Tänapäeva Eesti heliloojad (1)

Tänapäeva Eesti heliloojad
René Eespere (14.12.1953 Tallinn) Helilooja ja pedagoog . 
René Eespere lõpetas 1972. aastal klaveri erialal ja 1977. aastal kompositsiooni erialal Tallina Riikliku Konservatooriummi. Täiendas end 1977-1979 Moskva konservatooriumi assistentuur-stažuuris Hatšaturjani ja Nikolajevi juhendamisel. On aastast 1979 Eesti Muusikaakadeemia muusikateoreetiliste ainete ja kompositsiooni õppejõud, aastast 2002 professor .
Looming:
Muusikakeskkoolis õppis René Eespere klaveri erialal ja ka tema loomingus on klaverimuusikal väga oluline koht - tema stiil on kujunenud esmajoones selle pilli najal . Juba üliõpilaspõlves kirjutatud klaveri prelüüdides (1974-1975) kuuleb mõningaid tema muusika põhijooni.
Moskvas sündisid esimesed "Ritornellid" klaverile (1978-1982). Helilooja sõnul jõudis ta just nende kaudu oma stiilini. Need on kaunid ja peened, klaverist ja selle kõlavärvidest rõõmu tundvad mängulised palad , kus on taas suur roll kordustel.
Orkestrimuusikas on Eesperele tähtsaimaks žanriks olnud kontsert. Lisaks nimetatud teosele on Eespere kirjutanud klaverikontserdi (1978), kaks viiulikontserti (1983, 1988), flöödikontserdi (1995), "Concerto flato" flöödile ja kammerorkestrile (2003) ning vioolakontserdi (1997).
Eespere muusika on enamasti rahulik, järskude murranguteta, toimuvat otsekui eemalt vaatlev. Muusikaline materjal on sageli napp ja teostes on palju korduste tehnikat . Heakõlalises, sageli minoorses muusikas on tihti tugev annus melanhooliat.
1970. aastate lõpul alustas Eespere lastemuusika loomist.
Eespere on kirjutanud ka palju koorimuusikat. Sedagi iseloomustab heakõlalisus - napp materjal, selge tonaalsus, lastelaululik siirus ja lihtsus. Väga olulisteks teemadeks on talle kodu ja kodumaa. Ta on öelnud: "Side kodu, vanematega on mul endal väga tugev. Isa mõjul kasvas suhe maasse, rahvasse, kodusse justkui märkamatult minugi sisse." Tema laulude südamlike sõnade autor on sageli ta ise. Eespere tuntuimad laulud on "Kodu on püha" ja "Ärkamise aeg" (1984), viimane neist oli 1980. aastate II poolel eestlastele eriti oluline.
Rahvuse probleeme käsitlevad ka mitmed Eespere loodud suurvormid , nagu kooripoeem "Lehekülgi Sakalamaa kroonikast" (1982). Lisandunud on aga ka vaimulik temaatika, nagu teostes "Kaks jubilatsiooni" solistile, koorile ja orelile (1986) või "Glorificatio" sopranile, tenorile, segakoorile ja kammerorkestrile (1990).
Olav Ehala (31.07.1950 Tallinn), helilooja ja pianist.
Lõpetas 1969 Tallinna Muusikakooli ja 1974 kompositsiooni erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (professor Eugen Kapi klass). Oli aastatel 1970—1975 Noorsooteatris muusik ja 1975—1991 muusikaala juhataja, aastast  1991 töötab Eesti Muusikaakadeemia õppejõuna. Esinenud pianistina paljudes riikides, saanud joonis- ja nukufilmide muusika eest ("Aeg maha", "Eine murul ", "Ärasõit", " Papa Carlo teater", "Hotell E") rahvusvahelisi auhindu. 
Suure Vankri preemia 1997.
Muusikalid : Sabata krokodill (1972), Oliver ja Jennifer (1972), Buratino (1975), ja
Johnny (1980, koos J. Nõgisto ja P. Volkonskiga), Thijl Ulenspiegel (1987)
Sven Grünberg (24.11.1956 Tallinn) Helilooja, esimene elektrooniliste instrumentide kasutaja Eestis. Tema looming on tihedalt läbi põimunud idamaise muusika elementidega. Kirjutanud palju filmimuusikat .
