduse eest vastutab ettevõttejuhtkond.
2. Juhtumisarvestus
Mis tähendab raamatupidamisearuannete kasutamist juhtkonna poolt. Firma tegevuse planeerimiseks, hindamiseks ja kontrollimiseks. Juhtimisearvestus tegeleb eelkõige firma siseste tulemuste arvestamisega ja ta on rohkem suunatud tulevikku, sest valmistab ette informatsiooni juhtimisotsuste langetamiseks ettevõtte tuleviku planeerimisel. Tegevust reguleerivad firma sisesed normatiivid(planeerimis & aruandlus skeemid ). Siseminearuandlus ei pruugi olla kirjalikud aruanded.
3. Kulu arvestus
Osa juhtimisarvestusest, mis tegeleb ettevõtte ja tema struktuuriüksuste tootmis ja tegevuskulude kogumise, töötlemise, analüüsi ja kontrolliga . Ning lisaks tootekulu kalkuleerimise ehk eelarvestamisega. Kulu arvestuse võib jaotada kaheks : raamatupidamisekulu arvestus & juhtimisinfoks vajalik kulu arvestus. Järelikult on kulu arvestus finantsarvestuse ja juhtimisarvestuse ühisosaks, varustades mõlemaid koondinfoga. Kulusid kajastatakse kasumiaruande vara vähenemise või kohustuste suurenemisel . Vara vähenemine on aga seotud kasu tulevase vähenemisega ning seetõttu tuleb seda usaldusväärselt võtta.
4. Maksuarvestus
Tähendab maksude arvestust, analüüsi ja planeerimist. Maksude aluseks on maksuseadused ja üheks oluliseks ettevõtte arvestusega seonduvaks on maksuseaduse nõuded algdokumentidele.
5. Finantsanalüüs/finantsaruanneteanalüüs
Mis tähendab firma käesoleva momendi finantsolukorra hindamist möödunud perioodi andmete alusel.Analüüs peab andma vastuse küsimusele MIKS?. Analüüsiga tuleb välja selgitada finantsnäitajate ja nende muutuste omavahelised seosed. Finantsanalüüsi tulemused on olulised olemasolevatele ja pontentsiaalsetele investoritele, kreeditoridele ja teistele kasutajatele.
6. Sisekontroll /Sisekontrollisüsteem
Organisatsiooni tegevuskava, mis hõlmab juhtkonna suhtumist , tegevusmeetodeid, protseduure ja abinõusi, mis annavad juhtkonnale ja töötajatele kindlustunde, et püstitatud eesmärgid saaavutatakse. Sisekontrollisüsteemi kaudu antakse kindlustunne, et ettevõtte tegevused ja sisemised regulatsioonid on kooskõlas kehtivate seaduste ja muude normatiivaktidega. Ja, et kõik töötajad täidavad neid regulatsioone.
7. Siseaudit
On mehitatud tegevus(tegeleb üks kindel osakond ) Sisuliselt juhtkonna käepikendus, mis tegeleb sisekontrolli süsteemi klvaliteedihindamisega ning teeb juhtkonnale ettepanekuid selle parandamiseks või muutmiseks.
8. Audiitorkontroll
Sõltumatu väliseksperdi hinnang ettevõtte finantsarvestusele ja aruandlusele. Seega annab vande audiitor hinnangu finantsaruannete kvaliteedile. Auditeermine on raamatupidamisearuannete kontrollimine vastavalt audiitor tegevuseseadusele, audiitor eeskirjale,audiitor kogupõhikirjale audiitorkogu üldkoosoleku protokollidele ja selle juhatuse otsustele ning rahvusvahelisele audiitor tegevuse healetavale.
Audiitortegevuse ajalugu
Majandustootmine kasvas kõvasti. Valmib audiitorseadus ja võetakse vastu 10 veebruaril 1999 aastal. Kehtima hakkas see seadus 1. Juulist 1999. Selle seaduse alusel tuli luua ka juhtivorgan, kelleks oli audiitortegevuse nõukogu.
Tehakse uus auditeerimiseeskiri, mis kehtestakse 15. Juunist 2000 aastast.
Audiitori kutsetegevus loodi 19. Veebruarist 1990 ja hakati välja andma audiitori kutsetunnistusi. Praegu kehtiv seadus kehtestati 8. Aprillist 2010 aastast.
Audiitorile esitatavad nõuded & eetika põhimõtted
• Audiitoriks võib olla isik, kes on teovõimeline .
• Peab olema vähemalt riiklikult tunnustatud bakalauruse haridustase.
• Laitmatu retutatsioon.
• Peab olema piisav teoreetiline ettevalmistus.
• Vähemalt kolmeaastane stažeerimine/praktika kogenenud audiitori juhendamise käe all.
Audit tuleks korraldada nii et oleks hõlmatud adekvaatselt kõik finantsaruannete seisukohad, kõik olulised tegevusvaldkonnad . Rmp algandme ja muu lähteinfo on usaldusväärsed ja piisavad , et nende alusel koostada kvaliteetne rmp aruanne. Selleks peab audiitor sooritama piisavalt kontrolli protseduure, et saavutada antud valdkonnas kindlustunne, selleks et fiants aruanded kajastavad ettevõtte finantsseisundit vastavalt seadustele , heale rmp tavale ning sise-eeskirjale õigesti ja õiglaselt. Auditi testi iseloomu tõttu ning arvestades et sisekontrollisüsteem võib olla väga varieeruv, säilib alati oht, et auiteerimisel ei avastata ka küllaltki olulisi vigu.
Audiitori/auditi välised toimingud – lisaks auditeerimisele on seadusega kehtestatud audiitori funktsiooniks ka ülevaatus , see pole auditeerimine, see on ülevaatus. Raamatupidamise ja aruandluse teostamine , kokkuleppelised toimingud. Audiitor võib kliendile osutada auditi sarnaseid teenuseid. Kokkuleppelised toimingud – need on tavaliselt seotud mingi spetsiifilise valdkonnaga või mingi eriolukorraga. Reeglina ei anna audiitor kokkuleppeliste toimingute puhul hinnangut finantsinfole/aruannetele vaid ta esitab kliendile oma arvamused, soovitused, seisukohad ning järeldused ja otsused langetab klient . Hinnang ostjate laekumata arvetele. Ülevaatus – ülevaatus on fikseeritud ja teadud juhul ka kohustuslik. Kui ettevõttel puudub auditeerimise kohustus valida kas auditeerimine või ülevaatus. Ülevaatus on auditi sarnane, kuid ta on väiksema mahuline ja vähem põhjalik. Ülevaatuse eesmärgiks on jõuda järeldusele, mis on negatiivne. (Audiitor ei ole täheldanud olulisi vigu, mis seaksid finants aruannete õigsuse kahtluse alla. Auditeerimise resmärk on jõuda positiivse tulemuseni ning audiitor kinnitab, et rmp aruanded on koostatud kooskõlas seadusega õigesti ja õiglaselt. Auditeerimise lepingud fikseeritakse vastavalt eeskirjadele, kokkuleppeliste toimingute korral tuleb aga kliendileping sõlmida alati mingi konkreetse eesmärgi lahendamiseks ja seetõttu peab olema väga läbi mõeldud ja täpne.
Muu informatsioon auditeeritud rmp aruandeid sisaldavates dokumentides
Hinnang perspektiivsele finantsinfole
Perspektiivne finantsinfo tugineb erinevatele oletustele, tulevikus aset leidvate sündmuste kohta. Perspektiivne info on ette võtte juhtkonnale, orientiiriks juhtimis otsuste tegemisele. Alati tuleb arvestada sellega, et selline info on rohkem või vähem subjektiivne. ...nõuab paljude probleemide käsitamist ning seega häid finantsmajandusalaseid teadmisi. Selle info ettevalmistamise eest vastutab samuti juhtkond. Audiitorit võidakse paluda sellele infole hinnangut, et tõsta selle usaldusväärsust.Erinevalt tagasivaatelisest infost on perspektiivse hindamine oluliselt keerukam. Ilmselt ei saa ka anda väga kõrge usaldusväärsusega hinnangut. Kõige rohkem võib audiitorilt nõuda – hinnata perspektiivse info ettevalmistamise protsessi ning seda kas saadud tulemused tulenevad loogiliselt algandmetest. Igaljuhul peaks audiitor vältmima arvamust selle kohta kas prognoositud tulemused saavutatakse või mitte. Perspektiivse finantsinfo hindamisel on oluline kas audiitor on ettevõttega varem koostööd teinud, kui jah siis on tõenäoline et ta sudab adekvaatsemalt hinnata ka perspektiivset infot, kuna tal on kogemused ja teadmised ettevõttest. Kui audiitor teeb esmakordselt koostööd või perspektiivse info hindamine võib osutuda väga töömahukaks ja vaatamata sellele võib tekkida suuremaid kahtlusti hinnangu usaldusväärsuses. Lisaks ettevõtet iseloomustavatele üldistele tunnustele ja andmetele tuleks audiitoril pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele:

