Vana-Kreeka kirjandus (1)

Vana-Kreeka kirjandus
Kreeka kirjandusloo võib jaotada perioodeks.
1) arhailine periood
2) klassikaline periood
3) hellenismi ajajärk
4) rooma impeeriumi periood
Žanrid
1) tragöödia
2) komöödia
Homeros
On nii kreeka kui kogu euroopa kirjandusloo alguses. Arvatakse, et tegu oli pimeda laulikuga kes kirjutas „Ilias“ ja „Odüsseia“. Mõlema eepose süžeed on võetud heroilistest muistenditest . Mehe eluloost ei ole ühtegi usaldusväärset allikat.
Luule
arhailine luule - Tyrtaios, Solon - õpetuslikud, sententslikud värsid
lüürika - Alkaios, Sappho – oli pikka aega seoses muusikaga, laulde, tantsude jms.
Dramaturgia
Tragöödia loomingut kannab usk maailma harmoonilisusse ja stabiilsusse, mida traagilised konfliktid rikuvad.( Esindajad: Sophokles , Euripides ja Aischylos )
Komöödia 1Sai alguse pilkelauludest ning muutus mõnitavaks žanriks, kus kasutati vaba keelepruuki. Samuti ei puudunud poliitikute ning ühiskonna pilastamine läbi satiiriliste naljade.
Sophokles oli soositum poeet ja võitis väga palju auhindu. Meieni on jõudnud 7 tragöödiat. Mees eelistas luuba triloogiaid nii, et iga tragöödia oli siseisev lõpetatud tervik. Tema tuntuim tragöödia on „Kuningas Oidipus“, mille ainestik on pärit Teeba linnaga seotud müütidest.
Kreeka teater ehk üldiselt vaatemängupaik orkestrast(koor), lavatagusest ,vaatamispaigast. Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeval toimusid draamaetendused. Tragöödiaid lavastati alates aastast 534; 480. aastail lisandusid neile komöödiad. Etendused toimusid võistluse korras ning võistlustele lubati 3 autorit uute näidenditega. Igaüks esitas kolm tragöödiat ( triloogia ) ja ühe saatürdraama, mis kokku moodustasid tetraloogia . Autor oli lisaks tekstile ka muusikalise ja tantsulise osa looja, näitejuht ja, eriti varasematel aegadel , ka näitleja. Lavastuse kulud kandis mõni rikas kodanik. Võistlus toimus kolme autori, kolme koreegi ja kolme protagonisti (esimese näitleja) vahel. Paremuse üle otsustas 10-liikmeline žürii. Kõik osalejad said auhindu.
Teatri põhilisteks osadeks olid orkestra , pealtvaatajate kohad ja skeene (telk). Orkestra oli väike väljak Dionysose altariga keskel ja kahe külgmise sisskäiguga. Skeene oli algselt näitlejate ümberriietumiseks mõeldud ruum. Hiljem sai see dekoratsiooniks.
Osalised esinesid maskides, mis markeeris kujutatava Isiku soo, vanuse, ühiskondliku positsiooni, kõlbelised omadused, hingelise seisundi. Riietus sõltus vastavalt draama žanrist: tragöödias oli see pikk ja pidulik, komöödias ja saatürdraamas veider ja kohmakas . Kõiki osi mängisid mehed. Näitleja amet oli au sees, näiteks vabastati maksudest.
Koor koosnes tragöödias alguses 12, Sophoklese ajast alates 15 lauljast ja kujutas tavaliselt selle maakoha elanikke, kus tegevus toimus. Komöödias oli 24 lauljat ja nad võisid kujutada peale inimeste ka loomi ning isegi fantastilisi olendeid (pilvi, linde jt). 4.saj kahanes koori osatähtsus sedavõrd, et kohati koori polnudki.
Filosoofid
Sokrates, Planton, Aristoteles.
