"Tõde ja õigus" I osa kokkuvõte (0)

TÕDE JA ÕIGUS
I OSA

• ajastu: u 1870-1900
  
• tegevuspaik: Vargamäe Eespere ja Tagapere
  
• inimese võitlus maaga – Andres tõdeb, et see kestab igavesti
  

Kokkuvõte
Umbes 30 aastane Andres Paas ja tema noor naine Krõõt lähevad Vargamäele elama. Andres on koha suhtes lootusrikas ning valmis oma elu sellele pühendama. Krõõt on umbuslik, kuna tema isakodu n metsade taga, teistsuguses kohas ning ta ise ei sobi kohalike naiste juurde, on peene kondiga. Sellest olenemata täidab mehe soove ja rabab temaga samavääriliselt tööd.
Eespere hooned on uue rahva saabudes lohakil ja karjamaad vee all. Vargamäe koosneb kahest talust, millest teine asub allpool orus, kus jõgi on lähemal ja maa parem. Teise talu peremeheks on Pearu Murakas, kes on kange mees, veedab enamuse aja kõrtsis ning on kindel, et sööb Andrese Vargamäelt välja nagu eelmise peremehegi. Andres kuuleb jutte naabrimehe kiuslikkuse kohta, kuid esialgu ei usu neid.
Andrese esimeseks plaaniks Vargamäel on kaevata kraav oma maadelt joke, et maid kuivendada ja viljakamaks muuta. Kuid kraavi jõuaks jõkke läbi Pearu maa, kuid kasu saaks sellest kõige rohkem Andres. Sellest tekibki naabrite esimene tüli. Pearu nõustub asjaga ainult siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse ja Andresel pole asjaga muud seost, kui et ta maksab pooled kuludest . Orul on lihtne Mäe karjamaad üle ujutada, kuid sellele mõtleb Andres liiga hilja . Kraavi valmimise käigus lähevad naabrid mitmeid kordi tülli, näiteks kui Pearu oma rege laenab ning hiljem kõrtsis nina alla hõõruma hakkab, et Andres ta rege kasutab. Loomad pääsevad korduvalt teise põldu, Pearu lõhub isegi aia, et naabri sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille üle tülitseda. Koerad käivad teisepere akende all istumas, hobused pääsevad naabri vilja jne. Pearu kemplemise põhjuseks on, et Andres naljataval jõukatsumisel temast ja ta sulasest kõvasti üle oli ning ta pidi leidma muu viisi käki keeramiseks.
Kord kuulis Krõõt, kuidas naabrimees suure kisaga nende aeda lõhub. Laps süles, jookseb Krõõt kohale ning pärib rahulikult Pearult aru ning selle peale ei oska naabrimees end kuidagi õigustada. Et aga seab juba Pearu rukkis on hakkab Krõõt neid oma heleda häälega tagasi kutsuma. Krõõda heledat häält meenutab Pearu purjus peaga veel korduvalt ning viiendas osas selgub , et Pearu oli Krõõta armunud.
Ühel kevadel räägib karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja Pearu on kraavile tammi ehitanud. Andrese ütlemistest ei piisa ja kui ta kirvega kraavile läheb, et see lõhkuda, on see juba eest löödud. Mitmed korrab kaob tamm nii, kuni Pearu leiab Mardi seda lõhkumas. Mart on kartmatu ja ülbe, lõhub tammi veel mitmed korrad, Pearu ajab teda korduvalt mööda sood taga, kui poiss loobib kive ja koer ründab tagant, vanamees jääb alati kaotajaks. Kuni Pearu kord poissi taga ajades koera maha laseb . Koer oli Mardile kallis ning kui Juss ja Andres kohale jõuavad on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et koer ajas tedrepoegi taga ning seetõttu oli sunnitud ta maha laskma . Pearu lööb oma valedega läbi ka kohtus, niiet Andres tõega õigust kätte ei saa.
