Veisekasvatus (1)

Eesti Maaülikool - Kategooriata - Veisekasvatus

1 Hindamata

Lõik failist

Veiste kodustamine ja põlvnemine - Kodustamine seotud ühiskondliku arenemisega, algus langeb kiviaega, veiste kodustamise ajaks võiks olla 6-2 tuhat aastat e.m.a, kodustamise tagajärjel tekkinud muutused loomadel märgatavad, koduloomade värvus kontrastne, välja arenenud organsüsteem, mis täidaks inimse vajadused, koduloomadel järglasi rohkem.

Veiste ulukeellased – Koduveiste ulukeellasteks peetakse ürgveist ehk tarvast, viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael , sügav rinnak , pikk kere .

Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis – Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse.

Tõu mõiste ja kujunemine – Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp – toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2. Etapp – toimub tõu- ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Etapp lõppeb tõu tunnustamisega ja tõuraamatut hakatakse pidama . 3. Etapp – tõu jõudlusomadused, konstitutsioon, ja kehaehitus välja kujunenud kõige paremal tasemel. 4. Etapp – tõu mandumine, tõug on ennast ammendanud ja ei vasta enam majanduslikes tingimustes põstitatud nõuetele. Alustatakse uue tõu loomist.

Veisetõugude klassifikatsioon – Arenguastme järgi: 1. Primitiivsed tõud – aretuskomponendiks uute tõugude loomisel, 2. Parandatud tõud- neid on parandatud teiste tõugudega, 3. Kultuurtõud . Veisetõugusid liigitataks : piimatõud, lihatõud, kahesuunalise jõudlusega tõud.

Piima- ja lihatõud –Piimatõud: Eestis põhiliselt kahte värvi tõud: eesti punasekirju ja eesti mustakirju. Mustakirjud tõud: Eesti holsteini tõug, punane on Eesti punane veisetõug ja veel on ka Eesti maatõug. Lihatõud: Hereford, Limusiin,

Kasvu ja arengu mõiste. Absoluutne ja suhteline juurdekasv – Areng – keha diferentseerumine ja kujunemine keerukamate struktuuride ja funktsioonide suunas. Arengon organismi kvalitatiivne ümberkujunemine. Arengu käigus rakud, koed ja organud diferentseeruvad ning neil tekivad uued funktsioonid. Kasv – looma organismi kvalitatiivne muutmine, mis avaldub massi, organite ja kudede suurenemises. Selle aluseks on rakkude pidev pooldumine. Absoluutne juurdekasv – looma massi ja kehamõõdmete suurenemine mingis ajaühikus. Absoluutne juurdekasv (A) saadakse, kui perioodi lõppmassist (Wt) lahutatakse sama perioodi algmass(W0). Suhteline juurdekasv – (K) näitab, mingi ajaperioodi absoluutse massi-iibe (Wt+Wo) suhet ja perioodi alguse kehamassi keskmisesse (Wo)(%).

Kasvu ja arengu etapid – Looteline ehk embrüonaalne periood- Idulasperiood, eellooteperiood, looteperiood. Lootejärgne periood – (kestab noorlooma sünnist surmani) vastsündinuperiood, piimaperiood, sugulise küpsemise periood, täiskasvanu periood, vananemisperiood.

Kasvu ja arengu seaduspärasused – 1. Seaduspärasus – organid , mis kasvavad aeglaselt looteperioodil, kasvavad kiiresti lootejärgsel perioodil ja vastupidi, 2. Seaduspärasus – puudulik söötmine v haigus mingil kasvuperioodilpidurdab kõige enam nende luude ja organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurim.

Veise eksterjöör – vaata joonist

Loomade mõõtmed ja mõõtmine - Mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi määramiseks. Mõõtmete arv sõltub sellest, milleks neid kasutatakse. Mõõtmisel peavad loomad asuma tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahenditeks on mõõtekepp, sirkel , mõõdulint ja nurgamõõtja ehk goniomeeter. Erisatakse kõrgus-, laius-, pikkus-, sügavus- ja ümbermõõtmeid.

Konstitutsiooni mõiste ja tüübid – Looma söötmis ja pidamistingimustest tulenevat reservainetega varustatud seisundit teatud jõudluse saavutamiseks.. Tüübid: töökonditsioon, sugukonditsioon, näituse konditsioon ( pisut ületoidetud), nuumakonditsioon( rasvkude paks), patoloogiline konditsioon a) ületoitumus, b) nälgimine.

Temperament – flegmaatik , koleerik, sangviinik ja melanhoolik.

Varavalmivus , suguküpsus, esmakordse seemendamise vanus – Varavalmivus – organismi omadus kiiremini kasvada, et saada järglasi. Nad saavutavad kiiremini täiskasvanu faasi ja nende eluiga on lühem kui hilisvalminud loomadel. Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl. veel seemendada, organism pole oma arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. oluline, et mullikad saavutaksid seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEM.VANUS eesti veisetõugudel peaks olema 15…18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. Noorpullidelt alustatakse sperma võtmist 12-14kuul.