Vana-Rooma
Perioodid
1) rahavaloominguline sõnakunst
2) arhailine ajajärk
3) kuldne ajajärk
4) hõbedane ajajärk
5) hilis impeeriumi ajajärk
Žanrid
1) proosa
2) luule
3) draama
Esindajad
Publius Vergilius Maro – kirjanik
Quintus Horatius Flaccus – lüüriline luuletaja
Publius Ovidius Naso – esimene suurem luuletaja
EEPOSED

Rolandi laul(prantsuse eepos ) on ühe poeedi looming, mis põhineb muinasprantsuse luulepärimusel. Sündmustiku aluseks on 778. aastal toimunud frankide kuninga Karl Suure tagasipöördumine Hispaania sõjaretkelt ja Roncevaux' lahing.
Vanem Edda islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik. Ei ole kindla süžeega ühendatud terviklik eepos, vaid koondab laule, mis pärinevad eri aegadest . Arvatakse , et on kirja pandud 11-12 saj, kogumik koostati 13 saj. Mütoloogilised laulud pajatavad maailma tekkest , tegelasteks on vanimad jumalad hiiud ja nendega sõjajalal olevad jumalad aasid. Teos ei peegelda ainult muinasskandinaavia, vaid kõigi muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmast, uskumusi ja legende , mis ilmselt ulatuvad õige kaugele Kristluse eelsesse aega.
Beowulf
Nibelungide laul

Usukirjandus
Piibel on ristiusu kanoniseeritud pühakiri. Piibel koosneb 66 iseseisvast osast, mis on koostatud erinevate autorite poolt läbi aegade. Piibel jaotatakse Vanaks Testamendiks(israeli tekke lugu) ja Uueks Testamendiks(Jeesuse lugu). Tänapäevaks on piibel tõlgitud tervikuna kuni 300 keelde, aga osaliselt kuni 2500 keelde. Tegu on maailma kõige enam müüdud ja tõlgitud raamatuga.
Rüütlikirjandus
on ilmalik, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandussuund. Lüürika levis trubaduuride esitusel. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja -vooruste idealiseerimine . Lüürika on vormirikas, eepika on seiklus - ja fantastikaküllane.

Dante Aligherie
oli itaalia kirjanik,poeet ja poliitika tegelane. Üks kuulsamaid renessansi poeete.
Tipp teos on „Jumalikk komöödia“. Esimene eurooplane, kes keskaja järel söandas filosoofilisreligioosset teemat käsitledes kasutada ainuvalitseva ladina keele asemel rahuvskeelt. Peamine sônum inimkonnale oli kutse asuda rännule pimedusest valguse ja armastuse poole.
Giovanni Boccaccio
oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks. Kirjutas luulet kui ka proosat . Peateos on dekameron . Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ja silmakirjalikkust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest seikadest: armuihast, armukadedusest, abielurikkumisest.

Renessanssi draama
Võrreldes enamiku kirjandusliikidega oli draama areng hilisem.
William Shakespeare sündis jõukas peres. Ta õppis kohalikus “grammatikakoolis” ning asus 1587 aastal Londonisse elama.Kirjutas kokku 36 näidendit. Näidendites oli tähtsalt kohal taustana loodus, mis elustab armastust. Armastus aga on Shakespeare’i komöödiate valitsev teema. Tuntuimad komöödiad on“Suveöö unenägu” ( 1595 ), “ Veneetsia kaupmees” ( 1596 ), Shakespeare õigustab kõikjal noorte loomulikke tundeid ning nende armastuse vabadust, kirjutades ka ajalookroonikaid. Tema varajasse draamaloomingu perioodi kuuluvad 2 tragöödiat “ Romeo ja Julia” (1595) ning “ Julius Caesar” (1599). 17.sajandi esimesel aastakümnel lõi Shakespeare tragöödiad, mis on suurteostena läind maailma ajalukku: “ Othello ” ,“Kuningas Lear ”, Tema kuulsaimaks näidendiks on peetud “Hamletit”.
