Taani raamatukultuur (0)

Taani raamatukultuur

Kirjanduse algmed

Põhjamaade vanemas mütoloogias ja sangariluules oli oma osa ka Taani pärimustel. Nt Edda kangelaslauludes Helgi laul on oletatavalt taani algupäraga. Saxo Grammaticus’e Taani ajaloos on säilitatud paljud taani saagad, nt. Hagbardi ja Signe lugu ja saaga Rolf Krake’st. Ristiusu tulekuga X sajandil langes aga taani vaimuelu tugevate võõraste mõju alla. Kõigepealt sai seal ainuvalitsejaks katoliiklik ladinaharidus. See tähendas seda, et teaduste kuningannaks tunnistati teoloogia ja teised teadused selle teenijaks, kes pidid hoolitsema kirikuõpetuse vankumatu puhtuse eest. Seda kiriklikku suunda teadustes nimetati skolastikaks. Arusaadavalt ei võinud kiriklik vaimuharidus keskaja lõpul sallida osalt veel paganlikust mütoloogiast, osalt rahvuslikest ebausukujutlusist (trolliluule) ainet ammutavat rahva suusõnalist kunsti. Omakeelne sõnakunst elas seepärast keskajal edasi vaid suulise traditsioonina rikkalikus, tihti tantsuga ühendatud ballaadiluules. Selle tekkimise õitseajaks oli XIII ja XIV saj., kuid neid sigines juurde ka XV ja XVI saj., mil neid üles hakati kirjutama. Hiljem kasutasid taani romantikud (Joh. Ewald , A. Oehlenschläger, J. L. Heiberg ) rahvaballaade, ammutades neist oma ilusamad motiivid.
Keskaja kirjalik looming seisis peamiselt ladinakeelsete ajakroonikate kirjutamises, millega tegelesid mungad ja vaimulikud . Kaaluvaim teos oli Saxo Grammaticus’e (u. 1140- u. 1200) ladinakeelne Taani ajalugu „Gesta Danorum“, mis koosneb 16 raamatust. Selle ülesande andis talle Lundi sõdur- peapiiskop Absalon, kelle arvatav sekretär Saxo oli. Nähtavasti kirjutas Saxo alguses kaasaegse osa ja laiendas siis teost kogu Taani ajalooks, algaegadeni välja. Viimase koostamisel on ta olnud aga suurel määral ebakriitiline, jutustades vabalt edasi vanu taani ja islandi saagasid, mille sisu ta võttis ajaloolise tõena. Saxo ajaloo teevad väärtuslikuks, küll mitte ajaloouurimusena, vaid kirjandusloolise allikana , ta rikkalikud taani muistendite kogud tema ajaloo vanemas osas (ladina keelsed kahjuks küll). Seega püsib Saxo „Taani ajalugu“ silmapaistvama mälestusmärgina kõige vanemast ajast taani kirjanduses.
Taani omakeelseid teoseid keskajal olid peale seadusteraamatute ainult Taani riimkroonika (esimene trükitud taanikeelne teos, ilmus 1495) ja mõned võõrkeeltest mugandatud rahvaraamatud, nt. Axel’i ja Valborg’i lugu ja Holger Danske käsitlus.

Reformatsiooniaeg

(14.-16. saj.) Renessanss ja humanism ulatusid Taanisse ainult ebamäärase kajana, milles oli süüdi luterlik usupuhastus. Luterlus sai võid katoliikluse üle, kuid vaimulikkude kontrolli all seisev teadus ja üldharidus jäid endiselt skolastiliseks. Seetõttu ei toimunud Taanis üldist teadusi ja vaimuelu vabastavat pööret. Ainult piibel (Kr. Pedersen) ja mõned hädavajalikud vaimulikud käsiraamatud, mõned M. Lutheri tööd, mõned kirikusalmid jms. tõlgiti emakeelde. Kristiern Pedersen’i (u. 1480 -1554) tõlketegevus, eriti tema piiblitõlge (1550 nn. Kristian III piibel“) määras edaspidiseks kindlaks emakeelse kirjakeele, mille aluseks sai själlandi murre. Sellest ajast veel ka Peder Palladius’e (1503- 1560 ) „Visitatsiooniraamat“ lopsakate rahvalike kõnekäändudega. Ka kuulub siia reformatsiooniaja lõpu silmapaistvate ajalooliste harrastustega vaimulik Anders Sörensen Vedel’i (1542- 1616 ) katse jätkata Saxo Taani ajaloo edasikirjutamist, mis talle kuningakoja poolt ülesandeks tehakse, kuid mis talle ülejõu käivaks osutub. Vedel’ ilt valmib ainult Saxo ajaloo rahvalik proosatõlge ( 1575 ) ja esimene väärtuslik taani rahvaluule kogu „100 valitud taani rahvalaulu“ (1591).

„Õpetatud ajastu“

Järgnev XVII saj., mis kannab Taanis „õpetatud ajastu“ nime, oli õieti ebateaduse ja ortodoksse teoloogia valitsusajaks, mis tõmbas kõikjal piirid vaba teaduse arengule. Ometi ulatus just sellel ajal pisut hilisrenessanslikku vaimu ka Taanisse. Trondhjemi piiskop Anders Arrebo (1587-1637) nn. „taani luule isa“ tegeles taani värsiehituse korraldamisega, võttes tarvitusele aleksandriinvärsi ja jälgides luuletamises kindlaid reegleid. Arrebo peatöö on jambiline luuleteos „Hexaémeron“ kuuest maailmaloomise päevast (trükitud 1661). Vaimuliku luule alal lõi šotlane Thomas Kingo (1634-1703) Taanis esimesena kirikulauludena püsima jäänud värsse. Kingo püüdis oma 2-köitelise „Vaimuliku laulukoori“ (1673-81) ja nn. „Kingo lauluraamatu“ (1699) viisideks kasutada ka kergemaid ja elavamaid rahvaviise ja ilmalikke meloodiaid. Need olid aga siiski ainsad rõõmustavad erandid üldises halluses.