Ind, tiinestamine , kunstlik viljastumine , embrüosiirdamine - Ind on emasl.füsioloogiline seisund, otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Sel ajal eritub munasarjadest verre innahormoon östrogeen, mis põhjustab muutusi emaslooma käitumises. Lehm muutub rahutuks ja hüppab selga teistele lehmadele või vastupidi. Indleva lehma tunnus - laseb end teistel endale selga hüpata. Innaperiood kestab keskmiselt 12-20 tundi (kõikumine 3-36 tundi). Inna tunnused hakkavad ilmnema enne munaraku valmimist. Valminud munarakk vabaneb munasarjast ja liigub munajuhasse. Seda nimetatakse ovulatsiooniks. Viljastumine toimub munajuhas. Kui munarakk püsib liiga kaua munajuhas viljastamata, siis kattub ta valgukihiga, mis takistab spermatosoidi tungimist munarakku. munarakk jääb viljastamata, loom ei tiinestu. õige aeg lehma seem. 10-12 tundi peale innatunnuste ilmnemist. Kui peale indlemist on emasl. viljastatud, siis järgneb tiinus . Kui viljastumist ei toimu, siis keskmiselt 21 päeva pärast ind kordub. Seda perioodi, mil toimub munaraku valmimine kahe innavahelisel ajal, nimetatakse innatsükliks. Veiste tiinestamine loomuliku paarituse teel pulliga või kasuatakse ka kunstlikku seemendamist. Kunstlik seemendamine võimaldab vähendada pullide arvu, võimalik seemenduseks valida vaid parimaid aretusväärt pulle, mis suurendab kogu karja aretusv. Kunst .seemendamisel saadakse ühelt pullilt tuhandeid spermadoose, mis lahjendatakse ja säiliatakse. kõrrekestes või graanulites sügavkülmutatult vedelas lämmastikus temp. –196 C. Loomulik paaritus jaguneb käestpaarituseks ja vabapaarituseks. Pärast viljastumist algab tiinusperiood, mis lehmal keskmiselt 9 kuud ehk 280 päeva (270…290 ). Tiinuse pikkus sõltub ka vasika sugupoolest. Kaksikute sünni korral on tiinus enamasti lühem. Piimatoodang hakkab vähenema tiinuse teisel poolel. 45-60 päeva enne poegimist lõpetatakse lüpsmine – lehm jäetakse kinni. Seda nim.kinnisperioodiks. Sel perioodil kogub lehm kehasse varuaineid, mis kindlustavad suure toodangu järgmisel lüpsiperioodil ehk laktatsioonil.

Sünnitus ja vastsündinu hooldamine - Mõni päev enne sünnitust lõtvuvad vaagnasidemed ja vaagnale mõlemale poole sabajuurt tekivad lohud . Paar nädalat enne sünnitust suureneb udar . Udar tursub ja sinna tekib piim. Enne sünnitust lehm rahutu. Heidab maha, tõuseb püsti, tammub jalalt- jalale . Häbemest eritub lima.. Lehmale tuleb panna puhast allapanu ja valmistada ette sünnitusabi vahendid. Norm. kulgeb sünnitus ilma abita, kuid sageli tuleb ka inimesel sekkuda,siis kui on tegemist suure lootega. Abistamiseks tuleb pesta desinfits. käed ja sünnitusabinöörid. Nöörid aset. ümber vasika kämblaluude ja tõmmatakse kuni 4inimese jõuga. Tõmmata tohib ainult siis, kui lehm väitab (pressib). Tõmmatakse kordamööda kummastki jalast . Normaalselt välju loode eespikiasetuses (esijalad ees, pea nende peal). Kuni 5% esineb ka tagapikiasetust, kus loode väljutatakse tagajalad ees. Viimasel juhul tuleb abistamisel tegutseda kiiresti, et loode ei tõmbaks lootevedelikku kopsu, mis võib põhjustada lämbumist. Kui vasikas on väljutatud, siis tuleb esmalt eemaldada ninast ja suust lima ning lasta lehmal vasikas kuivaks lakkuda. See stimuleerib vasika vereringet ja ka hingamist. Kui lehm keeldub vasikat lakkumast, siis tuleb vasikas puhaste õlgedega kuivaks hõõruda. Seejärel tuleb vasikas panna nisa otsa imema nii ruttu kui võimalik, sest vastpoeginud lehma piim ehk ternespiim sisaldab rohkesti globuliine, millega vasikas saab immuunsuse. Globuliinide tase piimas langeb iga tunniga, mistõttu on tähtis, et vasikas saaks ema ternespiima võimalikult kohe pärast sündi.

Abort , enneaegne sünnitus, esmaspoegimise vanus - Tiinuse katkemist kuni 210.tiinuspäevani (k.a.) nim. abordiks. Tiinuse katkemist alates 211...266 päevani nim. enneaegseks sünnituseks. -võib põhjustada riknenud sööda söötmine, traumad või muud keskk.tegurid ja nakkushaigused. Ahtraks nimetatakse looma, kes õigeaegselt ei tiinestu ega anna järglasi. Mullikaid peaks seemendama esmakordselt 15-18 kuu vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks 24-26 kuud (15…18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks. Eestis on lehmade kesk. esmaspoegimisiga keskmiselt 28,5 kuud. Lehmad loet. ahtraks, kui nad ei ole 3 kuu möödudes peale pg. tiinestunud. Optimaalseks loetakse kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtruse vältimiseks tuleb: suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis-pidamistingimustega, avastada loomade ind õigeaegselt , õigeaegselt looma seemendada, korralik veterinaarne kontroll, kasut. seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat.

Majanduslik kasutusiga ja eluiga - Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni. Majandus. on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Kasulik oleks, et lehmalt saaks võimalikult palju järglasi ja piima. Majanduslik kasutusiga on enamasti lühem kui eluiga. Vananedes lehmade toodang väheneb, sigivusnäitajad halvenevad, mistõttu tuleb nad praakida. Majan. kasutusiga on lehm.l 8-10 a, pullidel 7-8 a. Maks. eluiga võib olla 20 kuni 25

Karja struktuur, käive ja taastootmine - Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja koosseisu soo- ja vanuserühmade järgi protsentides. Veisekarja võib struktureerida ka lihtsamalt: a) lehmad b) tiined ja seemendusealised mullikad c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7…18 kuud d) lehm- ja pullvasikad 0…6 kuud. Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse. Noorloomi kasvatatakse karja täienduseks (uuendkari), müügiks tõuloomadena või realiseeritakse lihaks. Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega. Karja täienduseks vajaminev noorloom. arv sõltub lehmade kasutusekestusest, lehmade sigivusest, mullikate esmaspoegimiseast ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks.