Klassitsistlik tragöödia
Klassitsistlikule tragöödiale olid kardinal Richelieu ja Prantsuse Akadeemia poolt kehtestatud eriti ranged reeglid, sest tegemist oli n-ö "kõrge žanriga". Tragöödia pidi olema: värsivormis; 5- vaatuseline ; värsivormiks aleksandriin; ei olnud lubatud madalad seigad, füüsiline vägivald, labased väljendid; tegelased pidid olema kõrgest soost; tegevusaeg pidi mahtuma ühe ööpäeva sisse; tegevuskohta ei tohtinud muuta; keelatud olid kõrvaltegelased ja kõrvalliinid; keelatud oli kõik eba- ja üleloomulik. (Pierre Corneille ; Jean Racine )
Klassitsistlik komöödia
Komöödia pidi olema 5-vaatuseline ja värsivormis; meelelahutuslik ja pidi olema seotud õpetlikkusega, suur osa oli moraalitaotlusel; pidi aitama kaasa ühiskonna kommete paranemisele.
Valgustusajastu oli ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon . Tähtis oli isemõtlemine ning mõttevabadus ja fakt, et kõik inimesed on võrdsed.
Filosoofid: Swift , Montensquieu, Voltaire
Satiiriline proosa- 18.saj põhiliselr inglismaal valitsenud kirjandusvool, kus kritiseeriti ühiskonna pahesid. Culliveri reisid -Swift.
Filosoofiline proosa 5.ja 4. saj arenes kreeka filosoofia kõige hoogsamalt. Kunstipärase filosoofia käsitluse viisiks saab dialoog, mille käigus autor esitab oma seisukohti vaidluses vastasega või vestluses õpilasega.
Olustikuline ja sentimentalistlik romaan
Valgustusromaan on seotud inglise ja prantsuse kirjandusega. Olustikulises romaanis haarati rohkem intiimelu temaatikat . Kujutati armutundeid ja hingeelu väga suurt rolli mängis peategelase tundeelu kirjeldamine ja rõhutamine. Tähtsal kohal oli inimeste harimine ja rahuvse edendamine.
Sentimentalistlikus romaanis oli põhitunnuseks tunnete oskuslik edasiandmine moraalitseva skeemiga.
Valgustusaja draama
kangelstaeks tõusid kolmandast seisusest inimesed(keskklass). Püüti süvendada tavalise inimese hingeellu ja saatusesse . Peamiselt tehti komöödiaid ja tragöödiaid. Etendus pidi inimesi juhatama tõe poole, harima ja valgustama.
MAAILMAKIRJANDUS
Romantistliku luule
puhkemisele lõi eelduse valgustus-sentimentaalne luule (Klopstock, Thomson, Young, Gray), šotlase Burnsi rahvalaululik, looming ja Goethe ja Schilleri lüürika “tormi ja tungi” periood. Esimesteks vararomantismi geeniusteks kuulutati 20. sajandi alguses, poeedid William Blake ja Friedrich Hölderlin. Kui need autorid jäid oma kaasajas peaaegu märkamatuks, siis inglise luuletajate niinimetatud “Järvekoolkond” ning saksa romantikute Jena ja Heidelbergi ringi võib pidada romantismi põhivoolu kõige vahetumateks kujundajateks.
    Üks romantismi eredamaid luuletajaid oli George Byron , kelle kogu elu ja looming oli jäägitu andumus vabaduse ideaalile..Byron viis inglise lüürika kõrgusteni, milleni see polnud küündinud Shakespeare´i-ajastust saadik. Euroopa romantismi haripunkti oli 19.sajandi algusveerandis, kuhu langeb ka saksa geeniuse Goethe hilisluule. Goethe säilitas loomejõu kõrge vanaduseni ning just sel ajal jõudis ta filosoofilise küpsuse järku, mis lubas tal lõpuni viia tema kõige tuntuma teose “Fausti” ning täiendada oma loomingut sügavuti ka teistes žanrites.
