Venemaa 1917. aasta revolutsioonid ja nende põhjused (0)

Q: Mis peamine kas tegu oli riigipöördega nagu tavaks on öelda?

Vastus leiad õppematerjalist: Venemaa 1917. aasta revolutsioonid ja nende põhjused

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis peamine kas tegu oli riigipöördega nagu tavaks on öelda?

Venemaa 1917. aasta revolutsioonid ja nende põhjused
Essee
TALLINN
2010

Sisukord

Sisukord 2

Sissejuhatus

1917. aastal toimus Venemaal kaks revolutsiooni, Veebruarirevolutsioon ja Oktoobrirevolutsioon. Nende revolutsioonide taustaks oli neist kaksteist aastat varem toimunud 1905. aasta revolutsioon . Nii 1905. aasta kui ka 1917. aastal toimunud revolutsioonid on omavahel seotud ning annavad tunnistust tol ajal juba pikemat aega rahva seas esinenud rahulolematusest ja pingetest Venemaal. Revolutsioonide tagamaad peituvad juba 19. sajandi teises pooles , aga eelkõige selle viimasel kümnendil, kui aastatel 1891 -92 oli Venemaal suur näljahäda. Tavapärane talupoja majandussüsteem ei suutnud enam täita aina kasvava linnaühiskonna nõudlust. Talupojad olid endiselt oma kohalikku kogukonda (obshichina) kinnistatud, aga ikkagi pidid nad 1861. aastal, kui toimus talurahva emantsipatsioon , maksma omandiks saadud maa eest. Külainimesed liikusid üha tihemini maa ja linna vahet ning paljud jäidki üldse linnadesse elama. Sellega hakkas elanike ja tööliste arv linnades järjepidevalt kasvama. Emantsipatsiooni tulemusel avanesid Venemaal seega uued võimalused kiireks tööstuse arenguks. Esimene tööstusarengu sööst oli 1870’tel ja 1880’tel ja teine, suurem sööst, oli 1890’tel, kui majandusministriks oli Sergei Witte (oli ametis 1892-1903). Küll saab vaielda selle üle, et kas kiire tööstuse arengu põhjustas pigem emantsipatsioon ja sellega kaasnenud töörahva suurem liikuvus või siis suur raudteede ehitus mis sellele järgnes, eriti 90’tel (eriti transs-Siberi raudtee ). Igatahes hakkas kujunema keskklass , kuhu muuhulgas kuulusid ka ärimehed ja spetsialistid , näiteks arstid, juristid , õpetajad jt. Isegi mõned aadlikud pidid tollases muutuvas majanduskeskkonnas leidma uusi viise kuidas toime tulla. Kõige nähtavam ja paljude jaoks muret tekitavam märk Venemaa industrialisatsioonist ja linnastumisest alates 19.saj lõpust oli nähtavalt suur töörahva hulk, mis oli maalt linna läinud ja seal sunnitud endaga karmis linnaelus ise toime tulema . Üha enam hakati rääkima uutest ühiskonnaklassidest – kapitalistidest ja proletariaadist. Siiski oli tegelikkuses raske rääkida niivõrd selgelt piiritletud klassidest, sest ei oldud enam jagunetud nii nagu varem seda oldi , vaid piirid hägustusid veelgi eri klasside segunedes ning uute kogukondade tekkides, näiteks töölis-intellektuaalid, ümberasunud talupojad jt. Proletariaat kasvas aga üsnagi aeglaselt, kuna suurel osal töölistest olid endiselt tugevad sidemed oma külaga. Kuid mis siiski lõppudelõpuks viis just selliste äkiliste ja järskude revolutsiooniliste muutusteni ning kulmineerus uue riigi – Nõukogude Liidu – tekkimisega ja kuidas see kõik alguse sai ning toimus ja mis peamine, kas tegu oli riigipöördega nagu tavaks on öelda? Seda ma püüangi nüüd selles essees kronoloogiliselt lahkama hakata.