Jõudluse mõiste - nim. loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus mingit toodangut. Jõudluse hindamisel arvestatakse nii toodangu mahtu e. kvantiteeti ja väärtust e. kvaliteeti. Jõudlusvõime oleneb: pärilikest eeldustest keskk. ting .ja nende omavahelisest koostoimest ehk interaktsioonist.

Udara ehitus, piima tekkimine ja väljutamine - Udar päritolult nahamoodustis, talitluselt suguorgan, sest üleminek emakasiseselt toitumiselt tavalisele toitumisele toimub piima kaudu. Udara anatoomiliseks ühikuks on imeti, mis koosneb imetikehast ja nisast. Lehmal on arenenud 4 imetit, mis omavahel liitunult moodustavad udara. Udara vasak ja parem veerand on eraldatud sidekoelise vaheseina abil. Ees- ja tagaveerandite vahel see puudub. Udar koosneb: 1)näärmekude, mis on seotud piima produktsiooniga; 2)sidekoeline toestik ehk kandeaparaat. Piimanääre algab näärmealveoolidega, mis koosnevad näärmerakkudest. Neid omakorda ümbritsevad kapillaarid. 1 liitri piima sünteesiks peab udarast läbi voolama 400-500 liitrit verd. Piima teke ehk laktatsioon algab sünnitusega. Piima väljutamine ehk ejektsioon. Kui udarale toimib meeldiv ärritus, siis hüpofüüsi tagasagarast vallandub hormoon oksütotsiin, mis liigub vere kaudu udarasse ja põhjustab alveoolide kokkutõmbumise ehk piima sõõrdumise. Piimaurkest väljub piim nisajuha kaudu nisaavasse, mis asub nisa tipul . Nisaava on ümbritsetud sulgurlihasega, mis ei lase piimal lüpsivaheaegadel väljuda. Oksütotsiini mõju kestab keskmiselt 7 minutit. Sel ajal on lehma kerge lüpsta ning udarast väljutatakse kogu piim.

Lehmapiima keemiline koostis - tabel

Piimanõudlust mõjutavad tegurid - Piimatoodangut mõjutab poegimisvahemik ja selle alaosade pikkus. Poegimisvahemik e.sigimistsükkel on periood ühest poegimisest teise poegimiseni. Lehmal peaks poegimisvahemik olema 365 päeva ehk aasta. Poegimisvahemik jaguneb laktatsiooniperioodiks ja kinnisperioodiks. Laktatsiooni- e lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks nimetatakse piima eritamise perioodi poegimisest kuni kinnijäämiseni. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 päeva (kõikumisega 260…320 päeva). Laktatsiooniperiood jaguneb lähtuvalt tiinusest uuslüpsiperioodiks jatiineltlüpsiperioodiks. Uuslüpsi- ehk servisperiood on ajavahemik poegimisest tiinestumiseni. See peaks olema 45-90 päeva. Tiineltlüpsiperiood on ajavahemik tiinestumisest kinni jätmiseni. Kinnisperiood on ajavahemik kinnijätmisest poegimiseni. Kinnisperioodi kui puhkeperioodi, mis on vajalik kogu organismi ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks. Lehma kinnijätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid ja hakatakse lüpsma üks kord päevas. Kinnisperiood kestab tavaliselt 40-60 päeva. Laktatsiooni kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nimetatakse laktatsioonikõveraks.

Veiste märgistamine ja nudistamine - Karjades, kus on sisse viidud ja teostatakse karjakontrolli, peavad olema kõik loomad märgistatud eluaegse kordumatu numbriga. Loomade märgistamine on vajalik selleks, et: jõudlusandmeid täpselt registreerida; eristada looma teistest kogu eluea vältel; tagada loomade jõudlus- ja põlvnemisandmete õigsus; elusloomade müümisel saaks ostja veenduda veterinaartõendi õigsuses looma tervisliku seisundi kohta; veenduda, kas müüdavad piima- ja lihasaadused pärinevad tervetelt loomadelt, kes on läbinud eelneva veterinaarse kontrolli. Kõrvamärgiga märgistatakse kõik karjas olevad loomad. Sündinud vasikas tuleb märgistada 20 päeva jooksul. Kui loom viiakse enne kohustuslikku märgistamise tähtaega karjast välja (s. t. tegemist on elusmüügiga või lihakombinaati saatmisega), siis peab ta olema enne seda märgistatud. Märgistamata looma ei tohi karjast välja viia. Märgistatud loomad registreeritakse PRIA-s . EL-st Eestisse toimetatava veisega peab kaasas olema veise pass , mis on välja antud selle riigi poolt, kust loom Eestisse tuuakse. Veisega kaasas olnud passi peab loomapidaja esitama Eesti loomade registrile, mis asub PRIA-s. Veisepassil on toodud looma kohta järgmised andmed: veise registrinumber, sünnikuupäev, sugu, veise ema registrinumber, ehitise number, kus veis sündis (sünnikoht). Kui veis müüakse või saadetakse tapamajja, siis peab loomapidaja hoolitsema selle eest, et veisega läheks kaasa ka pass. Sel juhul tuleb PRIA-le looma liikumisest registrivormiga teada anda, et looma liikumine saaks registrisse kirja. VASIKATE NUDISTAMINE on hädavajalik loomade vabapidamisel, kuid ka lõaspidamisel on ohutum sarvedeta veis. EL maades ei müüda nudistamata tõuveiseid, Nudistamisel kasutatakse spetsiaalseid nudistamisaparaate, mis töötavad elektri või gaasiga . Vasikad on soovitav nudistada 3-6 nädala vanuselt, kui sarvealged on pähklisuurused ( 1-1,5 cm).