• Perspektiivse finantsinfo ette valmistanud töötajate oskused ja kogemused
  
• Kas ettevõtte tagasivaateline info lubab loogiliselt eeldada sellist arengut mida juhtkond prognoosib
  
• Kas info nii lähte kui perspektiivne finantsinfo tugineb kehtivle normatiivsele alusele.
  
• Kas varasemad perioodid on auditeeritud ja millised on auditi tulemused
  
• Kuiad on realiseerunud varasemad juhtkonna prognoosid .
  

Juhul kui audiitori arvates ei põhine perspektiivne info realistlikele eeldustele või tekib mingeid kahtlusi selle ettevalmistamisel tehtud vigadest või avastab audiitor muid olulisi puudusi, siis tuleb see täpselt lõpparuandes fikseerida . Kui audiitor jõuab positiivsele järeldusele ja kinnitab et info on ettevalistatud korrektselt, siis peaks ta lõpparuandes siiski kinnitama , et tegelikud tulemused võivad kujunedda prognoositust erinevaks.
Riskitüübid
Tegevusrisk – seisneb selles, et arvestuses tekivad tahtlikud või tahtmatud vead, mis moonutavad ettevõtte tegelikku finantsseisudit või perioodi lõpptulemust. Peale ettevõtte siseste asjaolude, sõltub tegevusrisk ka üldisest majandusolukorrast, ettevõtte valdkonnast, suurusest jmt. Hindamisel tuleb audiitoril hinnata erinevaid valdkondi või asjaolusid (nttegevjuhtkonna otsused ja motivatsioon ). Firma majandustegevuse iseloom – mida keerukam on majandustegevus , seda suurem on võimalus et tekib mingi eksimus. Arvestussüsteemi ülesehitus ja keerukus .
Sisekontrolli risk – mis tuleneb sellest, et ettevõtte sisene kontrollisüsteem, ei ole piisavalt tõhus ega avasta olulisi vigu. Sisekontrollisüsteem peaks tagama järgmiste põhieesmärkide saavutamise: majandustehingud saavutatakse vastavalt kehtestatud protseduuri reeglitele; kõik majandustehingud kajastatakse õiges väärtuses, õigetele kontodele ja tekkepõhiselt perioodil mil need aset leidsid ; rmp andmeid võrreldakse perioodiliselt tegelikult olemasolevate varadega ja hälvete ilmnemisel tuleb neile adekvaatselt reageerida. Sisekontrolli tase võib varieeruda väga suurtes piirides, kuid isegi tõhusa sisekontrolli puhul ei pruugi ta kõiki olulisi vigu avastada ning seetõttu peab audiitor sellesse igal juhul kriitiliselt suhtuma . Selgusele jõudmiseks tuleks hinnata juhtkonna arusaamist ja mõistmist sisekontrolli süsteemist . Mida kvaliteetsemaks hindab audiitor sisekontrolli tegevuse, seda väiksemaks võib kujuneda tema enda kontrollimaht. Sisekontrolli tõhususe hindamisel on võimalik kasutada erinevaid meetodeid , näiteks analüüsi, võrdlusi, info voogude kaardistamist jne.Auditi seisukohalt käistletakse infovoogudena majandustehingutest tulenevaid andmevoogusid, mille lõpptulemuseks on kanne pearaamatus. Infovoogude kaardistamisel õpib audiitor tundma etttevõtte arvestussüsteemi ja analüüsides neid kriitiliselt saab hinnata sisekontrolli tõhusust. Juhul kui audiitor avastab arvestuses või sisekontrollisüsteemis olulisi puudusi peab ta sellest koheselt informeerima juhtkonda. Soovitav on vormistada pöördumine kirjalikult ja valida õige juhtimistasandi adressaat.
Avastamisrisk - mis seisneb selles, et audiitor ei avasta oma kontrolliprotseduuride väljavõttelise iseloomude tõttu olulisi vigu. Audiitor saab ise mõjutada vahetult ainult avastamisriski.
Auditeerimise kogurisk – mis kujuneb eelnimetatud osariskide koosmõju tulemusel. Mida kõrgemaks hindam audiitor tegevusriski ja sisekontrolliriski, seda põhjalikuma kontrolli peab ta ise sooritama et kogurisk võimalikult madalaks viia. Kui audiitor avastab auditeerimise käigus, et ta eksis egevuse sisekontrolli riski hindamisel, selleks tuleks muuta auditeerimise kava vastavalt uutele asjaoludele. Tuleks täiendada vastavate kontrolliprotseduuridega ja kindlaks määrata täiendavad töömahud. Audiitor peab hankima sobivad ja piisavad tõendusmaterjalid , millele tuginedes saab ta koostada põhjendatud järeldusotsused finants aruannetes leiduva info kohta.
Tõelise sobivuse all mõistetakse nende usaldusväärsust ja olulisust. Piisavus tähendab tõendite kvatitatiivset näitajat ehk seda palju neid tõendeid koguneb. Hinnates auditiks vajalikke tõendite hulka, tuleks lähtuda järgnevatest kriteeriumitest: risk, millele avaldavad mõju kontrollitava valdkonna olemus, sisekontrolli tase ning auditeeritava firma tegevuse iseloom; tegurid millel võib olla oluline mõjutegevjuhtkonna käitumisele; ettevõtte finantsseisund ja selles tulenvad olulised muutused; kontrollitava nähtuse olulisus aasta aruande kui terviku seisukohalt; varasemate auditite tulemused; kättesaadava info olemus; auditi tõendusmaterjalid olemus ja usaldusväärsus sõltub nende allikast, kas ettevõtte sisesed või välised ja esitluslaadist, kas visuaalsed, dokumentaalsed või suulised ; välised tõendusmaterjalid on usaldatavamad ettevõtte sisestest tõendites; sisemised tõendid on usaldusväärsemad, kui sisekontrolli tase on kõrgem; audiitori enda genereeritud tõendid on usaldatavamad ettevõtte sisestest tõenditest; kirjalikud tõendusmaterjalid on usaldatavamad kui suulised.
Audiitori kindlustunne kasvab kumulatiivselt kui ta saab ühesugusst infot ehk tõendusmaterjale erinevatest allikatest või erineva olemusega. Kogudes tõendeid ettevõtte finats olukorra kohta ning aruannete kvaliteedi hindamiseks tuleb tähelepanu pöörata järgnevale: majandustehingud on kajastatud nii sisuliselt kui aritmeetiliselt õigesti ning õigetel kontodel; varad ja võlad on antud hetkel olemas; varad ja kohustused on antud hetkel ettevõttel reaalselt olemas; varad ja kohustused on hinnatud nõuete ohaselt õiglasesse väärtusesse; tulud ja kulud on õigesti periodiseeritud. Aastaaruande info on rühmitatud ja esitatud nõuete kohaselt.
Auditeerimisel saab audiitor kasutada mitmeid erinevaid tõendite kogumise meetodeid.