Tagamaad

Alustuseks räägiksin kõigepealt töölisrahva eluolust sajandivahetuse paigus . Töötingimused 19.saj lõpus leevenesid tänu tööseadusele, mis rajas vabriku inspektsiooni , reguleeris nais - ja lapstööjõu kasutamist ja piiras tööpäeva pikkust. Siiski jäid elutingimused rasketeks: ülerahvastatud majutus , haletsusväärsed sanitaarsed olud, väsitavad tööpäevad (enne maailmasõja algust oli tööpäevi keskmiselt 6 päeva nädalas ja tööpäeva pikkuseks oli 10 tundi päevas), haiguste laialdane levik (eelkõige tuberkuloos ) ja ka suur hulk enneaegseid surmasid, millele aitas kaasa ka üha kasvav alkoholismi levik rahva seas, veel oli pidev tööpostil vigasaamise risk, mis tulenes halbadest töötingimustest. Töökohtades valitses range distsipliin ja ka palk oli väike. Linnaelust tulenevad tulud võisid tolle aja sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse vaatepunktist olla samuti ohtlikud. Uute oskuste omandamine andis töölistele juurde nii eneseaustust kui ka kindlustunnet , mis omakorda tõstsid nende soove ja eluootusi. 20.saj alguse linnade rikkalik ja üksikasjalik kommertskultuur toitis nii tööliste soove ja lootusi kui ka tekitas kadedust ja viha. Linnatöölistel oli ka suurem võimalus omandada lugemis- ja kirjaoskust, mis avas neile terve hulga võimalusi saada uusi kogemusi ja ideesid. Lugemise teel kultuursemaks saamise tunne julgustas paljusid töölisi enesest rohkem lugu pidama ja seega hakkas rahvas üha vähem harilikuks saanud puudusi, eluraskusi ja alamklassi elu alandusi taluma.1
Kui 20. saj alguses hakkas kasvama haritud meeste ja naiste arv, siis tekkis hulk alternatiivseid nägemusi võimust ja ühiskonnast, mis tihtipeale vastandusid tsaari ja valitsuse ning nende konservatiivsete toetajate omadega. Paljud haritud liberaalid ja ka radikaalid nägid end 19.saj intelligentsia järeltulijatena – nad vastandasid end neid maha suruvale ja rõhuvale kehtivale korrale ning püüdlesid üleüldise heaolu ja väärtushinnangute poole. Nagu nende eelkäijadki, langesid ka nemad tagakiusu ohvriteks , aga siiski õnnestus neil omavahel kokku saada ning moodustada salajasi ringe (kruzhki). Moodustati ka hulk opositsioonilisi parteisid, mh liberaalid, Sotsiaaldemokraadid , kommunistid , anarhistid jne.2
1917. aasta Veebruarirevolutsiooni peamiseks baas-põhjuseks oli otseselt see, et Nikolai II polnud õppinud 1905. aastal toimunud revolutsioonist , kuna peagi pärast revolutsiooni lõppu oli ta pimesi tagasi autokraatiasse langenud. 1905. aasta revolutsiooni detailidesse ma siinkohal ei laskuks, aga võtaksin selle põgusalt läbi. 1905. aasta revolutsioon oli olnud ülevenemaaline nii sotsiaalne kui ka poliitiline revolutsioon, mille algatajaks oli „ Verine Pühapäev“ Peterburis. Verine Pühapäev toimus 9. jaanuaril 1905 ja see sai alguse sellest, et streikivad töölised marssisid koos oma perekondadega sõjakalt kuid vägivallata Talvepalee peale ja närvilised sõdurid avasid nende pihta tule. Ligi sada inimest sai surma ja paljud veel viga (Tsaari ametnikud täheldasid 96 hukkunut ja 333 vigastatud , valitsusevastased allikad aga väitsid surnuid ja vigastatuid palju rohkem olevat). Marss sai alguse sellest, et kolm töölist olid suurest Putilovi vabrikust vallandatud ning juba niigi tööliste õiguste eest võidelnud preester Georgy Gaponi juhtimisel levis tööliste rahutus mujalegi vabrikutesse ja organiseeriti ülelinnaline protesti demonstratsioon . 3
Meeles peaks pidama ka tõika, et 1905. aasta revolutsioon tõi töölistele küll suhteliselt väikeseid aga siiski käega katsutavaid saavutusi. Esmakordselt tunnustas valitsus tööliste õigust moodustada ametiühinguid ja õigust pidada mittepoliitilisi streike ja ka õigust valida oma esindajaid Duumasse, seda kõike küll suurte piirangutega, mis suurenesid veelgi Stolõpini valitsuse ajal. 4
Pärast 1905. aastat oli küll vasakpoolsete endi hulgas lõhe, aga neil oli sisuliselt üks ja sama eesmärk – muuta Venemaa tugevaks ja kaasaegseks riigiks. Nad soovisid et seadused hakkaksid asendama tsaari, bürokraatide ja politsei meelevaldsust, soovisid, et kõigil impeeriumi kodanikel oleks elementaarsed õigused, nt kõne-, usu- ja kogunemisvabadus , tahtsid demokraatlikku parlamenti ja tugevat kohalikku omavalitsust. Veel soovisid nad sotsiaalreforme et kindlustada sotsiaalset stabiilsust ning õiglust, taheti laiendada hariduse kättesaadavust, sooviti ka mõõdukat maareformi et maad talupoegadele kättesaadavamaks muuta ning sooviti ka töörahvast kaitsvat seadusandlust. Nagu ka tsaar , nägid liberaalid end tegutsevat riigi heaolu nimel, mitte vaid teatud klasside huvides. Marksistidel oli üldiselt essentsialistlik vaade proletariaadist. Proletariaat oli nende jaoks klass mis pidi inimkonna ebaõiglusest ja rõhumisest vabastama. 5
Marksistid, eelkõige bolševikud, uskusid, et seda ei saa juhtuda enne kui töölisrahvas saab toodud teadlikusse nende ajaloolisest olukorrast ja missioonist. Aga selle teadvuse sisu polnud kaheldav: „teadlik proletaarlane“ mõistis kapitalismi ebainimlikustavat olemust, tundis oma klassi kollektiivset identiteeti ja nägi töölisrahva saatust kui kapitalismi kukutajat läbi revolutsiooni, et saaks kogu inimkonnale luua uue sotsialistliku korra. See ettekujutatav proletariaat polnud küll täiesti fantaasia , aga tõeline tööliste 20.saj alguse ajalugu oli oluliselt keerukam . Lõpptulemusena nii see ideoloogiline ehitis kui ka tööliste reaalsed olud ja nägemused mängisid suurt rolli tulevase revolutsiooni ajaloos ja nn Nõukogude eksperimendis.6
Veel oleks oluline mainida „ Oktoobri Manifesti“, mille tsaar Nikolai II 30. oktoobril (vana kalendri järgi 17. oktoobril.) välja andis. Kui tsaari hilinenud aga paljulubav Oktoobri manifest, mida erinevatel viisidel toetasid nii radikaalid kui liberaalid, talt 16. oktoobril välja pressiti, siis Moskva tööliste detsembrimässu mahasurumine ja pea samaaegne Peterburi nõukogu mahasurumine andis valitsusele palju tugevama positsiooni tegelike vastutulekute, mh ka tööliste õiguste, minimeerimiseks.7 Manifest käsitles Venemaal toimunud rahutusi ning lubas rahvale anda ja tagada mitmeid kodanikeõigusi ja –vabadusi, muuhulgas kõne- ja usuvabadus ning üleüldine meeste valimisõigus. „Oktoobri Manifest“ oli ühtlasi ka eelkäijaks hilisemale Venemaa esimesele põhiseadusele. Paraku siiski ei Oktoobri manifest ega ka põhiseadus tegelikkuses kõiki lubatud vabadusi ja õigusi ei taganud.
1906. aasta 23. aprillil anti siis välja Venemaa esimene põhiseadus (nn fundamentaalsed seadused) ja maikuus loodi selle alusel Riigiduuma , kellele pidi kuuluma hakkama seadusandlik võim riigis. Duuma võim oli aga küllaltki piiratud, tal puudus voli määrata ametisse või sealt vabastada ministreid ning tsaaril oli Duuma üle vetoõigus ja ka õigus Duumat laiali saata. Ametiühingud ja streigid olid küll seaduslikud, kuid politseil säilisid laiaulatuslikud volitused ametiühingute tegevust jälgida ja neid ka ebaseadusliku poliitilise tegevuse tõttu või isegi miitingutel poliitiliste kõnede lubamise pärast laiali saata. Uute seadustega mingil määral küll suurenes ka ajakirjandusvabadus, paraku oli see aga siiski pigem formaalne muutus, sest praktikas võidi ajakirju lubatud ajakirjandusvabaduse piiridest üleastumise korral kas trahvida või isegi sulgeda, ning vastavaid isikuid ka karistada . Aastatel 1906-1907 suletigi sadu publikatsioone ja mõisteti kohut sadade isikute üle, keda süüdistati mässuleõhutamises. Üle tuhande inimese ka hukati.8
Kõige nähtavamad märgid tööliste rahulolematusest olid 1905. aastast alates peale streikide nüüd ka ametiühingute kasv. 1905. aasta pöördelised muutused kus olid nii majanduslikud kui ka poliitilised nõudmised omavahel seotud, olid pretsedenditud nii oma ägeduse kui ka mõõdu juures. 1905. aastal algasid streigid pea igas tööstuse valdkonnas üle kogu Venemaa. Sel ajal hakkasid töölised ka moodustama ebaseaduslikke ametiühinguid, mis aga, nagu streigidki, seadustati „Oktoobri Manifesti“ järgsel ajal. Valitsus lootis, et kui streigid ja ametiühingud seadustatakse ja lubatakse töölistel valida oma esindajaid vastloodud Riigiduumasse, siis saaks tööliste rahulolematus heastatud ning see omakorda viiks tööliste liikumise rahumeelsemale teele. Algul tundus et just nii juhtuski. Tuhanded töölised liitusid seaduslike ühingutega ja kontsentreerusid paremate majanduslike olude saamisele. Siiski nende ühingute juhid ja ka paljud liikmed olid üha ettevaatlikumad, et mitte anda valitsusele põhjust neid ühinguid sulgeda. Sotsialistlikest parteidest eelistasid töölised menševikke, kes rõhutasid seaduslikku võitlust liberaalsemate ja demokraatlike kasude nimel. Selline töölisliikumiste mõõdukus oleks ehk edasi kestnud kui valitsus poleks tegutsenud moel, mis ärritas töölisrahva poliitilist suhtumist . Sest nagu mainitud , olid küll ametiühingud seaduslikud ja eksisteeris teatav ajakirjandusvabadus, aga see kõik oli pideva järelevalve ja kontrolli ning tagakiusu all. Samaaegselt tööandjad püüdlesid selle nimel, et võtta tagasi majanduslikke saavutusi, mida töölised saavutasid 1905 aastal ja püüdsid ka moodustada oma enda tugevaid organisatsioone. Kui streikide liikumine taaselustus 1910-14 aastatel, olid tööliste pettumused teravalt nähtavad, ning mitte ainult streikide ja poliitiliste nõudmiste taaselustumisega, vaid ka üha kasvavas bolševike populaarsuses. 1912. aasta sügisel võitsid bolševikud enamuse tööliste häältest Duumas pea kõigis valimispiirkondades. Paljud ühingud valisid bolševike enamuse endale juhtkonda.9

Riigiduuma

Veel üks suur viga mis pärast 1905 aasta revolutsiooni tehti oli see, et juba enne esimest Riigiduuma kokku tulekut oli valitsus välja kuulutanud eelpool mainitud Venemaa esimese põhiseaduse, millejärgi oli sisuliselt kogu riigivõim endiselt tsaari käes ja talle jäi terve hulk seadusandlike ja täitevvõimu õigusi, muuhulgas kontroll armee ja välispoliitika üle ja ka võim saata laiali Duuma ja ametist tagandada oma ministreid. Duuma pidi selle seaduse järgi koosnema kahest kojast, ülem- ja alamkojast . Ülemkojas määrati pooled ametisse tsaaripoolt, alamkoda aga valiti valimisõiguslike meeste poolt salajase hääletamise kaudu. Valimised toimusid nii, et kõigepealt valiti valimiskogu , kes siis omakoda valisid omaseast uued valijad kes alles siis valisid Duuma saadikud. Valimissüsteem küll eelistas siiski rikkamat klassi kellel oli võimalust neist erinevatest valimisvoorudest osa võtta. Rikkam klass oli tavaliselt ka palju konservatiivsemate vaadetega ja kaldus tsaari paljudes tema otsustes toetama . Seega oli tsaari autokraatlik võim põhiseaduse ebademokraatlike sätestuste poolest kaitstud.10
Nüüd räägiksin põgusalt ka neljast revolutsioonieelsest Riigiduumast. Esimene Riigiduuma istung leidis aset 1906. aasta maikuus, ja kuigi eelpool kirjeldatud valimisviis eelistas rikkamaid ja poliitiliselt konservatiivsemaid, oli enamus valitud saadikutest siiski pigem valitsusevastane. Esimene Duuma koosnes Konstitutsioonilistest Demokraatidest (Kadetid), Oktobristidest, rahvusgruppidest, töölisgrupist, talupoegade esindajatest ja Sotsiaaldemokraatidest. Suurim partei oli neist Kadetid. Kuigi sotsialistid olid valimisi boikoteerinud, said siiski mõned nende delegaadid sinna valitud. Duumas olnud erinevad poliitilised grupid nõudsid endale täit kontrolli riigiasjade üle, kaasaarvatud maksustus. Teisisõnu taheti kehtestada konstitutsionaalset monarhiat . Tsaar seejärel saatis Duuma laiali. Esimene Duuma kestis kokku 73 päeva.11
Teise Duuma valimistel püüdis tsaar paljusid valitsusevastaseid valijaid hirmutada sellega, et nad kas loobuvad oma kandidatuurist või peavad loobuma oma valimisõigusest. See aga osutus kasutuks ja mitmed valitsusevastased kandidaadid said siiski teise Duumasse valitud, muuhulgas ka 65 sotsiaaldemokraati, kes olid ühtlasi kõige suuremaks ohuks tsaarile. Sotsiaaldemokraadid nõudsid tsaarivalitsuse liberaliseerimist ja seetõttu saadeti pärast kolme kuud tegevust ka see Duuma laiali, kestis see Duuma märtsist juunini 1907a.12
Pärast seda ei soovinud tsaar endale enam mässumeelset Duumat saada Stolõpin töötas valimisseaduse ümber nii, et väheneks talupoegade, tööliste ja mittevenelaste osalus valimistel ning suureneks aristokraatia oma - nii anti rikastele maaomanikele häälteenamus, lootes, et tulevane Duuma oleks kuulekam. Tsaar tahtis, et vähemalt 60% saadikukohtadest läheks nende kätte. Sellise uue valimiskorralduse tõttu enamus kes Duumasse pääsesid, olid ka valitsuse poolehoidjad.13
Kolmas (1907-1912) ja neljas (1912-1917) Duuma kestsid kumbki viis aastat. Enamus oli nendes Oktobristide ja Monarhistide käes. Kadetid ja vähesed sotsialistid omasid ligi veerand kohtadest . Juba kolmandas Duumas oli vastuolusid valitsusega mitmes valdkonnas, näiteks Soome autonoomsus , talupoegade kohtusüsteemi reformid ja ka tööliste ametiühingute moodustamise ja järelevalve küsimus. Kuna aga Riigiduuma enamus oli konservatiivide käes, siis rahva masside üha suurenev rahulolematus leidis vähe väljundit Duumas endas. Paljud inimesed seejärel taas pöördusid tsaarivalitsuse vastu.14

