Psühholoogia eksamiks õppimine (0)

Psühholoogia on teadus, mis käsitleb vaimseid protsesse ja käitumist ning nendevahelisi seoseid . Teadusliku psühholoogia algust arvestatakse aastast 1879 , mil Wilhelm Wundt rajas esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi.
Tänapäeva psühholoogias on viis teoreetilist suunda:
Psühhodünaamiline psühholoogia (psühhoanalüüs –S. Freud ) - rõhutatakse alateadvuse mõju käitumisele ja varajaste eluaastate mõju isiksuse arengule.
Biheiviorism (J. Watson) - objektiivselt vaadeldava käitumise uurimine . Käitumist vaadeldakse kui lihtsat vastust stiimulile (objekt või sündmus, kas siis sisemine või väline, põhjustab organismi vastuse).
Humanistlik psühholoogia (C. Rogers ja A. Maslow ) -rõhutab inimkogemuse universaalsust ja inimese neid oma­dusi, mis eristavad teda loomadest, — eneseaktualisatsiooni, inimlikke tundeid ja kogemusi.
Kognitiivne psühholoogia (J. Piaget) - uurib, kuidas luuakse ajus keskkonna kujundeid ja kuidas toimub info vaimne töötlemine.
Psühhobioloogia - seletab käitumist kui ajus toimuvate keemiliste ja bioloogiliste protsesside tulemust.
Psühholoogia uurimismeetodid jaotuvad kolmeks: kirjeldavad uurimused (juhtumi analüüs, vaatlus , küsitlused, tes­tid); korrelatiivsed uurimused; eksperiment .
 891ffda0na muutustele. Psüühika ja bioloogia vahelisi seaduspära­susi uurib psühhobioloogia.
Närvirakk ehk neuron tekitab ja juhib närviimpulsse.
Neu­ron koosneb rakukenast ning 2 liiki jätketest: dendriitidest ja aksonist. Erutus kulgeb neuronisse mööda dendriite, läbib rakukeha ja väljub sealt aksoni kaudu.
Närviimpul­sid liiguvad neuronite ahelas kindlasuunaliselt: perifeeriast mööda tundenärvikiude kesknärvisüsteemi ja kesknärvisüsteemist mööda motoorseid närvikiude perifeeriasse.
Närviimpulsid on elektrokeemilised protsessid. Nende kiire ja sihipärase liikumise tagab aksonit ümbritsev müeliinkest.
Närviimpulsside ülekandekohta nimetatakse sünapsiks. Erutus levib sünapsis tekkivate keemiliste aine­te - virgatsainete vahendusel. Virgatsained on närvi­süsteemi suhtes kas erutava või pidurdava toimega.
Närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks osaks.
Somaatiline närvisüsteem koosneb kesknärvisüsteemist ja piirdenärvisüsteemist.
Autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline osa aktiveerub ohuolukorras ning parasümpaatiline osa viib organismi tagasi
rahulolekusse.
Piirdenärvisüsteem reguleerib liikumiselundite tööd ning selle kaudu saadakse välismaailmast
informatsiooni. PNS koosneb pea- ja seljaajunärvidest.
Kesknärvisüsteem reguleerib kogu organismi elutalitlust.
KNS koosneb pea- ja seljaajust .
Seljaaju ühendab kehas toimuvat peaajuga ja vastutab reflekside eest.
Peaajul on 5 osa.
Piklikajus asuvad elutähtsate reflekside keskused. Piklikajust lähtuv võrkmoodustis reguleerib und ja ärkvelolekut.
Tagaajus toimub reflektoorne tegevus, närviimpuls­side ülekanne, liigutuste koordinatsioon ja tasakaalu hoid­mine.
Keskajus asuvad automaatsete liigutuste ja orien­teerumisreflekside keskused.
Vaheajus paiknevad muu hulgas koorealune tundlikkuskeskus ning sisenõresüsteemi,
autonoomset närvisüsteemi ja emotsioone kontrolliv hüpotalamus.
Limbiline süsteem, aju funktsionaalne osa, reguleerib emotsionaalset käitumist.
Otsaju on seotud kõr­gema närvi talitlusega.
Ajukoores eristatakse 4 sagarat — otsmiku -, kiiru-, oimu-ja kuklasagar — ning 3 liiki välju:
motoorsed , sensoorsed ja assotsiatiivsed väljad.
Aju töö on reflektoorne.
Refleks on KNS-i vastus sise- ja väliskeskkonna ärritusele.
Eristatakse tingimatuid reflek­se, mis on kaasa sündinud, ja tingitud reflekse, mis kuju­nevad elu jooksul.
Inimese psüühilise tegevuse ja tema käitumise aluseks on 2 närviprotsessi: erutus ja pidurdus. Ajupoolkerade
asümmeetria tähendab, et kummalgi aju­poolkeral on oma ülesanded. Erinevused seisnevad info töötlemise viisis: vasak
poolkera töötleb infot analüütili­selt, parem poolkera sünteetiliselt.