Valgustusaeg, klassitsism ja esiromantika

18. saj., võõrkeeled olid au sees. Ludvig Holberg taani üks suuremaid ja edasiviivamaid vaimsusi, kes sai nii vana mahakiskujaks kui ka uue ehitajaks.
Ludvig Holberg ( 1684 - 1754 ) oli norralane, sündinud Bergenis keskmiselt jõuka ohvitseri perekonnas. Sel ajal oli aga Norra Taani provints . Juba varakult ilmnes tal rännukihk. Kaotanud noorelt vanemad , tegi Holberg 20-aastasena teoloogiakandidaadi eksami Kopenhaagenis ja viibis seejärel välismaal: Hollandis, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias. Ta tutvus erinevate teadlaste ja filosoofide töödega, nt. Newtoni, Locke ’i, Spinoza, Leibniz ’i, Montesquieu jt. tema lemmikkirjanikuks sai Molière. Kui talle lõpuks kui ajaloolasena silma paistma hakanud teadusmehele 1717 avanes koht Kopenhaageni ülikoolis, osutus see metafüüsika õppetooliks, mis teda tema moodsate vaadete juures kõige vähem sobis. Alles hiljem (1720) õnnestus tal see vahetada ladinakeele professori vastu ja lõpuks 1730 pääseda ajalooprofessori kohale, mis tema ettevalmistuse ja huvidega kõige enam sobis. Pole ime et selline rännak kutsetes teritas tema satiirilist meelt salvavaks oludepilkeks.
Paroodiline taanikeelne kangelaslaul „Peder Paars“ (1719-1720) kujutab endast nö. taani „Don Quijote “, paroodiat muistsetele kangelaseepostele. See on lugu auväärse kaubitseja Peder Paars’i rännakutest Aarhus’i oma pruudi Dorte juurde, millesse seguneb igasuguseid kummalisi seiklusi jumalate ja jumalannade vaheleastumistega. Peale puhtkirjandusliku paroodia esitab „Peder Paars“ ka teravat kaasaja seltskonna satiiri Taani oludest , kus Holberg on nn. riigisatiirik, keda ümbritsevaid igasugused kaasaja narrid ja narrikesed, nii et ta nende keskel vaevu naeru suudab pidada. See teos äratas pahameeletormi, sest pilget võeti isiklikult.
1722. aasta sügisel avati Kopenhaagenis esimene taani teater, kus Holberg võttis enda peale taani algupäraste näidendite kirjutamise. Teatri tegevuse jooksul kogunes komöödiaid kokku 33. Tegevustiku ehitas ta üles eelkõige oma lemmikautori Molière’i eeskujul ja aineil. Tema komöödiad on tugevad eht-taani rahvaliku , eriti kodanliku miljöö käsitluses. Ühiskonnakriitikuna oli Holberg oivaline. Tema tuntumate komöödiate ajakajaline tagapõhi oli kahtlemata aktuaalne: „Poliitiline kannuvalaja“, „ Jeppe Mäelt“ (eesti laval mängitud 1934), „jean de France“, „ Erasmus Montanus“. Holbergi eesmärk oli piitsutada nende näidenditega oma kaasmaalasi ümber vaatama oludes, milles nad elasid, ja panna neid oma vaateid ümber hindama uue aja humanistlikus ja valgustuslikus vaimus . Ta lõi taani esimese väärtusliku ilmaliku kirjanduse ladusas rahvuslikus keeles. Ise peab ta ennast eelkõige valgustajaks, humanistiks, kasvatajaks, mis sest et omapärase kõverpeeglimeetodi abil. Tema õpetuste eesmärgid: vaba mõtlemine, kasulikud teaduses , võõrkeelse moenarruse asemele puhas emakeel.
Oma viimase suurema ilukirjandusliku teose satiirilis-fantastilise romaani „Niels Klim’i maa-alune reis“ ( 1741 ) kirjutab ta ladina keeles. Selles teoses kukub Bergeni üliõpilane Niels Klim läbi maakoore ma sisemikku ja külastab seal mitmesuguseid fantastilisi maid, karikeerides neis üksikute Euroopa riikide siseolusid, riigikordi, usulisi vaateid.
Ta teaduslikus töös ajaloolasena väärib esikohale tõstmist 3-köiteline ( 1732 -35) „Taani riigi ajalugu“ (vanemast ajast kuni 17. Saj. lõpuni). Valgustusaja vaadetega mehele omaselt keskendub tema peamine huvi eestkätt uuemale ajale. Ka populaarfilosoofina on ta olnud tegev, arendades vabas, vestlevas, Montaigne ’i laadi meenutavas stiilis oma vaateid usust, sallivusest, elutarkusest jne. „ Moraalsed mõtted“ (1744), „Epistlid“ 5.k., ( 1748 -54).
18. saj. läheb seega üsna algusest peale peamiselt Holbergi tähe all. Kaasaegsetest ei võrsunud talle väärilisi sugulussuurusi ega ka vastaseid, sest Taanis valitsev õhkkond ei soosonud seda. Neist, kes ei kuulunud tema antud mõttesuunda on silmapaistev alles tema elu lõpupoole Taanis tärganud pietistliku voolu vaimulik luuletaja Hans Adolf Brorson (1694-1764), üks taani parimaid lüürikuid enne Joh. Ewald’it. Holbergi mõttekaaslastest võib nimetada varalahkunud (25-aastaselt) populaarfilosoofi Fr. Chr. Eilschow’d (1725-1750), kes tuliselt kaitses emakeele õigusi nii kirjanduse kui teaduse keelena.
Holbergi valgustusaja ideede jätkajaks skolastika asemel kasulike teaduste arendamises sai tema rahalisel toetusel 1747 uuendatud Sorö akadeemia, mis omab erilisi teeneid taani keele puhastamise ja kultuuriliseks kirjakeeleks kujundamise alal. Arendas välja nn. retoorilise proosastiili.
Holbergi äratusel avanes Taani 18. saj. teisel poolel Euroopast tulevatele uutele vooludele. See aeg on tuntud nn. Taani valgustusaja nime all. Kuid maa kultuurilise nooruse tõttu kalduti selles suurel määral järeleaimamisele. Võeti eeskuju Prantsusmaalt: klassitsism ja ratsionalism, Rousseau loodusliku elulihtsustamise õpetus, haridusalal hilinenud humanism (antiikne Kreeka); Inglismaalt saadi äratusi loodusluule harrastamiseks. Kõige vahetum ja suurem oli siiski lähedase Saksamaa mõju.
See valgustusajajärk Taani vaimuelus kannab seega väga mitmesuguste, mitmelt poolt tulevate ja tihti üksteisele vastakate mõjutuste pitserit. Nii ka selle kolm tähtsamat luuletajat J.H. Wessel, Joh. Ewald ja J. Baggesen.
Hohan Herman Wessel (1742-85) norralane jätkas kõige selgemini valgustusaja ja ühtlasi ka Holbergi joont. Olles Kopenhaagenis norra kirjandusliku üliõpilasringi rajajaid (1772) ja juhtivamaid isikuid, avaldas ta oma kuulsa teravmeelse paroodia Taanis laialt moes olevate prantsuse klassitsistlike tragöödiate järelaimamise pihta. Tema paroodia kannab pealkirja „Kaerlighed uden Strömper“ („Armastus sukkadeta“ 1772). Osalt langes paroodia aga ka kogu klassitsistliku kirjandusliigi pihta üldse, mille läbi töö omandas veelgi kaugemale ulatuva, tervet kunstivoolu ümberhindava aktsioomi tähtsuse. Wessel on kirjutanud veel teisigi näidendeid: „Õnn on parem kui mõistus“ 1776, „ Anno 7603“ 1785 , kuid nende koomiline teravus ei seisa enam tema esikteose tasemel. See-eest on wessellikult vaimukad tema mitmesugused epigrammid, juhuluuletised ja seotud kõnes kirjutatud koomilised lühijutud, millel on jäädav koht taani kirjanduses.

