Psühholoogiateadus ja selle tähtsus meie käitumisele (0)

Psühholoogia mõiste

Psühholoogia on  teadusharu , mille sisu ei ole üheselt defineeritud. On mitu laialt levinud määratlust:
1) psühholoogia on teadus, mis uurib psüühikat;
2) psühholoogia on teadus, mis uurib käitumist ja psüühilisi protsesse;
3) psühholoogia on teadus, mis käsitleb vaimseid protsesse ja käitumist ning nendevahelisi seoseid .
Psühholoogiaks nimetatakse tavakeeles ka:
1) Mitmesuguseid arvamusi psüühika kohta, sõltumata nende teaduslikkusest;
2) Kõike psühholoogide  tegevusega seonduvat;
3) Mingi teatud inimese või raamatutegelase psüühika eripärasid.

Teoreetilised suunad

1)Psühhodünaamiline psühholoogia- esindajad rõhutavad eelkõige varajaste eluaastate mõju isiksuse arengule ja alateadvuse mõju käitumisele. Selle lähenemissuuna algatas Sigmund Freud kasutas võtet - vabade assotsiatsioonide meetodit - st patsient ütles, mis tal pähe tuli(ka mõttetusi), Freud aga kuulas teda ja analüüsis ilmnenud assotsiatsioone. Teiseks oluliseks alateadvuse uurimise võimaluseks pidas ta unenägusid. Ta arendas välja unenägude analüüsi. Ta on loonud ka isiksuseteooria . Freud rõhutas inimese esimeste eluaastate tähtsust isiksuse kujunemisel ja kinnitas, et psühholoogia meetodeid saab rakendada inimeste käitumise muutmisel.
2) Biheiviorism - e käitumine .Kujunes välja vastukaaluks introspektsiooni meetodile . Biheivioristide loogika järgi saab uurida ainult seda, mida on võimalik objektiivselt vaadelda. Kõik see, mida objektiivselt vaadelda ei saa tuleb kõrvale jätta. Uuele suunale pani aluse John Watson oma 1913a ilmunud artikliga “Psühholoogia biheivioristi vaatekohalt”. Biheivioristide arvates võib kogu käitumist määratleda kui lihtsat vastust stiimulile (väline objekt kutsub esile organismi vastuse). Enamus katsed tulenevad loomakatsetel (tuvi, koer, rott ) , keskenduti probleemile- “kuidas käitumist omandatakse?”, kasutati katse ja eksitusmeetodit. 1925.a ilmus Watsoni raamat “Biheiviorism”. Stiimulite alla kuulusid kõik välismaailma objektid ja kõik muutused organismis . Reaktsioonide alla aga inimolendi enda tegevus kuni raamatu kirjutamiseni välja. Biheiviorism pidi uurima kõike, mida elusolend teeb hommikust õhtuni. Ilmnes ka ,et looma ajus tekib kogemuse alusel teatud kognitiivne kaart: loom õpib mingile mõjutusele vastama teataval viisil. Biheivioristid arendasid ka spetsiaalsed teraapiatehnikad, et ravida inimese foobiat.
3) Humanistlik psühholoogia- loojad toonitavad eelkõige inimkogemuse universaalsust ja inimese neid omadusi, mis eristavad teda loomast . Humanistliku psühholoogia esindajateks olid Albraham Moslow ja Carl Rogers . Carl Rogersi arvates peaks humanistlik psühholoogia uurima alasid ja valdkondi nagu inimese eesmärgid, väärtused, valiku tegemine, enese ja teise tajumine jne, mille alusel me looma omaenda maailma. Humanistlik lähenemine keskendub inimese sisemisele, subjektiivsele minale, teadvusele ja tunnetusele, rõhuasetus on inimese vabal tahtel, tema vormil langetada oma elu puudutavaid otsuseid. Humanistid lähtuvad veendumustest, et inimese olemus on oma loomult positiivne, loov ja arengut taotlev, ehkki teda on muserdanud kogemus. Inimest julgustatakse väljendama oma tundeid ja ise leidma oma probleemidele lahendusi. Humanistid vaatlevad iga indiviidi kui kordumatut isikut
4)Tunnete psühholoogia - uuris eeskätt info vaimset töötlemist, huvitub, kuidas inimesed loovad maailma kujundeid enda sees, oma peas. Šveitsi psühholoog Jead Piaget on uurinud milliseid vaimseid operatsioone lapsed teatud vanuses teevad. Kognitiivse psühholoogia esindajate tähelepanu all on teadmiste omandamine õppimise teel, nende korrastamine, teadmise organiseeritus inimese mälus. Uuritakse, kuidas on kujundid ja sõnalised mõisted seotus info taastamisel ja mõtlemisel, kuidas toimub info töötlemine. Kognitiivne psühholoogia on arenemishoos ja ta muutub ja täieneb.
5)Psühhobioloogia- viimase aja jooksul on see suund kiiresti arenenud. Muutunud on arusaamad ajust ja närvisüsteemist, edukalt on uuritud bioloogiliste faktorite osatähtsus aistingutes, õppimises, mälus ,seksuaalkäitumises ja psühholoogiliste häirete tekkes . *.. tänapäeva moodne tehnika võimaldab uurida üksikuid närvirakke, aju eri osade rolli, mitmesuguste ainete ja välistegurite mõju aju funktsioonidele.