Lihaste kasvamine ja rasvkoe moodustumine - Veiste lihakeha väärtuslikuma osa moodustavad lihased. Noorveistel suureneb üheaegselt lihastiku absoluutse massiga ka selle suhteline mass. Sünnijärgselt moodustab lehmvasikate lihastiku mass kehamassist 28,7%, 18-kuiselt aga 33,5%. Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18. elukuust hakkab lihaste kasv vähenema. Seda tuleb arvestada noorveiste määramisel Rasvkude ladestub looma kasvamise ajal kindlas järjestuses. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt: 1) nahaalune rasv (katab kõrgemas toitumuses loomal peaaegu kogu lihakeha pinna), 2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena lihaste või lihaserühmade vahel), 3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes , lihaskiudude ja – kimpude vahel) ja 4)sisemine rasv. Marmorjas veiseliha Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12 kuuselt. Liha kvaliteeti parandavad lihastevaheline rasvkude ja lihaskiudude vahel paiknevad rasvarakud . Veised , kellel on kalduvus ladestada rasva siseelunditele ja naha alla, sobivad liha tootmiseks vähem, sest nende liha on kuiv.

Veiste realiseerimine lihaks - Tapale suunatavad veised jaotatakse olenevalt vanusest 4 gruppi: 1) üle 3 aasta vanused täiskasvanud lehmad pullid ja härjad ( kastreeritud pullid); 2) kuni 3 aasta vanused esmaspoeginud lehmad; 3) 3 kuu kuni 3 aasta vanused lehm- pull - ja härgmullikad; 4) 14 päeva kuni 3 kuu vanused lehm- ja pullvasikad. Veiste vastuvõtmisel lihatööstuses määratakse nende eluskaal ja hinnatakse nende toitumust välise vaatluse ja kompamise teel. Toitumuse määramiseks aetakse veis tasasele pinnale hästi valgustatud kohas. Algul hinnatakse tervikuna lihaste arengut vaatluse teel ning nahaaluse rasvkoe ladestust. Hiljem määratakse kompamise teel nahaaluse rasvkoe ladestus ja üksikute kehaosade lihastiku areng täpsemalt. Kompamist alustatakse harilikult looma vasakult küljelt päraluunukini, kust minnakse edasi sabavoldile, puusanukile, landele, viimastele roietele ning kubemevoldile, seejärel rinnalülide ogajätketele, abaluu piirkonnale ja kaelalotile. Olenevalt toitumusest jaotatakse tapaveised EUROP hindamise süsteemi alusel kategooriatesse.Tapaveised, kes ei vasta standardis toodud kvaliteedinõuetele, loetakse mittestandardseteks (lahjadeks).

Lihakeha morfoloogiline ehitus ja kvaliteedi hindamine - arvutatakse välja pehme liha ja luudemassi vahekord ning üksikute lihakehaosade osatähtsus lihakehas. Lihakeha morfoloogilist koostist määratakse ka kaudselt reie ümbermõõdu, kere pikkuse ja reie pikkuse järgi. Pehmet (söödavat) osa protsentides lihakeha massist nim. lihakeha lihasuseks. Selle määramiseks arvutatakse koefitsiendid K1 ja K2: K1=lihakeha mass kg x 100 / lihakeha pikkus cm; K2=reie ümbermõõt cm x 100 / reie pikkus cm. Leitud koefitsientide alusel määratakse vastavatest tabelitest lihakeha lihasus. Silma järgi ja kompamise teel määratakse lihakeha kvaliteet lihastiku ja rasvkoe arenemistaseme järgi. Hindamise lihtsustamiseks rühmitatakse kõik lihakehad, arvestamata looma vanust ja sugupoolt, I või II kategooria lihakehadeks ning nõuetele mittevastavad lihakehad lahjadeks. Euroopa Liidus jaotatakse lihakeha, olenevalt rümba arengust, viide klassi: EUROP, kusjuures kõige paremini arenenud lihakeha saab hindeks E ja tagasihoidlikult arenenud lihakeha saab hindeks P. Lihakusklass Kirjeldus Täiendavad määratlused E - ekstra Kõik rümbaosad ümarad, kuni väga ümarad, lihased erakordselt hästi arenenud Reied: kumerad, väga tugevasti välja arenenud. Selg: lai, väga kumer kuni turja tipuni. Turi. Tugevasti välja arenenud U- väga hea Rümbaosad ümarad, väga hea lihaste arenenud. Reied: tugevasti välja arenenud. Selg: lai, kumer kuni õla tipuni. Turi. kumer R - hea Rümbaosad siledad, lihaste areng hea. Reied: hästi arenenud. Selg: kumer, turi vähem lai, selgroo ogajätked ei tungi esile. Turi. Küllaltki hästi arenenud. O - keskmine Rümbaosad siledad kuni nõgusad, lihased nõrgalt arenenud. Reied: keskmiselt arenenud. Selg: kumer, turi vähem lai, selgroo ogajätked tungi kergelt esile. Turi. vähemarenenud P - lahja Kõik rümbaosad nõgusad kuni väga nõgusad, lihased nõrgalt arenenud Reied: nõrgalt arenenud, nõgusad. Selg: kitsas, väljatungivate luudega. Turi. lame, väljatungivate luudega.

Lihakvaliteedi sensoorne hindamine – Liha organoleptilisel hindamisel e degusteerimisel antakse lihale üldine hinnang. Hindamiseks sobib kõige paremini seljaosa . Degusteeritakse kuumalt v külmalt. Hinnatakse õrnust, mahlakust, lõhna, maitset värvust.

