Urmas Sisask (2)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Muusikaosakond
Koolimuusika eriala
Kertu Rein
URMAS SISASK
Referaat
Viljandi 2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS ............................................................................................................................... 3
1. ELULUGU .................................................................................................................................... 4
1.1. Emaliin .................................................................................................................................... 4
1.2. Isaliin ....................................................................................................................................... 4
1.3. Lapsepõlv ................................................................................................................................ 5
1.4. Kooliaastad ............................................................................................................................. 6
1.5. Koolijärgsed aastad ............................................................................................................... 12
2. LOOMING .................................................................................................................................. 14
2.1. Muusika ................................................................................................................................. 14
2.2. Kirjandus ............................................................................................................................... 15
KOKKUVÕTE ............................................................................................................................... 16
KASUTATUD KIRJANDUS ......................................................................................................... 17
Lisa. Urmas Sisaski olulisem helilooming 1974-2009 ..................................................................... 18
SISSEJUHATUS
Urmas Sisask on Eesti helilooja , keda tuntakse kui meest, kes ühendas omavahel tähed ja muusika . Hästi teatakse ka tema koorimuusikat, mille tuntukssaamisele aitas kindlasti kaasa üldlaulupeotraditsioon, mille raames tema teosed kõlanud on.
Kuna helilooja loomingut ja selleni jõudmist mõjutas kõige enam lapsepõlv, on just seda osa tema elust põhjalikult käsitletud, et näidata käesoleva töö lugejale, kuidas kujuneb välja üks nn astromuusik, mis on need mõjutegurid, mis seesuguse erilisuseni viivad.
Referaadi teises osas on välja toodud Urmas Sisaski looming ning töö lõppu on lisana pandud nimekiri, kuhu töö autor on püüdnud koondada enamiku Urmas Sisaski teoseid.
1. ELULUGU
1.1. Emaliin
Urmas Sisaski ema Maie Sisask, neiupõlvenimega Orav ja hellitusnimega Mai, töötas noorena Salutaguse pärmivabrikus. Ta armastas väga laulda ning osales näiteringis, naisansamblis, laulukooris ja koos venna Jüriga koolis ka keelpilliansamblis, kus Maie mängis mandoliini ja Jüri mandoolat. Nende vanaisa Anton valdas hästi kandlemängu ning isa Alfred Orav olevat olnud suurepärane lõõtspillimängija, mis oli arvatavasti terava kuulmise ja hea mälu kõrval üheks oluliseks mõjutajaks, miks Maie seltskonnapidudel hästi akordionit mängis. (Kahro 2000, lk 5)
Maie isa Alfred oli üks Eesti paremaid möldreid. Ema poolt on aga pärit järgnevate põlvkondade huvi kunstivaldkonna vastu: Urmas Sisaski vanaema Ellen Orav, neiupõlvenimega Kasela, armastas väga joonistada. 59-aastasena avanes selleks ajaks andekaks maalikunstnikuks kujunenud Ellenil lõpuks võimalus saada ka vastav kõrghariduse diplom . Oma kunstihuvi jagas ta ka lapselapse Urmasega, kellele õpetas lisaks kudumisele ja heegeldamisele, millega Urmas kooliajalgi tegeles, ka armastust värvide vastu. Urmas Sisask kujutab senini oma partituurid sageli värviliselt. Oma südikustki süstib käesoleva töö kirjutamise hetkel 91-aastane naisterahvas järeltulijatele: ta on lubanud enne mitte ära surra, kui kõik tema lapsed on saanud kuulsaks . Seni on see kolmest lapsest ja kümnest lapselapsest õnnestunud kahel lapselapsel: Urmas Sisaskil ja tema õel Siiri Sisaskil. ( Ibid , lk 5, 29; Koppel 2004, lk 32-35)
1.2. Isaliin
Urmase lihakombinaadis töötanud isa Endel Sisask olevat olnud „kõva napsu-, elu- ja pillimees“, kes külapidudel akordionit mängimas käis. Samuti mängis ta puhkpille, eeskätt trompetiga. Neid kõiki õpetas ta ka pojale. Seega pärineb huvi muusika vastu ka isa poolt. Lisaks isale sai Urmas muusikaõpetust ka Endli Tuhala kiriku õpetajast isalt Julius Sisaskilt, kes näitas talle oreli - ja harmooniumimängu. Nii sõlmis ta oma esimesed tutvused kirikumuusikaga, mis hiljem sageli ka tema loomingut mõjutas. (Kahro 2000, lk 8)
Endli gurmaanist õde Asta, kes olevat väga hästi süüa teinud, ja ema Hilda olid jõukad, kuid üsna ihned. Nad käisid igal pühapäeval kirikus, olles end korralikult „üles löönud“. Nii Endel kui ka tema õde Asta surid maovähki. (Ibid, lk 8)
1.3. Lapsepõlv
Urmas Sisask sündis 1960. aastal 9. septembril kell 8.00 Raplamaal. Tema alakõhu vasakul küljel oli suur sünnimärk nagu tema isalgi, kes oli sellise (kuid mõõtmetelt suurema) saanud, kui talle kord suure vihahoo tõttu mädanenud kartuliga vastu kõhtu visati. Isa soov panna lapsele nimeks Anton ei täitunud, sest emale ei olnud see nimi meeltmööda ning peale selle olevat ka juba tema vanaisa selle nimega. (Kahro 2000, lk 4; EAAB 2007)