Sven Grünberg lõpetas 1976. aastal Tallinna Muusikakooli. Juba neil aastail mängis ta mitmes ansamblis. Omi muusikalisi nägemusi hakkas ta realiseerima 1974. aastal loodud ansamblis " Mess ", mis oli Nõukogude Liidu esimese elektroonilise muusika ansamblina omas ajas erandlik . Pärast " Messi " laialiminekut 1976. aastal on Grünberg töötanud stuudiomuusikuna, olles ühes isikus helilooja, laulja, instrumentalist ja helirežisöör. Süntesaatorile on ta helipildi rikastamiseks lisanud nii lääne- kui idamaiseid naturaalseid pille.
Grünberg on töötanud mitmes teatris muusika-ala juhatajana ning 1993. aastast Soomes ja Eestis filmi- ja muusikapedagoogina.
Looming:
Grünberg on kirjutanud väga palju filmimuusikat, kokku enam kui 100 filmile (sh ""Hukkunud Alpinisti" hotell", "Corrida", "Naksitrallid"). Ta on öelnud, et filmimuusika looja peab oskama end ohjata ja filmi vajadustele allutada.
Grünberg on loonud palju ka teatrimuusikat. Tema muusikalistest lavateostest on “Vanemuise” lavastatud balletid "Valgus" ja "Rändlinnu lend" (1981) ning Mai Murdmaa koreograafiaga "Peegeldused" (1984).
Hans Hindpere (18.03.1928 Jõhvi), helilooja.
Lõpetas 1958 muusikateooria erialal Tallinna Muusikakooli ja 1963 kompositsiooni erialal Anatoli Garšneki klassisTallinna Riikliku Konservatooriumi. Oli 1948-1949 Rakvere Teatri muusikaalajuhataja, 1962-1965 ETV muusikasaadete toimetaja ja 1965-1967 Jaan Kreuksi nimelise Noorsoo Kultuuripalee kunstiline juht. Tegutsenud kontsertmeistrina ENSV Riiklikus Filharmoonias ja "Estonias". Mänginud estraadiansambleis (" Elektron ", "Varioola"), juhendanud taidlus-vokaalansambleid.
Heliloomingu populaarsema osa moodustavad levilaulud.
Tõnis Kaumann (05.04. 1971 )
Tõnis Kaumann sündis 1971. aastal Tallinnas. 1989. aastal lõpetas ta kompositsiooni erialal Tallinna Muusikakeskkooli René Eespere õpilasena ning 1994. aastal Eesti Muusikaakadeemia Raimo Kangro esimese õpilasena. 2000. aastal lõpetas ta Muusikaakadeemia magistrantuuri, kus tema juhendajaks oli Jaan Rääts.
1994. aastal võitis Kaumann kompositsioonikonkursi European Young Composer, mille korraldaja on maailma üks hinnatuimaid kammerorkestreid Academy of St. Martin in the Fields. Võidu tõid talle tema klaverikontsert ning "Pettus" tenorsaksofonile, timpanile ja klaverile. Võit tõi kaasa ka tellimuse sellelt orkestrilt - Kaumann kirjutas tellimustööna teose "Nihilissimus Acutus".
1997. aastal toimus Kaumanni esimene autorikontsert, kus Tallinna Kammerorkestrit juhatas Tõnu Kaljuste. Hooajal 1999/2000 oli Kaumann "NYYD Ensemble'i" juures resideeriv helilooja. Ta on tegutsenud ka lauljana erinevates ansamblites, nagu "LinnaMuusikud" ja " Heinavanker "; praegu laulab ta keskaegsele vokaalmuusikale pühendunud ansamblis "Vox clamantis ".