Esiromantika

Sajandi lõpupoole teine tähtsam kirjanik on Johannes Ewald (1743-81). Ta lõi taani esimese kõrgeväärtusliku ilmaliku kunstlüürika. Ewald ei sobinud õieti oma lüürilise loomu ja romantikale lähenevate harrastustega (tundeline ja musikaalne meel) sellesse tulusast ja praktilisest huvitatud ajajärku. Romantikuile sai tähtsaks tema esimesed katsed käsitleda kunstluules Taani minevikuaineid kahes rahvuslikel motiividel loodud töös: sidumatus kõnes kirjutatud draama „Rolf Krage“ (1770) ja taani esimeses blankvärssides kirjutatud draama „Balderi surm“ (1775). Tema kõige esimene suurem luuleteos oli piibliaineline värssdraama „ Aadam ja Eeva“ ( 1769 ). Ewaldi parim töö on ta haruldaselt meloodiliste laulupartiidega varustatud idüllnäidend „Kalurid“ ( 1779 ), idealiseeritud kujutis Själlandi kalurirahvast. Üksikud laulud sellest, nt. Taani rahvushümniks saanud „ Kong Kristian stod ved höjen ast“ („Kuningas Kristian seisis kõrgel masti juures“) ja merelaul „En Sömand med et modigt Bryst“ („ Meremees julgesti tuksuva rinnaga“) kuuluvad taani parema lüürika hulka. Lisaks tunnistavad Ewald’i kõrgeid luuletajavõimeid rohkearvulised väärtuslikud üksikluuletised. Biograafilist laadi teosega „Elu ja arvamused“ (u. 1777) on ta ka proosa alal andnud parimat kõigest, mis 18. saj. teise poole jooksul on kirjutatud.
Jens Beggesen (1764- 1826 ) elas ja tegutses juba osalt romantismi ajal. Prantsuse klassitsistliku vormimaitse esindajana kirjutas ta kõlavaid, väga vormiküpseid, kuid üldiselt pinnapealseid, mänglevalt vaimukaod luuletusi, ballaade , värssjutte, vahel ka saksa ja prantsuse keeles. Tema paremate teoste hulka loetakse reisikirju „Labürint“ (1792-93). Kui Taanis sajandivahetusel tekkis jõuline romantiline liikumine Oehlenschläger’iga eesotsas, leidis luuletaja selle olevat liiga värske ja igasuguseid vabadusi lubava traditsioonitusena, mis on luulele hädaohtlik, ning asus romantismiga sõjajalale. Eriti tuntud on tema sulesõda Oehlenschlägeri vastu nn. „7-aastane sõda“, 1813 -19. Kuid ta ei suutnud ühe möödunud või mööduva ajajärgu vaimsuse kaitsjana pidurdada arenevat aja suunda.

Romantism. Poeetiline realism. Rahvusliberalism.