Psühholoogia erinevad harud ja seos teiste teadustega

Üldpsühholoogia käsitleb normaalse täiskasvanud inimese psüühika üldisi seaduspärasusi. Selle kõrval on psühholoogial hulk harusid.

• Arengupsühholoogia uurib, kuidas inimesed oma elu jooksul kasvavad, arenevad ja muutuvad.
  
• Biopsühholoogia on spetsialiseerunud käitumise ja psüühika bioloogilistele alustele , uurides laia valdkonda küsimusi, mis on suunatud aju ja närvisüsteemi funktsioneerimise selgitamisele.
  
• Eksperimentaalpsühholoogia uurib maailma tunnetamist, tajumist, õppimist ja sellest mõtlemist.
  
• Isiksusepsühholoogia uurib inimkäitumise ja psüühika stabiilsust ja muutlikkust ajas ning inimesi omavahel eristavaid individuaalseid omadusi.
  
• Keskkonnapsühholoogia käsitleb suhteid inimeste ja neid ümbritseva keskkonna vahel.
  
• Kliiniline psühholoogia tegeleb ebanormaalse käitumise uurimise, diagnoosimise ja ravimisega.
  
• Kognitiivne psühholoogia pühendub kõrgemate psüühiliste protsesside, sealhulgas mõtlemise, keele, mälu, ülesannete lahendamise, teadmise, loogilise järeldamise, hindamise ja otsuste vastuvõtmise analüüsimisele.
  
• Kohtupsühholoogia keskendub õiguslikel küsimustel, nagu vastutusvõimel, hinnangu õigsuse sõltuvusel mitmesugustest teguritest jne.
  
• Koolipsühholoogia käsitleb õppimisega kohanemist ja õpilastel esinevaid emotsionaalseid probleeme.
  
• Nõustamispsühholoogia keskendub hariduse, sotsiaalsete suhete ja elukutse vallas kohanemise probleemidele.
  
• Organisatsioonipsühholoogia ja tööstuspsühholoogia tegelevad psühholoogiaga töökohal, pidades silmas töö tootlikkust, töötajate valikut, tööga rahulolu, kuidas kohandada tööd ja masinaid inimestega jms.
  
• Pedagoogiline  psühholoogia ehk hariduspsühholoogia käsitleb õppeprotsessi mõju õpilastele, intelligentsuse mõistmist ja arendamist , paremate õppimistehnikate loomist ning õpilase ja õpetaja suhete mõistmist.
  
• Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon inimeses toimib.
  
• Sotsiaalpsühholoogia uurib inimeste suhtlemist, seda kuidas kaasinimesed mõjutavad inimese mõtteid, tundeid ja käitumist.
  
• Spordipsühholoogia tegeleb küsimustega, kuidas treeningu- ja võistlustulemusi parandada (reageerimiskiirust suurendada, surnud punktist üle saada jms.
  
• Tarbijapsühholoogia käsitleb inimeste ostuharjumusi ja reklaami mõju ostjate käitumisele.
  
• Tervisepsühholoogia uurib seoseid vaevuste ja haiguste psühholoogiliste ja füsioloogiliste tegurite vahel.
  
• Võrdlev psühholoogia loomade ja inimeste arengut kõrvutades uurib psüühika ja käitumise kujunemist.
  