Looming:
1990. aastatel debüteerinud eesti heliloojate seas on Tõnis Kaumanni käekiri silmatorkavalt omapärane. Tema stiili alus on eesti muusikas juba varasematel aegadel sügavalt juurdunud neoklassitsism. Samuti nagu neoklassitsistlikus muusikas, nii kuuleme ka Kaumanni teostes sageli elavat ja aktiivselt pulseerivat rütmi. Tema kujundites on sageli sarnasusi Prokofjevi ja Šostakovitši heliteostega, lähedust võib aimata ka barokiajastu muusikaga. Traditsioone eelistab Kaumann ka instrumentide käsitluses, öeldes: "Viiulit võib mitut moodi poognaga taguda, aga minu jaoks muutub pill siis lihtsalt puust kastiks. Pillile omane kõla tekib minu arust siiski traditsiooniliste mänguvõtete abil."
Kaumanni muusikas on palju huumorit. Ei saa ju hirmtõsine olla teos, mis kannab pealkirja "Nihilissimus acutus" (s.o pseudohaigus, mis diagnoositi Juhan Smuuli loodud polkovniku lesel), "Skeletisümfoonia" (1996) või "Mutant" ( alapealkirjaga "Lugu gripiviirusest", 2000). Muusikasse toovad huumori kummalised jäljendused, mäng tuntud muusikalise materjaliga, naljakad ootamatused jms. Näiteks "Christmas Classics vol. 1" (osadega "Miki- Hiire kiired jõulud", "James Bondi jõulurahu" ja "Hullunud kuusepuu") tugineb tuntud jõululauludele.
2001. aasta sügisel esietendus "Estonia" teatris Kaumanni lasteooper "Ooperimarakratid". Kõiki rolle mängisid ja laulsid lapsed.
Tiina Kiilaspea (õieti Kiilaspää) (16.06.1947 Tallinn), helilooja ja koorijuht.
Lõpetas 1965. aastal Tallinna Muusikakeskkooli koorijuhtimise ja muusikateooria alal (kompositsiooniõpetajad Uno Naissoo ja Veljo Tormis ) ning 1970. aastal Tallinna Riiklik Konservatooriumi koorijuhtimise erialal (professor Gustav Ernesaksa klass) ja 1973 kompositsiooni erialal ( Eino Tambergi klass).
Töötanud 1970-1973 Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõuna ning 1973-1986 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis vanemõpetajana.
Juhatanud Tallinna Üliõpilassegakoori (1967-1979), segakoori "Olevine" (1979-1983), Tallinna Õpetajate Naiskoori (1990-1994).
Tema loomingus on naiskoorilaule, meeskoorilaule, segakoorilaule, soololaule, vokaal – sümfoonilist muusikat ja instrumentaalmuusikat.
Võitnud 1969. aastal üleliidulisel noorte heliloojate konkursil I preemia (nelja koorilaulu eest). Võitnud preemiaid koorilaulude konkurssidel.
Rein Rannap (06.10.1953 Tallinn), pianist, helilooja, improvisaator.
Isa - Heino Rannap, muusik, pedagoog, muusikapedagoogika uurija, ema - Ines Rannap, viiulisolist, pedagoog, muusikakriitik.
RR õppis Tallinna Muusikakeskkoolis (1965-1972) ja Konsrevatooriumis (1972-1977) klaveri erialal Virve Lippuse juures; seejärel Moskva konservatooriumi aspirantuuris Lev Naumovi juures (1977-1979). 1991 kuni 1995 õppis RR Lõuna Kalifornia Ülikoolis (USC) Los Angeleses (Stephan Hartke juures) heliloomingu erialal.
Esimene soolokontsert ja esinemine orkestriga 1968, tegutseb sel ajal aktiivselt tänini. On korraldanud üle-eestilised kontsert- tuurid " Klaver tuleb külla" (1997 ja 1999) esinedes kirikutes, tuues meeskonnaga klaveri kohale. Muusikapropagandistlik tegevus hõlmab lisaks esinemistele väikestes maakohtades ka telesaadete sarja "Muusika väikese m-iga" (1997-1998).
Võitis Eesti Vabariikliku Pianistide Konkursi (1973) ja sai lõppvoorus auhinnalise koha rahvusvahelisel Bachi nimelisel pianistide konkursil Leipzigis, Saksamaal (1976).