Poja sündides polnud noorel perel oma elamispinda ning kuna ruumi oli vähe, otsustasid vanemad elada lahus. Isa läks Tallinnasse ning ema ja poeg leidsid koha ema lesest tädi juures Raplamaal. (Kahro 2000, lk 4-5)
Tulevane helilooja püüdis esimesi sõnu öelda juba aastaselt, kuid ühel päeval kukkus ta kogemata ühe tädi sülest maha ning kaotas mitmeks aastaks kõnevõime. Lapsepõlve algusaastaid ilmestas veel teinegi eripära, mis ilmnes , kui vanaema ta kord kaasa võttis, kui ühele pulmapeole toitu valmistama läks: pulmaliste laulma hakates puhkes Urmas täiesti lakkamatult nutma – tal olid nimelt ülitundlikud kõrvad. (Ibid, lk 6)
Mõne aasta pärast asusid nii ema kui ka isa koos elama Hagudisse, Purila sovhoosi Seli osakonda , kus 21. juunil 1962 sündis Urmasele õde Lea. Isa poolt tõmmu nahavärviga tüdruk meeldis Urmasele ning ta väljendas seda nii, et viis õe säravvalge laia pitsiga tekile pliidi alt pisikeste peotäite kaupa tuhka, moodustades tüdruku ümber uhke tuhakuhjakestest auringi. Sellest ajast peale oli neile südamelähedane kõik, mis kaudselt tulega seotud (näiteks meeldis neile erinevaid kodus leiduvaid esemeid praeahju ja tahmaluugi kaudu korstnasse panna, samuti end nõega kokku määrida ja sellisena tantsida). Tuld ennast Urmas aga väiksena ei puutunud. (Ibid, lk 6-7)
Poisile ei meeldinud mänguasjad, ta eelistas hoopis näiteks väikese paberitükiga mängida. Talle meeldis ka ajaleheribadest erinevaid mustreid ja mosaiike kokku panna. Kui seejuures midagi valesti läks, hakkas ta uuesti otsast peale, selmet püüda viga parandada. (Kahro 2000, lk 8)
Kui Urmas oli nelja-aastane, kolis isa tagasi linna ning Urmase vanemad lahutasid. Ema leidis uue elukaaslase ja pere asus elama vanaema juurde Suurejõele. Kasuisa Heino Peterson , keda oli juba varakult õpetatud raskeid töid tegema, tahtis ka Least ja Urmasest korralikud tööinimesed kasvatada. Nii pidi Urmasest saama metsavaht nagu isagi ning tema õest karjatalitaja. Ka ema oli väga töökas ning ei sallinud laiskust ega korralagedust. Lapsed muidugi nii innukad ja usinad ei olnud, kuid kui nad hoo sisse said, siis ei saanud enam pidama . (Ibid, lk 9, 11-12, 20-21)
Poiss oli viis aastat vana, kui ta lõpuks uuesti rääkima hakkas. Oma loomult jäi ta aga veel pikaks ajaks vaikseks ja omaette hoidvaks. Ta eelistas end tegude kaudu väljendada. Nii näiteks „küpsetas“ ta Kärdil, kus pere lühikest aega elas, koos teiste lastega liivakastis tordi, mille ta ka, vaatamata sellele, et teised „sõid“ oma kooke mängult, päriselt ära süüa tahtis. Pärast maitsmist hakkas Urmas aga nutma, sest ei mõistnud, miks nii ilus kook üldse hästi ei maitse. Mõne aja pärast koliti Käriveresse. (Ibid, lk 9-10)
Urmase lapsepõlves juhtus veel nii mõndagi huvitavat ja pisut humoorikat. Nii näiteks korjas ta endale taskusse kirjusid teokarpe, mis hiljem hüljatud tigudeks osutusid ning kümnete kaupa mööda tema keha roomasid. Emal läks mitu tundi, et kõigist neist lahti saada. Poisil oli ka kombeks kempsu minnes kõigepealt kõik riided seljast ära võtta ja alles seejärel potile istuda. Pärast läks jälle aega, et end uuesti riidesse panna, seetõttu tekkis alati ukse taha järjekord. Jõuludeks kingitud paksu raamatu lehtedest voltis ta aga uhke neljasajapurjelise merelaevastiku, nii et raamatust jäid järele vaid kaaned. (Ibid, lk 10-11)
1.4. Kooliaastad
Urmas Sisaski koolitee algas Härgla algkoolis, kus ta sai joonistustunnis oma esimese „kahe“ selle eest, et kuivatuspaberi joonistuse peale panemise asemel ära kortsutas ja sellega pilti kuivaks nühkida püüdis, ning kus esimeses klassis leidis aset ka tema esimene armumine kolmanda klassi Innasse, kellele ta hulganisti „Ma armastan sind“ sõnumiga kirjakesi saatis. Pärast järjekordset kolimist kooliaasta lõpus oli armastusel lõpp. (Ibid, 12-13)
21. septembril 1968 sündis Urmase õde Siiri. Ema mees läks tööle Keila-Joale ning ema kolis lastega vanaema juurde Kopelmanni. Vanaema töötas tollal juhatajana Pahkla raamatukogus, kus Urmas temaga kaasas käis. Raamatukogu taga oli tiik ning kui ühel päeval poiss äkki kadunud oli, kartis vanaema halvimat. Tiigi ääres ei märganud vanaema midagi, kuid kuulis ühel hetkel saalist klaverimängu. Mängijateks olid neljal käel Urmas ja kahekümneaastane tütarlaps Viive, kes poisi väga head muusikalist kuulmist kiitis . (Kahro 2000, lk 13-14)
Varsti koliti isa juurde Keila-Joale Meremõisa mesilasse. Seal õppis Urmas loodust jälgima – hulkus ringi, uuris pilvi, veetis koos kasuisaga lumiseid öid metsas lõkke ääres, kus nad koos puude langetamisest maha jäänud metsarisu põletasid. Urmas õppis seal ka suusatama ja jalgrattaga sõitma. Ühel vihmasel päeval tuli külla vanaema. Urmas pani ühe maas vedelevatest plekitükkidest räästa alla, nii et vihmapiisad sellele kukkusid, ning sõnas vanaemale : „Vanaema, kuula! Kuula, kui ilus muusika!“ Samamoodi pööras ta vanaema tähelepanu kaunitele helidele ka hiljem, näiteks bussi oodates kivikesi vastu metalset peatuseposti visates, kui kord kostusid tumedamad, kord heledamad kõlksatused. (Ibid, lk 14-15, 22)