Piima organoleptilised näitajad - Standardi järgi peab piim olema värske, naturaalne , vee või lõssiga lahjendamata, puhas. Piimal peab olema temale omane puhas maitse, lõhn ja valge kuni kreemikas värvus. Piimas ei tohi olla sadet ega helbeid . kõrvalmaitsed ei ole lubatud. Piim väga kergesti seob erinevaid lõhnu - laudalõhn, silolõhn, jms. Piimale mitteomane lõhn ja kõrvalmaitse võivad kanduda piimasse ka läbi lehma hingamiselundite, kust nad imbuvad verre ja sealt edasi piima. Silo lõhn võib sissehingamisel juba 15…30 sekundi pärast kanduda vere kaudu piima. Sellepärast peab laudas olema hea ventilatsioon . Ka piima värvus võib muutuda. Varakevadel kui värskes rohus on rohkesti taimseid pigmente Kollast värvust võivad põhjustada ka mõned mikroobid oma elutegevusega.

Piima füüsikalis-keemilised omadused - Keskmine piima tihedus on 1,030 g/cm2. Madalama tihedusega on kõrge rasvasisaldusega piim. Näiteks kinnijäävate lehmade piim. Äsjalüpstud piima tihedus on keskmiselt 0,001 g/cm2 madalam 2-3 tundi seisnud piimast. See on tingitud sellest, et piimarasv seismisel hangub ja mõjutab piima tihedust. Kui piima tihedus on alla lubatud piiri (1,028 g/cm2), siis ilmselt on piimale lisatud vett. Tihedust mõõdetakse areomeetriga. Kõige usaldusväärsem meetod vee avastamiseks piimast on külmumistäpi mõõtmine. Piima külmumistäppi ehk külmumistemperatuuri mõjutavad piima koostisosad, põhiliselt mineraalid ja suhkur. Külmumistäpp on piima naturaalsuse näitajaks. See on konstantne suurus ja varieerub suhteliselt vähe - - 0,52..-0,54 ºC. Külmumistäpp näitab, kas piimale on lisatud vett või mitte. Kui lisada piimale vett, siis külmumistemperatuur tõuseb (vee külmumistemperatuur on teatavasti 0ºC). Standardi järgi ei tohi naturaalse piima külmumistäpp olla üle -0,520º. Piima happesus olulisemaid piimakvaliteedi näitajaks, sest sellest sõltub piima sobivus erinevate toodete valmistamiseks. Värske piima normaalne happesus on 17…18 Thº. Piima happesus tõuseb, kui piima säilitada kõrgematel temperatuuridel . See on tingitud piimahappebakteritest, kes kõrgematel temperatuuridel paljunevad ja oma elutegevusega produtseerivad piimhapet. Et seda vältida, tuleb piim võimalikult kiiresti pärast lüpsi jahutada.

Piima mikrobioloogilised näitajad – Piim peab olema puhas, piim peab olema võetud tervelt lehmalt (ei tohi põdeda mastiiti), antibiootikume ei tohi piimas esineda, piim peab olema steriilne, somaatiliste rakkude arv peab olema väike(suurendab mastiiti)

Piima sordilisus – piim jaotatakse sortidesse, millest oleneb selle tasustamine. organoleptiliste, füüsikalis-keemiliste ja mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate alusel jaot. piim sortidesse. Piima sordilisuse määramisel arvestatakse maitset ja lõhna, bakterite üldarvu ja somaatiliste rakkude arvu. 01.01.2002.a. võib maksimaalne bakterite ja üldarv olla piimas 100 000 ja somaatiliste rakkude arv samuti 400 000. Tihedus võib olla minimaalselt 1,028 g/cm2 ja külmumistäpp vähemalt –0,520C.

Lüpsiseadmete klassifikatsioon – liigitatakse kasutusalade ja piimakogumisviiside(kannulüps, torusselüps) järgi.

Lüpsiseadmete üldehitus ja talitlus – Kõik töötavad vaakumi põhimõttel. Elektrimootor käitab vaakumpumba, mis imeb õhu välja vaakumballoonist, vaakumtorustikust ning piima- ja vaakumvoolikute kaudu lüpsiämbrist, (torusselüpsi korral piimatorustikust), pulsaatorist, kollektorist ja nisakannudest. Pulsaator muudab alalisvaakumi vahelduvvaakumiks (alarõhk ehk vaakum vaheldub välisõhu rõhuga), mille toimel nisakannude abil imetakse udarast piim välja. Edasi liigub piim vaakumi abil nisakannudest kollektorisse, sealt edasi piimanõusse või piimatorustikku.

Lüpsiplatsid - Lüpsiplatsidel võib kasutada ühte lüpsimasinat iga lehma kohta või siis jagatakse ühte masinat kahe lehmakoha vahel. Peamisi eesmärke lüpsplatside kujundamisel on suurendada piimatootmise efektiivsust käsitsitöö vähendamise teel. Lisaks vähendavad lüpsplatsi täiustused teepikkust, mis lüpsjal tuleks läbida ja käsitsitöö raskust. Lüpsplatsi valik sõltub loomade arvust laudas. Kui loomi on vähe, siis ei ole kasulik valida suurt lüpsplatsi. Lüpsiplatsid võib jagada paigalseisvateks ja pöörlevateks. Paigalseisvad lüpsplatsid: Kalasaba tüüpi lüpsiplatsid, koridor plats, polügoon lüpsilats, kolmnurk lõpsiplats. PÖÖRLEVAD LÜPSIPLATSID. kavandamisel lähtuti eeskätt lehmade liikumise ja platsi efektiivsuse suurendamisest.

Kannulüosimasin ja torusselüps - a) kannulüps (ehk ämbrisselüps) : udarast koguneb lüpsi ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse. b) torusselüps: kasutatakse nii asemetel kui platsil- ja välislüpsil. Udarast liigub piim piimatorustikku ja sealt edasi läbi filtri piimatanki (piima jahutus-säilitusnõu).