Psühholoogiateadus on tihedalt seotud mitme teise teadusega, ehkki ta erineb neist oma uurimisobjekti ja meetodite poolest. Vastastikusest mõjutamisest hoolimata säilitab iga teadusharu oma eripära, tal on selgelt eristuvad uurimisobjektid ja uurimismeetodid .

Psühholoogia uurimismeetodid ja eetikaprobleemid

1)Eksperiment- Eksperimendi käigus on võimalik on võimalik teatavaid tegureid kontrollida ja muuta. Tavaliselt konstrueeritakse eksperimentide käigus teatav miniatuurne reaalsus ja kontrollitakse seda. Et enamasti on tegemist laboratoorsete katsetega, siis saab kontrollida ka igasuguseid võimalikke kõrvalmõjusid. Näiteks uuritakse alkoholi mõju mõtlemisele. (Õpik lk 14 näide musta värvuse kohta).
2) Vaatlus - uuritava objekti sihipärane jälgimine selleks, et kirjeldada fakte ja neid üldistada. Näiteks jälgitakse kuidas käituvad ahvid oma loomulikus keskkonnas džunglis, kuidas suhtlevad ema ja laps, kuidas lapsed endile klassis kohti valivad. Vaatlus ei seleta käitumist, vaid piirdub kirjelduse ja üldistamisega.
3)Küsitlus – arusaamade selgitamiseks. Tavaliselt küsitakse igaühe arvamust mingi konkreetse asja kohta ning tulemused üldistatakse. Nende usaldusväärsus sõltub suuresti küsimuse vormist .
4)Testid – Nad võimaldavad kindlate protseduuride alusel võrrelda kahte või enamat isikut mingi tunnuse suhtes. Näiteks võrreldakse inimeste intelligentsi või isikuomadusi.
Üks eetiline probleem on loomkatsed . Umbes 7-8% psühholoogilistest katsetest teostatakse loomadega – enamasti rottide, hiirde, jäneste ja lindudega. Ligi kümnendiku loomkatsete puhul kasutatakse elektrilööke. Küsimus on selles kas tohib inimeste heaolu pidada loomade omast tähtsamaks. Teiseks probleemiks on inimestega tehtavad manipulatiivsed katsed. Näiteks kui tahetakse näha kuidas inimesed mingis olukorras käituvad siis provotseeritakse neid ka vastavalt.
Eetilist laadi küsimuste lahendamiseks on välja antud eetikakoodeksid.

Katseisikutele tuleb tagada privaatsus . Nende mõtteid, tundmusi, arusaamu ei tohi avalikustada ilma nende nõusolekuta. Seetõttu peavad uurijad oma tulemusi esitama nii, et nende alusel ei saaks konkreetseid isikuid tuvastada.

Uurimustes/ eksperimentides osalemine peab olema vabatahtlik. Samuti peab isikul olema õigus loobuda eksperimendi käigus.

Enne kui isik otsustab, kas osaleda uurimuses / katses või mitte, tuleb talle anda selle kohta teavet. Psühholoogid peaksid inimestele rääkima, mida neil tuleb katse käigus teha ja kas selles osalemine võiks neid kuidagi kahjustada. Seega: vabatahtlik osalemine peab põhinema informeeritud nõusolekul.

Inimesele ei tohi eksperimendist tuleneda mingisugust kestvat häda. Seetõttu peetakse osa katsete puhul soovitavaks mõni aeg pärast eksperimendi lõppu kontrollida, kas katseisikuga on kõik korras.