Lemmikheliloojad Bach , Beethoven, Schubert , Chopin ja Liszt . On olnud ka paljude eesti heliloojate teoste esmaettekandjaks.
Esinenud soolokontsertidega endises NSV Liidus, paljudes Euroopa linnades, samuti enamuses suurimatest linnadest USA-s, Kanadas ja Austraalias.
Klassikalise heliloojana kirjutab ta heakõlalises post-modernistlikus stiilis. On kirjutanud palju klaverile ja neid ise ette kandnud - näiteks tsüklid Naiivsed ja Süütud palad (1980-82), Klaverikontsert (1984), Cruise Control (1991), Six- pack piano (1997).
Orkestriteostest võiks nimetada
Concerto Grosso in una movimento (1981/1988) Noortekontsert
Sümfoonia (1986)
Umbrellas (1991)
Eleegia (1995)
Papagoid (1998)
TimeSculpture klaverile ja suurele orkestrile (2000)
Lähedus. Kergus kammerorkestrile (2001)
Puhang sümfoonilisele puhkpilliorkestrile (2001)
Rannapala (jagatud Valgrega) flöödile ja kammerorkestrile (2001)
Kirjutanud samuti hulgaliselt kammermuusikat jm (Darkness, 2001).
Rein Rannap on kutsunud kokku, ja juhtinud kolme ta oma loomingut esitavat rock-ansamblit: Ruja (1971-1975 ja 1980-1985); Noor-Eesti (1977-8) ja Hõim (töötles Eesti rahvaviise; 1979-1980). Alates 1971 on avaldanud mitusada rock- ja pop-laulu, mida on esitanud lisaks ta oma ansamblitele paljud Eesti juhtivad lauljad . 1971 ja 1973 võitis ta oma lauludega Tippmeloodia aastase lauluvõistluse lõppkontserdi (Sa tule nüüd; Mis küll saab), ja 1974 ja 1975 Aastalõpu Võistluskontserdi (Keegi tulla võib; Sinu hääl). Ta poplauludest on tuntuimad Raagus sõnad, Nii vaikseks kõik on jäänud, Ühes väikses Eesti linnas ja kantaat Ilus maa. On kirjutanud ka lastelaule, teatri ja filmimuusikat.
Juba 1968, 7. klassi koolipoisina, esines Rein Rannap edukalt oma trioga Tallinna jazzfestivalil. Alates sellest on pidevalt esinenud improvisatsioonidega, ka paljudel rahvusvahelistel festivalidel, andes nendest ka terviklikke soolokontserte; 2 heliplaati (" Meloodia "). Ta nn vabad improvisatsioonid, kordumatult omapärases stiilis, ei mahu rangelt ühtegi žanrisse, neis on ühendatud kaasaegne tõsine muusika, rock, eesti rahvamuusika , new age muusika ja jazz.
Urmas Sisask (09.09.1960 Rapla ) Helilooja-tähetark.
Urmas Sisask lõpetas 1980. aastal Tallinna Muusikakeskkooli, kus õppis kompositsiooni Anatoli Garšneki, René Eespere ja Mati Kuulbergi juures ning 1985. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi (René Eespere kompositsiooniklassis).
Looming:
Urmas Sisask on kirjutanud kooriteoseid, kammermuusikat (eriti palju klaverile), orkestriteoseid ja hulgaliselt muusikat lastele. Tal on ka filmimuusikat (sealhulgas Rein Marani loodusfilmidele) ja muusikat teatrilavastustele.
Sisask on väga viljakas ja omapärase maailmavaatega helilooja. Oma loomingu keskpunktiks ja inspiratsiooniallikaks nimet
ab ta universumit. Ta ütleb: " Galaktikad , tähed, planeedid , komeedid eksisteerivad meist sõltumatult. Neil on oma ajalugu, teekond , oma siht ja suund. Nad on meid armastusega loonud, seetõttu jääb üle ainult alluda kosmilistele seadustele ja tunda rõõmu meile antud olemisest."