19. sajand algas võimsa, puhastava liikumisega Taani vaimuelus. Nagu tihti varem olid Saksamaalt tulevad äratused siin otsustava tähtsusega. Nii sünnitas Saksamaal tekkinud romantism Taanis 19. sajandi esimesel poolel taani romantismi. Seda ajajärku on hakatud nimetama Taani „kuldjärguks“, põhjamaade kirjanduse ärkamisajaks üldse.
Taani romantismi apostliks sain sünnilt norralane loodusfilosoof ja müstik Henrik Steffens (1773-1845). Ta õpetas looduse ja ajaloo ühtsust. Romantilise vaate kohaselt oli loodud olevustest kõige kõrgem geniaalne kunstnik, sest loov geenius valitseb fantaasiat, mis on jumalik , sest et võib ise luua maailma. Romantismi üheks teiseks tähtsamaks tunnuseks ja teeneks peale vaba isiksuse aate ja fantaasia ülistamise oli see, et ta juhtis uurima ja tundma rahva enda minevikku , ajalugu (eriti keskaega ), saagade- ja muistenditemaailma, kust hakkas ammutama rikkalikult motiive oma kunstiloominguks (rahvusliku omapära leiutamine). Ühtlasi oli romantism võimsaks reaktsiooniks eelkäinud ratsionalismi ühekülgsele mõistuspärasele maailmakäsitlusele. 18. saj. valgustatud ratsionalismi elutundest vabastajaks Taanis said kunsti alal A. Oehlenschläger ja vaimsel ning usulisel alal N. Fs. S. Grundtvig.
Adam Oehlenschläger’ist (1779-1850) peale võib hakata lugema Põhjamaade rahvuslike kirjanduste ärkamist üldse. Tema esimeste romantika vaimus loodud jõuliste ja kõlavate luuletiste mõju oli valdav, kogud „Luuletised“ 1802, milles eriti väljapaistva väärtusega on luuleteos „St. Hansaften-Spil“ ja „Poeetilised kirjad“ 1805, mis sisaldab luuletsüklit „Langelandsreisen“, „Vaulundur-saaga“ ja dramaatilist pilti „ Aladdin “. Neis käsitleb luuletaja põhjamaiste saagade ja rahvaballaadide ainestikku, sidudes neid oma mõtetega, käsitledes neid võõrapärases värsivormis ja andes neile pahatihti lõunamaise läike. „Poeetilistesse kirjadesse“ mahutatud kolmest pikemast luuleteosest väärib mõtte poolest erilist tähelepanu värssdraama „Aladdin“.
Aastatel 1905-1909 käib Oehlenschläger pikemal välismaareisil, mille jooksul hakkab ta eemalduma saksa romantikuist ja kalduma järjest otsustavamalt oma kodumaa saaga ainesse , seega rahvuslikule kunstile. Hilisemad tööd annavad tunnistust kirjaniku jõudsast arengust taanluse suunas.
Esmalt valmisid tal kaks värsskurbmängu norra-islandi saaga-aineil: „Haakon Jarl Rikas“ ja „Baldur Hea“. Luuleteose „Thori reis Jotunheimi“ kirjutas Oehlenschläger nibelungi -värssides. Need kolm luuleteost ilmusid tal koos 1807. aasta sügisel nime all „Põhjamaa luuletised“. „Haakon Jarl Rikas“ jõudis 1808 aastal Kopenhaagenis lavale ja sai esimeseks kaalukaks taani rahvustragöödiaks Holbergi komöödiate kõrval. Pariisis Suhms’i Taani ajaloo lugemisel tekkinud ideest võrsus tal tragöödia „Palnatoke“. See teos tähendas tagasipöördumist üldskandinaavia ajaloolis-mütoloogiliselt ainelt kitsamalt ainult oma maa ajaloolisele ainesele. Sealtpeale võttis Oehlenschläger’i looming sagedasti väikekodanliku värvingu. 18909 aastal kodumaale tagasi tulles sai ta esteetikaprofessori õppetooli Kopenhaageni ülikoolis. Kuigi tal oli hiljemgi ilmunud väga küpseid töid, nt. kahest romanssidetsüklist ja ühest lühikesest tragöödiast koosnev teos „ Helge „ (1814) ja luuletisteseeria „Põhjamaade jumalad“, kannatas tema hilisem looming liighõlpsuse, arenemise seismajäämise ja kodanlikustumise all, mis põhjustas kodumaal kirjanduslikes ringkondades pöördumise tema vastu. Oehlenschläger oli võimsa pöördega vabastanud maa Holbergi ratsionalismist, kuid ka ise kaotanud lõpuks oma värskuse.
Vanemast romantikutepõlvest peab välja tooma veel vaimulik Nicolai Frederik Severin Grundtvigi (1783-1872), kes otsustavalt reformeeris romantika vaimus taani hariduslikku ja usuelu , viies selle välja 18. sajandi pärimustest. Noorusaastatel tundis ta endast kutset luuletaja ja ajaloolase elutööks. Temal oli teine arusaam põhjamaade vanemast luulekunstist kui Oehlenschlägeril. Mitte motiivid polnud talle selles tähtsad, vaid võimalikult lähedale pääseda muistse luule tõelisele vaimule, seda kaasajale võimalikult võltsimatult uuesti käepäraseks teha. Tema lühike „Põhjamaade mütoloogia“ (1808) ja poeetilised kõnelused „Pildid kangelasaja langusest Põhjamail“ (1809) teenivad erilist tähelepanu algallikate ausa ja ustava käsitluse poolest.
Varsti elab ta läbi aga sügava usulise kriisi, millest tuleb välja paindumatu, ortodokslikult vanaluterliku kristluse eestvõitlejana. Siitpeale seguneb tema ajaloolistesse mütoloogilistesse käsitlustesse kristlikku tendentsi ja arvustavat suhtumist ratsionalismi ja romantikasse (mida ta küll alguses oli toetanud). 1812 ilmub tema „Lühike seostatud maailma ajaloo ülevaade“, kus ta teeb maha nii Voltaire ’i, Holbergi, Schellingit ja ka Oehlenschlägeri, keda ta austas. Ometi on ta osanud õnnelikult ühendada oma taotlusi usuelu uuendamise alal rahvakunsti harrastustega, püüdes luua sünteesi luterluse ja muinas-põhjamaise paganluse vahel.