Teises klassi Lohusalu algkoolis alustas Urmas klaveriõpingutega. Üldaineõpetaja Ene Kikajon mängis kord klaverit ning köitis sellega Urmase tähelepanu, kes tuli klaveri juurde, vajutas ühe klahvi alla ja ütles: „Näe, heli tuleb siit.“, mispeale õpetaja pärast pikka Urmasele otsa vaatamist Beethoveni „Für Elise “ mängis. Urmas leidis, et loos oli kaks vale nooti ning õpetaja soovitas tal hakata klaverit õppima. Ta õpetas Urmasele lood, mille ta kooliaktusel ette kandis . (Ibid, lk 15)
1970. aasta sügisel kolis Urmas perega Meremõisast Viti metsavahimajja, Vääna mõisnike kunagisse jahimajja, millest sai Urmase kõige kallim kodu. Isa töötas kohaliku metsavahina, ema hakkas tööle Vääna jahilossi, mis sai üheks Urmase lemmikmängukohaks, komandandina. Talle meeldis oma samme mõõta ja põhjalikult üle lugeda, talviti olid tema sinkavonkalised bussi- ja rongirajad kilomeetrite pikkused. Talle meeldisid väga verstapostid, eriti nulliga lõppevad. See on nii tänaseni. (Ibid, lk 16)
21. augustil 1970 sündis perre neljas laps – Karl. Urmas pidi tema ja Siiri järele vaatama. Suur osa sellest kulus aga oma nootide valvamisele, et neid kahe püsimatu eest kaitsta. (Ibid, lk 17)
Kodus ei olnud klaverit, kuid Urmas musitseeris kuulmise järgi ema akordionil. Kuna poiss oli veel üsna väike, pill aga suur, sättis ta akordioni põlvedele ning rihma üle selja, nii et lõõtsa tõmbas ta varvastega ja klahvistik oli klaveri eest. Tänu oma suurepärasele muusikalisele kuulmisele ja omapärasele pillivalitsemisoskusele oodati teda eksootilise rändmuusikuna kõikvõimalikele suvila- ja pulmapidudele külades ja sõjaväeosades, et ta mängiks rahvuslikke ja estraadiviise. Sageli käis Urmas kasuisaga Keila-Joa raketibaasi ohvitsere tšastuškade ja kasatšokkidega lõbustades oma esimest leiba teenimas – ohvitserid saatsid neile koju sõduritest tööbrigaadid, kes aitasid perel metsa-, ehitus- ja heinatöid teha. (Kahro 2000, lk 22-23)
1971 . aasta sügisel õppis Urmas mõnda aega Kehra muusikakoolis , kuid kuna ta käis alles neljandas klassis, kuid klaveriõpetus algas alles kuuendas, ei saanud ta oma lemmikpilli veel õppida. Nii õppis ta hoopis klarnetit , mis talle sugugi ei meeldinud. Internaadituba jagas ta kahe abituriendiga. Kord leidis ta ühe kaaslase kapist astronoomiaõpiku, mis äratas temas huvi tähtede vastu. Toakaaslaste abiga alustas ta tähistaeva avastamist. Esimese tähtkujuna õppis ta tundma Suurt Vankrit. Sama aasta lõpus viidi Urmas üle Tallinna Muusikakeskkooli kolmandasse klassi, kus ta sai klaverit õppida. Teda juhendasid Anatoli Garšnek, Rene Eespere ja Mati Kuulberg. (Ibid, lk 24-25; UST 2009)
Lapsena oli Urmas väga arglik ja endassetõmbunud, seetõttu oli tal raske uude kooli sisse elada. Teda ei mõistnud ei õpetajad ega ka kaasõpilased. Ainus, kes teda ei norinud ega mõnitanud, oli toakaaslane Valdo, kes oli temast noorem, kuid terane ja loogilise taibuga. Kahekesi viisid nad läbi rituaalseid toimetusi, näiteks õhtust pesemist , kus nad marsisammul kraanikausse tervitasid ja tänasid ning samal ajal end puhtaks pesid. Valdo tüdines lõpuks sellest rituaalist, Urmas jäigi aga rituaalseid toiminguid armastama . Kui nad ühel hetkel eraldi tubadesse pandi, elas Urmas seda üsna rängalt üle. Kuna poiste voodid asusid teine teisel pool seina, hakkasid nad suhtlema koputamise teel. Ka mõtlesid nad välja oma keele, millest keegi teine aru ei saanud, asendades ühed kaashäälikud teistega ning toimisid samuti täishäälikutega. (Kahro 2000, lk 25-28)
Koolis polnud Urmas sugugi eeskujulik õpilane, tehes igasugu vempusid. Ükskord laenas Urmas koolidirektorilt kolm rubla , tuues ettekäändeks, et ei saa muidu koju sõita. Tegelikult läks aga klassivennaga lõbustusparki esimest suitsu proovima. Nad jäid vahele, aga öeldi: „ Beethoven tegi ka pulli“ ning Urmas võis kooli edasi jääda. Seejärel tuli ühes tunnis kirjutada Leninist. Urmas otsustas selle asemel kirjutada hoopis sellest, kui ilus on mets kuuvalgel. Ühe peo ajal kirjutati valmis ligi 60-70 salmi ropu sisuga laulu. Urmaski otsustas seda täiendada, nii et lõpuks oli salme kokku sada üks. Kuna ta laulis muusikakeskkooli poistekooris, õpetas ta ka neile lood selgeks. Kord ärgitasid teised teda jälle neile ette laulma, olles ise mikrofoni salaja sisse lülitanud, nii et terve kool Urmase laulmist kuulis. Lauljale siiski jälile ei jõutud ning Urmas jäi kooli edasi. Kui aga üks kasvataja ühel päeval tema päevikust laulusõnad leidis, arutas õppenõukogu päevi, kas jätta sündsusetu noormees kooli edasi või mitte. Ka seekord läks õnneks. „Beethoven tegi ju ka pulli.“ Kodus aga ootas Urmast 101 rihmahoopi – iga salmi eest üks. Kasuisa aga härdus ja Urmas jäi sellegi karistuseta. (Kahro 2000, lk 27-33)
Klaveri kõrvalt süvenes Urmase huvi astronoomia vastu. Taevakaardi eeskuju puudumisel hakkas ta ise tähtkujusid välja mõtlema, tähti gruppidesse jaotama ja neile nimesid andma. Ühel päeval 70ndate Horisonte uurides pidi Urmas aga täiesti pettunult tõdema, et kogu tema kaunis „tähistaeva-looming“ oli muutunud elujõuetuks, kuna omaloodud tähtkujusid võis täht-tähelt võrrelda tõeliste tähtkujudega. Sel ööl sai ta selgeks kõik tähekujud. (Ibid, lk 33-34)