Käitumist mõjutavad bioloogilised tegurid

Närviprotsessid

Inimese käitumine alates lihtsamatest asjadest (silmapilgutamine) ja lõpetades kõige keerulisematega (probleemide lahendamine), sõltub meie sees toimuvate protsesside integreerumisest.
Integreerimist e ühendamist teostab närvisüsteem (NS). Et paremini mõista inimkäitumist, tuleb tunda selle aluseks olevaid bioloogilisi protsesse.
Teadusharu, mis uurib organismi bioloogiliste ning psüühiliste ja käitumuslike aspektide vahelisi seoseid, kuuluvad psühhobioloogia valdkonda. Need on neurofüsioloogia, sotsioloogia, psühhofarmakoloogia jpt.
Närvisüsteem
NS ülesanne on reguleerida ja koordineerida organismi elundite talitlust ning kohandada seda sise- ja väliskeskkonna muutustele.
NS saab pidevalt infot keha sisemusest (südamest, seedeelunditest, lihastest ) kui väliskeskkonnast (silmade ja kõrvade kaudu).
Aju töötleb saadud infot ja lähetab organismile vastused/käsud.
Närvirakk e neuron
... on NSi kõige väiksem osa. Inimese NS koosneb miljarditest omavahel tihedalt seotud neuronitest. Nende ülesanne on tekitada ja juhtida närviimpulsse.
Iga neuron koosneb rakukehast (keskel asub tuum) ja jätketest - dendriitidest ja aksonist.
Dendriidid on lühikesed ja hargnevad, meenutades puuoksa (kr dendron -puu). Neid võib neuronil olla üks või mitu.
Akson on üksainus pikk jätke.
Neuronite mõõtmed on erinevad:

• väiksemate rakukeha Ø 7...8 mikromeetrit
  
• suurematel kuni 100 mikromeetrit
  

Kui arvestada ka jätkeid (mõne raku akson on 1,5m), siis on neuronid organismi suurimad rakud .
Erutus saabub närvirakku dendriitide kaudu. Läbib rakukeha ja liigub mööda aksonit kas järgmisele neuronile või lõppelundile (lihasele, siseorganile).
Dendriidid→rakukeha→akson
Neuronid on üksteisega ühendatud ja moodustavad pikki ahelaid.
Närviimpulsid liiguvad alati kindlas suunas:

• erutus kulgeb perifeeriast (lihastest, näärmetest) kesknärvisüsteemi (KNS) mööda aferentseid e tundenärvikiude;
  
• KNSst perifeeriasse mööda eferentseid e motoorseid kiude.
  

Kuna närvikiusisene erutuse levik on elektriline protsess, siis ei või närviimpulsid kulgeda hajusalt. Vastasel korral tekiks lühise oht. Selle vältimiseks on akson ümbritsetud müeliinkestaga - spetsiifilise rasva-valgu ühendiga.
Tagades impulsside sihipärase kulgemise , suurendab see kest ühtlasi nende liikumiskiirust.
Inimesel võivad närviimpulsid liikuda kiirusega kuni 100 m/sek.
Neuronitevahelist kontaktkohta, kus närviimpulss kandub ühelt neuronilt teisele või neuronilt lõppelundile, nim sünapsiks ja seda ülekannet sünaptiliseks ülekandeks.
Erutus levib sünapsis tekkivate keemiliste ainete - virgatsainete e mediaatorite e neurotransmitterite vahendusel.
Virgatsainete toime NSle võib olla erutav või pidurdav .
Virgatsained
Avastatud üle 70 virgatsaine. Mõned klassikalised näited:

• atsetüülkoliin- (Ach)
  

lihaste kokkutõmbed ja liigutuste juhtimine, mälu.
Nt Alzheimeri tõve puhul mälu halveneb, Ach hulk väheneb. Ach teke on pärsitud.

• dopamiin - (DA)
  

mõjutab liigutusi, tähelepanu, õppimist.
Nt Parkinsoni tõve korral pole ajus piisavalt DAd. Parkinsoni tõbi põhjustab värisemist, lihasjäikust, tasakaaluhäireid, sest tegemist on orgaanilise ajukahjustusega. Haigeid ravitakse dopamiiniga, aga selle üledoseerimine võib viia skisofreenia tekkele.

• serotoniin - (5-HT)
  