I Maailmasõda kuni Veebruarirevolutsiooni alguseni

Kuigi 1905 aasta ja Esimese maailmasõja vahepealsel ajal oldi läbi viidud mitmeid reforme, olid need siiski liigi pinnapealsed ega kaotanud rahvaseas valitsenud rahulolematust . Kui lõpuks oli alanud Esimene Maailmasõda, kasvas rahva rahulolematus veelgi. Vahetult enne maailmasõja puhkemist rahvas enam Romanovite dünastiat ei toetanud, peaaegu iga klass oli dünastiast võõrdunud ja tsaari võimu kukkumine oli juba peaaegu kindel. Vahemikus 1906-1914 olid mitmed revolutsioonilised juhid, näiteks Lenin , Stalin ja Trotski pagendatud, kuid nad siiski omasid mõningast mõjuvõimu mitmete Venemaa töölisliikumiste üle.15
Vene Impeerium läks 1914 I Maailmasõtta kui Euraasia mandri üks suurvõimudest. Kuid neli aastat hiljem lakkas Vene Impeerium kui riik olemast, selle asemele oli tekkinud bolševistlik riik mis oli ümbritsetud vaenlaste poolt, kes jagasid mõningast lojaalsust endise režiimi vastu, või siis Ajutise Valitsuse vastu.16
Esimene maailmasõda kujunes Venemale suureks õnnetuseks, kuna Venemaa oli Euroopa suurvõimudest kõige vähem industrialiseeritud ja seega sõjaks halvasti ettevalmistatud ning varustatud. Tsaari 1 423 000 meheline armee oli 1914. aasta lõpuks kasvanud 5 miljoni uue sõduri võrra. Ajavahemikus 1914-16 värvati kokku 14,4 miljonit meest ja 1917. aastaks oli 37% tööealistest meestest armeeteenistuses. Vaatamata suurele sõdurite arvule, oli venemaa siiski silmitsi mitmete teiste probleemidega, näiteks ebatõhusa raudtee transpordiga rinnete vahel ja ümber, riigiaparaadi ebatõhusus ja ka seal valitsev valitsev korruptsioon ning armee tippude omavahelised poliitilised võitlused. Puuduseks oli ka see, et mitmed kindralid olid vanad ja vanamoodsad. Juba 1914. aastal elas Vene armee üle suuri kaotusi Tannenbergi lahingus (90 000 sõjavangi ja 122 000 langenut). Sakslased said enda alla suure osa Poolast ja Baltimaadest, aga ka Ukrainast ja Valgevenest. Tsaar muuhulgas isiklikult määras vägede ülemjuhataja kohale oma nõbu, suurvürst Nikolai Nikolajevitši, kes aga, olles küll pädev, ei mänginud pea mingit osa plaanide ja strateegiate moodustamises. Kuigi ta oli vägede ülemjuhataja, olid tal suured vastuolud tolleaegse sõjaministri Sukhomlinoviga ning nende omavaheline võitlus mõjus armee efektiivsusele küllaltki laastavalt.17 Kui ühel hetkel asus tsaar ise oma nõbu Nikolai asemele vägede ülemjuhatajaks, tuli armeele kaotusi veel juurdegi. Tsaar oli sõjaasjade suhtes võhiklik ja andis strateegiate osas vale nõu. Venelaste kaotused olid suured ja juba 1915. aasta lõpuks ulatusid need ligi 3,8 miljonini. Selle tulemusena oli Venemaa positsioon sõjas juba 1916. aastaks lootusetu. Kaotusetunne sõjaväelaste seas oli üha suurenev ja toimus ka massilisi deserteerimisi.18 Deserteerimisi oli juba esimese sõja-aastaga ca 500 000, see mõjus vägagi häirivalt nii sõjaväelisele kui ka poliitilisele eliidile. Enamus neist desertööridest olid sattunud kas siis Saksamaa või Austria sõjavangilaagritesse.19
Kui 1915. aastal oli tsaar pealinnast vägede ülemjuhatajaks lahkunud, jäi riigivalitsemine tsarinna kanda. Tsarinna Aleksandra aga sõltus Rasputinist, kes olnud ainus kes tsaaripere poja veritsustõbe oskas ravida. Rasputin kasutas tekkinud olukorda omakasuks ära ning lasi Aleksandral enda tuttavaid ametisse määrata. See aga rahvale ei meeldinud ja juba 1916. aasta lõpus ei kannatanud Rasputinit enam isegi aadlikud välja. Aadlikke ärritas see, et Rasputin nende ametlikke riigiameteid oma eesmärkide saavutamise nimel õõnestas. Rasputinile tehti siis see nüüdseks kurikuulsaks saanud atentaat. Riigiduuma liberaalid aga ei jäänud rahule vaid Rasputini atentaadiga ning tahtsid kindlameelselt suuri tsaaripoolseid vastutulekuid saada. Ja kuigi nad otseselt ei soovinud revolutsiooni, olid nad siiski revolutsiooni puhkemise puhul selleks juba valmis.20
Majandus oli Venemaal Esimese maailmasõja vältel samuti alla käimas. Toimus suur hinnatõus, sest sõjatõttu jäi väheks nii toitu kui ka muud tarbekaupa. Aastate 1914-17 vahel tõusid hinnad lausa 500-700%. Põhjuseid selleks oli mitmeid, näiteks Keskriikide blokaad mis ei lasknud välisabil Venemaale saabuda, aga ka aegunud transpordisüsteemid, Ukraina nisukasvatuse häving ning ka see, et tehased pidid sõjaväe tarbeks tootma rohkem kui nendele jõukohane oleks olnud. Tehaste probleem oli kahetine: kuna Venemaa oli tehnoloogiliselt mahajäänud, siis pidi ta oma sõjavõimekuse kompenseerimiseks oluliselt suuremat armeed kasutama, see aga oluliselt vähendas tehastes töötavat tööjõudu, mis omakorda pidi üha suuremale armeele üha rohkem tootma. Sisuliselt hakkas selline olukord lõpuks töölisrahvast liialt kurnama, kuna üha vähemate vahenditega pidi üha rohkem tööd ära tegema. Tugevat vastumeelt avaldas rahva seas loomulikult ka see, et elamistingimused olid vägagi kehvad ja töötunnid liialt pikad. Kui töötunde oli Esimese maailmasõja eelõhtul veel ette nähtud 10, siis keskmine tööpäev 1916. aastaks oli juba 11-12 tundi päevas, kusjuures töötingimused olid halvad ning kohati eluohtlikudki, seda kõike ajal mil palgad olid aina langemas.21 Kõige selle kõrval küsiti leiva eest veel hingehinda ning suur osa rahvast oli lihtsalt näljas. Nälg omakorda kutsus esile mitmeid tööliste streike, kes nüüd enam mitte ainult ei nõudnud majanduslikke vastutulekuid, vaid juba ka poliitilisi. Tsaar Nikolai II oli kõige eelpool mainitu tõttu lõpuks 1917. aastaks kogu oma rahva viha pälvinud ning tema võimultkukkumine oli juba põhimõtteliselt kindel.