Lehmade lüpsmine - kindlatel kellaaegadel; laudas peab olema kord ja puhtus . Jõusööta anda enne lüpsi, silo ei tohi sööta vahetult enne lüpsi. vältida võõraste isikute viibimine laudas, ette valmistada kogu vajaminev lüpsiinventar, jälgida, et kogu lüpstehnika oleks töökorras. Lüpsmisel tuleb kinni pidada kahest nõudest: 1) Lüpsiaparaati ei tohi lehmale enne alla panna, kui lehm on sõõrdunud. 2) Lüpsiaparaat tuleb koheselt alt ära võtta, kui piimavool on udarast lõppenud. Ettevalmistus lüpsiks: pesta udar kasut. udarapesulappe või dušši. vett , kuivatada udar kuivatuslapiga, teha eellüps vastavasse nõusse,ET vähendab piima bakteriaalset saastumist, sest esimesed piimajoad on bakteriaalselt kõige enam saastunud, udarahaiguste kindlaks määramiseks, soodustab ja intensiivistab sõõrdumist. Lüpsiks ettevalmistus ei tohi kesta kauem kui 1 minut. Lüpsi ajal jälgitakse piimavoolu udarast. Kui piimavool on järsult vähenenud, siis tuleb alustada järellüpsi tegemist. Uuematel lüpsimasinatel seda teha ei ole vaja. Järellüpsi tehakse kahel põhjusel: lüpsmise ajal “ronivad” nisakannud üles ja vajutavad kokku nisajuha, mis takistab piima väljutamist b) järellüpsi ajal toimub teistkordne, täiendav sõõrdumine, mis võimaldab kätte saada maksimaalse piimakoguse.Järellüpsil: a) masseeritakse kahe käega kõiki udaraveerandeid b) surutakse ühe käega kollektorile ja teise käega masseeritakse udaraveerandeid (ca 10 sek.) c) kõik nisakannud surutakse kordamööda allapoole ja jälgitakse, et igast nisast oleks piimavool lakanud. Enamasti lõpeb piimavool enne esimestest nisadest. Järellüps kestab 20-30 sekundit. Pärast nisakannude äravõtmist on nisaava veel mõni aeg avatud. Selleks, et bakterid ei tungiks nisasse ega tekitaks udarapõletikku, tuleb nisad pärast lüpsi desinfitseerida . Desinfitseerimiseks kastetakse nisad desolahusesse või pihustatakse lahust pritspudelist. Lüpsmisel tuleb vältida nn tühjaltlüpsi. See tähendab, et lüpsimasin tuleb kohe ära võtta kui piimavool on lõppenud. Tühjaltlüpsi korral vigastatakse nisas asuvat limaskesta, mistõttu võib bakterite sattumisel sinna tekkida udarapõletik.

Lüpsiinventari pesemine - mõjutab suurel määral piimakvaliteeti. Kannulüpsimasina pesemisel eemaldatakse enne pesemist piimajäägid 30-40 kraadise veega. Vähemalt kord nädalas tuleb voolikud ja kollektor lahti võtta ja kogu aparaat põhjalikult läbi pesta ning desinfitseerida. Enne lüpsmist tuleb lüpsiaparaati imeda kuuma vett. See kasulik kahel põhjusel: soe vesi desinfitseerib täiendavalt aparaati ja eelsoojendab nisakummid enne lehmale allapanekut. 2 korda nädalas pestakse happelise pesemislahusega, et vältida “piimakivi” teket torustiku siseseinale. Hoolikalt tuleb pesta ja desinfitseerida udarapesulapid, et vältida udaranakkuste levikut ühelt lehmalt teisele ning mikroobide sattumist piima, mis alandab omakorda kvaliteeti.

Piima esmane jahutamine ja säilitamine - vahetult peale lüpsi on vajalik selleks, et piirata mikroobide kasvu ja tagab seeläbi piima säilimise. Lautades kasutatakse erinevaid jahutus- ja säilitusseadmeid. Praegusel ajal on enamlevinud piima jahutamine ja säilitamine piimatankides. Enamus piimatanke on varustatud segistitega, laiade labadega , mis aeglase kiiruse juures perioodiliselt piima segavad. Segamine väldib koore tõusmist pinnale ja pinnakihi temperatuuri tõusu. Piima jahutamiseks ja säilitamiseks on piimatank varustatud jahutussüsteemiga, mis töötab samal põhimõttel nagu külmutuskapp.

Veiste käitumine – Veised ei talu masinate poolt tekitatud müra, nad vajavad ruumi lamamiseks, tõusmiseks ja ümberpööramiseks, veiste puhul esineb ka stressi, erinevate tehnoloogiate väljatöötamisel tuleb arvestada eelkõige seda, et oleks tagatud loomade heaolu, mis võimaldab neilt saada maksimaalset toodangut. Veiste käitumine allub ööpäevasel bioloogilisele rütmile. 24 vältel on nende aktiivsus erinev. Veised puhkavad, söövad ja mäletsevad peaaegu võrdse osa ööpäevast – 8 tundi. Veised on kontakttüüpi loomad, kes on harjunud karjas elama. Lõastamata pidamisel moodustavad veised karjas hierarhia ehk astmejärjestuse. Hierarhia määratakse otsese võitluse, ähvarduse, passiivse allumise , tõrjumise või kõrvalehoidumisega. Hierarhia ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt, eriti uute loomade karja toomisel. Looma koht hierarhias sõltub kehamassist, sarvede suurusest ja temperamendist, mitte toodangust.

