Kirjanduse konspekt (1)

Realism

1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Romantismile vastukaaluks kujunes realism.
Kuigi realism ja romantism kogu aeg põimusid. Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile.

• Positivism – keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle).
  
• Materialism – kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu).
  

Taas tõusis esile teadus, s.t. reaalained ja loodusteadused .
Realism kandus ka kirjandusse: * täpsus * reaalne maailm * objektiivne maailm. Tunded ja vaated jäid tahaplaanile. Žanritest said valdavaks romaan ja novell . Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja ) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine .
Realismi isaks loetakse Balzac . Tema tegelased on tegutsejad, võitlejad. Tema teostes on tohutud detailid.
Realismi tippteoseks loetakse Flaubert ’i “Madame Bovary ”.
Realismi põhimoto: ilus on vaid tõde.

Kriitiline realism

Kriitiline realism on ühiskonda arvustav realism. Kriitilise realismi põhiline viljeleja oli Balzac.
Realism  ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine, sotsiaalsete olude kriitika  kriitiline realism.

Naturalism

Naturalism on realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola . Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”. (Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa. Pärast seda tuli uusromantism…)

Dostojevski

Fjodor Dostojevski, 1821 -1881, Venemaa.
Pärit vaesunud põlisaadli perekonnast. Vanemad olid üksteisest väga erinevad – isa karm ja ema hell . Lapseea kultuurimuljed olid mitmekülgsed. Iseloomujooned: kinnisus ja lugemiskirg. Ema surm. Isa surm põhjustas langetõve. Lõpetas Peterburis sõjaväeinseneri kooli, samuti säilis tal kirjanikukutsumus. Läks teenistusest erru . Valmis esikteos

• Romaan “Vaesed inimesed” – inimene on loomult hea, aga sotsiaalne ebaõiglus hävitab selle. Romantismi jooned.
  

Eemaldus kirjanike ringist. Otsis uusi loomemeetodeid. Ideed: vendlus, võrdsus ilms revolutsioonita – utopistlik sotsialism. Arreteeriti, elas läbi omaenda hukkamise, saadeti sunnitööle. Varasemad vaated kinnistusid seal veelgi.

• Romaan “Kuritöö ja karistus”. [tappa vanaeit]. Vaesus , alkoholism, paljude motiivide kokkulangemine, Venemaa tegelikkus.
  
• Romaan “ Idioot ”. Täiuslik inimene, uus inimene. Mõškin oli kaasaja Kristus, Absoluutse Headuse idee kandja.
  
• Romaan “Vennad Karamazovid ”.
  

Inimese käsitlus, inimhinge keerukus . Sotsiaal-olustikulised romaanid, psühholoogilised romaanid.
Dostojevski: * tal endal oli epilepsia ; * tal endal oli suhe saatusliku naisega; * ta ise sai surmanuhtluse , aga anti armu .

Tšehhov

Anton Tšehhov, 1860- 1904 , Venemaa.
( arenemine)
Segaseisuslane erinevalt teistest. Isa oli mitmekülgne (kirjandus, muusika ), kuid samas ka range. Pere lapsed pidid aitama isal poodi pidada. Isa pankrotistus ja põgenes Moskvasse. Pere läks sinna järgi. Anton lõpetas gümnaasiumi ja läks siis ka Moskvasse, asus Moskva ülikooli arstiteadust õppima. Esimene teos oli

• Jutustus “Kiri õpetatud naabrile”. Kasutas antonüümi Antoša Tšehhonte.
  

Alguse looming oli peamiselt humoristlik. Kirjutamine oli tema jaoks mõnu, tuli väga kergelt. Esialgu oli peamine eesmärk lugejat naerutada, talle lõbu pakkuda.
Ülikooli kõrvalt tegeles Anton enesekasvatuse, ja -arendamisega. Eesmärk oli saada targemaks ja oma võimeid arendada. Kritiseeris teisi, kel polnud kõrgemaid eesmärke ja ei suutnud end arendada.
Periood 1880-1888. Kirjutas humoristlikke ja satiirilisi novelle. Rõhuasetus aga kaldus meelelahutuselt elu ja inimeste (tõsimeelsele) kujutamisele ning mõistmisele. Tšehhov oli esimesi vene kirjanikke, kes mõistis, et ka “väike inimene” (positsioonilt) pole üksnes ohver, vaid et ka temagi vastutab ebanormaalse elu eest, s.t. iga inimene saab midagi ette võtta.
Toob loomingus sisse “väikese inimese” kui tühise, väikekodanliku inimese teema. Väikekodanlast iseloomustab:
* egoist * piiratud silmaringiga koguja ( eesmärk omaette ) * harimatu ja argpüks * põhitunnus inimväärikuse täielik puudumine ja lakeilik teenistusvalmidus “kõrgemate” ees. Seda illustreerib

• Novell “Paks ja peenike ”.
  