Veebruari revolutsioon ja tsaarivõimu kiire asendumine

23. veebruaril (vana kalendri järgi) läksid tuhanded naistekstiilitöölised jt Petrogradi tänavatele, et protestida leivapuuduse vastu ja et tähistada rahvusvahelist naistepäeva. Nende protest toimus teiste tööstuslike rahutuste taustal, vaid päev varem olid Putilovi tehase töölised streikinud. Mõlemad toimunud rahutused pälvisid kiirelt üha enamate tööliste tähelepanu. 24. veebruaril oli juba üle 200 000 töölise streigil. Isegi revolutsiooniliste parteide juhid olid üllatunud protestide leviku kiiruses . 25. veebruariks olid juba üliõpilased ja ka keskklass ühildunud rahvamassidega linnas. Lauldi marseljeesi ja kanti erinevaid protestiloosungeid. Sõdurid olid protestijate laialiajamisele küll vastumeelt, aga juba järgmisel päeval, 26. veebruaril, anti neile käsk avada rahvamasside pihta tuli. Selle käigus sai sadu inimesi hukka või vigastada. 27. veebruaril aga Volinski rügement alustas mässu ning õhtuks oli ca 66 700 sõdurit neile järgnenud. Protestijad vabastasid Kresti vanglast vange ja süütasid nii politseijaoskondi kui ka Romanovite dünastia sümboleid. Kuigi tsaar oli käskinud, et mäss tuleb maha suruda, olid sõjaväelised organid võimetud leidma piisavalt lojaalseid sõdureid seda tegemaks.22 Tsaari autokraatlik monarhia oli sisuliselt kaitseta jäänud. Ja kuigi tsaar oli välja andnud käsu ka Riigiduuma tegevus peatada, Riigiduuma sellest keeldus, sest ei alam- ega ülemkoda enam ei tunnustanud tsaari ülemvõimu.
27. veebruaril kutsusid sõda pooldavad menševikud kõiki vabrikuid ja sõjaväeüksusi üles valima oma delegaadid nõukogudesse, mis pidid siis olema ajutised organid juhatadamaks revolutsioonilist liikumist. Juba nädala jooksul oli Petrogradi Nõukokku valitud 1200 saadikut. 27. veebruari öösel astus lõpuks tsaarikabinet siis tagasi, seda pärast ettepanekut sisse seada sõjaväeline diktatuur. Duuma liberaalidest saadikud, kes seni olid rahva rahutustele otsustusvõimetult reageerinud , lõid nüüd ajutise komitee et taastada kord ja täide viia nende ammune idee konstitutsioonilisest monarhiast. Nad püüdsid sõjaväe juhatust veenda selles, et vaid Nikolai II troonist loobumine oma poja kasuks saaks kindlustada sõja edukat pikendamist. Tegelikkuses valitses sõja ajal ülendatud kümnete tuhandete ohvitseride seas üldiselt poolehoid revolutsioonile.23
Kui Nikolai II astus troonilt tagasi, pidi tema asemele ametisse asuma tema vend, Mihhail, eesmärgiga märatsev rahvas maha rahustada. Mihhail oli aga teadlik rahva vihast tsaari institutsiooni vastu ja 16. märtsil, Kerenski nõuandel, kahe juristi juuresolekul, kirjutas ta alla dokumendile mis ta troonist vabastas. Huvitav on see, et kuigi Mihhail ei asunud küll troonile, ta ka ei keeldunud sellest. Trooni autoriteet kui Venemaa valitsev institutsioon , oli määramata tähtajani edasi lükatud ja võim pidi ajutiselt minema selle järglase, Ajutise Valitsuse kätte, mis pidi siis demokraatlikult kindlaks tegema, kas rahvas soovis monarhiat säilitada või seda kaotada ning asendada .24 Sellega sai Romanovite dünastia valitsemine Venemaal läbi.
Kui veebruarirevolutsioon algas, siis tol hetkel olid bolševike juhid veel eksiilis. Aprillis naasis Lenin sakslaste abiga Šveitsist Venemaale. Sakslased olid lootnud, et kui nad saaksid Leninit kasutada sel viisil, et ta teeks Venemaal sõjavastast propagandat, siis see nõrgestaks Ajutise Valitsuse võimet sõda pidada. Kuna Lenin oli sotsialist , siis ta oli muidugi ka tol hetkel sõjavastane. Ta seletas, et Esimene maailmasõda oli sõda kapitalistlike valitsuste vahel oma mõjuvõimude suurendamiseks ja et töölisrahvas ei tohiks seda toetada. Lenini saabumisega hakkas järjepidevalt kasvama ka bolševike populaarsus rahva seas, kuigi tegelikkuses oli bolševikel Petrogradi Nõukogus küllaltki väike mõjuvõimu.25
Nagu oodatud, alustas Lenin peagi sõjavastast kampaaniat. Ta nõudis, et sõda tuleks koheselt lõpetada, igasugused salalepingud tühistada, tehaste kontroll tööliste kätte anda ja maa talupoegadele anda. Lenin veenis oma bolševikest toetajaid, et kohene võimuhaaramine annaks maailmale peatsest töölisterevolutsioonist märku ja alustaks üle-Euroopalist sotsialistlikku revolutsiooni. Ettevalmistudes võimuhaaramiseks, alustasid tema bolševikest toetajad püüdlusi võita endale kogu rahva poolehoid. Kuni juunini polnud see üldjoontes väga tulemuslik. Kui Esimene Ülevenemaaline Nõukogude Kongress pealinnas kokku tuli, siis Sotsialistlikud Revolutsionäärid (285 saadikut) ja Menševikud (245 saadikut) olid endiselt nõukogudes ülekaalus. Bolševikel oli kongressis vaid 105 saadikukohta. Lenin ja ta kaaslased tõenäoliselt ei osanudki ette oodata, et juba sama aasta suvel tekib neil võimalus võimu haarama hakata.26
Veebruarirevolutsioon oli olnud rahva spontaanne ülestõus, mille algatajateks olid alamklassid. Selle põhjuseks oli eelpool mainitud sündmuste tulemusel üha kasvanud ja juurdunud viha ning ebausaldus tsaarivalitsuse vastu, mis oli võtnud rahvalt nii poliitilise vabaduse kui ka oma valeotsustega kaasa toonud majanduslikud kannatused ja sõjalise pettumuse. Esimene maailmasõda pani rahva kahtlema oma riigi võimsuses. Saksamaa ülemvõim Läänemerel ja Saksa- Ottomani kontroll Musta Mere üle olid Venemaalt ära lõiganud suure osa tema välismaalt saadavatest varudest ja välisturgudest. Lisaks oli suureks ja püsivaks probleemiks ka inflatsioon . Veebruarirevolutsioon toimus üldjoontes masside algatusel ja spontaanselt, ilma revolutsiooniliste juhtfiguuride juhatamiseta.