Veiselauda mikrokliima ja tervishoid - Õhk on üks tähtsamaid väliskeskkonna tegureid, mis mõjutavad looma elutalitlusi, tervislikku seisundit ja jõudlust,. Õhk on loomale vajalik hingamiseks ja liigse soojuse äraandmiseks. Õhu keemilised ja füüsikalised omadused ning temas leiduvad tahkete ainete osakesed mõjutavad looma organismi talitlusi. . Loomadele soodsa mikrokliima loomiseks peab laudas olema korralik ventilatsioon. Eelkõige on seda vaja piisava koguse värske õhu tagamiseks. See tähendab õhu tsirkuleerimist laudas, kahjulike gaaside (näiteks ammoniaagi) ja niiskuse ning loomade poolt toodetud soojuse eemaldamist. Hea ventilatsioon väldib haiguste esinemist ja loob loomadele värske ning kuiva keskkonna. Enamasti kasutatakse loomulikku ventilatsiooni, mis põhineb asjaolul, et soe õhk on kergem kui külm. Õhk laudas soojeneb loomade kehasoojusest ja tõuseb lauda lae alla. Loomade kohal tekib alarõhk, mis võimaldab külmal õhul sisse voolata. Loomuliku ventilatsiooni kasutamisel on lauda katuses õhu väljavooluavad. . Lisaks piisava pindalaga väljavooluavadele peavad olema värske õhu sissevooluavad. Kui sissevooluavasid laiendatakse, siis tuleb suurendada ka väljavooluavasid. Laudas tuleb vältida tõmbetuult, mis põhjustab, eriti noorloomadel, külmetushaigusi. Oluline mikrokliimat mõjutav tegur on õhuniiskus. Temperatuur. Sobiva mikrokliima saavutamiseks laudas on lüpsilehmadele sobiv temperatuur +10oC. Vasikalautades kuni +12oC. Mida kõrgemale tõuseb temperatuur, seda raskem on loomadel vabaneda ülearusest kehasoojusest. Piimatoodang väheneb järsult, kui temperatuur tõuseb üle 24oC. Madalatel temperatuuridel suureneb lehmade söödakulu 100 kg kehamassi kohta.

Lehmade puhastamine ja sõrgade hooldamine - Puhtus on looma tervise, toodangu ja sigivuse tähtsaim eeldus. Looma puhtana hoidmiseks peab laut olema puhas ja ase kaetud allapanuga. Allapanuks kasutatakse põhku, saepuru , höövlilaaste või purustatud freesturvast. Kuiva allapanu korral püsib loomade karvkate puhas, kui seda regulaarselt puhastada . Puhastamist ei ole soovitav teha vahetult enne lüpsi või lüpsiajal, sest karvadest lenduv tolm ja mustus võib sattuda piima sisse. Puhastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid . Enamlevinud on käsitsi puhastamine. Naha ja karvkatte puhastamine kammi ja harjaga täidab ühtlasi massaaži ülesannet. Nahka tuleb puhastada energiliste liigutustega. Harjaga puhastatakse algul pea, kael, turi ja seljaosa kuni sabani, seejärel kere, külg ja jalad ülalt alla. Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras puhtaks teine külg. Väljaheidetega määrdunud kohad tuleb veega puhtaks pesta ja kuivatada. Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3…4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata.

Kombiboksides pidamine - asuvad lehmad metaalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel (boksides). Boksi tagumisest küljest on lehm fikseeritud nööriga. Lõastamist ei kasutata. Selle pidamisviisi korral asuvad lehmad söötmise ja puhke ajal boksides. Lüpsmise ajaks võetakse fiksaator lehma tagant ära ja Lüpsmine toimub lüpsplatsil, kuhu lehmad tuleb eelnevalt ajada. See võimaldab loomadel platsil käies liikuda . Söötmine toimub söötmislaval. Kombiboksides pidamise puuduseks on see, et lehmad ei asu kindlatel asemetel, mis muudab algarvestuse tegemise keeruliseks.

Vabapidamine - Selle pidamiseviisi puhul lüpstakse lehmi alati lüpsiplatsil. Võrreldes lõaspidamisega võimaldab lõastamata pidamine loomadel rohkem liikuda ja töid paremini mehhaniseerida, mis omakorda vähendab tööjõukulu ja suurendab piimatootmise efektiivsust. Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi ( soojustatud ) ruumis.

Noorkarja pidamine - Noorveise periood kestab sünnist kuni põhikarja viimiseni s.o 28…30 elukuuni, nuumpullikutel kuni realiseerimiseni.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-03-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

99 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

preciousone Õppematerjali autor

väga hea veisekasvatuse kontrolltööks

veiste kodustamine veiste interjöör veiste käitumine indlemine poegimine veiste pidamine noorkarja pidamine toitumused lüpsiplatsid veiste kasutusiga piima omadused veiste hindamine veiselauda mikrokliima lehmade suvine pidamine

Sarnased õppematerjalid

doc

Veisekasvatus

Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus; lihajõudlus. 6. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõud) Oluline märksõna on jõudlus loomade võime anda mingit toodangut teatud keskkonnatingimustes. On olemas kahesuunalise jõudlusega tõud piima-lihatõud ja liha-piimatõud (esimene pool näitab, kuhu poole suurem saagikus kaldub, puahs tõud siiski parem) Piimatõud: 1)Eesti Holsteini tõug(EHF) mustakirju veis 2)Punasekirju Holstein 3)Eesti Punane veisetõug (EPK) 4)Sveitsi tõug valge suuümbrus 5)Dzorsi tõug valge suuümbrus, ilusad silmad 6)Eesti maatõug (EK) Tõu määramise aluseks värvus. (must vs punane dom.must, sarved vs nudi dom.nudi) Lihatõud: 1)Aberdiin-Angus 2)Hereford pea ja kõhualune valged 3)Sarolee 4)Limusiin 5)Soti mägiveis 6)Hele akviteen kaksikpepu e topeltlihastik e Doppellender laudja osas 7)Belgia sinine - doppellender 7. Kasvu ja arengu mõiste

Loomakasvatus

doc

Konspekt

järgmise sissekande. Passi tagaküljele tuleb märkida veise karjatoomise kuupäev, ehitise registrinumber, millesse karjatoodud loom paigutati ning loomapidaja nimi ning aadress. Kõik nimetatud andmed kinnitab loomapidaja oma allkirjaga. Ka looma liikumine ühe loomapidaja erinevate ehitiste vahel tuleb passis kajastada. Kui muutub ainult ehitise registrinumber ja loomapidaja jääb samaks, siis tuleks uus ehitise registrinumber kirjutada vastavasse lahtrisse lisaks. Kui veis müüakse või saadetakse tapamajja, siis peab loomapidaja hoolitsema selle eest, et veisega läheks kaasa ka pass. Sel juhul tuleb PRIA-le looma liikumisest registrivormiga teada anda, et looma liikumine saaks registrisse kirja