Grundtvig on rohkem kasvataja ja tegelike ülesannete mees kui ükski romantikuist. 1832 . aastal andis ta välja oma suure „Põhjamaade mütoloogia“, lõi rohkesti kirikulaule ja peaaegu rahvalauludeks saanud kodumaalaule. Tema peateened kuuluvad rahvaliku omakultuuri rajamise (rahvaülikoolid ja taanikeelne üldharidus) ning usuelu uuendamise alale (grundtvigism nn. „rõõmus ristikusk“). Ta nõudis eesõigusi emakeelsele haridusele, tema õhutusel võttis Taanis hoogu üldhariduslike maa-rahvaülikoolide asutamise liikumine ( 1844 ), kust see levis teistessegi Skandinaavia maadesse. 1826. Aastal paneb ta vaimulikuameti maha, olles tülli läinud ametliku kirikuga . Seejärel viibis ta Inglismaal vanu anglosaksi käsikirju uurides, mille tulemusel ilmus talt Beowulf ’i taanikeelne tõlge. Oma elu lõpupoolel leidis grundtvigism üldist poolehoidu. Vaevalt kellelgi teisel on olnud nii suurt, viljakat mõju Taani vaimuelu arengusse kui temal, eriti laiemates rahvakihtides, kelle heaks ta tööta. Romantikute seas seisab ta eri kohal sellega, et looming ei olnud talle eesmärgiks eneses, vaid vahendiks kõrgemate eesmärkide taotlemisel.
Vanema romantilise voolu nooremad esindajad on luuletaja Carsten Hauch (1790-1872) ja romaanikirjanik B. S. Ingemann. Hauch ei otsinud vatukõla, vaid töötas sisemisest tarbest aetuna. Draamad „ Tiberius “, „Õed Kinnekullenilt“, romaanid „Kullavalmistaja“, 1836, „Poola perekond“, 1839, „Robert Fulton“ 1853 . Väärtuslikum osa tema loomingust on ta sügav, kuid sisemine ja kinnine lüürika. Hauch sai pärast Oehlenschlägeri surma tema järeltulijana esteetikaprofessoriks Kopenhaageni ülikoolis. Suurima lugejaskonna poolehoiu võitis sajandi teisel veerandil Bernhard Severin Ingemann (1789- 1862 ) ajalooliste romaanidega „ Valdemar Seier “ 1826, „Eerik Manved’i lapsepõlv“ 1828, „Kuningas Eerik ja rahutud hinged“ 1833, „Taani prints Otto“ 1835, lisaks jutustavad luuleteosed „Valdemar suur ja tema mehed“ 1824, „Kuninganna Margareeta“ 1836, „Holger Danske 1837 . Nende teoste eeskujuks olid inglise kirjaniku Walter Scott ’i ajaloolised romaanid. Ingmanni vaimulikud luuletised „ Hommiku - ja õhtulaulud“ (1839) ilmutavad Jumala ligiolekut märkavat kiidumeelt. Lõpuks oma lühijuttudes, eriti aga oma hilisemas romaanis „Külalapsed“ (1852) on ta teinud järelandmisi ka kaasaegse tõsielu kujutamise suunas, mida hilisem taani kirjandus oli hakanud harrastama.
Umbes 1825. a. alates võib märgata taani kirjanduses uue maitsesuuna tekkimist. See ei tähendanud loobumist romantismist , vaid sisemisi ümberkorraldamisi selle kirjanduslikes vormides ja vaimus. Romantism elas üle suunamuutusi. Vanema romantismi läbi saavutas Taani rahvusliku ärkamise. Uue ainestiku tõi esimesena taani noorema põlve romantikute peamees Johan Ludvig Heiberg (1791-1869), kellele kuulub järgnev aeg peaaegu kuni pöördeni naturalismi 70-ndate aastateni. Heiberg oli erinev kuju senises romatikuteperes. Tugevasti väljaarenenud teoreetiliste huvidega, esteetilise vaimuaristrokraadina, puudusid tal huumorimeel ja inimlik soojus . Ta oli Taani silmapaistev kriitik ja kaaluka ajakirja toimetaja. Tema ilukirjanduslik looming oli suuremalt jaolt uudne kuid ühtlasi ka ajakajaline. Ta oli prantsuse moodsa kunsti tundja ja austaja ning teda veetlesid Prantsusmaal populaarsed vodevillid- kaasaja-ainesed, kergel käel karaktiseeritud tegelaskujudega laulumängud, milles laul vaheldub dialoogiga. Nii üritas ta vodevilli ülekandmist ka Taani pinnale. Ta lõi alates aastast 1825 vodevilli alal rea kõigiti õnnestunud, maitsekaid taani algupärandeid: „Kuningas Saalomon ja kübarsepp Jörgen“, „Aprillinarr“, „Lahutamatud“, „Ei“ jt. Ta saavutas ennenähtamatu elavuse Taani teatrielus, tükid omandasid säärase populaarsuse. Vodevill pidi tema selgituste järgi olema ooperi ja komöödia (kahe tunnustatud liigi) kokkusulatis ja omama erilisi reegleid. Heibergi formaalne esteetikasuund kaitses vormi sisu ees. Peale vodevillide on Heiberg kirjutanud mõned rahvalauludega ehitud, hästiõnnestunud romantilised laulumängud: „Elverhöj“ (Haldjamägi 1828), „Syvsoverdag“ (Seitsme magaja päev 1848). Püsiva väärtusega teose aga, kus tema intelligentne, satiiriline talent kõige kunstipärasemalt on avaldunud, lõi ta 5-pildilise dramaatilise luuletisega „Üks hing pärast surma“ (ilmus kogus Uued luuletised 1841 ). Sellesse vormiküpsesse allegoorilisse satiiri on ta koondanud kogu oma usulise, poliitilise ja kunstilise maailmavaate ja vaimukuse. Teos on taani kirjanduse üks kõrgkohti nii vormilt kui ka mõtteliselt. Oma ajakirjades „Köbenhavns Flyvende Post“ (1827-28 ja 1830) ja hiljemini „Intelligensblade“ (1942-44) jälgis Heiberg asjatundliku kriitikaga kaasaegset kirjanduslikku elu. Tema hinnanguid võeti arvesse, ta omandas pealinna esteetilise maitse määraja seisukoha ja leidis mõtteosalisi ka kirjanike seas.
Samal ajal tegutsesid ka taanistunud juut Henrik Hertz (1797-1870), kes kirjutas samuti kaasaja-ainelisi lustmänge ja romantilisi laulumänge; Christian Winther (1796-1876) laulis oma muretuid armastusele ja kodumaa kaunidusele pühendatud laule; Poul Möller (1794-1838) kirjutas esimese taani üliõpilasnovelli „Uhe taani üliõpilase juhtumused“ (lõpetamata 1824).
Ühes jutustava kunsti arenguga järjest intensiivsemalt esile realistlikud tendentsid, pannes end järjekindlalt maksma juba romantikas.
Luuletajat-kirjanikku, keda kõige sagedamini on hakatud mainima esimese realistina taani kirjanduses on Jyllandi vaimulik Steen Steensen Blicher ( 1782 -1848). Tema loomingut on kaasaeg õieti vähe osanud hinnata ja alles uuem aeg on osutanud lugupidamist tema kunstile. Blicheri lüürilisi luuletisi, elavas rahvakeeles jutustatud novelle ja antikiseerivalt vestetud minevikulugusid varjutab omapärane nukrus või ka nukker huumor: jutukogu „Sidimistuba“ 1842, „Külaköstri päevik“ 1824. Ta oli Jyllandi looduse ja rahva laulik.