Ajutise Valitsuse periood

Nagu eelpool mainitud, keeldus Riigiduuma 12. märtsil tsaari käsust hoolimata laiali minemast, valides riiki valitsema Ajutise Valitsuse. Samal ajal olid aga sõdurid ja näljas streikijad Petrogradis ülesse seadnud Petrogradi Tööliste ja Sõdurite Nõukogu. Töölised ja sõdurid ka mujal järgisid Petrogradi eeskuju ning moodustasid oma nõukogud, mis pidid siis kohalike omavalitsuste funktsioonid üle võtma. Need moodustatud nõukogud olid tegelikult rahva seas palju populaarsemad kui Ajutine Valitsus, sest nad esindasid alamklasside huve enam kui Ajutine Valitsus, mis peamiselt esindas siiski kõige enam pigem keskklassi huve.
Peagi pärast veebruarirevolutsiooni oli Ajutine Valitsus lubanud kokku kutsuda Asutava Kogu valimised, kus pidid saama osaleda kõik valimisõiguslikud mehed. Avalikkus lootis, et Asutava Kogu valimised algavad võimalikult kiiresti. Talupojad arvasid, et kui Asutav Kogu kokku kutsutakse, siis see legaliseeriks suurmaaomanike maade konfiskeerimise ja jagamise . Siiski pidi rahvas aga pettuma, kuna Ajutine Valitsus kõhkles riigis valitsevate pingete tõttu Asutavat Kogu kokku kutsuda. Samaaegselt jätkasid toidu- ja tarbekaupade hinnad tõusu ning jätkus ka inflatsioon, mis kõik omakorda küttis rahvast Ajutise Valitsuse vastu üles.
Ajutine Valitsus moodustati peaminister prints Lvov ’i juhatusel . Prints Lvov’i tunnustati nii kohaliku võimu kui ka Nõukogude ja välisriikide poolt. Välisriigid tunnustasid Ajutist Valitsust eelkõige just seetõttu, et ta kandis endas demokraatlikke põhimõtteid kõige enam seda moodi nagu lääneriigid ise.
Kuigi Duuma poliitikud kutsusid Petrogradi Nõukogu oma Ajutisest Valitsusest osa võtma, Nõukogu sellest keeldus. Keelduti seetõttu, et Nõukogu uskus, et riigis on käimas kodanlik revolutsioon ja et ees on veel tükk aega kapitalistlikku arengut ja parlamentaarset demokraatiat enne, kui aeg on küps sotsialismi jaoks. Osalt kardeti valitsusse minna ka seetõttu, et kardeti, et see võib provotseerida armee konservatiivsemad osi revolutsiooni maha suruma . Nõukogu oli nõus aktsepteerima Ajutise Valitsuse legaalsust juhul kui see ei tegutse nende endi eesmärkide vastaselt. Sellega tekkis aga selline situatsioon, et riiki valitseva Ajutise Valitsuse püsimine sõltus pea täielikult nõukogude nõusolekust, ehk teisisõnu – riiki valitses Ajutine Valitsus, kellel endal oli vaid keskklassi tugi, nõukogud aga ei tahtnud ise valitseda , kuigi tegelikkuses toetas neid rahvaenamus terves riigis. Seega lubas Nõukogu, et toetab Ajutist Valitsust seni, kuni see viib läbi oma demokraatia reformi aga seda nii, et ta ei pea end piiritlema ja siduma Ajutise Valitsuse sise- ja välispoliitikaga. Nii saigi alguse nn „kaksikvõim“, kus ametlikult oli võim Ajutise Valitsuse käes, kuid tegelik võim kuulus Nõukogudele. See kaksikvõim ehk dvoevlastie kestis märtsist novembrini.27
Ajutine Valitsus küll püüdis oma võimu erinevatel viisidel tugevdada, kuid see aga andis poliitilistele oponentidele üha rohkem võimalusi Ajutise Valitsuse autoriteeti õõnestada. Petrogradi nõukogu uskus, et Ajutine Valitsus peab silmas vaid teatud klasside, mitte aga terve ühiskonna huve.28 Kuna paljud Ajutise Valitsuse liikmed olid keskklassi liberaalid ja uskusid demokraatiasse, siis Ajutine Valitsus andis amnestiat mitmetele poliitilistele vangidele, tühistas diskrimineeriva seadusandluse, seadis sisse 8-tunnised tööpäevad, seadustas streigid ning kuulutas välja ajakirjandus - ja sõnavabaduse. Mitmed rahvusvähemused (muuhulgas Eesti) said autonoomsuse ja poliitilistel pagulastel lubati kodumaale naaseda. Sellised otsused aga andsid bolševikele võimaluse kodumaale naastes vabalt asuda Ajutist Valitsust avalikult ründama.
Nagu mainitud, oli Petrogradi Nõukogu nõus Ajutist Valitsust toetama vaid juhul, kui see kiidab heaks tema tegevuse. 14. märtsil andis Nõukogu välja Armee Käsu Nr.1, selle käsu järgi pidid sõdurid saatma oma esindajad Petrogradi Nõukokku ning valima endi seast komiteed, mis pidid hakkama üksusi juhatama ja vaid Petrogradi Nõukogu käskudele alluma .29 Seega pidi Ajutine Valitsus ka oma kontrolli armee üle jagama Petrogradi Nõukoguga, mis oli sõja jätkamisele suuresti vastu. Petrogradi nõukogu ei julgustanud sõjaväelasi võitlema ning sõdurite võitlustahe ja -moraal kukkus senisest madalseisust veelgi.
Ajutine Valitsus otsustas sellegipoolest sõda jätkata, kuna nad uskusid, et kui sõda võidetud saaks, saaksid nad lõpuks endale võita ka rahva enamuse toetuse. Lisaks lootsid nad täita omale võetud rahvusvahelisi kohustusi Liitlasriikide (nt Suurbritannia ja Prantsusmaa) ees, ning lootsid endale saada ka Konstantinoopoli. Ja kuigi sõjavägi oli sõjast väsinud ja võitlustahe kadunud, võideldi mitmeid suuri lahinguid veel ka mais ja juunis.
Suveks oli tegelikult riigi majandus juba sõjatekitatud suure pinge all väändumas. 1917. aasta I pooles langes kütuse ja toormaterjali toodang kolmandiku võrra ja tehaste kogutoodang langes 36%, võrreldes eelneva aastaga30
Alates juunist hakkasid toimuma terves Venemaa poliitilises elus suured muutused. Mitmed mõõdukad sotsialistid võtsid osa Ajutisest Valitsusest. Kerenski, kes oli Sotsialistliku Revolutsioonilise Partei juhtfiguur, sai endale peaministrikoha. Ta küll saatis halvasti varustatud sõdureid lahingusse edasi, kuid ta kutsus ka menševikke oma administratsioonist osa võtma. Sellega said nii Sotsialistlikud Revolutsionäärid kui ka menševikud lõpuks rahva pahameele osaliseks , sest nendega seostus rahva seas juba küllaltki halva mainega Ajutine Valitsus. Selle tulemusena järsult tõusis sõjavastaste bolševike toetus.
Juulikuus Vene väed mobiliseeriti Galiitsia pealetungiks, kus need aga suuri kaotusi kandsid. Nii rindel olijad kui ka tagalas olijad pöördusid seejärel bolševike poole, nõudmisega sõda ära lõpetada. Ajutine Valitsus, millel oli vaid kõrgemate klasside ja keskklassi toetus, suutis tegelikkuses vaid ajutise masside poolehoiu tõttu ametis püsida. Sõja jätkamine ja lahendamata majandusraskused paraku võõrandasid rahva Ajutisest Valitsusest. Selles situatsioonis võis tegelikult praktiliselt iga poliitiline partei, mis lubas neid probleeme lahendada, masside poolehoiu saada ja võimule tulla. Sellest võimalusest haarasidki Lenini juhtimisel kinni bolševikud.