Võrdluseks: Gogoli väike inimene väärib kaastunnet , asjad juhtuvad temast sõltumata. Tšehhovi väike inimene on ise süüdi, Tšehhov nõuab väikeselt inimeselt inimeseks saamist (et oleks eneseväärikus). Tšehhovi väikest inimest iseloomustab käitumise automatism – kuidas madalate ja kõrgematega käituda: esimestega üleolev, teiste ees lömitab ja oma isiksus nagu puudub.
Periood 1888-1889. 1884 lõpetas ülikooli, talle anti maakonnaarsti kutse. Töötamise kõrvalt kirjutas ohtralt. Tšehhovil ilmnesid tuberkuloosi sümptomid. Loomingus üha rohkem sotsiaalpsühholoogilisi, tõsise ja kurva põhitooniga teoseid. Koomilise ja traagilise põimumine. Mitmetähenduslikkus. Suurlinna inimese üksindus – Tšehhov oli taas esimesi, kes selle teema vene kirjandusse tõi. Seda illustreerivad

• Novell “Kurbus”.
  
• Jutustus “ Stepp ”. Stepp, mis lummab poisikest, väliselt väga ilus. Stepis kohtavad vaeseid (vaimult ja materiaalselt). Stepp kui Venemaa võrdkuju.
  

1880. aastate keskpaigus ei väljenda Tšehhov oma suhtumist enam nii selgelt – arvab, et lugeja peab ise tegema oma järeldused. Tõstatab tõsiseid küsimusi ja probleeme. Püüab olla objektiivne kujutaja, ei mõista kohut. Unistab harmoonilisest inimesest, aga ei anna retsepte, teid selle jaoks – igaüks leidku ise.
1890. aastal sõitis Sahhalini saarele (kurjategijate väljasaatmiskoht) kolmeks kuuks – uurima, eluga tutvuma. Tutvus peamiselt sunnitöölt vabanenud asunikega. Selle põhjal kirjutas

• Olustikukirjeldus “Sahhalini saar”.
  

Periood 1890-1899. Saarel käimine ajendas Tšehhovit reaalsetele tegudele rahva elu parandamiseks. Ostis mõisa, seadis sisse arsti vastuvõtutoa talupoegade aitamiseks. Samuti rajas kolm kooli oma vahenditega. Nüüd oli ta mõningates seisukohtades selgusel, väljendas selgelt oma suhtumist. Seda illustreerib

• Novell “Palat nr.6” – argikurjuse vastu võitlemise mõttekus või mõttetus; kas leppida sellega või mitte.
  

Teise osa loomingust jätab endiselt lugeja tõlgendada. Seda illustreerib

• Novell “Maja ärklitoaga”.
  

1890. aastate loomingus on kahte tüüpi intelligente: * “tühisebijad” – ühiskonnale kasulikud, tegevusega hõivatud inimesed, nt. teadlased, insenerid , õpetajad, aga nad on piiratud inimesed, tunnistavad vaid oma tõde, tegelevad pisiasjadega; * “sügavuti tunnetajad” – kunstikalduvusega inimesed, keerulise sisemaailmaga, innustuvad uutest ideedest, kuid nad pole valmis püsivat, igapäevast tööd tegema.

• Näidend “Kirsiaed”.
  

“Naer läbi pisarate” – inimesed Tšehhovi teostes tegelikult kannatavad.

Balzac

Honoré de Balzac, 1799-1850, Prantsusmaa.
Pärit Kesk-Prantsusmaalt, talupoegkonnast. Sai hea koolihariduse . Tahtis kirjanikuks saada.
Alguses proovis kätt ajalooliste romaanidega, kuid siis jäi kaasaegsete romaanide juurde. Balzacil kujunes plaan grandioosse suurteose kirjutamiseks: “Inimlik komöödia” (pealkiri inspireeritud Dante teosest “Inimlik komöödia”). See on jõgiromaan – ulatuslik, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnev romaanitsükkel, mida seovad ühtsed tegelased.
Oli erakordselt töökas ja porduktiivne kirjutamisel, ühtelt poolt võlgade pärast, teiselt poolt suurteose plaani tõttu. IKsse plaanitud 140 romaanist jõudis ta enne surma valmis vaid 90. IK jaguneb kolme ossa : * “Kommete etüüdid” (enamus teosest); * “Filosoofilised etüüdid”; * “Analüütilised etüüdid”. IK oli omaette maailm – Balzaci kaasaegne maailm.

• Romaan “Isa Goriot ” (“Kommete etüüdid”)
  
• Romaan “Eugénie Grandet ” (“Kommete etüüdid”)
  
• Romaan “Šagräännahk” (“Filosoofilised etüüdid”)
  