Arvutused – selle meetodi kasutamise eesmärk on veenduda tehingute kajastamise aritmeetilises õigsuses. Audiitori eesmärk ei ole kogu raamatupidamise üle arvutamine, vaid ta peab määrama suuremad vigade tekke riskivaldkonnad ning analüüsima neid.

Inspekteerimine – mis tähendab raamatupidamise arvestus regristrite, dokumentide ja materiaalsete väärtuste ülevaatamist. Selle käigus, saab kindlaks teha dokumentide olemasolu nende täitmise kvaliteeti ja nende säilitamist. Tehakse materiaalse väärtuse ülevaatuse ajal kindlaks nende olemasolu ja kvaliteeti. Inspekteerimisega ei tuvastata varade väärtust ega nende raamatupidamislikku väärtust.

Vaatlus – see on meetod mile käigus audiitor vaatleb ettevõttes toimuvaid mingeid protsesse või töötajate tegevust.

Järelpäringud – kui audiitoril tegib mingeid probleeme või ta ei ole piisavalt kompetentne antud valdkonnas, siis on ilmselt otstarbekam esitada järelepäring vastava valdkonna asjatundjale ja mitte hakata ise endale asja selgeks tegema. Spetsialist suudab ilmselt anda adeksvaatse vastuse suhteliselt kiiresti.

Analüütiline kontroll – mis seisneb näitajate muutuste, hälvete ja nende põhjuste tuvastamises ja analüüsis. Tegemist on finantsanalüüsiga.
Auditeerimisrisk ja olulisus
Kujundades oma arvamust aruannetest tuleb audiitoril teostada erinevaid kontrolliprotseduure, et jõuda piisava kindlustundeni kas aasta aruanne peegeldab firma tegelikku seisu õigesti ja õiglaselt. Arvestades auditi väljavõttelist iseloomu ja sisekontrolli taseme olulist varieeruvust säilib alati võimalus, et auditi käigus ei avastata ka olulisi vigu. Olulisuse mõiste viitab kas üksiku ebatäpsuse või vaadeldavate ebatäpsuste ühisele mõõdule, mis arvestades üldist taustsüsteemi, loob tõenäosuse, et teadmistega finantsinfo kasutaja võib selle tõttu langetada ebaõigeid otsuseid. Praktikas ei ole olulisuse ühist mõõtu. Mida audiitor peab oluliseks või mitteoluliseks sõltub suuresti tema professionaalsest hinnangust. Probleemseks teeb hinnangu andmise veel see, et audoiitor peab hindama olulisust nii aruandluse üksikute kirjete , kui terviku osas. Selgitanud välja ettevõtte tegevus ja sisekontrolli riski erinevates valdkondades peab ta välja selgitama need valdkonna, kus on kõrgem risk. Olulisuse määramisel auditeerimisel on soovitav olulisuse kriteeriumid fikseerida mingite kvantitatiivsete näitajatega.
Jätkuvuse printsiip
Ettevõttes käsitletakse reegline tegevust jätkavana, st tal ei ole vajadust ega kavatsust oma tegevust ligvideerida või kuulutada pankrot . Sellest printsiibist lähtuvalt valmistatakse ette ka majandusaasta aruanded, kuna eeldatakse info puudumisel, et ettevõte on jätkusuutlik. Ettevõtte varad ja koustused kajastatakse aruandes eeldusega, et ettevõte suudab, kõik oma kohustused katta kõigi oma varadega. Kui tegevuse jätkuvuse eeldus ei kehti ja on oht, et ettevõte ei suuda kõiki kohustusi täita, siis sellisel juhul tuleb teha varade ja kohustuste hinnang ja hinnata nad õiglasesse väärtusesse. Viiteid sellele, et ettevõtte tegevus pole jätkuv võib saada finantsaruannetest või ka muudest allikatest. Audiitor võib jätkuvusele hinnangu andmiseks kasutada järgnevaid kriteeriume:

Kohustused ületavad varasid , kui lühiajalised kohustused ületavad likviidseid varasid.

Ettevõtte põhivarad on valdavalt finantseeritud lühiajaliste laenudega.

Kui ettevõte ei suuda tasuda kreeditorile tähtaegselt.

Märkimisväärne kahjum põhitegevusest.

Probleemid omakapitali taseme hoidmisega.

Pooleli olev kohtuprotsess või majandusvaidlus mis võib lõppeda ettevõttele negatiivselt, tuues kaasa olulise rahalise kahju.

Olulise turuosa kaotus ja olulise tarnija kaotus.

Jätkuvuse printsiibi tagamine on küsitav tuleb tal koguda piisavalt infot kahtluste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Sellise kahtluse ümber lükkamiseks tuleks kasutada järgnevaid võimalusi: ettevõtte juhtkond lisab aastaaruandele selgituse, miks ettevõtte tegevuse jätkuvus on küsitav; kui juhtkonna seisukohas pole veenvad või juhtkond keeldub selgitustest, peab audiitor oma seisukohad täpselt ja põhjendatult lõpparuandes fikseerima .
Kliendi ja audiitori kokkulepe ehk leping
Vastavalt seadusele valib audiitori ettevõtte kõrgem juhtorgan ( üldkoosolek ). Audiitorteenuse kasutamine tähendab objektiivse hinnangu saamist aasta aruande seaduslikkusele ning tema tõepärasusele. Selleks et tehing oleks ametlik tuleb see kinnitada kõrgeima juhtorgani poolt ja see on kantud protokolli. Koosolekute vahelisel perioodil võib audiitori valida ka selleks volitatud juhtorgan. Kuid ka sellisel juhul tuleks audiitori valik kinnitada järgmisel üldkoosolekul. Juhul kui klient pöördub lepingu sõlmimise ettepanekuga audiitori poole, siis tuleks audiitoril kõigepealt analüüsida kliendi tausta ning tema motiive auditi tellimiseks . Edasi tuleb tutvuda rmp korraldamise ning selle kvaliteediga. Samuti kõigi muude asjaoludega mis võivad olla olulised või mõjutada auditi käiku . (kliendi suurus, tegevusala , dokumendi maht, kliendi erinõuded, raporteerimise kord ja keel) Sõltuvalt analüüsi tulemusest teeb audiitor otsuse, kas kliendi pakkumine aktsepteerida või mitte ning otsuse tegemisel peab ta alati meeles pidama seda, et ta peab kliendile osutama professionaalse kõrgekvaliteedilise teenuse. Kliendi leping sõlmitakse kirjalikult.