Romantism proosas

Realism
1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg, aga peagi romantismist tüdineti. Romantismile vastukaaluks kujunes välja realism. Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile.Taas tõusis esile teadus, s.t. reaalained ja loodusteadused. Realism kandus ka kirjandusse: * täpsus * reaalne maailm * objektiivne maailm. Tunded ja vaated jäid tahaplaanile. Žanritest said valdavaks romaan ja novell. Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine .Realismi isaks loetakse Balzaci . Tema tegelased on tegutsejad, võitlejad. Tema teosed on tohutult detailised.Realismi tippteoseks loetakse Flaubert ’i “Madame Bovary ”.Realismi põhimoto on: ilus on vaid tõde.
Draama ja romaan 19.saj-20.saj vahetus
Sajandi vahetus oli Lääne kunstis ja kirjanduses mitmesuunaliste otsingute aeg. Naturalistlik-realistliku meetodiga rööbiti jõudis küpsuseni sümbolism ja impressionism. Sel ajal kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused, samas tekkis uusi loovvaime, kelle teoseid ei osatud kuskile liigitada. Tegu oli olulise arenguga kirjanduses. Järjest enam hüljati pinnapealne skemaatilisus ühiskonna ja inimese kujutamisel. Esindajad siis Ibsen, Strindberg .
Naturalism
on realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola . Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures väljendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”. (Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa.
Estetism
Niisugune elu- ja kunstikäsitlus, mis eitab kunsti ühiskondlikku tingitust ning peab ainutähtsaks esteetilisi ideaale;seda iseloomustab arusaam, et kunsti eesmärk on temas eneses , kunst ei pea teenima poliitilisi, usulisi, kôlbelisi, kasvatuslikke ega muid kunstiväliseid ülesandeid. Eesmärk on taltsutamatu meelelisus , ilu nautimine. O. Wilde – Dorian Gray portree.
Modernistlik romaan
Modernistlik romaan erineb traditsioonilisest romaanist eelkõige vormivõtete ja tekstiloome poolest. Tegelikult on modernistlik romaan välja kasvanud traditsioonilisest romaanist.
Modernistlikus romaanis on jutustus asendunud mõtiskluste ja tegelase sisemonoloogiga
Tähtis on inimese sisemaailm ja inimese sisepingete avamine , selleks kujutavad autorid mõttekatkeid, oluline on alateadvus. Romaan on enamasti pessimistlik, peategelast saadab mingi seletamatu äng, hirm, hingeline lõhestatus. Esindajad: Kafka , Joyce , Woolf
Maagiline realism
on põhiliselt maalikunsti ja kirjanduse vool, milles maagilisi elemente kujutatakse realistlikus kontekstis. Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks järgnevaid tunnuseid : sündmustik antakse edasi teise vaatenurgast, reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu, kasutatakse fantasstilisi elemente. Kafka protsess
Intelektuaalne romaan
Seda stiili viljelesid Hesse“ Stepihunt “ ja Mann“Donktor Faustus“. Kasutati vaimu ja looduse elu mõistuliku ja bioloogilis-füüsilise poole vastuolusi - igapäevastele dilemmadele, mille ees seisab loov vaimuinimene. Kogumulje on eri vaatepunktide tihti konfliktne ja mitmemõtteline kokkupõrge – mis paneb lugeja mõtlema, soovima leida erinevat või oma vaatepunkti.
Psühholoogiline realism
näitas tegelase arengut seespoolt, midagi ilustamata. Tähtis oli erapooletus tegelase käitumise ja kõne edasi andmises, samuti hingeelus. Hemingway, „ vanamees ja meri“.