osaleb une- ja ärkveloleku, meeleolu, isu reguleerimises. Serotoniinil on pidurdav toime.
Nt pidurdab unistamist, pärssides kujutluspiltide teket. Narkootiline aine LSD pidurdab serotoniini mõju - see seletab LSD toimele iseloomulikke hallutsinatsioone (ebataju, pettekujutlused).
Närvisüsteemi ehitus ja talitlus
NÄRVISÜSTEEM (NS) jaguneb:
somaatiline NS
(kr soma - keha)
autonoomne NS
(toimub siseelundite, sisenõrenäärmete, südame ja veresoonte talitluse reguleerimine; tahtele allumatu)
kesknärvi-süsteem (kontrollib kogu elutegevust)
piirdenärvisüsteem
(reguleerib liikumiselundite tööd ja võtab vastu infot välismaailmast)
sümpaatiline
NS
parasümpaatiline NS
peaaju
seljaaju
peaajunärvid
seljaajunärvid
SÜMPAATILINE NS
PARASÜMPAATILINE NS
laienevad
silmapupillid
ahenevad
kiireneb
hingamine
aeglustub
kiireneb
südame töö
aeglustub
tõuseb
vererõhk
langeb
ahenevad
veresooned
laienevad
aeglustub
seedeelundkonna töö
kiireneb
Kesknärvisüsteem (KNS)
Seljaaju on väikese sõrme jämedune väätjas moodustis lülisambakanalis. Lülisammas kaitseb seljaaju. Seljaajust lähtub 31 paari seljaajunärve. Seljaaju põhiline ülesanne on kehas toimuvat peaajuga ühendada.
Vahel liigub info ainult seljaaju vahendusel. Nt käe kõrvetamisel tõmbate käe kiiresti pliidist eemale, enne kui midagi mõtlete. Selline refleks on automaatne , tahtmatu, vajalik selleks, et sensoorsele infole kohe reageerida. Teine seljaaju ülesanne on seega - vastutada tingimatute reflekside eest.
Refleks on KNSi vahendusel toimuv vastus/ reaktsioon väliskeskkonna või organismi sisekeskkonna ärritusele.
Peaaju asub koljuõõnes, kolju kaitseb peaaju. Täiskasvanud inimese aju kaalub ~1300-1400g, seega moodustab inimese aju kaal 2,5% tema kehakaalust. Aju suurusel ja inimese intelligentsusel pole omavahelist seost: suurema ajumassiga inimesed ei ole targemad. Aju mass kasvab ja aju areneb inimesel 20.-25. eluaastani.
Eristatakse 5 ajuosa : piklik-, taga-, kesk-, vahe- ja otsaju.
Suuraju koor on ~3mm paksune keeruka ehitusega närvikude, mis sisaldab 10-14 miljardit närvirakku. Arvukad vaod liigendavad ta käärudeks, sagarikeks ja sagarateks. See liigendus suurendab koore pindala.
aju osad
ülesanded
piklikaju
Seljaaju jätk koljuõõnes. Mitmete elutähtsate reflekside keskused: hingamis -, südametalitluse-, seedimis-, aevastamis- ja oksendamis-reflekside keskused.
Piklikajust tuleb läbi ajusilla ajukoorde närvirakkude kogum - võrkmoodustis e retikulaarformatsioon . Võrkmoodustise ülesanne on toimida kas aktiveerivalt või pärssivalt kogu NSile ning osaleda une- ja ärkveloleku regulatsioonis.
tagaaju
Ajusild asub piklikajust ülal- ja eespool . Ülesandeks reflektoorne tegevus ja närviimpulsside ülekanne.
Väikeaju paikneb suuraju poolkerade all. Ta koordineerib liigutusi ja hoiab keha tasakaalus.
keskaju
Keskajus asub automaatsete liigutuste keskus - peaaju eri osadest tulevad närviimpulsid kantakse sealt lihastele automaatsete liigutuste juhtimiseks . Ka optiliste ja akustiliste orienteerumisreflekside keskused siin (nt pea pööramine ootamatu heli/valguse korral).
vaheaju
Tundlikkuskeskus - selle kaudu saadetakse peaaegu kogu meeleelunditest tulev (sensoorne) info ajukoorde.
Hüpotalamus - kontrollib sisenõresüsteemi ning autonoomset NSi (ainevahetust, keha sisetemperatuuri, janu- ja näljatunnet) samuti emotsioone, valu, seksuaalsust, mõnu ja stressi.
otsaju
Suuraju poolkerad - neid katab suuraju koor, mis on kogu NSi kõrgeim osa, seal toimub kõrgem närvitalitlus e teadvuse, mõtlemise, aistingute, tajude, mälu ja õppimisega seotud protsessid.
Eristatakse 4 sagarat:
otsmikusagar - seotud liigutuste planeerimise, teostamise, kontrollimisega
kiirusagar - seotud naha- ja lihastundlikkusega
oimusagar - seotud kuulmisega
kuklasagar - seotud nägemisega.
Eristatakse 3 välja:
motoorsed väljad - asuvad otsmiku ja kiirusagara piiril , siit liigutused käsklused lihastele tahteliste liigutuste sooritamiseks. Mida peenem liigutus , seda suurem esindatus ajukoores nt pöidla esindatus ajukoores suurim. Nt kui kahjustuvad motoorsed kirjutamiskeskused, siis ei saa inimene teha kirjutamisliigutusi, kuigi tema käsi on terve.
sensoorsed väljad - hõlmavad kuulmiskeskust oimusagaras, nägemiskeskust kuklasagaras, puutetundlikkuse ( kompimise ) keskust otsmiku- ja kiirusagara piiril. Neile ajukoore aladele saabub meelte saadetud info. Nt kui kuklasagara nägemisväli on vigastatud , siis inimene näeb esemeid, aga ei tunne neid ära.
assotsiatiivsed väljad - võtavad enda alla ajukoore ülejäänud osad (ajukoorest üle veerandi). Seotud kõrgemate psüühiliste protsessidega - mälu, mõtlemine, tajumine, kõne. Siin toimub kogu saabunud info ühendamine sihipärase tegevuse huvides. Nt otsmikusagara kahjustuse korral muutub inimene loiuks , aeglaseks, mõtlemisvõime kaob.
Mõhnkeha ühendab suuraju kaht poolkera.
limbiline süsteem
Ei eristu omaette aju osana ! Hõlmab kesk- ja vaheaju ning jõuab ajukoorde.
Nimetatakse emotsioonide ajuks, naudingukeskuseks.
Seotud emotsioonide, mälu, õppimise ja motivatsiooniga.
Homunkulus - väike inimene (ld homunculus - inimeseke), kelle ebanormaalsed proportsioonid piltlikustavad eri kehaosade ja elundite esindatust ajukoores.
Refleksid
Aju töötab reflektoorselt. Igal ajahetkel jõuab inimeseni väliskeskkonnast ja organismist palju ärritusi, millele tuleb reageerida. Reaktsioonid, mis annavad ärritustele vastused, on refleksid. Need aitavad organismil kohaneda ja kahjustumist vältida.
Eristatakse:
1. tingimatud refleksid - on kaasasündinud tahtmatud reaktsioonid.
Vastsündinul on olemas:

• toitumisrefleksid (imemis- ja neelamisrefleks , põie ja pärasoole reflektoorne tühjendamine)
  
• kaitserefleksid (pupillirefleks, aevastamine jt)
  

Reflektoorne talitlus täieneb elu jooksul soojätkamise refleksidega, lisanduda võivad teatud tahtlikud tegevused.
2. tingitud refleksid - kujunevad kogemuste ja õppimise põhjal elu jooksul. Need on teadmised, oskused, harjumused, kombed jne. Tingitud refleksid on muutlikumad, võivad isegi kustuda, kui neid esilekutsunud tegurite mõju kaob.
Tingitud refleksid on seotud kõrgema närvitalitlusega e suuraju koore tegevusega. Tingimatud refleksid on seotud madalama närvitalitlusega (selja- ja piklikajuga).
Reflekside uurimine võimaldab hinnata NSi seisundit ja nende abil saab ravida - nõelravi, punktmassaaž.
Ravimisel võib kasutada ka tingitud reflekse - inimesel kujundatakse refleks, et üksnes alkoholi lõhn kutsub esile tugeva iivelduse.
Närviprotsessid
Inimese psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks on 2 vastandlikku närviprotsessi:
erutus ja pidurdus. Need protsessid võivad üksteiseks üle minna.

• Väliskeskkonnast ja organismi sisekeskkonnast saabuvad ärritused kutsuvad neuronites esile erutuse. Sealt levib erutus lihastele, näärmetele ning need asuvad sooritama vastavaid tegevusi (nt liigutusi). Niisiis on erutus reaktsiooni vallandav närviprotsess.
  
• Vastupidine protsess - pidurdus peatab reaktsiooni. Pidurduse ajal on neuronid nn puhkeseisundis, nende juhitud lihased ei tööta. Pidurdus võib olla:
  
  • üldine - une puhul unesolija ei reageeri ümbrusele;
    
  • osaline - sügavasse mõttesse vajunud inimene ei märka enda ümber toimuvat.
    