Pärast keskkooli tahtis ta minna Tartu Ülikooli astronoomiat õppima, nii käis ta kuude kaupa koolitundide arvelt Tallinna tähetornis astronoom Peep Kalvi konsultatsioonidel ning jälgis suure tähelepanuga iseseisvalt kõiki astronoomilisi sündmuseid. Ta ei teadnud , et Tartu Ülikoolis ei olegi sellist teaduskonda ning et õppima peaks seda minema hoopis Moskvasse. Käegakatsutava unistuse – muusika õppimise – kõrval tundus see võimatu unistusena. Sellegipoolest ei jätnud ta taeva uurimist. Uueks vaatlusobjektiks sai päike. Urmas ehitas endale käesolevatest vahenditest isegi erinevate suurustega teleskoobid . (Ibid, lk 34-35)
Varsti pärast teleskoopide ehitamist tundis ehitas ta oma isikliku tähetorni, sest internaadi katus, kus ta tähevaatlust teostamas tavatses käia, ei rahuldanud teda enam. Nii ehitaski ta oma kodukohta Vitile neljameetrise vaatlustorni, mis koosnes üksteise peale kaevusüsteemis risti laotud puulaudadest. Kuid selle tähetorni puhus tuul ümber. (Ibid, lk 36)
Ühel 1974. a sügise pühapäevaõhtul saatis kasuisa Urmast Viti bussipeatusesse, kust poiss pidi kooli sõitma. Kohas, kus tee hargnes kaheks, ütles ta: „Kaht teed korraga käia ei saa. Kui oled muusikat õppima hakanud, siis tegele sellega. Kui meeldivad taevatähed, tuleb muusikaõpingud katki jätta. Mina soovitan sul muusika juurde jääda, kuid sina ise otsustad. Lepime kokku, et bussipeatus, kuhu sa välja pead jõudma, on nagu sinu elu eesmärk. Metsarada olgu tähtede tee ja kruusatee muusikatee. Mõtle siin pisut ja otsusta siis, kumba teed sa käima hakkad. Mina ootan sind bussipeatuses.“ Urmas otsustas käia korraga mõlemat teed ning läks bussipeatusesse läbi kahe raja vahel oleva võsastiku – täis porilompe, kriipivaid oksi, kive, okkaid ja juurikaid. Tol õhtul otsustas Urmas elu surmatunnini muusika tähtedega ühendada. (Ibid, lk 36-37)
Urmasele meeldis, kui elu tema ümber oli rahutu , olgu tegemist lindude laulu või joodikute lärmamisega. Ta oli saavutanud olukorra, kus välja arvatud tähti vaadeldes ei suutnud vaikust taluda. Teatud tähtkujude ja sündmustega seostus tal mõni helikombinatsioon ja vastupidi. See aitas tal mõnd hetke pikka aega mälus eredana hoida. (Kahro 2000, lk 38)
Tol ajal peeti tähevaatlusi veidraks ja naeruväärseks, mistõttu naerdi tema üle palju. Klassis teda ei vihatud, kuid kuna klassi taset hinnati kommunismile iseloomulikult viimase järgi ja sellest sõltus klassi au, olid kaaslased mures tema õpiedutuse pärast. Haige oli ta harva, aga kui, siis korralikult. Ja nii mõnigi kord juhtus, et temale teiste tubade poiste poolt voodisse toodud toidu sees või peal oli nii mõndagi, mis poleks pidanud seal olema. Taolistel hetkedel tundis Urmas end väga nukrana, kuid ta sai tuge oma vanaemalt , kes teda kõigist paremini mõistis ning kellega ta lapsepõlves tihti tähti vaatamas oli käinud. (Ibid, lk 39-41)
Urmast olid alati kütkestanud erinevad loodusnähtused, näiteks mõõtis ta kuuvarjutusi või äikesetormi ajal selle erinevaid parameetreid, kusjuures nendesse „tähtsaisse teadustöödesse“ oli alati pühendatud ka vanaema. Koos tavatsesid nad ka virmalisi vaadata. Vanaema elas tollal koos oma teise, sageli pahura mehe Endel Mätasega, keda kutsuti Tõnuks. Mehele meeldis napsutada ja ebasobivat kõnepruuki kasutada. Kord joobnuna näärivana mängides ütles ta Urmasele, kui too oli öelnud, et tahab muusikuks saada, et temast ei saa muud kui vaid traktorist. See läks poisile väga hinge. Vanemad aga toetasid oma laste arengut ja nii näiteks lasid nad Urmasel harjutada isegi öösiti, kui teised magasid. (Ibid, lk 41-43, 47)
1975. aastal vaatas Urmas, soovides näha osalist päikesevarjutust, kaks tundi järjest päikesesse. Kuid õnnetuseks polnud tal tahmaklaasi ning ta tegi seda palja silmaga – algul kisssitades, kuid hiljem harjus ära. Selle tagajärjel näeb ta küll vasaku, juhtsilmaga küll selgelt, kuid väiksem objekt hajub otse vaadates ära, mistõttu ta peab selle nägemiseks kuidagi külje pealt kõõritama. Seda, miks täpselt nii juhtus, ei teata tänaseni. (Ibid, lk 45)
Mõnda aega muusikakeskkoolis õppinud, osteti Urmasele tiibklaver Becker , mis jäeti ühel 1975. aasta augustiööl õue, kuna toas tehti remonti. Urmase tähelepanu köitis sel ööl iseäranis Kassiopeia tähtkuju, mis innustas noormeest improviseerima ning viis tema esimese tähistaevast inspireeritud klaveripala loomiseni. Umbes sel ajal, jälgides iga-aastast augustikuist tähesadu, soovis Urmas, nagu eestlastelgi vanasti nn langevat tähte nähes kombeks teha oli, et ta suudaks elu jooksul klaveripala pühendada kõigile kaheksakümne kaheksale tähtkujule. (Ibid, lk 46)
Urmas armastas klaverimängu nii kirglikult, et lõhkus Tšaikovski I klaverikontserti harjutades kaks suurt tiibklaverit, mistõttu visati ta internaadist välja. Tänu emale sai ta sinna tagasi. Urmas ja Lea andsid Vääna-Jõesuus asuvas kodukohas Vitil kodukontserte. Urmase klaverimängu ning Lea laulu ja luuletusi käis rahvas huviga vaatamas. Varsti tuli aga Vitist lahkuda, kuna Urmase vanemad läksid lahku. Ta elas (elab) seda raskelt üle, sest tegu oli tema lapsepõlvekoduga. Üks meelistegevus oli seal tema jaoks võrkkiiges taevanähtusi ja taevakehade liikumist jälgides kiikuda ja end koogutada, sest nii sai ta kontakti Maa rütmidega. (Kahro 2000, lk 48-49)
Noormees ehitas ka uude koju, Naagele, tähetorni, mis tänu kinninaelutamisele seekord kauem vastu pidas. Kuid kuna raketibaasi sõjaväelased kartsid, et tegemist on mingisuguse salaluureobjektiga, kästi torn maha lammutada. (Ibid, lk 52)