Aju uurimiseks kasutatakse tänapäeval mitmesuguseid meetodeid (EEG, CAT, PET).
Teadvust määratletakse kui teadlikkust iseendast ja oma keskkonnast.
Unes eristatakse aeglase une ja kiire ehk paradoksaalse une (REM-une) seisundit .
Paradoksaalseks nimetatakse viimast seetõttu, et ta sarnaneb mitme näitaja poolest ärkvelolekuga, tegelikult aga magavad
inimesed sügavalt. Tavali­selt nähakse unenägusid just selle seisundi ajal.
Aeglane ja kiire uni vahelduvad, moodustades koos 90-100-minutilise tsükli. Öö jooksul läbitakse 4-5 sellist tsüklit.
Meditatsioon on tahtlikult esilekutsutud seisund, millega pööratakse teadvus
välismaailmast inimese sisemaailma.
Sensoorne deprivatsioon on seisund, mille puhul vähe­neb märgatavalt meeleelundite kaudu välismaailmast saa­dav info.
Tunnetusprotsessid on need psüühilised protsessid, mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt tegelikkusest. Siia
kuuluvad aisting , taju, tähelepanu, mälu, mõtlemi­ne, kujutlus ja keel.
Aisting on vahetu tunnetusprotsess , mis peegeldab eseme­te ja nähtuste üksikomadusi. Klassikaliselt eristatakse nägemis-,
kuulmis-, haistmis-, maitsmis - ja kompe- ehk puute-aistingut.
Kõik aistingud kujunevad analüsaatorite vahendusel. Analüsaator on ärritusi töötlev
närvimehhanism, mis koos­neb retseptoritest, närvikiududest ja vastavatest peaaju piirkondadest.
Nägemismeele kaudu saab inimene kõige rohkem infot. Valgusena nähakse
elektromagnetlaineid pikkusega 380-770 nm. Silma võrkkestas asuvad valgustundlikud rakud kepikesed on olulised
hämaras nägemiseks ning kolvikesed värvuste nägemiseks.
Daltonism on puna-roheline värvipimedus.
Helina kuuleb inimene õhuvõnkeid sagedusvahemikus 16-20 000 Hz. Inimene ei kuule infraheli
(alla 16 Hz) ega ultraheli (üle 20 000 Hz). Väga tugevad helid ja pidev müra võivad põhjustadastressi ning
kuulmiskahjustust.
Eristatakse nelja peamist maitset , mille suhtes on keele eri piirkondadel erinev tundlikkus. Keele ots tunneb paremini
magusat , servad haput, pära mõru maitset.
Soolasetundlikkus on suurem keele otsas ja servades. Maitse võib hoia­tada ohu eest.
Lõhnadel pole spetsiaalseid nimetusi, neid määratletakse mingite objektide või protsesside kaudu.
Puutetundlikkus sõltub nahas olevate retseptorite hulgast. See on suurim sõrmeotstes,
keeles ja huultes. Aistingutel on neli põhidimensiooni.
Intensiivsus - ais­tingu tekkeks on vaja, et ärritaja oleks küllalt tugev. Inten­siivsusega on seotud kolm mõistet:
tundlikkuse alumine ja ülemine absoluutne lävi ning eristuslävi.
Kvaliteet — igal aistinguliigil on oma kvaliteedid, mida saab võrrelda.
Aeg - aistingu kujunemiseks kuluv aeg.
Ruum - teatud aistin­gud võimaldavad kindlaks määrata ärritaja asukohta .
Aistingute seaduspärasused on adaptatsioon ehk ärritajaga kohanemine , kompensatsioon ehk ühe aistinguliigi
korvamine teisega ja sünesteesia ehk ühele meeleelundile iseloomuliku aistingu teke teise meeleelundi ärritamisel.
Taju peegeldab meid ümbritsevaid esemeid ja nähtusi ter­viklikult. Tervikliku tajukujundi tekkeks on olulised lähe­dus,
suletus , sarnasus ja hea jätk.
Taju peamised omadused on püsivus, valivus ja mõtesta­tus. Tajumisel on olulised ka
kogemused, hoiakud ja emotsioonid . Kogemuste osa tajumises nimetatakse apertseptsiooniks.
Isikutaju tähendab teise inimese tajumist, mõistmist ja hin­damist. Isikutaju mehhanismid on stereotüpiseerimine,
identifitseerimine, projitseerimine ja empaatia .
Ruumitaju võimaldab hinnata ruumisuhteid ja orienteeru­da ruumis. Ruumilisust tajub inimene sügavustunnuste abil.
Need on binokulaarne nägemine, tausta struktuur, lineaarne perspektiiv ja kattumine.
Liikumistaju annab infot objektide liikumise kohta. Peale reaalse liikumise on olemas ka näiv ehk stroboskoopiline
liikumine ja esilekutsutud ehk indutseeritud liikumine.
Ajataju annab teavet aja kulgemise kohta ja on isikuti erinev.