Korrastades ja täiustades reaktsioone, jätab pidurdus vähem tähtsa kõrvale ning võimaldab keskenduda antud hetkel olulisimale.
Ajupoolkerade asümmeetria
Kuigi vasak ja parem ajupoolkera näivad väliselt sarnased, talitlevad nad erinevalt. Kummalgi on omad ülesanded. Kahe poolkera infovahetus toimub mõhnkeha kaudu.
Arvatakse, et poolkerade erinevused tulenevad info töötlemise viisist. Vasakus poolkeras toimub analüütiline töötlus (kronoloogiliselt järjestav) ja paremas poolkeras sünteetiline töötlus (infot tervikuna käsitlev).
Ajupoolkerade asümmeetria
parem ajupoolkera
sünteetiline infotöötlus
3-mõõtmelised ( ruumilised ) kujundid
kujutlusvõime
kunstimeel
musikaalsus
emotsioonid
vasakukäelisus
vasak ajupoolkera
analüütiline infotöötlus
teadus
arvutamine
kirjutamine
kõnelemine (Broca keskus)
loogika
paremakäelisus

Lapse arengut mõjutavad pärilikud ja keskkonnategurid

Arengupsühholoogia keskseid küsimusi on - kuivõrd mõjutab inimese arengut pärilikkus ja kuivõrd keskkond.
Näide õpikust identsetest ja lahutatud kaksikutest lk 33-34!
Inimese käitumine on pärilike tegurite ja keskkonna koosmõju tulemus.
Inimest mõjutab ka see, mida me õpime. Inimene suudab end vastavalt keskkonnale kujundada.
Igal inimesel on ainulaadne geneetiline pagas ja ainuomane paindlik käitumine - kohanemine keskkonnaga erinev.
Pärilikud tunnused saame oma vanematelt kromosoomidega. Inimene saab kaasa 23 kromosoomi isa spermist ja 23 kromosoomi ema munarakust. Neist 46 kromosoomist moodustub 23 kromosoomipaari .
Kromosoomid koosnevad geenidest, mille arv ühes kromosoomis võib küündida tuhandeni. Geen on pärilikkuse kandja ja DNA (desoksüribonukleiinhappe) struktuuriosa.
Kõikides keharakkudes on ühed ja samad geenid , kuid tavaliselt toimib neist aktiivselt ainult 5-10%. Seega pole kuigi tõenäoline, et 2 inimest saaksid ellu kaasa ühesuguse geneetilise info v.a identsed kaksikud.
Meestel ja naistel erineb ainult 23. kromosoomipaar. Naistel on selles kaks X-kromosoomi (XX), meestel üks X- ja üks Y- kromosoom (XY). Emalt saab laps alati X-kromosoomi, lapse soo määrab isalt saadud X- (sünnib tütar) või Y-kromosoom (sünnib poeg).
Mõningaid inimese omadusi mõjutab üksainus geen (nt võib üksikgeeni mõjul kujuneda vaimne mahajäämus).
Enamik omadusi ja eripärasusi seostub mitme geeni mõjuga (polügeensus) nt intelligentsus , emotsionaalsus.
Vahel on raske kindlaks teha, kas geneetiliselt mõjutatud käitumist põhjustab üks või mitu geeni.
Vanematelt saadud pärilike tegurite kogumit nimetatakse genotüübiks.
Genotüübi väljendumist konkreetse indiviidi puhul nimetatakse fenotüübiks. See kuidas te välja näete ja käitute s.t teie fenotüüp on teie genotüübi ja elukeskkonna vahelise pideva vastasmõju tulemus. Keskkonnast sõltub olulisel määral, mismoodi kellegi pärilik info avaldub

Psühhosotsiaalne areng ning naise ja mehe erinevused

Psühhosotsiaalne areng Erik H. Eriksoni järgi
Psühhoanalüütik, kelle väitel eelnevate arenguastmete läbimine ja kriisidega toimetulek loob valmisoleku järgmiste oluliste arenguliste ülesannete lahendamiseks.
Arengu aste
Kirjeldus

Usaldus või usaldamatus
sünnist-1a.
Laps peab omandama arusaama, et ta võib ümbritsevat maailma usaldada . Kui lapse vajadused on rahuldatud ja vanemad teda hellitavad, siis tunnetab ta maailma turvalisena. Kui laps ei saa piisavalt hellust, siis võib ta maailma ees hirmu tunda.