Üheksandas klassis tegid Urmas ja veel kolm poissi bändi. Üks lugude autoreist oli Urmas, kes kirjutas müstiliste efektidega pinkfloydilikke palasid. Pillid ei olnud suurem asi, kuid „ajasid asja ära“. Anti ka üks kontsert , kus nad soojalt vastu võeti, kuid lahkhelide tõttu läks bänd laiali. Kümnendas klassis osales ta puhkpilliorkestis, kus mängis trumme ja taldrikuid. Orkestriga andsid nad kontserte Tallinnas, sõjaväeosades ja madrustele laeva peal. Endiselt kirjutas ta süvamuusikateoseid. Keskkoolis kirjutas Urmas palju atonaalses stiilis muusikat, kuid pöördus lõpuks ikkagi tagasi tonaalse juurde, millega oli alustanud. Tänu sellele, et temas nähti tulevast muusikut, muutus ka suhtumine temasse aupaklikumaks ja sõbralikumaks. Eelviimases klassis tekkis tal aga probleeme, kuna ta ei saanud mitme õpetajaga läbi ning käis vaid erialatundides ja üldainetest matemaatikas. Õppeaasta lõpul teatati talle, et ta ei pääse üleminekueksamitele, sest ta ei täitnud ühtegi kolmest leninliku arvestuse täitmise tingimusest, mis olid aluseks eksamitele pääsemiseks: õppimine pidi olema korras, õpilane ise parteiliselt hästi ettevalmistatud ja maailmavaade pidi ühtima Nõukogude korrale vastavate standarditega. Peaaegu terve aasta kirjutatud üheksa variatsiooni klarnetile ning aastaid harjutatud Tšaikovski I klaverikontsert tundusid mahavisatuna. (Ibid, lk 55, 104-105)
Kuigi too „oma eale mittevastava vaimsele arenguga“ ja „ärapööranud“ noormees (sest ta harjutas õppimise semel klaverit ning vaatas magamise asemel isetehtud teleskoobiga tähti) visati koolist välja, lubati tal teha kolm erialast eksamit, et näha, kes see poiss ikkagi on. Hiilgavalt mängitud klaverikontsert klaverieksamil veenis kõiki kuulajaid, et Urmas peab konservatooriumisse sisse saama. Selleks pidi ta aga kindlasti järgmisel aastal üheteistkümnenda lõpetama, sest kompositsiooni erialale võeti konservatooriumisse õpilasi vaid üle aasta ning kooli mitteminemise korral oleks ta värvatud Nõukogude armee tankiväkke. Nii kirjutatigi talle pärast „suvetööd“ välja võltsitud kümnenda klassi lõputunnistus, pärast mida Urmas aga koolist lahkus, minnes Tallinna 5. õhtukeskkooli, kus töötas ka kaks endist Tallinna Muusikakeskkooli õpetajat. See kool oli talle meele järele ja õpiedukuski oli endisest märgatavalt parem. Lõputunnistuse hinnete keskmiseks tuli varasemal „2“-de rekordiomanikul 4,35, mis oli vaid pisut väiksem hindest, millega konservatooriumisse oleks saanud ilma üldainete eksamita. (Kahro 2000, lk 106-109)
Õhtukooli kõrvalt käis ta vabakuulajana ka Tallinna Muusikakeskkooli mõnedes loengutes ning lisaks ka veel Ranna sovhoosiehitusbrigaadis tööl. Keskkoolis oli aga Urmasel tekkinud uus hobi : astraalrännakud. Noormees hakkas harjutama mediteerimise teel enda kehast välja viimist , mis pärast pikka aega tal ka lõpuks õnnestus. (Ibid, lk 99, 109)
1980. aasta kevadel andis Urmas Tabasalu kultuurimajas oma esimese, kahetunnise soolokontserti, kus muuhulgas mängis Tšaikovski I klaverikontserti, „Kassiopeia“, „Orjalaulu“ ja oma vastvalminud konservatooriumi sisseastumiseksamiks vajaliku klaverikontserdi. See oli tema esimene täielikult õnnestunud kontsert. (Ibid, lk 111)
1980. aasta sügisel võeti Urmas vastu Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooniklassi, kusjuures soovijaid kahele kohale oli kaksteist ning helilooja läbis sisseastumiskatsed ebakaines olekus. Teisena sai sisse Erkki-Sven Tüür. Sisask õppis Rene Eespere käe all ning lõpetas konservatooriumi 1985. aastal. (Ibid, lk 112-113; EMIK 2009)
1.5. Koolijärgsed aastad
Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Sisask Jänedal tööle sealse kultuurimaja kunstilise juhina , andis koolis tunde ja juhendas astronoomiaringi. Praegu annab ta oma Jäneda Muusikatähetorn-Planetaariumis enda nn universumi klaviatuuriga klaveril sageli kontserte. Jäneda lossi torni ruumi, kus kontserdid toimuvad, on ta kummiliimiga kleepinud lakke ja seinale tuhandeid Stockholmi pilapoest ostetud helendavaid tähti ning niiviisi kujundanud terve vähendatud mõõtmetes tähistaeva. Kontsertide ajal jagab amatöörastronoom kuulajatele ka veidi täheteadusõpetust. Urmas Sisask on Jänedal töötanud ka muusikaõpetaja ja koorijuhina. (Aluoja 2004; Grünfeldt 2006; EAAB 2007; Lääts 2007)
Alates 1986. aastast on Urmas Sisask Eesti Heliloojate Liidu liige, 1993. aastast Eesti Astromuusika Ühingu asutajaliige ja 2003. aastast Eesti Astronoomiahuviliste Ühenduse Ridamus asutajaliige. Ta on pälvinud Eesti vabariigi kultuuripreemia (1990), Valgetähe ordeni IV klassi teenetemärgi (2001), Järvamaa vapimärgi (2001), Eesti kaitseväe eriteenete risti (2004), Veljo Tormise stipendiumi (2007) ja IRL Rahvuskultuuri Ühenduse aastapreemia (2009). (EMIK 2009)
Poetess Anne Kahroga abielus olev helilooja on ise enda kohta öelnud: „17 miljardit aastat vana universum on hiiglaslik " orel ", mille leiutas Jehoova. Galaktikad , tähed, planeedid , komeedid ning teised kosmilised kehad ja süsteemid on tänu gravitatsiooniseadustele selle "hiiglaoreli" viledeks – see on minu elu ja töö kreedo . Universumi muusikainstrumendi kooskõla tundmaõppimine ja rahvale kuuldavaks tegemine on minu missioon .