Kõik aasta jooksul aset leidnud majandussündmused on rmp-s korrektselt kajastatud.

Bilansipäeva seisuga ei kajasta rmp varasid, mida tegelikult i eksisteeri, kajastatud on ettevõtte kõik tegelikud kohustused. Ning varad ja kohustused on vastavalt rmp heale tavale hinnatud õigesti ja õiglaselt.

Audiitorile tehakse teatavaks kogu oluline info, mis on vajalik auditi kvaliteetseks läbiviimiseks ning lõppjärelduse vormistamiseks.
On ka võimalik leping sõlmida aastaks. Igal juhul kui koostöö audiitoriga on pikem tuleks see korralise üldkoosoleku poolt siiski kinnitada. Pikema koostöö lepingu korral tuleks see igal aastal üle vaadata ning vajadusel korrigeerida . Klient ei mõista audiitori töö eesmärke või ei aksepteeri töömahtu. Oluliselt on muutunud kliendi soovid auditi kohta. On toimunud muutused kliendi tippjuhtkonnas. Aset on leidnud märkimisväärsed muutused kliendi suuruses ja tegevuse loomus. Muudatused õigusaktides ja normatiivdokumentides
Esmaskordne auditeerimine
Esmakordseks loetakse auditeerimist:

Ettevõttes kus pole varem auditeeritud.

Kui seda on teinud eelnevalt teine audiitor.
Esmakordse auditi korral peab auditior hankima piisavalt tõendit selle kohta, et algandmed ning algbilanss ei sisalda vigu, mis võiks olulisels mõjutada auditeeritava aasta majandusaruandeid. Algandmetega tehtava töö maht.

Arvestussüsteemi üldisest tasemest ettevõttes.

Sellest kas varasemate aastate finants aruanded on eelnevalt auditeeritud ja mis tulemustega.

Juhul kui audiitori arvates on segaseid kirjeid, mis võivad oluliselt mõjutada järgnevat perioodi, siis peab audiitor püüdma saada selgust nendest kirjetest või kui see osutub võimatuks, siis tuleb tal sellele lõpparuandes vihjata.
Auditeerimise eesmärgiks on anda hinnang aasta aruande seaduslikkusele ning tõepärasusele ja hinnang ei saa sõltuda sellest, kas tegemist on esmakordse või jätkuva auditiga. Kui toimub audiitori vahetus, siis võib uus audiitor pöörduda varasema poole palvega edastada talle tööpaberid ja võimalusel ka selgitada või kommenteerida koostööd kliendiga.
SIIA MAANI TULEB TEST!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Auditi planeerimine
Auditi planeerimise eesmärk on luua eeldused selle tõhusaks, õigeaegseks ja kvaliteetseks sooritamiseks. Plaanis fikseeritakse nende protseduuride sisu, millele tuginedes audiitor kavatseb anda oma hinnangu aastaaruannete tõepärasusele. Planeerimisprotseduuride sisu ja maht sõltuvad eelkõige kliendi majandustegevuse ulatusest ja keerukusest ning audiitori varasemast koostöö kogemusest antud kliendiga. Esmakordse auditi korral võib vajalikke planeerimisprotseduuride sisu olla mõneti erinev. Hästi koostatud plaan aitab tagada selle, et

Määratakse maksimaalselt auditi kriitilised valdkonnad.

Kriitilised valdkonnad reastatakse riski vähenemise suunas ning nendele planeeritakse piisav ajaressurss.

Tööd sooritatakse õiges järjekorras, kordineeritult ja kvaliteetselt.
Auditeerimise kriitilised valdkonnad on nähtused nii etteõtte siseselt kui väliselt mille puhul on kõrge olulise vea tekkimise risk või mille kohta on raske saada tõendeid. Auditi plaan ei tohiks olla väga jäik, sest olude muutumisel võib tekkida vajadus selle korrigeerimiseks. Edukas auditeerimine eeldab, et audiitor tunneb nii kliendi äritegevust kui ka majandusvaldkonda kus klient tegutseb. Selline info võib olla väga mahukas mida võib saada näiteks järgnevatest allikatest:

iga valdkonna spetsiifilised normatiiv dokumendid ;

ettevõtte sisesed dokumendid;

vestlused ettevõtte erineva taseme juhtidega;

tutvumine ettevõtte allüksustega;

audiitori enda poolt koostatud varasemad tööpaberid;

üldise majandusseisu ja selle mõju hindamine ettevõttele.
Planeerimise käigus peaks audiitor silmas pidama mitmeid asjaolusid mis mõjutavad auditeerimise vajalikku mahtu ja meetodeid. Asjaolud on sellised:

Kliendilepinguga fikseeritud tingimused ja normatiivaktidest tulenevad nõuded.

Kliendile esitavate raportite hulk ja tähtajad.

Kliendi poolt kasutatavad arvestuspõhimõtted ja nende muutused.

Olulisete infovoogude fikseerimine.

Kriitiliste auditi valdkondade varieerumine aastate lõikes.

Tõendusmaterjalide hulk ning nende iseloom.

Teiste audiitorite ja ekspertide töö kasutamine.
Kujudnanud endale tervikliku pildi kliendi äritegevusest, tuleb audiitoril otsustada millised kontrollimeetodid valida. Siinjuures peab audiitor arvestama sellega, et auditeerimise ajakulu oleks võimalikult väike. Ettevõtte kontrollikeskus on nõrk või on ettevõtte toiminguahelad keerulised ja ebaselged, siis tuleb ilmselt sooritada mahukas esmadokumentide kontroll. Kui sisekontrollisüsteem hinnatakse suhteliselt tõhusaks, siis tuleb audiitoril ikkagi arvestada et hinnangud on sageli subjektiivsed. Isegi sisekontrolli puhul tuleb läbi viia esmaste dokumentide väljavõtteline kontroll. Auditeeriimisplaan tuleb vormistada kirjalikult, plaani maht, sisu ja ülesehitus sõltuvad kontrollitavast ettevõttest. Et plaanis oleks hõivatud kõik riskivaldkonnad, et koostada põhejdnatud järeldusotsust ja lõpparuanne. Plaani koostamisel on oluline: kindlaks määrata selle ajaline kogumaht , seetõttu on otstarbekas kõik üksikud kontrolliprotseduurid ajaliselt eraldi hinnata ning jõuda selle auditi summaarse ajamahuni.
Auditeerimine
Andmete audentsuse tuvastamine
Selle all mõeldakse rmp-s kasutavate infoallikate hindamist. Infoallikad on:

Korduvad majandusoperatsioone ehk rmp rutiine kajastavad rmp dokumendid.