Tee Oktoobrirevolutsioonini ja Oktoobrirevolutsioon

Enne kui revolutsiooniteekonnaga edasi lähen, peatuksin põgusalt talu- ja töölisrahva elul ja olul, ning tagamaadel, millede kokkulangevus aitas kaasa Ajutise Valitsuse kadumisele ning Nõukogude võimuletulekule.
Talurahva poliitiline teadvus oli 1917. aasta kevadel ja suvel veel küll madal, aga ei maksa liialdusi teha tegeliku kultuurilise ja poliitilise isolatsiooni kohta külades. Tsarismi viimastel kümnenditel tõid põllundustoodete laienev turg , massiline migreerumine, linna tarbijaühiskonna mõju, üha laialdasem lugemis- ja kirjaoskus , massiline sõjaväkke värbamine, põgenike saabumine jne, hulga uusi ideid ja väärtusi ka külaellu. 1917. aastal mängisid suurt osa poliitika toomisel külaellu just sõdurid, kes naasid rindelt. Samuti mängisid selles osas suurt rolli Nõukogude ja töölisorganisatsioonide poolt saadetud agitaatorid. Näiteks saatis Petrogradi Tööliste Nõukogu üksi kuskil 3000 agitaatorit maale, kaasas vastav provokatiivne kirjandus, mida kokku tehti 65 000 rubla eest. Haritud rahvas rääkis küll talupoegade poliitilisest teadmatusest, kuid talurahvas hoidis kinni revolutsioonilistest ideedest, näiteks enese isevalitsemine, kodanlus ja sotsialism , ja tõlgendas neid omal moel.31
Esimene suur küsimus, mis tekitas talurahva ja valitsuse vahel pingeid, oli riigi monopol vilja üle. Sõda oli niigi kaasa toonud vilja kasvatamise vähenemise, aga sellest suurem probleem oli just müügiks mineva vilja vähenemine. Kui 1913. aastal oli see neljandik saagist siis 1917. aastaks oli see vähenenud kuuendikuni. Talurahval oli tänu suurele inflatsioonile ja ka tarbekaupade puudusele vähe tahtmist oma vilja müüki panna. Ajutise valitsuse püüdlused talupoegi vilja kindlaks määratud hindadega müüma sundida ajas paljusid talupoegi oma vilja hulka varjama või siis seda alkoholiks tegema. Teine oluline asi, mis talupoegadele meelepaha tekitas oli maade taasjagamine. Talurahvas uskus, et revolutsioon heastaks selle halva, mis neile emantsipatsiooni käigus tehti, jagades aadlike, kiriku ja riigimaad nende inimeste vahel, kes nendel maadel reaalset tööd tegid. Ajutisel Valitsusel aga polnud mahti läbi viia massiivset maareformi ajal, mil riik on sõjas. Maareformi küsimuses olid veel omakorda lahkarvamused Kadetide ja Tšernovi vahel. Kadetid tahtsid, et maaomanikud saaksid neilt võetud maade vastu täielikult kompenseeritud. Tšernov - SR’ide liider ja tolleaegne põllumajandusminister - aga tahtis, et maad saaksid nendel tööd teinutele jagatud korrapäraselt, läbi spetsiaalsete komiteede. Vaatega, et Asutav Kogu otsustaks selle küsimuse, sättis Ajutine Valitsus siis üles bürokraatliku maade komiteede struktuuri, mis pidi siis vägagi üksikasjalikult ette valmistama maade jagamist piirkonna kaupa. See aga vaid suurendas talurahva ootusi valitsuse suhtes.32
Juba hiliskevadest oli tegelikult alanud talupoegade ja maaomanike vahel võitlus. Alguses olid talupojad küll ettevaatlikud ja katsetasid kohalike ametivõimude võimekust ohjeldada nende maaomanike omandisse tungimist. Nad ühemeelselt kas vähendasid makstavat renti või jätsid selle hoopis maksmata , karjatasid kariloomi ebaseaduslikult maaomanike maavaldustes, varastasid puid nende metsadest või võtsid üle maaomanike ülesharimata maatükid, ettekäändega, et muidu jäävad need külvamata. Paigus, kus piimatooted ja kariloomad olid kriitilise tähtsusega, püüti enese kätte saada heina- ja karjamaid. Nähes kohalike komissaride võimetust nendele tegudele vastata, mitmekordistus nende illegaalsete tegude arv, langedes küll lõikuseajal kesk-juulist kesk-augustini, kuid septembris taas järsult kasvades. Üldiselt küla kogud neid tegevusi ei keelanud ja koju naasevad sõdurid kannustasid seda isegi takka.33 Sügiseks oli taoline liikumine täies hoos , talupojad hõivasid maad, varustust, kariloomi jne üha enam, tihti neid lausa ise jagama hakates. Lõpuks läks asi niikaugele, et valitsus kehtestas näiteks Tambovis, Orjolis, Tulas, Penzas ja Saratovi linnas eriolukorra. Kuid ka see oli juba kasutu, sest tagalas olevate sõdurite peale ei saanud enam loota, et nood talupoegade mässu maha suruksid.
Niisiis mängisid vägagi suurt osa talurahva Ajutises Valitsuses pettumises nii rahulolematus riigi viljamonopoliga ja maareformi liiga aeglane edenemine ajal, mil ootused valitsuselt olid küllaltki kõrged. See, koos meeleheitliku sooviga näha lõpuks rahu, meelitas talupoegi üha eemale Ajutisest Valitsusest ja tõi neid lähemale Nõukogudele ja nende idealiseeritud nägemusele sotsialismist. 1917. aasta sügisel suureneski talurahva toetus vasakpoolsetele Sotsialistlikele Revolutsionääridele ja vähemal määral ka Bolševikele.
Bolševikud olid vahepeal olnud ka seotud suvel toimunud tööliste spontaanse ülestõusuga juulis, nn „juuli päevad“. Nimelt olid 15. juulil anarhistid salajasel nõupidamisel otsustanud Petrogradi töölisi ja sõdureid üles kutsuda valitsusvastasele meeleavaldusele. Juba järgmisel päeval, 16. juulil (3 juuli vana kalendri järgi) puhkesid Petrogradis mitmed spontaansed meeleavaldused. 17. juuli keskpäevaks võttis meeleavaldusest osa juba pea 500 000 töölist, sõdurit ja madrust. Meeleavaldusel nõuti, et: „Kõik võim peab kuuluma Nõukogudele“. Valitsusvastaseid meeleavaldusi toimus ka Moskvas, Nižni Novgorodis, Krasnojarskis jm.34 Kerenski kasutas seda võimalust ära, et püüda bolševikke alla suruda. See tal ka õnnestus ja selle tulemusel võeti kinni Trotski ning Lenin oli sunnitud Soome põgenema. Juba 18.-19. juulil hävisid nii ajalehe „Pravda“ kui ka Bolševike Keskkomitee hooned. Bolševike üha kasvav mõjuvõim sai nüüd mõneks ajaks küll peatatud, kuid peagi said bolševikud endale taas uue võimaluse võimuhaaramiseks.
Bolševikud said kiiresti asuda oma mõjuvõimu taastama , kui Ajutine Valitsus pidi augustis Petrogradis kindral Lavr Kornilovi riigipöörde katse peatamiseks kasutama sõjaväe ja bolševikest tööliste abi. Nimelt oli 21. juulil Lvov peaministri kohalt tagasi astunud ja peaministriks oli siis saanud Kerenski, kes tahtis enda ümber kujundada kuvandit endast kui riigi päästjast. Paar päeva enne seda, 19. juulil, olles veel ametis sõjaministrina, oli ta vägede ülemjuhatajaks nimetanud kindral Lavr Georgijevitš Kornilovi. Kerenski oli lootnud kasutada Kornilovit kui reaktsionisliku kindralit, et toestada kujutist endast kui jõulisest juhist ja et taastada suhteid Kadettidega, kellest paljud rääkisid avalikult vajadusest sõjaväelise diktatuuri järele, et päästa Venemaad anarhiast. Kornilov ja Kerenski alustasid siis läbirääkimisi kindlameelse valitsuse vajaduslikkusest, mis mõlema nägemuse järgi pidi siis maha suruma ja purustama mitte vaid Bolševikud, vaid et võtta võim üle kõigilt Nõukogudelt. Kerenski aga oli vastu Kornilovi ettepanekule, et kehtestada tagalates surmanuhtlus ja et militariseerida vabrikud ja raudteed .35 26. augustil sai Kerenski Kornilovilt siis kirja, kus too nõudis, et nii sõjaväelise ja tsiviilvõimu üle tuleks kehtestada diktatuur. Kerenski tõlgendas seda kui ultimaatumit ja saatis järgmisel päeval talle telegrammi, kus vabastas Kornilovi sõjavägede ülemjuhataja ametist. Viimane seda aga eiras ja andis oma sõduritele käsu liikuda Petrogradi suunas. Kerenskile ei jäänud seega muud võimalust kui abipalvega pöörduda Nõukogude poole, et takistada Kornilovi vägedel jõudmast pealinna. Nimelt Kornilov kui parempoolne oli kas halva või eksitava informatsiooni tulemusel uskunud, et Petrogradi valitsus on vasakpoolsete radikaalide poolt ülevõetud või asutakse seda peatselt tegema. Seetõttu oli ta ka oma sõduritele andnud käsu linna sisse minna ja seal kord tagada. Kuna aga Bolševikel oli olnud suur mõjuvõim telegraafi - ja raudteetööliste seas36, siis suudeti Kornilovi vägede liikumine peatada. Oma sõjaväelise pöörde läbikukkumisel andis Kornilov end siis Bolševikele ka üles.
Kornilovi läbikukkunud riigipöörde katse (nn „Kornilovi afäär“), kombineerituna sõjakahjude ja majandusraskustega, Bolševikele tagasi „juuli päevade“ tõttu kaotatud populaarsuse ning Bolševikud saavutasid lõpuks otsustavalt rahva enamuse poolehoiu. Septembris võitsid Bolševikud esimest korda enamuse nii Petrogradi kui ka Moskva Nõukogudes. Suur tähtsus oli selles võidus just sellel, et rahvas oli väsinud ja pettunud teiste parteide senises tegevuses ja ka Bolševike kutsungil kogu võim Nõukogudele ja töölistele anda ning maa talupoegadele jagada. Bolševike ideed ja lubadused tundusid nüüd nendele sadadele tuhandetele valitsuses pettunud töölistele ja sõduritele kui ainuõige teena parema elu suunas.
Nähes järsku tõusu Bolševike populaarsuses, uskus Lenin, et aeg on küps hakata lõplikult võimu haarama ja nõudis et Nõukogude Keskkomitee hakkaks ette valmistama ülestõusu ning võimuhaaramist Ajutiselt Valitsuselt. Siiski oli suurem osa Bolševike juhtkonnast selles suhtes skeptiline ja usuti , et parem oleks oodata ära Teine Nõukogude Kongress 20. oktoobril, kus siis saaks võim demokraatlikul teel Nõukogude kätte minna. Lenin aga ähvardas lausa tagasi astuda. 10. oktoobril naasis Lenin salaja Petrogradi ja veenis Keskkomiteed Ajutist Valitsust kukutama. Esialgu poldud sellele valitsuse kukutamise ja võimuhaaramise plaanile küll mingit ajakava külge riputatud ja veel 16. oktoobrilgi valdas suur osa bolševikest arvamust, et tingimused sotsialistlikuks revolutsiooniks pole veel küpsed ja et igasugune mäss surutaks tõenäoliselt maha.37 Vahepeal oli Petrogradi Nõukogu presidendiks saanud Trotski, kes oli septembris vangist vabanenud. Tema hakkas siis oktoobris ette valmistama võimu haaramist. Küll ei valmistanud ta seda ette sel moel nagu oli välja pakkunud Lenin – et põhjarindel viibivad sõdurid ja madrused ründaksid pealinna jõuga – vaid ta sidus vastupanu Petrogradi garnisoni kaitsmisega. Nimelt oli 6. oktoobril valitsus välja kuulutanud, et pool Petrogradi garnisonist viiakse linnast välja et seda kaitsta peagi pealetungiva Saksa armee eest. Nõukogud tõlgendasid seda kui püüdlust eraldada Petrogrdadist suurt osa revolutsioonilistest elementidest ja 9. oktoobril moodustati siis Sõjalis- Revolutsiooniline Komitee, mis pidi siis selle vastu võitlema. Kui 20. oktoobril valitsus andis käsu alustada sõdurite üleviimist, siis Sõjalis-Revolutsiooniline Komitee andis sõduritele käsu mitte liikuda ilma tema loata. Ööl vastu 24. oktoobrit käskis Kerenski sulgeda Bolševike trükipress ja seda kasutaski Trotski ära kui ettekäändena alustada „kaitsvat“ tegevust. 24. oktoobri päeval võtsidki siis sõjaväe üksused ja relvastatud töölised üle kontrolli sildade, rongijaamade jm strateegiliste punktide üle. Kerenski, suutmata koguda piisavalt sõdureid et mässu maha suruda, siis põgenes. Juba järgmisel päeval 25. oktoobril, esines Lenin avalikult ja kuulutas Petrogradi Nõukogule, et Ajutine Valitsus on kukutatud ja, et „Nüüd peame hakkama ehitama proletaarlikku sotsialistlikku riiki“. Samal päeval toimus ka Teine Nõukogude Kongress, kus Menševikud ja Sotsialistlikud Revolutsionäärid mõistsid ülestõusu hukka kui provokatsiooni kodusõja alustamiseks.38 25. oktoobrit peetaksegi Oktoobrirevolutsiooni alguseks.
Bolševikud kasutasid Ajutise Valitsuse ebakindlust ära ja andsid kiiresti välja mitmeid dekreete, mis puudutasid sõja- ja maaküsimusi ja tööliste kontrolli tööstuse üle. Juba 26. oktoobril andsid nad välja maadekreedi, mis seadustas spontaansed maade ülevõtmised aadlikelt ja kirikult ning nende jagamise talupoegadele.39 Huvitav on selle juures see, et maade jagamine ei toimunud mitte Bolševike idee järgi kõik maad riigistada, vaid SR’ide idee järgi maa anda „kõigi tööd tegevate inimeste“ kätte. See jättis kohalike kommuunide otsustada kui palju maad tuleks jagada ja kas seda tuleks teha arvesse võttes kõigi „sööjate“ arvu või tuleks maad jagada tööjõuliste inimeste arvukust arvestades. Veel anti 26. oktoobril välja rahudekreet, mis kutsus üles kõiki sõdivaid pooli alustama rahukõnelusi ilma mingite anneksioonide ja kahjunõueteta ja rahvusvähemuste enesemääramiseta. Entente ’ lükkas selle ettepaneku tagasi ja Bolševikud tegid Saksamaaga separaatrahu . Sakslaste tingimused aga olid karmid ja Lenini nõudmine, et need vastu võetakse, tekitas vastuolusid Bolševike seas. Lõpuks sõlmiti siis 3. märtsil Brest -Litovski rahu millega Venemaa kaotas nii Balti riigid, suure osa Valgevenest kui ka Ukraina.40