Seega ei pea ma ennast mitte heliloojaks, vaid pigem muusika üleskirjutajaks.“ (Ibid)
2. LOOMING
2.1. Muusika
Urmas Sisaski muusikalooming sisaldab nii instrumentaal - kui ka vokaalmuusikat : lavamuusika (sh näiteks üks rock- ooper ), klaveriteosed, orkestriteosed, vokaalmuusika koorile ja/või solistile, lastemuusika, ansamblimuusika, filmimuusika . Enamiku teoste jaoks on Sisask saanud inspiratsiooni kosmosest ning nii kannavad need teosed ka vastavalt nende tähtkujude või taevakehade nime, mis on teda inspireerinud. Seejuures kasutab Sisask kahte meetodit: üks põhineb astronoomilistel vaatlustel saadud emotsionaalsetel kogemustel, teine matemaatilisel helireal, mille ta tähti „kuulates“ ja planeetide liikumist jälgides enda mõeldud logaritmsüsteemi valemiga välja arvutas. (MTÜ Crescendo 2008; Vaus -Tamm 2008; UST 2009)
Teine meetod põhineb helide võnkesagedusel: mida lähemal on tähed Linnutee tuumale, seda väiksem on nende tiirlemisperiood ja seda kõrgem heli. Päike ja kogu nähtav tähistaevas, mis liigub ümber Linnutee tuuma perioodiga 240 miljonit aastat, annab madala re- noodi , mis on 59 oktavit suurest oktavist allpool. Maa heli on do- diees – suurest oktavist 31 oktavit allpool. Pärast helikõrguste väljaarvutamist loob Sisask väljaarvutatud helilaadi (F-diees, G-diees, A, C-diees ja D), mis on väga sarnane Jaapani helilaadile, põhjal muusikat juba tunnetuslikult. (Grünfeldt 2006; EAAB 2007; Sparks 2008).
Väga suure osa eeskätt tema vokaalmuusikast moodustab tema loomingus ka vaimulik muusika, paljude lugude tekstid on pärit piiblist. 94 suurteose hulgas on mitu missat. Samuti on tema loomingut mõjutanud eesti rahvamuusika , eriti runolaul . (EAAB 2007; Tuhala 2007; MTÜ Crescendo 2008)
Eesti Muusika Infokeskusest lähtudes iseloomustab Urmas Sisaski muusikat ilmekate tuumikmeloodiate variantne arendus, ekstaatiline rütmivool ja erineva päritoluga rituaalmuusika stiilivõtted, mis toetavad tema loomingus peegelduvaid mütoloogilisi ja religioosseid kujutlusi. „Lihtsad ostinatod meenutavad ühtaegu nii eesti runolaulu, šamaanirituaale kui ka keskaegset tantsumuusikat. [---] Tema muusikas kehastub arhailine kujutlus inimesest kui looduse ja universumiterviku osakesest.“
Sisaski loomingut leiab erinevatelt kogumikelt ning aastatel 1987-2002 on ta välja andnud ka 12 helisalvestust. Noodikirjastuskoostööd teeb helilooja peamiselt kirjastusega Edition 49, samuti kirjastustega ERES, Alcanto ja Warner Music. (EAAB 2007; EMIK 2009)
2.2. Kirjandus
Urmas Sisask on oma kujunemisaastatel kätt proovinud ka kirjanduse vallas. Nimelt köitsid teda keskkoolis virmalised nii palju, et tal vahepeal aastaid grafomaania ilmnes ning ta soovis võimalikult palju värvidega mängida, kujundada ja illustreerida. Vanaemalt saadud idee ajendas teda „välja andma“ ligi 130 „Astronoomiat“, mille ta kõik ise valmistas. Umbes samal ajal kirjutas ka seitse lõbusat raamatut pealkirjaga „ Kummitused “, milles jutukesed nagu „Valge mehike kummitab jubedalt lae peal“, „Valge klaver “, „Valged kardinad “, „Punased, verised varbad on jubedad“, „Punased käed“, „Punase vere lugu“, „Jõledad lõustad“, „Jõledad kummitused“ jne. „Kummitused“ sai ta välja panna Viti suvekioski müügiletile, kus need ei olnud müügiks, vaid eksponeerimiseks. Inimestele lood meeldisid ning lõpuks läksid mõned raamatud kadumagi. Samuti kirjutas ta hulgaliselt raamatukesi „ Saladused “, mis olid aga lugemiseks vaid talle endale, kuna sisaldasid tema lemmikunenägusid, salasoove, armumisi, läbielamisi ja astronoomilisi kogemusi. Naabripoisi Jüriga sai kahasse kirjutatud ka tõsieluline „Elumees Mihkli kummalised seiklused ja muud imelood“, mis oli lugemiseks kogu Naage ja Viti elanikkonnale, välja arvatud raamatukangelasele endale. (Ibid, lk 58-60, 62-64)
Aastatel 1973-1981 pidas Sisask virnade viisi unenäopäevikuid, milles sisalduvatele unenägudele viiepallisüsteemis oma hinnangu andis. Umbes samal ajal hakkas ta pidama ka elupäevikuid ehk „elukaid“, kuhu ta tegi esimese sissekande neljateistkümneaastasena, viimase konservatooriumi teisel kursusel. Kuna ta pidas vajalikuks iga väiksemagi detaili kirja panna, annavad need tema elust „ülearugi paljusõnalise“ ülevaate. Kokku täitis ta nende aastate jooksul 52 paksu kladet. (Kahro 2000, lk 64)
KOKKUVÕTE
1960. aastal Raplamaal sündinud Urmas Sisask on Eesti helilooja, kelle elu on juba väga varasest east peale olnud seotud muusika ja tähtedega. Seetõttu ongi temast saanud nn astromuusik. Tema looming sisaldab nii palasid lastele kui ka suurtele kooridele, mistõttu saab teda nimetada üsna mitmekülgseks heliloojaks, kuigi Sisaski enda arvates ta mitte ei loo heli, vaid kirjutab seda üles.