Nii ilmneb ka lüürikas teatav tõelikkusele lähenemise tendents, tõmmates kindla piiri vana ja uue romantismi vahele. Ometi kuuluvad kõik need luuletajad oma elutundelt ja maitselt veel romantismi hilisemasse ajajärku (poeetilisse realismi) või vähemasti seisavad selle piirimail.
Teadlikku vanarealismi omab taani kirjandus ühes naiskirjanikus, proua Thomasine Christine Gyllembourg-Ehrensvärd’is (Heibergi ema, 1773- 1856 ), kes 18. saj. aatlevas vaimus käsitles novellivormis kodanlikku kaasaega: eriti tuntud on tema teos „Argipäevalugu“ 1828. Kuid siinkohal pole tegu realismiga sõna tõsises mõttes.
Romantiline vool, enne oma otsustavat iganemist, annab veel kaks, ajajärku väärikalt ja lahendavalt lõpetavat suurt kirjanikku. Üks neist oli kuulsate muinasjuttude autor H. Chr. Andersen , teine Fs. Paludan-Müller. Nad ei passinud õieti ei romantikasse ega ka järgnevasse realismi. Siiski on Paludan-Müller vähemasti ütelnud teosega „Aadam Homo“ otsustava hukkamõistva lõppsõna esteeditsevalt muretu geeniuse ideaali kohta ja sellega lõpetab otsustavalt ühe ajajärgu, jättes aga igasugused võimalused lahtiseks edaspidisele arengule.
Romatismi lõpu tuntuim, maailmakirjanduseski ainulaadse koha omandanud taanlane Hans Christian Andersen (1805-75) on käsiteldav nii romantikuna kui ka realistina. Tema naiivne , kergesti sentimentaalseks kalduv looming oma kangekaelse ohtrusega, hakkas koduseid vormiesteete tüütama ja seda õigustatultki, sest isegi parem osa sellest, romaanid „Improvisaator“ 1835, „O.T.“ 1836 ja „Ainult mängumees“ 1837, on tänapäevasele lugejale juba täiesti iganenud. Sellest tuli, et ka tema kunstmuinasjuttudele nende ilmumahakkamisel („ Muinasjutud ja lood“ , vihkudena alates 1835-1872) vaadati kui lastejuttudele. Ometi sai ta just läbi nende maailmakuulsaks, tunnustuski tuli esmalt välismaalt ja lõpuks hakati ka kodumaal temale kui rahvuslikule uhkusele vaatama. Piibli kõrval on Anderseni muinasjutud nüüd kõige enamatesse keeltesse tõlgitud teoseid kogu maailmakirjanduses. Tema varasem looming oli tüüpiline katsetamine romantismi igasuguste vormiliikudega. Tema muinasjuttudes nähakse tugevat argipäeva- ja tõelikkusemeele uut esinemist taani kirjanduses (Inetu pardipoeg , Vaskne siga jt.). Andersen on taanlaste koduse väikekunsti ületamatu meister, kes oma loomingu parema osaga seisab rariteedina eraldi, väljaspool kirjandusloo ajalist seost.
Eraldi seisab ka Taani selle aja teine suurkunstnik Fredrik Paludan-Müller (1809-76). Antiikkirjandusest võetud klassikalised ainesed, uuena mõjub byronlik vabadusiha ja mässumeel, haruldaselt peen vormitunne, rafineeritud esteetiline suhtumine ainesse. Pidevas arengus töötas ta välja oma maailmavaate, tema vaadete arengus on palju ühist kaasaegse taani suure usufilosoofi ja stiilikunstniku Sören Kierkegaard ’i maailmavaatelise arenguga. Ajalooliselt moodustavad mütoloogilise rea ta teosed „venus“ 1841, „Drüaad“ 1844, „Thiton“ 1844, „Aabeli surm“ 1845, „ Ahasveerus “ 1854 ja lõpuks antiiksest ajaloost võetud ainega meistriteos „Kalanus“ 1854- (puhta, äraostmatu vaimsuse võidust maise võimu ja lihalike naudingute üle. Puhas vaimsus läheb vabatahtlikult tuleriidale, kui ta oma imetletud maailmavõitjas avastab madala, liha kütkes oleva tavalise lihtsureliku). Realistlike teoste seeriat kroonib värssromaan „Adam Homo“ (kolmes osas, 1842-48), mis käsitleb ilma halvustamata, kuid kindlalt tagasi lükates keskpärase läbivõikeinimese tiitlite ja tunnuste jahil olevat elukäsitlust.
Kaasaegne usufilosoof Sören Kierkegaard (1813-55) oli palju valjem, leppimatum, tulisem keskpärasuse ja karjameele vihkaja kui Paludan-Müller. Tema filosoofiline õpetus salgas ära esteetilise, nautiva maailmasuhtumise. Tema tuntud teos „Embkumb“ (1843) väljendub tema kategooriline nõue, kas täiesti usklik või täiesti esteet, ilma mingisuguse vahepealsusetta. Tema teine tähtsam teos „Astmed elu teel“ (1845), arendab üleminekujärke esteetiliselt, eetilise kaudu religiossele elukäsitlusele. Kierkegaardi kui pimestava stiilivirtuoosi ja mõtleja mõju hulisematele põhjamaa kirjanikele nagu Ibsen ja Strindberg , on olnud suur. Seda mõju jätkub mitmes suunas veel tänapäevagi.
Sellega, uuele ajale välja viivate suurustega, nagu Paludan-Müller ja Kierkegaard, sulgubki üks viljakas ajajärk Taani vaimuelus- „kuldajajärk“.
1850-70ndate aastate vahemaal valitses kirjanduses nn. rahvusliberaalne suund, milles tõusid esile üksikud väiksemad anded, nt. liberaalne ajakirjanik ja luuletaja Carl Ploug (1813-94), Hans Vilhelm Kaalund ( 1818 -85), hristian Richardt ( 1831 -92), jutukirjanik Vilhelm Bergsöe (1835-1911)jt. Nendes paistavad enam silma Christian Hostrup (1818-92) oma lustmängudega ja juut Meir Aaron Goldschmidt (1819-87) oma tulise vabaduseaatelise ja sensatsioonihimulise ajakirjandusliku tegevusega (tema ajakirjad „Korsaar“ 1840-46 ja „Põhi ja Lõuna“ 1847-59). Üldiselt aga tasandus Taani vaimuelu ja võttis suuna kodanliku lameduse poole, millest tema 70-ndais aastais välja raputas alles G.Brandes ja tema kirjanduslike poolehoidjate naturalistlik-radikaalne läbimurre.