Sisaskis tekkis varakult tõsine huvi astronoomia vastu ning püüd siduda seda muusikaga. Helilooja on kirjeldanud unustamatut augustiööd aastal 1975, kui koduse remondi tõttu oli klaver toast õue tassitud ning 14-aastane muusik tähesäras mängis.
Sisask asus muusikat ja matemaatikat ühendama 1980. aastate lõpus, mil ta arvutas välja Päikesesüsteemi planeetide tiirlemisel teoreetiliselt tekkivad helid. Neist arvutustest tuletas ta nn "planeetide helirea": cis, d, fis, gis, a. Üllatusega avastas ta, et tegemist on ühe põhilise helireaga vanas jaapani muusikas.
Samalaadsete arvutustega on Sisask ka jätkanud. Kuna peale Päikesesüsteemi planeetide on korrapärases harmoonilises liikumises ka galaktikad, tähed, komeedid jne, on võimalik välja arvutada nendegi teoreetilised helid ning nende najal musitseerida. Sellise meetodi suurejooneliseks näiteks on tsükkel "Universumi hääled" neljale klaverile, kaheksale pianistile, kuueteistkümnele käele op 88 (2002), mida helilooja nimetab oma senise töö kokkuvõtteks. Arv 88 tähistab autori sõnul tähistaeva tähtkujude ja ühtlasi klaveri klahvide arvu. Teos sisaldab alalõike "Suurest Paugust" kuni "Hümnini Kõiksusele", kogu helimaterjal tugineb astronoomilistele arvutustele.
Erkki-Sven Tüür (16.10. 1959 Kärdla) Üks maailmas enim esitatud eesti heliloojaid.
Hiiumaal Kärdlas sündinud ja kasvanud Erkki-Sven Tüür on lõpetanud Tallinna muusikakooli flöödi erialal, samas õppis ta mõnda aega ka löökpille ja kompositsiooni (Anti Marguste juures). 1976. aastal rajas ta rokkansambli "Esra", millest sai 1979. aastal ansambel "In Spe". Tüür oli aastatel 1979-1983 selle juht, erinevate flöötide ja klahvpillide mängija, laulja ja helilooja.
Ansamblile "In Spe" kirjutatud lugudega astus Tüür 1980. aastal Tallinna konservatooriumi (Jaan Räätsa klassi), kuigi vaimuliku perekonnast pärinemise tõttu tekkis tal muusikakõrgkooli saamisega algul probleeme. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1984. aastal täiendas ta end aasta Lepo Sumera juures, 1991. aastal aga Karlsruhe Kunsti- ja Meediakeskuses (Zentrum für Kunst und Medien). Ta on töötanud "Vanalinnastuudios" muusikaala juhatajana. Aastail 1989-1992 õpetas Tüür Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni, alates 1992. aastast on ta aga vabakutseline helilooja. Tänaseks on Tüür kõrvuti Arvo Pärdiga enim mängitud eesti helilooja maailmas. Temalt tellitakse arvukalt teoseid kogu maailmast ning tema töid avaldavad maailma mainekamad kirjastused (Edition Peters ) ja heliplaadifirmad (ECM). Tüüri on tunnustatud ka paljude auhindadega: juba oma rokklaulude eest sai ta preemiaid Tartu muusikapäevadel, 1995. aastal sai tema Reekviem UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis II koha. Tüür on saanud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kunstipreemia (1998) ja palju teisi auhindu.
Looming:
Tüüri muusika on mitmekesine nii koosseisudelt kui žanridelt. Tema loomingus on vokaalsümfoonilisi suurvorme, nagu oratoorium " Ante finem saeculi" ("Sajandi lõpu eel", 1985), missa "Lumen et cantus" (1989), "Inquiétude du fini" ("Lõplikkuse rahutus", 1992). Üks kaalukamaid teoseid selles vallas on dirigent Peeter Lilje mälestuseks kirjutatud Reekviem (1994). Tema viimaste aastate üks tähtsamaid teoseid on ooper "Wallenberg" (2001).