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eelpool kirjeldatud 1917. aastal toimunud revolutsioonid olid omavahel küllaltki erinevad. Esimene, Veebruarirevolutsioon, oli masside poolt spontaanselt algatatud ülestõus. Selle oli sütitanud viha monarhia vastu, mis tulenes tsaristliku monarhia tagurlikkusest ja isikuvabaduste jätkuvast piiramisest, sest poldud õpitud oma vigadest, mis olid juba kaksteist aastat varem revolutsiooni põhjustanud. Ajutine Valitsus, mis selle järel ametisse asus, koosnes valdavalt kesk- ja ülemklassidest. Sooviti luua demokraatlik vabariik, mis sarnaneks lääneriikidega ja sooviti anda rahvale samu õigusi ja vabadusi nagu nendes riikides – Ajutine Valitsus soovis viia Venemaad lääneriikidele lähemale. Tema silmis oli Venemaa lääne demokraatlike riikide liitlane . Siiski tundis Ajutine Valitsus vaatamata rahva tahtele sõda lõpetada, et sõda Saksamaa vastu tuleb jätkata. Sellega nad aga hülgasid sõjast väsinud alamklassi, kes oli jäänud majandusraskustesse ja nälga. Ajutine Valitsus oli tundnud , et kui sõda suudetaks võita, taastuks rahva usk neisse ning olukord riigis normaliseeruks. See ehk oleks ka juhtunud kui poleks jätkuvalt tehtud erinevaid vigu – näiteks Asutava Kogu kokkukutsumisega venitamine – mida poliitilised oponendid ära kasutada said ning rahva toetust Ajutiselt Valitsuselt omale püüdsid. Ajapikku kasvaski masside poolehoid Bolševikele, rahvale avaldasid muljet Bolševike loosungid „Rahu, maad ja leiba“ ja „Kõik võim Nõukogude kätte“. Sõjavastaste Bolševike võim kasvas veelgi tänu Venemaa sõjalistele kaotustele võõrsil ja ka jätkuva inflatsiooni ning lahendamata maaküsimuse tulemusel. Bolševike teele võimu suunas aitas kindlasti kaasa ka nende vastandumine valitsusega ning kriisiajal otsesest võimust kõrvalehoidmine – rahva pahameele osaliseks saab ju ometi see kes valitseb. Oma oskusliku tegutsemisega saavutasid bolševikud rahva poolehoiu ning ka parteiliikmete hulk kasvas aasta algusega võrreldes suve lõpuks juba pea kümme korda, augustiks oli liikmete hulk peaaegu 200 000. Ajutine Valitsus nõrgestas sisemiste vastuolude tõttu end veelgi ja ka see aitas kaasa tema hukule ning Nõukogude poolt valitsetava riigi tekkele. Oluline erinevus nende kahe revolutsiooni vahel olekski see, et kui veebruaris oli toimunud spontaanne „rahva ülestõus“, siis Oktoobrirevolutsiooni võib nimetada pigem oskuslikuks ja vandenõuliseks kehtiva korra nn „demonteerimiseks“. Sest kuigi Oktoobrirevolutsioonil on mitmeid vandenõulise riigipöörde tunnuseid, ei toimunud minu arvates siiski riigipööret. Riigipööre üldjuhul tähendab ühe valitsuse asendumist teisega . Mulle pigem tundub, Oktoobrirevolutsiooni näol ei olnud tegu mitte pelgalt valitseva ladviku ja valitsuse asendumisega, vaid tegu oli riigi üldise kehtiva korra ja valitsemiskorralduse sisuliselt süstemaatilise lammutamisega, et selle asemele tekitada uus, täiesti erineva valitsuskorraldusega riik.

Kasutatud Kirjandus

The Cambridge History of Russia , Volume II – Imperial Russia , 1689-1917
The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century
http://en.wikipedia.org/wiki/Bloody_Sunday_(1905)
http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_Revolution_of_1917
http://en.wikipedia.org/wiki/Grand_Duke_Michael_of_Russia
http://en.wikipedia.org/wiki/July_Days
1 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 83
2 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 72
3 http://en.wikipedia.org/wiki/Bloody_Sunday_(1905)
4 The Cambridge History of Russia, Volume II – Imperial Russia, 1689-1917. lk 634
5 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 73
6 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 82-83
7 The Cambridge History of Russia, Volume II – Imperial Russia, 1689-1917. lk 633-634
8 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 68-69
9 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 84
10 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
11 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
12 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
13 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
14 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
15 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
16The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 94
17The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 96
18 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
19 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 97
20 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
21 http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_Revolution_of_1917
22 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 114-115
23 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 115
24 http://en.wikipedia.org/wiki/Grand_Duke_Michael_of_Russia
25 http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_Revolution_of_1917
26 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
27 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 116
28 http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_Revolution_of_1917
29 http://www.thecorner.org/hist/russia/revo1917.ht m
30 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 128
31 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 126
32 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 127
33 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 128
34 http://en.wikipedia.org/wiki/July_Days
35The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 133
36 http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_Revolution_of_1917
37 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 135
38 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 135
39 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 136
40 The Cambridge History of Russia, Volume III – The Twentieth Century. lk 136
22