Naturalism, realism ja uuemad voolud

Saksamaa asemel tekkis tihe kokkupuude prantsuse ja inglise moodsate vooludega. Polnud enam aega romantilisteks unistusteks, elu hakati nägema kainelt, reaalselt. Uus käsitus rõhutas tegeliku tõelikkuse tundmaõppimist ( positivism ); mõttespekulatsioonide asemel astus eksperiment ja uurimismeetod. Mindi üle materialistlikule maailmakäsitlusele (tõukeks loodusteaduste ja tehnika areng), milles isegi vaimu avaldusi hakati tuletama loodusteaduste mehhaanilis-füüsilistest protsessidest. Sellele ajale on omane ka skepsis ja pessimism, osalt suure isiksuse ülistus ja sajandi lõpul isikukultus . Usk langes uuesti terava kriitika alla ja võrsusid sotsiaalsed õpetused. Kõigil neil uutel õpetustel oli pööretloov mõju ka Taanisse, kus nad kodanikku, tagurlikku õhkkonda tungides mõjusid mõttevabaduse ja evolutsiooni kuulutusena.
Naturalismi ja positivismi vaimus said pööretloovaks laiemas ulatuses Taanis naturaliseerunud juudi, noore, euroopalise koolitusega esteetikadoktori Georg Morris Cohen Brandes’e (1842-1927) eraloengud 1871. aasta sügisel Kopenhaageni ülikoolis- „Euroopa kirjanduse peavooludest XIX sajandil“ (ilmus 6 köites, 1873-90). Nendega avad Brandes oma kaasmaalaste silmad suurtele kunstilistele edusammudele maailmas viimasel sajandil ja näitas ühtlasi, kui mahajäänud oli Taani enda mugavaks tardunud notsionaal-liberalism nii kirjanduses kui ka poliitikas. Brandese ja tema ringkonna kirjanduslikuks usutunnistuseks sai naturalism - tõelikkuse kujutamine, kohustus anda edasi asju, nagu nad olid, illusioonideta ja eelarvamusteta. Ühtlasi pidi kirjandus kajastama tähtsamaid kaasaegseid vaimu- ja ühiskonnaelu probleeme, neid vaidluse alla tooma, nende õiglase lahendamise eest võitlema. Ei võinud olla midagi halvemat kui kirjandus, millel polnud sidet tegeliku eluga, mis selle küsimustele kaasa ei elanud, neile ei vastanud. Brandes ise ei omanud fabuleerivat annet , ta püsis kriitika alal, kus ta on loonud päevakriitikas, aga ka arvukate suurte esseede näol vaimukaid, avara pilguga nähtud, peaaegu ilukirjanduslikult kütkestavaid töid.
Naturalismi õiteaeg Põhjamail oli 1870-80. Kuid Brandese doktriin osutus varsti kitsaks , sest see sõltus liialt jooksva päeva küsimustest, mis vahetusid kiiresti ja vananesid. Ühes sellega kaotas aktuaalsuse ka neile rajatud looming. Sellest tuligi, et lühikese ja võimsa naturalismi õitsengu järel kirjanikud ise tüdinesid sellest voolust ja igatseti jällegi enam kunsti ennast. Brandes pühendus edaspidi peamiselt suurte, põhjalike, esteetilis -psühholoogilise meetodiga käsitletavate monograafiate koostamisele maailma ajaloo ja kirjandusloo suurmeestest („ Goethe “ 1915, „W. Shakespeare “ 1895-96, „Voltaire“ 1917, „ Julius Caesar “1918 jne., lisaks mitu kogu esseesid ja autobiograafiline „Elu“ (3 k., 1905-08).
1870-ndail aastail, mil G. Brandese loosungid kõlasid alles värskelt, kogunes tema kui juhi ümber taani kirjanduse paremik . Selles kõige õigeusklikum naturalist oli tema vend Carl Edvard Cohen Brandes (1847- 1931 ), kes oli rohkem žurnalist kui kirjanik. Ta mõjutas suunda rohkesti ajalehe „Politiken“ toimetajana , oli kirjanduse ja teatriarvustaja, lisaks poliitik ja üksvahe Taani rahaminister. Tema näidendid: „kihlused“, „Lõhe“ ja romaanid: „ Poliitik “, „Õnne ilutulestik , olid sotsiaalse probleemi esiletõstmises otse mustertükid.
Naturalismi üleskutse äratas ka taani moodsama kirjanduse ühe kõige väärtuslikuma ande Jens Peter Jacobsen’i (1847-85). Selle noore darvinisti ja loodusteadlase lühike kirjanduslik tegevus andis taani kirjandusele paar klassikaliseks saanud romaani ja rea vähemaid meistrinovelle. Temal esineb taani kunsti üks sagedasti esinevaid põhiomadusi: impressionistlikkus, peentöö, novellipärane detailinokitsemine, üksikpiltide loomine pideva eepilise jutustuse asemel. Tema ajalooline romaan „Marie Grubbe“ (1876, eesti k. 1932). Oma teoses arendatavad vaated on naturalisti eluvaated. Teine romaan „Niels Lyhne“ (1880, eesti k. 1930)- tüüpilise taanlase hingeelutraagika, kellel puudub teovõime oma eesmärkide elluviimiseks. Tema naturalistliku kunsti teeb mõjuvamaks peen, poeetiline , kuid alati täppis stiil, mis on saanud taani moodsa kirjanduse edasisele arengule üheks lähtekohaks.
Alguses innustunud naturalistid, kuid hiljem sellest ära langenud ja kumbki oma teed läinud on kaks taani silmapaistvat kirjanikku.
Holger Drachmann (1846-1908)- boheemlasenatuur, kes algul katsetas maalikunsti, kuid sai tuliseks sotsialistiks-maailmaparandajaks (luuletisega „Inglise sotsialistid“ 1970).hiljem läks ta aga sama kergelt üle uusromantismi. Ta on andnud suure hulga väärtuslikke luuletistekogusid, rea novellikogusid meremeeste ja kalameeste elust ja mitu romantilist muinasjuttnäidendit ning romaani. Taani moodne lüürika saab alguse temast. Tema luulekogud: naturalistlikud „Luuletised“ 1872; uusromantilised „Summutatud meloodia “ 1875; „Laulud mere ääres“ 1877 ; „Okkad ja roosid “ ning „Lapsepõlv luules ja laulus “ 1879. Tema peamine element, mida ta oskas kujutada nagu mitte keegi teine oli meri, oma teostes annab edasi ka meremeeste kõne-ja mõtteviise. Neist novellikogud: „ Tormis ja rahus “ 1874 ja „Merimehe truuduse ja usu peale“ 1878. Tema romaanid aga on hajuvad ja langevad liigsesse enesepeegeldusse „Laia pintsliga“ 1887 ja „Nurjakirjutatud“ 1890.
Karl Gjellerup (1857-1919) ei sobinud nagu Drachmann kauaks naturalismi. Esimese vastandina on tema teadlase ja müstiku loomus. Ta käsitles moderniseeritud antiikses vormis käsitletud rahvaballaadide-aineid, kuid langes hiljem india peenendunud, pasiivse müstika tõlgitsemisse (romaan „Palverändaja Kamanita“ 1906). Ta lõi suuri ajaloolisi romaane „Kuldne oks“ 1917 ja Lutheri aega käsitleva „Jumala sõbra“ 1916. Kõige tähelepandavam on tema käsitluselt realistlik, meeleolult aga müstiline miljööromaan „Tuuleveski“ 1896.