Sisaski muusika teeb eriliseks helilaad , mille helilooja arvutas välja planeetide liikumise põhjal, arvestades helide võnkesagedusi. Samuti paeluvad tema muusikas motiivide varieerimised ja teatud šamaanilik element.
Urmas Sisask tegutseb tänaseni nii helilooja kui ka enda lugude interpreedina. Seejuures peab ta amatöörastronoomina sageli loenguid ka tähtedest ja planeetidest. Enamik kontsertidest toimub tema Jäneda lossis asuvas Tähetorn-Planetaariumis, kus ta saab kuulajate ja vaatajate abil täita oma missiooni – teha rahvale kuuldavaks 17 miljardit aastat tagasi Jehoova poolt loodud universumi „oreli“ kooskõla.
KASUTATUD KIRJANDUS
Kahro, A. 2000. Sindrinahkses kasukas . Tallinn: Talmar & Põhi.
Koppel, M.-M. 2004. Ellen Orav. – Kultuur ja Elu, nr 4, lk 32-35.
Aluoja, K. 2004. Kosmose müstikast. http://www.jt.ee/280704/esileht/20000035.php , (26. september 2009)
EAAB = Eesti Ansamblite Andmebaas. 2007. Urmas Sisask. http://www.dcc.ttu.ee/bands/get.asp?ident=3871 , (25. september 2009)
EMIK = Eesti Muusika Infokeskus. 2009. Urmas Sisask. http://www.emic.ee/helilooja/urmassisask , (17. oktoober 2009)
Grünfeldt, I. 2006. Tähemuusiku-astronoomi permanentsed jõulud. http://www.tarbija24.ee/281206/esileht/olulised_teemad/tarbija24/too/236317.php , (17. oktoober 2009)
Lääts, K. 2007. Raeküla gümnaasiumi õpilased käisid Urmas Sisaskil külas. http://www.parnupostimees.ee/310108/patarei/10081053.php , (17. oktoober 2009)
MTÜ Crescendo. 2008. Urmas Sisask: Missa nr 5 esmaettekanne. http://crescendo.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=106&Itemid=18 , (26. september 2009)
Sparks, R. 2008. Sweden – February 3/4, 2008. Saturday. http://richardsparks1.blogspot.com/2008/02/sweden-february-34-2008.html , (17. oktoober 2009)
Tuhala = 2007. Urmas Sisask. http://www.oru.ee/index.php?lang=est&main_id=180&PHPSESSID=304b125716fe6f44da5ff490c21794f0 , (26. september 2009)
UST = Urmas Sisask. Teosed. http://www.emic.ee/teosed?id=53 , (14. oktoober 2009)
Vaus-Tamm, H. 2008. Mismoodi tähtede pealt maha kirjutada? http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7605:mismoodi-taehtede-pealt-maha-kirjutada&catid=5:muusika&Itemid=12&issue=3229 , (17. oktoober 2009)
LISA: Urmas Sisaski olulisem helilooming 1974-2009:
Klaveripalad :
1974 Rondo
1974 „Jutuajamine Haydniga“
1975 „Orjalaul“
1975 „Kassiopeia“
1975 „ Orion “
1976 Ansamblipala neljale käele
1977 „Kaljukits“
1977 „Skorpion“
1978 „Jahipenid – Arutlus“
1978 „ Ambur “
Muud teosed:
1978 Variatsioonid klaverile
Sonaat klaverile
9 variatsiooni klaverile ja klarnetile
Klaverikontsert I osa (konservatooriumi sisseastumistöö)
Lavamuusika:
1982 Ühevaatuseline minimuusikal „Sööbik ja Pisik “, op 3
1985 3- vaatuseline pereooper „Kuri kuningatütar“, op 6
1991 Rock-ooper (muusikaline draama ) „Valge daam “, op 42
1999 Laulumäng „Kalevanpolka“, op 74
2009 Muusikaline vaatemäng „Viimane mägi“, op122
Orkestriteosed:
1985 Sümfoonia nr 1 (konservatooriumi diplomitöö), op 7
1992 Sümfoonia nr 2 „Põhjanael“ („Armastuse lahinguväljadel“), op 38
1996 „Hjakutake komeet “ mandoliiniorkestrile, op 60
1999 „Sky & Music LTD.“ keelpilliorkestrile
2002 „RX – Cassiopeiae“ keelpilliorkestrile, op 82
2007 „Piirimeeste aastaajad “ puhkpilliorkestrile, op 107
„Kassiopeia“ - seade mandoliiniorkestrile
Teosed sooloinstrumendile/sooloinstrumentidele ja orkestrile:
1984 Sümfoniett viiulile ja keelpilliorkestrile, op 5
1991 Klarnetikontsert „Varjutusmuutlikud kaksiktähed“, op 33
1998 Viiulikontsert nr 1 „Perseiidid“, op 65
2000 Klaverikontsert „Minikontsert“, op 76a
2001 Flöödikontsert „Leoniidid“, op 78
2006 Viiulikontsert nr 3 (Satelliitkontsert „Trigangulatsioon“ ), op 105
2006 Viiulikontsert nr 2 „Perpetuum mobile“, op 102
Ansambliteosed:
1983 „U-R-M-A-S S-I-S-A-S-K“ flöödile, oboele (klarnetile) ja klaverile või sopran -, tenorplokkflöödile ja klavessiinile, op 1
1990 Sonaat „Linnutee galaktika“ klaveriduole, op 24
1991 Sonaat kaheksale käele (kahele klaveriduole) „ Andromeda galaktika“, op 34
1992 „Kuu loomine“ klaverile, flöödile, tšellole ja viiulile, op 40
1994 „Uranus“ trompetile, orelile, šamaanitrummile ja didgeridoole, op 49
1995 Tähistaeva tsükkel lastele „Cassiopeia“, I vihik
kahele kitarrile või kitarrile ja meloodiainstrumendile ( viiul , flööt vmt)
1997
Sümbiootiline sümfoonia “Kuum ja külm“ metsasarvele ja klaverile
1999 „Spiraalne sümfoonia“ klaverile neljal käel, op 68
1999 „ Hale Bopp'i komeet“ flöödile ja kitarrile, op 69