Tõde ja õigus on Andresele tähtsad ja pettudes leiab ta, et tõega ei jõua kuhugi kui teine valega vastu hakkab. Naabrimeest kemplemine on kui ainuke püsiv asi Vargamäel ja ükskõik kui palju Andres ei püüaks tülisid ära hoida ehitades eraldi teid ja tugevaid aedu, leiab Pearu ikka põhjuse Mäega tülitsemiseks.
Jussil, Andrese sulasel, pole ka Vargamäel kerge põli. Kurdab tihti, kuidas peremees tööga tapab , kuid ometi jääb teiseks aastaks ka pärast esialgse tüdruku Mai lahkumist . Mai asemele asub Mari, rõõmsameelne ja lõbus ning Juss ei tahagi enam ära minna. Mari aina narrib Jussi ning poiss ei mõista, miks ta seda teeb ja oma kanguse tõestamiseks lubab kõige laiemast kohast üle jõe ujuda . Tagasi ujudes peaaegu upub ning peremees päästab ta. Mari lõõbib ikkagi edasi, kuni Juss kord enda poomist üritab. Mari jätab sellega norimise ning tunnistab , et kui Juss teda tahab, siis võib pulmad teha küll. Pulmaplaanidest esialgu ei räägita ja Juss kannab nöörigi pükstel edasi. Juss ja Mari asuvad lõpuks Eespere sauna elama ning saavad poja ja tütre, samal ajal kui Krõõt oma neljanda lapse. Last kandes jäi Krõõt aina nõrgemaks, kuid Andres ei märka seda. Sünnib poiss ja Krõõt sureb , olles varasemalt Marile öelnud, et talle meeldiks, kui Mari saaks Eespere perenaiseks ja hoolitseks tema laste eest. Andresel käsib enda ja laste pärast uue naise võtta. Matused on suured ning nutjaid palju, Andres süüdistab ennast, kuna tahtis nii väga poega ja ta naine pidi selle eest elu andma. Aega mööda asendub Andrese valu tuimusega ning ta nagu ei tunnekski enam midagi. Krõõda kirikusse sõidutamisel avastab, et Pearu oli teed silunud, et surnul hea sile sõita oleks ning Pearu vihastas, et ta ise selle peale ei tulnud.
Peale Krõõda surma hakkabki Mari hoolitsema ka tema laste ja majapidamise eest. Juss mõistis seda alguses ning oli rahulik, kuid keelekandjast saunatädi pani talle pähe mõtte, et ehk Mari ei tahagi tagasi tulla. Armukadedus suureneb, kuni jõulude aegu ei saa Mari Jussiga laste tõttu kirikusse minna ( jalgsi ), kuid järgmisel päeval peremehega sõidab küll. Mitu korda kutsub Jussi Marit perest ära mõeldes, et see on küll viimane kord, isegi teadmata, mis peale viimast korda saab.
Kord läheb Juss Andres soosillale passima, kui ta kõrtsist parajalt purjus peaga koju tulema pidi. Juss ei tea isegi, kas tahab Andrest tappa või ei, kuid lõpuks ei saa ta sellega ikkagi hakkama, sest hirm tuleb enne peale. Virutab Andresele küll pussiga jalga kui kui teine vastupanu osutab viskab Juss pussi minema ja jooskeb hirmuga minema. Andres ei räägi juhtunust kellelegi, alles hiljem saab Mari juhtunst teada. Juss jookseb soosillalt sauna taha ja poob ennast kuuse otsa ülesse. Keegi ei osanud seda oodata ja kõik süüdistavat Marit ja Andrest, kaasaarvatud Mari ise. Peale Jussi surma muutub Mari sama nukraks kui Krõõt oli Vargamäel olnud, sest Juss surma süütunne ja kurbus jäi teda surmani kummitama.
Peagi hakkavad kariloomad ning isegi pooled lapsed nakkushaiguse tõttu surema ning seda seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei anna endale andeks, et salaja tahtis saada Mäe perenaiseks, kuigi ta ei mõelnud seda tõsiselt ega plaaninud Jussi juurest ära tulla.
Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, sest kirik ei taha patuse surmaga midagi tegemist teha. Mari plaanib Vargamäelt lahkuda kuni Andres otsustas Jussi matustel lugeda nii, nagu oli lugenud Krõõdalegi, nagu poleks Jussi surmas midagi põlastamisväärset. Mari ei suuda seda unustada ning otsustab Vargamäele jääda.
Pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise tõttu mõistab ta, et ka Andres on krutskeid täis. Andres laseb purjus (magava) Pearu tema rukkihakkidesse sõita ning nõuab siis kohtus kahjutasu , mida naaber ka maksma peab, teadmata kuidas ta põllule sattus. Hiljem kõrtsis lubab Pearu Andresele maksa suure hulga raha, kui teine ütleb, mis kogu asja taga oli. Andres ütlebki, kuid sosistades Pearule, mille peale mees vihastab, sest see pidavat ilmselge, et tõde tuleb välja öelda valjusti. Vihasena kargab ta naabrile kaela ning mõlemad pistavad karjuma. Kõrtsmik aga tabab ära, et Andres karjub niisama, ainult Pearul on tõsi taga. See juhtum muudab Pearu ettevaatlikumaks, kuna Andresel on nähtavasti oma tõe ja õiguse tagaajamiseks uued viisid tekkinud, millele ta pidevalt piiblist kinnitust leiab.
Peres on parajasti 7 last, kui lasteepideemi ühtegi sellekandi peret puutumata ei jäta. Kõigepealt surevad Juku ja Kata, siis Anni. Matuseid ei puhuta suureks, sest sel ajal on juba igas majas oma surnud lapsed ja ega oma lapsi mattes teise pere laste matustele tulla saagi. Mari on kindel, et olukord on Jussi kättemaks ning Andrese muudab Mari ebausk veel vihasemaks. Andres mõistab, et surnuga võidelda on võimatu ning Mari hoiab edspidi oma mõtted endale, kuigi see ta olemist kergemaks ei tee.
Indreku ristsetele kutsutakse viisakuse poolest ka Pearu. See suudab peolt ära ajada auväärse köstri ja ta aatekaaslaselt rätsepa. Pearu käib rätsepa tehtud “viletsate” pükste pärast püksata ringi ja saab selle eest naiste käest peksa.
Vahepeal on sulaseks Jaagup, kes mängib ilusasti lõõtspilli ning armastab Põlluotsa Roosit, kes on kihelkonna kõige ilusam tüdruk. Poiss on peenike kui piits , et kroonust pääseda, ning lõpuks satub kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna. Saavad poja.
Jaagupi asemele asub uuesti Matu, kes ka vanemana Pearugu arveid klaarib ja enne minekutki Pearule vingerpussi mängib. Pearu oli soosilda pehmemaks teinud, et teistel ebamugavam sõita oleks. Matu teeb soosilla veel mudasemaks ning Pearu jääbki oma hobusega sinna kinni.
Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuid ei saa läbi, sest Andres tahab aina rähelda ja jõudu katsuda , Indrek unistada ja mõtiskleda. Nende norimine jõuab kord selleni, et Indrek Andresele mõeldud kivi kogemata Marile külge virutab. Süütunne jääb kuni Mari surmani Indrekut vaevama.
Liisi ja Maret saavad aina vanemaks ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda . Sellega ei saa Andres leppida ja ajab kaua vastu, Liisi jääb rasedaks ja isa viskab ta välja. Kolivad Joosepiga sauna, kuni laulatatud saab. Sealt asuvad Joosepi onu juurde elama. Maret veenab kindlameelsusega isa, et läheb lihtsale tislerile mehele, kel vigane jalg. Suurim hoop Andresele on vestlus noore Andresega, keda oli peetud kohapärijaks, millest selgub, et ta peale kroonuteenistust Vargamäele tagasi tulla ei tahagi. Ka Indrek läheb kirjutaja juurest ära linna kooli. Paremad ajad on läbi.