Muid ehk mitterutiinseid majandusoperatsioone kajastavad rmp dokumendid (laosaate dokumendid)

Hinnangud.
Audiitori eesmärk andmete audentsuse tuvastamisel on oluliste vigade tõenäosuse väljaselgitamine ning selle alusel auditeerimisprogrammi täpsustamine.
Audiitor peab jõudma veendumusele, et kõik ettevõttes esinevad andmevood on piisavalt dokumenteeritud ning kas kõik majandusoperatsioonid on rmp registrites kajastatud. Auditeerimisel ei saa piirduda üksnes aruande perioodiga, sest lisaks tuleb käsitleda ka eelnevat ja järgnevat perioodi, sest majandustoimingud võivad olla ühest perioodist teise ületulevad, siis on oluline kindlaks teha kas nad on õigesti periodiseeritud.
Raamatupidamise rutiinide auditeerimine
Audiitor peab kasutama rmp rutiinide auditeerimisel järgnevaid meetodeid:

Oluliste rutiinide välja selgitamine

Põhitegevuse ja tähtsamate äritegevuse rahavoogude kaardistamine

Vigade tekke valdkondade ja põhjuste välja selgitamine

Sisekontrollisüüsteemi analüüs ja efektiivsuse hindamine

Riskide hindamine ning pingerea koostamine nendest
Audiitor peab jõudma järeldusele kas raamatupidamine on täiuslik ja veenduma kas majandusoperatsioonid on tegelikult toimunud, õigesti hinnatud, õigesti periodiseeritud ja kas tehingute kohta on koostatudõiged lausendid . Peale vigade tekke põhjuste ja valdkondade väljaselgitamist peab audiitor andma hinnangu sisekontrolli tõhususele, sellest kas süsteem on võimeline ennetama, vältima ja avastama vigu või mitte ning kas ta on piisav või mitte.
Mitterutiinsete sündmuste auditeerimine
Nende auditeerimise etapid on järgmised:

Klientettevõtte mitte rutiinsete majandustehingute väljaselgitamine ning nende olemuse mõistmine.

Riskide määratlemine sisekontrolli süsteemi hindamise ja töötajate mitterutiinsete majandusoperatsioonide ning nende kajastamise varasema kogemuse alusel.
Hinnangute auditeerimine
Tuginedes rahvusvaheliste rmp standartidele tõstab rmp seadus oluliselt hinnangute tähtsust aruandluses. Etapid on sellised:
I etapp: Hinnangu protsesside mõistmine

Rmp aruandlust oluliselt mõjutavate hinnangute välja selgitamine

Hinnangute kujundamise protseduuride väljaselgitamine

Hinnangute kujundamise käigus esinevate võimalike veatüüpide kindlaks määramine.
II etapp: riskide hindamine, mis tähendab tähtsamates hinnangutes olulisemate vigade esinemise tõenäosuse hindamist, kolmandaks on auditeerimine. Auditeerimisplaan peaks välja selgitama hinnangute auditeerimise mahu, kasutatavad analüütilised kontrolli protseduurid mida kasutatakse ning protseduuride eesmärk (näiteks kõrgete ja madalate hinnangute väljaselgitamine).
Audiitor peab välja töötama protseduurid (substantsiprotseduurid ehk protseduurid) ehk ettevõttes kasutatavate rmp süsteemi poolt väljastatavate andmete täielikkuse täpsuse ja piisavuse välja selgitavuseks. Substantsi protseduuridena võib käsitleda:

Rmp lausendite käivete ja saldode üksikasjalik kontroll.

Finantsnäitajate analüüs (võrdlemine prgnoosidega ja hälvete analüüs
Analüütilise kontrolli protseduurid sisaldavad järgmisi elemente:

Finantsinformatsiooni võrldemine ehk võrdlev analüüs võime võrreda eelnevate aastatega.

Planeeritavate näitajatega ehk selle prognoosiga.

Antud majandusharu keskmiste näitajatega

Võib kasutada horisontaal analüüsi meetodit, mis tähendab antud perioodi näitajate võrdlemist eelneva perioodiga.

Trendianalüüs. Finantsinfo sisemiste seoste analüüs mis viiakse läbi finantssuhtarvude analüüsina.
23.10.2013
Analütilise kontrolli protseduurid saab valida audiitor, silmas pidades ajaressurssi. Analüütilise kontrolli protseduurid aitavad audiitorit mõista põhjalikumalt ettevõtte äri ideed.

Potensiaalsete riskivaldkondade välja selgitamisel

Lausendite käivete ja saldode, kontrollimahu määramisel

Põhjalikku kontrolli vajavate valdkondade väljaselgitamisel või määramisel

Audiitori lõpparuandes esitatud tulemuste tõendamisel/kinnitamisel

Finantsinfo koondülevaate ehk lõppjärelduse kujundamisel
Analüütilise kontrolli protseduure võib kasutada juba auditi planeerimisel, kuna see võimaldab paremini mõista ettevõtte tegevust ning seetõttu on eelduseks kvaliteetse auditi plaani koostamiseks . Analüütiliste protseduuride kasutamine annab võimaluse välja selgitada selliseid seoseid , mida finantsaruannete näitajate lihtsalt hindamisel pole võimalik välja selgitada.
Teiste audiitorite, ekspertide ja spetsialistide töö kasutamine.
Audiitor vastutab oma järelduste koostamisel klientettevõtte kohta ka selles osas, mida on välja selgitanud asistendid, teised audiitorid, eksperdid või spetsialistid . Seega peab audiitor veenduma, et nimetatud töötulemused on järelduste tegemiseks piisavad ja õiged. Kasutades teiste töötajate töötulemusi , peaks audiitor:

Koguma infot nende töötajate professionaalsuse ja kogemuste kohta.

Peab teistele osalejatele piisavalt selgitama, millistel eesmärkidel nende töötulemusi kasutatakse ja miks neid vaja läheb.

Tuleb kordineerida omavaheline koostöö.
Audiitor peab välja selgitama teiste poolt kasutatavad meetodid ja protseduurid, et hinnata nende usaldusväärsust. Audiitor peaks arvestama teistes auditis osalenute põhimõttelisi järeldusi. Auditi lõpparuandes tuleks esitada ka kirjeldav ülevaade kõigi teiste auditis olevate tööst, eesmärkidest ja saavutustest. Kui auditeerimiseks on kaasatud ekspert, on see sageli seotud hinnangute andmisel. Kasutades eksperdi töötulemusi, tuleb audiitoril arvestada järgmist:

Eksperditöö eesmärgid ja valdkonnad.

Eksperdi tööks vajalikud kasutatavad infoallikad.

Auditeerimise sõltuvuseaste eksperdi tööttulemusest.

Klientettevõtte info konfitentsiaalsus.

Eksperdi sõltumatus klientettevõttes.
Ekspert voristab oma töötulemuse ekspertiisi aktina eraldi tokumendina, mis lisatakse auditi lõpparuandel. Spetsialisti koostatud dokument lisatakse audiitori töö paberitesse ja lõpparuandes kajastub see vaid audiitori järeldustest.
Audiitori tööpaberid
Audiitori töö paberid on tema enda poolt auditi käigus koostatud kolmandatelt isikutelt või kliendilt saadud andmed ja dokumendid või muud dokumendid mis on vajalikud lõpp aruande ja järelduse koostamisel. Audiitori töö põhieesmärgid on:

Aidata kaasa auditi planeerimisele õigeaegsele ja kvaliteetsele sooritamisele.