2002 „Nüüdisaegne sodiaak “ kahele kitarrile või kitarrile ja mandoliinile (või muule meloodiainstrumendile) või meloodiainstrumendile ja klaverile (klavessiinile)
2002 „Ikeya Shangi komeet“ klaverile, vibrafonile ja viiulile, op 87
2002 Klaverisümfoonia „Universumi hääled“ neljale klaverile (kuueteistkümnele käele), op 88
2004 „Omega Centauri “ flöödile ja kitarrile (või oboele/flöödile/klarnetile/viiulile klaverisaatega), op 93
2004 Tähistaeva tsükkel nr 3 „Eesti rahva taevas“ kahele klaverile, op 94
2004 „Hüljatud lapsed“ orelile ja tromboonile, op 96
Teosed sooloinstrumendile:
1980-1987 Tähistaeva tsükkel nr 1 „Põhjataevas“ klaverile, op 10
1994 Orelisümfoonia „α- Geminorum Kastor“ orelile, op 48
1994 12-osaline tsükkel „Sodiaak“ klaverile, op 50
1994-1995 Tähistaeva tsükkel nr 1 „Lõunataevas“ klaverile, op 52
1995 Tähistaeva tsükkel lastele „Cassiopeia“, I vihik klaverile, op 55
1995 Tähistaeva tsükkel lastele „Jõulutäht Kapella “, II vihik klaverile, op 56
1996 „Taevakuusnurk. Kajakas ja vesi“ klaverile, op 57
1996 „Kersti õhtulaul“ flöödile, op 59
1999 „Alfa ja oomega. Universumi sünd“ tšellole, op 70
2000 „ Kassari linnulaul“ / „Onu Urmas käis kalal“ klaverile
2000 „Täielik kuuvarjutus“ kitarrile
2004 „Aquarius“ klaverile
Vokaal -ja koorimuusika :
„Kui armsast jõulupuu nüüd hiilgab“
„Üle kodumäe“
„Mõtelda on mõnus“
„Eesti vobla – forell “ (popurrii tuntud lauludest)
1982 „Noorus“
1983 Sõnalis-muusikaline põimik „Krõll“, op. 2
1984 „Laul eidest ja taadist“
1985 „See kauge hääl“
1986 4 etüüdi, op 8
1986 „Tere, hommik“
1986 „ Tuisk “
1987 „Vaba-armastus“, op. 12
1987 Triptühhon, op. 13
1987 Poeem „Veendumus“, op 14
1987 „Jõulupalve“
1988 Kantaat „Ühe valguse sees“, op. 15
1988 Kantaat Päikesele „Ave Sol“, op. 16
1988 „Gloria Patri “, op 17
1988 Vigala hümn
1988 „Laul sõnnikust“
1988 Kaanon „ Dona nobis pacem“
1989 „Taaveti kiituslaul“, op 19
1989 Motett „Domine, exaudi orationem meam“, op 20
1989 Prelüüd ja fuuga „Miserere mei, Deus “
1990 Missa nr 1, op. 23
1990 „Misereatur vestri omnipotens“, op 25
1990 „Magnificat“, op 26
1990 Kahehäälne kaanon „Kyrie“
1990 „Ema süda“
1991 Missa nr 2, op 28
1991 „Õnnis on inimene“, op 29
1991 „Gratias agamus Domino Deo nostro“, op 30
1991 8-häälne motett „Benedictio“, op 31
1991 „Joomalaulud“, op 32
1992 „Tänulaul Päikesele“, op 35
1992 Missa nr 3 „Eesti missa“, op 36
1992 „Te Deum “, op. 37
1992 Segakoorilaulutsükkel „12 laulu püha neitsi Maria auks“, op 41
1992 „ Kiitke Issandat“
1992 „ Sanctus “
1993 Jõuluoratoorium, op. 39
1993 „ Libera me“, op 43
1993 Väike Vikerraadio reekviem „Urmas kuulas raadiot “ (popurrii olemasolevatest Vikerraadio signatuuridest), op 44
1993 Litaania püha Maarjamaa auks, op. 45
1993 Missa nr 4 „Jõulumissa“, op. 46
1994 „Yleiset luomissanat“, op 51
1994 „Pontšiku küpsetamise laul“
1995 „Ganymedes“, op 53
1995 „ Koduloomade kontsert“
1996 „Aurora borealis “ („Põhjataeva virmalised“), op 58
1997 Sümfoonia nr 3 „Aegade hämarusest“, op. 63
1997 „Kalevi tulek“, op. 64
1998 „RAM-i rongisõit“ (popurrii tuntud rongisõidulauludest), op 66
1998 Reekviem Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks, op 67
1998 Rahvalauluseade „ Veere , päike“
1999 „Itk isale“, op 71
1999 Oratoorium „Känn ingen oro“, op. 72
1999 Talvekantaat „Puhta energia puhang “, op. 73
2000 „Ood armastusele“, op 75
2000 „Kaks muhedat habemikku“ (popurrii V. Tormise ja U. Sisaski loomingust), op 77
2001 Kantaat „Armastusele“, op 80
2002 „Tõde“, op 83
2002 Kantaat „Kevadele“, op 85
2002 „Tähistaeva killukesed“, op 89
2003 „Benedicamus Patrem“, op. 90 (4 versiooni)
2003 „Tuhala lood“, op 91
2003 Oratoorium „Pro Patria “, op. 92
2004 Kooripoeem „Emakeel“, op 97
2005 „Benedictus“, op 98
2005 Meeskooritsükkel „Elu triloogia “, op 99
2005 Oratoorium „Veni Sancte Spiritus“, op. 100
2005 „Kadrikantaat“, op. 101
2005 „Plahvatus“, op. 103
2005 „Supp, praad ja magustoit“, op. 104
2005 „ Imet loomas päikesele“, op 110
2006 Koguperekantaat „Vastlad“, op 106
2006 „Eestlastele“
2007 „Jaanikantaat“, op. 108
2007 „Me sõna on armastus“, op. 109
2007 „Ikos“, op. 111
2007 „Loits Taanile “, op. 112
2007 „Loits Eestile“, op. 112
2008 Missa nr 5 „ Chateau Rocher“, op 113
2008 „Veni creator spiritus“, op. 114
2009 Missa nr 6 „ Madise missa“
Filmimuusika:
1988 „Ilvese lugu“, op 18
1989 „Rukkilill“, op 21
1989 „Ilmalind, op 22
1990 “Suitsupääsuke
1993 „Kandlekuusk“, op 47
1995 „Elu sinu ümber“, op 54
1997 „Toonela lind – must- toonekurg “, op 61
2002 „Pesupäev“, op 84
2002 Nature 2002“, op 86
(EMIK 2009)