Autonoomia või kahtlemine ja häbi
1.-3.a
Kui laps on vanemaid usaldama õppinud, siis hakkab ta nende toel ja oma arengule vastavalt tegutsema. Eakohaste ülesannete lahendamine arendab lapse iseseisvust. Kui ülesanded on liiga keerulised või vanemate tugi puudub, tekivad lapsel kahtlused, kas ta suudab toime tulla. Tähtis on saada vanematelt kiitust ja toetust. Vanematepoolne häbistamine ja laitmine võivad lapse kahtlusi oma suutlikkuses ainult suurendada.

Initsiatiiv (algatuslikkus) või süü
4.-5.a
Lapse füüsiline aktiivsus ja keele kasutamise oskused on oluliselt arenenud. Tema ettevõtlikkus kasvab, ta hakkab üha enam katsetama ja vanematele küsimusi esitama. Kui vanemad soodustavad sellist tegevust, vastavad tema küsimustele, siis areneb lapse algatusvõime jõudsalt. Kui lapse küsimusi peetakse rumalateks, võib temas kujuneda süütunne.

Edukus või alaväärsus
6.-11.a
Kooliikka jõudmine toob kaasa vaimsete küsimuste esitamise. Last julgustatakse asju hästi tegema, neid lõpule viima, teda kiidetakse selle eest, nii areneb töökas ja ettevõtlik inimene. Kui lapse tehtust ei peeta lugu, teda koheldakse kui tüütajat, siis võib tal tekkida alaväärsustunne. Lapsed, kellel on see tunne välja arenenud, ei suuda vaimset tegevust nautida ega sellest rahuldust leida. Neil võib tekkida kujutlus, et nad ei suuda midagi hästi teha.

Identsus või rolliähmasus
varane noorukiiga
Saavutatakse füüsiline küpsus ja saadakse iseseisvaks ( vanematest sõltumatuks). Tähtis on leida vastus küsimusele - Kes ma olen? Noor kahtleb paljus - kelleks tahab saada, oma seksuaalsuses jne. Kui nooruk suudab oma rollid tervikuks siduda, kujuneb välja terviklik ego- identiteet . Kui ta ei oska ühendada oma elu eri külgi, siis jääb tema identsus ähmaseks.

Intiimsus või isolatsioon
hiline noorukiiga
See etapp läbitakse edukalt eeldusel, et nooruk loob lähedase sideme teise inimesega. Kui ta seda luua ei suuda, võib tal areneda üksindus- ja isoleeritustunne.

Generatiivsus või stagnatsioon
täiskasvanuiga
Generatiivsus seostub järgmise põlvkonna kasvatamise ja juhendamisega. Mõeldud on nii laste kasvatamist kui laiemaid ettevõtmisi, milles osaletakse ja mille kaudu järgmist põlvkonda mõjutatakse (nt õpetamine, poliitika). Need, kes endale sellist tegevust ei leia, valivad sageli endassesulgumise tee, mis toob kaasa stagnatsiooni .

Integraalsus (terviklikkus) või meeleheide
hiline täiskasvanuiga
Inimene vaatab tihti elule tagasi. Ta võib leida, et tema elul on olnud tähendus, tunnetada endaga rahulolu. Kuid ta võib tunda ka vastupidist - kogu elu on elatud valesti, aga midagi parandada on juba hilja . See inimene jõuab püsiva meeleheite seisundini.
Mehe ja naise erinevused
Tänapäeva üldise arusaama kohaselt võivad mehelikud ja naiselikud omadused olla koos ka ühes inimeses.
Meeste ja naiste võimed on üldjoontes üsna ühesugused. Tüdrukutel ja naistel on tavaliselt paremini arenenud keelelised , poistel ja meestel aga ruumilis -visuaalsed võimed. Arhitektide seas on enim mehi.
Kuni teise eluaastani ei ole poiste ja tüdrukute käitumises erinevusi. Meeste ja naiste käitumise erinevused tulenevad peamiselt kasvatusest . Nii kujuneb paljudel meestel välja arusaam endast kui sõltumatust minast, naistel endast kui vastastikku sõltuvast minast ( Cross & Madson, 1977). Meeste ja naiste vahelised erinevused võivad väljenduda ka kõnes, vestluse katkestamises jne. Mida liberaalsemaks muutub kasvatus, mida vähem rõhutatakse jäikade soorollide järgimist, seda vähem võib leida meeste ja naiste vahelisi erinevusi.
11