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 12 allalaadimist

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #1

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #2

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #3

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #4

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #5

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #6

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #7

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #8

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #9

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #10

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #11

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #12

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #13

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #14

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #15

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #16

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #17

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #18

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #19

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #20

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #21

Venemaa 1917-aasta revolutsioonid ja nende põhjused #22

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-04-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

12 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

despair1 Õppematerjali autor

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

doc

Prelüüd kommunistlikule tragöödiale

Oktoobrirevolutsioon. Prelüüd kommunistlikule tragöödiale On öeldud, et revolutsioonid ei juhtu mitte siis, kui rahvas kannatab suurt puudust, on rõhutud ja lootuseta. Rusuvad tingimused viivad ainult mässuni. Revolutsioonid puhkevad ühiskonnas, mis on kasvuteel, arenev ja lootusrikas, kuid arhailise ja jäiga süsteemi juhtida (Riasanovsky 1984). Midagi sellist võib öelda 1917. aasta Venemaa kohta. 1860ndatel alanud impeeriumi industrialiseerimise ja moderniseerimise laine oli viinud riigi majanduse 20. sajandi teise kümnendi alguseks tõuslainele. Võimud ootasid, et Esimene maailmasõda kujuneb kiireks ja võidukaks, aga vaatamata jõulisele tööstuse arengule, oli veel olulisi puudujääke, mis koos tooraine defitsiidiga viisid ulatusliku rahulolematuseni (Heywood 1999). Intelligents agiteeris juba 19. sajandi lõpul avalikult vägivallale, süüdistades ametnikke,

Ajalugu

doc

Demokraatiad ja diktatuurid kahe maailmasõja vahel

DEMOKRAATIAD JA DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL Diktatuurid, Venemaa Sissejuhatus diktatuuri olemus, fasism, natsionaalsotsialism, kommunism, sotsialism 1. Venemaa majandusliku arengu eripära 2. 1905. aasta revolutsioon 3. Veebruarirevolutsioon 4. Bolsevikud, Lenini tulek Venemaale 5. Ajutise valitsuse kriisid 6. Oktoobripööre Trotski juhtimisel 7. NL kui uut tüüpi riik 8. 191820 kodusõda ja interventsioon 9. Sõjakommunismi pankrot 10. NEP 11. Nõukogude Venemaa välispoliitika 12. NLi moodustamine 13. Lenini surm, Stalini võimuletulek 14. NEPi lõpetamine 15. Industrialiseerimine, viisaastakud, kollektiviseerimine, näljahäda Diktatuur totalitaarne ühiskond, igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud. Olemasolevad organisatsioonid peavad aitama suurendada kontrolli ühiskonna üle. Võimude lahusust pole, on üks ideoloogia ja üks partei. 1. Autoritaarne diktatuur e. autokraatia üksikisiku valitsemine, kellel puuduvad nii seaduslikud kui

Ajalugu

doc

Venemaa 1917-1953

1917 Veebruarirevolutsioon ja Ajutine Valitsus Rasputin. Kuni veebruarirevolutsioonini välja oli Venemaa ainuvalitseja Nikolai II, tema võimu ei seganud suuremat ei Ministrite Nõukogu ega Riigiduuma. Seega oli keisri lähikondsetel väga suur mõju riigiasjadele. Esmajärjekorras muidugi keisrinna Aleksandra (1872-1918), oma saksa päritolu tõttu Venemaal üsna ebapopulaarne naine, Briti kuninganna Victoria tütretütar. Aleksandra oli Nikolaile sünnitanud neli tütart ja poja. Poeg Alekesi (1904-1918) põdes hemofiiliat ja ema oli tema kaudu kergesti mõjutatav. Seetõttu saavutas alates 1912

Ajalugu

doc

Venemaa 1917

Venemaa 1917 Veebruarirevolutsioon · Põhjused: I maailmasõjaga seotud majandusraskused ning armee edutu sõjategevus rindel põhjustasid sügava sisepoliitilise kriisi. Tsaarivalitsust ei toetanud mitte ükski ühiskonnaklass ega kiht. Need, kes olid sõjast väsinud, olid tsaarivõimu vastu seepärast, et tema oli ju sõja alustanud ning need, kes soovisid sõda võiduka lõpuni, ei toetanud tsaari seetõttu, et nn patriootide arvates kukkus sõjapidamine valitsusel halvasti välja

Ajalugu

docx

Venemaa 1917. aasta revolutsioon

Tallinna Arte Gümnaasium Venemaa 1917. aasta revolutsioon Referaat Daniil Kustov Tallinn 2016 Sisukord 1)Sissejuhatus lk-3 2)Veebruarirevolutsioon lk-4 3) Oktoobrirevolutsioon lk-5 4)Tagajäried lk-6 5)Kokkuvõtte lk-7 6)Lisad lk-8 Sissehjuhatus Esimesena toimus 1917. aasta märtsis (vana kalendri järgi veebruaris) Veebruarirevolutsioon, mille tulemusena loobus troonist keiser Nikolai II ja moodustus Venemaa Vabariik, mida asus juhtima Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga. Novembris (vkj oktoobris) toimus aga Oktoobrirevolutsioon, millega bolsevikud kukutasid Ajutise Valitsuse ja alguse sai Venemaa Nõukogude Vabariik, millest kujunes hiljem Nõukogude Liit. Veebruarirevolutsioon

Ajalugu

doc

Venemaa 17. aasta revolutsioonid ja kodusõda

VENEMAA REVOLUTSIOON JA KODUSÕDA Adamson lk 38 45 Laar lk 55-59/66-71 Fjodorov pildid REVOLUTSIOONID 1917. AASTAL Revolutsiooni põhjused: · Kriisi teravnemine: o Sõtta oli astutud halva ettevalmistusega. Arvestas inmressursile, varustus jäi kahe silma vahele. Rindel polnud laskemoona ega püsse. o Suured kaotused. o Taganemine, mis on sõjaväele alati väga demoraliseeriv. o Majandus ei kandnud sõja liskoormat välja. o Toidukriis o Kütusekriis, eriti suurlinnades. o Tööjõu puudus, enamik tööjõudu oli rindel

Ajalugu

doc

Ajalugu demokraatiad ja diktatuurid

Autoritaarne diktatuur - Kogu võim koondus ühe isiku või kitsa ringkonna kätte. Rahvas ei saa osaleda valitsemises. Totalitaarne diktatuur - Kogu võim koondus ühe isiku või kitsa ringkonna kätte. Rahvas ei saa osaleda valitsemises. Rikuti demokraatlike inimõigusi. Tegemist oli hirmuvalitsusega. Propaganda Uudised, teave ja kihutustöö, mille eesmärgiks on panna inimesed omaks võtma mingit kindlat arvamust. Interventsioon Välisriikide relvastatud sekkumine Venemaa asjadesse. Industrialiseerimine Tööstuse eelisarendamine. Plaanimajandus Majanduse plaanipärane arendamine ja suunamine riigi poolt. Igale ettevõttele, hiljem ka kultuuri, tervishoiu, teadus ja sotsiaalsfääri asutusele koostati kohustuslik plaan. Kollektiviseerimine Talude vägivaldne ühendamine ühismajanditeks e. kolhoosideks. Kolhoos Põllumajandusettevõte, milles tootmisvahendid on kolhoosi liikmete ühisomand. KIRJELDA DEMOKRAATLIKKU ÜHISKONDA:

Ajalugu

docx

Venemaa ja Eesti enne I maailmasõda ja I maailmasõja ajal

Tallinna radikaalid-konkreetsemad, keskenduvad majandusele rohkem (eestvedaja Konstantin Päts/ Teataja), Sotsiaaldemokraadid-kõik on võrdsed(eestvedaja Peeter Speek/ Uudised) Venemaa 20. Sajandi alguses · Troonil tsaar Nikolai II (valitses 1894-1917) · Linnad moodsad ja võimsad · Talupoja ja töölise olukord väga halb · Valitsusvorm keskaegne Vene-Jaapani sõda · 1904-1905 · Ülemvõimu küsimus Hiinas (Manzuurias) · Venemaa saab haledalt lüüa 1905 aasta revolutsioon · 9. Jaanuar ,,Verine pühapäev'' · Streigid, miitingud, palvekirjad (mässulained) · Oktoobris ülevenemaaline streik 16. Oktoober lõpeb Eestis halvasti (94 surnut, 200 haavatut) · 17. Oktoober Nikolai II manifest (teadaanne) algab poliitiline aktiviseerumine *Sõnavabadus *Koosolekuvabadus *Ühinemisvabadus *Riigiduuma valimised (esimest korda valitakse tsaari kõrvale mingi muu organ ka,

Ajalugu

Rohkem sarnaseid