Tähelepanu filtreerib kogu meelte kaudu tuleva info ja keskendab teadvuse mingile objektile või tegevusele.
Tähe­lepanu jaotab tajuvälja figuuriks ja fooniks.
Tähelepanu omadused on maht, jaotuvus , koondamine , püsivus ja ümberlülitatavus.
Tähelepanu võib olla tahtmatu või tahtlik .
Tahtmatult tõmbavad tähelepanu ärritaja tugevus, suurus, kontrast , liikumine, kordumine ja uudsus .
Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane.
Tahtlik tähelepanu nõuab tahtepingutust ning kujuneb õpetuse ja kasvatuse käigus.
Õppimine on protsess, mille käigus kujunevad kogemuse vahendusel suhteliselt püsivad muutused inimese teadvuses.
Harjumine ehk habituatsioon on lihtsaim õppimisvorm. See põhineb orienteerumisrefleksil,
mis kaob, kui stiimu­lil pole inimese seisukohast tähtsust. Harjumisele vastupi­dine
õppimisprotsess on sensitiveerumine. Klassikalise tingimise puhul õpitakse tingimatute ja
tingi ­tud stiimulite vahelisi seoseid: tingimatu stiimuli korduval koosesinemisel algselt neutraalse stiimuliga tekib nende
va­hel seos ja tingitud stiimul hakkab esile kutsuma tingitud refleksi.
Operantse tingimise puhul tuleneb käitumine vajadusest reageerida teatud kindlal viisil. Oluline on saavutada posi­tiivset
ja vältida negatiivset. See on võimalik tänu suutlik­kusele õppida oma käitumise tagajärgedest (kinnitusest või karistusest ).
E. L. Thorndike tuletas kaks õppimise seadust:
harjutamis- ja efektiseaduse.
B. F. Skinner leidis, et õppi­mine klassikalise tingimise kaudu on passiivne, kuid operantse
tingimise kaudu aktiivne.
Sotsiaalne õppimine tähendab õppimist sotsiaalsete ees­kujude jäljendamise kaudu.
Bandura eristab sotsiaalses õppimises 4 etappi : märkamine, meeldejätmine, reprodut­seerimine ja motivatsioon .
Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni.
Mälu protsessid on meeldejätmine, meelespidamine ja meeldetuletamine .
Meeldejätmine võib toimuda tahtma­tult või tahtlikult. Meeldejätmist hõlbustavad kordamine ( kordamise hajutatus) ja
materjali korrastatus, mis võib olla kas objektiivne või subjektiivne (ümbersõnastamine, känkimine).
Meelespidamine on aktiivne protsess, mille käigus toimub talletatava infoga mitmesuguseid muutusi. Meelespidamisele
vastupidine protsess on unustamine. Unustamise põhjus on interferents .
Eristatakse pro- ja retro -aktiivset interferentsi.
Meeldetuletamine tähendab talle­tatud materjali uuesti esiletoomist. See võib toimuda kas
äratundmise, meenumisevõi meenutamise kaudu. Olenevalt materjali mälus säilimise ajast eristatakse sen­soorset,
primaarset ehk lühiajalist ja sekundaarset ehk pikaajalist mälu.
Pikaajalises mälus eristatakse olenevalt selles sisalduvast infost, selle käsutamise teadvustatusest ning omandamisviisist
protseduurilist, semantilist ja episoodilist mälu.
Mäluga on seotud erinevad ajukoorealad ning limbiline süsteem. Parema poolkera
kahjustumisel häirub ruumilis -visuaalne mälu, vasaku poolkera kahjustuse korral aga
sõna­line mälu.
Amneesia ehk mälulünk on ajukahjustuse tagajärjel tekki­nud mäluhäire.
Eristatakse antero- ja retrograadset am­neesiat. Veel kuuluvad mäluhäirete alla liig- ja vaegmälu, joobe-mälulünk,
hüsteeriline amneesia, afektiivne mälu­lünk.
Mõtlemisena käsitatakse kogu seda vaimset aktiivsust, mis seostub informatsiooni töötlemise ja mõistmisega ning suhtluses
kasutamisega.
Mõtlemise kui protsessi käsitlemisel lähtutakse mõtlemi­sest kui probleemide lahendamisest, milles on võimalik eristada
4 etappi: ettevalmistav etapp, inkubatsioon , illu­minatsioon ja lahenduse kontrollimine ehk verifikatsioon.
Loovus väljendub eelkõige loova mõtlemise võimes, s.t võimes luua uut nii ideede tasandil kui ka materiaalses maa­ilmas.
Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid ka kaugete asjade vahel ning märgata probleeme
seal, kus teised inimesed näevad vaid harjumus­pära.
Keel on häälikuil põhinev semantiliste ehk tähenduslike märkide süsteem, mida kasutatakse intellektuaalseks tege­vuseks
ja suhtlemiseks. Inimkeel põhineb foneemide ja morfeemide süsteemil.