Rahvapärimust harrastatsid Itaalias dzullared ja Prantsusmaal zonglöörid. Varasel keskajal kujuneb ka ilmalik ladinakeelne kirjandus, milles jätkuvad osalt ka antiiksed traditsioonid. See kirjandus arenes eriti Itaalias ja Prantsusmaal, kus ladina keel oli haritud ringkondades kõnekeeleks. Luuletajad olid teadlased, kes matkisid oma loomingus rooma kirjanduse eeskujusid, eriti vormi osas. Peamiselt viljeldi oodi, aga ka juhuluulet kõrgema seltskonna elsut ja jutustati värssidesse ümber piibli lugusid. 6. - 7. sajandil lanegb klassikaline ladina keel unarusse ja sellega hääbub ka ladinakeelne õpetatud luule. Feodaalsuhted Euroopa tähtsamates maades kujunevad välja 11. sajandil. Juhtivatesk seisusteks saavad rüütlid ja kõrgemad vaimulikud. Rahvamasside sõnalooming elab edasi folkloori näol, kuid annab ka olulist ainest nii rüütlikirjandusele ja ka hiljem tekkivale linnakirjadusele. Ajajärgu silmapaistvamaiks liigiks on kangelaseepos
Knud Hjortö't (1869- 1931) ja Harald Kidde't (1878-1918). Jens Anker Larsen (1874-1957)- uusmüstilise suuna algataja taani kirjanduses, omandas nime teosoofilise romaaniga ,,Tarkadekivi" 1923, millele on järgnenud hiljem teosed ,,Marta ja Maria", ,,Taevasse kasvav kogudus" ja ,,Joovastus" (1930). Naiskirjanikud: Kultuurilooliste romaanide kirjutaja Gyrthe Lemche (5-köiteline romaanisari taani kaubandusringkondade elsut ,,Edward-kink". Südamlik jutustaja Ingeborg Maria Sick, naishinge avaja Karin Michaelis-Stangeland ja Marie Bergendahl. Ühe erineva rühma moodustavad kitsamalt kodumaa rahvaelu kujutavad, kodukunsti edutavad kirjanikud, nagu Knud Rasmussen, Jeppe Aakjaer- ,,Talupoja poeg", ,,Takurõivais rahvas", ,,Viha lapsed" jt ja tema Jyllandi-ainelised luuletused. Lisaks ka Jyllandi vaimuliku Jakob Knudsen'i (1858-1917) kodukohaga seotud looming ,,Vana pastor" 1899 jt. tema muudest
annaabi.ee 