Eksistentsialism
lähtub inimese sisemisest eksistentsist ja rõhutab tegelikkuse lõhestumist teadvuse ja asjade sfääriks. Inimest ümbritseb vaenulik absurdne maailm, mis rusub ja deformeerib inimese. Elatakse asjade maailmas, võõrandutakse teistest inimestest → teise inimese mõistmine on võimatu. Inimese tõeline olemus avaldub piirsituatsioonis. Tegelikkust on võimalik tunnetada ainult kunsti kaudu. Eksistentsialism levis peale Esimest maailmasõda Saksamaal, hiljem Prantsusmaal kirjanduses ja kujutavas kunstis. Esindaja Sartre , Camu.
Modernistlik luule
luule, mis tekkis 20.saj. Siia alla kuuluvad futurism, ekspressionism , dadaism, sürrealism ja imažissm. Omane : eklektilisus, luule ei põhine ühtsel kultuurisüsteemil, (enam kui mod. proosale) on omane ärapöördumine tehnoloogia ja tööstuse ning osaliselt ka kaasaegse kunsti saavutustest . Linn on oluline teema & motiiv mod. luules. Mod luule keele kriisi keskmes ka ühiskondliku ja kirjandusliku diskursuse mittehaakuvus. 
20. sajandi draama
20. sajandi alguseks oli oluliselt muutunud teatrisituatsioon . Möödunud sajandiga võrreldes oli teater mitmekesistunud ja rikastunud, seda eeskätt puhtteatraalses mõttes. Vähenenud oli ka teatri sõltuvus kirjandusest. 20. sajandi teatrid ei pea enam kinni autori tekstist, muudavad seda vastavalt oma taotlustele. Esile on kerkinud palju novaatorlikke teatrimehi ja rajatud uusi suundi. Paljud neist eksperimentidest on näiliselt vastandlikud: pisiteatrid mõnekümnele inimesele (tubateatrid, intiimteatrid) ja hiigellavastused tuhandetele inimestele spordihallides, vanades lossides, vabas õhus. Kord mängitakse peaaegu tühjal laval, kord kasutatakse ära viimse võimaluseni kõiki moodsa tehnika võimalusi. Sageli rõhutatakse, et peamine on näitleja, teised muudavad näitlejad nukkudeks kõikvõimsa lavastaja käes. On neid, kes nõuavad “puhast teatrit”, kus kõike väljendataks ainult lavakunsti vahenditega.
Sajandialguse väljapaistvad lavastajad ja mõtlejad M. Reinhardt , Vsevosod. Meierhold , E.G.Craig nägid teatri eesmärki iseseisva kunstilise maailma loomises lavaliste vahenditega, s.o näitlejate liikumise ja kehaplastika, valguse, värvi ja helide abil.
Ekspressionistliku draama tähtsamad esindajad on Walter Hasenclever ,Ernst Toller, Georg Kaiser. Ekspressionistlikku draamat iseloomustavad teravad kontrastid , dünaamiline tegevus, individualiseeritud karakterite puudumine. Eepiline teater on draama- ja lavakunstisuund, mis sai alguse 1920. aastatel Saksamaal ning mille mõjukaim esindaja oli Bertolt Brecht. Brechti looming lähtus ekspressionismist, kuid ühtlasi oli ka selle eitus. Beckett on absurditeatri õigeim esindaja.
Sotsiaalpsühholoogiline draama
Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal oli kommertsteatris juhtival kohal realistlik draama. Rõhk püsis jätkuvalt psühholoogilisel realismil, emotsionaalsel siirusel, mis oli väljendusvahendites kesksel kohal. Tegelaskujude siseelu ja näidendi “sõnumi” edasiandmiseks kasutati stseene minevikust, unenäolisi episoode, sümboolseid tegelasi ning ebarealistlikke dekoratsioone. Erinevalt oma Euroopa kolleegidest, kes tundsid rohkem huvi ideede vastu, võtsid ameerika näitekirjanikud realismi kahel käel omaks.
Draamakirjanikud kujutasid kaasaja inimest kodanliku ühiskonna vastuoludes, asetades rõhu 1) inimelu määravatele välistele oludele
2) hingeelulistele konfliktidele.