Kui 1870-ndad aastad Taanis kuulusid naturalismile, siis 1880ndad impressionismile ja 1890ndad individualismile.
Impressionism on Taanile üldse omane olnud. Impressionismi teadlik esindaja Taanis on kirjanik Hermann Bang (1857-1912). Tema romaanid käsitlevad enamasti vanade, lõpulekalduvate suguvõsade ja neist võrsunud eluväsinud kaotunnustega märgitud inimeste olemasolu kurbloolisust peene, haiglase, põgusa psühholoogilise realismiga. Impressionism ei ole vastuolus realismiga, vaid selle stiililine edasiarendus. Tema viis on tabada asju ja asjaolusid esimese põgusa, pinnapealse pilguga ja anda edasi ainult saadud üldmuljet tõetruult. Novellid „Valge maja“ 1898 ja „Hall maja“ 1901. Tema teised tuntud teosed on: „Lootusetud suguvõsad“ (1978, eesti k. 1912), „Vaiksed eksistentsid“ ( 1886 ), „Teine“ (1889), „ Mikael “ ( 1904 ), „Isamaatud“ (1906).
Teised osalt stilistiliste ja süvenenud kunstiliste huvidega, osalt naturalismi ja positivismi jätkavad kirjanikud sellest põlvest on Karl Larsen (1860-1931)- „kunst kunsti pärast“ kalduvustega esseist ja jutustaja ; Peter Nansen (1861-1918)- dekatentsne Kopenhaageni kujutaja; Carl Ewald (1856-1908)- tuntud oma romaanide ja juttudega ning eriti evolutsiooniõpetusele rajatud muinasjuttudega; satiirik Gustav Wied (1858-1914) ja esteetiliselt häälestatud Sophus Michaèlis (1865- 1932), kelle tuntumad teosed on draamad „Revolutsioonipulm“ (1906, eesti laval 1920/21) ja „ Igavene uni“ /1912, eesti k. 1912).
Suurim realist sellest põlvest on Henrik Pontoppidan (1857- 1943), kes erineb oma käsitluslaadilt varematest naturalismiaja kirjanikest. Ta astub välja kõige ebaehtsa, ebaõige ja dekatentselt ebaterve vastu Taani ühiskonnas. Tema esimeses suures romaanitriloogias ( Muld , Tõotatud maa, Kohtumõistmispäev 1891 -95) leiavad käsitlemist sajandi keskpaiga tähtsamad päevaküsimused. Tema 8-jaoline teine suurromaan „Õnne Peeter (1897-1904) on radikalismi ja positivismi aegu käsitlev pealinnaromaan. Lõpuks suurromaan „Surma riika“ (8 rmt. 1912-16).
1890ndate aastate otsinguid iseloomustab uue poeesia taotlemine, naturalismist lõplik äralangemine ja põgenemine elu tõelikkusest ja askeldusist puhta kunsti valdkonda. Ka selle aja uued kirjanikud olid alguses naturalismi toetajad, hiljem aga tekkis neil sellega lõhe. Müstik Johannes Jörgensen (1866- 1956)- läks katoliku usku, lüürika omad ühisjooni prantsuse dekadentidega; Vigo Stuckenberg (1863-1905)- andekas luuletaja ja romaanikirjanik, sümbolism; Sophus Claussen (1865-1931)- luuletaja, sümbolism. Nende ajakiri „Taarnet“ ilmus sügisest 1893-95 ja andis esimesi tõukeid ka uus-idealistlike vaadete kujunemisele Taanis.
Taani kõige uuem, 20. sajandi kirjanduses puudub ühtlane, tervikuline ilme. Otsitakse uut. Mitte üksnes põhjamaad, vaid kogu Euroopa kirjandus elab ootuses , ei liigu enam suurtes, ühtsetes joontes, vaid on purunenud tuhandeiks indiviidideks; kultiveeritakse „mina“-stiili, iga kirjanik on omaette jumal.
Nüüdisaegne tähtsaim taani kirjanik on Johannes Vilhelm Jansen (1873- 1950). Tema romaanidest, millest ühed käsitlevad põhjamaa rassi ürg-ja viikingiaegu („ Liustik “ 1909 eesti k. 1913 ja 1927; „Laev“ 1912), teised Janseni poolt jumaldatud Ameerika masinatsivilsiatsiooni („Madam d’Ora“ 1904, eesti k. 1933; „Ratas“ 1905, eesti k. 1933). Kirjaniku kinnisideeks on usk põhjamaa rassi suurusesse.
Martin Andersen-Nexö (1869- 1954)- taani silmapaistvam sotsiaalne kirjanik. Tal on ainult üks sügav isiklik armastus- proletaarlase saatus. Tähtsaimad on tema suured romaanid „Vallutaja Pelle“ (4 rmt., 1906-10)- töölislapse ülesvõitlemisest algelistest oludest vabadusele, inimsusele, ja selle paaristeos naispeategelasega „Inimlaps Ditte“ ( 5 rmt. 1917-21)- töölistüdruku ülendavaks eesmärgiks seatakse õnn saada emaks .
Kõrgelt hindavad taanlased oma kahte sügavmõttelist hingeeluanalüüsivat romaanikirjanikku- Knud Hjortö’t (1869- 1931) ja Harald Kidde’t (1878-1918).
Jens Anker Larsen (1874-1957)- uusmüstilise suuna algataja taani kirjanduses, omandas nime teosoofilise romaaniga „Tarkadekivi“ 1923, millele on järgnenud hiljem teosed „Marta ja Maria“, „Taevasse kasvav kogudus“ ja „Joovastus“ (1930).
Naiskirjanikud : Kultuurilooliste romaanide kirjutaja Gyrthe Lemche (5-köiteline romaanisari taani kaubandusringkondade elsut „Edward- kink “. Südamlik jutustaja Ingeborg Maria Sick, naishinge avaja Karin Michaelis-Stangeland ja Marie Bergendahl.
Ühe erineva rühma moodustavad kitsamalt kodumaa rahvaelu kujutavad, kodukunsti edutavad kirjanikud, nagu Knud Rasmussen , Jeppe Aakjaer- „Talupoja poeg“, „Takurõivais rahvas“, „Viha lapsed“ jt ja tema Jyllandi-ainelised luuletused. Lisaks ka Jyllandi vaimuliku Jakob Knudsen’i (1858-1917) kodukohaga seotud looming „Vana pastor“ 1899 jt. tema muudest töödest triloogia Käärimine, Selgumine (mõlemad 1902 ) ja Juurdunud (1911) ja kas hilisemat romaani „Hirm“ 1912 ja „ Julgus “ 1914. Talupojaromaan on kirjaniku Thomas Olsen-Lökken’i peamine ala („ Talupoeg Niels Hald “, „Niels Haldi naine“ jt.
Silmapaistev kirjanduse uurija tänapäeval on Kopenhaageni ülikooli kirjandusprofessor V. Andersen (1864-).
Allikad:
Taani kirjandus eesti keeles ja eesti kirjandus taani keeles : [kirjandusnimestik] / [tekstide autor L. Bostrup... jt. ; bibliograafia koostaja M. Liivamets ; eessõna: L. Bostrup, M. Liivamets] Tallinn : Eesti Rahvusraamatukogu, 1992
Skandinaaviamaade kirjandus : (rootsi, norra, taani ja islandi kirjandus pärast Teist maailmasõda) : õppevahend kõrgkooli filoloogiateaduskonna erialadel / Tartu Riiklik Ülikool. Tartu : Tartu Riiklik Ülikool, 1984
Ülevaade skandinaavia kirjandusest / E. Raudsepp . Tartu : Loodus, 1935 (Tartu : K. Mattiesen)