Luua eeldused auditeerimisrühma töö kordineerimiseks, kontrollimiseks ning üldistuste tegemiseks.

Esitada tõendusmaterjalid auditeerimisel sooritatud kontrolliprotseduuride kohta millega tunginedes on audiitor koostanud järeldusotsuse ning lõpparuande.
Töö paberid peavad kajastama auditeerimise planeerimist, selle ajastamist, sooritatavaid kontroll protseduure ning olulisi järeldusi. Töö paberite sisu ja maht sõltuvad oluliselt audiitori professionaalsest hinnangust, sest suurema professionaalsuse korral pole vajadust töö paberites fikseerida kõiki protseduure väga detailselt. Töö paberite koostamise üldpõhimõte on selles, et need tuleb koostada sellise üksikasjalikkusega ja mahus , mis võimaldab asjatundjal saada tööpaberitega tutvumisel terviklik ülevaade auditeerimise protsessist ja tulemustest. Tööpaberid on abivahendiks kas auditeerimise või kliendile osutatava muu teenuse kvaliteetseks sooritamiseks, mitte omaette eesmärk. Audiitor peab muidugi arvestama sellega, et kui tema töö vastu esitataske pretensioone siis on tööpaberid peamine kriteerium mille alusel saab otsustada audiitori töö kvaliteedi üle ning järelduste kvaliteedi kohta. Tööpaberitest peab selguma kas audiitor järgis auditeerimise head tava ja tööpaberid on audiitori kaitsevahendiks pretensioonide korral. Tööpaberite sisu ja vorm sõltuvad:

Audiitori poolt kliendile osutatavate teenuste iseloomust.

Kliendi tegevuse iseloomust, ulatusest ja keerukusest.

Kliendi raamatupidamise korraldusest ja sisekontrolli süsteemi tõhususest.

Vajadusest juhendada, kordineerida ja kontrollida teistauditis osalejate tööd.
Tööpaberi peavad üldjuhul sisaldama järgnevat infot ja nende sisu ning vorm sõltuvad:

Need on väljakirjutused või koopiad kliendi tegevuse seisukohalt olulistest juriidilistest dokumentidest, lepingutest, protokollidest ja muudest taolistest dokumentidest.

Dokumendid mis näitavad organisatsiooni struktuuri, tegevuskohti, töötajate kohustuste ja õiguste jaotust.
Materjalide valdkonnad:

Raamatupidamise siseeskiri, kontoplaan . Audiitori sooritatud raamatupidamis ja sisekontrolli süsteemi analüüs ja hinnangud.

Auditeerimislpaan.

Kasumiaruannete, bilansikirjete tulemused.

Viited sellele kes ja millal viis kontrolliprotseduurid läbi.

Tõendid selle kohta, et audiitor on tutvunud teiste osalejate tööga ja selle heaks kiitnud ehk aksepteerinud.

Materjalid, mis tõendavad suhtlemist kolmandate isikutega.

Audiitori ja kliendi vahelise kommunikatsiooni materjalid.

Koopiad raamatupidamisaruannetest mille kohta on audiitori lõpparuanne koostatud.
Tööpaberid tuleb süstematiseerida selliselt et nad oleksid ülevaatlikud ja kergesti leitavad. Pika ajalise auditeerimis suhte puhul on otstarbekas koostada materjalidest mis on olulised pikemas ajalises perspektiivis püsivate tööpaberite mapp . Püsivus on suhteline mis tähendab et perioodiliselt tuleks mapi sisu üle vaadata. Lisada tuleks uuenenud tööpaberid ja tõendusliku jõu kaotanud tuleks mapist kõrvaldada. Audiitori tööpaberid on tema omand ja kuna nad sisaldavad konfidentsiaalset infot peab audiitor neid säilitama selliselt, et kõrvalistel isikutel ei oleks võimalik nendega tuvuda. Püsivate materjalidena saab neid käsitleda ja jagada allosadeks järgnevalt:

Põhi info ettevõttest (aadress, kontakt andmed, asukoha kirjeldus, asukoha kaart võib olla lisatud, vahemaa jne).

Õiguslikud alsudokumendid (kliendi organisatsiooniline vorm (AS, OÜ jne) sh põhikiri , asutamis kokkulepe ja muud taolised dokumendid. Koopiad litsentsidest).

Olulisemate üldkoosolekute, nõukogu ja juhatuse ja teiste organite koosolekute protokollid.

Organisatsioon ja selle personal (organisatsiooni struktuur, juhtorganite isikud ja nende volitused , nende allkirja näidised ja CV-d).

Raamatupidamise ja auditi info (raamatupidamise sise- eeskiri , kontoplaan, kui on olema skulud siis kulukohtade loetelu ).

Muud antud valdkonna organisatsiooni sisesed regulatsioonid.

Vastutavate isikute nimekiri, auditi kokkulepe, eelmiste aastate aruanded ja audiitorite lõpparuanded. Sisekontrolli süsteemi testimise andmed.

Ettevõtte tegevust puudutav info (pikaajalised lepingud, kliendi ajalugu ja toodangu iseloomustus, aastaplaan, eelarve ja prognoosid).

Peamiste ostjate ja tarnijate nimekiri.

Analüütilise kontrolli valdkond ehk kliendi peamiselt iseloomustavad suhtarvud ja trendi näitajad.

Õigusabi .
Kliendi tahtlikud ja tahtmatud eksimused
Kliendi raamatupidamine ja sellest tulenevalt ka tema aruandlus võib sisaldada vigu mille põhjuseks võivad olla väga erinevad asjaolud ja need asjaolud on järgmised:
I grupp – Viga.
Kliendi tahtmatud eksimused ehk vead on:

Matemaatilised või kirjavead algdokumentides ja raamatupidamis andmetes.

Faktide tähelepanemata jätmine või vale tõlgendus.

Ebapiisav sisekontroll.

Ebapiisavad teadmised arvestuspõhimõtetest ja aruandluse koostamise põhimõtetest.

Informatsiooni ebapiisav liikumine, allüksuste ja näitajate vahel.

Ebapiisav eesmärgipüstitus arvestus süsteemidele.
30.10.2013
II grupp – pettused .
Kliendi tahtlikud eksimused:

Rmp registrite või dokumentide võltsimine, muutmine või nendega manipuleerimine. Rmp-s kajastatakse soove aga mitte tegelikkust .

Varade seaduse vastanae omandamine.

Tehingute tulemuste varjamine või välja jätmine rmp dokumentidest.

Toimuvate tehingute kajastamine.

Kehtestatud arvestupõhimõtete rakendamata jätmine.

Tahtlik arvestussüsteemi moonutamine eesmärgiga varjata kuritarvitusi. (sageli on see seotud isikliku probleemiga).
III grupp – vastutus.
Pettuste ja vigade avastamine ja vältimine on ettevõtte juhtkonna kohustus. Audiitor ei ole vastutav ja teda ei saa pidada vastutavaks pettuse või vea vältimise eest. Samas on audiitori probleemiks, see et vead ja pettused mõjutavad aruandlust.
IV grupp – avastamine.
Vead peaksid olema avastatavad, kui audiitor suhtub tõsiselt kogu auditi protsessi. Avastamise etapid võiks olla:

Eeltöö kliendi tundma õppimiseks.