IK on hiiglaslik panoraamteos. Balzac püüdis käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kõikide ühiskonnakihtide elu kaasajal . Balzaci realismi toetab täpne kirjeldus. Balzaci arvates sõltub inimeste käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. IK plaani mõtles ta välja, kuid ei kirjutanud osi järjest.
Balzaci väärtushinnanguid mõjutas oluliselt Napoleon. Ambitsioonikus. On võimalik tõusta kõrgele positsioonile. Inimesi kasutada ära oma eesmärkide nimel.
Balzaci kangelased on kiremonomaanid – inimesed, kes on haaratud ühest kirest, keskendunud ühele eesmärgile. Enamasti on selleks positsioon, millega kaasneb rikkus ja kuulsus. Ka Balzac oli kiremonomaan, ta otsis erinevaid võimalusi, et saavutada rikkust ja kuulsust , ta rügas selle nimel väga palju tööd.
Balzac tõi romaani sisse raha kui teguri – see on kaotanud eesõigused ja tasandanud seisusevahed. Kirjeldab, kuidas raha tungib kõige peenemaisse ja ebamateriaalseimaisse tundeisse. (Kõik tema tegelased rehkendavad, nagu meiegi seda teeme.)
Balzac ei uurinud ega eksperimenteerinud loomingus eriti, tema stiil ei muutunud ajas.
Balzac – kriitiline realism – ühiskonda arvustav realism.
Tuglas
Kirjandusteadlasena on ta väitnud, et suur mõjutaja oli Taani ametivend Brandes. Tuglas kirjutas monograafiad Juhan Liivist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia".
Tema loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad.
Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:
1901–1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism.
Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa", 1906) ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul").
1914–1925: kõrgperiood. novellid , uus-romantism.
Jäävväärtuslik on tema omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming (näiteks kogu "Saatus", 1917). Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.
1925– 1971 : psühholoogiline realism.
Romaaniga "Väike Illimar " (1937), mis kujutab lapse silma läbi nähtuna mõisaelu ja -inimesi, jõudis Tuglas taas realismini.
Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre ("Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult nt. soome keelest.
Suur kultuurilooline tähtsus on tema reisikirjadel, mälestusraamatutel, artiklitel ja uurimustel (8 kd. kriitikat, "Juhan Liiv", "Eesti Kirjameeste Selts", "Ado Grenzsteini lahkumine ").
Suits
Gustav Suits — (1883-1956) luuletaja, toimetaja ja tõlkija, kirjandusteadlane . F. Tuglase kõrval oli jäänud sajandi kolme esimese aastakümne eesti kirjanduse monumentaalseimaks tegelaseks. Lõpetas Tartu Aleksandri Gümnaasiumi (1904) ja Helsingi ülikooli cand filos kraadiga ( 1910 ), töötas Soomes, 1917-1919 võttis esseeride partei liikmena aktiivselt osa poliitilisest elust, koostas läkituse "Eesti Töövabariik" (1918). Asus tööle Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse professori kt-na (1921), valiti esimeseks korraliseks professoriks eesti kirjanduse alal ( 1931 ), milleks jäi kuni siirdumiseni eksiili (1944). Prof Suitsu nõudliku õppejõu käe alt on kasvanud kaks põlvkonda eesti kirjandusteadlasi. Kirjanduslikku ellu astus gümnasistina ajalehes "Uus Aeg" (1889), avaldades arvukalt sõnumeid, arvustusi, raamatute tutvustusi jms. Värsse hakkas avaldama ajalehes "Uus Aeg" ja ajakirjas "Linda", esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu " Tuulemaa " (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921-1922); järgnevatel aastatel, kuuludes ajakirja "Looming" toimkonda, jääb Suits sünkroonsest kirjanduselust kõrvale, sekkudes vaid erandlikel juhtudel (nt elulähedusliikumine 1920/1930). Töötades ülikoolis ühendas prof. Suits pedagoogilised ülesanded teadusliku uurimistööga, põhiteemadeks olid eesti vanema kirjanduse ajalugu, allikakriitika, poeetika (K. J. Peterson , F. R. Kreutzwald, L. Koidula), samuti valitud peatükid maailmakirjandusest (nt Molière, R. Rolland , G. Brandes jt). Suitsu elutööde hulka kuuluvad mitmed antoloogiad jpm., tema tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.
Tolstoi
Tolstoi teoste peakangelaseks oli tõde. Ta püüdles eluaeg elu tõepärase kirjutamise poole. Tolstoi loomingu väga tähtis iseärasus on selle psühhologism, mis rõhutab muutuste pidevust ja hinge dialektikat. Tema looming on enesetunnetuse ja enesekasvatuse kõrgeim kool. Faktid ei ole Tolstoi väärtus omaette, vaid aitavad luua tervikpilti maailmast, mida ta tahab meile avada. Tema hilisem looming mõistis hukka üldise elukorralduse. Tolstoi uskus sügavalt, et inimene on suuteline täielikult muutma nii iseennast kui ka maailma.
Tolstoi on sügavalt aus ja julge kirjanik. Ta astus üksi välja tsaari ja kiriku vastu, kartmata tagakiusamist ja  ähvardusi. Hämmastav on ka Tolstoi inimlik tarkus ja tema püüdlused jõuda kõigi tõdedeni omaenda mõistusega. 

Teosed

• "Sõda ja rahu" (eesti keeles 1945, 1962, 1970)
  
• "Anna Karenina" (eesti keeles 1978)
  
• "Kaukaasia vang"
  
• "Kasakad"
  
• "Aabitsajutte" (eesti keeles 1973, 1975)
  
• "Jutte väikestele" (eesti keeles 1956)
  
• "Kreutzeri sonaat" (eesti keeles 1998)
  
• "Ülestõusmine"