1950. aastatel leidis aset taasärkamine briti teatris, mis peegeldas pettumust uue, võrdsusele suunatud ühiskonna ootustes. Tolleaegne näitekirjandus oli minevikus elav ja klassikeskne, täis salonge, tühist jutuvada ning tennisemängu rõõmu. “Noored vihased mehed”, kes nüüd sellele reageerides näidendeid kirjutasid – töölisklassi elust sõjajärgse Suurbritannia lämmatavates oludes –, andsid hääle kompromissitutele mässajatest kangelastele. Aine on pärit alamklasside elust, mida lausa naturalistliku täpsusega kujutati. Näidendid oli valitseva elulaadi ja vaimsuse suhtes teravalt kriitilised. “Noorte vihaste meeste” – J.Osborne, J.Ardeni, S.Delaney, A.Weskeri, E.Borni lavateosed andsid põhjust
EESTI KIRJANDUS
Kroonikad
Hendriku Liivimaa kroonika
Esimesi kirjalikke teateid eestlaste staatuse kohta leiame ladinakeelsest teosest Hendriku Liivimaa kroonika. Kroonika hõlmab küllaltki pikka perioodi, alates misjonitöö esimestest sammudest liivlaste juures 1180. aastatel kuni Saaremaa allaheitmiseni 1227. aastal.
Ristiusustamise käsitelu kõrval sisaldab kroonika tähelepanukuid eestlaste kommete, usundi, keele, rahvalaulu, isiku-ja kohanimede, põlluharimise ning muudegi elunähtuste kohta.
Taani hindamisraamat
Liivimaa vanema riimikroonika
Liivimaa noorem riimikroonika
Katekismus

Esimene säilinud eestikeelne raamat on Wanradti ja Koelli katekismus, milles seisab kõrvuti saksa ja eesti keelne tekst. Katkekismus oli lühike usuõpik. Esitas kristliku õpetuse olulisema ainestiku kokkusurutud kujul.
Martin Lutheri väike katekismuse järgi on kujunenud eesti rahva eetilised tõekspidamised.
Baltisaksa kirjanikud (keele arendajad )
Georg Müller
oli abipastor, kes kirjutas eesti keelseid jutlusi. Tema koostatud on 39 jutlust . Tegemist on esimese suurema eestikeelse kirjaliku mälestisega, milles kajastuvad meie maa ja rahva ajalugu, katk ja selle laastavad tagajärjed. Jutlustest saab teada, et Pühavaimu koguduse juures tegutses ka eestikeelne kool.

Heinrich Stahl
Oli silmapaistvam trükitud kirikukirjanduse esindaja. Mees oli pärit Tallinnast ja omandas Saksamaa ülikoolides usuteaduliku hariduse ja töötas kirkuõpetajana mitmes Põhja-Eesti kogudustes. 1632 rajati Tartu ülikool, kus pandi alus eesti keelekorraldusele.
Kirjanikud
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald .
Kreutzwald
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Neid jutte nagu "Kalevipoegagi" on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise ja vaimuelu .
Proosa 19saj,-20 vahetusel
Kujunema hakkas realistlik kirjandusvool. Realism taotleb tõepärast, objektiivset kujutamist elunähtuste oluliste külgede ja põhjuslike seoste esiletoomist. Eesti realism on hilistekkeline, temas ilmnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud. 19.saj lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus. See avardas kirjanduse võimalusi elu mõtestamisel ja tõi kaasa uue kunstitaseme. Samuti on nimetatud seda kriitiliseks realismiks(rõhutava hoiaku tõttu). Esindajad: Vilde , Kitzberg , Liiv.
Luule 19sa.-20 vahetusel
Võimust hakkas võtma venemaa ning eestimaa venestati. Selleks ajaks olid surnud üldtunnustatud luuletajad, kirjanikud nagu Kreuztzwald, Koidula, Jakobson .
Kirjandus seltsid
Eesti Kirjameeste Selts
Eesti Üliõpilaste Selts Tartus