Riskianalüüs .

Auditi planeerimine, mis peaks tagama auditi õigete protseduuri ja meetodite õige rakendamine ning auditi kvaliteetset sooritamist.

Auditi kvaliteetne sooritamine vastavalt plaanile mille käigus kogutakse sobivad ja piisavad tõendusmaterjalid, auditi seisukohtade kinnitamiseks ja audiitori tulemuste kaitsmiseks võimalikke protestie korral.

Kogutud info alusel koostab audiitor lõppjärelduse finants aruannete kvaliteedi kohta.
Reeglina on audiitori jaoks kriitilisemaks valdkonnaks pettused ja nende avastamine on keerulisem, kuna pettus võib sisaldada järgnevaid asjaolusid:

Üldreeglina on pettused ühekordsed, kuid need võivad mittesüsteemselt korduda.

Audiitor on pettuste avastamise protsessis ’’üksi’’ ilma kliendi poolse erilise toetuseta.

Tehingute sihilik kajastamata jätmine.

Audiitorile teadlik valede esitluste tegemine.

Kuritahtlik kokkumäng.

Võltsimine.

Vigade ja pettuste tahtliku tekitamise korral on asjaosalised tavaliselt läbitöötanud nende avastamise võimalused valitud nö parim variant ning rakendatud meetmed tegude varjamiseks.
V grupp – aruandlus, pettuse ja vea kohta.
Audiitor peab juhtkonnale võimalikult operatiivselt edastama faktilised tähelepanekud, kui:

Audiitor kahtlustab et võib esineda pettus ja seda ka siis, kui selle potensiaalne mõju aruandlusele on ebaoluline.

Pettuse või märkimisväärse vea eksisteerimine on tegelikult tuvastatud. Määrates juhtimistasandit kellele selline aruandlus suunata, peaks lähtuma sellest et:

Pettuse puhul peab audiitor hindama kõrgema juhtkonna osaluse tõenäosust ehk seda kas võivad olla ka juhid pettusesse segatud ning millise taseme juhid.

Enamuses pettuse juhtudes, tuleks aruanne suunata ettevõtte struktuuris kõrgemale positsioonile võrreldes nende töötajatega kes on asjasse segatud.

Kui kahtlustatakse töötajaid kellel on vastutus ettevõtte üldise juhtimise eest siis võib tekkida vajadus kasutada õigusabi edasise käitumise kindlaks määramiseks . Kolmandatele osapooltele raporteerimine ja enesetaandamine.
Audiitori konfindetsiaalsus kohustus välistab üldjuhul aruandluse vea või pettuse kohta kolmandatele isikutele. Audiitor võib otsustada, et enesetaandamine töövõtust on vajalik, kui ettevõte pole ette võtnud pettusega seotud asjaolude kõrvaldamise meetmeid. Isegi siis kui pettus ei ole oluline rmp aruannete seisukohalt. Audiitori otsust mõjutab oluliselt see kui ettevõtte juhtkond on seotud pettuse või veaga. Eetika põhimõtted sätestavad et võimaliku uue audiitori poolt järelpäringu saamisel peaks praegune auiitor teavitama uut kõikidest asjaoludest suhetest kliendiga mis võib viia selleni , et uus audiitor ei võta kliendi pakkumist vastu. Kui klient ei anna nõusolekut endisele audiitorile üle anda tööpaberid või arutada kliendiga seotud asjaolusid uue audiitoriga, siis see fakt tuleb viimasele kindlasti teatavaks teha.
Tingimused ja sündmused mis suurendavad pettuse ja vea esinemise riski.
I grupp – juhtkonna ausus ja kompetentsus.

Ühe isiku või väikese grupi domineerimine juhtimises ja efektiivse järelvalve organi puudumine.

Ettevõtte keerukas struktuur kus keeruline ülesehitus ei tundu olevat õigustatud.

Jätkuvalt ei suudeta kõrvaldada olulisi puudusi sisekontrolli süsteemis, kus see on teostatav.

Suur rmp ja finantspersonali voolavus.

Rmp üksuses on liiga vähe töötajaid pikema perioodi vältel.

Õigusalaste konsultantide või audiitorite sage vahetamine.
II grupp – tavatud pinged ettevõttes või surve väljaspoolt.

Majandusharu ebastabiilsus või langus ja sagedased ebaõnnestumised.

Mitte piisav käibekapital vähenevast kasumist või kiirest lainemistempost.

Tulude kvaliteedi langus (leebem krediidi müük) Rmp meetodite hulgast valitakse alternatiive mis annavad suurema tulu.

Seoses võimaliku avaliku pakkumisega, ettevõtte üle võtmisega või mingil muul põhjusel vajab ettevõte tõusvat kasumitrendi.

Ettevõtte tulemused sõltuvad oluliselt üksikutest toodetest või klientidest.
III grupp – tavapärasest erinevad tehingud

Tavapärast erinevad tehingud. Tavapäratud tehingud eriti aasta lõpul millel on märkimisväärne mõju tulule või mõnele muule näitajale.

Keerulise ülesehitusega tehingud ja rmp protseduurid.

Tehingud seotud osapoolega.

Makstud tasu teenuse eest, mis tundub ületavat teenuse väärtust või teenuse eest mis tundub mitte vajalik ettevõttele.
IV grupp – probleemid tõendusmaterjalidega.

Eba adekvaadsed arvestusregistrid. Olulised korrigeerimised dokumentides ebatavalised kajastatud tehingud. Mittevastavus kontrollkontodega.

Tehingute ebaadekvaatne dokumenteerimine . Näiteks kajastamine volitusteta, algdokumendid mitte kätte saadavad, ebaselged parandused eriti suurtes summades.

Suur hulk erinevusi rmp andmete ja saldo teatiste vahel.

Teemat vältivad või põhjendamatud vastused juhtkonna poolt auditi käigus tehtud järelpärimistele.
V grupp – IT.

Võimatus saada arvuti failidest vajalikku infot või puudub dokumentatsioon programmide sisu kohta.

Dokumenteerimata, heakskiitmata või testimata muutusi programmides.

Arvuti abil tehtavate tehingute ja arvutis säilitatavate andmebaaside eba adekvaatsus ning lahknevused finantsaruannetega.
Kutse tegevuse aruanded
By kariina: Fjk,mhghjmkhgfrcbnhbgfvdxfrgthgvfcdfghjhnfv c
Audiitorettevõtja annab kliendile üldjuhul töötulemustest aru kirjalikult. Kutsetegevuse on muu audiitor ettevõttetöö lõpptulemus ja peamine väljund vorm mille alusel saab otsustada audiitori töö sisu, taseme ja tulemuslikkuse üle. Seega on aruanne oluline dokument, mille koostamisse peab audiitor suhtuma väga tõsiselt. Kõige olulisem on aruande sisu ehk see mida auditeeritav ootab. Kvaliteetse aruande koostamine eeldab audiitori mõtte j a väljendus täpsust ning kottektset terminoloogiat. Audiitorettevõtja võib koostada oma töö tähelepanekutele tuginedes vandeaudiitori aruande, milles avaldatakse auditi arvamust. Sõltuvalt audiitorettevõtte sisulisest arvamusest saab esitada viis erinevat arvamusetüüpi:

Märkusteta arvamus. Selle avaldab audiitor siis , kui ta auditi käigus jõudis arvamusele, et:

Kliendi raamatupidamine on korraldatud korrektselt ja aruande koostamisel on järgitud üldaksepteeritavaid arvestuspõhimõtteid

Rmp info on kooskõlas kliendile oluliste õigusaktidega.