Veisekasvatus

docx

Loomakasvatuse konspekt

1.Veiste kodustamine ja põlvnemine. Veise kodustamise ajaks võis olla u 6-2 tuhat aastat eKr . Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. 2. 1) Perekond:veised, 1.1 Alamperekond:veised, liik:ürgveis, kodustatud vorm: koduveis. 1.2 Alamperekond: jakid, liik: jakk, kodustatud vorm: kodujakk. 1.3 Alamperekond: kaguaasia veised, liik: banteng, kodustatud vorm: baali kari, liik: gaur, kodustatud vorm: gajaal. 1.4 Alamperekond: piisonid, liik: euroopa piison, ameerika piison, kodustatud vorm: puudub. 2) Perekond: aasia pühvlid, liik: inda pühvel, kodustatud vorm: india veepühvel, liik: filipiini pühvel, kodustatud vorm: puudub. 3)perekond: aafrika pühvlid, liik: kahverpühvel, kodustatud vorm: puudub. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub arengumaades, seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega. Vajalik piima ja liha toodang saadakse tänu suurele loomade arvule, keda karjat

Loomakasvatus

doc

Veisekasvatuse arvestus

poolt, kust loom Eestisse tuuakse. Veisega kaasas olnud passi peab loomapidaja esitama Eesti loomade registrile, mis asub PRIA-s. VEISEPASS PRIA-st saadetakse veisepass loomapidajale 14 päeva jooksul veise märgistamise, EL liikmesriigist Eestisse toimetamise või ühendusevälisest riigist importimise kohta teate saamisest. Veisepassil on toodud looma kohta järgmised andmed: veise registrinumber, sünnikuupäev, sugu, veise ema registrinumber, ehitise number, kus veis sündis (sünnikoht). Veise tõug esitatakse tõutähisega ning ristandite puhul märgitakse sõna `Ristand' järele X. Lisaks looma andmetele on passil veel loomapidaja andmed. Loomapidaja (äriühingute puhul esindaja) peab kontrollima talle saadetud veisepassile trükitud looma andmed ja enda andmed ning kinnitama need allkirjaga. Andmed veisel teostatud veterinaarsete menetluste kohta kannab veisepassi volitatud veterinaararst. Veisepass peab alati loomaga kaasas käima. Kui

Loomakasvatus

158

pdf

Veisekasvatuse alused

EESTI MAAÜLIKOOL VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT LOOMAGENEETIKA JA TÕUARETUSE OSAKOND LOENGUKONSPEKT VEISEKASVATUSE ALUSED Koostas: dots. Einar Orgmets Tartu 2008 VEISEKASVATUS SISUKORD SISUKORD..................................................................................................................................2 1. VEISTE KODUSTAMINE JA ULUKEELLASED.....................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ...............................................................

Põllumajandus

docx

Veisekasvatuse kordamisküsimused

1. Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustamine toimus enamasti ürgkondlikul ajal.On tihedalt seotud inimese ühiskondliku arenguga ja majandus-sotsiaalsete tingimustega. Veisi kodustati umbes 6-2 aastat e.m.a.Kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. 2. Veiste ulukeellased. Koduveiste ullukeellasteks peetakse ürgveist ehk tarvast.Viimased tarvad surid välja 17. Sajandil.Jakk on lähedane veistele ja anab hübridseerimisel järglasi.Ulujakk on levinud Tiibetis mäestikus. Kaguaasia veiste perekonnal on kak ulukvormi-banteng ja gaur.Piisonite alamperekonnas on ka kaks ulukliiki-euroopa piison ja ameerika piison. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenu

Looma kasvatus

docx

VEISEKASVATUS

Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustati 6-2 aastatuhat e.m.a. Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia. Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. P-Aafrika ja Sahara kõrb. Veiste ulukeellased:Tarvas ehk ürgveis, Jakk,Kaugaasia veised (Banteng ja Gaur),Piisonid (euroopa ja ameerika), aasia pühvild ja aafrikapühvlid. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Maailmas: Veised: 1338, Pühvlid 158,6 (milj)Eestis: Veiseid: 240 tuhat, kellest 200 piimav ja lihav 40,5 Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik , maj kasulikud om ja ühesugused nõuded keskkting suhtes. Tal peab olema kindel levila e. Areaal. (peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest ja ei tohi toimuda sugulsaretus) Veisetõugude klassifikatsioon. Aluseks lihajõudlus ja piimajõudlus (piimatõud,lihatõud, komb. Tõud). Arenguastme j:primitiivsed tõud, üleminekutõud ja aretustõud. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõu

Veisekasvatus

pdf

Lamba- ja veisekasvatus

lamamiseks ja 2,5 m2 jalutusalal. Ühe talle kohta on nõutav 0,35 m2 põrandapinda laudas ja 0,5 m2 jalutusalal. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50% põrandast sile ja jäik. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Lammaste pidamisruumides tuleb vältida suurt õhuniiskust. Optimaalseks on 60-75% relatiivset õhuniiskust. Järelikult on vajalik ventilatsioonisüsteemide toimimine. 8 Veisekasvatus 1) Veisekasvatuse olukord Eestis (veiste ja lehmade arvukus, karjade suurus, veisekasvatuse suunad) Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele, veiste arv pidevalt vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2010. aasta seisuga oli Eestis ligi 240 tuhat veist. Neist 200 tuhat piimaveist, kellest omakorda piimalehmi oli 96,7 tuhat. Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli 2010 a. seisuga 40,5 tuhat, kellest

Loomakasvatus

Rohkem sarnaseid