Rmp aruanded koos neid täiendavate lisadega on kooskõlas audiitorettevõtja arusaamadega kliendi tegevusest.

On esitatud kõik olulised asjaolud, mis tagavad kliendi finatsseisundi, majandustulemuse ja rahavoogude õige ja õiglase kajastamise.

Märkuseta arvamus koos teatud asjaolude rõhutamisega. Audiitorettevõtja avaldab, sellise arvamuse, kui on vaja esile tõsta olulist asjaolu seoses kliendi tegevuse jätkuvusega. Audiitorettevõte peaks kaaluma märkuste avaldamist koos teatud asjaolude rõhutamisega ka siis kui esineb, märkimisväärne ebakindel asjaolu, mille lahendamine sõltub tulevikus aset leidvates sündmustes ja mis võib mõju avaldada rmp aruannetele. Olulise asjaolu määratlemisel on ebakindlaks asjaoluks see, mille lõpptulemus sõltub tegevustest või tulemustest tulevikus mis ei ole otseselt kliendi poolt kontrollitavad, kuid mis võivad mõjutada rmp aruandeid.

Märkusega arvamus avaldatakse siis kui audiitorettevõtja arvates märkuseta arvamust ei saa avaldada, kuid mistahes eriarvamuse mõjud juhtkonnaga või auditi ulatuse piiratuse võimalik mõju ei ole sedavõrd oluline ja läbiv et nõuaks veelgi negatiivsema arvamuse avaldamist. Märkusega arvamus tuleks avaldada seisukoha põhjendusega.

Vastupidine arvamus, mis tuleb avaldada juhul, kui eriarvamuse mõju on rmp aruande suhtes niivõrd oluline ja läbiv, et audiitorettevõtja arvates ei ole märkuse lisamine arvamusse adekvaatne ja avalikustatavad rmp aruanded sisaldavad eksitavat või on puudulikud. Vastupidise arvamuse korral tuleb näidata põhjused mis ajendasid audiitorettevõtjat sellist arvamust avaldama.

Arvamuse avaldamisest loobumine, sellise arvamuse põhjuseks võib olla auditi ulatuse piiratus ning selle mõju olulisus, sedavõrd tähtis või läbiv, et audiitorettevõtja ei ole olnud võimeline hankima piisavalt auditi tõendusmaterjale ja seetõttu ei ole ta võimeline arvamust avaldama. Selline olukord võib tekkida kui auditeerimiseks on ebapiisav aeg või ei saa audiitor mingitel põhjustel läbi viia kõiki oma vajalikke auditi protseduure.
Auditeerimine ja ülevaatus
Auditeerimine on finantsaruannete kontrollimine eesmärgiga tõsta nende usaldatavust nende kasutajate jaoks. Eesmärk saavutatakse arvamuse avaldamisega selle kohta kas aruanded on koostatud kõikides olulistes osades kooskõlas finantsaruandluse raamnõuetega. Vastavalt audiitorseadusele on kehtestatud järgnevad kvantitatiivsed kriteeriumid:

Auditi kohustus on juhul, kui aruandeaasta näitajatest
Näitajad
Vähemalt 2 on suuremad kui:
Vähemalt 1 on suurem kui:
Müügitulu või tulu
Vähemalt 2 on 2 miljonit
6 miljonit
Varade maht bilansi päeval
1 miljonit
3 miljonit
Keskmine töötajate arv
30 inimest
90 inimest
Kui need näitajad on ületatud siis tekib auditi kohustus (Vähemalt 2 nendest näitajatest on täidetud)
Ülevaatuse kohustus on juhul kui aruandeaasta näitajatest.
Näitajad
Vähemalt 2 on suuremad kui teine:
Vähemalt üks on suurem kui teine:
Müügitulu või tulu
1 miljon
3 miljonit
Varade maht bilansi päeval
500 000
1,5 miljonit
Keskmine töötajate arv
15 inimest
45 inimest
Auditi kohustus eksisteerib ka muudel juhtudel. Need ei ole ainukesed kriteeriumid. Tekivad seal hulgas ka aruande koostaja on aktsiaselt, riigiraamatupidamis kohustuslase, kohaliku omavalitsuse üksis jne. Auditi kohustus võib tulla ettevõtte sisekirjast. Kui ettevõttel on valiku võimalus tuleks kaaluda ka teiste osapoolte info vajadus. Näiteks kas seda soovib kreeditor , koostööpartner, välispartner jne. Auduti ülevaatus on mõlemad kindlust andvad audiitor teenused. Auditi puhul antakse hinnang raamatupidamise aruanded on olulised ning ka tuleb positiivne hinnang. Ülevaatuse korral kinnitab audiitor et ei ole saanud teatavaks asjaolusid, mis sunniksid uskuma, et rmp aruanne ei ole olulises osas õige. Suurema kindlustunde saamiseks võib ülevaatuse alati asendada auditiga. Ülevaatuse kasuks on eelkõige kulude kokkuhoid (odavam), kuna protseduurid on piiratud, aega kulutatakse vähem. Kaalutlemise kohaks on see, kui on oodata et ettevõte lähiajal saavutab auditi kohustuslikud näitajad.
06.11.2013
Auditirisk tähendab riski, et audiitor annab ebakohase auditi arvamuse olukorras, kus finants aruanded sisaldavad olulisi vigu. Peamised riskifaktorid sõltuvad kotrollitavast valdkonnast ja üldine trend on selline et varasid hinnatakse üle ning kohustusi alahinnatakse.

Raha.
Võib esineda raamatupidamises kajastamata pangaarveid ehk on arvatud fiktiivsed arved .
Kassa saldo võib olla ebaõige. Majandusaasta aruande koostamisel tehtavaks inventuuriks makstakse kassasse vajalik summa ning peale inventuuri võetakse see kassast uuesti välja.
Ettevõtte pangaarvele võib olla ligipääs isikutel kellel seda juurdepääsu ei tohiks olla.

Ostjatelt laekumata arved.
Võivad olla ülehinnatud (makse tähtaeg ületatud, ostja maksejõuetus , vaidlustatud summad )

Varud.
Ei kasutata järjepidevalt aksepteeritud arvestusmeetodeid ( FIFO või kaalutud keskmine).
Varude periodiseerimine on ebaõige. Eelmise perioodi müük kuid järgneva perioodi kaubakulu ja vastupidi. Tulude ja kulude vastavuse printsiibi rikkumine . Probleemide kindlaks määramisel. Kolmanda osapoole juures hoitavad kaubad . . . .. . . . . . . . . . . . . . rohkem edasi ei konspekteerinud 